Seiklused Alice Springsis

Kallis lugeja,

Oleme siiralt varbaotsteni liigutatud, et oled võtnud vaevaks meie tagasihoidliku blogi-moodi-asjanduse tuhandete omataoliste seast välja otsida ning lased nüüd oma paitaval pilgul üle meie pisikese rüperaali pisikese klaviatuuri kaudu miskitmoodi sinu kuvarile ilmunud ridade libiseda. Täname sind tolle paitava pilgu eest ja loodame ka tulevikus sinult veel palju nii otseses kui ka (autorite poolt siinkohal mõeldud) ülekantud tähenduses paisid saada.

Ahjaa ja omapoolsed paid saadaksime siinkohal Harry ristiisa Ennule kes 19ndal Juulil oma sündimise päeva tähistas :)

Viimastel päevadel on meie Alice Springs´is veedetud aja jooksul toimunud nii mõndagi ning meile ei teeks miski muu rohkem rõõmu kui saaksime seda sinuga alljärgnevatel ridadel jagada.
Alustame siis sellest, et käisime ükspäev Annika ja Beni juures niisama hängimas ja chillimas.
Igavusepeletajatena kasutasime esialgu telekamängukonsooli Playstation II ning ühte Harryle eriti sümpaatset aga ülejäänud seltskonnale mitte eriti vaimustust tekitavat vastaste mättasse löömise mängu nimega Tekken 4, hiljem aga ühte normaalsuuruses kaardipakki ning selle abil mängitavat mängu mida meie eesti juurtega noored oleme eluaeg teadnud nime all Hiina Pokker ehkki oleme kindlad asi on hiinlastest ja pokkerist umbes sama kaugel kui sipelgakaru sipelgast või karust. Olgu hiinlaste ja pokkerite ja sipelgate ja karudega kuidas on, meil oli igatahes väga lõbus õhtu.

Läks paar rasketest kottidest ning hommikusööginõudest palistatud tööpäeva mööda ja saime kutse meie uute toredate Hollandi paarikesest sõprade Jimmy ja Johanna juurde grillima. Meid eriti veenda tarvis ei olnud kuna Austraalia mõistes polnud me juba maru kaua grillinud (vist peaaegu kaks nädalat:). Korjasime aga võõrustajad pikema jututa auto peale ja põrutasime poodi moona järgi. Esimese asjana lendas korvi hunnik Ceasari salatit, mille järgi meil on väga pikalt hullu moodi isu olnud aga mida me pole siin kängurumaal õigete koostiosade puudumisel ise tegema üritanud hakata. Tuli välja, et terve selle aja on too salat Woolworthis meie tavaliselt tähelepanelike noorte silmade vahele jäänud aga õnneks teadsid meie madalmaade sõbrad täpselt kus see sindrinahast salat end peidab. Et salatihunnik end poekorvis üksikuna ei tunneks lisasime sinna veel ka paar kilokest marineeritud kanatiibu ning mõned õlled ja grilliõhtu võis alata. Või nii me arvasime... Tuli välja, et too grill mis Jimmy ja Johanna juures pealtnäha väga uhke ja läikiv välja nägi oli umbes 2-3 kuud niisama nurgas seisnud ning viimased kasutajad polnud Austraalia inimesele omaselt võtnud vaevaks selle puhastamisele oma noori elukesi raisata. Korralikult täismökerdatud grill + 2-3 kuud = päris rõve vaatepilt. Kraamisime siis lagedale absoluutselt kõik puhastusvahendid mis peokorraldajate majas leidus ja nühkisime...nühkisime...nühkisime kuni lõpuks saime grilli taas puhtustasemele mis enam kaugelt vaadatuna okserefleksi ei tekitanud. Liha tuli pärast isegi päris hea, saime näiteks ka lihalõhna peale kokku tulnud majanaabritelt kiita, et väga maitserikas ja mahlane kana oli :) Igatahes möödus õhtu kenasti rahvusvahelises seltskonnas kust ei puudunud ka hingede rändamise ja hauataguse elu võimalikkuses kõiki veenda üritav hipitüdruk ning ameeriklasest kitarrientusiast kes parema pillikäsitlemise nimel ei pidanud paljuks (ega geiks) endale paremale käele pikad valged kunstküüned kleepida. Nalja ikka saab siin Austraalias :)

