Viimased seiklused Taimaal

Täna on üks väga kurb ja kole päev austatud lugeja. Tänase päeva kurbust ja koledust on pea võimatu üle rõhutada. Nimelt olime eile õhtul sunnitud hüvasti jätma oma armastatud paradiisisaartega, mis tegid viimase ca 3,5 nädala jooksul meie elu ilusaks nagu pildiraamatus ja jätsid meie hallidesse ajurakkudesse tohutustes kogustes sigatoredaid mälestusi. Kuid eks iga muinasjutt peab ükskord läbi saama ja oleme ka meie oma otsaga tagasi ses suures ja kõledas Bangkokis.


Aga siinkohal võtaksin sind austatud lugeja käekõrvale ja viiksin su mõned ilusad päevad ajas tagasi, et anda ülevaade meie viimastest päevadest kohas, mida me armastame hellitavalt kutsuda "saarekesteks". Peale oma eelmist postitus Koh Taolt on juhtunud nii mõndagi head ja muudki veel. Oma eelviimasel päeval seal sukeldujate paradiisis otsustasime võtta ette ühe toreda paadireisi, et käsikäes helesinises ja sillerdavas vees snorkli ja maski abil kaunist mereelu kaeda. Kuigi viimastel päevadel olime seda küll erinevatest sügavustest ja iga nurga alt juba pisut näinud, oli siiski hoopis teine asi kahekesi koos seda ilu nautida ja pärast muljeid vahetada. Ning olgem ausad Koh Tao ümbruses paiknevad riffid ja korallid pakuvad iga kord vaatamiseks midagi uut. Nii nägimegi veel mitmeid kirjuid kalu ja koralle, millele vaatamata ohtrale sukeldumisele ja snorgeldamisele eelnevatel päevadel, silm varem peale sattunud polnud. Snorgeldamise vahepeale peatusime ka kohas, mida rahvasuu tunneb "Twin Peaks"ina. Tegemist siis kahe kõrvuti asetseva saarekesega mida ühendab ca 300 meetri pikkune ja 10 meetri laiune liivariba. Mõlemad saared on sisuliselt kivihunnikud, kuhu on võimalik mööda eriti kahtlase olemisega puutreppi üles vaadet imetlema ronida. Ning nagu sa juuresolevalt pildilt näha võid oli vaade seda turnimist väärt.

Muide sealsamas peatuskohas õnnestus meil üle elada ka kõige korralikum troopiline torm, mida meie silmad veel näinud olid ning sellist mürtsu ja körtsu meie armastatud isamaal juba kogeda ei saa. Müristas nii kõvasti, et lõi kõrvad huugama justkui oleks mõned tunnikesed rokkkontserdil kõlarite kõrval passinud ning kallas kui oavarrest oleks siinkohal kerge understatement. Aga sama kiiresti kui torm kohale saabus oli ta ka läinud ning ei läinud kaua enne kui päike taas taevakaarel säras ning meie niigi punakaid turjapealseid paitas.

Järgmisel hommikul oli aeg jätta Koh Taoga hüvasti ning öelda "Tere Koh Samui" (Autori märkus: teravamad lugejad on ilmselt läbi hammustanud et Koh tähendab Tai keeles saart ja millegi pärast kasutatakse seda siin alati saare nime ees.) Järjekorras juba kolmas saareke, kus peatusime oli mitmete seal varem viibinute arvates kolmest saarest kõige suurem, turistilikum ja ka hinnataseme poolest kõige kallim. Seega, mitte just piraka eelarvega turistid nagu me oleme, planeerisime oma reisi nii et veedame seal ainult mõned päevad. Seiklused hakkasid juba muidugi juba enne saarele jõudmist kui Koh Taol laeva oodates hiilis meile ootamatult selja tagant ligi eelmise päeva tormi kaksikvend ja kastis kõik laeva oodanud inimesed läbimärjaks. Kui alguses veel prooviti pisut varju otsida siis pärast tundus kõigil suhteliselt poogen olevat. Nalja hakkas saama alles siis kui laev (midagi sarnast nagu Naissaare ja Mandri vahet seilav Moonika) lõpuks kohale jõudis, kogu läbimärg inimesteparv laeva sisse vihma käest varju tormas ja oma suureks õuduseks avastas, et kajutis huugab täiel võimsusel konditsioneer ning temperatuuri võis olla 20 ringis. Siis läks lahti üks suuremat sorti kuivatuste ja kampsunite otsimine ning võin kihla vedada, et 2/3 sellel reisil viibinutest ka järgmisel päeval nohuga ärkas. Meie vist õnneks küll pääsesime aga autor koputab siinkohal igaks juhuks kolm korda vastu puud.


Koh Samuile jõudes pidime nõustuma eelpoolmainitud "varem saarel viibinutega", et tõepoolest on saar turistilikum ja pisut kallim. Leidsime endale toreda elupaiga kahe suurema asula vahel, kaljunuki peal, kust avanes hingemattev vaade merele ja saare kaunistele randadele. Kuna saar oli suurem kui eelmised kaks, leidsime et oleks paslik rentida endale ringi liikumiseks roller. Sellega sai siis mõlemad suuremad asulad läbi kärutatud ja kohaliku eluga tutvutud. Peame tunnistama, et oleme õnnelikud, et selle saare peale nii väikese osa oma hindamatust puhkuse ajast pühendasime, sest eelmised kaks saart olid meile oluliselt sümpaatsemad. Enim jäi ehk meelde viimasel õhtul vaadatud Tai poksi show, kus nii mehed kui naised kordamööda paarides üksteist oimetuks tagusid. (Tai poks olla üks maailma jähkramaid võitluskunste, kus lubatud lisaks tavalistele käe ja jalalöökidele ka löögid põlvede ja küünarnukkidega) Vaatasime kokku ära 5 matši, millest ainult üks naiste matš ei lõppenud knock-outiga.


Järgmisel hommikul aga alustasime oma 700 km teekonda tagasi Bangkoki, kus muuhulgas peatume seekord väga lahedas kohas nimega Lub D (siinkohal tänud Maarjale) mis meie eelmisest Bangkoki hostelist erineb kui öö ja päev või veel natuke enamgi. Täna ilmselt õnnestub meil kohata ka esimest eestlast üle pika aja nimelt Ivi, Jaanika sõbranna peaks plaanikohaselt täna Bangkoki lennuväljal maanduma ja oma tee siia hostelisse leidma. Seekordne Tai pealinna külastus ei ole meil oluliselt pikem kui eelmine, sest juba 16 okt. pärastlõunal lendame kui linnukesed Singapuri ja sealt juba edasi Kängurudemaale. Seega käesolev kirjatükk jääb meie viimaseks postituseks siit endisest Siiamist ja uusi lugusid võite oodata juba aborigeenidemaalt.
Jääbki üle soovida sulle kallis lugeja, et olgu su elu järgmise postisuseni kui lill!