Viimased Austraalia elamused...

Ja ongi ta käes - aeg Austraaliaga hüvasti jätta. Käesoleva loo kirjutamise (mitte postitamise) hetkel istume me Jetstar'i lennul Perthist Singapuri. Lennumasina kapten on just "Seatbelt" tulukese välja lülitanud ja nüüd võib turvaliselt oma läpaka kotist välja kiskuda ja usinalt trükkima hakata. Lennuk on inimesi täis, jalaruumi on üllatavalt heldelt, Jaanika pea on asetatud Harry õlale ja alanud on suuremat sorti nokkimissessioon. Keskmiselt umbes üks kord iga kahe sõna kohta mis Harry oma pisikesse sülearvutisse toksida jõuab. (vahest isegi kord sõna kohta kui tegemist on sõnadega nagu nokkimissessioon või sülearvuti) Armas...
Ongi läbi! Meie ligi kaks aastat kestnud seiklus mille käigus tegime sellele maailma suurimale saarele põhimõtteliselt ringi peale on läbi. Kahju!

Viimased päevad siin Austraalias möödusid meil suhteliselt rahulikult. Esmaspäeva õhtul tegime Jaanika töökaaslastega väikesed joogid mängisime veidike pokkerit. Oli väga mõnus väike seltskond ja veetsime väga toreda õhtu, mille käigus nii mõnigi Jaanika ülemus pisar silmis Jaanikal jääda palus :)
Teisipäeval tegime rannas meie toreda Broome'i sõpsi Kelini karmide ent õiglaste juhtnööride (nali - ei olnud karmid juhtnöörid) järgi rannas ka väikese photoshoot'i et oleks veel viimased ilusad pildid mälestuseks Broome'ist ja Cable Beach'ist. Pildid said superilusad - aitäh Kelin!
Kella 14.00ks olime aga bookinud omale kaks kohta vaalavaatlus paadil, sest üks suuuuuur linnuke oli meil sellel Austraalia reisil veel to-do nimekirjast puudu. Loomulikult siis kohtumine maailma suurimate imetajatega. Kohe kui randa jõudsime oli selge et tol päeval olid ookeanijumalad pisut tigeda olemisega. Paat loksutas ikka päris korralikult ning see tegi Harryl olemise pisut kehvapoolseks. Ja nii juhtuski et kui vaalad end viimaks näole andsid hakkas enamus pardale kogunetutest usinalt pilte klõpsima, Harry aga hoopis üle ääre vaalu toitma :). Veel nägime ära suured-suured kilpkonnad ja isegi mereussi. Viimase elukaga oli veel selline lugu et hea et teda oma Austraalia reisi eelviimasel päeval nägime muidu oleks võibolla harvemini ookeanis ujumas käinud. Igatahes vaalad sai nähtud (ja toidetud) ja Jaanika jäi reisiga väga rahule, ainult Harry arvas, et ta oleks saanud tol pärastlõunal oma aega ja raha kuidagi teisiti otstarbekamalt kulutada.

Ja oligi käes kolmapäev ja aeg hakata lennuki peale sättima. Kompsud vaja kokku pakkida, sõprade ja endiste töökaaslastega viimased kallid teha ning kopsud veel viimast korda Austraalia õhku täis tõmmata. Ilmselt pole meil nüüd päris tükk aega siia maailma otsa asja... Lennuki peale saime probleemideta ja neile kes mõtlevad, et kas võttis silmad märjaks ka kui lennuk õhku tõusis siis ei, veetsime küll kaks toredat aastat siin aga kodu on ikka Eestis ja sinna minna pole kunagi kahju.

Kapten teatas just, et hakkame 15 minuti pärast maanduma ning see ajas Jaanika üles. Kahju mulle meeldib kui ta niimoodi mu õla peal tukub, tunnen ennast kuidagi kasulikuna.

Tsauka!

Naasmisplaanidest...

Uskumatu kas pole kui kiiresti see ajakene ikka lendab. Me oleme tänaseks päevaks Eestist juba peaaegu kaks aastat ära olnud. Kaks aastat! See on ikka tegelikult hiiglama pikk aeg... ja see on nii ülivägamaru siva möödunud, et kohe hirmus hakkab. Aga oh neid elamusi ja mälestusi mis meil siin ajukäärudesse kogunenud on... Neid ikka jagub!

