Ikka töö, töö ja veelkord töö

Esimese asjana tahaksime soovida õnne Harry emale kellel on täna sünnipäev. Me täpselt ei mäletagi kui vanaks ta saab aga mäletame, et see oli vist kusagil seal neljakümne kandis :) Igatahes palju õnne ja ilusaid pidustusi !!!

AGA NÜÜD MU DAAMID JA HÄRRAD SIIN TA ONGI... Jaanika ja Harry päris oma salajase retsepti järgi valmistatud postitus otse ahjust... parajalt (ent mitte figuurile halvastimõjuvalt) rasvane, siit-sealt pisut vürtsikas ning serveeritud just nõnda et iga lugeja kes siia lehele oma kallist ajast "Jaanika ja Harry" isule leevendust otsima tuleb, lahkuks siit suure kõhutäie infoga meie kummaliste tegemiste kohta.

Oleme endiselt Yeppoonis, Queenslandi osariigis ja oleme just paar päeva tagasi istutanud (vähemalt mõneks ajaks) oma viimase puu. Just nii armas lugeja - kuulsid õieti :), meie puudeistutamis karjäär on leidnud oma otsa! Pisut siis statistikast ka...

Meie puudeistutamine kestis kokku 5 nädalat. Selle aja jooksul istutas Jaanika kokku 24 624 ja Harry 41 760 puud. Kokku teeb see siis hirmuäratavalt ja austusväärselt suure numbri 66 384 puud. Nagu sõbrad Margus ja Anne on tublilt välja arvutanud moodustavad 1000 istutatud puud umbes ühe hektari metsa ehk siis võime ca 20 aasta pärast sümboolselt enda omaks pidada pisut üle 66 hektari täiskasvanud metsaala. Lisainfoks veel niipalju, et alates teisest töönädalast domineerisid istutamistulemustega ülekaalukalt eestlased ning tavaline taks oli see et istutasime päevas nelja peale samapalju või rohkem kui ülejäänud (6-9 pealine) seltskond kokku. Harry istutas isegi ühel päeval 62 tray täit puid ehk põhimõtteliselt 3000 puud.

Muideks alates eelmisest postitusest pole me ainult üksluiselt istutanud vaid tegelesime vahepeal ka veel sutsuke aega veel ka sellise asjaga nagu spreimine. (Sutsukese alla mõtleme siinkohal nii umbes poolt tundi :) Nimelt ei otsustanud ükspäev tavalisest suurema pohmakaga asutraallastest kolleegid õigel ajal tööle ilmuda ja kogu maa kuhu me istutama pidime oleks muidu ette valmistamata ehk siis umbrohtu tapva kemikaaliga piserdmata jäänud. Tuli siis asi enda kätte (ja selga) võtta ning ise umbrohtu hävitama lipata. Vahelduseks oli tore aga peame tunnistama et istutamine on ikkagi kuidagi südamelähedasem.

Kindlasti mõtled, et mis me nüüd peale hakkame kui me oma paljutõotava istutajapositsiooniga hüvasti jätsime... Keskkonnaalaselt hea uudis on see, et metsandust me veel ei jäta vaid hakkame alates homsest ehk siis esmaspäevast kogu oma istutatud metsahakatist hoopis kõigest väest väetama :) Nagu vanarahva tarkus ütleb - ega need männiistikud muidu hästi kasvama ei taha hakata kui nad pisut kuivatatud sitta kraesse ei saa. Ok vanarahva tarkusega võib-olla tegemist ilmaselt pole aga tõsi on ta ikkagi :)

Seega alates homsest viskame oma füüsilise töö tegemisest rakkus käekestega omaeneste istustatud puude suunas paar graanulit väetist, poetame ühe meie-lapsekesed-on-nii-suureks-kasvanud-pisara ja laseme väikesed männibeebid ülekantud tähenduses pesast lendu. Edasi on kõik nende teha ja loodame et nad põlevad just nii suure leegiga kui ise vajalikuks peavad. Ok see eelmises lauses välja hõigatud metafoor ei kõla tegelikult siin Austraalia oludes kus metsatulekahjud on väga suur probleem eriti hästi aga loodame, et hea lugeja saab siiski meie mõttest aru.

Pikaajalises plaanis on meil varsti-varsti plaan Yepooni tolm seljast ning autost pühkida ning uusi maid avastama põrutada. Millal see täpselt juhtub ja kuhu me läheme, jätame siinkohal (veel) saladuseks aga vihjeks niipalju, et see plaan sisaldab taaskord parajalt autoga sõitmist.
Ebatööalaest uudistest niipalju, et meie kliima on salakavalalt väikeste sammukestega iga päevaga eesti omale lähemale hiilinud ning nii mõnelgi ööl oleme oma varbakesed pidanud alla 10 kraadise välistemperatuuri eest pidanud tekki alla sooja tõmbama. Just-see-sama kliima ning ka üleüldine uute kohtade, inimeste ja seikluste kihk ongi see mis meid eelmises lõigus välja hõigatud lahkumise plaani juurde viis.

