Sünnipäevad peetud ja muudki veel...

Ahoi armas lugeja, taaskord oleme sinu jaoks paberile pannud ühe parajalt paksu ja oma parimates aastates postituse, mile eesmärk on tekitada sinus õnne-, rõõmu- ja terake kadedusetundeid ja meile ühel päeval kui me juba muldvanad oleme lihtsalt kõike läbielatut meelde tuletada. Kui siin juba jutt muldvanakeste peale läks, siis teatame rõõmuga südames, et nüüd on mõlema autori vanusekontodele laekunud juurde üks aastakäik. Tegelikult peame tunnistama, et see sai meil ju juba sündides kohe püsikorralduslepinguga fikseeritud, et iga aasta vastavalt 12ndal ja 20 jaanuaril tuleb meile kontole üks aasta juurde. Kahjuks pole me aga vaatamata suurtele ponnistustele leidnud veel viisi kuidas see leping lõpetada. Igatahes on nüüd siis Harryl turjal juba kahe tosina jagu aastaid ning Jaanika on vapralt ületanud lugupeetud veerandsaja aasta piiri. Nagu eestlastele ikka kombeks otsustasime oma sündimise päeva ka pisut sõpraderingis ka tähistada. Ja nagu ka eestlastele veel kombeks otsustasime seda kitsipunglikult teha koos, sest siis pole külalistele vaja topelt süüa ja juua korraldada, samas kui kinke saame ikka sama palju. (Geniaalne kas pole?)

Peo otsustasime juba mõned nädalad varem teha eelmisel laupäeval ja seiklused algasid sel päeval juba varem. Nimelt oli Harryl sama päeva hommikul proovipäev sellises kohas nagu Subiaco Oval, mis sisuliselt meenutab ehk Eesti asutustest ehk kõige enam Saku Suurhalli või Al le Coq Arena´t. Proovipäev möödus kenasti ja nüüd on sel loodril Harryl ka viimaks töö olemas. (Paljud lugejad on talle vist juba käega löönud...:) Ametikoha nimi oleks otsetõlkes justkui "Sularaha jooksja" (Cash runner) ja tegu on väga põneva tööga. Nimelt peab Harry hakkama tassima raharuumi ja erinevate staadioni müügiletide vahel sularaha. Ametikoha teeb põnevaks asjaolu, et raha veetakse erariietes ja võimalikult märkamatult. Suurima kaitse kõigi eest kes võiksid veetava raha peale hammast ihuda annabki see, et keegi ei tea, kes selle ametikoha peal töötavad ja kes sularaha täis seljakotiga mööda staadionit ringi jalutavad. Töö algab 7ndal veebruaril ja on kahjuks ainult nädalavahetuseti aga vähemalt on viimaks miski ametikoht olemas. Eks nüüd tuleb vaid nädala sees ka miskit leida.

Kui Harryl proovipäev seljataga põrutas ta tuhatnelja kodu poole, sest külalised pidid tulema kella 18.00 ja meil oli vaja parajalt ettevalmistusi teha. Alustasime sellest, et läksime poodi moona järele. Kui oma üüratute kompsudega viimaks tagasi jõudsime avastasime oma suureks õuduseks, et võti mis Jaanikal alati truult ridikülis istub on teinud vahva kadumistriki. Loomulikult polnud ka meie aasiaatidest toanaabritest mitte ühtegi sel hetkel kodus. Nii me siis istusime tund aega enne külaliste tulekut kahekesti suurte kompsudega oma maja ukse ees ja ei osanud midagi peale hakata. Pärast mõningast ahastustunnete läbielamist, hakkasime koos maja ümber käima lootuses, et oleme varem olnud lohakad ja hajameelsusest mõne akna lahti jätnud. Ja leidsimegi! Nimelt olime oma magamistoa WC aknale pisikese prao sisse jätnud. Nüüd aga oli probleem selles, et meie ja selle imetoreda akna vahel oli ca 2m kõrgune paksust plekist aed. "Pole probleemi" mõtlesime esialgu, sest Harry oskab ronida küll aga kui võrdlesime hoolikamalt akna laiust ja Harry korpulentset ent igati armastusväärset tagumenti sai meile selgeks, et "No way no how!" Ühesõnaga kui keegi meist üldse sealt aknast läbi ronib siis saab see olema Jaanika. Vedasime siis maja eest aia juurde prügikonteineri ja saimegi suuremate vigastusteta Jaanika üle aia. Pärast mõningast muukimist õnnestus tal ka aken piisavalt lahti tirida ning end kenasti tuppa vinnata. Pärast hakkasime veel mõtlema, et kui ta poleks aknast läbi mahtunud poleks ta ka tagasi üle aia saanud, sest teisel pool ju prügikonteinerit ei olnud. Ei taha mõeldagi mis me siis oleksime teinud. Olles nüüd viimaks majas sees, otsustasime, et Harry pakib kompsud lahti ja Jaanika läheb jalutab tagasi poodi võtit otsima. Nimelt mäletasime mõlemad selgelt ainult ühte hetke kui Jaanika võti sai kadumistrikki teha ja tahtsime võtit tagasi. Kui Jaanika oli poolel teel poodi helistas talle keegi hüsteeriliselt naerev Harry ja rääkis, et ta oli võtme leidnud ühest poekotist. Ühesõnaga võti ei olnudki kukkunud maha vaid hoopis ühte meie poekotti ja oli meist kogu aeg kõige rohkem poole meetri kaugusel olnud. Kui me ei teaks paremini oleksime kindlad, et see võtmenärakas naeris enesele vaikselt terve aja pihku.