Ja nüüd on meil aeg oma kahe aasta jooksul peamiselt plätudest ja maikadest kogunenud garderoobist sorteerida välja Eesti sügisese kliima jaoks sobivad riided, need kenasti seljakottidesse kõikide suveniiride ja kingituste vahele ära paigutada, seejärel seljakotid kuidagipidi turjale upitada ning sammud 18ndal augustil Broome lennujaama seada. Kui kõik läheb plaanipäraselt siis peaksime pärast 6 edukat õhkutõusmist ja 6 edukat maandumist Tallinna Lennujaamas oma Austraalia kuumast päikesest pruuniks kõrbenud koivakesed üle pika aja taas Maarjamaa pinnale asetama. Vahepeal teeme väikese päevase peatuse Singapuris ning peale seda teeme 3 päevase puhkuse Londonis ning siis ongi kõik meie reisimised natukeseks ajaks reisitud. Saabume Tallinna esmaspäeval 23ndal augustil kell 21.00 Air Balticu lennuga Riiast.
Kui keegi on meie naasmise üle nõnda entusiastlikult meelestatud et tahab lennujaama meile vastu tulla ja esimese 10 kallistaja hulka pääseda siis soovitame millalgi tol pärastlõunal netist igaks juhuks üle vaadata et kas lend on ikka õigel ajal tulemas.

Oleme igatahes kojutuleku üle väga põnevil ja igatseme teid kõiki väga. Ükskõik kas viitsid end lennujaama vedada või mitte loodame sind juba varsti näha!

Jaanika ja Harry

Sõbrad tulevad ja lähevad

Ühel toredal reede pärastlõunal mitte palju aega sealt edasi kus meie eelmine blogi otsa sai jõudsid siia Broome meie hääd sõbrad Airlie Beachi aegadest Getter ja Merilin. Nemad olid mõnda aega Perthi lähedal ühes farmis ubinate noppimisega mammonat teeninud ning võtsid siis ette nii mõnedegi inimeste poolt eriti riskantseks tembeldatud ettevõtmise ehk siis hääletasid terve tee Perthist Broome'i. Väidetavalt olevat siin Austraalias igasuguseid maniakke kellele meeldib ei-milleski-süüdi-olevaid noori hääletajaid peale võtta ja nendega siis jumal teab mida teha. See loomulikult meie vapraid sõpru ei hirmutanud ning ligi nädala kestnud sõidu järel nad end täiesti elusate ja tervetena (kui väikene nohu välja arvata) Broome´ist leidsidki. Jällenägemisrõõm oli suur ning muljetamist oli küllaga. Ega me neile palju hingetõmbe aega ei andnud sest juba pühapäeval tirisime nad nende esimesele Broome rannapeole.

Nimelt olid siit Broome´ist lahkumas üks tore eesti paarikene Marin ja Gristo kellega meil oli au selle aasta Jaanipäeval siin Broome´is tutvuda. Peole vedas ennast kokku oma 15-20 inimest ning nalja sai palju-palju. Meie osalesime peol vahetustega, nimelt oli Harryl parasjagu käsil viimane sats öövahetusi ehk siis ta pidi kella 23.00ks tööle minema Jaanika aga lõpetas oma töö alles 22.30. Korraks ikka nägime teineteist ka, andsime väikese teatepulka sümboliseeriva musi ja siis läksime mõlemad omateed - kes tööle, kes peole. Järgnevatel päevadel võttis küll päris mitu pesemiskorda aega enne kui lõkkesuitsu haisust lahti saime aga asi oli kindlasti kogu seda küürimist väärt :)

Peale pühapäeva vegeteerisime paar päeva niisama, hommikul käisime rannas, õhtuti tšillisime niisama, tüdrukud käisid isegi nii mõnelgi korral rannas pidutsemas ja magamas kuniks jõudis kätte neljapäev ehk siis kõige suurem peoõhtu Broome´is. Meil mõlemal oli selle toreda päeva auks omale ka vaba päev küsitud ning alustasime peoga juba varakult. Ja mille muuga on parem ühte peoõhtut alustada kui ühe suure laari sushiga. Meiega ühinesid ka Getteri ja Merksi sõbrad Asso ja Kapa ning hiljem hüppas läbi ka veel üks vahva Broome`is elutsev eestlane Kelin. Jagasime töö kõigi vahel ära nii, et igaüks tegi paar rulli ning kuigi poistel oli see alle esimene kord sushit teha said nad sellega pärast paari näpunäidet suurepäraselt hakkama. Sushi loputasime alla suure koguse õlle ja üle pika aja ka paari pitsi viinaga nii, et kui kella 22.30 paiku sammud ööklubi poole seadsime olid kõigil juba kõhud väga ja pead üsna täis.
Ööklubi kuhu läksime oli loomulikult kurikuulus Oasis kus neljapäeviti toimuvad märja T-särgi võistlused. Seekordne võistlus mitte millegi erilisega silma ei paistnud eriti pärast eelmist nädalat kus üks kohalik aborigeenimammi võistluse lõppvoorus full monty läks ning pealtvaatajatele laval karvast "scary movie" stseeni jäljendas (nooremad lugejad saavad me loodame aru, vanematel polegi vaja aru saada :) Samas oli siiski tore õhtu, lõime tantsu ja lõbutsesime niisama.

