May 5, 2009

Sydney ja ooperimaja viimaks nähtud!!!!

Esimese asjana luba meil vabandada, et me sul seekord nii kaua oodata lasime. Kinnitame sulle siiralt, et ei teinud seda mitte sugugi kiusu pärast, vaid seetõttu, et teha ja näha on olnud niiiii palju-palju. Kui nüüd lisame sellele paljukesele nähtule ja tehtule veel juurde meie teatavasti pika ja põhjalikuvõitu kirjastiili, saame tulemuseks ühe maru pika postituse. Seega hea lugeja, loodame, et oled end mugavasti raali taha lösutama sättinud ning sul pole järgneva 15 minuti jooksul mitte mingisugust põhjust oma pilku kuvarilt eemale pöörata. Here goes...

Eelmisel korral jäime oma jutukesega pooleli Melbourne´i radadel, umbes sinna kus me ei jõudnud ära kiita kui kaunis ja kummaline on selle linnakese arhitektuur. Meile jäi igatahes selline mulje, et sealsed linnaisad on oma arvukate raamatukogude ja muuseumite jms avalike asutuste ehituskonkurssidel andnud osalevatele arhitektidele mõista, et mida kreisim planeering mälupulgal nad linnavalitsuse uksele koputavad seda suurem tõenäosus on neil sel konkurssil ka edu saavutada. Igatahes ütleme siis igaks juhuks korra veel, et kellelgi arusaamatuks ei jääks - Melbourne on üks suu-ammuli-vaatama-panevalt-kaunis linn !!

Kahjuks jäi esimene päevakene mida sellekordses postituses kirjeldame meie sellekordse Melbourne´i külastuse viimaseks. Nimelt tegime sel hommikul ridiküle üle vaadates kollektiivse otsuse ruttu ka Sydney ära näha ja siis siva kusagile põhja poole tööd otsima põrutada. Oma viimasel päeval Melbourne´is sõitsime tasuta turistitrammiga ümber linna, uudistasime kohalikku linnamuuseumi ning näituste- ja messikeskust. Viimastega oli jälle selline lugu, et ümber maja käija ja arhitektuuri vaadata oli poole põnevam kui sisse näitust vaatama minna. Viimase tegemisena käime veel ära ka Observation Deck´il, mis asub ühe pilvelõhkuja 55ndal korrusel ja kust avaneb hingesängitavalt võimas vaade kogu linnale. Kahjuks pidime sel õhtul juba ammu teel olema muidu oleksime kindlasti tahtnud sama pilvelõhkuja otsa ka pimedas ronida (ok-ok liftiga sõita).Võime ainult spekuleerida, et mis siis oleks juhtunud aga tõenäoliseim versioon on selline, et oleksime olnud silminiisutava ja hinge põhjani välja liigutava vaatepildi tunnistajateks kuidas kogu linna miljonid ja miljonid tuled sisse lülitatakse ja läbi linna voolava jõe sillerdavad vood öise linnasära kahekordseks peegeldavad.

Kella 14 paiku asusime oma Melbourne´i kesklinnas asuvast hostelist teele Canberra poole. Kell 16 ikka veel Melbourne´i äärelinnas ummikus istudes mõtlesime, et küll oleks praegu tore olla hoopis esmaspäeva hommikul kell 8.00 Pirita teel, liiklus läheks palju kiiremini edasi :) Selleks ajaks oli ka selge, et me tol päeval väga suurt hulka maanteekilomeetreid omale seljataha ei jäta, sest oleme kogu tripi vältel omaeneste, auto ja kängurude elunatukeste säästmise nimel võtnud nõuks nii palju kui võimalik valges sõita. Kängurud muutuvad teatavasti pimedas maru aktiivseteks ja hüppavad maanteedel pidevalt autodele ette.

Niisiis ei jõudnud me tol pärastlõunal enam kuigi kaugele (pimedaks läheb ca 18 paiku) ja leidsime omale öömaja linnakeses nimega Wangaratta, kauni nimega karavanpargis Painters Island. Ühtegi maalijat me küll kahjuks ei kohanud ja saarest oli ka asi ikka väga kaugel aga ajas teine asja ära, seda enam et omanik oli nõus meile toredatele noortele mingist eksootilisest Estõuniast pisut hinnaalandust tegema.

Teisipäeval 21.04 jõudsime pärastlõunal Austraalia pisi-pisi-pisikesse pealinna Canberrasse (too on isegi väiksem kui Eesti pealinn:). Kohalikust turismiinfost ontliku tädi käest linna suurimate vaatamisväärsuste koha pärides saime lühikese vastuse : Parlamendi hoone ja Sõjamemoriaal. Tegime pildimasinaga klõps-klõps-klõps, pistsime üht-teist põskedesse ja põrutasime edasi. Ei olnud väga põnev linn. Põhimõtteliselt ainult poliitikud ja aasia päritolu üliõpilased. Viimaseid on muidugi üle terve Austraalia tohutult :)

Õhtuks avastame eneselegi ootamatult end Sydney äärelinnast. Plaan polnud tegelikult üldse sel päeval Sydneysse jõuda aga kui me juba seal olime, tegime pisut provokatiivsevõitu kõne meie Sydneys resideeruvale sõbrannale Ivile kes meid hea sõbrana ka loomulikult enda juurde öömajale kutsus. Tema nimelt üürib endale tuba majas kus peetakse väikest eralasteaeda..Saigi siis tol õhtul meelde tuletatud kuidas oli lasteaias magada. Polnud nagu väga vigagi, ei teagi miks lasteaias see magamine nõnda vastukarva käis. Kahjuks tabas meid hommikul väike tagasilöök, mille maine kehastus oli maja ja lasteaia omanik, kellele pilt neljast unisest eestlasest tema lasteaia põrandal sugugi ei meeldinud. Ivi oli juba tööl ja meie peale karjuda ei olnud mõtet, seega sai suurema viha välja valamise enda kaela mittemillesgi-süüdi-olev Ivi prantslasest majanaaber Erwin. Siililegi sulaselge, et järgmistel öödel pidime omale mujale koha leidma, kus Une-Mati saabudes pea patja vajutada.