Igatahes kui see närvesööv etapp meie sünnipäevast möödas oli tegime siva kõik ettevalmistused ära ja jäime külalisi ootama. Esimesena saabusid meie blogi lugejatele juba varasematest postitustest kindlasti tuttvaks saanud Anne ja Margus, kes tõid autoritele sünnipäevaks kaks uhiuut ja väga uhket magamiskotti, mis meie eelolevatel rännakutel kindlasti marjaks ära kuluvad. Veidi hiljem saabus peole ka hiljutine lisa meie sõprade ringis siin Perthis - Kerli, kes võttis omakorda kaasa oma sõbrad, väga sümpaatse olemisega vennaksed Sanderi ja Raini. Viimatinimetud olid sel hetkel alles vähem kui päev tagasi Austraaliasse õnne otsima saabunud ja lisasid oma mõnusa huumorisoonega peole nii mõnegi supilusikatäie vürtsi. Õhtu möödus suurtemate viperusteta - mängisime Sabotööri ja Pokkerit, kuulasime vendadelt värskeimaid muljeid Eesti elust ning tundsime ning mugisime kõik hoolega Jaanika tehtud pirukat. Aa unustasime ka lisada, et loomulikult pidasime oma pidu esmakordselt elus lageda taeva all. Mõnus...!

Teisipäeval kui Jaanikal oli õige sünnipäev pidi tähtpäevaline ise küll hommiku poole tööle minema aga sellegipoolest olime kindlalt otsustanud pärastlõunal parki piknikule minna. Tänaksime siinkohal oma kohalikku poodi, kes oli just sel päeval otsustanud muidu väga kõrgehinnalistele maasikatele suuremat sorti allahindluse teha. Seega tegime endile valmis kuhja pannkooke ja maasikatoormoosi ning seadsime sammud parki, kus leidsime enesele istumise alla väga mõnusa mättakese, seadsime end lebosse ja hakkasime kaasavõetud hääd-paremat sisse kugistama, saatjaks pärastlõunaselt mõnus päikesepaiste ja austraaliakeelne linnulaul.

Järgmisel nädalavahetusel peale seda kutsus sulle juba üle-eelmisest lõigust tuttav Kerli meid enda juurde grilliõhtule. Seal oli lisaks meie sünnipäeval kohal käinud seltskonnale ka Kerli Šoti päritolu mees Harry :), nende samuti Šotlastest majanaabrid ning veel nende sõbrad. Ühesõnaga toimus üks suur internatsionaalne oleng. Päev algas sellega, et käisime rannas lainetes hullamas ja siis põrutasime Kerli ja Harry juurde grillima. Õhtul juhtus nii mõndagi põnevat ka näiteks pani Kerli mees Harry endale vahepeal Šoti rahvariided selga ja laulis meile võimsa häälega Šoti hümni. Tüdrukud proovivad siiamaani mõistatada kas tal seal kildi all ka aluspüksid jalas olid või mitte. Teiseks saime omal nahal järgi proovida mis tunne on mängida tennist sellisel mängukonsoolil nagu Nindendo Wii. Miks meie noorusajal selliseid telekamänge ei olnud? Põhimõtteliselt on sul pult käes ja sa pead siis sellega sama moodi vehkima nagu päris mängus reketiga.Igatahes kellel vähegi võimalust on - proovige kindlasti järele. Paras trenn :) Meie kavatseme igatahes koju tulles endale igal juhul selle mängu muretseda.