Loodame, et said mõneks ajaks infonäljale pisut leevendust ja kohtume juba varsti kui avaldame oma edasised plaanid. Loodame varsti ka sinust üht-teist-kolmandat kommentaaridest lugeda... Tsauks!

Maru meelierutav kogemus....

Kallis lugeja,

kuigi meie eelmisest postitusest on möödunud vaid mõni napp nädal oleme selle lühikese aja jooksul kogenud tunnet mis tugevalt pretendeerib meie noorte elukeste mõnusaimate elamuste TOP 10´sse. Tegemist on asjaga mida oleme oodanud alates sellest hetkest kui esimesed kängurudemaale reisimise plaanid meie loomulikult kartulikoore värvi juustepahmakate all tegutsevatesse hallollustesse tekkima hakkasid. Kindlasti poleks me enne selle sündmuse juhtumist oma pöörasemateski unenägudeski ette kujutanud, et me midagi sellist siin väikeses Austraalia kirdeosasse püstitatud väikelinnakeses nimega Yeppoon kogeme. See oli kohe nii mõnus-tore-vahva elamus, et me kohe ei või...

Aga sellest hiljem...:) Kõigepealt pajatame sulle väikese lookese sellest heast-paremast millega me vahepeal hakkama saanud oleme. Põhirõhk on olnud nagu eelmistelgi nädalatel ikka töötegemisel. Istutame ikka hoolega mände ja muudame hoolega oma globaalset jalajälge aina rohelisemaks. Selleks ajaks kui me siit ükskord lahkume on seesamune jalajälg juba kindlasti vähemalt neoonroheline ning siis võime me jalad nurka visata ning keskkonna pärast muretsemise teiste kaela jätta - meie oleme oma panuse andnud (tegelt muidugi mitte:)


Veel lubasime oma eelmises postituses, et räägime veidi ka sellest mismoodi meie kookospähklite avamine läks. Tegemist jõudu, õigeid töövõtteid ning kannatust nõudva ülesandega, millega eelpoolnimetatud omaduste puudumisel soovitame üldse mitte tegelema hakata. Ning kui ühel hetkel õnnestub teil lõpuks lai naeratus näol kookospähkel tema karmist kestast välja saada, siis võib teiega juhtuda sama mis meiega ehk siis kaotate nende vastu huvi ning jätate need nädalaks sinnasamasse murule mädanema enne kui te need naabri kompostihunnikusse viskate :) Kirjutame siinkohal ka kõvemapealistele lugejatele välja loo moraali - kui te ei taha, et keegi oma nädal mädanenud kookospähkleid teie kompostihunnikusse viskab siis ehitage enda ja naabri hoovi vahele kõrge aed :)

Aga ok, viimaste nädalate säravaimate hetkede hulka kuulub kindlasti ka see kuidas meie samuti hetkel Austraalias elutsev sõbranna Laura meid telefonikõnega kostitas ning ääri-veeri uuris, et kas meie kandis miskit töö moodi asja poleks teha. Nimelt tema ja tema sõbranna Triinu plaanivat väikest roadtrip´i ja Yepponi kandis tahaksid nad veidi midagi farmitöö laadset teha. Sebisime nad siis samasse kohta tööle kus me isegi leivakest teenime ning ükspäev mitte väga ammu keerasidki nad oma uhke rendi-Hyundaiga meie tagasihoidlikku hoovi sisse. Võtsime siis terve õhtu oma tavalistest tegemistes vabaks ja keskendusime uutele tulijatele tööst hirmujuttude rääkimisele. Asi toimis nagu õlitatult ning kui Laura ja Triinu õhtul oma Hyundai pagasiruumi seatud asemel puhkama heidsid kuulsime nende hirmuvärisemise isegi enda magamiskohta ära. Hommikul kell 4.00 oli äratus nagu ikka ning uute töömesilaste uniseid ning kaunilt padjamustrilisi nägusid oli lausa lust vaadata. Terve päeva rabasid tüdrukud töökalt istudada nagu eesti naised ikka ning päeva lõpuks oli neil esimese päeva kohta ette näidata tublid tulemused vastvalt Laura 9 ja Triinu 11 tray täit puid. Põhimõtteliselt samad numbrid mis ülemuse tabelisse meie tüdrukute nimede kõrvale kirjutati nende esimesel päeval. Õhtul rampväsinult koju jõudes otsustasid uued näod aga pillid kotti pakkida ning tagasi oma eelmisesse elukohta Arlie Beach´i põrutada :) Nagu nad ise hiljem väidsid oli asi selles, et nad pole kunagi varem pidanud nii palju 40 dollari (enne makse:) eest vaeva nägema. No mis seal ikka, kahju, et me seekordne kohtumine nendega nõnda lühikeseks jäi ning loodame, et me nendega kunagi siin Austraaliamaal veel ehk ka veidi teistsuguses situatsioonis kohtume.


