Meenutusi jõulupühadest...

Uskumatu aga tõsi - juba ongi käes aasta 2009. Jõulupühad on juba kauge minevik ja enamus maarjamaalasi ootavad ilmselt juba pikisilmi kevade algust. Ega see enam teab mis mägede taga tõepoolest pole, mõned kuud veel vaja tuisku (loe: lörtsi) ja tormi trotsida ja ongi käes. Eks ta vist nii kipub olema, et kui sooja ja päikest eriti ei ole, siis osatakse seda ka vääriliselt hinnata. Vastupidiselt meile imelikele, kes me siin Perthis viimased paar nädalat kaunis kuuma ilma oleme pidanud taluma ja pikisimi ühte pilvist päeva ootame, et saaks natuke sest ülevoolavast päikesepaistest puhata. Päris ausalt ka see 40 kraadi päeval varjus ja 30 kraadi öösel ei ole enam normaalne, seda enam, et meil elukohas puudub selline taevane leiutis nagu konditsoneer, mis meie magamise võimalikkusele oluliselt kaasa aitaks. Aga pole hullu eks harjume kunagi ära...või loodetavasti siiski mitte, sest kuidas me siis põhjamaiselt kargesse Eestisse kunagi naasta saaksime.

Meil on viimase nädalaga juhtunud nii mõndagi põnevat, mida tahaksime nüüd sinuga, armas lugeja, jagada. Alustaksime sellisest olulisest sündmusest nagu Jõululaupäev, mida meie otsustasime pidada Eesti traditsioonide kohaselt. Teadsime, et kerge see ei saa see olema kuna esmakordselt elus olime sel kaunil pühadeajal võõras riigis, perest ja sõpradest eemal ning maru kummalises kliimas. Ettevalmistused hakkasid juba eelmisel päeval kui läksime meie teada ainsasse Perthi vene poodi varustuse järele. Ehkki enamus toiduaineid eesti jõulude pidamiseks saab siin Austraalias tegelikult ka kohalikust supermarketist kätte, oli meil siiski isu jõululauale tuua selliseid haruldasi toiduaineid nagu hapukapsaid, marineeritud seeni ja musta leiba. Kõik eelpoolnimetatud me sealt poest ka leidsime ja vaatamata selle poe tavapärasest pisut kallimale hinnatasemele olime päeva lõpuks siiski õnnelikud, et sellised uhked toidud meie jõululauda kaunistama hakkavad. 24ndal kogunesime siis juba varakult sõprade Anne ja Marguse juurde, kus eelnevalt kokkulepitult meie suurejooneline tähistamine pidi toimuma ja kukkusime eesti jõuludele omapäraselt hoolega vaaritama. Ning loomulikult valmisid meie kätetöö tulemisena ei midagi vähemat kui kulinaarsed meistriteosed Eesti jõuluroogade klassikast. Kui olime toiduvalmistamise lõpetanud, oli meie aeda üles seatud jõululaud lookas järgnevatest roogadest: kartulisalat, hapukapsas, marineeritud seened, seapraad, kartulid, must leib ning kirsiks koogi peale ka veel shokolaaditort. Kõike eelpoolnimetatut olime valmistanud umbes 8 täiskasvanud eesti mehe söögikorra jagu, mis otse loomulikult viis suuremat sorti ülesöömiseni. Viimaks ähkides ja puhkides lauast tõustes suundsime vaimustavatest jõuluroogadest rasedatena elutuppa, et näha kas jõuluvana meid häid lapsi ikka siit teiselt poolt maakera ka üles leida oskab. Tundub, et jõuluvana saan on varustatud täiesti funktsioneeriva GPS seadmega kuna, sel ajal kui me sõime, oli meile elutuppa oma tee leidnud suur sületäis kingitusi. Kingitusi saime paraja hunniku: Jaanikale tõi jõuluvana uhke kaelakee ning pudeli tema absoluutselt lemmikuimast lemmikuimat jooki Baileyst, Harryle aga pidas see punanina meeles seljakoti, päikeseprillide ja raamatuga tema lemmik kirjanikult. Lisaks kõigele saime me veel kahepeale ühe pudeli Baileyst, mis näitab selgalt et ka jõuluvana muidu hoolikas meeskond võib aeg ajalt midagi sassi ajada ja ühele inimese 2 sama asja tuua. Aga meie ei nurise, sest seda jooki limpsime hea meelege mõlemad ja mida rohkem, seda parem. (Eriti mõistavad siinkohel meid kindlasti lähemad sõbrad tuttavad kellele Jaanika sügav suhe Baileysega juba ammuilma teada) Igatahes loodame, et jõulumehe pilk ka aeg-ajalt meie tagasihoidlikku blogi ridadele satub ja edastame siinkohal edasi suured tänusõnad heldekäelisuse eest.