Järgmisel päeval võtsime oma eelmise õhtu võõrustajad taas auto peale ja sõitsime pisut linnast välja, sest eelneval grilliõhtul oli meie suureks hämmelduseks selgunud, et nad polnud Austraalias veedetud aja jooksul veel kordagi ühtegi kukkurlooma vabas looduses söötmas käinud. Meie oleme muidugi sellel alal juba vanad kalad ja teadsime juhuslikult et siinsamas linna lähedal ühe künka juures pesitseb päris suur kamp rock wallabie´sid, kes on harjunud päikeseloojangu paiku turistide poolt kuivtoiduga nuumatud saama. Soetasime siis endalegi pakikese kuivtoitu ning seadsime oma sammud (või siis esirattad) pisut enne päikeseloojangut tolle künka poole. Kohale jõudes ei paistnud esialgu mitte kusagil ühtegi ainsatki kukruga keksijat aga piisas väikesest kuivtoidu pakiga krabistamisest kui järsku oli meil parajalt pirakas kamp näljaseid wallabie´sid ümber. Rock wallabied on siis sellised vahvad hallika karvkattega kängurut meenutavad elukad kellest väiksemad isendid on umbes suure jänese suurused ning suuremad on... pisut suuremad kui suured jänesed. Tol õhtupoolikul nägime neid toredaid olevusi söötes küll igasuguseid huvitavaid isendeid kellest üks oli näiteks oma ühe silma kusagile unustanud ning teisel loksus kukrus väike wallabie-beebi. Kõiki neid isendeid aga keda nägime ühendas vaieldamatult suur isu meie pihkudes leiduva kuivtoidu järele.

Läks jälle mööda paar toredat ja mitte nii toredat töist päeva kuni tundsime, et kõhud korisevad tugavasti ühe Jaapani päritolu delikatessi järele mida me juba ammuilma (täopsemalt Sydneyst saadik) polnud saanud - SUSHI! Taaskord Jimmy ja Johanna punti ning poodi varustust soetama. Loomulikult tui ka välja, et meie toredad Hollandi sõbrad polnud varem ise sushit teinud ning vaid Johanna oli seda varem proovinud. Varustus olemas, vajusime vahelduseks hoopis meie juurde istuma, sest viimased korrad on alati kuidagi nii läinud, et meie oleme neil külas käinud. Kui riis keenud ja jahtunud ja kõik sushi sisse minev liistudeks hakitud hakkasime kõike seda nagu ikka röstitud vetika sisse keerama. Protsess tegi meie külalistele palju nalja ning otseloomulikult lasime laiskade inimestena "harjutamise eesmärgil" neil enamus rulle valmis keerata. Kui rullid valmis keeratud ja kenasti seibidekski lõigutud asusime sööma. Me ei tea kui paljud lugejatest on kunagi näinud kuidas sushi mõttes süütu inimene esimese seibi suhu paneb... Olles seda varem mitmeid kordi näinud teadsime juba mis nägusid esimeste ampsude peale tehakse ning olime lapiga valmis, juhuks kui esimene seib Jimmyl suure kaarega suust minema lendab. Viisaka inimesena suutis ta siiski esimese, teise, kolmanda ja neljandagi ampsu kenasti alla neelata ja teatas siis, et temal on kõht täis. Kellel on varem olnud juhust näha kuidas Harry ja Jaanika tavaliselt suhit teevad need teavad, et tavaliselt valmistame ikka paraja laari ning loomulikult nägime Jimmy väikese viisakusvale läbi. Aga meelt me ei heitnud sest nii jäigi meile rohkem ning lisaks mäletame et ka meile too hõrgutis esialgu eriti ei meeldinud :) Õhtu möödus maru meeleolukalt ja pideva jutustamise tähe all ning järgmisel korral saime ka hea nalja teada. Nimelt olid külalised pisut vindistena lahkudes absoluutselt vales suunas "kodu poole" marssima hakanud ja lõpuks oma 1 kilomeetrise kodutee umbes 6 kraadises ööjaheduses 3-4 kilomeetriseks venitanud.