Et mõistaksid järgnevaid sündmusi mis tollel päeval toimusid kirjutame siin nüüd vahepalana pisut sellest, mismoodi meie ca 6000 km sõit seitsme maa ja mere tagant Perthist meie autokesele mõjunud oli. Mõnda aega tagasi kirjutasime, et vahetasime välja aku, kuna vana otsustas ühel hommikul keset kõrbe elektrodid püsti visata. Lisaks sellele oli meil probleem summutiga, mis tagant otsast nii lahti põrunud oli, et paigast ära liikus ja kõige tagumise pütiga plastikust tagatiivale kenakese augu sisse sulatas. Lisaks oli summutaja tagumisel pütil sees suured augud ning selle püti sees kolises lahtiselt mingi igavana roostes sõel. Kõik see kokku ei häirinud maanteel suurtel kiirustel ja pööretel meid mitte üks põrm aga suurlinnas foori taga seistes tegime tähelepanu tõmbavalt lõrisevat häält umbes nagu 50ndatest pärit traktor. Lisaks hakkasid meil vaikselt mingisugused piduriklotsid ära kuluma, mis lisas lörisavale summutajale pidurdades veel ka kriiskava metall-hõõrub-vastu-metalli hääle. Tavapärane olukord linnas sõites nägi välja umbes selline. Foor läks punaseks, vajutame pidurit ja KRIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKS, LÖRR-LÖRR-LÖRR-LÖRR... kuniks taas paigalt võtsime. Arusaadavalt muutusime linnas ristmikel seistes ning oma sõidukorda oodates alati näost punasemateks kui sõitmist keelav foorituleke ning lõime silmad häbenedes porimattide suunas.
Arusaadavalt oli meil sellise autoga vaja midagi ette võtta. Seda enam, et Sydneys oli meil ka plaan auto maha müüa. Esimese asjana leidsime kusagil Sydney äärelinnas ühe väikese autopesula veel väiksema parkla, kus läks kohe testimiseks, et millised piduriklotsid läbi on. Pärast mõningast edasi ja tagasi kriiksutamist otsustasime, et suurim müraallikas on juhipoolne tagumine pidur. Soetasime siis autopoest tuttuued piduriklotsid ja asusime sobivat paika otsima. Asi polnudki nii lihtne kuna vajasime siledat, kalleteta maad, linnaosa kus aga parasjagu viibisime oli maru künklik, rääkimata vabadest parkimiskohtadest. Lõpuks leidsime ühe sileda tänava mingis eriti rikaste linnaosas jõe ääres. Ega midagi - särgid maha ja tööriistaarsenaliga mis koosnes ratta- ja tellitavast võtmest asusime keset Sydney kesklinna autol piduriklotse vahetama. Vahepeal tuli veel parkimiskontrolör meile meelde tuletama, et seal saab ainult 2 tundi parkida ja et kas me ikka saame selle aja peale valmis. Tegime asjatundlikud, me-vahetame-kahe-tunniga-kas-või-neljal-autod-klotsid-ära-näod pähe. Sellest kontrolörile piisas. Kuna rattakoopasse pidureid tellitava võtmega lahti kruttima mahtus ainult üks Harry, siis otsustas Margus samal ajal summutaja probleemile lahenduse otsimisega tegeleda. Uskuge või mitte aga ta suutis oma Mäkaiveri noaga summutaja augud esiti piisavalt suureks kangutada, et koliseva sõela kätte saaks ning pärast veel auguääred ka veel nõnda tagasi painutatada, et lörin poole väiksemaks muutus. Samal ajal oli Harry vanad piduriklotsid suutnud eemaldada ja üritas nüüd uusi paika suruda. Ei aidanud siin ei biitsepsid ega triitsepsid - piduri jõud käis tema omast mäekõrguselt üle. Mõtlesid poisid siis isekeskis, et äkki peaks vähe pidurivedelikku välja laskma, et siis ehk annab pidur vähe järele. Ennäe imet andiski, kuigi lödistasime kellegi majaesise ikka kenasti pidurivedelikku täis. Klotsid vahetatud, panime ratta alla tagasi ja asusime proovime,et kas kriuksub. Noh enam ei kriuksunud aga nüüd vajus piduripedaal vajutades peaaegu põhja välja ja aeglustus ei olnud just kõige tugevam. Otsustasime, et ilmselt jäi piduritesse õhk sisse ja asusime tarkade nägudega pidureid õhutama. Paar mullikest saime isegi kätte ka aga pidurdamine eriti paremaks ei läinud. Hoidsime siis järgnevatel päevadel kõvasti suuremat pikivahet kui tavalliselt kuniks ühel päeval otsustasime uuesti õhutamist proovida. Seekord saime ilmselt kogu õhu kätte, sest nüüd pidurdab auto nagu uus.

Tollel õhtul saime öömajale kesklinna hostelisse nimega Maze Backbackers. Asukoht oli super, kui sa pole just parasjagu autoga. Põhimõtteliselt maksime sel ööl parklas auto parkimise eest sama palju kui ühe inimese voodikoha eest hostelis. Toad olid umbes 2,5x1,5 meetrit nii, et olemine ole seal väga kitsas aga vähemalt pisteti meile check-in tehes pihku üks Sydney´t tutvustav raamat kus muuhulgas leidsime ka 16 erinevat tasuta joogi flaierit linna erinevates pubides. Õhtul käisime veel sõprade Maarja ja Annika poolt paljukiidetud Sidebar´is, kus panime live bändi saatel maha vägeva peo ja kasutasime ära esimese flaieri :) Sidebar rokib!

Kuna Sydney kesklinnas oli parkimine nõnda kallis siis otsustasime järgmiseteks päevadeks linnast veidi välja sõita. Lõpuks leidsimegi kohakese nimega Sydney Beachouse YHA kuhu jäime peaaegu nädalaks ning kus meie hommikupoolikud möödusid hosteli tasuta surfilaudade rentimisteenust armutult ekspluateerides. Esimestel päevadel toimus rohkem selline niisama ukerdamine ja lainetelt kooslepi vastu võtmine. Lõpuks hakkas aga see surfamine juba päris välja ka tulema, sai püsti ja isegi lainel liueldud. Ei ole kerge see iseõppija elu.

See ei tule sulle kindlasti üllatusena aga Sydney on ka ikka üks väga vahva linn. Suurem osa inimesi teab seda vaid ooperiteatri järgi aga tegelikult on seal ikka palju muud ka vaadata. Näiteks kohe ooperimaja kõrval on võimas sild nimega Harbour Bridge mis teeb pimedas tuledesäras vaat, et isegi ooperimajale silmad ette. Seal on vahva linnaosa nimega Darling Harbour kust avaneb supervaade linna siluetile. Seal on ööelu keskus Kings Cross, kus pole tavatu see kui sulle transvestiit tänaval vastu jalutades kelmikalt silma teeb. Seal on ca 7km-ne ookeaniäärne jalutusrada, mida läbi käies näed ridamisi ära paraja hunniku Sydney erinevaid randasid, üks ilusam ning rohkem surcfareid täis kui teine. Äge vaatepilt kui 10-15 surfarit ühe ja sama lainega kõrvuti kalda poole põrutavad. Seal on võimas jõgi mida mööda on võimalik praamiga üles ja allavoolu linna imetlema sõita. Seal on Hiinalinn kus saab maruodavalt sushi ja muude aasia hõrgutistega oma maitsemeelele pai teha. Seal on kõikide Sydneyt külastavate eestlaste "peab nägema" koht - Palm Beach. Sina lugeja tead seda ilmselt paremini Summer Bay´na seriaalist "Kodus ja võõrsil". Ei Alfi ega Pipat ei õnnestunud näha aga rand oli imeilus. Kõike seda ja palju palju muudki tegime/nägime me oma peaaegu kahenädalase külastuse jooksul Austraalia suurimasse linna Sydneysse. Kui võimalus avaneb tahame sinna kindlasti kunagi tagasi.

Kuni selle hetkeni oli meil juba pikemat aega peas haudunud plaan müüa maha meie truu Ford Falcon, öelda sõpradele Margusele ja Annele "Pakaa" ning sõita kahekesi näiteks bussi või lennukiga mõneks ajaks põhja poole soojemasse kliimasse raha teenima. Panime kohalikele netilehtedele autokuulutused, viisime hunniku lendlehti erinevatesse Sydney hostelitesse ning vastupidiselt meie kartustele oli meie auto vastu isegi päris suur huvi. Aga ühel saatuslikul päeval enne esimest näitamist otsustas meie summutaja taaskord häält tegem hakata, sedakorda küll mitte tagumisest pütist vaid esimesest. Sellist pläriseva sumpsiga autot ei saanud ju kellelegi näidata, seega läks käiku hosteli kapist tuuri lastud traadist riidepuu, parkla kõrvalt maast leitud torujupp ning hirmuäratavlt suur kogus mäkaiverisimi ja lörin oligi kadunud. Mõneks tunniks vähemalt... Näitasime autot päris mitmetele huvilistele ning üks iirlane olekski juba auto ära võtnud, kuni läksime koos kohalikku ARK´i ning saime teada uudise mis kogu meie maailma peapeale pööras. Nimelt arvasime me seni, et Austraalia on nagu Eesti - ehk siis sa ostad Tartust auto ja müüd selle pärast probleemideta Tallinnas maha. Selgus aga, et Austraalia meenutab oma erinevate osariikidega pigem nagu Euroopa Liitu ehk siis kui ostad Poolast auto ja tood selle Eestisse müügiks, siis pead selle Eestis uuesti arvele võtma, uue kindlustuse ja ülevaatuse tegema, numbrid ära vahetama jne. No on alles valu sabakondipiirkonnas...