Kuna arvasime juba ette, et pidu kestab kaua-kaua (mõne jaoks meist kestis see isegi kella 7ni hommikul) ja Kerli ja Harry kodu asub meie kodust väga kaugel siis olime juba varem kokku leppinud, et veedame öö seal. Hommikul grillisime veel veidi ja läksime uuesti randa kus lasime lainetel meie pisut rabedavõitu olemise ära uhuda. Koju jõudsime alles õhtul hilja ning pidime nentima, et seljaha oli jäänud üks marutore nädalavahetus.

Ja just siis kui arvasime, et saame nüüd pisut hinge tõmmata mõistsime, et meie nädalavahetus pole veel ära lõppenud, kuna siin Austraalias tähistati eile ehk siis esmaspäeval (26.01) Australian Day-d. Tegu on siis umbes nagu meil Iseseisvuspäeva laadse üritusega, mis on kohalike jaoks on ilmselgelt pühemast püham. Tähistatakse siis seda päeva kui inglased ühel hetkel siia Austraaliasse seilasid ja end siia sisse seadsid. Praktiliselt kõik poed on sel päeval kinni, kõik inimesed on töölt vabad ja kõik lähevad kuhugi parki piknikule. Suhtluskeskkonnas Orkutis esitati juba mõned nädalad tagasi üleskutse kõigile eestlastele, et sel päeval võiks jõeäärses pargis kokku saada. Jõeäärses sellepärast, et kohalik lotogigant Lotterywest korraldab sel päeval iga aasta suure ilutulestiku. Taevasse pidi lendama kokku 4 miljoni Aussie dollari (ca 30 miljonit eeki) eest ilutulestikku. Ausõna see oli vist üks võimasamaid asju millele meie noored silmad seni pilku heitnud olid. Kokku paugutati umbes 30! minutit järjest ja Grande Finale oli ikka midagi sellist millest me poleks tahtnud mingi hinna eest ilma jääda. Lisaks oli tore ka üle pika aja nii palju kaasmaalasi koos näha - erinevatel andmetel oli tipphetkedel kokku rohkem kui 40 eestlast mis vanemate olijate teada on suurim senidokumenteeritud eestlaste kogunemine ses kaunis linnakeses mida maailm teab Perthina.

Selle postituse lõpus tahaks Jaanika ka blogi vahendusel südamest tänada kõiki kes teda juubeli puhul meeles pidasid! Suured kallistused Teile kõigile!!!

Tööd, tööd, tööd... andke meile tööd

Meie jaoks on uhiuus 2009 aasta alanud siin Perthis töökalt. Oleme töökalt töötanud läbi kõik töökuulutused kõikvõimalike töökuulutusi ilmutavatel netilehekülgedel, veelgi töökamalt vantsinud läbi suurema osa Perthi töökatest tööbüroodest ja kõige töökamalt patseerinud sinka-vonka läbi kõik populaarsemad linnaosad, et oma töökate silmadega üle vaadata kõikvõimalike töökate äride vaateaknad ning töökalt reageerides toimetada selle äri tööka kollektiivi töökale juhile oma kõikvõimalikust töökogemusest pungil resümee. Huhh sai see alles töö- rohke lause...

Ühesõnaga oleme kogu verinoore ´09 aasta tegelenud iga jumala päev ühel või teisel viisil omale töö otsimisega, sest meie edasised plaanid siin kängurusaarekesel on suurel määral seotud sellega, kui suure kapitali suudame omale järgnevatel kuudel koguda. Loomulikult oleks kogutud kapitali kogus otseses seoses vahvate seikluste kogusega, seega oleme isegi motiveeritud enesele mõneks ajaks kasvõi 3-4 töökohta korraga võtma. Paraku polegi see nii lihtne kui oleksime lootnud, nimelt on ülemaailmne majandussurutis ka end siia saarekesele suhteliselt mugavalt sisse seadnud. See tähendab aga seda, et tööpakkumisi jääb iga päevaga vähemaks ning tööotsijate arv kasvab iga päevaga. Meie kui välistööjõud oleme aga tavaliselt kandidaatide nimekirjas suhteliselt alumises otsas, kuna me ei tohi oma viisatingingimuste kohaselt töötada ühes kohas kauem kui 6 kuud. See tingimus muudab meid aga suurema osa tööandjate silmis ebasümpaatseteks, ehkki tegelikult oleme (nagu austatud lugeja kindlasti teab) ääretult sümpaatsed :). Samas oleme aga siiski kogu aeg olnud kindlad, et lõpuks paitab tööjumala (kui selline tegelane ikka olemas on) helde käsi ka meie päid ning leiame endale täpselt niipalju tööd kui tahame. Teisisõnu lähtume teooriast, et tööjumal aitab neid kes aitavad iseendid ning see strateegia on hakanud juba esimesi tulemusi tooma.

