Lõpp higistamisele!

Higist niisked tervitused sulle armas lugeja sinna erakordselt külma ja talvisesse Eestisse. Oleme nüüdseks veetnud siin troopilises kliimavöötmes Austraalia põhjaosas juba üle kahe nädala, sel ajal kui sa Eestis miinuskraadide ja lumekuhjadega kreeka-rooma maadlust viljeled (loodame väga, et sa ikka võidad.) Meil siin kängurumaal on alates eelmise jutu postitamisest peetud maha paar tagasihoidlikku sünnipäeva, osaletud üsna mõnelgi pokkeriturniiril ja väljutatud naha kaudu nii umbes 30 liitrit vedelikku näo peale.

Eelmises postituses mainisime, et siin Airlie´s toimuvad 4 korda nädalas osalemistasuta Texas Hold´emi pokkeriturniirid. Tol päeval kui me eelmise jutu üles panime, me ühel neist vahvatest üritustest ka osalesime. Tegu oli meie mõlema jaoks alles elu teise pokkeriturniiriga, (mäletatavasti osalesime ühel turniiril mõned päevad varem Byron Bays) seega lootused kõrgeid kohti noppida, meil just väga lae all ei olnud. Tol kenal õhtul tuli kokku 42 pokkerihuvilist, kellel kõigil oli hammas auhinnaraha peale rohkem verel kui saaremaa sääsel madnriinimese magusa eluvedeliku peale. Esimesele kohale oli välja pandud 50 dollarine auhinnaraha, teine koht pidi leppima 20 dollariga ning kõigi osalejate vahel loositi välja pudel Wild Turkey viskit. Mängisime siis tasa ja targu, suuremaid riske vältides ning mängijaid aina kukkus ja kukkus kuni alles jäi vaid 8 kõige edukamat mängijat kellel oli suur privileeg finaallauas istet võtta. Juhuslikult leidis end nende tublide mängijate seast ka Harry. Vahepeal loositi välja ka too pudel viskit, millest enne juttu oli ja selle võitis 42 osaleja seast maailma kõige suurem viskisõber Jaanika :) Pärast hetkelist võidueufooriat läksime siis mänguga edasi. Ükshaaval hakkasid mängijaid ka finaallauast välja pudenema, kuniks oli alles vaid kaks: Harry ja veel üks tegelane. Mõlemal mänguril olid tüdruksõbrad selja taga närviliselt õhtueineks küüsi närimas ja lõpptulemust ootamas. Mängisid nad siis kahekesti paar kätt ja siis see juhtuski, vastane läks all-in, Harry call´is ja võitis. Elu esimene turniirivõit - oi kui magus oli! Pärast baarileti ääres auhinda oodates sattusime teise koha saanud paarikesega juttu rääkima ja esimene asi mis nad meilt küsisid oli: Where are you from? Me siis vastasime et: Estonia. Nemad selle peale kihistasid hirmasti naerda ja ütlesid sulaselges eesti keeles et: Meie ka! Ilmselt esimest ja viimast korda ilmselt õnnestub meil kaasmaalastega siin Austraalias sellises olukorras tutvuda - pokkeriturniiri finaalis :)

Uued tuttavad kutsusid meid siis ka kohe samal õhtul enda juurde tähistama, kuhu me loomulikult ka läksime. Oli tore õhtu, jõime natuke Jaanika äsjavõidetud viskit, naersime seda, et eestlased võitsid tol õhtul pokkeriturniiril kõik mis vähegi võita oli, uurisime Airlie, töö ja elamise kohta ning läksime suhteliselt varakult koju kuna meie lahketel võõrustajatel oli vaja järgmisel päeval veidi töötamisega tegeleda. Laupäevaks saime kutse sinna tagasi, sest meie uutel toredatel sõpradel oli plaanis väike lahkumispidu. Ei-no-eks-ole-tore, ühel päeval saad inimestega tuttavaks, järgmisel nad juba lahkuvad. Tegelt oli muidugi arusaadav ka, sest Helise ja Madis (sellised olid siis meie esimeste Airlie tuttavate nimed) olid siin Airlie´s juba päris tükk aega pesitsenud.

