Häppi böörthdei kallis Eesti!

Kallis Eesti, soovime sulle palju õnne tähtsa päeva puhul! See õnnitlus laieneb siinkohal loomulikult ka kõigile eestlastele seisku nad praegu kahe jalaga meie toreda riigi pinnal või mitte. Loodame, et su sinimustvalge lipukene on juba meie toreda riigi auks välja viidud ja kasutad oma vaba päeva millegi toredaga hakkama saamiseks.

Noh näiteks üks suurepärane näide toredast asjast millega sa võiksid sellel vahval päeval hakkama saada oleks näiteks Jaanika ja Harry blogi lugemine, et end nende viimase aja tegemistega kurssi viia. Ja kahtlemata just sellepärast sa käesolevaid ridu seirama oled tulnudki, mille üle meil on ainult hea meel. Me daamid ja härrad lubage esitleda: Jaanika ja Harry kuuekümne kolmas blogipostitus:

Hakkasime siin ükspäev meenutama, et oleme kunagi kusagilt kuulnud, et ammu-ammu teadis üks tark inimene rääkida, et sportimine on tervisele kasulik. Sel nädalal kogesime omal nahal et sportimine pole mitte ainult tervisele vaid teatud viisi pidi ka tengelpungale turgutavalt mõjuv.
Aga alustame algusest... Nimelt asub vähem kui 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel meie toredast magamise jaoks kasutatavast toast selline majakene nagu Airlie Market Place. Nagu nimigi viitab on tegu sisuliselt turutegevusteks püstitatud ehitisega. Olgu selle turuga kuidas on aga selle majakese kolmandal korrusel asub hoopis absoluutselt mitte midagi turuga seotut vaid hoopis päris pesuehtne jõusaal. Võttes arvesse esimeses lauses avaldatud teesi ja seda, et saledam autoritest on tihti õhtuti tööl, siis otsustas meie toreda reisiseltskonna pekisem pool, et oleks aeg tolle toreda sportimiskohaga tutvust sobitada. Ja 27nda Jaanuril õhtupoolikul ta siis sinna toredasse jõu tegemise saali oma sammud seadiski ning on nüüd juba pisut vähem kui kuu aega seal oma hädiseid biitsepseid, triitsepseid ja kui teised ei vaata siis ka tuharalihaseid pinguldamas käinud. Masinad on kõik uued ja neid on palju, kõik on ilus puhas ja haisuvaba ning reede õhtuti mängib nurgas treeningu elavdamiseks isegi päris elus DJ. Ühesõnaga vinge koht! On ainult üks probleem... Seda eriti meiesugustele vaestele seljakotiränduritele: liikmemaks on iga kuu 89 dollarit ehk siis peaaegu 900 krooni. Ei ole midagi öelda see on päris suur raha selle eest et lihtsalt sporti teha, nurgas plaate keerutava DJ-ga või ilma.
Õnneks on sellele suurele probleemile olemas ka teatavaid lahendusi. Nimelt korraldab too jõusaal oma liikmetele iga kuu 3 erinevas kategoorias võistluseid kus esikohale on auhinnaks 1 kuu tasuta liikmeksolemist.
Kategooriad on:
1) Rinnalt surumine (üles surutud raskus vs kehakaal)
2) Jõuharjutused (ehk siis võistleja teeb 1 minuti jooksul kõigepealt lõuatõmbeid, siis kätekõverdusi ja viimaks kõhulihaseid ning lõpuks parim keskmine võidab)
3) Triatlon (10 km rattaga, 2,5 km jooksu ja kõigepeale veel 1,5 km sõudeergomeetril)
Tundus rumal vähemalt ühes kategoorias mitte kaasa lüüa ja tasuta membership'ile mitte kandideerida.
Rinnalt surumises oli mingi vend oma 100 kg kehakaalu kohta üles surunud 165kg. Seega seal kategoorias osalemine tundus suht mõtetu. Jõuharjutused olid juba paremad aga lihtsalt mitte päris Harry teetass. Seega jäi üle triatlon, mida Harry enne Eestist lahkumist paar korda harrastada oli jõudnud ning milles seni parim ette tehtud aeg 35min 23sek ei tundunud sugugi ületamatuna. Et ka strateegiliselt kaval olla jättis Harrykene asja päris viimasele päevale enne võitjate välja kuulutamist, et keegi ei jõuaks pärast tema aega üle teha juhul kui ta tasuta membershipi saamise katse peaks edukaks kujunema.
Lõpuks siis saabuski see eelpoolnimetatud viimane päev ning oli aeg oma tolmukihi alla mattunud võhm välja kaevata ning jalgadele sõna otseses mõttes valu anda. "Täiega-täiega-täiega" haamerdas peas ja kui saabus aeg tibusid (ehk siis ülekantud tähenduses minuteid-sekundeid) üle lugeda, ilutses jõusaali administraatori stopperkellal kaunis number 33 min 50 sek. Eelmine parim aeg oli löödud üle pooleteise minutiga! Vorm oli parem kui Harry oskas loota ja nüüd kolme päeva pärast saabki ta kuu aega kohe päris tasuta sportimas käija. Elu on ilus!