Jaanika strateegia pinnida oma seni kõige rohkem tööd toonud agentuuri tõi tulemusena nädalase otsa ühes kohvikus, kus ta ka varem on töötanud. See sobib talle aga suurepäraselt, sest esiteks on töökoht ja -kaaslased juba tuttavad ning teiseks on seal tööaeg 8st 15ni, mis jätab suure osa päevast ikkagi vabaks. Lisaks makstakse seal väga kenasti. Muudest kohtadest kuhu ta viimastel nädalatel oma CV on toimetanud pole kahjuks midagi kuulda olnud aga nii mõneski kohas öeldi meile, et personaliga tegelev inimene on hetkel puhkusel (suvi ju!) ja võib-olla helistatakse alles mõne nädala pärast. Eks näeb mis tulevik toob.

Harry lähenes probleemile pisut keerulisemat ja läbimõeldumat teed pidi. Nimelt kasutas ta keerulist strateegiat nimega masspostitus, mis sisuliselt tähendas, et ta saatis oma CVd nagu hullumeelne igale poole kuhu ta vähegi võiks kvalifitseeruda :) See keeruline strateegia tõi ka mõningaid tulemusi. Viimastel nädalatel on Harry käinud ühel kohvimasinate puhastamisega tegelevas ettevõttes intervjuul ning ühes kõrgema klassi restoranis proovipäeval. Mõlemad lõppesid küll kahjuks ebaedukalt aga see polegi oluline sest juba homme läheb ta taas proovipäevale, seekord sellisesse kohta Subiaco Oval, mis on sisuliselt umbes nagu Saku Suurhalli moodi suur staadion, kus toimuvad erinevad spordiüritused kontserdid jms. Intervjuu sinna on juba möödas ja peab ütlema, et tegemist oli väga huvitava kogemusega.

Nimelt pidi intervjuu toimuma 10ndal jaanuaril kell 11.15. Tänu kergetele transpordialastele möödalaskmistele (mis seisnes selle, et ühistransport väljus õigel ajal ja ei hilinenud sugugi) ja lihtsalt headele kommetele jõudis ta kohale juba kell 10.45. Vaatepilt mis seal avanes oli pehmelt öeldes muljetavaldav. Tegu oli umbes nagu "Eesti otsib Superstaari" eelvooruga, sest juba pool tundi varem oli kohal umbes 200 inimest ja järjekord oli nii pikalt üksest välja. Kohale oli saabunud meeletult kirju kamp kodanikke kellest suurem osa oli end juba kenasti kuhugi põrandale istutanud ja nahistasid miskite paberite kallal. Kuna Harry oli aru saanud, et otsitakse umbes 2-3 inimest, siis puges esialgu hinge suur lootusetuse tunne aga hiljem selgus, et tegelikkuses komplekteeritakse kokku 300 pealist personali absoluutselt igasugustele erinevatele positsioonidele. Esimese hooga anti kõigile kätte suur ports pabereid mis tuli ära täita, seejärel aga kupatati kõik järjekorras intervjuudele. Need toimusid üle terve saali umbes 10 erineva laua taga, kus intervjueeritavaid võeti ette kolmakaupa. Kui intervjuu edukalt läbitud, siis suunati aga ühte teise järjekorda, kus sai veel veidi pabereid täita. Ebaedukad kandidaadid aga suunati aga sooja naeratuse saatel ukse poole ja selja tagant hüüti veel järgi: "Better luck next year". Jumal teab mis ime läbi õnnestus Harryl sattuda üksi kahe intervjueerija ette, kes pühendasid talle kogu oma tähelepanu. Pärast mõningast jutuajamist pakuti talle ilmselt tema finantstausta pärast kohta kassiirina. Juba homme seabki ta oma sammud uuesti sinna proovipäevale ja loodame, et seal läheb kõik kenasti ning lõpuks ometi saab omale kauaoodatud töökoha.

Vahepealsetest sündmustest võiks ehk veel välja tuua Harry sünnipäeva. Olles Jaanuaris sündinud ja kõik oma senised sünnipäevad lumises või lörtsises Eestis veetnud avanes tal ka esimest korda võimalus oma sünnipäeval randa minna, mida ta ka loomulikult tegi. Soe ilm, vesi, sõbrad, mõned õlled - vot see on ikka mõnus sünnipäeva veetmine. Kahju ainult, et suurem osa meie sõbradest, sugulastest ja tuttavatest ehk siis sina hea lugeja seda toredat päeva meiega koos tähistamas ei olnud. Peo peame koos ja ilmselt juba sel nädalavahetusel - aga sellest juba järgmisel korral.

