Airlie elust natuke...

Toredat sõbrakuud sulle me kallis sõber, kes sa oled siia tulnud meie sõbralikku internetipäevikut sirvima. Et sa ikka meid, sinu juurest juba nii kauakauakaua eemal olnud sõpru, ära ei unustaks oleme taas kraapinud kokku oma tagasihoidlikud blogimisoskused ja pannud virtuaalsele paberile kirja mõned read oma sõbralikest tegemistest viimastel nädalatel.

Kahjuks peame sinu suureks pettumuseks nentima, et midagi meelierutavalt põnevat meil siin viimasel ajal juhtunud pole. Sellest ka see (piinlik-piinlik) üle kolmenädalane paus mis meil eelmisest blogipostitusest mööda lennanud on ja mis sulle hinge kindlasti palju-palju ootusärevust sisendanud on. Kahju on muidugi sulle pettumust valmistada kuna sa kindlasti ootasid, et kirjutame sulle nüüd ühe erakordselt pika ja põneva jutu. See on nagu ootaksid tükk aega oma lemmikspordiala maailmameistrivõistluste finaali ja saaksid viimsel hetkel teada et selle asemel näidatakse...noh näiteks golfi. Vabandame golfisõprade ees :) Ühesõnaga mitte et me ei tahaks sulle midagi põnevat kirjutada aga meil lihtsalt pole olnud sulle eriti midagi kirjutada. Oleme marulihtsustatult öeldes olnud viimastel nädalatel lihtsalt meeletult igavad inimesed (mitte et me muidu ka väga huvitavad oleksime aga viimastel nädalatel oleme isegi enda kohta üleloomulikult igavad olnud :) Viimastel nädalatel oleme tegelenud ainult töörabamise, pokkerimängimise ja kui aega üle on jäänud siis ka magamisega. Igav-igav-igav...

Ainus päev kui me midagi ligilähedaseltki pidutsemisesarnast tegime oli 26ndal Jaanuaril kui kogu Austraalia tähistas suurejooneliset nagu tavaliselt oma kullakallist (puudub seos Harry endise klassiõega) Australian Day`d. Meie, kel meil on väga suur au olnud toda üritust juba teist aastat järjest oma silmamunadega näha, oleme nüüdseks teinud selle päeva kohta omad järeldused mida me nüüd nendel ridadel ruumitäiteks sinuga ka lahkelt jagame. See päev pole meie tagasihoidlikku arusaamist mööda mitte midagi muud kui suurepärane ettekääne kogu toredale Austraalia rahvale vähemalt kord aastas juba varastest hommikutundidest saadik jooma ja pidutsema hakata. Pubid avatakse tavapärase keskpäeva asemel juba kella 9-10 paiku hommikul ja õlu ning muud toredad intoksikeerivad joogid voolavad enamikele inimestele juba hommikusöögi kõrvale (või tihti ka asemele) mitte ojade vaid lausa jõgedena. Enamus inimesi käib linnavahel ringi Austraalia lipuvärvides riietes ning enamike neid joovastavate ainete mõju all ringi hõljuvaid kehasid katavad nii siivsates kui vähem siivsates kohtades austraaliteemalised ajutised tatoveeringud. Tublimad ja patriootlikumad austraallased tassivad enamiku päevast enesega kaasas ka väiksemat või suuremat sorti Austraalia lippu aga tundub et vähemalt 90% suudab selle hiljemalt kella 14ks ilmselt suure koguse alkoholi konsumeerimise tulemusena paigutada kuhugi kust nad seda enam üles ei leia.

Nagu sukk ei saa ilma saapata, nii ei saa ka Australian Day`d tähistav napsine seltskond ilma midagi grilli peal sussutamiseta. Usun et tol päeval süüakse siin Euroopast pindalalt suuremal maalahmakal ära vähemalt sama palju grillitooteid kui Eestis terve aasta jooksul. Lihtsam näide selle väite tõestamiseks oleks see, et kui meie kella 13 paiku poodi midagi grilli peale viskama otsima jõudsime oli tervest pindalalt ligi hektari suuruses poest (ok ok mitte nii suures aga saad aru küll mis me mõtleme) alles ainult poolteist kilo kanatiibu. Tegu on siin Austraalias väga suure poeketiga ja müüja sõnade kohaselt varusid nad tolleks pävaks endale kaupa ikka pehmelt öeldes korralikult aga ometi olime meie kella 13 ajal viimased grillikaupade otsijad, kes sellest suurest poest tol päeval õnnelike nägudega väljusid.

Peale sealt poest oma õnnelike nägudega väljumist läksime oma tavapärase eesti tüdrukutest ja vaesest üksikust eesti poisist kambaga otsima grilli kuhu oma äsjasoetatud kanatiivad sooja visata. Vaba grilli leidmine Australian Day`l ei ole siin just kergete killast ülesanne aga ometi saime sellega edukalt hakkama. Kui tiivad olid juba piisavalt pehmed ja oli aeg neid nosima hakata, korkisime ka meie lahti oma esimesed õlled ja siidrid ja viimaks ometi hakkasime ka meie tegelema sellega millega iga jumala Austraallane oli tol päeval tegelenud juba hommikusöögist saati. Pidu ei kestnud küll meie jaoks just kahjuks eriti pikalt, sest juba paari tunni pärast oli Harryl taas aeg oma sammud pokkerilaua poole seada ning tüdrukud läksid edasi ühte Airlie populaarsesse pubisse pidutsema ja austraalia mehi piiluma. Jaanika tolle viimase tegevusega väga pikalt kaasa minna ei viitsinud. Arusaadav ka sest kui oled kolm siidrit ära joonud ja satud seltskonda kus enamikul on hinge all juba vähemalt kahekohaline number jooke, on pisut raske lihtsalt sisse sulada ja end mõnusalt tunda.

Jaanuari lõpus oli meil peale eelpool mainitud päeva põhjust veel tähistamiseks. Nimelt on selle ja kõigi eelmiste lugude autorid siin toredal blogilehekesel nüüdseks koos olnud kuus aastat! Jah tõesti kuus aastat! See on ikka päris pikk aeg et teha ükskõik mida kas pole? Meie jaoks on see aeg aga pigem linnutiivul mööda lennanud. Ja nagu Volmeri-nimeline tegelane ühes tuntud noorteansamblis laulis (või laulab ikkà?) - see on see armastus mis raamatuist loetud. Pöidlad pihku, et Jaanika suudaks veel ka järgmised 6 aastat ja tervislikke eluviise järgides, miks mitte ka 60 aastat Harryga vastu pidada. Et seda kaunist päeva tähistada käisime väljas söömas. Õhutsöök oli väga maitsev, vein millega selle väga maitsva õhtusöögi alla loputasime oli suurepärane ning õhtu ise oli lihtsalt üli-väga-mega tore. Meil oli väga seda õhtut vaja kuna viimasel ajal oleme ainult kõvasti tööd rabanud ja teineteist vaevalt näinudki. Igatahes palju õnne meile...