Elukohas on ka asjad veidi muutunud. Meie tagasihoidlikusse pesasse on vahepeal sisse kolinud Austraalia-USA segapaarikene Dean ja Lauren, kes tunduvad väga toredad inimesed aga maadlevad sama probleemiga millega enamus Airlie Beachi külastavatest seljakotiränduritest ja statistikaameti andmetel 2009 aasta VI kvartali seisuga15,5% tööealistest eestimaalastest ehk siis sellega, et keegi ei taha nendele tööd teha anda.
Nende endi sõnade kohaselt proovivad nad veel paar nädalat CVdega mööda linna ringi joosta ja kui see tegevus tulemuslikuks ei peaks osutuma siis lähevad ka nemad minema ja me jääme jälle üksi. Me ei taha pahad olla aga noh natuke loodame, et nad ei saakski tööd :)

Nagu sa tead on siin Airlie Beachil päris palju eestlaseid. Oleme meie kaks, siis on veel 4 peolooma Getter, Merilin (aka Mirjam), Sigrid ja Kerli. Lisaks on veel 2 tüdrukut Berit ja Anni, kellega me eriti suhelnud ei ole ning viimaks ka veel Harry töökaaslane Kadri koos oma eesti tüdrukust toanaabriga, kelle nimi meil hetkel ajusoppidest nagu luuaga pühitud on. Ja need on ainult need eestlased kellest me teame, on täiesti võimalik et siin on neid rohkem. Igatahes võimas arv eestlasi nii väikese asula kohta. Mis teeb aga asja veelgi toredamaks on see et eriti esimesel kuuele nimetatule meeldib siin ilmas üle kõige selline geniaalne jaapanlaste leiutis nagu sushi. Ja sama kindel kui ülekeedetud munad lihavõtete ajal on see et vähemalt korra nädalas saame kõik kokku ja teeme ühe sushiõhtu. Sedakorda tegime nii et igaüks sai ühe, kaks või kogenumad isegi kolm sushit ise valmis rullida ja nii eelnes sushi söömisrõõmule veel ka sushi tegemise rõõm :) Õhtu oli vahva ja kõigil olid pärast suurest sushikuhjast kõhud punnis.

Nagu sa kallis lugeja kindlasti tähele panid toimus veebruarikuu keskpaiku selline suurepärane üritus nagu valentinipäev. Kuna Jaanikakesekene pidi tollel õhtupoolikul kahjuks restoranis tööl olema ja nagu iga nupukas lugejagi arvata võib oli tal tol õhtul restoranis maru kiire ja pikk õhtu siis jäi meie rahvusvahelise sõpruse ja armastuse päeva tähistamine esmaspäeva peale. Ja nüüd arvame et hakkamegi iga aasta nii tegema, et tähistame seda armast päeva 24tunnise hilinemisega. Restoranidesse pole vaja nädalaid ette helistada, kohad pole puupüsti täis, toidud pole ülekohtuselt ülehinnatud ja isegi lillekimbud saab kohati isegi poole odavamalt kätte. Meie tähistasime siis isekeskis oma valentinipäeva sellega et läksime linna parima vaatega restorani nimega Sailing Club õhtustama. Õhtu oli väga vahva, söök oli hea, vein oli hapu ja magustoiduks tellitud maasikakook pani kogu õhtule eriti ilusa punkti.

Ja nüüd on aeg meie seekordsele jutuvoole punkt panna ja sind tagasi vabariigi aastapäeva tähistama lasta. Ära siis pidutsemisega üle ülemiste jäsemete mine!

Tsauka!

Airlie elust natuke...

Toredat sõbrakuud sulle me kallis sõber, kes sa oled siia tulnud meie sõbralikku internetipäevikut sirvima. Et sa ikka meid, sinu juurest juba nii kauakauakaua eemal olnud sõpru, ära ei unustaks oleme taas kraapinud kokku oma tagasihoidlikud blogimisoskused ja pannud virtuaalsele paberile kirja mõned read oma sõbralikest tegemistest viimastel nädalatel.