Siinkohal tahaks Harry tänada kõiki kes teda sel tähtsal päeval meeles pidasid. Seega Enn, Milvi ja Helve peredega, Marita ja Mauri, Maarja M, Priit, Riina Pekka, Vilma, Eedu, Mõru, Kerli, Oliver, Indrek, Helena, Ivi , Ritter, Lee, Ülo, Jaanika Kohtla-Järve vanaema ja vanaisa, ema, isa vanaema, Richard, Maarja S, Karmen, Annika, Lauri, Geir, Ele, Siim, Kristi ja Jaanika-Kristin suur suur tänu Teile õnnitluste eest.

PS: Nagu paljud kindlasti teavad siis tuleb ka Jaanikal kohe kohe sünnipäev, so siis 20ndal Jaanuaril, seega kõik kes te Harry sünnipäevalt puudusite on homseks oma teguviisi lunastama palutud. Aadress ja kellaaeg sama mis Harry sünnipäeva puhul.

Olge kohal!

Tere jälle kullakallikesed,

Nagu eelmises postituses suure suuga lubatud sai võtsime sel aastal juba teist korda endi kirjanikualged kokku ja pajatame nüüd ka pisut oma aastavahetuse üleelamistest. Alustasime oma selebratsiooniga sõprade Marguse ja Anne juures, kus alustuseks tegime endile piraka hunniku süüa, et lahkuvat aastat ei peaks mitte tühja kõhuga ära saatma. Peale nuumamist hakkasime mängima paarides mängitavat kaardimängu "Euchre", mille reeglid olime endile eelmisel õhtul mingi imeläbi selgeks saanud. Mängu tegi aga eriti põnevaks asjalugu, et iga mängu lõppedes pidid kaotajad võtma ühe shot´i tequilat, mille Anne oli nädalake varem tööjuures jõululoosimisel võitnud. Kuigi mäng ei möödunud just meeletult tasavägiselt saime lõpuks kõik suhteliselt hea peohoo sisse. Kaasa aitas ka ilmselt tõsiasi, et kangemat napsu kui vein olime viimati tarvitanud ikka päris pikka aega tagasi. Teadsime, et ees ootab meeleolukas õhtu, kuna juba mõned päevad varem olime kõik neljakesti saanud uue aasta vastu võtmiseks kutse Anne ja Marguse majanaabri Kiereni (kes muide on väga ponks poiss ja suur naistemees) ühe tüdruksõbra juurde peole. Mõne aja pärast, seadsimegi oma sammud sinna ja leidsime eest ühe maja hoovis pidutseva meeldivalt rahvusvahelise seltskonna, kelle seast ei puudunud otseloomulikult ka eestlased. Saime tuttavaks Marianni ja Eileeniga, kes olid külmast Eestist saabunud Austraaliasse umbes samal ajal kui meie. Päris uskumatu, et meid eestlasi on ainult 1,3 miljonit kuna nagu meie oma viimase aja reisimistega oleme täheldanud, leidub hulle maarjamaalasi ikka igal pool. Hemingwayl oli ikka õigus, et igast sadamast mõne eesti inimese pesitsemast leiad.