Ja kuna töö teema juba kord üles tuli siis kirjutame natuke põhjalikumalt oma töökohtadest ka. Jaanika rabab hetkel kahel kohal. Hommikuti käib ta 5 korda nädalas housekeepingut tegemas. Töö on raske, füüsiliselt kurnav ja vaimselt väsitav. Kella ühe-kahe paiku saab ta hetkeks koju puhkama-sööma, aga seda ainult selleks, et kella 15ks tagasi sinnasamasse hotelli või õigemini selle hotelli restorani Deja Vu ettekandja kohustusi täitma minna. Kuuekümne-tunnised nädalad, vähene magamine ja vähene Harry-nägemine on küll tema pangaarvele suurepäraselt kosutavalt mõjunud aga nüüdseks sai tal küllalt. Sellel neljapäeval on tal Waters Edge nimelise hotelli housekeepingu töökas seltskonnas viimane päev ja ta jääb ainult Deja Vu´s tööd rabama.

Harryle ei meeldi muidugi milleski kellestki kehvem olla ja ka tema rabab hetkel kahel kohal. Kõigile püsilugejatele meeldetuletuseks jagab ta 2 tundi päevas sellise poe nagu Happy High Herbs´i jaoks tänaval möödajalutajatele flaiereid, et mittemillesgisüüdiolevaid turiste poodi kaupa ostma meelitada. Lisaks sai ta ka kaks nädalat tagasi Peppersi nimelises resordis tööd houseman´ina. See tähendab et tema ülesanne on housekeeperitele puhast pesu ette ja musta pesu eest ära vedada. Taas on põhitöövahenditeks nagu ka Broome´is pakipoisi tööd tehes Harry hädised biitsepsid ja suur valge golfiauto. Siinsed hotellid on enamusjaolt kõik lihtsalt nii suurele maalahmakale laiali laotatud, et iga endast lugupidav hotellikompleks omab siin vähemalt ühte või kahte taolist sõidukit. Igatahes rendid, arved ja muud kulud saame kenasti makstud ning ühteist jääb ehk kahenädalaku lõpuks arvele ka, et meie edasisi rännakuid rahastada.

Eelmisel korral rääkisime pisut oma armsaks saanud elukohast siin Airlie Beachis. Seekord on meil selles vallas veidi uudiseid ka. Kõik meie 6 majanaabrit on nüüdseks edasireisisime eesmärgil välja kolinud. (Teise teooria kohaselt ei suutnud keegi meiega katusealuse jagamist enam kauem välja kannatada :) Meie oleme nüüdseks igatahes kolinud pirakamasse ja suure rõduga varustatud tuppa (renti jäi samaks muideks) ja naudime hetkel oma 4 magamistoaga varustatud majas idüllist rahu, vaikust, seda et keegi ei jäta pesemata nõusid nädalaks kraanikaussi haisema ja üle kõige seda, et keegi ei tegele kõrvaltoas liialt valjult.... noh ütleme, et omade asjadega... Elu on ilus!

Aga ok seekord sai meie virtuaalsest pastakast välja imetud üllatuslikult päris korralik lugu ja loodame et sinu otsus seda üldse lugema hakata õigustas ennast. Kõigile kärsitutele lubame et järgmise postituse saame kiiremini üles.

Jää muhedaks!
Ja muidugi head sõbrapäeva ka sulle me kallis sõber!!!!

Lõpp higistamisele!

Higist niisked tervitused sulle armas lugeja sinna erakordselt külma ja talvisesse Eestisse. Oleme nüüdseks veetnud siin troopilises kliimavöötmes Austraalia põhjaosas juba üle kahe nädala, sel ajal kui sa Eestis miinuskraadide ja lumekuhjadega kreeka-rooma maadlust viljeled (loodame väga, et sa ikka võidad.) Meil siin kängurumaal on alates eelmise jutu postitamisest peetud maha paar tagasihoidlikku sünnipäeva, osaletud üsna mõnelgi pokkeriturniiril ja väljutatud naha kaudu nii umbes 30 liitrit vedelikku näo peale.

Eelmises postituses mainisime, et siin Airlie´s toimuvad 4 korda nädalas osalemistasuta Texas Hold´emi pokkeriturniirid. Tol päeval kui me eelmise jutu üles panime, me ühel neist vahvatest üritustest ka osalesime. Tegu oli meie mõlema jaoks alles elu teise pokkeriturniiriga, (mäletatavasti osalesime ühel turniiril mõned päevad varem Byron Bays) seega lootused kõrgeid kohti noppida, meil just väga lae all ei olnud. Tol kenal õhtul tuli kokku 42 pokkerihuvilist, kellel kõigil oli hammas auhinnaraha peale rohkem verel kui saaremaa sääsel madnriinimese magusa eluvedeliku peale. Esimesele kohale oli välja pandud 50 dollarine auhinnaraha, teine koht pidi leppima 20 dollariga ning kõigi osalejate vahel loositi välja pudel Wild Turkey viskit. Mängisime siis tasa ja targu, suuremaid riske vältides ning mängijaid aina kukkus ja kukkus kuni alles jäi vaid 8 kõige edukamat mängijat kellel oli suur privileeg finaallauas istet võtta. Juhuslikult leidis end nende tublide mängijate seast ka Harry. Vahepeal loositi välja ka too pudel viskit, millest enne juttu oli ja selle võitis 42 osaleja seast maailma kõige suurem viskisõber Jaanika :) Pärast hetkelist võidueufooriat läksime siis mänguga edasi. Ükshaaval hakkasid mängijaid ka finaallauast välja pudenema, kuniks oli alles vaid kaks: Harry ja veel üks tegelane. Mõlemal mänguril olid tüdruksõbrad selja taga närviliselt õhtueineks küüsi närimas ja lõpptulemust ootamas. Mängisid nad siis kahekesti paar kätt ja siis see juhtuski, vastane läks all-in, Harry call´is ja võitis. Elu esimene turniirivõit - oi kui magus oli! Pärast baarileti ääres auhinda oodates sattusime teise koha saanud paarikesega juttu rääkima ja esimene asi mis nad meilt küsisid oli: Where are you from? Me siis vastasime et: Estonia. Nemad selle peale kihistasid hirmasti naerda ja ütlesid sulaselges eesti keeles et: Meie ka! Ilmselt esimest ja viimast korda ilmselt õnnestub meil kaasmaalastega siin Austraalias sellises olukorras tutvuda - pokkeriturniiri finaalis :)

Uued tuttavad kutsusid meid siis ka kohe samal õhtul enda juurde tähistama, kuhu me loomulikult ka läksime. Oli tore õhtu, jõime natuke Jaanika äsjavõidetud viskit, naersime seda, et eestlased võitsid tol õhtul pokkeriturniiril kõik mis vähegi võita oli, uurisime Airlie, töö ja elamise kohta ning läksime suhteliselt varakult koju kuna meie lahketel võõrustajatel oli vaja järgmisel päeval veidi töötamisega tegeleda. Laupäevaks saime kutse sinna tagasi, sest meie uutel toredatel sõpradel oli plaanis väike lahkumispidu. Ei-no-eks-ole-tore, ühel päeval saad inimestega tuttavaks, järgmisel nad juba lahkuvad. Tegelt oli muidugi arusaadav ka, sest Helise ja Madis (sellised olid siis meie esimeste Airlie tuttavate nimed) olid siin Airlie´s juba päris tükk aega pesitsenud.