Ning oligi kätte jõudnud reede ja oli tüdrukute viimane õhtu Broome´is. Kamba peale keelitasime Merksi nõusse, et ta teeks oma maailmakuulsat porgandikooki ning läksime randa tüdrukute jaoks viimast Broome päikeseloojangut vaatama. Jaanika meiega kahjuks tol korral ühineda ei saanud sest tema teeneid vajati töö juures. Oli väga mõnus õhtu, meiega ühinesid taas Asso ja Kapa kes on muuhulgas ka andekad kitarrimängijad ja laulukirjutajad. Veidikese pinnimise peale võtsid nad ka laulu üles ning nüüd kummitab Harryl küll juba teist päeva järjest nende surematu superhitt "Backpacker Son of a Bitch"

Selline ta siis sedakorda sai -meie üks päris viimaseid postitusi. Kõigile backpacker son of a bitchidele ning loomulikult ka kõigile teistele soovime aga et oleks sul üks kuradi ilus päev!

Jants ja Harts

Races races races...

Võtsime jälle kätte ja valmistasime omaeneste töökate kätega valmis ühe päris tuliuue blogipostituse. Seekordses loos tuleb juttu hobustest, mangodest ja romantilistest õhtutest. Loodame et su vaim on valmis - Jaanika ja Harry üks üsna viimastest Austraalia reisi blogipostitustest algab just nüüd!

Oli üks kaunis laupäeva pärastlõuna Broome'is ning meie blogi peategelased istusid oma truu tumesinise rolleri otsas ning vihisesid nagu tuul kohalikku hipodroomi poole. Nimelt olime omale pähe võtnud, et enne Austraaliast lahkumist peame korra ära nägema ka kohaliku hobuste võiduajamise ehk siis ürituse mis oma populaarsuselt on siin Austraalias lausa omaette fenomen. Võiduajamine toimub korra nädalas laupäeviti ning uksed avatakse janusele ning panustamishimulisele massile juba kella 12 paiku päeval. Traditsiooniliselt lüüakse selle ürituse jaoks end nii üles kui üles on end üldse võimalik lüüa ja siis natuke veel ning too laupäev ei olnud mingi erand. Peab ütlema, et suhteliselt koomiline oli vaadata neidiseid mini-mini-mini kleitides ja vähemalt! 10 cm tikkkontsadega kruusateedel ja murulappidel baaride ja raja vahet tikkimas ning härrasmehi ülikondades Broome kuumavõitu kliimas liitrite kaupa higi eritamas. Ning nagu see poleks meile kahele plätude, lühikeste pükste ja maikadega varustatud eestlasele veel piisavalt meelelahutust pakkunud oli kogu see seltskond end meie üsna hiliseks (kella 15.00 paiku) üritusele sisenemiseks täiesti sassi joonud. Hirnumiseks pakkus kogu nähtav juba piisavalt põhjust niigi aga oli see alles siis kui me korra elus ka hobuste peale raha mängu panna üritasime kui me päris valjult naerma purskasime. Nimelt ei olnud mitte kellegil õrna aimu ka mida, kelle peale või millistel tingimustel nad panustasid. Kuna tahtsime oma elu esimese hobuste peale panustamise teha kasvõi mingisugustelgi loogilistel alustel ja mitte: "pane-selle-hobuse-peale-kelle-nimi-sulle-kõige-rohkem-meeldib" strateegiat kasutades nagu meile sõbralike kaaspanustajate poolt korduvalt soovitati siis üritasime omale paari minutiga pisutki seinal olevaid tabeleid omale arusaadavaks teha. Umbes viienda inimese käest saime teada millised numbrid tabelis tähistavad händikäpi ja panustasime favoriidi võidu peale (noh eestlast värk ikka kindla peale:). Õnneks meie suksu ka võitis (pildil nr 8) ja ko ning pärast töökaaslased imestasid et kuidas me ikka teadsime...:) oh neid aussiesid küll ikka, no ei ole kõige teravam rahvus maailmas. Igatahes rahad 4 kordistatud seadsime sammud baari poole et paar võidukat jooki teha ja leidsime eest Marini ja Gristo, sõbrad Jaanipäeva üritusest. Nemad meie jookides eest veel raha ka kuidagi võtta ei tahnud ja nii lahkusime tollelt ürituselt üsna õnnelike nägudega. Põhimõtteliselt maksti meile 4 õlle joomise eest 30 dollarit peale - polnud just halb pärastlõuna või mis?

