Sydney ja ooperimaja viimaks nähtud!!!!

Esimese asjana luba meil vabandada, et me sul seekord nii kaua oodata lasime. Kinnitame sulle siiralt, et ei teinud seda mitte sugugi kiusu pärast, vaid seetõttu, et teha ja näha on olnud niiiii palju-palju. Kui nüüd lisame sellele paljukesele nähtule ja tehtule veel juurde meie teatavasti pika ja põhjalikuvõitu kirjastiili, saame tulemuseks ühe maru pika postituse. Seega hea lugeja, loodame, et oled end mugavasti raali taha lösutama sättinud ning sul pole järgneva 15 minuti jooksul mitte mingisugust põhjust oma pilku kuvarilt eemale pöörata. Here goes...

Eelmisel korral jäime oma jutukesega pooleli Melbourne´i radadel, umbes sinna kus me ei jõudnud ära kiita kui kaunis ja kummaline on selle linnakese arhitektuur. Meile jäi igatahes selline mulje, et sealsed linnaisad on oma arvukate raamatukogude ja muuseumite jms avalike asutuste ehituskonkurssidel andnud osalevatele arhitektidele mõista, et mida kreisim planeering mälupulgal nad linnavalitsuse uksele koputavad seda suurem tõenäosus on neil sel konkurssil ka edu saavutada. Igatahes ütleme siis igaks juhuks korra veel, et kellelgi arusaamatuks ei jääks - Melbourne on üks suu-ammuli-vaatama-panevalt-kaunis linn !!

Kahjuks jäi esimene päevakene mida sellekordses postituses kirjeldame meie sellekordse Melbourne´i külastuse viimaseks. Nimelt tegime sel hommikul ridiküle üle vaadates kollektiivse otsuse ruttu ka Sydney ära näha ja siis siva kusagile põhja poole tööd otsima põrutada. Oma viimasel päeval Melbourne´is sõitsime tasuta turistitrammiga ümber linna, uudistasime kohalikku linnamuuseumi ning näituste- ja messikeskust. Viimastega oli jälle selline lugu, et ümber maja käija ja arhitektuuri vaadata oli poole põnevam kui sisse näitust vaatama minna. Viimase tegemisena käime veel ära ka Observation Deck´il, mis asub ühe pilvelõhkuja 55ndal korrusel ja kust avaneb hingesängitavalt võimas vaade kogu linnale. Kahjuks pidime sel õhtul juba ammu teel olema muidu oleksime kindlasti tahtnud sama pilvelõhkuja otsa ka pimedas ronida (ok-ok liftiga sõita).Võime ainult spekuleerida, et mis siis oleks juhtunud aga tõenäoliseim versioon on selline, et oleksime olnud silminiisutava ja hinge põhjani välja liigutava vaatepildi tunnistajateks kuidas kogu linna miljonid ja miljonid tuled sisse lülitatakse ja läbi linna voolava jõe sillerdavad vood öise linnasära kahekordseks peegeldavad.

Kella 14 paiku asusime oma Melbourne´i kesklinnas asuvast hostelist teele Canberra poole. Kell 16 ikka veel Melbourne´i äärelinnas ummikus istudes mõtlesime, et küll oleks praegu tore olla hoopis esmaspäeva hommikul kell 8.00 Pirita teel, liiklus läheks palju kiiremini edasi :) Selleks ajaks oli ka selge, et me tol päeval väga suurt hulka maanteekilomeetreid omale seljataha ei jäta, sest oleme kogu tripi vältel omaeneste, auto ja kängurude elunatukeste säästmise nimel võtnud nõuks nii palju kui võimalik valges sõita. Kängurud muutuvad teatavasti pimedas maru aktiivseteks ja hüppavad maanteedel pidevalt autodele ette.

Niisiis ei jõudnud me tol pärastlõunal enam kuigi kaugele (pimedaks läheb ca 18 paiku) ja leidsime omale öömaja linnakeses nimega Wangaratta, kauni nimega karavanpargis Painters Island. Ühtegi maalijat me küll kahjuks ei kohanud ja saarest oli ka asi ikka väga kaugel aga ajas teine asja ära, seda enam et omanik oli nõus meile toredatele noortele mingist eksootilisest Estõuniast pisut hinnaalandust tegema.