Kogu see kupatus oleks läinud maksma 600 dollarit (ca 5000 krooni) mis meie kindla ostja otseloomulikult silmapilkselt ebakindlaks tegi. Tegime kiire koosoleku ja jõudsime üksmeelselt otsusele, et tekkinud olukord ei jäta meile muud valikut kui peame oma roadtripiga jätkama, tööd leidma ning põhjapoolt lähenedes alles kunagi Lääne-Autraaliasse tagasi jõudes auto maha müüma. Praeguses olukorras ei olnud meil ei raha ega aega, et autot remontima hakata. Remontima sellepärast, et võib-olla suutsime me teadmatud ja pahaaimamatud autoostjad ära lollitada aga ülevaatuse mehaanikud oleksid ilmselt hakanud pärima, et mis see riidepuu seal sumpsi küljes teeb ning meid ülevaatusel läbi kukutanud.

Nii olemegi uuesti teel. Seljataha on jäänud sellised vahvad kohad nagu Byron Bay, Surfers Paradise, Brisbane ja Noosa. Kõik igatpidi ponksid kohad. Byron Bay ja Noosa on sellised väiksemad asulad, rohkem surfarite, boheemlaste ja puhkajate linnakesed. Surfers Paradise on aga selline uhkem linnake kus sarnaselt näiteks Miamile on pilvelõhkujad pea otse rannaliivale püstitaud. Kohalikel pidi oleme ütelus, et kui Surfers Paradise oleks inimene, siis oleks ta Paris Hilton - särav, läikiv, pisut ropp, alati valmis pidutsema ning väga stiilile ja enesepromomisele orienteeritud. Nende mõne tunni jooksul mis me seal veetsime saime tollele ütelusele ohtralt kinnitust. Väga äge koht igatahes! Tahame ka sinna kindlasti tagasi minna... oeh nii palju kohti on, kus tahaks kauem olla ja rohkem näha.

Brisbane paistis pärast Melbourne ja Sydney´t igavõitu ning väike. Kahjuks sattusime sinna ka siis kui seal parasjagu Labour Day´d peeti ning enamus kohti kinni olid. Oleme kindlad, et kui meil oleks olnud pisut rohkem aega ja tahtmist sellesse linna süveneda, siis oleksime seal kindlasti palju vaatamist leidnud. Seekord piirdusime aga vaid paaritunnise jõekruiisiga ning sõiduga linna kõrval kõrguva Mount Goo-tha mäe otsa, mille otsast leidsime supervaate kogu linnale. Õhtuks jõudsime välja kohta nimega Childers ning esimese asjana hommikul oli meil plaan tööd otsima hakata. Tööd me kahjuks siit ei leidnud seega täna hommikul tulime teise lähedalasuvasse
linnakesse Bundabergi lotuses, et siin näkkab paremini. Eks siis järgmises postituses, mille paneme üles palju kiiremini kui seekord, anname teada kuidas läks. Hetkel oleme läbinud ca 8500 km.

PS: Selle postituse pühendame Margusele, kes täna oma sündimise päeva tähistab!

Tsauka-pauka!

April 19, 2009

Roadtrip vol 3

Alustame oma seekordse kirjandusliku üllitisega sealtsamast kus meil jutt eelmisel korral pooleli jäi ehk siis Adeleide´is internetipunkris istudes ja eelmist blogipostitust siia lehele laadides. Nagu tähelepanelikumad lugejad kindlasti märkasid laadisime eelmisel korral siia blogisse sulle silmarõõmuks päris mitu pilti. Tänu sellele ja muudele välistele mõjudele nagu närvissüsteemi limiite testivalt aeglane internet läks meil operatesiooniga "blogiülespanek" kordades kauem aega kui selleks esialgu olime planeerinud.

See aga omakorda tähendas seda, et tol päeval jäi meil Adelaide´i avastamiseks aega pisut vähem kui esialgu olime planeerinud. Sellegipoolest jõudsime külastada mitmeid erinevaid vaatamisväärsusi mis sel toredal Lõuna Austraalia linnakesel näidata oli. Esiteks külastasime kunstinäitust (ära naera!), kus nägime mitmeid kauneid ja vähem kauneid Austraalia kunstnike teoseid. Järgmisena jalutasime kõrvalasuvasse Adelaide´i muuseumi (lõpeta see naermine!) ja käisime läbi 2 korrusetäit aborigeenide ajalugu tutvustavat näitust. Väljapanekus domineerisid kolme tüüpi eksponaadid: Relvad (bumerangid, odad, kilbid), puust kujukesed ning pildid aborigeenidest st. mustadest megalaia ninaga "National Geografic´u" rindadega naistest ning alati mingis vihmatantsu poosis poseerivatest meestest, kelle ainsaks kehakatteks kirju sokk teadagi ümber mille. No vähemalt saime Austraalia esmaasukate ajaloo kohta seal pisut targemaks. Edasi viisid meie truud jalakesed meid Adelaide´i botaanikaaeda, kus sooritasime meeleoluka jalutuskäigu, mille jooksul nägime mitmeid silmipaitavalt ilusaid puid, põõsaid ja lilli. Kohe botaanikaaia kõrval asus National Wine Center, kuhu põikasime ka hetkeks sisse aga kui selgus et tastingu eest tahetakse suurt hunnikut raha saada, siis piirdusime vaid prii ringkäiguga. Selle aja peale hakkas päike juba vaikselt loojuma ja oli aeg hakata omale tolleks ööks ulualus otsimisega tegelema. Käisime siin, käisime seal, käisime iga nurga peal aga no ei leidnud sobivat kohta, ühed olid liiga kallid, teised täis, kolmandaid ei suutnud me isegi oma 5 reisikamraadi Tomiga (navigatsiooniseade) üles leida. Nii otsustasimegi end sel ööl Adelaide´i kaunisse randa ära parkida ja autos magada. Mugav just ei olnud, kuna magasime esiistmetel aga see eest oli hommikul lausa lust ühe öömaja võrra rasvasemat pangakontot vaadata.

Järgmisel neljapäevasel hommikul (16.04) pühkisime istmete jooned oma nägudelt ja läksime Adelaide´i hiinalinna turule hommikusööki jahtima. Peale kosutavat kohvi ja saiakesi, otsustasime sel päeval mitte randa minna nagu eelmisel õhtul plaanitud, sesgt aknast välja vaadates oli tunne nagu oleksime Eestis (külm, hall, vihmane) Läksime hoopis Adelaide Hillsi kus pidi leiduma mitmeid toredaid kohti. Esimesena sõitsime läbi Austraalia vanimast sakslaste loodud linnakesest nimega Hahndorf, kus külastasime maasikafarmi, 2 juustvabrikut ning shokolaadivabrikut. Vahepeal teeme kiire pissipeatuse ka kohalikus pubis, kus kohe sisse astudes paitas kõrvu "Õllepruulija" sulnis meloodia, lauldi küll kahjuks saksa keeles. Õhtupoole tegelesime meie ja Melbourne´i vahelt kilomeetrite vähendamisega. Öömaja leidsime linnakeses nimega Murray Bridge mis paistis silma ülevoolava silmapaistmatusega.


Reedel (17.04) olime enamuse päevast jälle ratastel kapotiga Melbourne´i poole. Kerge vahepalana tegime pärastlõunal linnakeses nimega Mount Gambier peatuse ja sõime kauni vaatega välisõhu restoranis lõunat (restoran koosnes piknikulauast, meie gaasipõletist ja kiirnuudlitest) Vaade oli sellisele vaatamisväärsusele nagu Umpherstoni Sinkhole, mis siis maakeeli on sissekukkunud laega koobas. Antud koopasse olid kohalikud linnaisad muide ka kena pargi rajanud nii, et me poleks saanud oma lõunat toredamas kohas vitsutada. Kui nuudlid keres käisime veel samas linnakeses vaatamas ka endist vulkaanikraatrit, millest nüüdseks oli saanud Blue Lake´i nimeline järv. Oli ikka blue küll see vesi seal :) Ööbima saime linnakeses nimega Warrnambool.