Läks mööda paar töist päeva ja leidsime end taas ühist töövaba hommikupoolikut nautimast. Kuna parasjagu midagi muud paremat pähe ei turgatanud siis otsustasime külastada linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvat mangofarmi "The Mango Place" .Teekond sinna ei kulgenud just erit lõbusalt kuna ilmataat oli otsustanud tollel hommikupoolikult meid üsna tugeva vastutuulega kostida. Nii me seal siis vuhisesime tasapisi (ca 45 km/h) mööda maanteed mornide nägudega 110 km/h märkidest mööda ja kujutasime ainult ette kui mitmed meist tuhinal mööduvad sõidukijuhid meile nii mõttelist kui ka olgem ausad päris tavalist trääsa näitasid. Lõpuks jõudsime taeva abiga (nagu Sal-Saller, Pets, Margus ja Priit romu BMW-ga kunagi ammu Pühajärvele:) oma Mango farmi kohale ja lootsime, et kogu see kannatusterada end ka ikka ära tasus. Olime ikka naiivsed... koht oli sisuliselt paari müügiriiuli ning väikses kööginurgaga varustatud katusealune kus päris kange saksa aksendiga seljakotirändur meile väikese mangoveini degusteerimise tegi ning oligi kogu lugu. Ostsime siis endale suveniiriks paar pakikest mangoteed ning alustasime nördinud nägudega tagasiteed. Tuul meie õnneks vahepeal suunda muutnud ei olnud ning tagasiteel kujunes keskmiseks kiiruseks 75-80 km/h tunnis millega me ilmselt siiski mõne autojuhi fuck´i näitamise ära teenisime aga kindlasti kordades vähem kui enne.

Läks jälle mõni aeg mööda ja ostustasime et nüüd on aeg sealmaal, et peaksime külastama meie hotelli kõige uhkemat ja vaieldamatult romantilisemat restorani "The Club". Alustasime oma toredat õhtut Sunseti restoranis päikeseloojangu silmitsemise ja 4-ühe-hinna-eest-kokteilidega ning pärast pimeduse saabumist kolisime üle "The Club'i" õhtustama. Esimese asjana asusime muidugi kohe hoolega jooke tellima ning peale oma valiku tegemist teatas kelner, et hotelli juht kes mõned lauad edasi samuti õhtusööki nautima oli tulnud tahaks meie veini meile välja teha. Lubasime tal seda loomulikult teha:) Edasi tellisime söögid ning kui esialgu arvasime, et tegu on kohaga kus tellid eelroa, pearoa ja magustoidu ning ikka kõhtu täis ei saa siis umbes poole pearoa ajal saime aru kui rängalt me eksisime. Praed olid ikka suure mehe mõõtu ning meil võttis ikka tükk aega enne kui kogu selle maitsva toreduse taldrikutelt kõhuõõnsustesse paigutada suutsime. Magustoiduks väike kohvi, jäätis ja Frangelico liköör ning kõige kallimalt kõige magusam musi. Kui arve maksmiseks läks avastasime et meie arvele oli "unustatud" lisada kõik joogid, magustoit ning söökide pealt tehti 50% soodustust. Ühesõnaga oleks too ülitore õhtu pidanud meie pangakontot vähendama üle kolmesaja dollari aga pääsesime lõpuks 76-ga. Elagu tutvused!:)

Ja elagu sina ka hea lugeja et viitsisid ei-tea-mitmendat-korda-juba siia lehele surfata ja meie tegemiste kohta lugeda. Tule varsti jälle sest järgmine postitus on meil juba põhimõtteliselt poolvalmis.
PS: Homme täpselt 2 nädala pärast lendame Austraaliast minema... Ei teagi kas nutta või naerda...?

Lugu Toomasest...

Tere kallis lugeja. Oma seekordse tagasihoidliku jutujada pühendame ühele väga erilisele inimesele - jah see postitus on sinule Toomas... Tegelikult ei ole meie loo peategelase nimi kindlasti Toomas aga kuna me tema õiget nime ei tea siis kärab Toomas kah...

Oli üks kaunis pühapäeva õhtu Broome´is mitte väga kaua aega tagasi. Päris arvestatav hulk jalgpalli lausa fanaatilise huviga jälgivaid inimesi oli kogunenud Divers Tavern nimelisse baari Broome äärelinnas, sest just tollel ööl kohaliku aja järgi kell 2.30 pidi algama Jalgpalli 2010 MM´i finaalmatš. Kellake oli tiksunud juba tunnike üle südaöö ning enamustel kohaleilmunutest võis täheldada juba vähemalt meeldivalt vindise joobeastme tundemärke. Eriti paistis aga teiste omasuguste seast silma Toomas kes oma ilmselgelt praaliva käitumise ja valju hääle poolest teistele klientidele vaikselt närvidele käima hakkas. Proovisid siis Divers Tavern´i usinad töötajad teda korduvalt erinevaid meetmeid proovides vaigistada aga Toomas ignoreeris igasuguseid korralekutsumise katseid täielikult ning jätkas oma teiste suhtes hoolimatut käitumist kõigi keeldude kiuste. Pisut enne kahte öösel oli üritusele korda looma palgatud turvameestel jäänud üle vaid üks abinõu kuidas Toomast vaikima sundida ja see oli ta krattipidi kinni võtta ning ta väikese tõuke abil uksest välja perseli poriloiku istuma suunata.