Nagu teada siis ega nurjatud puhkust ei saa (eesti keeles kõlab see tuntud inglisekeelne ütlus maru naljakalt ) ja juba järgmisel päeval olime kahekesti oodatud meie hotelli poolt korraldatud töötajate peole. Esimese asjana käisime lapsemeelsemate kolleegidega kinos vaatamas populaarset animafilmi Jääaeg III, mis osutus suurepärase esimese osa ning keskpärase teise osa järel oodatult väikeseks pettumuseks. Kui film vaadatud läksime kogu parajasti mitte tööl viibiva kambaga edasi bowlingut mängima, kus veendusime et aastane paus on meie bowlinguoskusele suhteliselt katastroofilise jälje jätnud. Lõpuks kogunesime kõik ühte meie hotellikompleksi konverentsiaali, kus igaüks kes uksest sisse astus sai omale esimese asjana sini, rohe, puna-, kuld- või hõbedase paruka kuplit kaunistama ning pihu peale hunniku kasiinozetoone. Viimased olid loomulikult kõikjale konverentsisaali üles seatud kasiinomängude jaoks, mida me ka õhtu jooksul usinalt mängisime. Veel toimusid õhtu jooksul põhjalik ent õnneks mitte-austraalia-kohta-käivate-küsimustega-viktoriin ning laudkondade kaupa muusikalis-tantsulised etteasted. Viimases kategoorias oli meie laudkonna esitada varalahkunud Michael Jackson´i "Beat it" mida me ka kahtlemata võrratult tegime. Loomulikult olid peo käigus söögid-joogid meie lahke tööandja poolt ning kuna järgmise päeva ennelõunal me kumbki töötama ei pidanud ekspluateerisime me mõlemat moonalauda ikka korralikult. Pidu lõppes "alles" südaööl, mis tegelt Austraalia kohta on suhteliselt hilja ning meie jäime küll õhtuga väga rahule.
Meile meeldis too pidu lausa niipalju et kohe järgmisel päeval andsime sisse lahkumisavaldused :)

Tegelt oleme juba ammu otsustanud siin linnakeses vaikselt otsi koomale tõmbama hakata ja meie viimaseks tööpäevaks saab olema järgmine teisipäev ehk siis 4 august. Peale seda loodame mõne päeva jooksul siit minema saada ja otseses mõttes Austraalia suurimat vaatamisväärsust Uluru´t või siis teise nimega Ayers Rock´i vaatama minna. Aga sellest kõigest pikemalt juba järgmises postituses.

Siinkohal tõmbaksime/vajutaksime oma tavapäraselt kontrollimatult veerevale juturattakesele pidurit ja jätaksime sinu, hea lugeja pikkisilmi meie järgmist põnevat postitust ootama. Et too piinarikas aeg kiiremini läheks jätame sulle ka väikese koduse ülesande. Millal kehtib järgnev aritmeetiline tehe: üksteist pluss kaks võrdub ühega.
Vastused nagu ikka kommentaaridesse...head nuputamist!

PS: Anett ja Hannes - meie megasuurtest suuremad õnnesoovid ja kallistused teile teadagi mille puhul :)

Kuningas on surnud, elagu kuningas!!!