Laupäevaks (18.04) olime planeerinud jõuda õhtuks Austraalia suuruselt teise linna Melbourne´i. Ning mitte ainult - meie plaan nägi ka ette sõita sinna mööda kuulsat Great Ocean Road´i. Tegu on mööda ookenikallast sinka -vonka ja üles-alla kulgeva teega, mis sisaldab endas suurtes kogustes erinevaid vaatamisväärsusi. See tee on mitusada kilomeetrit pikk ja kuigi enamuse teest on kellegi hea huumorisoonega tegelase poolt püstitatud kiirusepiirangud 80 ja 100 km/h, pole autojuhtidel selliste kiirusteni jõudmisest mõtet unistadagi. Enamuse ajast püsis meie spidomeetri valge seierikene sealkandis, kuhu keegi on kirjutanud numbrid neli ja null. Tee jookseb lihtsalt niivõrd käänuliselt, et 100 km/h oleks võibolla tehtav mõne kogenud ringrajasõitja poolt tema võistlustsiklil ja seda ka ainult siis kui tee oleks ülejäänud liiklusele suletud. Irooniline on muidugi see, et Margus, kelle õlul tol päeval sõitmine oli, suutis siiski ühe sirgema lõigu peal veidi liiga palju vasakult kolmandat pedaali vajutada ning selle tegevusega kohaliku liiklusinspektori tähelepanu äratada. Lugu lõppes muidugi sellega, et Austraalia riik on nüüd 227 dollari võrra rikkam ja Margusel taskus esimene välismaine trahvikviitung. Tervitame teda siinkohal :)


Tee peal jõudsime muuhulgas ära näha ka ühe kuulsaima vaatamisväärsuse siin Melbourne´i kandis nimega "12 apostlit". Tegu siis kaheteistkümne igavesti piraka meres istuva kivimürakaga, mida hunnik turiste iga päev hoolega kaldalt pildistamas käib. Ja asja pärast ka, sest vaade oli ikka väga võimas.


Õhtul jõuame Melbourne´i ning pikema pusimise peale õnnestub meil ka hostelis nimega Urban Central ka öömaja leida. Viimatinimetatu on väga tore koht, sellepärast, et sealt on vaid 10 minutine jalutuskäik päris linna südamesse. Õhtul kasutasime muidugi kohe juhust ka, lõime end üle pika aja läikima ning läksime suurlinna ööelu kaema. Nagu vanarahva tarkus ütleb läheb esimene ikka aia taha ja nii ka meie esimese peoõhtuga üle pika aja ka juhtus. Kokku läksime või üritasime nelja peale minna 3 klubisse. Esimeses kohas ei lastud meid sisse kuna kui poisid läksid turvamehelt küsima palju pilet on peeti neid omasooiharateks. Teisel korral läksime klubisse sisse aga see oli kohutvaim klubi kus me kunagi käinud olime ja lahkusime sealt niipea kui Harry oli oma baarist ostetud õlle sisse kaaninud. Kolmandasse klubisse üritasid sisse minna Margus ja Anne aga kuna tegu oli hard rock´i teemalise peoga, siis ei lastud neid sisse kuna neil ei olnud piisavalt tumedad riided ja nende üleüldine olek ei olnud turvamehe arvates piisavalt hard rock : ) No nalja sai igaljuhul, järgmistel kordadel teeme vähe korralikuma eeltöö ning loodame, et siis õnnestub see klubisseminek veidi paremini.


Pühapäeval (19.04) sõime kõigepealt hommikust ja jõime kõrvale kõvasti apelsinimahla (janu oli hirmasasti millegipärast). Kui kõhud täis tegime väikese lebo ja lõuna paiku põrutasime esimest korda päevavalguses linna avastama. No on alles pirakas linn - 3,7 miljonit elanikku. Käisime kohalikul Kuniganna Victoria turul, vaatlesime Melbourne´i marulahedat arhitektuuri ning jalutasime niisama linna peal ringi. Teha ja vaadata oli nii palju ja üks päev on sellise suure linna avastamiseks kahtlemata liiga vähe. Õhtul läksime taas linna peale jalutama, et seda kaunist linna pisut hoolikamalt uurida kui eelmisel õhtul. Tegemist on ikka vägavägaväga ägeda linnaga. Nii erinev Perthist. Kui tuua paralleele automaailmast, siis üks on Opel Astra ja teine Audi A5. Väga moodsad arhitektuurilised lahendused, värvid, inimesed, kohad, jõgi mis kõike pimedas peegeldab - pole lihtsalt sõnu, et seda kõike sulle edasi anda. Ilmselt tegeleme Melbourne´iga tutvumisega ka järgneval päeval paaril ning varsti hakkame edasi Sydney poole sõitma. Küll aga oleme kindlad, et see ei jää viimaseks korraks kui siia linna tuleme. See on lihtsalt liiga võimas koht. Selleks korraks siis kõik...
Olge mõnusad!

April 15, 2009

Roadtrip vol 2

Kolmapäeva (08.04.09) varahommikul tõusime maruvara, sest teadsime, et taaskord ootab meid ees üks kaunis (ja) teguderohke päev. Esimese asjana pärast kohustuslikku hommikukohvi ja tuunikalavõikusid võtsime suuna Cape Leeuwini majaka poole. Tegime seda sellepärast, et olla omaeneste eestipäraselt sinakashallide silmamunadega tunnistajaks kahe suure tegelase armutule võitlusele, mis teadaolevalt on kestnud juba tuhandeid aastaid. Cape Leeuwini näol on siis tegu kohaga, kus India ja Lõuna ookean omavahel pauguga kokku löövad. Meie suureks kurbuseks sattusime meie sinna siis kui ilm oli suhteliselt ilus ja tuulekene väga tasane. Räägitakse, et tormisematel päevadel saavad pealtvaatajad tõeliselt majesteetliku spektaali osaliseks, kuidas kaks kanget ookeani oma massiivseid hiidlaineid teineteise vastu sõtta saadavad justkui kindralid sõjatandril etturitehorde. Meie saime igatahes ka vaikse ilmaga sellise fiilingu nagu oleksime millegi suure tunnistajateks - Jaanikale ja Annele mõjus see koht lausa mediteerima panevalt :)


Teine pilt mis antud jutukest illustreerib pole siia üles laetud sugugi sellepärast, et sind siit lehelt ära ajada - oh ei! Nimelt kuuluvad need kaunilt karvased ja kõverad jalad ühele loo autoritest (hea lugeja võib ise pakkuda kummale) ja nad on pildi tegemise hetkel paigutatud umbes nii, et vasakpoolne leotub Lõuna ookeanis ja parempoolne India ookeanis.

Pärast Cape Leeuwini külastamist tegime tutvust lähedal asuva idüllilise linnakesega mis kandis nime Augusta. Linnakeses oli küll kõik nagu olemas aga samas nagu midagi erilist seal vaadata ka ei olnud seega veetsime enamuse sealoldud ajast kohalikus Telecenter´is internetis surfates. Sealsamas sai muide üles laetud ka meie eelmine postitus, mille sina armas lugeja juba kindlasti piltlikult öeldes ribadeks oled lugenud :)

Nagu paar lõiku tagasi juba mainitud sai oli ilmataat tol päeval Edela-Austraaliat suhteliselt kauni päevaga õnnistanud ja nii oligi justkui kogu reisiseltskonnale arutamatagi selge, et järgmiseks sihtkohaks saab olema mõni lähedal asuv supelrand. Nii jõudsime kohta nimega Cosy Corner. Ei osanud keegi meist isegi ette kujutada, et leiame oma seniste rännakute ühe kauneima ranna. Valge liiv, heleroheline vesi - kõik oli justkui paradiisis, kuniks hakkasime omi kuumi kehasid otsustavalt vee poole vedama ja avastasime oma suureks üllatuseks, et kohe kalda lähedal ca põlvini vees ujuvad ringi nii umbes poolemeetrised kalakesed, seljauimed või sabad (me ei tea siiamaani) eputavalt veest väljas. Mõnda aega neid liivalt turvalisest kaugusest jälgides saime aru, et ilmselt eelistaksid nad oma menüüs näha keskmisest korpulentsema Harry asemel hoopis kalda ääres kasvavaid oluliselt väiksema kalorisisaldusega vetikaid. Keegi ei soovinud meist aga seda riski võtta, et need pealtnäha suhteliselt ohutu välimusega kalakesed äkki haipoegadeks osutuks ning nende "väike" 5 meetrine ema meile keset jahutava vee nautimist selja tagant ligi ujub ja" pisut" kannist näksab. Ühesõnaga piirdusime vaid mõne kiire keha vette kastmisega, et päike meid päris oimetuks ei kuumutaks.