Kuna meil laupäeva õhtuks just erilisi plaane ei olnud, (et mitte öelda, et olime kohe päris plaanivabad) siis me otseloomulikult Madise ja Helise peole ka läksime. Sinna oli peale meie ja võõrustajate oodata veel päris suur hulk inimesi kelle hulgas oli 5 eestlast,üks austraallane ning üks rootslane. Kui me kohale jõudsime oli austraallane, kes tutvustas end Jay´na juba kohal. Mõne aja pärast vajusid valju kilkamise saatel uksest sisse neli tüdrukut, kes olid nagu hiljem teada saime Airlie peal juba kurikuulsad eesti soost peoloomad Getter, Merilin, Sigrid ja Kerli. Ning mingi hetk lisandusid meie lõbusasse seltskonda pisut vaiksema kilkamise saatel eesti poiss Taivo ning rootsi poiss Mikeal. Tegime väikesed napsud, tõmbasime piipu, kuulasime uute tuttavate muljeid Airlie elust, saime kasulikke nõuandeid kuhu tööd ja elukohta otsima peaks minema, ning leidsime verivärskete tuttavate hulgast omale palju sõpru.

Ahjaa ja tollest vahvast mängust pokkerist veel niipalju, et kuna meie õhtupoolikud on seni enamasti vabad olnud siis oleme pokkeriturniiridel päris tihti osalemas käinud. Jaanika parim koht on seni neljas ja tal on ette näidata päris mitu finaallaua kohta. Harryl on mingi ime läbi õnnestunud see turniir veel korra ära võita, ühe korra teiseks tulla ning enamasti leiab ka teda alati finaallauas esimese koha peale konkureerimast. Meile see tore üritustesari igatahes väga meeldib, ka Eestis võiks autorite arvatest sarnaseid turniire korraldada, oleks inimestel vahva üritus millega masuaja õhtuid sõprade seltsis meeleolukalt sisustada. Meie edukusel nendel turniiridel osalemisel saad silma peal hoida kui klikid lingil mille me siia blogi kõrvale üles riputasime.

Kõiki neid pidude ja pokkeriga täidetuid vahvaid õhtuid siin Airlie Beachil on palistanud igapäevane CVde jagamine Airlie erinevates majutusasutustes ja muudes ettevõtetes. Kuna hetkel on siin niinimetatud madalhooaeg, siis on siin töö leidmine umbes sama lihtne kui lumme kusta (tuletame hääle lugejale meelde, et me oleme Austraalias ja lumme kusemine on siin pehmelt öeldes raskendatud :) Esimene nädal ei saanud me kusagilt vastuseid, teisel nädalal helistati ühest restoranist Jaanikale ja kutsuti proovipäevale. Tubli Jaanika oma uutele potensiaalsetele tööandjatele muidugi pettumust ei valmistanud ning juba täna õhtul ta seal alustabki. Tegu on sellise väikse hotellirestoraniga ning töö käib 5 päeva nädalas õhtupoolikutel. Ega sellest talle muidugi ei piisanud, lisaks käib ta ka veel samas hotellis hommikupoolikutel ka housekeepingut tegemas. Eesti naine ju, rabab kahel kohal tööd teha nii, et maa on must :) Siinkohal suured tänud Getterile ja Merilinile, kes aitasid Jaanikal selle housekeepingu töö saada!
Harryl töö vallas nii hästi läinud ei ole, peamised sissetulekud siin Airlies on siiamaani tulnud pokkerilauast (kokku juba umbes 175 dollarit) ning hiljuti õnnestus tal ka leida omale igapäevane kahetunnine tööots tänaval flaiereid jagades. Vähemalt midagigi on olemas seni kuni mõne normaalse töö saab (ja ühtteist on õnneks silmapiiril ka :)

Kõigile lugejatele kes seda (häbi-häbi) veel ei teadnud, siis eelmisest postitusest on vahepeal nii palju aega mööda läinud, et me oleme mõlemad aastakese vanemaks/targemaks saanud. Harry sünnnipäev oli 12ndal Jaanuaril ja ehkki tegu oli juubeliga, ta selle puhul erilist suurt pidu ei teinud. Kutsus lihtsalt uued sõbrad randa istuma ja tegi neile paar hot dogi välja. Talle on selles oma sünnipäeval rannas tšillimises/grillimises midagi eriti hingerahuldavat, kuna tavaliselt ulub tema sünnipäeval akna taga jäine tuul ja taevast sajab laia valget lörtsi. Kartulisalatist tundis sünnpäevalaps muidugi juba teist aastat järjest väga puudust aga eks seda saab kunagi tulevikus Eestisse naastes pista jälle niipalju kui süda lustib.