Järgmisel päeval seadsime sammud ühte kaunisse kesklinnas asuvasse jõeäärsesse parki, kus pidi toimuma suuremat sorti eestlaste jõulupidu. Eriti lahe oli asja juures juba see, et sinna sündmusele saime esmakordselt üle jõe laevaga sõita. Kohale saabudes olime esialgu pisut hädas kuna park oli ilmatu suur ja täpset kohta kokku lepitud ei oldud aga viimaks kuulsime siiski ühes seltskonnast eestikeelseid kilkeid ja suundusime sinna. Esialgu olime küll umbes kümnekesi aga tasapisi tilkus inimesi juurde ja kõrghetkel võis meil koos olla 30 inimese ringis. Grillisime, mängisime palli, jagasime Austraalia muljeid ja leidsime endale hulganisti uusi sõpru.
Jõulukuu 26ndal päeval olime aga juba varasemalt oma majanaabritega kokku leppinud, et teeme oma maja inimeste ja nende sõpradega ka koos ühe jõuluistumise. Pidu tuli välja tore, kahjuks aga vedasid meie majanaabrid meid alt ja ei suvatsenud näole anda. Kahju aga no mis sa teed, küllap oli neil tähtsamaid toimetusi selleks õhtuks. Jõuluvana oli Margusele toonud uue laua mängu nimega "Billionaire", mängisime siis seda ja tegime ise piparkooke, mis tulid isegi täiesti söödavad välja.

Selle jõuluteemalise postituse lõpuks heidame pisut valgust ka kohalikele eestlasele ehk pisut kummalisena tunduvatele jõulutraditsioonidele. Alustame siis sellest, et austraallastel 24ndal miskit erilist nuumamist vms. ei toimu. Pigem suhtutakse sellesse kui pühadele eelnevasse päeva. Inimesed käivad tööl ja hilised päkapikud jooksevad veel viimased jõuluostokseid sooritama. Tõelised pühad on neil aga 25ndal e. Christmas Day'l, kui varahommikul minnakse kogu perega vaatama, et mis jõuluvana öösel "kuuse" alla toonud on. Siis toimub perega ka väike istumine aga selleasemel, et suurtes kogustes rammusat sisse vitsutada, süüakse pigem väherasvast kalkunit ja suurtes kogustes puuvilju. Erilise au sees tundub olevat aga ananass, mis kunagi jõulualt puududa ei tohi. Tegelikult arusaadav ka, kuna siin on aastaajad tagurpidi ja jõulud on suve alguses. Tahaksin siinkohal küsida sinult, et kui eestis oleksid jõulud juuni lõpus, vahetult enne rannahooaega - kas sa vitsutaksid kahe suupoolega sama koguse toitu sisse? Pakun, et enamik lugejatest muretseksid rohkem oma figuuri pärast kui praeguses situatsioonis, kui jõulud toimuvad talvel.

26 kuupäeva nimetatakse siin Boxing Day'ks. Viimane pole küll kuidagi karmi võitluskunstiga seotud, millele nimi viitab, vaid hoopis annetuste korjamise päev. Nimi on vist tulnud kunagisest ammusest ajast kui annetusi veel karpidesse korjati (box on siis eesti keeli teatavasti karp), mitte heategevusorganisatsioonide pangakontodele nagu tänapäeval. Lisaks korjandustele on 26 kuupäev oluline ka sellepärast, et kõik Perthi inimesed kogunevad kesklinna kahele kõige suuremale poetänavale shoppama. Olukord oli lausa nii hull, et suuremates kaubamajades olid erinevate tasandite vahel vaata, et lausa kilomeetrised eskalaatori järjekorrad. Jõuludejärgsed allahindlused meid sinna hullumeelse rahvamassi keskele meelitada ei suutnud ja oleme kõigevägevamale tänulikud et ka meie sõbrad Anne ja Margus sellest tohuvabohust siiski eluga pääsesid.

Sellega siis seekord lõpetame aga tule juba mõne päeva pärast tagasi, siis peaskid siit lehelt eest leidma ka meie aastavahetusseiklused. Lihtsalt jõulud ja aastavahetus samas postituses oleks tähendanud üleloomulikult pikka postitust nii meie kui kirjutajate kui sinu kui lugeja jaoks.