Anyway... pärast mõningast peole sisseelamist otsustasime, et meie ennist ülenuumatud vatsad pole veel uue aasta tulekuks ikka piisavalt täis ja asusime enesele entusiastlikult 2 kg kanakintsusid grillima. Kui seegi toiduports kodust kaasa võetud salatiga alla kugistatud asusime teiste peolviibijatega tutvusi looma ning leidsime enesele mitmeid uusi sõpru. Äramärkimist vääriksid üks räsitud välimusega prantslane Paul ning samal päeval Tasmaaniast saabunud kanada poiss "mis ta nimi nüüd oligi". Kui kell hakkas 00.00 saama, proovisid enamus peolviibijatest kenasti inglise keeles 10..9..8.. jne lugeda aga kahjuks karjusid 6 eestlast (nende hulgas ka meie) suure häälega ülejäänud seltskonna üle ja nii tuligi vähemalt meie peol uus aasta eesti keeles :) Ilutulestikust jäime kahjuks sel aastal ilma, sest väidetavalt on Austraalias eraisikutel keelatud uue aasta pauku osta ja lasta - see õigus on broneeritud vaid vastavate volitustega ettevõtetele. Ega siin muidugi päris ilma pauguta ka ei elata, sest peaaegu kõik suuremad linnad korraldasid oma rahvale vähemalt mingisuguse ilutulestiku show. Eriti suur olevat see üritus Sydneys, kus inimesed läksid juba eelmisel päeval telkidega jõe äärde, et parimaid vaatekohti saada. Meie kahjuks Perthis lastud pauku ei näinud-kuulnud, kuna olime kesklinnast pisut liiga kaugel ja transpordi organiseerimine sel õhtul oleks ilmselt osutunud ületamatult komplitseerituks. Peale uue aasta väärikat tervitamist tshillisime veel mõnda aega seal peol ja kui see umbes kella 04.00 paiku ära vajuma hakkas, põrutasime tallataksoga tagasi Marguse ja Anne juurde. Teekond oli parajalt pikk ja vahepeal täiendasime oma napivõitu jõuvarusid tee peale jäänud McDonaldsist, mis vaatamata tähtsast pühast siiski väsinuid pidulisi kosutavate burksidega kostitas. Kui olime viimaks tagasi Marguse ja Anne juurde jõudnud hakkasime kergele väsimusele vaatamata kaarte mängima, sest olime kindlalt otsustanud kella 7ni hommikul üleval olla, sest just siis pidi Eestis uus aasta tulema. Kahjuks pidas selle hetkeni vastu vaid Anne, meie keerasime end kahekesti umbes kella 5 paiku Marguse ja Anne maja garaažist leitud ja elutuppa taritud voodile magama ja mitte miski ei suutnud meid enam kella 7 paiku silmi avama panna. Seega palume siinkohal kõigilt eestis viibivatelt inimestelt vabandust, et me teile õigeaegselt oma uusaasta tervitusi edastada ei suutnud! Magasime siis esimest korda Marguse ja Anne juures ja ilmselt shokeerisime sellega nende ontlikku India tüdrukust majanaabrist kes juba hommikul vara maja peal ringi kondama hakkas ja kahtlemata ära ehmatas kui elutoast 2 kahvanägu hambad laiali magamast leidis. Selliselt siis meile see uhiuus 2009 aasta tuligi. Loodame, et tuleb üks vahva ja seiklusterohke aasta täis palju uusi tutvusi ning põnevaid läbielamisi.

Et seda postitust mitte liiga positiivselt lõpetada tahaksime sulle pühendunud lugeja rääkida millestki märksa tõsisemast. Nimelt võib juhtuda, et meie postitused võivad tulevikus ilma ette hoiatamata ära katkeda. Seda nimelt sellepärast, et meil on päris reaalne oht ära söödud saada. Viimasel ajal hakkanud Perthi randasid kollitama ülbikutest ookeanivalitsejad haid. Traagilisem juhtum jääb pisut enam kui nädala taha. Kaks kohalikku (isa ja poeg) olid nimelt otsustanud ükspäev snorgeldama minna. Nad olid jõudnud vaid ca 30 meetri kaugusele rannast kui isa ühel hetkel pojale "VÄLJA!" käratas. Järgmisel hetkel tõmmati isa vee alla ning mõni sekund hiljem muutus muidu nii kena ja sinine vesi koledalt punaseks.Pojal õnnestus siiski elu ja tervisega kaldale jõuda, kuid isa on jäänud siiamaani kadunuks. Peale äärmiselt häirivat sündmust on inimesed muutunud valvsaks ja tähelepanelikuks ning absoluutselt iga päev on siin mitmeid teadaandeid haidest väga kalda ligidal. Mitmeid kordi on randasid päevaks suletud ja inimesi veest välja kupatatud. Siinkohal oleks heal lugejal otseloomulikult äärmiselt kerge soovitada meil veest eemale hoida aga peame tunnistama, et pidevalt ca 40 kraadist ilma taludes oleks ookeani vältimine meie tervisele veelgi ohtlikum kui koos haidega ujumine.

PS: Meie suurepärase seiklustandemi suuremal, tugevamal ja karvasemal poolel tuleb järgmisel esmaspäeval ehk siis 12ndal jaanuaril väike sündimise päeva tähistamine. Sellega seoses tahaksime kõigile lugejatele edastada kutse meie juurde sünnipäevapeole. Teeme näiteks kella 18.00 paiku, kaasa tuleb võtta hea tuju ja riietustiil on "suvine pidu." Tuletame veel igaks juhuks meelde, et meie aadress on 75G Beatty Av, East Victoria Park, 6101, Perth, WA, Australia Kes kohale ei ilmu see torti ei saa! Vot nii !