Jaanika sünnipäev oli pisut enam peo moodi, tegime kahekesti suure kuhja sushit, ostsime snäkke ja veini ja läksime tüdrukute Getteri, Merilini, Sigriti ja Kerli juurde istuma. Meie kodus kahjuks sellist head privaatset istumiskohta ei ole, tüdrukutel on aga kohe päris oma korter kus saab end seltskonnaga mõnusasti tunda. Kugistasime siin kambakesti ahnelt sushit, mängisime üle pikapikapika aja jälle Potik noida (vabandame igasuguste õigeirja vigade eest mis me selle nime ja kui nüüd järele mõelda siis kogu blogi kirjutamisel tegime) ja jutustasime niisama. Ja nüüd olemegi kahjuks mõlemad juba oma kahekümnendate eluaastate viimases pooles. Vanadus ronib vägisi selga... :)

Viimase teemana tahaksime pisut rääkida sulle sellest kus me oma raugaeale lähenevaid peakesi siin Airlies öösiti puhkame. Oma esimese nädala elutsesime mõõtmetelt pisikeses ent see-eest tubli konditsioneeriga varustatud hostelitoakeses. Elu oli ilus, alati oli koht kuhu päeval lõõskava päikese eest vahepeal jahedasse peitu pugeda ning magada oli ülihea. Mõne aja pärast hakkas aga see hotellis elamine kukrule natuke (või noh tegelikult päris palju) üle jõu käima ja tuli leida midagi püsivamat ja odavamat. Nii leidsimegi sõprade soovituste kaudu Aly`s Place´i. Iseenesest tore koht, väga hea asukohaga nelja magamitoaga majaosa, igas toas kaks inimest, ühine köök, korralikud dušširuumid ja WC-d. Pikemalt mõtlemata kolisime sisse, laskmata ennast häirida asjaolust et meie toas konditsioneer puudus. Möödus öö, kaks, kolmgi ja meie arunatukestesse jõudis vaikselt kohale, et niimoodi jätkates me siin Airlie´s kaua vastu ei pea. Lihtsalt oioioi kui üle mõistuse palav oli. Iga hommik ärkasime üles ja teadsime täpselt mismoodi võiks ennast tunda üleküpsetatud keedukana. Niisiis esitasime maja haldajale üleeile ehk vaid nädalake peale sissekolimist ultimaatumi: kas tema paigaldab meie tuppa konditsioneeri või me otsime omale uue elukoha. Ja siis juhtus midagi uskumatut. Siin Austraalias on tavaliselt nii, et kui sa midagi sellist nõuad, siis esialgu nad mõtlevad selle peale päevi ja päevi ja kui nad peaksid siis mingi ime läbi mingisuguse otsuse vastu võtma läheb nädalaid enne kui asi tehtud saab. Meil oli konditsioneer olemas kaks päeva pärast kaebuse esitamist. Ausõna suu vajus lahti! Oleme vist pärast ligi poolteist aastat reisimist ja otsimist viimaks leidnud oma "Unicorn´i" ehk siis esimese ebalaisa ja ebauimase austraallase, kes teeb mida lubab, siis kui ta seda lubab. Nii mõnedki on temast legende rääkinud aga vähesed on teda oma silmaga näinud. Ja siin ta seisiski üleeile päris lihast ja luust meie ees ja paigaldas konditsioneeri. Hiljem kahetsesime veel, et pilti ei teinud...oleks saanud pärast kodustele näidata või e-bays maha müüa:)

Aga okeika siis, jätame selleks korraks sinuga jumalaga. Täname oma sügavatest südamepõhjadest, et viitsisid (jälle) meie tagasihoidlikule lehele meie tagasihoidlikku kirjutist lugema tulla ja loodame sind siin varsti jälle meie värskete tegemiste kohta lugemas näha.

Õnnelikud puhkusehetked.....