Öömajale läksime samasse kohta kus eelmiselgi korral ehk siis Hamelin Bay karavanparki. Kasutasime ka sama trikki mis eelmisel õhtul, et vurasime nimme alles siis kohale kui reception kinni ja hommikul põrutasime enne selle avamist teele. Raha sai jälle kahe eest makstud ja vähemalt meie süümekaid ei tunne, sest pooled meist magavad ju autos ja kasutame alati vaid ühte telgikohta.

Neljapäeval (09.04) alustasime oma autoreisi esimest pikemat ittasõitu Albany poole. Tegu siis enam-vähem viimase suurema linnakesega enne 3000 km kaugusel idas asuvat Adelaide´i. Esimesena peatusime ühes rahvuspargis, mille peamine turistimagnet on lisaks lummavatele vaadetele ja kaunitele metsadele 75 meetri kõrgune puu Bicentennial Tree, mille kõrgustesse ulatuvasse latva saab iga hulljulge soovija mööda selleks spetsiaalselt tüvesse löödud metallvaiasid ronida. Esimene platform, kus ronijad said pisut hinge tõmmata ja vaadet nautida oli ca 25 meetri kõrgusel. Kui alt tundus see platform suhteliselt madalal olevat, siis ise puu otsas turnides oli 25 meetri kõrguselt vaade alla juba pisut hirmujudinaid tekitav. Lisaks sellele väsitas see ronimine lihased päris kenasti ära, nii et isegi praegu päevi hiljem blogi kirjutades annavad autorite tuhara ja reielihased veel pisut tunda :)

Kõike eelpoolnimetatut trotsides käisid aga poisid ka päris puu ladvas ehk siis 75 meetri kõrgusel ära. Vaade oli küll võimas aga hiljem taas maa peal olles pakkus suuremat rahuldust tõsiasi, et tipp ikka vallutatud ning instinktiivsele kõrgusekartusele taas kerge ninanips antud sai.



Järgmisena jäi meie teele selline põnev asutus nagu Lavender-Berry Farm, kus kohtusime oma mäletamist mööda esimest korda elus selliste elukate nagu alpacadega. Näevad välja umbes midagi sellist nagu kaamli ja eesli ristsugutis (võimalik, et ongi). Kõige toredam asjalugu oli muidugi see, et üks nimetatud loomakestest oli meie arusaamist mööda albiino. Täiesti pigmenditu ja siniste silmadega olend. Kuivõrd tihti avaneb inimestel võimalus oma silmaga näha ja oma käega katsuda mõnda sellist olevust kellest sa pole varem kuulnudki? Oletame, et mitte väga tihti... Kui tihti aga õnnestub varemkuulmatu loomakese albiinoisendit näha enne kui tavalist? Ilmselt oli see nüüd meie jaoks "kord-elus-moment" sest sellist asja enam kindlasti uuesti ei juhtu! Alpacad korralikult üle patsutatud ja pildikesed mälestuseks aparaati klõpsutatud läksime farmi sisse, kus lisaks tohutule kogusele lavendlilõhnalistele toodetele sai hea raha eest enesele ka igasugu maiustusi soetada. Premeerisime end kogu hommikupoolikul saavutatu eest suurte vahvlitäite jäätisega, mida nautlesime sealsamas kaunis kohvikuks ümber ehitatud verandal, kust avanes armas vaade kogu farmile.


Pärast farmikülastust tundsime et meil pole veel selle nädala puude otsas turnimise limiit täidetud ja nii suundusimegi sellisesse kaunisse kohta nagu Valley of the Giants(Hiiglaste org). Selle koha teeb eriliseks tõsiasi, et just sealt võib leida Lääne Austraalia kõrgemaid ja jämedamaid puujurakaid - tingle tree´d (kõdistavad puud). Veelgi erilisemaks teeb selle koha aga see, et nende puude latvade kõrgusel on igaühel kes on selle eest nõus välja kõhima umbes 65 krooni võimalik sooritada mööda spetsiaalselt selleks ehitatud metallist konstruktsiooni maaliline jalutuskäik - Tree Top Walk. Lisaks vaimustavale vaatele on selle koha üks peamisi müügiargumente ka veel see, et need eukalüpti perekonda kuuluvad kõdipuud peaksid inimese ihu pisut kihelema panema. No ei tea, kas asi oli vihmases ilmas või eestipäraselt tuimas ja paksus nahas aga meie kellegi ihu küll selle jalutuskäigu ajal kihelemismärke ei näidanud. Veel üks oluline osa kogu sellest elamusest oli pärast puude otsast alla tulemist jalutuskäik nende võimsate puude jalamite vahel ning isegi võimalus ühest puust ise läbi käija. Tree Top Walk´i näol on muide tegemist ühe Edela-Austraalia kuulsaima turismimagnetiga.

Pärast piltilusat jalutuskäiku vihmases metsas puude latvade kohal jõudsime viimaks väsinute ja õnnelikena Albany´sse. Ööbisime karavanpargis nimega Rose Garden Caravan Park ning taaskord kasutasime oma vana head maksame kahe eest trikki. Nüüd tagasi möeldes peame nentima, et tegelikult meil ikka roppu moodi vedas, et me üldse kõigil neil öödel karavanparkides eelneva broneerimiseta telkimiskohti leidnud oleme, sest eelpool kirjeldatud sündmuste toimumisajal olid munadepühad täies hoos ja kogu Austraalia karavaniarmaada oli pühadega seotud 4 järjestikuse vaba päeva jooksul tavapärasest oluliselt enam aktiivne. Lihavõtted muide on siin väga popid pühad ning Mr. Lihavõttejänku on Hr. Jõuluvana järel tähtsuselt vähemalt teine tegelane kõigist pühadega seotud müütilistest kodanikest.

Reedel (10.04) sõitsime esimese asjana selliste vaatamisväärsuste nagu Albany Blowhole´ide juurde. Blowhole on siis teadupärast selline augukene mere ääres kalju sees kust peaks laine ja kaljude põrkumisel aeg ajalt vett välja purskama. Meie sattusime sinna otse-kuramuse-loomulikult rahuliku ilmaga ja mingit veepurskamist nagu arvata võis ei toimunud. Küll aga tuli sealt august iga natukese aja tagant kõva sahmaks tuult. Tuule kiirus oli selline, et just dušši alt tulnud pikkade juustega preili oleks ühest paugust saanud oma juuksed kuivaks ja pealekauba veel sellise sonksi nagu eputavatel preilidel Shamtu reklaamides. Võib ilmselt öelda, et veel paar sajandit tagasi olid need looduslikud nähtused Austraalia esimesetele tibihakatistele kindlasti fööni eest.



Kui blowhole´idega oli kõigil isu täis hullatud, sõitsime veidi maad edasi vaatama lõunaookeani voolitud kunstiteoseid "The Gap" ja "The Natural Bridge". Nagu nimekesedki ütlevad on siis tegu vastavalt suure kaljulõhega ja loodusliku sillaga. Pildid räägivad siinkohal paremini kui andetud autorid kunagi tekstina edasi anda suudaks.
















Päevapoole sai veel külastatud sellist kohta nagu Albany windfarm, mis sisuliselt koosnes umbes viiest kuuest valgest tuulikust, justnagu Eestiski näiteks Kohtla-Järvel näha saab. Midagi vaimustavat me kahjuks ei näinud, küll aga tekitas põrutava emotsiooni infotahvlilt loetud lause, et toosama tuulepark annab Albany linna
elektrivajadusest ca 75%. Jaa Eesti rohelistel on veel pikk tee käija...