Kuna meil laupäeva õhtuks just erilisi plaane ei olnud, (et mitte öelda, et olime kohe päris plaanivabad) siis me otseloomulikult Madise ja Helise peole ka läksime. Sinna oli peale meie ja võõrustajate oodata veel päris suur hulk inimesi kelle hulgas oli 5 eestlast,üks austraallane ning üks rootslane. Kui me kohale jõudsime oli austraallane, kes tutvustas end Jay´na juba kohal. Mõne aja pärast vajusid valju kilkamise saatel uksest sisse neli tüdrukut, kes olid nagu hiljem teada saime Airlie peal juba kurikuulsad eesti soost peoloomad Getter, Merilin, Sigrid ja Kerli. Ning mingi hetk lisandusid meie lõbusasse seltskonda pisut vaiksema kilkamise saatel eesti poiss Taivo ning rootsi poiss Mikeal. Tegime väikesed napsud, tõmbasime piipu, kuulasime uute tuttavate muljeid Airlie elust, saime kasulikke nõuandeid kuhu tööd ja elukohta otsima peaks minema, ning leidsime verivärskete tuttavate hulgast omale palju sõpru.

Ahjaa ja tollest vahvast mängust pokkerist veel niipalju, et kuna meie õhtupoolikud on seni enamasti vabad olnud siis oleme pokkeriturniiridel päris tihti osalemas käinud. Jaanika parim koht on seni neljas ja tal on ette näidata päris mitu finaallaua kohta. Harryl on mingi ime läbi õnnestunud see turniir veel korra ära võita, ühe korra teiseks tulla ning enamasti leiab ka teda alati finaallauas esimese koha peale konkureerimast. Meile see tore üritustesari igatahes väga meeldib, ka Eestis võiks autorite arvatest sarnaseid turniire korraldada, oleks inimestel vahva üritus millega masuaja õhtuid sõprade seltsis meeleolukalt sisustada. Meie edukusel nendel turniiridel osalemisel saad silma peal hoida kui klikid lingil mille me siia blogi kõrvale üles riputasime.

Kõiki neid pidude ja pokkeriga täidetuid vahvaid õhtuid siin Airlie Beachil on palistanud igapäevane CVde jagamine Airlie erinevates majutusasutustes ja muudes ettevõtetes. Kuna hetkel on siin niinimetatud madalhooaeg, siis on siin töö leidmine umbes sama lihtne kui lumme kusta (tuletame hääle lugejale meelde, et me oleme Austraalias ja lumme kusemine on siin pehmelt öeldes raskendatud :) Esimene nädal ei saanud me kusagilt vastuseid, teisel nädalal helistati ühest restoranist Jaanikale ja kutsuti proovipäevale. Tubli Jaanika oma uutele potensiaalsetele tööandjatele muidugi pettumust ei valmistanud ning juba täna õhtul ta seal alustabki. Tegu on sellise väikse hotellirestoraniga ning töö käib 5 päeva nädalas õhtupoolikutel. Ega sellest talle muidugi ei piisanud, lisaks käib ta ka veel samas hotellis hommikupoolikutel ka housekeepingut tegemas. Eesti naine ju, rabab kahel kohal tööd teha nii, et maa on must :) Siinkohal suured tänud Getterile ja Merilinile, kes aitasid Jaanikal selle housekeepingu töö saada!
Harryl töö vallas nii hästi läinud ei ole, peamised sissetulekud siin Airlies on siiamaani tulnud pokkerilauast (kokku juba umbes 175 dollarit) ning hiljuti õnnestus tal ka leida omale igapäevane kahetunnine tööots tänaval flaiereid jagades. Vähemalt midagigi on olemas seni kuni mõne normaalse töö saab (ja ühtteist on õnneks silmapiiril ka :)

Kõigile lugejatele kes seda (häbi-häbi) veel ei teadnud, siis eelmisest postitusest on vahepeal nii palju aega mööda läinud, et me oleme mõlemad aastakese vanemaks/targemaks saanud. Harry sünnnipäev oli 12ndal Jaanuaril ja ehkki tegu oli juubeliga, ta selle puhul erilist suurt pidu ei teinud. Kutsus lihtsalt uued sõbrad randa istuma ja tegi neile paar hot dogi välja. Talle on selles oma sünnipäeval rannas tšillimises/grillimises midagi eriti hingerahuldavat, kuna tavaliselt ulub tema sünnipäeval akna taga jäine tuul ja taevast sajab laia valget lörtsi. Kartulisalatist tundis sünnpäevalaps muidugi juba teist aastat järjest väga puudust aga eks seda saab kunagi tulevikus Eestisse naastes pista jälle niipalju kui süda lustib.


Jaanika sünnipäev oli pisut enam peo moodi, tegime kahekesti suure kuhja sushit, ostsime snäkke ja veini ja läksime tüdrukute Getteri, Merilini, Sigriti ja Kerli juurde istuma. Meie kodus kahjuks sellist head privaatset istumiskohta ei ole, tüdrukutel on aga kohe päris oma korter kus saab end seltskonnaga mõnusasti tunda. Kugistasime siin kambakesti ahnelt sushit, mängisime üle pikapikapika aja jälle Potik noida (vabandame igasuguste õigeirja vigade eest mis me selle nime ja kui nüüd järele mõelda siis kogu blogi kirjutamisel tegime) ja jutustasime niisama. Ja nüüd olemegi kahjuks mõlemad juba oma kahekümnendate eluaastate viimases pooles. Vanadus ronib vägisi selga... :)

Viimase teemana tahaksime pisut rääkida sulle sellest kus me oma raugaeale lähenevaid peakesi siin Airlies öösiti puhkame. Oma esimese nädala elutsesime mõõtmetelt pisikeses ent see-eest tubli konditsioneeriga varustatud hostelitoakeses. Elu oli ilus, alati oli koht kuhu päeval lõõskava päikese eest vahepeal jahedasse peitu pugeda ning magada oli ülihea. Mõne aja pärast hakkas aga see hotellis elamine kukrule natuke (või noh tegelikult päris palju) üle jõu käima ja tuli leida midagi püsivamat ja odavamat. Nii leidsimegi sõprade soovituste kaudu Aly`s Place´i. Iseenesest tore koht, väga hea asukohaga nelja magamitoaga majaosa, igas toas kaks inimest, ühine köök, korralikud dušširuumid ja WC-d. Pikemalt mõtlemata kolisime sisse, laskmata ennast häirida asjaolust et meie toas konditsioneer puudus. Möödus öö, kaks, kolmgi ja meie arunatukestesse jõudis vaikselt kohale, et niimoodi jätkates me siin Airlie´s kaua vastu ei pea. Lihtsalt oioioi kui üle mõistuse palav oli. Iga hommik ärkasime üles ja teadsime täpselt mismoodi võiks ennast tunda üleküpsetatud keedukana. Niisiis esitasime maja haldajale üleeile ehk vaid nädalake peale sissekolimist ultimaatumi: kas tema paigaldab meie tuppa konditsioneeri või me otsime omale uue elukoha. Ja siis juhtus midagi uskumatut. Siin Austraalias on tavaliselt nii, et kui sa midagi sellist nõuad, siis esialgu nad mõtlevad selle peale päevi ja päevi ja kui nad peaksid siis mingi ime läbi mingisuguse otsuse vastu võtma läheb nädalaid enne kui asi tehtud saab. Meil oli konditsioneer olemas kaks päeva pärast kaebuse esitamist. Ausõna suu vajus lahti! Oleme vist pärast ligi poolteist aastat reisimist ja otsimist viimaks leidnud oma "Unicorn´i" ehk siis esimese ebalaisa ja ebauimase austraallase, kes teeb mida lubab, siis kui ta seda lubab. Nii mõnedki on temast legende rääkinud aga vähesed on teda oma silmaga näinud. Ja siin ta seisiski üleeile päris lihast ja luust meie ees ja paigaldas konditsioneeri. Hiljem kahetsesime veel, et pilti ei teinud...oleks saanud pärast kodustele näidata või e-bays maha müüa:)

Aga okeika siis, jätame selleks korraks sinuga jumalaga. Täname oma sügavatest südamepõhjadest, et viitsisid (jälle) meie tagasihoidlikule lehele meie tagasihoidlikku kirjutist lugema tulla ja loodame sind siin varsti jälle meie värskete tegemiste kohta lugemas näha.