Selle postituse pühendame hiljuti meie seast lahkunud pop-muusika kuningale Michael Jackson´ile. Siinkohal palume kõigil blogilugejatel hetkeks nende ridade lugemine pooleli jätta, toolilt-diivanilt-või-kus-iganes-sa-laiskvorst-lösutad end püsti ajada, korraliku haardega omal kubemest krabada ning heleda kiljatuse saatel varalahkunud kuninga auks täistaldadelt kiire puusanõksuga varvastele tõusta. Kindlasti kõik lugejad teavad kuidas see liigutus käib ning ärge jumala eest koonerdage - tehke kasvõi viis korda järjest, ega see postitus kuhugile kao, saate hiljem edasi lugeda...

Täname! See oli meie austusavaldus 25ndal juunil parematele jahimaadele lahkunud artistile...

Meie seekordne postitus tuli parajalt trullakas nagu keskmine austraallane ning loodame, et hea lugeja naudib siia kirja pandud ridu samapalju kui meie nautisime nende kuvarile trükkimist...

Esialgu tahaksime segaduses lugejatele selgeks teha ühe ammuilma tekkinud küsimuse - Mis on saanud meie kauaaegsetest reisikaaslastest Margusest ja Annest? Nagu tähelepanelikumad lugajad täheldanud on siis meie neist juba ammu kirjutanud pole ja ka nende endi blogi pole viimasel ajal just eriti uue materjaliga täienenud...

Muretsemiseks põhjust pole! Meile värskeima teadaoleva informatsiooni kohaselt on Margus ja Anne elus ja terved! Nad lahkusid Austraaliast 20ndal juunil, veetsid mõned toredad puhkusepäevad Tais päikest ja paradiisisaari nautides ning elutsevad juba nüüd mõnda aega Eestimaal. Oleme kindlad, et enamusele lugejatele ei tule see info sugugi üllatusena kuna nad on ühel, teisel või kolmekümne seitsmendal viisil juba lihast, luust ja paljustki muust (vaata kui toredasti riimub:) koosnevate Marguse ja Annega Eestis trehvanud aga tahtsime selle lõpuks ka siin blogis oma suurte suudega välja hüüda, et kõigil segaduses olijatel oleks üks asi vähem mille pärast segaduses olla.

Nüüd aga tagasi selle postituse A ja O (või siis J ja H) juurde ehk siis mis meie vahepeal korda saatnud oleme. Nagu eelmiselgi korral mainitud sai töötab Harry ikka hotellis pakipoisina. Amet on aus ja hea ning igav ei ole tal hakanud hetkeksi, sest kui parasjagu pole külalisi kelle kotte trepist üles vinnata, siis on alati aknaid mida pesta või koridore mida tolmuimejaga tõmmata või külalisi kelle järgi nõusid koristada või siis hoopis neidsamu äsjakoristatud nõusid mida pesta. Palk on üsna niruvõitu aga tunde saab siin üsna palju seega kokkuvõtes saab ikka ühtteist ikka kõrvale ka panna. Enim võiks hotelli vaatevinklist võrrelda Harryt seal ametikohal mõne vabalt valitud tootega teleturust, mis teeb vähemalt sadat asja aga maksab ainult niiiiiiii vähe. Ainus vahe on selles, et Harry pole oma teadmist mööda Made in China...
Jaanika tööalases elus on vahepeal muutunud see, et kohvik kus ta tööle läks osutus suuremat sorti higi, pori ja alko järi haisevate aborigeenide kogunemiskohaks mis talle sugugi meele järgi ei olnud ning nüüdsest töötab ta juba mõnda aega samas hotellis kus Harrygi hommikusöögi ettevalmistajana. Töö on muidu ok aga üks restorani vahetuse vanematest on iseennast varbaotstest kulmukaarteni täis bitch ning ärkama peab ikka maru-maru vara-vara ehk siis juba umbes kell 4.30 hommikul. Töö on iseenesest lihtne ning ka tema saab täiesti arvestatava arvu tunde igal nädalala töötada, mis on ainult hea.
Olgugi, et me kumbki oma töödest just vasika (tervitused Geirile) vaimustuses ei ole teeme neid need mõned järelejäänud nädalad mis meil siin Alice Springsis veel jäänud on siiski edasi, et siis varsti oma Fordile võtmest hääled sisse keerata ning oma vahva roadtripiga jätkata. Et bensiini liiga kallis osta ei oleks võtame ilmselt tahaistmele ka Annika ja Beni. Sellest aga mis me edasi teeme kirjutame kunagi hiljem...