Meenutusi jõulupühadest...

Uskumatu aga tõsi - juba ongi käes aasta 2009. Jõulupühad on juba kauge minevik ja enamus maarjamaalasi ootavad ilmselt juba pikisilmi kevade algust. Ega see enam teab mis mägede taga tõepoolest pole, mõned kuud veel vaja tuisku (loe: lörtsi) ja tormi trotsida ja ongi käes. Eks ta vist nii kipub olema, et kui sooja ja päikest eriti ei ole, siis osatakse seda ka vääriliselt hinnata. Vastupidiselt meile imelikele, kes me siin Perthis viimased paar nädalat kaunis kuuma ilma oleme pidanud taluma ja pikisimi ühte pilvist päeva ootame, et saaks natuke sest ülevoolavast päikesepaistest puhata. Päris ausalt ka see 40 kraadi päeval varjus ja 30 kraadi öösel ei ole enam normaalne, seda enam, et meil elukohas puudub selline taevane leiutis nagu konditsoneer, mis meie magamise võimalikkusele oluliselt kaasa aitaks. Aga pole hullu eks harjume kunagi ära...või loodetavasti siiski mitte, sest kuidas me siis põhjamaiselt kargesse Eestisse kunagi naasta saaksime.

Meil on viimase nädalaga juhtunud nii mõndagi põnevat, mida tahaksime nüüd sinuga, armas lugeja, jagada. Alustaksime sellisest olulisest sündmusest nagu Jõululaupäev, mida meie otsustasime pidada Eesti traditsioonide kohaselt. Teadsime, et kerge see ei saa see olema kuna esmakordselt elus olime sel kaunil pühadeajal võõras riigis, perest ja sõpradest eemal ning maru kummalises kliimas. Ettevalmistused hakkasid juba eelmisel päeval kui läksime meie teada ainsasse Perthi vene poodi varustuse järele. Ehkki enamus toiduaineid eesti jõulude pidamiseks saab siin Austraalias tegelikult ka kohalikust supermarketist kätte, oli meil siiski isu jõululauale tuua selliseid haruldasi toiduaineid nagu hapukapsaid, marineeritud seeni ja musta leiba. Kõik eelpoolnimetatud me sealt poest ka leidsime ja vaatamata selle poe tavapärasest pisut kallimale hinnatasemele olime päeva lõpuks siiski õnnelikud, et sellised uhked toidud meie jõululauda kaunistama hakkavad. 24ndal kogunesime siis juba varakult sõprade Anne ja Marguse juurde, kus eelnevalt kokkulepitult meie suurejooneline tähistamine pidi toimuma ja kukkusime eesti jõuludele omapäraselt hoolega vaaritama. Ning loomulikult valmisid meie kätetöö tulemisena ei midagi vähemat kui kulinaarsed meistriteosed Eesti jõuluroogade klassikast. Kui olime toiduvalmistamise lõpetanud, oli meie aeda üles seatud jõululaud lookas järgnevatest roogadest: kartulisalat, hapukapsas, marineeritud seened, seapraad, kartulid, must leib ning kirsiks koogi peale ka veel shokolaaditort. Kõike eelpoolnimetatut olime valmistanud umbes 8 täiskasvanud eesti mehe söögikorra jagu, mis otse loomulikult viis suuremat sorti ülesöömiseni. Viimaks ähkides ja puhkides lauast tõustes suundsime vaimustavatest jõuluroogadest rasedatena elutuppa, et näha kas jõuluvana meid häid lapsi ikka siit teiselt poolt maakera ka üles leida oskab. Tundub, et jõuluvana saan on varustatud täiesti funktsioneeriva GPS seadmega kuna, sel ajal kui me sõime, oli meile elutuppa oma tee leidnud suur sületäis kingitusi. Kingitusi saime paraja hunniku: Jaanikale tõi jõuluvana uhke kaelakee ning pudeli tema absoluutselt lemmikuimast lemmikuimat jooki Baileyst, Harryle aga pidas see punanina meeles seljakoti, päikeseprillide ja raamatuga tema lemmik kirjanikult. Lisaks kõigele saime me veel kahepeale ühe pudeli Baileyst, mis näitab selgalt et ka jõuluvana muidu hoolikas meeskond võib aeg ajalt midagi sassi ajada ja ühele inimese 2 sama asja tuua. Aga meie ei nurise, sest seda jooki limpsime hea meelege mõlemad ja mida rohkem, seda parem. (Eriti mõistavad siinkohel meid kindlasti lähemad sõbrad tuttavad kellele Jaanika sügav suhe Baileysega juba ammuilma teada) Igatahes loodame, et jõulumehe pilk ka aeg-ajalt meie tagasihoidlikku blogi ridadele satub ja edastame siinkohal edasi suured tänusõnad heldekäelisuse eest.