Kahjuks peame sinu suureks pettumuseks nentima, et midagi meelierutavalt põnevat meil siin viimasel ajal juhtunud pole. Sellest ka see (piinlik-piinlik) üle kolmenädalane paus mis meil eelmisest blogipostitusest mööda lennanud on ja mis sulle hinge kindlasti palju-palju ootusärevust sisendanud on. Kahju on muidugi sulle pettumust valmistada kuna sa kindlasti ootasid, et kirjutame sulle nüüd ühe erakordselt pika ja põneva jutu. See on nagu ootaksid tükk aega oma lemmikspordiala maailmameistrivõistluste finaali ja saaksid viimsel hetkel teada et selle asemel näidatakse...noh näiteks golfi. Vabandame golfisõprade ees :) Ühesõnaga mitte et me ei tahaks sulle midagi põnevat kirjutada aga meil lihtsalt pole olnud sulle eriti midagi kirjutada. Oleme marulihtsustatult öeldes olnud viimastel nädalatel lihtsalt meeletult igavad inimesed (mitte et me muidu ka väga huvitavad oleksime aga viimastel nädalatel oleme isegi enda kohta üleloomulikult igavad olnud :) Viimastel nädalatel oleme tegelenud ainult töörabamise, pokkerimängimise ja kui aega üle on jäänud siis ka magamisega. Igav-igav-igav...

Ainus päev kui me midagi ligilähedaseltki pidutsemisesarnast tegime oli 26ndal Jaanuaril kui kogu Austraalia tähistas suurejooneliset nagu tavaliselt oma kullakallist (puudub seos Harry endise klassiõega) Australian Day`d. Meie, kel meil on väga suur au olnud toda üritust juba teist aastat järjest oma silmamunadega näha, oleme nüüdseks teinud selle päeva kohta omad järeldused mida me nüüd nendel ridadel ruumitäiteks sinuga ka lahkelt jagame. See päev pole meie tagasihoidlikku arusaamist mööda mitte midagi muud kui suurepärane ettekääne kogu toredale Austraalia rahvale vähemalt kord aastas juba varastest hommikutundidest saadik jooma ja pidutsema hakata. Pubid avatakse tavapärase keskpäeva asemel juba kella 9-10 paiku hommikul ja õlu ning muud toredad intoksikeerivad joogid voolavad enamikele inimestele juba hommikusöögi kõrvale (või tihti ka asemele) mitte ojade vaid lausa jõgedena. Enamus inimesi käib linnavahel ringi Austraalia lipuvärvides riietes ning enamike neid joovastavate ainete mõju all ringi hõljuvaid kehasid katavad nii siivsates kui vähem siivsates kohtades austraaliteemalised ajutised tatoveeringud. Tublimad ja patriootlikumad austraallased tassivad enamiku päevast enesega kaasas ka väiksemat või suuremat sorti Austraalia lippu aga tundub et vähemalt 90% suudab selle hiljemalt kella 14ks ilmselt suure koguse alkoholi konsumeerimise tulemusena paigutada kuhugi kust nad seda enam üles ei leia.

Nagu sukk ei saa ilma saapata, nii ei saa ka Australian Day`d tähistav napsine seltskond ilma midagi grilli peal sussutamiseta. Usun et tol päeval süüakse siin Euroopast pindalalt suuremal maalahmakal ära vähemalt sama palju grillitooteid kui Eestis terve aasta jooksul. Lihtsam näide selle väite tõestamiseks oleks see, et kui meie kella 13 paiku poodi midagi grilli peale viskama otsima jõudsime oli tervest pindalalt ligi hektari suuruses poest (ok ok mitte nii suures aga saad aru küll mis me mõtleme) alles ainult poolteist kilo kanatiibu. Tegu on siin Austraalias väga suure poeketiga ja müüja sõnade kohaselt varusid nad tolleks pävaks endale kaupa ikka pehmelt öeldes korralikult aga ometi olime meie kella 13 ajal viimased grillikaupade otsijad, kes sellest suurest poest tol päeval õnnelike nägudega väljusid.

Peale sealt poest oma õnnelike nägudega väljumist läksime oma tavapärase eesti tüdrukutest ja vaesest üksikust eesti poisist kambaga otsima grilli kuhu oma äsjasoetatud kanatiivad sooja visata. Vaba grilli leidmine Australian Day`l ei ole siin just kergete killast ülesanne aga ometi saime sellega edukalt hakkama. Kui tiivad olid juba piisavalt pehmed ja oli aeg neid nosima hakata, korkisime ka meie lahti oma esimesed õlled ja siidrid ja viimaks ometi hakkasime ka meie tegelema sellega millega iga jumala Austraallane oli tol päeval tegelenud juba hommikusöögist saati. Pidu ei kestnud küll meie jaoks just kahjuks eriti pikalt, sest juba paari tunni pärast oli Harryl taas aeg oma sammud pokkerilaua poole seada ning tüdrukud läksid edasi ühte Airlie populaarsesse pubisse pidutsema ja austraalia mehi piiluma. Jaanika tolle viimase tegevusega väga pikalt kaasa minna ei viitsinud. Arusaadav ka sest kui oled kolm siidrit ära joonud ja satud seltskonda kus enamikul on hinge all juba vähemalt kahekohaline number jooke, on pisut raske lihtsalt sisse sulada ja end mõnusalt tunda.