Kuna Toomas oli tark mees siis ta teadis, et kui jalgpallimäng tema igavlevatele meeltele tol õhtul lahutust ei paku siis tuleb ise midagi teha, et elu põnev oleks. Esimene asi mida Toomas poriloigus istude nägi oli Divers Taverni kõrval asuva ettevõtte silt: "Malcolm Douglas´s Crocodile Park." No ja eks sinna ta oma tuikuvad sammud siis seadiski...

Malcolm Douglas on siin Austraalias väga tuntud faunaentusiast (on siis tema näol tegu hiljuti varalahkunud Steve Irvine´i vähemtuntud ent mitte sugugi vähem pühendunud kolleegiga ) ning tema erilise sümpaatia sihtmärgiks on juba aastaid olnud krokodillid. Tema elutöö on olnud üles ehitada kaks pirakat krokodilliparki millest üks juhtus kogemata Divers Taverni kõrval asetsema ning parasjagu Toomase vaatevälja ulatuma. Napsised inimesed ei ole alati kõikse intelligentsemad olevused ent oma eesmärkide saavutamiseks paistavad nad ometi tihti silma hämmastava leidlikusega ning nõnda leidiski Toomas end õige pea korkodillipargi seest 2 meetri kõrguse okastraadiga varustatud traataiaga piiratud maaalalt ringi jalutamast.

Siinkohal aga nõudis alkohol viimaks Toomaselt viimasedki funktsineerivad ajurakud ning õige pea leidis Toomas end kogu pargi kõige suurema ja paksema soolaveekrokodilli (soolavee omad on need hirmsamad) nimega "Fatso" otsast istumast ning tollele hirmuäratavale elukale õlut pakkumast. "Fatso" polnud muidugi ideest, et keegi Toomas tema seljal keset kõige magusamat uneaega istet võttis just erilises vaimustuses ning tegi seda mida iga endast lugupidav krokodill tema asemel oleks teinud ehk siis hammustas Toomast. Vot nüüd siinkohal võime küll julgelt kuulutada, et tegu on järjekordse tunnistusega vanale rahvatarkusele mille kohaselt kõikvõimas vanamees kes elab taevalaotuses kaitseb lolle ja joodikuid. Esiteks hammustas Fatso Toomast jala alaosast ja veel sellise nurga alt et esimese ampsuga tal Toomase jalaluud katki hammustada ei õnnestunud. Teiseks sai Fatso üsna kohe aru, et Toomase veri ei maitse mitte sugugi nii magusalt kui tema keskmisel saakloomal vaid sisaldab endas hoopis "väikest" promilli ning lasi Toomase jala suht kohe peale hammustamist lahti ning jäi hetkeks kõhklema enne kui ta seda alkoholist läbiimbunud saaklooma uusti purema asus. Fatso hetkeline kõhklus andis aga Toomasele suurepärase võimaluse Fatso puurist siva nö sääred teha. Kuigi Toomase jalg oli korralikult pureda saanud suutis Toomas nüüd juba ilmselgelt adrenaliini tegutsemapaneva mõju all Fatso puurist minema komberdada ja jumal teab mismoodi end uuesti üle 2m okastraadiga varustatud aia vinnata ning tagasi Divers Taverni baari komberdada kus sadakond üllatunud silmapaari televiisoris jooksvale Jalgpalli MM finaalile selja pöörasid ja hoopis teda jälgima asusid. Pärast avaldasid eksperdid veel meediale, et ainus põhjus miks Toomast täna veel mööda Broome´i ringi tatsab ning teda krokodilliekskremendi kujul Fatso puurist välja ei roogita on see, et tema veres oli nii palju alkoholi. et krokodillile see lihtsalt ei meeldinud.

Nädalake hiljem on Toomasest saanud üle Austraalia ja lausa üle maailma tuntud imemees kes pääses krokodillipuurist eluga.

Kogu sellest loost oskame meie tuua välja kaks mõttetera... Esiteks tundub meile, et ükskõik mis täbarast olukorrast sa end ka ei leiaks parem on olla täis kui kaine. Teiseks see, et järgmine kord kui mõni sinu sõber, töökaaslane, pereliige või lihtsalt mõni loll keda sa tunned saab sinu arust mingi eriti idiootliku asjaga hakkama, siis pea meeles, et maailmas on inimesi kes ronivad krokodillipuuri krokodillile õlut pakkuma.