Elukohast niipalju, et üsna pea peale eelmise postituse ülespanemist sai meil karavanpargist villand ning kolisime ühte hostelisse ehk siis üle kahe kuu jälle tuppa ja voodisse magama. Rohkemaks kui 6-kohalise ühistoa jaoks meil pikaajaliselt võimalusi polnud aga tegelikult peame end nüüd tagasi vaadates üsna õnnelikeks, sest saime seal toas elades tuttavaks ühe väga toreda Hollandi paarikese Jimmy ja Johannaga. Kui olime mõned päevad seal hostelis olnud saime aga teada huvitava tõsiasja, et nii tollel kui ka enamustel teistel majutusasutustel siin linnas on huvitav strateegia, mitte lubada oma külalistel kauemaks kui nädalaks majutuma jääda. Nimelt on siinsetel hosteliteomanikel välja arvutatud, et neil on kasulikum teenindada siin lühiajaliselt peatuvaid ja tormiliselt pidutsevaid kui siia pikemaks ajaks pidama jäävaid ja töötavaid backpackereid, sest esimesed jätavad hosteli baari oluliselt suurema koguse krabisevat ning ostavad hosteli vastuvõtust ka rohkem ekskursioone jms. Tagantjärgi mõeldes on teatava loogika kohaselt selline lühiajaliste klientide eelistamise poliitika vist isegi mõistlik aga kui oled just ennast kusagile sisse seadnud ja asjad lahti pakkinud ajab selline asi esialgu pisut marru. Igatahes olles nii mõnegi toakaaslase hirmuäratava ning armutu väljatõstmise tunnistajaks otsustasime pärast põgusat nädalast peatumist seal majutusasutuses vabatahtlikult endale uue elamiskoha otsida. Nüüd siis elutseme hostelis nimega Alice´s Secret (puudub seos Victoria´s Secret´iga), kus meie päralt on sama raha eest praktiliselt oma tuba, mis asub täpselt sellesama hotelli kõrval kus me parasjagu omale elatist teenime, ning millel puudub igasugune poliitika kliendid teatava aja järel välja tõsta. Lõpp hea - kõik hea !!!

Nüüd siis veidi ka sellest mis me vahepeal teinud oleme. Nagu noored inimesed ikka, käisime me nädalavahetusel väljas ja nagu noored inimesed Alice Springsi ikka, osutus selleks väljaskäimise kohaks Lasseiteri kasiino, mis on praktiliselt ainuke ööklubi meenutav asjandus siin keset Austraalia keskosa laiutavat kõrbe. Õhtu möödus äärmiselt meeleolukalt - jutustasime, tantsisime, mängisime diileriga lauas Black Jack´i kus Harry´l õnnestus oma 5 dollarist lausa 25 dollarit teha kui umbes kella 3 paiku öösel toimus õhtu vaieldamatu kulminatsioon. Nimelt marssisid 2 siidrit ja mõne klaasi veini joonud Jaanika juurde kaks kõige vähem enesekindlamat turvameest keda keegi meie seltskonnast kunagi näinud oli ning teatasid sulaselges inglise keeles, et Jaanika peab kasiinost lahkuma kuna ta on liiga purjus. Ausõna meil kõigil kukkus esialgu karp maani! Jaanika oli kogu meie seltskonnast vaieldamatult kõige kainem inimene ning vaatmata meie kõigi nelja poolt turvameeste suunas paisatud 10-minutilisele protestilainele, ei suutnud me nende meelt muuta ja nad eskortisid Jaanika ning loomulikult temaga koos lahkuvad Harry, Annika ning Beni ukseni. Tol õhtul kobisime hämmeldunult koju magama ning me ei tea siiamaani kas teda aeti kellegiga segamini või mis oli tegelikult selle põhjuseks, et praktiliselt purukaine Jaanika purjutamise pärast ööklubist välja visati :) Nalja saab ikka siin Austraalias...