Esimest korda sel aastal tuli meil jälle oma väikestel näpukestel lasta üle klaviatuuri joosta ning oma arvukad läbielamised sõnadeks ja lauseteks formuleerida. Ja läbielamisi on olnud parajalt. Jõulud, aastavahetus, elukohavahetus, uued tööotsingud jne. Aga alustame sealt kus iga endast lugupidav blogi alustama peaks - algusest.

Pool detsembrit ja ka jaanuari esimesed päevad elasime Austraalia hipikapitalis Byron Bays ja tundsime lihtsalt elust rõõmu. Päevad möödusid rannas lebotades, lauamänge mängides, linna peal tshillides, vollet ja pinksi mängides, õhtud aga Byronisse kokku tulnud kunstihingede kaunist ja vähemkaunist loometööd kuulates, pokkerit mängides ja kõike seda õlle/siidriga alla loputades. Meil oli puhkus suure P-ga ja nautisime seda täiel rinnal.
Ühel päeval jõudis aga meie ennastunustavast puhkamisest ajataju kaotanud ajukestesse kohale, et on varsti varsti on käes jõuluõhtu. Sellega kaasnes meil nagu enamustel kristlikus maailmas elavatel inimestel kohe paanika, et mida oma lähedastele kingiks osta. Viimased paar aastat on see lähedaste arv loomulikult mõne pügala võrra väiksem olnud kui meie austraaliaperioodile eelnevatel aastatel ent väike paanikarakuke näris hinge ikkagi. Otsustasime siis sellel aastal ausalt ja avameelselt teineteisega rääkida, et mis see on mida me oma sügavamates hingesoppides kõige rohkem jõulvanalt tahame. Ja pooletunnise sessiooni lõppedes olime jõudnud kompromissile. Otsustasime ühe suure ja vägagi praktilise kingi kasuks mis meiel mõlemale loodetavasti tulevikus palju-palju rõõmu toob. Ja nii me siis ühendasimegi pisut vähem kui nädalake enne jõululaupäeva oma väikse ent truu Asuse sülearvuti interneti imetoreda maailmaga ja tellisime endale kahe peale jõulukingi.

Ja päev enne jõululaupäeva ta saabuski. Olime elevil nagu väiksed lapsed enne esimest koolipäeva. Karp oli igavene pirakas aga enthusiasmi täis Jaanika küünte ja Harry toore jõu vastu ei suutnud ta isegi 10 sekundit vastu panna. Ja sealt ta siis välja tuligi... päris meie oma, tuttuus ja imeilus fotoaparaat Nikon D5000. Esialgsele õnnetundele järgnes vähemalt tolle nädala kõige piinarikkam poolteist tundi kuni me akut laadisime ja oma uue mänguasja mitte p...ki teha ei saanud. Ja siis kui aku täis sai läks klõpsimiseks... Esimese paari päevaga klõpsisime oma paartuhat pilti, millest 95% olime loomulikult sunnitud hiljem ära kustsutma sest meie väikese sülearvuti mälu hakkas sellise portsu suuremahuliste piltide peale streikima, vaatamata kahe välise kõvaketta olemasolule. Igatahes loodame et meie uus sõber aitab meil tulevikus veel paremini meie vahvat reisi nii sinu kui ka meie endi jaoks jäädvustada.

Ja siis saabuski maagiline jõuluõhtu... Meie hostelis oli korraldatud suur õhtune söömaaeg/showprogramm mille osaleda soovivad inimesed võisid omale pileti 20 dollari eest lunastada. Et tegu oli ikkagi jõuluõhtuga siis alternatiivina idee kitsas ühisköögis kahekesti jõulutoitu valmistada ei tundunud just eriti ahvatlev, lisaks tahtsime ikka show´d ka näha. Õhtu algas vaikselt aga lõpuks tuli kokku ca 200 inimest. Söömaeg, mis koosnes sea ja lambalihast ning sajast erinevast juurviljast oli väga maitsev ning kiiremad (nagu meie) said veel teisegi portsu juurde, kusjuures kõike seda hea paremat loputasime alla gooni, õlle ja vahuveini toreda kombinatsiooniga. Siililegi selge, et õige pea oli kõigil suur peotuju sees ja aeg kinke vahetada. Olime oma Byron Bays veedetud aja jooksul enda ümber koondanud umbes 6 pealise hollandlaste seltskonna kellega koos me enamus õhtuid veetsime. Jõuluõhtu ei olnud mingi erand. Meie saime kingiks 3 vahvat žongleerimispalli, žongleerimisõpiku ning käepealad. Kingid vahetatud, kinkijatele tänusõnad/kallid edastatud, pöörasime oma tähelepanu vahepeal laval alanud showprogrammile. Nägime nii inglihäälseid lauljad, andekaid kitarriste, kõhutantsjat kui ka prantsuse aksendiga põõsakalkunist laulvat ja ukuleelet mängivat jõuluvana. Õhtu oli igatahes imetore ja nalja sai mitte ainult nabani vaid lausa ninani.