Teisipäeval 21.04 jõudsime pärastlõunal Austraalia pisi-pisi-pisikesse pealinna Canberrasse (too on isegi väiksem kui Eesti pealinn:). Kohalikust turismiinfost ontliku tädi käest linna suurimate vaatamisväärsuste koha pärides saime lühikese vastuse : Parlamendi hoone ja Sõjamemoriaal. Tegime pildimasinaga klõps-klõps-klõps, pistsime üht-teist põskedesse ja põrutasime edasi. Ei olnud väga põnev linn. Põhimõtteliselt ainult poliitikud ja aasia päritolu üliõpilased. Viimaseid on muidugi üle terve Austraalia tohutult :)

Õhtuks avastame eneselegi ootamatult end Sydney äärelinnast. Plaan polnud tegelikult üldse sel päeval Sydneysse jõuda aga kui me juba seal olime, tegime pisut provokatiivsevõitu kõne meie Sydneys resideeruvale sõbrannale Ivile kes meid hea sõbrana ka loomulikult enda juurde öömajale kutsus. Tema nimelt üürib endale tuba majas kus peetakse väikest eralasteaeda..Saigi siis tol õhtul meelde tuletatud kuidas oli lasteaias magada. Polnud nagu väga vigagi, ei teagi miks lasteaias see magamine nõnda vastukarva käis. Kahjuks tabas meid hommikul väike tagasilöök, mille maine kehastus oli maja ja lasteaia omanik, kellele pilt neljast unisest eestlasest tema lasteaia põrandal sugugi ei meeldinud. Ivi oli juba tööl ja meie peale karjuda ei olnud mõtet, seega sai suurema viha välja valamise enda kaela mittemillesgi-süüdi-olev Ivi prantslasest majanaaber Erwin. Siililegi sulaselge, et järgmistel öödel pidime omale mujale koha leidma, kus Une-Mati saabudes pea patja vajutada.

Et mõistaksid järgnevaid sündmusi mis tollel päeval toimusid kirjutame siin nüüd vahepalana pisut sellest, mismoodi meie ca 6000 km sõit seitsme maa ja mere tagant Perthist meie autokesele mõjunud oli. Mõnda aega tagasi kirjutasime, et vahetasime välja aku, kuna vana otsustas ühel hommikul keset kõrbe elektrodid püsti visata. Lisaks sellele oli meil probleem summutiga, mis tagant otsast nii lahti põrunud oli, et paigast ära liikus ja kõige tagumise pütiga plastikust tagatiivale kenakese augu sisse sulatas. Lisaks oli summutaja tagumisel pütil sees suured augud ning selle püti sees kolises lahtiselt mingi igavana roostes sõel. Kõik see kokku ei häirinud maanteel suurtel kiirustel ja pööretel meid mitte üks põrm aga suurlinnas foori taga seistes tegime tähelepanu tõmbavalt lõrisevat häält umbes nagu 50ndatest pärit traktor. Lisaks hakkasid meil vaikselt mingisugused piduriklotsid ära kuluma, mis lisas lörisavale summutajale pidurdades veel ka kriiskava metall-hõõrub-vastu-metalli hääle. Tavapärane olukord linnas sõites nägi välja umbes selline. Foor läks punaseks, vajutame pidurit ja KRIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKS, LÖRR-LÖRR-LÖRR-LÖRR... kuniks taas paigalt võtsime. Arusaadavalt muutusime linnas ristmikel seistes ning oma sõidukorda oodates alati näost punasemateks kui sõitmist keelav foorituleke ning lõime silmad häbenedes porimattide suunas.
Arusaadavalt oli meil sellise autoga vaja midagi ette võtta. Seda enam, et Sydneys oli meil ka plaan auto maha müüa. Esimese asjana leidsime kusagil Sydney äärelinnas ühe väikese autopesula veel väiksema parkla, kus läks kohe testimiseks, et millised piduriklotsid läbi on. Pärast mõningast edasi ja tagasi kriiksutamist otsustasime, et suurim müraallikas on juhipoolne tagumine pidur. Soetasime siis autopoest tuttuued piduriklotsid ja asusime sobivat paika otsima. Asi polnudki nii lihtne kuna vajasime siledat, kalleteta maad, linnaosa kus aga parasjagu viibisime oli maru künklik, rääkimata vabadest parkimiskohtadest. Lõpuks leidsime ühe sileda tänava mingis eriti rikaste linnaosas jõe ääres. Ega midagi - särgid maha ja tööriistaarsenaliga mis koosnes ratta- ja tellitavast võtmest asusime keset Sydney kesklinna autol piduriklotse vahetama. Vahepeal tuli veel parkimiskontrolör meile meelde tuletama, et seal saab ainult 2 tundi parkida ja et kas me ikka saame selle aja peale valmis. Tegime asjatundlikud, me-vahetame-kahe-tunniga-kas-või-neljal-autod-klotsid-ära-näod pähe. Sellest kontrolörile piisas. Kuna rattakoopasse pidureid tellitava võtmega lahti kruttima mahtus ainult üks Harry, siis otsustas Margus samal ajal summutaja probleemile lahenduse otsimisega tegeleda. Uskuge või mitte aga ta suutis oma Mäkaiveri noaga summutaja augud esiti piisavalt suureks kangutada, et koliseva sõela kätte saaks ning pärast veel auguääred ka veel nõnda tagasi painutatada, et lörin poole väiksemaks muutus. Samal ajal oli Harry vanad piduriklotsid suutnud eemaldada ja üritas nüüd uusi paika suruda. Ei aidanud siin ei biitsepsid ega triitsepsid - piduri jõud käis tema omast mäekõrguselt üle. Mõtlesid poisid siis isekeskis, et äkki peaks vähe pidurivedelikku välja laskma, et siis ehk annab pidur vähe järele. Ennäe imet andiski, kuigi lödistasime kellegi majaesise ikka kenasti pidurivedelikku täis. Klotsid vahetatud, panime ratta alla tagasi ja asusime proovime,et kas kriuksub. Noh enam ei kriuksunud aga nüüd vajus piduripedaal vajutades peaaegu põhja välja ja aeglustus ei olnud just kõige tugevam. Otsustasime, et ilmselt jäi piduritesse õhk sisse ja asusime tarkade nägudega pidureid õhutama. Paar mullikest saime isegi kätte ka aga pidurdamine eriti paremaks ei läinud. Hoidsime siis järgnevatel päevadel kõvasti suuremat pikivahet kui tavalliselt kuniks ühel päeval otsustasime uuesti õhutamist proovida. Seekord saime ilmselt kogu õhu kätte, sest nüüd pidurdab auto nagu uus.