Aga nüüd siis tagasi postituse alguses mainitud mõnusa-toreda-vahva elamuse juurde. Ükspäev kui meil parasjagu vaba päev oli, võtsime oma suure ent armaks saanud Ford Falconi rooli pihku ja lasime tal end lähedalasuvasse Wildlife Sanctuary´sse sõidutada. Tegemist siis sellise toreda loomapargiga, kes tegutseb puhtalt piletitulust teenitud rahade ja annetuste najal ning kus hoolitsetakse haigete ning haavatud loomade, lindude roomajate jms eest. Esimese asjana tervitas meid parki sisse astudes suur kari näljaste nägudega parte, paabulindusid, kanu, kukkesid ning muid sulelisi, kes kõik tahtsid osa saada meie vastuvõtust soetatud pakikesest kuivtoidust. Kui kellelgi avaneb võimalus proovida mis tunne on kui kari näljaseid parte teil pihust toitu nokib, siis kindlasti ärge peljake katsetada - see on maru naljakas tunne. Edasi liikudes nägime erinevaid inimkeelseid silpe prussivaid sulelisi ning kenakese hulga mitte kõige sümpaatsema väljanägemisega roomajaid. Siis kõndisime mööda koaalapuuridest ning imetlesime neid armsaid olevusi läbi rootsi kardinate. Ja siis tulid meid tervitama kukkurloomad kes esmatervitajatest sulelistega sarnaselt hüppasid mööda parki vabalt ringi kuid neist erinevalt küsisid meie vastuvõtust soetatud kuivtoitu oluliselt agressiivsemalt. Kusjuures meie pargis veedetud aja jooksul kandis kängurude agressiivsem toidunorimisstiil vilja ka kui nad ühte tibi piisavalt tugevalt ahistades meeleheitlikult kisama, toidupakki maha viskama ja jooksu pistma panid. Kängurusid ja wallabe´sid oli seal pargis igas suuruses, vanuses ja rassis. Viimast kategooriat mõtleme kohe päris tõsiselt, sest teiste seas hüppas ringi ka pesuehtne neegerkänguru :). Muideks nägime seal pargis esmakordselt ära ka ema kukrus chilliva känksipoja kes oli kahtlemata vaatepilt omaette. Veel kohtasime seal pargis krokodille, eesleid, emusid ja üht väga armast wombatit kellele hullult meeldis just pargikülaliste ees oma tagumenti vastu aeda sügada. Ning kui kell oli saanud 13.00 algas pargis interaktiivne show. Muuhulgas sai enese puudeistutamisest rakkus kätega väntsutada erinevaid sisalikke, püütonit, papagoid ning veel teisi tegelasi. Ja siis läksime välja ning üks hoidja tuli nurga tagant välja endal miski hall kera süles. Ning siis see juhtuski - hoidja küsis et kes tahab endale koaalat sülle võtta. Olime niigi publiku hulgas esireas aga nagu käsu peale hüppasime hoidjale veel sammukese lähemale ning peagi oligi meil päris pesuehtne ning marupehme koaala süles. No on alles soe ja armas karvapall. Ausõna oleksime heameelega teda kordamööda ja korraga kallistama jäänudki kui hoidja poleks selge grupijuhina koaalajoovastuses turistide käest seda armast tegelast lõpuks ära päästnud. Igatahes võime nüüd ühe asja oma "to do list" ist uhkusega maha tõmmata - oleme kaisutanud koaalat. Ja see oli marumarumaru mõnus tunne... Kahjuks ei olnud pargi hoidjad nõus toda karvapalli meile ka kogu maailma raha eest loovutama olnud ning kindlasti oleks meil ka Eestisse naastes piiri peal komplikatsioone tekkinud. Aga ausõna peame ütlema, et kui igal inimesel terves maailmas oleks kodus üks koaala keda kaisutada oleks esiteks maailmas väga palju koaalasid ning teiseks inimesed tohutult palju rohkem hoolivam ja heatahtlikum loomaliik. Igatahes oli tegu nagu me ennist mainisime ühe meie noorte elukeste toredaima kogemusega.
Järgmise korrani...