Järgmisel päeval läksime veel suure austraalia traditsioonikohaselt randa grillima, mis oli superkena lõpetus selleaastasele jõulutuhinale. Sai hääd paremat süüa, paari õlle näol peaparandust võtta, tuliuute pallidega žongleerimise vahva maailmaga tutvust teha ning lihtsalt oma päikesest praetud kehasid meeldivalt värskendavasse ookeanivette kasta. Puudusid õnneks eesti jõuluperioodile tavapärane nohust punane nina ja lõpmatustes kogustes lörtsi...ja kahjuks ka sina...

Läks paar päeva mööda ja otsustasime, et just nüüd on paras aeg võtta ette üks vahva roadtrip. Üürisime siis kaheks päevaks koos hollandi paarikese Jimmy ja Hannekesega auto ja põrutasime umbes saja kilomeetri kaugusele Surfers Paradise´i külje all tegutsevasse veeparki Wet´n´Wild. Et asi ikka piisavalt märg ja metsik oleks, kallas hommikupoolikul vihma nagu ühe igavesti jämeda oa varrest, ent kuna me nagunii ju seal ühest basseinist teise jooksime siis ei lasknud me selle neetud vihmal end eriti häirida. Ehk tuli meil sellevõrra vähem nüüd järjekordades seista kui päikesepaistelistel päevadel, vaatasime asja optimisti seisukohast. Õhtuks läks ka ilm klaarimaks ning vahepeal nägime isegi pilve tagant välja piiluvat päikesekest. Kes kunagi sinnakanti satub, sellele soovitame soojalt sealt läbi astuda. Meie päev oli vaatamata vihmale igavesti tore ja enne kui arugi saime olime seal lõbusas asutuses 8 tundi järjest 10 aastaste kombel ringi jooksnud ja oligi aeg tagasi kodu pool sõitma hakata. Alles autos jõudis meie kangetesse ihuliikmetesse eksimatu tunne et me pole enam siiski 10 aastased ja kõik peale juhi vajusid sügavasse unne.

Järgmisel päeval ärkasime vara ning ronisime neljakesti taas väiksesse Protonisse (ahjaa just sellise nimega autokese me laenanud olime, soovitaksime sulle mitte toda marki osta :) ja vurasime austraalia kanepipealinna Nimbinisse. Mitte et meie just teab mis suured kanepisõbrad oleksime aga tahtsime lihtsalt näha, et mis moodi see kurikuulus linnake välja näeb. No vaade oli võimas. Nii kirjut ja kanepilõhnalist linna polnud isegi meie hollandi sõbrad varem näinud. Käisime Hemp Embassy´is ja Nimbini muuseumis ja lugematutes erinevates megakirjutes poekestes ning lõpetasime oma väikese eksursiooni kohalikus küünlavabrikus kus demostreeriti meile kuidas vanade traditsioonide kohaselt küünlaid valmistatakse. Teekond tagasi kulges suuremate sekeldusteta ning enamus autos viibijatest otsustasid vahelduva eduga Unematile tere ütlema minna. Õhtul viskasime auto ära ja olime lihtsalt viimase kahe päevaga silmnähtavalt rahulolevad.