Tollel õhtul saime öömajale kesklinna hostelisse nimega Maze Backbackers. Asukoht oli super, kui sa pole just parasjagu autoga. Põhimõtteliselt maksime sel ööl parklas auto parkimise eest sama palju kui ühe inimese voodikoha eest hostelis. Toad olid umbes 2,5x1,5 meetrit nii, et olemine ole seal väga kitsas aga vähemalt pisteti meile check-in tehes pihku üks Sydney´t tutvustav raamat kus muuhulgas leidsime ka 16 erinevat tasuta joogi flaierit linna erinevates pubides. Õhtul käisime veel sõprade Maarja ja Annika poolt paljukiidetud Sidebar´is, kus panime live bändi saatel maha vägeva peo ja kasutasime ära esimese flaieri :) Sidebar rokib!

Kuna Sydney kesklinnas oli parkimine nõnda kallis siis otsustasime järgmiseteks päevadeks linnast veidi välja sõita. Lõpuks leidsimegi kohakese nimega Sydney Beachouse YHA kuhu jäime peaaegu nädalaks ning kus meie hommikupoolikud möödusid hosteli tasuta surfilaudade rentimisteenust armutult ekspluateerides. Esimestel päevadel toimus rohkem selline niisama ukerdamine ja lainetelt kooslepi vastu võtmine. Lõpuks hakkas aga see surfamine juba päris välja ka tulema, sai püsti ja isegi lainel liueldud. Ei ole kerge see iseõppija elu.

See ei tule sulle kindlasti üllatusena aga Sydney on ka ikka üks väga vahva linn. Suurem osa inimesi teab seda vaid ooperiteatri järgi aga tegelikult on seal ikka palju muud ka vaadata. Näiteks kohe ooperimaja kõrval on võimas sild nimega Harbour Bridge mis teeb pimedas tuledesäras vaat, et isegi ooperimajale silmad ette. Seal on vahva linnaosa nimega Darling Harbour kust avaneb supervaade linna siluetile. Seal on ööelu keskus Kings Cross, kus pole tavatu see kui sulle transvestiit tänaval vastu jalutades kelmikalt silma teeb. Seal on ca 7km-ne ookeaniäärne jalutusrada, mida läbi käies näed ridamisi ära paraja hunniku Sydney erinevaid randasid, üks ilusam ning rohkem surcfareid täis kui teine. Äge vaatepilt kui 10-15 surfarit ühe ja sama lainega kõrvuti kalda poole põrutavad. Seal on võimas jõgi mida mööda on võimalik praamiga üles ja allavoolu linna imetlema sõita. Seal on Hiinalinn kus saab maruodavalt sushi ja muude aasia hõrgutistega oma maitsemeelele pai teha. Seal on kõikide Sydneyt külastavate eestlaste "peab nägema" koht - Palm Beach. Sina lugeja tead seda ilmselt paremini Summer Bay´na seriaalist "Kodus ja võõrsil". Ei Alfi ega Pipat ei õnnestunud näha aga rand oli imeilus. Kõike seda ja palju palju muudki tegime/nägime me oma peaaegu kahenädalase külastuse jooksul Austraalia suurimasse linna Sydneysse. Kui võimalus avaneb tahame sinna kindlasti kunagi tagasi.