Järgmisel päeval seadsime sammud ühte kaunisse kesklinnas asuvasse jõeäärsesse parki, kus pidi toimuma suuremat sorti eestlaste jõulupidu. Eriti lahe oli asja juures juba see, et sinna sündmusele saime esmakordselt üle jõe laevaga sõita. Kohale saabudes olime esialgu pisut hädas kuna park oli ilmatu suur ja täpset kohta kokku lepitud ei oldud aga viimaks kuulsime siiski ühes seltskonnast eestikeelseid kilkeid ja suundusime sinna. Esialgu olime küll umbes kümnekesi aga tasapisi tilkus inimesi juurde ja kõrghetkel võis meil koos olla 30 inimese ringis. Grillisime, mängisime palli, jagasime Austraalia muljeid ja leidsime endale hulganisti uusi sõpru.
Jõulukuu 26ndal päeval olime aga juba varasemalt oma majanaabritega kokku leppinud, et teeme oma maja inimeste ja nende sõpradega ka koos ühe jõuluistumise. Pidu tuli välja tore, kahjuks aga vedasid meie majanaabrid meid alt ja ei suvatsenud näole anda. Kahju aga no mis sa teed, küllap oli neil tähtsamaid toimetusi selleks õhtuks. Jõuluvana oli Margusele toonud uue laua mängu nimega "Billionaire", mängisime siis seda ja tegime ise piparkooke, mis tulid isegi täiesti söödavad välja.

Selle jõuluteemalise postituse lõpuks heidame pisut valgust ka kohalikele eestlasele ehk pisut kummalisena tunduvatele jõulutraditsioonidele. Alustame siis sellest, et austraallastel 24ndal miskit erilist nuumamist vms. ei toimu. Pigem suhtutakse sellesse kui pühadele eelnevasse päeva. Inimesed käivad tööl ja hilised päkapikud jooksevad veel viimased jõuluostokseid sooritama. Tõelised pühad on neil aga 25ndal e. Christmas Day'l, kui varahommikul minnakse kogu perega vaatama, et mis jõuluvana öösel "kuuse" alla toonud on. Siis toimub perega ka väike istumine aga selleasemel, et suurtes kogustes rammusat sisse vitsutada, süüakse pigem väherasvast kalkunit ja suurtes kogustes puuvilju. Erilise au sees tundub olevat aga ananass, mis kunagi jõulualt puududa ei tohi. Tegelikult arusaadav ka, kuna siin on aastaajad tagurpidi ja jõulud on suve alguses. Tahaksin siinkohal küsida sinult, et kui eestis oleksid jõulud juuni lõpus, vahetult enne rannahooaega - kas sa vitsutaksid kahe suupoolega sama koguse toitu sisse? Pakun, et enamik lugejatest muretseksid rohkem oma figuuri pärast kui praeguses situatsioonis, kui jõulud toimuvad talvel.

26 kuupäeva nimetatakse siin Boxing Day'ks. Viimane pole küll kuidagi karmi võitluskunstiga seotud, millele nimi viitab, vaid hoopis annetuste korjamise päev. Nimi on vist tulnud kunagisest ammusest ajast kui annetusi veel karpidesse korjati (box on siis eesti keeli teatavasti karp), mitte heategevusorganisatsioonide pangakontodele nagu tänapäeval. Lisaks korjandustele on 26 kuupäev oluline ka sellepärast, et kõik Perthi inimesed kogunevad kesklinna kahele kõige suuremale poetänavale shoppama. Olukord oli lausa nii hull, et suuremates kaubamajades olid erinevate tasandite vahel vaata, et lausa kilomeetrised eskalaatori järjekorrad. Jõuludejärgsed allahindlused meid sinna hullumeelse rahvamassi keskele meelitada ei suutnud ja oleme kõigevägevamale tänulikud et ka meie sõbrad Anne ja Margus sellest tohuvabohust siiski eluga pääsesid.

Sellega siis seekord lõpetame aga tule juba mõne päeva pärast tagasi, siis peaskid siit lehelt eest leidma ka meie aastavahetusseiklused. Lihtsalt jõulud ja aastavahetus samas postituses oleks tähendanud üleloomulikult pikka postitust nii meie kui kirjutajate kui sinu kui lugeja jaoks.