Teised õhtud oleme niisama kas Annika ja Beni juures hänginud või eelpool mainitud Hollandi paarikese Jimmy ja Johanna juures pokkeriõhtuid korraldanud. Samuti saime viimastelt oma aina suuremasse filmikogusse juurde ca 70 uut filmi, mis on ka meie kodus veedetud õhtud põnevamaks teinud. Jimmy on muuseas ka väga andeks kitarrimängija ja laulja ning õige pea peale siia linnakesse saabumist sai ta mitu tööotsa baarides live esinemiseks, seega oleme viimasel ajal vabadel õhtutel ka tema esinemistele kaasa elamas käinud.

Esmaspäeval tegime aga midagi mida me oleks pidanud siin Austraalias juba ammuilma tegema. Nimelt käisime Digeridoo workshop´il. Digeridoo on siis teatavasti Austraalia pärismaalaste poolt välja töötatud muusikariist, mis kujutab endast paarimeetrist õõnest puust toru. Klassi alguses sai iga osaline omale pihku digeridoo ning taldriku. Viimane nagu selgus asetati instrumendi selle otsa alla mis maad puudutas, ning ta aitas klassiruumi muidu vaibaga kaetud põrandalt helisid peegeldada ning puudis kinni mängija võimalikud süljepritsmed. Olime üsna elevil, et saame toda Austraalia ühte kuulsaimat sümbolit viimaks ometi puhuda proovida kui selgus, et seda pilli ei mängitagi puhudes, vaid sinna sisse hoopis puristatakse. Nimelt kujutavad tolle instrumendi kaunid helid endast lihtsalt mängija huulte puristamise võimendust läbi tolle pika toru. Harjutasime kogenud instruktori valvsa pilgu ja kõrva all hoolega erinevad viise kuidas tollesse torusse puristada ning ka äärmiselt keerukat hingamist mis sinna juuurde käib. Nimelt on sellel instrumendil nagu ka mitmetel puhkpillide pidevaks mänguks tarvis vahepeal samaaegselt sisse ja välja hingata. Ehkki puristasime kokku ligi kolmveerand tundi, nii et pärast huuled valusad ei suutnud me toda hingamistehnikat siiski ise veel rakendada, ent instruktori kiidusõnu erinevate helide tegemisel kuulsime siiski. Oleme kindlad, et paraja koguse aja ja tahtmise korral saaksid meist üsna asjalikud digeridoo mängijad :)

Lõpuks üks oluline asi mida me veel hea lugejaga jagada tahtsime. Nimelt siinne alkoholimüügipoliitika. Teatavasti on siinkandis väga palju aborigeene, kelle vahel aastaid kestvad tsüklid on sundinud siinse omavalitsuse vastu võtma karme meetmeid alkoholimüügi piiramiseks. Esiteks on meile ja üldse kõigile backpackeritele kõige kurvemaks uudiseks see, et siin ei müüda meie vana sõpra gooni ehk siis maruodavat veini 4 liitrises pakis. Lähim vaste goonile on siin 2 liitrises pakis müüdav hapu kvaliteetvein ning ka seda saab iga inimene saab osta ainult ühe päevas. "Kuidas seda kontrollitakse?, küsid sa. Absoluutselt iga kord kui sa Alice Sprigsis alkopoodi lähed siis pead sa müüjale esitama pildiga dokumendi, mis siis efektse liigutusega müüja poolt kassaaparaati skännitakse. Seega on omavalitsusel absoluutselt täielik ülevaade sellest kui palju või millist sorti legaalset alkoholi üks või teine inimene ostab. Oleme ise olnud tunnistajaks kuidas 50 aastane ülikonnas härrasmees dokumendi puudumisel poest tühjade, Jack Danielsi pudelita, kätega lahkuma pidi. Ega pole meilgi viimasel ajal midagi muud üle jäänud kui ka tihemini õlut ja siidrit ostma hakata. Eks kunagi teistes osariikides otsime taas nostalgiliselt gooni poelettidelt üles aga praeguseks peame piduõhtutel leppima kallima kraamiga :)