Õnnelikud puhkusehetked.....

Esimest korda sel aastal tuli meil jälle oma väikestel näpukestel lasta üle klaviatuuri joosta ning oma arvukad läbielamised sõnadeks ja lauseteks formuleerida. Ja läbielamisi on olnud parajalt. Jõulud, aastavahetus, elukohavahetus, uued tööotsingud jne. Aga alustame sealt kus iga endast lugupidav blogi alustama peaks - algusest.

Pool detsembrit ja ka jaanuari esimesed päevad elasime Austraalia hipikapitalis Byron Bays ja tundsime lihtsalt elust rõõmu. Päevad möödusid rannas lebotades, lauamänge mängides, linna peal tshillides, vollet ja pinksi mängides, õhtud aga Byronisse kokku tulnud kunstihingede kaunist ja vähemkaunist loometööd kuulates, pokkerit mängides ja kõike seda õlle/siidriga alla loputades. Meil oli puhkus suure P-ga ja nautisime seda täiel rinnal.
Ühel päeval jõudis aga meie ennastunustavast puhkamisest ajataju kaotanud ajukestesse kohale, et on varsti varsti on käes jõuluõhtu. Sellega kaasnes meil nagu enamustel kristlikus maailmas elavatel inimestel kohe paanika, et mida oma lähedastele kingiks osta. Viimased paar aastat on see lähedaste arv loomulikult mõne pügala võrra väiksem olnud kui meie austraaliaperioodile eelnevatel aastatel ent väike paanikarakuke näris hinge ikkagi. Otsustasime siis sellel aastal ausalt ja avameelselt teineteisega rääkida, et mis see on mida me oma sügavamates hingesoppides kõige rohkem jõulvanalt tahame. Ja pooletunnise sessiooni lõppedes olime jõudnud kompromissile. Otsustasime ühe suure ja vägagi praktilise kingi kasuks mis meiel mõlemale loodetavasti tulevikus palju-palju rõõmu toob. Ja nii me siis ühendasimegi pisut vähem kui nädalake enne jõululaupäeva oma väikse ent truu Asuse sülearvuti interneti imetoreda maailmaga ja tellisime endale kahe peale jõulukingi.

Ja päev enne jõululaupäeva ta saabuski. Olime elevil nagu väiksed lapsed enne esimest koolipäeva. Karp oli igavene pirakas aga enthusiasmi täis Jaanika küünte ja Harry toore jõu vastu ei suutnud ta isegi 10 sekundit vastu panna. Ja sealt ta siis välja tuligi... päris meie oma, tuttuus ja imeilus fotoaparaat Nikon D5000. Esialgsele õnnetundele järgnes vähemalt tolle nädala kõige piinarikkam poolteist tundi kuni me akut laadisime ja oma uue mänguasja mitte p...ki teha ei saanud. Ja siis kui aku täis sai läks klõpsimiseks... Esimese paari päevaga klõpsisime oma paartuhat pilti, millest 95% olime loomulikult sunnitud hiljem ära kustsutma sest meie väikese sülearvuti mälu hakkas sellise portsu suuremahuliste piltide peale streikima, vaatamata kahe välise kõvaketta olemasolule. Igatahes loodame et meie uus sõber aitab meil tulevikus veel paremini meie vahvat reisi nii sinu kui ka meie endi jaoks jäädvustada.

Ja siis saabuski maagiline jõuluõhtu... Meie hostelis oli korraldatud suur õhtune söömaaeg/showprogramm mille osaleda soovivad inimesed võisid omale pileti 20 dollari eest lunastada. Et tegu oli ikkagi jõuluõhtuga siis alternatiivina idee kitsas ühisköögis kahekesti jõulutoitu valmistada ei tundunud just eriti ahvatlev, lisaks tahtsime ikka show´d ka näha. Õhtu algas vaikselt aga lõpuks tuli kokku ca 200 inimest. Söömaeg, mis koosnes sea ja lambalihast ning sajast erinevast juurviljast oli väga maitsev ning kiiremad (nagu meie) said veel teisegi portsu juurde, kusjuures kõike seda hea paremat loputasime alla gooni, õlle ja vahuveini toreda kombinatsiooniga. Siililegi selge, et õige pea oli kõigil suur peotuju sees ja aeg kinke vahetada. Olime oma Byron Bays veedetud aja jooksul enda ümber koondanud umbes 6 pealise hollandlaste seltskonna kellega koos me enamus õhtuid veetsime. Jõuluõhtu ei olnud mingi erand. Meie saime kingiks 3 vahvat žongleerimispalli, žongleerimisõpiku ning käepealad. Kingid vahetatud, kinkijatele tänusõnad/kallid edastatud, pöörasime oma tähelepanu vahepeal laval alanud showprogrammile. Nägime nii inglihäälseid lauljad, andekaid kitarriste, kõhutantsjat kui ka prantsuse aksendiga põõsakalkunist laulvat ja ukuleelet mängivat jõuluvana. Õhtu oli igatahes imetore ja nalja sai mitte ainult nabani vaid lausa ninani.

Järgmisel päeval läksime veel suure austraalia traditsioonikohaselt randa grillima, mis oli superkena lõpetus selleaastasele jõulutuhinale. Sai hääd paremat süüa, paari õlle näol peaparandust võtta, tuliuute pallidega žongleerimise vahva maailmaga tutvust teha ning lihtsalt oma päikesest praetud kehasid meeldivalt värskendavasse ookeanivette kasta. Puudusid õnneks eesti jõuluperioodile tavapärane nohust punane nina ja lõpmatustes kogustes lörtsi...ja kahjuks ka sina...

Läks paar päeva mööda ja otsustasime, et just nüüd on paras aeg võtta ette üks vahva roadtrip. Üürisime siis kaheks päevaks koos hollandi paarikese Jimmy ja Hannekesega auto ja põrutasime umbes saja kilomeetri kaugusele Surfers Paradise´i külje all tegutsevasse veeparki Wet´n´Wild. Et asi ikka piisavalt märg ja metsik oleks, kallas hommikupoolikul vihma nagu ühe igavesti jämeda oa varrest, ent kuna me nagunii ju seal ühest basseinist teise jooksime siis ei lasknud me selle neetud vihmal end eriti häirida. Ehk tuli meil sellevõrra vähem nüüd järjekordades seista kui päikesepaistelistel päevadel, vaatasime asja optimisti seisukohast. Õhtuks läks ka ilm klaarimaks ning vahepeal nägime isegi pilve tagant välja piiluvat päikesekest. Kes kunagi sinnakanti satub, sellele soovitame soojalt sealt läbi astuda. Meie päev oli vaatamata vihmale igavesti tore ja enne kui arugi saime olime seal lõbusas asutuses 8 tundi järjest 10 aastaste kombel ringi jooksnud ja oligi aeg tagasi kodu pool sõitma hakata. Alles autos jõudis meie kangetesse ihuliikmetesse eksimatu tunne et me pole enam siiski 10 aastased ja kõik peale juhi vajusid sügavasse unne.