Õhtuks jõudsime sellisesse linnakesse nagu Esperance (kõlab nagu mõni Prantsusmaa kuurortlinn kas pole?...äkki ongi...). Igatahes Esperance kuhu meie jõudsime asub Lõuna-Austraalias ja on väga ilus koht. Ööbima saime kämpingusse nimega Pink Lake Tourist Park. Pärast selgus, et meil jälle joppas ja saime peaaegu viimase platsi. Paar venda saadeti peale meid ukse pealt tagasi Omanikule sai seekord küll öeldud, et meid on 4 aga pärast kokkulepet, et pooled meist dušši alla ei lähe ja kasutame ainult ühte telgiplatsi, maksime taas vaid kahe inimese eest. Seekord oli tegu meie senise Perthist Idakaldale sõidu ühe toredaima karavanpargiga. Julgeme igatahes seda kohta soovitada kui keegi peaks sealkandis öömaja vajama.

Kui hommikusöök pintslisse pistetud, läksime laupäeva (11.04) hommikul Esperance´i avastama. Esimene peatus oli linnakese turismiinfo, kust saime suurel hulgal infot kohalikke vaatamisvääruste kohta ning teadmise, et Esperance reklaamib end kui Austraalia parimate randadega linn. Päris julge väide kas pole? Aga tegelikult pole tublid Esperance´i linnaisad seda väidet ka päris pastakast välja imenud, nimelt asub ses kaunis linnakeses kaunis rannakene nimega "Twilight Beach" (Videviku rand), mis valiti (jumal teab millise institutsiooni poolt) 2006 aastal Austraalia parimaks rannaks. Loomulikult ei saanud me seal käimata jätta ja nagu arvata võis oli tegu väga ilusa rannaga. Selle ranna erilisus seisnes peale tuhksuhkrust peenema ja valgema liiva selles, et sealt avanes üliilus vaade võimsale suure koopaga kivimürakale, kuhu poisid kohe pikemalt mõtlemata (nagu ikka) ka suuna võtsid. Paarsada meetrit krooli ja kohal nad olidki, kuid seda kuidas kivi otsast sinna koopasse saab nad isegi pikema ukerdamise peale välja ei mõelnudki. Sellegipoolest sai kivi otsast vahva 6-7 meetri pikkuse õhulennu ning pärast oli liival peesitades lihtsalt tore ühe käega parme mõrvates jälgida kuidas ka teised ullikesed koopasse ronida üritavad ja mõne aja pärast sellele ettevõtmisele käega löövad. Pärast mõningast päevitamist läksid autorid veel kahekesti mööda ca 40 km pikkust Great Ocean Drive´i sõitma, mis viis meid läbi pea kõigist kohalikest rannakestest. Leidsime oodatult, et peaaegu kõik Esperance´i rannad on tõepoolest väga kaunid, ühel neist on tehtud ka blogi alguses ilutsev pilt liival istuva võluvalt naeratava Jaanikaga.

Peale lõunat läksime veel ka kohalikku Jetty ehk siis eesti keeli muuli peale jalutama, et pisutki leevendada seda kurbust mis me hinge näris, et me nädalapäevad tagasi maailma pikimale puust muulile Busseltoni Jettyle parandustööde pärast patseerima ei pääsenud. Kahjuks polnud sellelt muulilt vaade päris see mida ootasime aga selle eest tegime seal sõprust muuli resident merelõvi Sammy the Sealioniga, kelle andekad poosid liival peesitades ka mõnele meist pisut leboisu peale ajasid.

Õhtuks vedasime end tagasi Pink Lake Tourist Parki, kus seekord avastasime, et seal on ka külaliste sportimisvajaduste rahuldamiseks olemas ping-pongi laud. Õhtu möödus aastatetaguseid pinksilööke oma hallidest ajurakkudest meelde tuletades.


Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval (12.04) me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja siis kui meil kõigil oli sõitmisest ilgelt kopp ees, siis sõitsime veel paarsada kilomeetrit. Tee peal nägime ka muide kaamleid kõrbes ringi tuiamas, kes mõningas tuututamise peale olid nõus ka ümber pöörama ja fotokaamerale poseerima.

Ainsa vaatamisväärsusena võiks heale lugejale välja tuua Nullabori kõrbesse ehitatud teelõigu, millel pikkust kokku 146,6 km ehk 90 miili ja mis terve selle aja jooksul on täiesti sirge. Täpselt niii armas lugeja, me sõitsime läbi tee mis oli peaaegu 150 km ehk pikema maa kui Tallinnast Pärnusse absoluutselt ilma igasuguste kurvideta. See tee kannab nime "90 mile straight" ja on meie teada kindlasti Austraalia ning ilmselt ka kogu maailma pikim sirge asfalteeritud teelõik. Jah täpselt nii huvitav meie päev oligi, et suurim vaatamisväärsus terve päeva jooksul oli sirge teelõik :) Põnev, põnev...

Tudile saime sellisess kohta nagu Cocklebiddy. No oli see alles pärapõrgu! Terve asula koosnes bensiinijaamast ja selle kõrval asuvast karavanpargist. Ümberringi oli tükk maad punast liiva, tuul vihises nii mis hirmus ning üleüldse oli kuidagi kõhe olla seal. Tagatipuks ei käivitunud hommikul meie auto - aku oli täiesti tühi ja võtme keeramisel kostis ainult mingi haledavõitu kääuuu, käääuuu, käääuuuuuu. Nagu stseen õudusfilmist kas pole - neli noort lähevad roadtripile ja hommikul ärgates ei lähe enam auot käima. Ühtegi teist asulat lähema 200 km raadiuses ei ole ning mobiililevist võivad naiivsemad vaid unistada. Lugu lõppes meie jaoks siiski õnnelikult, andsime akule paar minutit kogumiseks aega ning varsti olidki meie Fordil taas hääled sees. Konksuga mustas vihmakeebis mõrvamishimuline mees, kes meid põõsast piilus jäi seekord pika ninaga :)

Esmaspäeval (13.04) ja teisipäeval (14.04) tegelesime taaskord meie kõigi meelistegevuse (tervitaks siinkohal kõiki Meeliseid kes seda blogi loevad) ehk siis sõitmisega. Nende kahe päevaga kärutasime maha umbes või täpselt 1440 kilomeetrit mööda igavavõitu kõrbeteid, kus iga kilomeeter söögiisu tekitavate roadkillidega palistatud ning kus juhi jaoks ainsateks ärkvelhoidjateks olid vastutulevatele autodele lehvitamine (nii on kõrbes kombeks) ning jälgimine, et kängurud tee peale auto ette vabasurma ei hüppaks. Tee äärsed suuremad vaatmisväärsused olid Eucla liivadüünid, mis kõlavad huvitavamalt kui tegelikult olid ning dingod. Need näljaste nägudega hundihakatised üritasid meile esmaspäeva lõunapausil vorstipaki pärast kambakat teha. Ei olnud midagi nii, et käsikädessa kuljemme... nagu üks samanimeline põhjanaabrite ansambel kunagi laulis. Samas mõistsime alles napilt enne ärasõitu kui näljaste loomakestega tegu kui nad meie auto kapotilt putukalaipu lakkuma hakkasid. Kahju kohe hakkas...

Esmaspäev vastu teisipäeva ööbisime sellises linnakeses nagu Ceduna, kusjuures hommikul autot käivitada üritades taas vastuseks vaid käu-käu saades otsustasime lõpuks kohalikust autopoest abi paluda ning nüüd vuramegi ringi tuttuue akuga ja auto käivitub alati esimesel korral (ptüi-ptüi-ptüi). Täna on kolmapäev (15.04) ja oleme lõpuks õnnelikult Adelaide´is. Esimese asjana tulime kohe siin internetti, et oma pikk pikk pikk postitus sulle armas lugeja lugemiseks üles panna. Nüüd aga lõpetame me kirjutamise ära ja sellest mis meil edasi toimub pead lugema juba järgmisest postitusest.

NB! Heale lugejale teadmiseks ka pisutstatistikat - nimelt praeguseks oleme oma roadtripil läbinud üle 4200 km.