Lõpetuseks soovime kogu Eesti rahvale õnne lõpuksometi eurotsooniga liitumise puhul! 1. Jaanuarist 2011 läheb siis lahti!

23 juuni Austraalias!

Hää lugeja, nagu eelmises postituses piraka suuga lubatud sai, pajatame sulle seekord pisut sellest mismoodi meil siin Broome'is Eesti ühe suurema ja olulisema tähtpäeva - Võidupüha tähistamine siin Austraalia mandril möödus. Ettevalmistused algasid juba paar nädalat varem kui hakkasime luurama, et kas siin Broome'is ka teisi selliseid virumaalasi on kellel võiks 23nda Juuni paiku kurk kuivama hakata. Selgus, et kuiva kurgu sündroomi kavatsesid selle kuupäeva paiku põdeda nii mõnedki hetkel Broome'is resideeruvad eestlased. Üsna õnnelikena, et me pole ainsad selle koleda haiguse käes vaevlejad, sai töö juurest organiseeritud mõlemale vabad päevad. Kui suuremad probleemid nagu seltskond ja pohmakaga-tööle-mitte-minemine olid lahendatud, hakkasime tegelema vahetumate ent see eest mitte sugugi vähem olulistema probleemidega nagu söögi- ja joogipooline. Söögiks valmistasime omale üle pika aja jälle hunniku kartulisalatit. Oi kui hea oli! Veel varusime kuhja grillvorsti, õlut, siidrit, veini ja kõike muud mida ühe korraliku Jaanilaupäeva tähistamiseks vaja läheb.

Teiste pidulistega sai kokku lepitud, et kohtume kõik rannas ja põrutame pool tosinat või veidi enam kilomeetrit mööda randa põhja poole, et keegi meid öösel segama ei tuleks ja meie oma peo ja lõkkega omakorda ka kedagi teist ei segaks. Plaan oli loomulikult ka ööseks sinnasamasse randa pead puhkama (loe: kaineks magama) jääda aga siin tekkis meil väike probleem. Nimelt olime kogu oma matkavarustuse nagu magamiskotid, madratsid, telgid jms kas maha ärinud, ära kinkinud või minema visanud. Samuti polnud meil ju siin Austraalias vast seni isegi kõige enam kasutatud ajutist magamisaset ehk siis meie armastatud Ford Falconi pagasiruumi enam kahjuks käepärast. Ühtlasi ei olnud me väga kindlad, et me oma tubli ent siiski vast rannas sõitmiseks mitte väga sobiliku rollerikesega mööda randa väga kaugele jõuame. Kus aga häda kõige suurem seal meie toanaaber Carly kõige lähem. Nimelt on Carly spetsiaalselt matkamise jaoks kohandatud vana Volkswagen Transporter bussiloksu õnnelik omanik. Ühtlasi oleme tähele pannud et meie toanaaber Carly on väga lahke inimene ning tal on tekkinud eriline sümpaatia ühe Jaanika magustoidu - kookospallide vastu. Seega tegime seda mida iga teine meie olukorras inimene oleks teinud ehk siis rullisime hunniku kookospalle. Järgmiseks päevaks oli meil buss olemas ning peale käsi piiblil antud lubadust, et me tema kulla Volksut ära ei uputa ja põlema ei pane, laadisime kogu oma tavaari bussi ja asusime ranna poole teele.

Seal ootasid meid pisikese ent sellegipoolest silmahakkava eesti lipukesega ees kaks džiipidega varustatud paarikest Kelin ja Mikk ning Marin ja Kristo ning üks nende tuttav tüdruk Kerli. Kui olime tutvumisringiga ühele poole saanud ilmusid eikusagilt ka veel kaks tüdrukut Kerli ja Kadri. Seega oli meid kokku 9 inimest. Kümmekond minutid ja kolmveerand esimest õlut hiljem jõudsime järeldusele, et kedagi teist vist tulemas pole ja hakkasime vaikselt Miku poolt ammu valmis vaadatud laagriplatsi poole sõitma. Meie kätte Carly poolt usaldatud bussikene oli rannas liiva peal väga tubli ja jäi kinni alles ca 25 meetrit enne laagriplatsi. Kuna aga siin Broome'is on ühed Austraalia ja ilmselt ka kogu maailma suurimad tõusud ja mõõnad (nende kahe vahe on pidevalt ööpäevas ligi 10 meetrit) siis ei tundunud just eriti hea idee mõõna ajal oma toanaabrilt laenatud bussi teistest 25 meetrit vee poole jätta. Ega midagi, kaevasime esirattad natuke välja, rakendasime bussi ette nööripidi Miku ja Kelini neljaveolise Nissani ja 10 minutit hiljem olimegi piisavalt kõrgel pinnal, et öö kenasti ning kuivalt üle elada. (Viimase lause lõpp kõlab nagu fraas mõnest tampoonireklaamist kas pole:)