Järgmisel päeval ärkasime vara ning ronisime neljakesti taas väiksesse Protonisse (ahjaa just sellise nimega autokese me laenanud olime, soovitaksime sulle mitte toda marki osta :) ja vurasime austraalia kanepipealinna Nimbinisse. Mitte et meie just teab mis suured kanepisõbrad oleksime aga tahtsime lihtsalt näha, et mis moodi see kurikuulus linnake välja näeb. No vaade oli võimas. Nii kirjut ja kanepilõhnalist linna polnud isegi meie hollandi sõbrad varem näinud. Käisime Hemp Embassy´is ja Nimbini muuseumis ja lugematutes erinevates megakirjutes poekestes ning lõpetasime oma väikese eksursiooni kohalikus küünlavabrikus kus demostreeriti meile kuidas vanade traditsioonide kohaselt küünlaid valmistatakse. Teekond tagasi kulges suuremate sekeldusteta ning enamus autos viibijatest otsustasid vahelduva eduga Unematile tere ütlema minna. Õhtul viskasime auto ära ja olime lihtsalt viimase kahe päevaga silmnähtavalt rahulolevad.

Läks jälle paar päevakest mööda ja oligi käes 2009 aasta päris viimane õhtu. Lõime end üles, kokkasime eesti- ja hollandiseguse kamba peale suuremat sorti õhtusöögi ning magustoiduks proovisime elus esimest korda mängida mängu nimega Beer Pong. Kes on ehk samanimelist filmi näinud teab millest jutt käib. Sisuliselt on siis tegu ping pongi teatava alteratsiooniga kus mängijad palli reketiga vastase lauapoolele löömise asemel seda hoopis vastasmängija poolele asetatud alkoholi täis topsidesse visata üritavad. Mäng oli marulõbus ja vaatamata meie suurtele ponnistustele läks võit siiski lõpuks vastasmeeskonnale. No pole kedagi, eks kui teinekord mängime siis võidame ära. Kui mäng mängitud läksime aga linna peale. Kogu Byron Bay oli tol õhtul tänavatele ja randa tulnud ning meie linna jõudmise hetkel rokkis kogu Byron juba täies hoos. Seadsime siis sammud ranna poole kus oli kogu selle kaose epitsenter ning pidutsesime hoolega. Mingi hetk tundsime aga et praazdnik justkui hakkab ära vajuma ja lonkisime hostelisse tagasi kus tegime aasta esimesed piibud ja lobisesime niisama. Magama saime alles 4-5 paiku ning kui end viimaks 11 paiku hommikust sööma vedasime kohtasime teel veel erilisi "die hard" kategooria alla kuuluvad tüüpe kes ikka veel gooni pakk nina ees jämmisid.

Et mitte oma selle blogi parasiitfraasi korrata siis ütleme seekord et läks paar ööd mööda ning ühel kenal hommikul kutsus sõber Jimmy meid endaga kaasa pokkeriturniirile. Kuna tegu oli tasuta üritusega ning võitja jalutas minema sajadollarine püksitaskut koormamas, otsustasime me Jimmy lahke kutse vastu võtta. Selgus, et tegu on Austraalia Pokkeri Liiga korraldatavate üritustega mis toimuvad siin vaata, et peaaegu igas endast lugupidavas linnakeses 2-3 korda nädalas. Tol kaunil päeval tuli kokku isegi 41 pokkerihuvilist kes jaotati viite erinevasse lauda ning kellest 8 parimat said edasi finaali. Meid oli neli: meie kaks, Jimmy ning veel üks Hollandi poiss Koon. Esimesena läks välja Koon 33ndana. teisena Harry 24ndana, kolmandana Jaanika 20ndana. Ise olime oma esimese turniiri tulemustega igatahes väga rahul. Ainuke kes kuidagi välja ei tahtnud kukkuda oli Jimmy. Ja juhtuski nii et Jimmy sai edasi finaallauda ning lõppkokkuvõttes tuli kolmandaks. Arvestades et see oli ka tema esimene turniir võib ta tulemusega igatahes väga rahule jääda. Igatahes oleme nüüd Austrlian Poker Leaque´i täieõiguslikud liikmed ja kavatseme edaspidigi nendel turniiridel osaleda. Ikka hoopis teine asi kui netipokker...

Samal õhtupoolikul oli aga põhjust tähistada. Ja mitte ainult seda, et Jimmyl pokkeriturniiril väga hästi läks. Nimelt oli tegu meie viimase õhtuga Byron Bays. Otsustasime sellel õhtul mitte midagi konkreetset teha ja lihtsalt niisama sõpradega jutustada. Ja oli väga tore õhtu, ehkki pisut nukrameelne. Praegu ei oska me küll ennustada millal me oma Hollandi sõpru jälle näeme aga olles juba üle aasta siin igavesti pirakas Austraalias olnud teame, et Eestist Hollandisse on ju ainult kiviga visata... kui sedagi.

Järgmisel hommikul kulutasime umbes poole aasta reservi jagu närve interneti teel omale transpordi broneerimisega ent lõpuks kroonis meie pingutusi ka edu ning ca 20 tundi bussisõitu hiljem leidsimegi end väsinute ja kangetena Airlie Beachi bussijaamast. Airlie Beach on siis värav maailmakuulsa Suure Vallrahu imelisse maailma ja just siin paradiisissaartega palistatud kohas tahame oma järgmised paar kuud mööda saata.
Eile alustasime hoogsalt ka tööotsingutega ning plaan A on leida omale mõne paradiisissaare peal kena töökene ja seal end mõnusasti paariks kuuks sisse seada. Mis edasi saab eks seda näitab elu. Meie vahva Austraalia elu.

Aga nüüd armas lugeja peame me minema. Nimelt avastasime me, et ka siin Airlie Beachil on 4 korda nädalas tasuta pokkeriturniirid ning täna õhtul oleme otustanud end taas proovile panema minna. Soovi meile edu!

SUPERHEAD VANA AASTA LÕPPU JA ERITI ILUSAT UUT AASTAT!!!

Kallis lugeja

Loodame, et 2009 aasta kujunes sul täpselt nii heaks, edukaks ja rõõmuderikkaks kui sa ootasid, et su aastavahetus tuleks suure peo, kauni ilutulestiku ja maitsva shampanjaga ning et 2010 aasta tooks sulle kõik selle mida oma sügavamates südamesoppides lootnud oled.

Meie arust oled sa igatahes väga tore-ilus-armas...
.

Jaanika ja Harry

Jõulutervitus!!!

Kallis sõber,

Soovime sulle imelisi Jõule! Toogu Jõuluvanasulle kõik kingid mida su hingekene ihaldab, olgu su jõululaud maitsvast roast lookas, sadagu jõululaupäeval laia valget lund ning olgu su nina täidetud värske kuuse imelise lõhnaga.

Häid Jõulupühi!!!!

Jaanika ja Harry

Byron Baby!