Jaanuari lõpus oli meil peale eelpool mainitud päeva põhjust veel tähistamiseks. Nimelt on selle ja kõigi eelmiste lugude autorid siin toredal blogilehekesel nüüdseks koos olnud kuus aastat! Jah tõesti kuus aastat! See on ikka päris pikk aeg et teha ükskõik mida kas pole? Meie jaoks on see aeg aga pigem linnutiivul mööda lennanud. Ja nagu Volmeri-nimeline tegelane ühes tuntud noorteansamblis laulis (või laulab ikkà?) - see on see armastus mis raamatuist loetud. Pöidlad pihku, et Jaanika suudaks veel ka järgmised 6 aastat ja tervislikke eluviise järgides, miks mitte ka 60 aastat Harryga vastu pidada. Et seda kaunist päeva tähistada käisime väljas söömas. Õhutsöök oli väga maitsev, vein millega selle väga maitsva õhtusöögi alla loputasime oli suurepärane ning õhtu ise oli lihtsalt üli-väga-mega tore. Meil oli väga seda õhtut vaja kuna viimasel ajal oleme ainult kõvasti tööd rabanud ja teineteist vaevalt näinudki. Igatahes palju õnne meile...

Ja kuna töö teema juba kord üles tuli siis kirjutame natuke põhjalikumalt oma töökohtadest ka. Jaanika rabab hetkel kahel kohal. Hommikuti käib ta 5 korda nädalas housekeepingut tegemas. Töö on raske, füüsiliselt kurnav ja vaimselt väsitav. Kella ühe-kahe paiku saab ta hetkeks koju puhkama-sööma, aga seda ainult selleks, et kella 15ks tagasi sinnasamasse hotelli või õigemini selle hotelli restorani Deja Vu ettekandja kohustusi täitma minna. Kuuekümne-tunnised nädalad, vähene magamine ja vähene Harry-nägemine on küll tema pangaarvele suurepäraselt kosutavalt mõjunud aga nüüdseks sai tal küllalt. Sellel neljapäeval on tal Waters Edge nimelise hotelli housekeepingu töökas seltskonnas viimane päev ja ta jääb ainult Deja Vu´s tööd rabama.

Harryle ei meeldi muidugi milleski kellestki kehvem olla ja ka tema rabab hetkel kahel kohal. Kõigile püsilugejatele meeldetuletuseks jagab ta 2 tundi päevas sellise poe nagu Happy High Herbs´i jaoks tänaval möödajalutajatele flaiereid, et mittemillesgisüüdiolevaid turiste poodi kaupa ostma meelitada. Lisaks sai ta ka kaks nädalat tagasi Peppersi nimelises resordis tööd houseman´ina. See tähendab et tema ülesanne on housekeeperitele puhast pesu ette ja musta pesu eest ära vedada. Taas on põhitöövahenditeks nagu ka Broome´is pakipoisi tööd tehes Harry hädised biitsepsid ja suur valge golfiauto. Siinsed hotellid on enamusjaolt kõik lihtsalt nii suurele maalahmakale laiali laotatud, et iga endast lugupidav hotellikompleks omab siin vähemalt ühte või kahte taolist sõidukit. Igatahes rendid, arved ja muud kulud saame kenasti makstud ning ühteist jääb ehk kahenädalaku lõpuks arvele ka, et meie edasisi rännakuid rahastada.

Eelmisel korral rääkisime pisut oma armsaks saanud elukohast siin Airlie Beachis. Seekord on meil selles vallas veidi uudiseid ka. Kõik meie 6 majanaabrit on nüüdseks edasireisisime eesmärgil välja kolinud. (Teise teooria kohaselt ei suutnud keegi meiega katusealuse jagamist enam kauem välja kannatada :) Meie oleme nüüdseks igatahes kolinud pirakamasse ja suure rõduga varustatud tuppa (renti jäi samaks muideks) ja naudime hetkel oma 4 magamistoaga varustatud majas idüllist rahu, vaikust, seda et keegi ei jäta pesemata nõusid nädalaks kraanikaussi haisema ja üle kõige seda, et keegi ei tegele kõrvaltoas liialt valjult.... noh ütleme, et omade asjadega... Elu on ilus!

Aga ok seekord sai meie virtuaalsest pastakast välja imetud üllatuslikult päris korralik lugu ja loodame et sinu otsus seda üldse lugema hakata õigustas ennast. Kõigile kärsitutele lubame et järgmise postituse saame kiiremini üles.

Jää muhedaks!
Ja muidugi head sõbrapäeva ka sulle me kallis sõber!!!!