Kuni selle hetkeni oli meil juba pikemat aega peas haudunud plaan müüa maha meie truu Ford Falcon, öelda sõpradele Margusele ja Annele "Pakaa" ning sõita kahekesi näiteks bussi või lennukiga mõneks ajaks põhja poole soojemasse kliimasse raha teenima. Panime kohalikele netilehtedele autokuulutused, viisime hunniku lendlehti erinevatesse Sydney hostelitesse ning vastupidiselt meie kartustele oli meie auto vastu isegi päris suur huvi. Aga ühel saatuslikul päeval enne esimest näitamist otsustas meie summutaja taaskord häält tegem hakata, sedakorda küll mitte tagumisest pütist vaid esimesest. Sellist pläriseva sumpsiga autot ei saanud ju kellelegi näidata, seega läks käiku hosteli kapist tuuri lastud traadist riidepuu, parkla kõrvalt maast leitud torujupp ning hirmuäratavlt suur kogus mäkaiverisimi ja lörin oligi kadunud. Mõneks tunniks vähemalt... Näitasime autot päris mitmetele huvilistele ning üks iirlane olekski juba auto ära võtnud, kuni läksime koos kohalikku ARK´i ning saime teada uudise mis kogu meie maailma peapeale pööras. Nimelt arvasime me seni, et Austraalia on nagu Eesti - ehk siis sa ostad Tartust auto ja müüd selle pärast probleemideta Tallinnas maha. Selgus aga, et Austraalia meenutab oma erinevate osariikidega pigem nagu Euroopa Liitu ehk siis kui ostad Poolast auto ja tood selle Eestisse müügiks, siis pead selle Eestis uuesti arvele võtma, uue kindlustuse ja ülevaatuse tegema, numbrid ära vahetama jne. No on alles valu sabakondipiirkonnas...

Kogu see kupatus oleks läinud maksma 600 dollarit (ca 5000 krooni) mis meie kindla ostja otseloomulikult silmapilkselt ebakindlaks tegi. Tegime kiire koosoleku ja jõudsime üksmeelselt otsusele, et tekkinud olukord ei jäta meile muud valikut kui peame oma roadtripiga jätkama, tööd leidma ning põhjapoolt lähenedes alles kunagi Lääne-Autraaliasse tagasi jõudes auto maha müüma. Praeguses olukorras ei olnud meil ei raha ega aega, et autot remontima hakata. Remontima sellepärast, et võib-olla suutsime me teadmatud ja pahaaimamatud autoostjad ära lollitada aga ülevaatuse mehaanikud oleksid ilmselt hakanud pärima, et mis see riidepuu seal sumpsi küljes teeb ning meid ülevaatusel läbi kukutanud.

Nii olemegi uuesti teel. Seljataha on jäänud sellised vahvad kohad nagu Byron Bay, Surfers Paradise, Brisbane ja Noosa. Kõik igatpidi ponksid kohad. Byron Bay ja Noosa on sellised väiksemad asulad, rohkem surfarite, boheemlaste ja puhkajate linnakesed. Surfers Paradise on aga selline uhkem linnake kus sarnaselt näiteks Miamile on pilvelõhkujad pea otse rannaliivale püstitaud. Kohalikel pidi oleme ütelus, et kui Surfers Paradise oleks inimene, siis oleks ta Paris Hilton - särav, läikiv, pisut ropp, alati valmis pidutsema ning väga stiilile ja enesepromomisele orienteeritud. Nende mõne tunni jooksul mis me seal veetsime saime tollele ütelusele ohtralt kinnitust. Väga äge koht igatahes! Tahame ka sinna kindlasti tagasi minna... oeh nii palju kohti on, kus tahaks kauem olla ja rohkem näha.

Brisbane paistis pärast Melbourne ja Sydney´t igavõitu ning väike. Kahjuks sattusime sinna ka siis kui seal parasjagu Labour Day´d peeti ning enamus kohti kinni olid. Oleme kindlad, et kui meil oleks olnud pisut rohkem aega ja tahtmist sellesse linna süveneda, siis oleksime seal kindlasti palju vaatamist leidnud. Seekord piirdusime aga vaid paaritunnise jõekruiisiga ning sõiduga linna kõrval kõrguva Mount Goo-tha mäe otsa, mille otsast leidsime supervaate kogu linnale. Õhtuks jõudsime välja kohta nimega Childers ning esimese asjana hommikul oli meil plaan tööd otsima hakata. Tööd me kahjuks siit ei leidnud seega täna hommikul tulime teise lähedalasuvasse
linnakesse Bundabergi lotuses, et siin näkkab paremini. Eks siis järgmises postituses, mille paneme üles palju kiiremini kui seekord, anname teada kuidas läks. Hetkel oleme läbinud ca 8500 km.

PS: Selle postituse pühendame Margusele, kes täna oma sündimise päeva tähistab!

Tsauka-pauka!