Seekord alustame pikema sissejuhatuseta täpipealt sealt samast, kus eelmine postitus pooleli jäi ehk siis hetkest kui kobisime Perthist Brisbane lendava raudlinnu sisse ja surusime suhteliselt kerge vaevaga alla igasugused häbi ja ebamugavustunded, mida meie vali norskamine ilmselt teistele lendajatele põhjustas. Ühesõnaga, meil oli pikk ja igav päev seljataga, me tahtsime magada ja me magasime. Ning kui ehk 2-3 suhteliselt tugevast turbulentsist pakitud hetke välja arvata ei näinud me mittemingisugust põhjust oma väsinud silmakesi terve lennu ajal hetkekski avada. Brisbane jõudsime oma ebamugavatest magamisasendist kangete kaelakeste ja surnud taguotsadega umbes kella kuue ajal hommikul, millelel järgnes marutervislik hommikusöök kesklinna peatänava Hungry Jackis. Seal üritasime burksi-keresse-keeramise vahepeale telefonitsi lähedalasuva hosteli unise öövahetust just-just lõpetava administraatoriga kaubale saada, et ta hea inimene meile ikka kohe nii hommiku vara toa annaks ja mitte ei laseks meil vaesekestel kella 11-12ni oodata kui tegelik check-in aeg oli. Ilmselt kõlasime piisavalt hädiste ja unistena, sest administraatoril läks süda härdaks ja tuba oli meid kohalejõudes juba ootamas. Saime siis mõneks tunniks ka päris voodisse oma kangevõitu kehakesi sirutama ja hakkasime usinasti Unematile kõrge intressiga võlga kinni maksma.

Kui võlad klaarid, läksime Brisbane peale ringi kolama. Enamus linna peal veedetud aega veetsime omale samaks õhtuks söögipoolise ja järgmiseks päevaks Brisbane´ist Byron Baysse transpordi otsimisega. Byron Bay on siis nimelt koht, kuhu plaanime nüüd pikemaks ajaks (nii umbes kuuks) puhkamise eesmärgil peatuma jääda. Selles linnas resideeruvad hetkel ka Jimmy ja Hanneke, kes meie blogi püsilugejatele meenuvad kindlasti kohe kui meie väga toredad hollandlastest sõbrad Alice Springsi aegadest.

Saabus järgmine päev ja aeg hostelist Byron Bay bussi peale lonkida. Buss oli oodatult täis, sest praegusel aastaajal on Byronis turismi kõrghooaeg. Bussisõit võttis umbes kaks tundi aega ja kohale jõudes pidime nentima, et linnake oli paksult rahvast täis. Tänasime siis õnne, et vanajumal meile niipalju arunatukest oli andnud, et me varasemalt omale öömaja ära broneerinud olime, sest siin linnakeses praegu lihtsalt kohale ilmudes ja mõne majutusasutuse vastuvõtus "Kas teil broneering on?" küsimuse peale vaid kaunist naeratust vastuseks pakkudes majutust ka saada oleks pehmelt öeldes väga keeruline.

Natuke siis Byron Bayst ka... See on üle Austraalia tuntud linnake, mis elab ja pidutseb 24/7. Asi sai alguse juba 70ndatel kui kamp hipisid siia hea kliima ning suurepäraste surfirandade olemasolu tõttu laagri püsti otsustasid lüüa ning noh tegelikult kunagi ära ei läinudki. Aastad läksid, jutt levis, linnakese tuntus kasvas ja aina enam kogunes Byronisse hipilike eluviiside viljelemisega tegelevadi inimesi, kes enamasti elatasid ja lõbustasid end kõikvõimalike kunstialadega tegelemise, 10 tunniste surfipäevade ja loomulikult kanepi kasvatamise ja müümisega. Tänaseks teab Byron Bayd iga austraallane ning iga endast lugupidav seljakotirändur ning see on enamikele lõbujanustele ränduritele must-see koht.

Kõige hullem aeg on Byronis, olgem ausad, praegu... Detsembris-Jaanuaris kogunevad siia mitte ainult alkoholi-, metsiku pidutsemise- ja narkootikumidelembelised seljakotirändurid vaid kahjuks ka eelmistest poole hullemad, rumalamad ja vähem elukogenud keskkoolilõpetajad. Viimaseid tuleb nii põhjast kui lõunast siia kanti kokku sest Byronil on nimelt suurepärane asukoht kahe metropolimõõtu suurlinna Brisbane ja Sydney vahepeal. Paraku on neil endistel abiturentidel siia tulemiseks ka igasugune õigus ning nende ema-isade poolt raske tööga teenitud ning koolilõpu puhul tublidele lastele kingitud raha vahetakse siin Byronis ruttu paremal juhul söögi, kanepi ja alkoholi, halvemal aga veel ka kangemate narkootikumide vastu. Ja nii raske kui seda ka kohalikel alla neelata poleks on needsamad koolilõpetajad need kes maksavad enamike kohalike inimeste palgad.

See aga mis tänapäeval kooli lõpetavate noorukite kiuste siia Byronisse normaalseid inimesi (noh umbes nagu meie:) meelitab on aga ikka nendesamade 70ndatel siia pidama jäänud hipide pärandatud eriti mõnus atmosfäär, mille kirjeldamiseks autoritel lihtsalt sõnad puuduvad. Hea lugeja peaks seda ise kogema, et seda mõista. Siin on suurepärased surfirannad, mis sobivad iga maitse ja oskustasemega. Siin on kõikjal kosta kitarrimängu ning õhus on pidevalt tunda viiruki ja kanepisegust aroomi. Siin jääb mulje, et 50 protsendil inimestest on rastapatsid, 90 protsendi on pool keha kaetud tatoveeringutega ning 99 protsendil on päikesest heledaks pleekinud juuksed ja tumedaks värvunud nahk.Viimaste sekka hakkame ka meie juba vaikselt kuuluma.
Ning niipalju kui me aru oleme saanud siis kogu Byron Bay hing ja atmosfäärimootor on aga hostel kus praeguseks oleme juba nädal aega puhanud ning kõike enda ümbertoimuvat uskumatute silmadega jälginud. Tegu on Arts Factory nimelise hosteliga.

Kõigile kel kunagi plaan siiakanti tulla soovitame seda kohta sajaga. Tegu on igavesti piraka hosteliga, kus iga külaline leiab omale sobiva majutustüübi alates džunglis telkimisest kuni kenasti varustatud kaheinimesetubadeni välja. Oma esimese öö veetsime ühikatüüpi 8 voodiga varustatud toas ja nüüdseks oleme raha kokkuhoiu eesmärgil kolinud dzunglisse telkima.Tegelikkuses on tegu mitte niivõrd džungli kui lihtsalt suure telkimisalaga kus võib korraga elutseda kuni 200 seljakotirändurit. Igapäevasteks naabriteks on meil põõsakalkunid (bush turkey), kuni meetri pikkused sisalikud ning kahjuks ka ussid-ämblikud, kes on austraaliapäraselt üsna mürgised. Õnneks meil nende viimastega veel suuremad kokkupuuted puuduvad, ainult meie teisel päeval siin nägi Harry põõsas ühte väikest musta ussi sinna-tänna siuglemas.

Kogu hostelis elab aga igal ajahetkel ca 400-500 inimest, kellest lõviosa moodustavad meile andetutele tegelastele müstilisena tunduvad tegelased - kunstiinimesed. Kes joonistab, kes laulab, kes kirjutab eriti hullumeelseid luuletusi aga üks asi on neil ühine - nad kõik mängivad kitarri. Et meid kohe kogu sellest kunstnike seltskonnast välja ei heidetaks siis on ka Harry olnud sunnitud sõbralt Jimmylt kitarritunde võtma. Midagi veel välja ei tule ja näpuotsad tulitavad aga eestimaiselt kõva tööga saab ehk kuukese pärast mõned akrodid isegi mängitud.