Igatahes transpordialased probleemid lahendatud hakkasid poisid tuld tegema ning tüdrukud laagripaika üles sättima. Pool tundi hiljem oli päike juba loojas ning 9 eestlast istusid ümber lõkke rääkisid juttu, jõid õlut ning vaatasid kuidas šašlõkk ja grillvorstid vaikselt süte peal valmisid. Läks mööda paar toredat tundi pidu oli juba täies hoos ja äkki näeme et meie poole liiguvad mööda randa kuus paarikaupa üksteise kõrval kimavat rollerit või siis kolm autot. Lähemale jõudes saime aru et tegu oli loomulikult 3 autoga ning sealt hüppasid välja veel kuus eestlast ning üks eriti rasta olemisega austraallane. Nemad tulid meie peole lausa Broome'ist 140 km kaugusel asuvast arbuusifarmist, millest tulenes ka nende pisut hilisem saabumisaeg. Esimese asjana nägime kohe et neil oli 1 neljaveoline auto ning kaks tavalist autot, millest viimased sarnaselt meie bussile meie pisut kõrgemale asuvasse laagripaika omal jõul kindlasti ei jõuaks. Nemad otsustasid aga asja pisut teisiti lahendada kui meie. Kui meie palusime oma neljaveoliste masinatega varustatud sõpradelt abi et auto pehmest liivast läbi vedada siis nemad võtsid lihtsalt nii kaugelt kui võimalik hoogu ja kimasid MAUHHTI sinna pehmesse liiva kinni nii kaugele kui hoog neid viis. Nojah ka nii võib, mõtlesime meie, sest nad said autod ju piisavalt kaugele et öö kuivalt üle elada. Iseasi muidugi kuidas nad auto hommikul kätte saavad ning millised on kahjud auto all. Aga pidime nentima et kahtlemata põnevam ja huvitavam lähenemine kui meil. Kuna meil oli pidu juba mõnda aega täies hoos olnud siis meil kahjuks kõigi nende uute tulijate nimed meelde ei jäänudki aga tegu oli toredate inimestega ja nende saabumine lõi peole kindlasti järgmise käigu sisse.

Terve õhtu ja öö rääkisime uute sõpradega juttu, sõime šašlõkki kartulisalatiga, jõime kaasatoodud õlut ja siidrit ning tegime niisama pulli kuni umbes poole viieni hommikul kui tundsime et lihtsalt on aeg...Vajusime väsinult oma Volksu bussi pagasiruumi ehitatud voodile magama ja ärkasime alles siis kui päike bussis olemise liiga kuumaks kütnud oli. Hommikul oli olemine muidugi pisut kehvavõitu aga sellegipoolet oli üldine meeleolu positiivne ning kõik olid juba eelmise õhtu lõkkeaseme ümber eelmise õhtu parimaid juhtumisi meelde tuletama ja kommenteerima kogunenud. Kokkuvõtteks võib õhtut lugeda kordaläinuks ainult üks asi jäi pisut vaevama et mismoodi need hilisemad tulijad oma autod pärast kätte said? :) Hommikul enne meie kojusõitu olid nad igatahes kõik pisut enam eelmisest õhtust ülejäänud õlledest kui oma autodest huvitatud. Äkki kunagi näeme neid veel, eks siis küsime kuidas läks ja anname sullegi teada.
Selline ta siis oli - meie teine järjestikune Jaanipäev siin Austraalias. Ega tegu polnud muidugi nii hea Jaanipäevaga kui me sinu seltsis armas lugeja oleksime veetnud aga ajas teine asja ära...

Suured ja märjad musid kõigile!
Jants ja Harts

PS: Kuna oleme siin Asutraalias nii palju toredaid Hollandi inimesi kohanud siis hoiame oma pöidlad pihus, et Holland paneks vuti MM'i kinni

Tähtpäevad!

Palju Õnne Sulle...Palju Õnne Sulle... Palju Õnne Kallis Ema...Palju Õnne Sulle!

Kõigile neile kes seda veel ei tea siis just tänasel toredal suvisel pööripäeval on Harry kalli ema Ene sünnipäev. Soovime talle selle puhul palju-palju-palju õnne! Kahjuks tulevad õnnesoovid juba teist aastat järjest teiselt poolt maakera kuid eks iga mööduv lahusoldud (täht)päev teeb jällenägemise veelgi magusamaks. Ning ega seesamune jällenägemise päev pole ka enam mägede taga... paar kuukest veel vaja vastu pidada ja ongi käes! Loodame, et tänane tore päev möödub emal suurepäraselt, et pidu tuleb ikka taevani ning et külalised toovad talle just selliseid kingitusi nagu ta sügavates südamesoppides saada loodab!

