Täname! See oli meie austusavaldus 25ndal juunil parematele jahimaadele lahkunud artistile...
Meie seekordne postitus tuli parajalt trullakas nagu keskmine austraallane ning loodame, et hea lugeja naudib siia kirja pandud ridu samapalju kui meie nautisime nende kuvarile trükkimist...Esialgu tahaksime segaduses lugejatele selgeks teha ühe ammuilma tekkinud küsimuse - Mis on saanud meie kauaaegsetest reisikaaslastest Margusest ja Annest? Nagu tähelepanelikumad lugajad täheldanud on siis meie neist juba ammu kirjutanud pole ja ka nende endi blogi pole viimasel ajal just eriti uue materjaliga täienenud...
Muretsemiseks põhjust pole! Meile värskeima teadaoleva informatsiooni kohaselt on Margus ja Anne elus ja terved! Nad lahkusid Austraaliast 20ndal juunil, veetsid mõned toredad puhkusepäevad Tais päikest ja paradiisisaari nautides ning elutsevad juba nüüd mõnda aega Eestimaal. Oleme kindlad, et enamusele lugejatele ei tule see info sugugi üllatusena kuna nad on ühel, teisel või kolmekümne seitsmendal viisil juba lihast, luust ja paljustki muust (vaata kui toredasti riimub:) koosnevate Marguse ja Annega Eestis trehvanud aga tahtsime selle lõpuks ka siin blogis oma suurte suudega välja hüüda, et kõigil segaduses olijatel oleks üks asi vähem mille pärast segaduses olla.
Nüüd aga tagasi selle postituse A ja O (või siis J ja H) juurde ehk siis mis meie vahepeal korda saatnud oleme. Nagu eelmiselgi korral mainitud sai töötab Harry ikka hotellis pakipoisina. Amet on aus ja hea ning igav ei ole tal hakanud hetkeksi, sest kui parasjagu pole külalisi kelle kotte trepist üles vinnata, siis on alati aknaid mida pesta või koridore mida tolmuimejaga tõmmata või külalisi kelle järgi nõusid koristada või siis hoopis neidsamu äsjakoristatud nõusid mida pesta. Palk on üsna niruvõitu aga tunde saab siin üsna palju seega kokkuvõtes saab ikka ühtteist ikka kõrvale ka panna. Enim võiks hotelli vaatevinklist võrrelda Harryt seal ametikohal mõne vabalt valitud tootega teleturust, mis teeb vähemalt sadat asja aga maksab ainult niiiiiiii vähe. Ainus vahe on selles, et Harry pole oma teadmist mööda Made in China...
Jaanika tööalases elus on vahepeal muutunud see, et kohvik kus ta tööle läks osutus suuremat sorti higi, pori ja alko järi haisevate aborigeenide kogunemiskohaks mis talle sugugi meele järgi ei olnud ning nüüdsest töötab ta juba mõnda aega samas hotellis kus Harrygi hommikusöögi ettevalmistajana. Töö on muidu ok aga üks restorani vahetuse vanematest on iseennast varbaotstest kulmukaarteni täis bitch ning ärkama peab ikka maru-maru vara-vara ehk siis juba umbes kell 4.30 hommikul. Töö on iseenesest lihtne ning ka tema saab täiesti arvestatava arvu tunde igal nädalala töötada, mis on ainult hea.
Olgugi, et me kumbki oma töödest just vasika (tervitused Geirile) vaimustuses ei ole teeme neid need mõned järelejäänud nädalad mis meil siin Alice Springsis veel jäänud on siiski edasi, et siis varsti oma Fordile võtmest hääled sisse keerata ning oma vahva roadtripiga jätkata. Et bensiini liiga kallis osta ei oleks võtame ilmselt tahaistmele ka Annika ja Beni. Sellest aga mis me edasi teeme kirjutame kunagi hiljem...