Läks jälle paar päevakest mööda ja oligi käes 2009 aasta päris viimane õhtu. Lõime end üles, kokkasime eesti- ja hollandiseguse kamba peale suuremat sorti õhtusöögi ning magustoiduks proovisime elus esimest korda mängida mängu nimega Beer Pong. Kes on ehk samanimelist filmi näinud teab millest jutt käib. Sisuliselt on siis tegu ping pongi teatava alteratsiooniga kus mängijad palli reketiga vastase lauapoolele löömise asemel seda hoopis vastasmängija poolele asetatud alkoholi täis topsidesse visata üritavad. Mäng oli marulõbus ja vaatamata meie suurtele ponnistustele läks võit siiski lõpuks vastasmeeskonnale. No pole kedagi, eks kui teinekord mängime siis võidame ära. Kui mäng mängitud läksime aga linna peale. Kogu Byron Bay oli tol õhtul tänavatele ja randa tulnud ning meie linna jõudmise hetkel rokkis kogu Byron juba täies hoos. Seadsime siis sammud ranna poole kus oli kogu selle kaose epitsenter ning pidutsesime hoolega. Mingi hetk tundsime aga et praazdnik justkui hakkab ära vajuma ja lonkisime hostelisse tagasi kus tegime aasta esimesed piibud ja lobisesime niisama. Magama saime alles 4-5 paiku ning kui end viimaks 11 paiku hommikust sööma vedasime kohtasime teel veel erilisi "die hard" kategooria alla kuuluvad tüüpe kes ikka veel gooni pakk nina ees jämmisid.

Et mitte oma selle blogi parasiitfraasi korrata siis ütleme seekord et läks paar ööd mööda ning ühel kenal hommikul kutsus sõber Jimmy meid endaga kaasa pokkeriturniirile. Kuna tegu oli tasuta üritusega ning võitja jalutas minema sajadollarine püksitaskut koormamas, otsustasime me Jimmy lahke kutse vastu võtta. Selgus, et tegu on Austraalia Pokkeri Liiga korraldatavate üritustega mis toimuvad siin vaata, et peaaegu igas endast lugupidavas linnakeses 2-3 korda nädalas. Tol kaunil päeval tuli kokku isegi 41 pokkerihuvilist kes jaotati viite erinevasse lauda ning kellest 8 parimat said edasi finaali. Meid oli neli: meie kaks, Jimmy ning veel üks Hollandi poiss Koon. Esimesena läks välja Koon 33ndana. teisena Harry 24ndana, kolmandana Jaanika 20ndana. Ise olime oma esimese turniiri tulemustega igatahes väga rahul. Ainuke kes kuidagi välja ei tahtnud kukkuda oli Jimmy. Ja juhtuski nii et Jimmy sai edasi finaallauda ning lõppkokkuvõttes tuli kolmandaks. Arvestades et see oli ka tema esimene turniir võib ta tulemusega igatahes väga rahule jääda. Igatahes oleme nüüd Austrlian Poker Leaque´i täieõiguslikud liikmed ja kavatseme edaspidigi nendel turniiridel osaleda. Ikka hoopis teine asi kui netipokker...

Samal õhtupoolikul oli aga põhjust tähistada. Ja mitte ainult seda, et Jimmyl pokkeriturniiril väga hästi läks. Nimelt oli tegu meie viimase õhtuga Byron Bays. Otsustasime sellel õhtul mitte midagi konkreetset teha ja lihtsalt niisama sõpradega jutustada. Ja oli väga tore õhtu, ehkki pisut nukrameelne. Praegu ei oska me küll ennustada millal me oma Hollandi sõpru jälle näeme aga olles juba üle aasta siin igavesti pirakas Austraalias olnud teame, et Eestist Hollandisse on ju ainult kiviga visata... kui sedagi.

Järgmisel hommikul kulutasime umbes poole aasta reservi jagu närve interneti teel omale transpordi broneerimisega ent lõpuks kroonis meie pingutusi ka edu ning ca 20 tundi bussisõitu hiljem leidsimegi end väsinute ja kangetena Airlie Beachi bussijaamast. Airlie Beach on siis värav maailmakuulsa Suure Vallrahu imelisse maailma ja just siin paradiisissaartega palistatud kohas tahame oma järgmised paar kuud mööda saata.
Eile alustasime hoogsalt ka tööotsingutega ning plaan A on leida omale mõne paradiisissaare peal kena töökene ja seal end mõnusasti paariks kuuks sisse seada. Mis edasi saab eks seda näitab elu. Meie vahva Austraalia elu.

Aga nüüd armas lugeja peame me minema. Nimelt avastasime me, et ka siin Airlie Beachil on 4 korda nädalas tasuta pokkeriturniirid ning täna õhtul oleme otustanud end taas proovile panema minna. Soovi meile edu!