Ning kuna jutuvoog juba tähtpäevade peale läks siis kõigi eestlaste ja eestimeelsete inimeste lemmikpidupäev JAANIPÄEV on kohe-kohe ukse taga! Loomulikult ei pea me sulle seda meelde tuletama, sul on kindlasti mõni vahva plaan Jaanipäeva tähistamiseks juba nädalaid kui mitte kuid peas haudunud. Meid valdab suur kurbus, et me ka sellest vahvast üritusest juba teist aastat järjest ilma jääme aga õnneks on meil siiski endalgi ühtteist plaanis.

Meil siin Broome'is organiseerivad nimelt aktiivsemad eestlased Jaanipäeva puhul väikest rannapidu kuhu ka allakirjutanutel on plaan kindlasti kohale minna ning lõkkevalgel mõned grillvorstid paari pudeli õlle-siidriga alla loputada. Broome ei ole nimelt meeletult suur koht aga siin on eestlasi hirmuäratavalt palju. Julgeksime pakkuda et meil endil on au olnud umbes 10-15 kohtuda ja natuke juttugi puhuda ning teist samapalju on kindlasti veele selliseid maarjamaalasi kelle otsa me veel nö "koperdanud" ei ole. Kuna tulime siia Austraaliasse pigem just eestlastevaba keskkonda otsima siis üldiselt me oma rahvuskaaslasi just tikutulega taga ei otsi aga Jaanipäeval on küll tore kui kaasmaalasi ümberringi palju on. Nii kahekümne kolmas kui kahekümne neljas kuupäev on meil mõlemal juba töö juurest vabaks organiseeritud ja peame tunnistama, et oleme päris elevil. Me oleme siin juba aprilli algusest nagu oravad rattas 6 päeva nädalas ilma igasuguste pidupäevadeta järjest töötanud, seega miski nagu kohe kripeldab sees, et sihukest mõnusat tähtpäeva oleks vaja. Igatahes kallid kaasmaalased kolmapäeval pudelipõhjad taeva poole! Aga noh loomulikult pidage ikka piiri ka... natuke:)

Üks naljakas insident juhtus veel Harry töö juures kui ta endale Jaanipäeva tähistamiseks vabu päevi küsis. Hotellis ollakse juba harjunud, et Harry tahab alati vähemalt kuus päeva nädalas töötada, seega palve kahte päeva vabaks võtta tekitas otsekohe palju küsimusi. Mis tal siis sel nädalal nii erilist plaanis on, et ta lausa kaks päeva järjest vabaks tahab võtta? Proovis ta siis end kokku võtta ja töökaaslastele oma parima seletusega Jaanipäeva kontseptsioonist lagedale tulla: "Noh vaadake kolleegid me tähistame iga aasta 23ndal Juunil Eestis võidupüha ja kõik lähevad sõprade ja peredega randa või heinamaale ja teevad suure lõkke ja ja grillivad ja joovad õlut ja mängivad mänge jne."

Harry kolleegid ja ülemus naersid sellepeale kõvasti oma viis minutit enne kui üks neist otsustas arusaamatu näoga Harryle seletada et see ongi juba iga tavaline nädalavahetuse päev Broome´is et lähed sõprade randa, teed väikese lõkke, jood õlut, grillid ja teed niisama pulli. Et mis me eetslased siis ülejäänud aasta teeme. Ei osanud Harry nagu kohe midagi eriti kosta selle peale. Pisukese mõtlemise peale proovis ta siis seletada, et kujutagu nad ette kui suur üritus see siin Asutraalias oleks kui nemad saaks ka rannas ainult nii umbes kolmel nädalal aastas käija ja seda ka muidugi ainult juhul kui ilmataat tollel aastal eriti heas tujus on. Sellepeale küsis muidugi üks kolleeg tabavalt, et mis kuradi pärast peaks keegi üldse tahtma sellises kliimas elada. Harry lubas talle teada anda kui ta ise selle välja mõtleb.

Igatahes 23ndal Juunil saame tund enne päikeseloojangut ülejäänud eesti kambaga kokku ja läheme koos veidi ülejäänud randa kogunenud inimmassist pisut kaugemale pidu panema. Paari päeva pärast anname sulle siis teada kuidas läks. (Tuleb ju juhust kasutada kui tegelikult ka blogisse millestki kirjutada on :)
Jääge muhedaks!
Jants ja Harts