Aga nüüd on küll aeg see jube (ja) pikk postitus viimaks ometi ära lõpetada ning lasta sind oluliste tegemiste-toimetuste kallale.

Tupsudaadaa...

PS: Tervitame ja kallistame oma imetoredat ja juba maruvanaks saavat ristitütart Kerlit sünnipäeva puhul !!! Elagu puberteediiga ja vanematele säru tegemine... (mõistuse piires loomulikult:)

Uus kodulinnake...

Arvestades paratamatuid tõsiasju, et meie viimasest postitusest on juba jupp aega möödas ja et me eelmisel korral oma tulevikuplaanidest just eriti avameelselt sulle ei pajatanud, teeme enam-vähem arukate inimestena loogilise järelduse, et nüüdseks on heal lugejal kindlasti juba püksikud põnevusest sõlmes, et kuhu need rüblikud Jaanika ja Harry omadega välja on jõudnud ja millega vahepeal hakkama saanud.

Aga alustame algusest...
Kõigepealt räägime sellest, et tulenevalt ühest teisest ja kolmandast välisest tegurist (ehk siis tegelikult ülemuse puhtaustraalaslikust laiskusest) me eelmisel nädalal väetama ei jõudnudki. Tegime hoopis ainukest asja mida meie väikeses kodulinnakeses asjalikku teha oli ehk siis istusime päevad otsa Yeppooni kesklinnas peatänaval levivas koodita internetis ja laadisime alla hetkel maailma kinodes ja videolevides domineerivaid värskemaid linateoseid. Nüüd on meie väike arvutikene oma 15 filmikese võrra rikkam ja ka meie vabad õhtud pisut sisukamad. Ülejäänud aja eelmisel nädalal kas magasime või sõime. Põnev, põnev...

Neljapäeva varahommikul otsustasime lõpuks, et meile aitab, see mitte-midagi-tegemine mida siin tööks nimetatakse on ära tüüdanud, pakkisime oma kompsud ja kodinad voodisse ehk siis teisisõnu auto pagasiruumi ära ja alustasime koos 2 kuke ja 1 koiduga üle 2500 kilomeetrist teekonda Austraalia keskele Alice Springsi poole.

Esimese päeva statistika:

Läbisõit: 1100 km
Teise ilma saadetud linde: 3
Ööbimise eest makstud tasu: $ 5
Ööbimiskohas peldikupotis kükitavaid neoonrohelisi krooksuvaid konnakesi: sitaks!

Teisel päeval ärkasime jälle vara ja sõitsime edasi. Statistika:

Läbisõit: ca 1000 km
Teise ilma saadetud linde: 4
Peaaegu alla aetud kängurusid: 1
Kehaosa milleni meil selleks ajaks autoga sõitmisest oli: kõri

Kolmandal päeval ärkasime hiljem, sest sõita oli Austraalia mõistes maruvähe ehk siis nats alla 500 km. Statistika:

Läbisõit: nats alla 500 km.
Teise ilma saadetud linde: 0 !!!
Igal pool kondavaid purupurjus abokaid: rohkem kui kokku jõudsime lugeda