Ühesõnaga oleme oma majutusevalikuga siiani väga rahul. Pea igal õhtul toimuvad siin igasugused ühisüritused ja elu käib 24 tundi päevas. Näiteks esmaspäeviti on siin talendishow kus iga soovija saab tulla oma talenti näitama, mis iganes see ka siis poleks. Enamus inimesi mängivad kitarri ja laulavad, mõni taob trumme, mõni mängib digeridood, mõni teeb kõike kolme korraga. Andekaid inimesi on siin kahtlemata palju ja eks nende andekate inimestega kipub juba kord nii olema et nad enamasti oma talenti ka igal võimalusel demostreerida üritavad. Mõni nii andekas ei ole aga tahab lihtsalt tähelepanu ja teeb midagi sellist nagu sõidab publiku ees põlevate kummidega rattaga paljalt tiiki - performance missugune :)!

Teispäeviti on viktoriiniõhtu, kus viieliikmelised tiimid üritavad auhinnaraha nimel üksteisest teadmistega üle olla. Meie võtsime ka eelmisel nädalala sellest üritusest osa ning ehkki võitu seekord ei tulnud saime ca 15-ne tiimi seast siiski tubli neljanda koha. Järgmisel nädalal võtame kahtlemata eesmärgiks end esikolmikusse murda.
Teistel päevadel oleme end lõbustanud rannas käimise, surfamise, pokkeri ja täringumängudega ja lihtsalt meeldiva mittemillegitegemisega. Kavatseme siia jääda vähemalt Jaanuari esimese nädalani ja kui rahakott vastu peab siis ehk isegi kauemaks.

Selle noodiga siis seekord ka lõpetaksime, teie aga olge mõnusad ja oma põhja-euroopa lugejatele ütleme, et nautige külma talveilma...loodame, et seda jätkub sellel aastal vähemalt jõuludeni ja kui eriti hästi läheb siis ka aastavahetuseni!

Hüvasti Perth (jälle)!!!

Ja ongi meie tore visiit vana kamraadi Perthjoska juurde selleks korraks lõpule jõudnud. Kohtumine ammuse sõbraga jäi sedakorda küll üsna põgusaks, ent kuna veetsime oma reisi alguses Perthis oma noortest elunatukestest lausa 4 pikka kuud, siis ei olnudki meil palju aega vaja, et vanale semule ring peale teha, kõik head ja vead meelde tuletada, uued vigurid üle vaadata ja nad vastavalt kas siis hea või vea kategooria alla liigitada. Üks äramärkimist vääriv fakt on kindlasti see et leidsime kesklinnas päris mitu uut sushit pakkuvat söögikohta mis meie jaoks ka kohe (meid vanu sushihuvilisi tundes:) päris kõrgele kohale kategooria "hea" alla läks. Üldiselt pidime aga nentima et me sõber Perthjoska ei olnud selle napi aastaga, mille jooksul me teda näinud polnud, eriti muutunud. Eks see kipub vist nii olema, et mida suurem on linn, seda kauem võtab arenemine ja muutumine aega ja Perth on ju lõppude lõpuks miljonilinn. Oleme kindlad, et me pisike kodulinn Tallinn on meie naasmispäevaks teinud läbi nõnda kategoorilised muudatused, et koduteed me vaesekesed küll sõprade tuttavate abita enam üles ei leia. Siinkohal palume vabatahtlike abi meid kunagi tulevikus lennuki pealt koju aitama. Kuupäeva teatame hiljem...

Aga see selleks... Tegelikult tahtsime sulle ju hoopis rääkida mis me Perthis ja selle ümbruses kõik ära tegime ja tegemata jätsime. Eelmise laupäeva pärastlõunaks olime saanud kutse näidata ära oma kaunid näod (või noh Harry puhul lihtsalt näo) Perthis resideeruva eesti aukonsuli juures toimuval eesti jõulupeol. Oleme ka varem tuntud ja lugupeetud aukonsuli Anu juures käinud ja seal on alati tore. Seekordne üritus ei olnud oodatult mingi erand. Programm oli tihe, suupisted olid maitsvad, õlu oli külm ja eesti soost külaliste arv ületas seekord lausa austustvääriva 70ne piiri. Et ikka tõeline jõulutunne tekiks oli verandanurgas püsti seatud ka lava ning õhtu jooksul oli meie suur privileeg nii mõnegi meelipaitavalt kauni live esinemise kuulajateks kehastuda. Näiteks oli Anu ilmselt vägagi kõrge honorari eest kohale meelitanud noore ja andeka Gertrudi keda võib ilmselt tulevikus leida eesti ja miks mitte ka maailma ajakirjade kaantelt värske superstaari- või mõne muu sarnase saate võitjana uhkelt poseerimas. Sama võib tegelikult öelda ka ühislaulude ajal ettekarjujateks nö pukki lükatd noorusliku vanapaarikese (või eaka noorpaari) kohta, kelle kõrge "püüüüüüüüüühhhhhaaaaaa öööö" meil ilmselt niipea ei unune :)


Ahjaa ja jõuluvana käis ka. Nii tore oli vahelduseks jälle eesti keelt rääkivat jõuluvana näha, kes ikka ilmselgelt ka kombekas inimene oli. Siinsed kohalikud jõuluvanad on igavesti ropud tegelased, kes üritavad paremal juhul omale tänavanurgalt "lits, lits, lits" karjudes eskortteenust osta või siis halvemal juhul proovivad omale kaubanduskeskustes hirmunud lapsi sülle meelitada. Eesti jõuluvana pidas end terve oma põgusa külastuse ajal väga korralikult üleval ja kõik alla-pooleteise-meetrised külalised said kinki ka. Meie vaatamata põlvede krõnkus tõmbamisele kahjuks kinki ei saanud aga ega me eriti selle peal väljas ka ei olnud. Võtsime hoopis uue külma õlle, see tegi Perthi 30 kraadis leitsakus olemise vaata et veel mõnusamaksi kui ükskõik mis sealt kingipaki seest oleks võinud tulla :)

Jõulupeol juhtus üks tore asi veel nimelt kohtusime seal just-just Austraaliasse jõudnud paarikese Viktoria ja Andresega. Nendele oli meil nüüdseks juba vanadel Austraalia ekspertidel tore tarkusi jagada. Esimene asi mida neile õpetasime oli loomulikult gooni (4l pakivein) joomine. See neile õhtul väga meeldis aga järgmisel hommikul olid neil pead päääris haiged olnud. Jaa mäletame oma esimest goonipohmelli - see oli väga eriline päev ja meie suureks õnneks on ta meil nüüd seljataga. Igatahes läks jõulupidu sujuvalt üle Viktoria ja Andresega goonijoomiseks meie hostelis ja hiljem külastasime veel põgusalt Burswoodi kasiinot ka, kus Harryl õnnestus musta Jaagu ehk siis blackjack´i lauas 20nest dollarist imeväel 50 dollarine teha. Nii et igati tore ja tulemuslik päev.