PS: Head lugejad kirjutage ja joonistage meile kommentaaridesse ka lugusid Eesti elust.

April 8, 2009

ROADTRIP!!!!!

Nagu hea lugeja kahtlemata teab, on meie isamaalt eemalolek pakkunud meile seni suurel hulgal erinevaid seiklusi ning üldse olnud marutore... Vaatamata sellele on loo autorid kindlad, et nüüd on selgemast selgemini jõudnud kätte aeg kui hakkame liikuma meie senise reisu kõige huvitavamate ning meelierutavamate läbielamiste suunas. Jah nagu tubli lugeja kindlasti teab - meil algas ROADTRIP !!!..

Esialgu siis pisut meie reisist üldiselt:
Meil on 4 reisumeest/naist - autorid Jaanika ja Harry ning meie sõbrad Margus ja Anne.
Meil on auto - 1995 aasta väljalaskega, 4 liitrise mootoriga janune, ent samas meeletult mahukas Ford Falcon, mille küljest oleme loodetavasti nüüdseks elimineerinud igasugused veapisikud (peale konditsioneer lekke) ning mis peab terve meie sõidu ajal suurepäraselt vastu. Viimase väite peale saab rüperaali toetav puulaud igaks juhuks kop-kop-kop paar vopsu ning ptüi-ptüi-ptüi lendab üle vasaku õla paar tilka sülge.
Meil on plaan - jõuda lähima paari kuu jooksl Austraalia põhjapoolseimasse "suurlinna" Darwinisse, kuid seejuures alustada oma sõitu siit läänekaldalt Perthi lähistelt, sõita läbi Austraalia lõuna, ida ja pool põhjakülge ning näha, kuulda, tunda, maitsta, haista kõike mida meie teele jäävatel kohtadel meile pakkuda on. Linnulennult on tegemist ca 8000 km pikkuse sõiduga - meie aga teatavast oma kullakalli Falconiga (tõlkes: kotkas) kahjuks linnu kombel lennelda ei saa ning peame leppima sõitmisega. Loomulikult ei lähe me ilmselt alati ka kõige otsemat teed pidi, sest tahame läbi käija kõik suuremad ja väiksemad vaatamisväärsused mis meil sellele teele (või tee lähedale jäävad) Seega lõvi julgusega südames võime väita, et tegemist saab oma üle 10 tuhande läbitud ja seiklusi täis kilomeetriga olema meie senise noore elu pikim roadtrip või siis eestipäraselt autoreis.

Nüüdseks on juba mõned päevad meie toredast sõidust seljataga ja jagaksime sinuga meie seniseid tegemisi. Lugeja lahkel loal alustaksime siis neljapäevast kui oli meie viimane tööpäev Harvey Fresh´is kui konteineriladujad ja piimanaised. Kuna poistel oli tegu viimase päevaga siis otsustasid nad õige pisut ulakad olla ja erivärviliste karpide tehnikat kasutades konteineriga oma Singapuri kolleegidele sõnumeid saata. Ehkki nende noortes ja maru rikutud peadest jooksid esiagu läbi ainult väga ulakad ja ropud sõnumid otsustasid nad nende keerukuse ja pikkuse pärast asendada hoopis millegi tavapärasemaga "HI !" (tere) ja " :)" ehk siis naerunäoga. Kuivõrd kenad ja sümmeetrilised need sõnumid tulid ja kuivõrd leidlikud poisid olid jääb muidugi sinu otsustada armas lugeja :) Kui neil aga saabus kätte aeg oma õrna hingega ülemuse David´iga hüvasti jätta siis leppisid nad omavahel ettenägelikult varem kokku, et Margus embab teda eestimeheliku karususega niipea kui kui too pisaraid meie suunas purskama hakkab. Marguse karust embust aga seekorda vaja ei olnud, sest David pidas end terve hüvastijätu tseremoonia väga mehelikult üleval ja ilmselt purskas nutma alles siis kui poisid nurga taha kadunud olid.
Jaanika ja Anne tööpäev läks aga tavapärast rada mööda piima pakke pururstades ja jogurtiliinil rassides. Oma toredalt Aafrika juurtega ülemuselt said nad aga saateks kaasa märkuse, et praeguse 20-30 töötaja asemel oleks tal tarvis kümmet eestlast ning tehas toimiks nagu õlitatult. Samuti sai kogu sletskond kaasa teadmise, et nende teeneid oodatakse iga kell ja kuupäev Harvey Freshi tagasi.





Reedel kui olime end korralikult tööst puhtaks pestnud ja välja maganud alustasime oma senisest kodulinnast Harvey´st roadtripiga. Asjad nibin-nabin autosse mahutatult ning elevus sees alustasime teed oma esimese peatuspaiga Perthi poole. Täpsemalt aga meie väga muhedate ja külalislahkete sõprade Triin-Liisi ja Kuno pesasse, mis meil eelmistest külastuskordadest juba väga koduseks on muutunud ning kus praktiliselt alati mingi seltskond eestlasi juba ees ootamas on. Seekord sattus siis sedaviisi, et koos võõrustajate ja autoritega sai meid kokku 11. Võõrustajad pakkusid külalistele ka muide üüratult maitsvat kartulisalatit ja just parajalt kibedat Viru Valget. Loomulikult tossas nurgas ka kogu aeg vesipiip. (Kus ei tossaks kui piip olemas ja Harry peol eks :)) Pidu sai väga võimas, mida tõendab ka tõsiasi et politsei ei käinud ukse taga mitte ühel vaid lausa kahel korral. Mõlemal korral oli auväärt korravalvurite külastust motiveerinud asjaolu, et peokutsest ilma jäämisega oma nahavärvi kadeduse värvi rohelise vastu vahetanud naabrid olid tagasitegemise hoos politseisse helistanud ja liiga valju muusika üle kurtnud. Hommikul eelmisele õhtule tagasi mõeldes pidime nentima, et Maarja ja Rannapi esituses Rekkamehe lugu mängis küll "paar korda" päris häälekalt :)




Laupäevaks ehk tripi teiseks päevaks oli meil ammu paigas plaan hakata hommikul vara lõunasse Busseltoni linnakese poole liikuma. Varajasest tõusmisest ei tulnud loomulikult ka tugevamatel midagi välja ja kuna Triinu ja Kunni juurde kogunenud seltskonnaga oli marutore koos aega veeta lükkasime oma plaanid ööpäevakese võrra edasi. Esimese asjana läksime hoopis "hommikul" vene poodi, et osta seljankat, sprotte ja präänikuid. Siis tekkis Margusel idee viia kogu seltskond Perthi suurima jõe Swan Riveri kõrgetele kaljukkallastelt vette hüppama. Kui veel kohalejõudes olid hüppama minemas vaid Margus ja Harry, siis pärast esimesi hüppeid nägid teised kui mõnusa õhulennu end ca 10 meetri kõrguselt alla heites saab ja hakkasid ka ise ükshaaval kaljude otsast vette pudenema. Lõppkokkuvõttes hüppasime juba seitsmekesi ja nii mõnigi kodanik sai end hüppele sundides hakkama päris ennastületava teoga.Õhtul läks eelmisel päeval alustatud pidu edasi, seekordi niipalu rahulikumalt, et õnnestus sel õhtul austatud ja armastatud politsei visiite vältida Tänusõnad siinkohal pererahvale, tervitused peolviibinutele ja loodame teid varsti jälle näha! Kellu kui sa seda loed, siis loodame et sul nüüd enesetunne ikka parem juba :)

Pühapäeva lõuna paiku, reisi kolmandal päeval saime viimaks Perthist minema ja vurasime õnnelike ja eelnenud pidudest vähemõnnelike nägudega sellise linnakese nagu Busselton poole. Seal oli plaan paluda peavarju taaskord tuttavate eestlaste juures. Me teame, et oleme viimasel ajal liialt palju eestlastega suhelnud aga no mis sa teed kui neid tegelasi on lihtsalt kõik kohad täis :) Esimese pikema peatuse tegime pisut enne Bussetoni kus kamp (ca 12 pealine) eesti noori inimesi oli end ühte farmi sisse seadnud ja eelmisel nädalal nende tööandja poolt mõrvatud känguru kenasti nülginud, tükeldanud ja marinaadi pistnud. Ehkki känguruliha pole tavaliselt just meie esimmene einevalik, maitses liha seekord päris hästi - oli natuke vintske nagu ikka aga muidu täitsa (suhu) pandav. Öömajale saime Ingridi, Andrese ja Silveri juurde Busseltoni kesklinna.

Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval käisime tubli giidi Silveri eestvedamisel läbi suuremad ümbruskaudsed vaatamisväärsused. Esimesena käisime Busseltoni kesklinnas asuva maailma pikima puust muuli Busselton Jetty juures. Tegemist siis 19 saj ehitatud muuliga millel pikkust ca 2 km. Meie suureks pettumuseks oli enamus muulist aga parandustöödeks suletud. No krt küll muul seisab sama koha peal juba sajandeid ja paar päeva enne kui meie tuleme pannakse kinni. Pettumus missugune aga mis sa teed - elu on selline... Läksime siis hoopis vaatama sellist asjandust nagu Cape Naturaliste majakas. Kuna meie oleme veel rangema säästueelarve peal kui Eesti riik, siis me loomulikult endale 17 dollari eest poole tunnist ekskursiooni ostma ei hakanud ja hulkusime niisama majaka ümbruses. Sai tehtud päris paras kogus pilte, sest vaated merele ja tulekahjust räsitud metsadele olid vaimustavad

Edasi viis meie truu Falcon meid sellisesse kohta nagu Sugarloaf Rock.Nagu nimigi ütleb on tegu kivimoodustisega, seega ei osanud me keegi sellest erit midagi oodata aga kohalejõudes hingematvat vaadet imetledes saime selgeks et enne me sealt ei lahku kui iga kivimüraka otsast, igas suunas fotomasinasse pildikene jäädvustatud saab. Kuna kohati tegu lausa kalju mõõtmetega kivimoodustistega sai hoolega lihvitud oma kaljuronimistehnikat, mis loomulikult viis osadel meist kerge lihasvaluni järgmisel hommikul.
Et pooleteisetunnine kaljuronimissessioon meie viimasel ajal vähepäevitunud nahale suured higipärlid tekitas, otsustasime minna edasi kohalikku ilusaimasse randa - Yallingupi. Seal hullasime jahutavates lainetes ja jälgisime taamal riffi peal osavaid lainelaudureid. Õhtul kokkasime pererahvale tänutäheks kerge õhtusöögi ning veetsime aega petangi kuulikesi mööda aeda ringi loopides. Siinkohal tahaksime suuresti Ingridit, Andrest ja Silverit ja kohtumiseni põhjas!
Teisipäeval ehk reisu viiendal päeval jätsime Busseltoniga hüvasti ning läksime esimese asjana Bunburysse Swamp Parki kus oli võimalik näha ja toita erinevaid papagoisid, kakaduusid, öökulle, kängurusid ja isegi emusid. Eriti toreda elamuse saime sellest kui papagoide puuri sisse pugesime ja neid iseˇpargi vastuvõtust ostetud kuivtoiduga söötma hakkasime. Papagoid vallutasid meie käed, õlad ja pead ning julgemad neist kirjutest sulelistest hakkasid lausa selges kadedusehoos meilt päikeseprille eest ära kiskuma. Emud va pirakad linnud meile absoluutselt mitte mingisuguse intelligentse tegevusega silma ei paistnud ja kui aus olla siis tegelikult nendest silmamunast väiksema ajuga linnukestest midagi erilist ei oodanudki aga tore oli need elukad ka oma silmaga ära näha.

Järgmine peatus oli meil šokolaadivabrik nimega Margaret River Chocolate Factory. Seal sai oma silmaga kaeda kuidas see paksuks tegev saatanasigitis šokolaad valmib ja tekkis ka võimalus päris ilma rahata ise firma erinevaid šokolaaditüüpe proovida. Pärast 8ndat peotäit šokolaaditükikesi olime ennnast selgelt šokolaadist üle söönud ja kirusime seda paganama pruuni maiust maapõhja, sest vett olime võtnud kaasa selgelt liiga vähe ning meie magusast küllastunud maitsemeeled vajasid hirmsasti midagi soolast. Isegi Harry, kes tavaliselt kala eriti ei söö kurtis, et tahaks paar ampsu kilu saada :)
Kui šokolaadivabriku külastus edukalt seljataga läksime suvaliste siltide järgi umbes 300 m mööda teed edasi naaberettevõttesse, mis kandis sellist nime nagu Coward and Black Winery ja kus lisaks maru-maru-maruhapudele veinidele sai proovida ka suures valikus erinevaid moose, kastmeid, õlisid, juuste jne. Oma väikesed (Jaanika) ja suured (Harry) kõhukesed saime seal suurt hulka eelpoolnimetut proovides kenasti täis, rääkimata peast mis tühja kõhu peale paarist klaasist veinist juba kenasti ringi käima hakkas.
Piirkond kus praegu viibime - Margaret River on tegelikult kogu maailmas tuntud oma kvaliteetsete veinide poolest, mistõttu on terve see ala tohutult tihedalt usinate veinitehastega asustatud. Loomulikult on aga iga endast lugupidav veinitehas teinud oma tootmisruumidesse ka koha kus tavainimene maanteelt saab autoga sisse pöörata ja kogu müügil olevat toodangut ise tasuta maitsta/kaasa osta. Kui sa aga oled parasjagu säästurežiimil seljakotirändur nagu meie, kelle rahakotile on tavaliselt taskukohased vaid veinid mida müüakse ca 100 krooni eest neljaliitristes pakkides, siis pöörad sa sellest piironnast läbi sõites meeleldi paari erinevasse veinitehasesse sisse ja mekid mismoodi kvaliteetsed veinid ka maitsevad :) Tegelikkuses pole selline teguviis laialt levinud mitte ainult backpackerite vaid ka kohalike eakate seas. Nimelt on Austraalia pesnionärid vägagi aktiivsed karvanidega reisijad, kelle arvukad vabad päevad mööduvad erinevaid Austraalia osariike risti-rästi läbi sõites. Nende pesnionäride vaieldamatu lemmiktegevus peale karvanaparkides teiste pensionäridega bingo mängimise on Margaret Riveri laadsete piirkondade sadade erinevate veinitehaste külastamine ja nende tehaste kümnete erinevate toodangute maitsmine.
Et sa nüüd ei arvaks, et me terve oma reisu ainult mööda veinitehaseid käime, siis võtku hea lugeja enesele teadmiseks, et veel sama päeva õhtupoolikul seadsime me oma sammud sellise vaatamisväärsuseni nagu Lake Cave (tõlkes: Järvekoopas) kus pärast ca 600 trepiastet leidsime end ca 60 m sügavuselt maa alt avastamas võimsat ja igivana koobast, mille keskel laiutav järvekene meile tonnides silmailu pakkus. Vaid mõned üksikud pildid said sulle ka siia ülesse pandud, ehkki me klõpsisime oma truud fotoaparaati nii et sõrmed villis.

Õhtul jäime ööbima Hamelin Bay Caravan Parki, kus üks paarike sai magada telgis ja teine autos. Kuna saabusime õhtul kella kuue paiku ja reception oli juba kinni, siis valisime endale ise telkimiskoha ja hommikul maksime ainult kahe inimese eest (seda trikki me õppisime teiste eestlaste käest kes just hiljuti saabusid oma roadtripilt). Õhtul vaatasime oma esimest raodtripi päikeseloojangut rannas, tegime süüa ja keerasime magama, et järgmine päev jälle värsked olla.
NB! Blogi ülespanemise hetkeks oleme läbinud ca 1000 km.

Aga egas midagi hea lugeja tulistame sinu suunas automaadist kallisid ja musisid ja lubame võimalikult ruttu uued autoreisi muljed siia armetule blogilehele üles panna!