Ja sel laupäeva pärastlõunal jõudsimegi päris Austraalia südamesse Alice Springs´i linnakesse. See linnake jõudis meie sihtkohavalikus esikohale kahel põhjusel: esiteks on siin läheduses üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsuseid Uluru või teise nimega Ayers Rock ning teiseks resideerub siin meie jaoks veelgi olulisem Austraalia vaatamisväärsus - kõigile teada tuntud Annika Paal :)

Laupäeva õhtul kohtusime siis kohe Annika ning tema hollandlasest poiss-sõbra Benjaminiga, tegime nn väikese jällenägemisnapsu, käisime pubis õlut joomas ja kohalikus ööklubi/ kasiinos jalga keerutamas. Kohe samal õhtul veendusime ka, et tegu on ikka sama vana Annikaga, sest ta suutis ööklubis teha midagi vägaannikalikku ehk sokutada oma jala kellegi purjus pidulise käest libisenud klaasi alla ja omandada oma jalale parajalt sügava lõikehaava. Kodu magama saime alles kella 3.00 paiku öösel, mis vaieldamatult meie viimase kahe kuu isiklik rekord :)

Järgmisel päeval oli kõigil pead pisut hellavõitu, kuid sellele vaatamata otsustasime minna siinsamas linna lähedal selleks spetsiaalselt ehitatud asfaldirajal drag race'i (ehk siis eestikeeli kiirendusvõistlust) vaatama. Kokku olid tulnud nii andetuid amatööre, kes kimasid oma tavaliste tänavasõidukitega ning jäid kiirendamisel käikude vahetamisega pidavalt hätta kui ka päris professionaale üli-väga-maru väledate ja lahedate masinate ning veatu tehnikaga. Võistlesid nii autod kui mootorrattad ning nii mõnelgi korral jäime mõne masina kiirendust suu lahti vaatama. Matsu keegi ei pannud, ehkki nii mõnelgi tsiklivennal võttis kiirenduse ajal taguotsa vibama vaata et rohkemgi kui mõnel noorel tibil energilisemates ladinaameerika tantsudes.

Nüüdseks oleme Älis Springsis juba pea nädal aega olnud. Üldiselt on tegu päris muheda väikese linnakesega. Esialgu arvasime, et meil võib siin tekkida probleeme töö leidmisega aga tegelikkuses alustab Jaanika esmaspäeval ühes kohvikus teenindaja ametikohal ning Harry läheb ühte hotellikompleksi pakipoisiks :) Karjääritegemine missugune siin Austraalias kas pole :) Aga nagu vanarahvatarkus ikka ütleb: masu ajal võõras riigis ei saa töö suhtes valiv olla :) Jaanika töö leidmine läks veel eriti kiiresti, talle helistati tund aega pärast CV itaalia vanamehest ülemusele üleandmist tagasi ja kutsuti tööle. Igatahes vähem kui nädalaga on meil mõlemal töö olemas, mis on 100% uus isiklik rekord ükskõik kus Austraalias töö leidmisega.

Tõrvatilgaks või isegi lausa supilusikatäieks meie meepotis on aga tõsiasi, et siin on tõsiseid probleeme tekkinud majutuse leidmisega. Nimelt ei ole siin absoluutselt eraisikutest tubade, korterite või majade välja üürijaid. Kõik käib kinnisvarabüroode kaudu, mis tähendab, et bäckpäkkeritest noortel pikaajaliselt midagi väga võimalust leida pole. Alternatiivsed majutusasutused nagu näiteks külaliskorterid on reeglina kas risti-põiki-serviti täis või siis a´la 1000 eeku öö. Seega oleme nagu ikka praegu veel karavanpargis ent lähiajal ilmselt kolime kusagile hostelisse. Meil ju nüüd tööd olemas, võime endale lubada pisut laristamist :) Kisub külmaks siin keset kõrbe, kuigi siiani on meil ilmadega väga vedanud ja nii ööd kui päevad on super soojad olnud.

Tsauka!

PS: Eesti uudiseid tahaks ka...