Et nagu ennagi mainitud sai siis meil eriti kaua aega ei olnud vaja enne kui me Perthist juba päris tüdinud olime, seega otsustasime endale mõneks päevaks auto rentida ja pisut mööda kallast üles poole sõita. Jäi ju meil Austraalia läänekallas peaaegu täiesti läbi käimata kuna me Broomist Perthi relokatsiooni teha ei saanud nagu esialgu planeeritud. Seega mõtlesime, et 3 päeva on ikka parem kui mitte midagi ja uurisime erinevaid rendipakkumisi. Budget tuli lagedale selgelt parima pakkumisega, eriti meeldis meile see et nende pakkumine sisaldas lõpmatu arv kilomeetreid ja üldse puudusid igasugused nõmedad piirangud. Kui aga autole järgi läksime selgus, et on lõpmatu arv kilomeetrid küll aga rohkem kui 200 kilomeetrist Perthis põhjapoole sõita ta ei tohi. Seda pole just Austraalia suurust arvestades eriti palju. Tüdruk kelle kaudu me paar päeva varem oma bookingu tegime oli meile lihtsalt pada ajanud. Käisime siis siva teistes lähedalasuvates autorendifirmades ka küsimas et ega nendel miskit teistsugust diili pakkuda ei ole ent kahjuks oli ka nendel sarnased tingimused. Igatahes võtsime siis väga pettunult Budgeti diili siiski vastu kuna 3 päeva Perthis istuda ei tundunud ka eriti ahvatlev.

Autoks oli manuaalkastiga Hyndai Getz ning kuna võtsime odavama kindlustuse saamiseks auto Jaanika nimele (Harryke on meil ju teatavasti veel päris laps, alla 25 aasta vanune, kellele kehtivad kallimad kindlustustasud) siis pidi Jaanika autoga ka kontori eest minema sõitma. See oli talle loomulikult esimene kord siin Austraalias manuaalkastiga sõita ning lisaks polnud ta ka nüüdseks juba poolteist aastat üldse manuaalkastiga autoga sõitnud. Meeldetuletuseks siis niipalju et meie hiljutimüüdud ja maruarmsaks saanud Fordikene oli automaatkastiga. Üllatuslikul kombel saime isegi esimese korraga kohalt ära aga pisut jõnksutama võttis ja kui oli aeg teist käiku sisse panna siis oli kerge paanika et mis ja kuhu ja mismoodi vasaku käega :) Lõppkokkuvõttes saime aga ilusti nurga taha ´ja siis võttis Harry sõitmise üle. Leppisime kokku et kui linnast välja saame siis saab Jaanika uuesti rooli taha aga suurlinna kaootilises liikluses ei ole mõtet rendiautoga harjutada.

Igatahes võtsime siis suuna linnast välja linnakese nimega Lancelin poole. Seal sai harrastada sellist vahvat spordiala nagu sandboarding (eesti keeli siis liivalauaga sõitmine). Kõigepealt laenutasime omale lauad. Võtsime ühe istudes sõitmiseks mõeldud laua mis meenutas välimuselt üsna palju lumelauda ning ühe püstisõitmise laua mis oli justkui rula jõusaalilembeline suurem vend. Lauad käes läksime liivadüüne otsima. Ja leidsime ka, igavasti suured lahmakad olid ja liiv oli niiiii valge. Pöidlad hästi tugevasti peos keerasime asfaltteelt kõrvale ja hakkasime oma väikese kaherattaveolise Hyndaiga offroadi düünide juurde tegema. Õnneks kusagil kinni ei jäänud muidu oleks ilmselt päris jamaks läinud. Kohale jõudes ronisime siis esimese liivahunniku otsa ja proovisime alla sõita. Ei libisenud nigu eriti... Otsisime siis välja vaha mis meile laenutusest kaasa oli antud. Tuli välja et pärast iga sõitu oli vaja laudu vahatada et paremini libiseks. Ja oi kus peale vahatamist läks alles sõiduks. Esialgu olime rohkem oma taguotsadel kui püsti aga pikapeale hakkas juba väga hästi välja tulema. Raskeim osa kogu tegevusest oli loomulikult mägede otsa tagasi ronimine, mis võttis pehme liiva tõttu parajalt energiat ja aega. Igatahes veetsime sandboardides kokku oma tunni-paarikese jagu aega ning järgmisel päeval kurtsime teineteisele valusate jala ja pepu- ja jumal-teab-mis-muude lihaste üle :)

Liivadüünid seljataga põrutasime samaks õhtuks sellisesse linnakesse nagu Cervantes. Seal ligidal saab nautida sellist kaunist vaatamisväärsust nagu Pinnaclese kõrb. Eesti keelde ei oskagi nagu tõlkida mis see pinnacle on, seega jääme lootma et sa juuresolevate piltide pealt ise aru saad...
Sättisime oma ajakava siis umbes nii et jõudsime sinna pinnaclese kõrbe täpselt enne päikeseloojangut kui varjud on juba pikemaks olid veninud ning suuresti silmailu pakkusid. Pinnacleste vahele olid looduspargi pidajad ka kena autorajakese teinud mis isegi meie pisikele Hyndaile ülejõukäivaks ei osutunud. Tegu oli kahtlemata nauditava vaatepildiga ning ega sellist päikeseloojangut kusagil mujal maailmas meil ilmselt näha ei õnnestu.

Järgmisel hommikul ärkasime meeldivalt väljapuhanutena ühes Cervantese hostelis ning peale kosutavat hommikusööki alustasime oma 430 km teed linnakesse nimega Bunbury. Tegu siis Perthist peaaegu 200 km lõuna pool asuva linnakesega, mille teeb eriliseks üks väga tore keskus. See keskus kannab nime Dolphin Discovery Centre ehk siis sulle arusaadavas keeles delfiini avastamise keskus. Seal nimelt käivad pea igal nädalapäeval delfiinid hommikueinet nautimas ning inimestele oma ilu ja toredust demostreerimas. Järgmisel hommikul ärkasime vara ning põrutasime kohe hommikul vara sinna keskusesse, sügaval sisimas suured lootusekiired säramas, et nood delfiinid ikka tollel hommikul välja ilmuks. Ja nagu me delfiinikeskuse uksest sisse astusime hakkas piletitädi meile kohe väga energiliselt seletama, et jooksku me nüüd ruttu randa, sest delfiinid juba nats aega seal olnud. Põrutasime siis padavai rannale ja seal nad siis olidki. Tollel hommikupoolikul olid einestama tulnud kaks delfiini, ema ja poeg, kes ikka tubli pool tundi end kord ühe ja kord teise külje pealt ekstaasis ja selgelt kontrolli alt väljunud pildistamisnäppudega turistide jaoks poseerisid. Pildiparemikku võid siit lõigu juurest näha ja meie saame oma to-do listist veel ühe asja maha tõmmata. Delfiinid vabas looduses nähtud!

Õhtuks kimasime tagasi Perthi sest Perthi ümbrus ja Hyndai olid end meie jaoks selleks korraks ammendanud. Tegime siis äsjaste 96nda aasta Ford Falconi õnnelike omanike Andrese ja Viktoriaga veel ühe viimase toreda gooni- ja vesipiibuõhtu Perthis, pakkisime vaikselt oma kompsud-kodinad ja juba järgmise päeva õhtul kobisimegi peale pikka linnapeal sihitult lonkimist täis päeva üleöise Brisbane lennuki peale magama.

Aga mis edasi sai peate te poisid ja tüdrukud lugema juba järgmisest postitusest, mille avaldame, käsi südamel, lähipäevadel...
Pauka-tsauka!