Elukohast niipalju, et üsna pea peale eelmise postituse ülespanemist sai meil karavanpargist villand ning kolisime ühte hostelisse ehk siis üle kahe kuu jälle tuppa ja voodisse magama. Rohkemaks kui 6-kohalise ühistoa jaoks meil pikaajaliselt võimalusi polnud aga tegelikult peame end nüüd tagasi vaadates üsna õnnelikeks, sest saime seal toas elades tuttavaks ühe väga toreda Hollandi paarikese Jimmy ja Johannaga. Kui olime mõned päevad seal hostelis olnud saime aga teada huvitava tõsiasja, et nii tollel kui ka enamustel teistel majutusasutustel siin linnas on huvitav strateegia, mitte lubada oma külalistel kauemaks kui nädalaks majutuma jääda. Nimelt on siinsetel hosteliteomanikel välja arvutatud, et neil on kasulikum teenindada siin lühiajaliselt peatuvaid ja tormiliselt pidutsevaid kui siia pikemaks ajaks pidama jäävaid ja töötavaid backpackereid, sest esimesed jätavad hosteli baari oluliselt suurema koguse krabisevat ning ostavad hosteli vastuvõtust ka rohkem ekskursioone jms. Tagantjärgi mõeldes on teatava loogika kohaselt selline lühiajaliste klientide eelistamise poliitika vist isegi mõistlik aga kui oled just ennast kusagile sisse seadnud ja asjad lahti pakkinud ajab selline asi esialgu pisut marru. Igatahes olles nii mõnegi toakaaslase hirmuäratava ning armutu väljatõstmise tunnistajaks otsustasime pärast põgusat nädalast peatumist seal majutusasutuses vabatahtlikult endale uue elamiskoha otsida. Nüüd siis elutseme hostelis nimega Alice´s Secret (puudub seos Victoria´s Secret´iga), kus meie päralt on sama raha eest praktiliselt oma tuba, mis asub täpselt sellesama hotelli kõrval kus me parasjagu omale elatist teenime, ning millel puudub igasugune poliitika kliendid teatava aja järel välja tõsta. Lõpp hea - kõik hea !!!
Nüüd siis veidi ka sellest mis me vahepeal teinud oleme. Nagu noored inimesed ikka, käisime me nädalavahetusel väljas ja nagu noored inimesed Alice Springsi ikka, osutus selleks väljaskäimise kohaks Lasseiteri kasiino, mis on praktiliselt ainuke ööklubi meenutav asjandus siin keset Austraalia keskosa laiutavat kõrbe. Õhtu möödus äärmiselt meeleolukalt - jutustasime, tantsisime, mängisime diileriga lauas Black Jack´i kus Harry´l õnnestus oma 5 dollarist lausa 25 dollarit teha kui umbes kella 3 paiku öösel toimus õhtu vaieldamatu kulminatsioon. Nimelt marssisid 2 siidrit ja mõne klaasi veini joonud Jaanika juurde kaks kõige vähem enesekindlamat turvameest keda keegi meie seltskonnast kunagi näinud oli ning teatasid sulaselges inglise keeles, et Jaanika peab kasiinost lahkuma kuna ta on liiga purjus. Ausõna meil kõigil kukkus esialgu karp maani! Jaanika oli kogu meie seltskonnast vaieldamatult kõige kainem inimene ning vaatmata meie kõigi nelja poolt turvameeste suunas paisatud 10-minutilisele protestilainele, ei suutnud me nende meelt muuta ja nad eskortisid Jaanika ning loomulikult temaga koos lahkuvad Harry, Annika ning Beni ukseni. Tol õhtul kobisime hämmeldunult koju magama ning me ei tea siiamaani kas teda aeti kellegiga segamini või mis oli tegelikult selle põhjuseks, et praktiliselt purukaine Jaanika purjutamise pärast ööklubist välja visati :) Nalja saab ikka siin Austraalias... 
Teised õhtud oleme niisama kas Annika ja Beni juures hänginud või eelpool mainitud Hollandi paarikese Jimmy ja Johanna juures pokkeriõhtuid korraldanud. Samuti saime viimastelt oma aina suuremasse filmikogusse juurde ca 70 uut filmi, mis on ka meie kodus veedetud õhtud põnevamaks teinud. Jimmy on muuseas ka väga andeks kitarrimängija ja laulja ning õige pea peale siia linnakesse saabumist sai ta mitu tööotsa baarides live esinemiseks, seega oleme viimasel ajal vabadel õhtutel ka tema esinemistele kaasa elamas käinud. 
Esmaspäeval tegime aga midagi mida me oleks pidanud siin Austraalias juba ammuilma tegema. Nimelt käisime Digeridoo workshop´il. Digeridoo on siis teatavasti Austraalia pärismaalaste poolt välja töötatud muusikariist, mis kujutab endast paarimeetrist õõnest puust toru. Klassi alguses sai iga osaline omale pihku digeridoo ning taldriku. Viimane nagu selgus asetati instrumendi selle otsa alla mis maad puudutas, ning ta aitas klassiruumi muidu vaibaga kaetud põrandalt helisid peegeldada ning puudis kinni mängija võimalikud süljepritsmed. Olime üsna elevil, et saame toda Austraalia ühte kuulsaimat sümbolit viimaks ometi puhuda proovida kui selgus, et seda pilli ei mängitagi puhudes, vaid sinna sisse hoopis puristatakse. Nimelt kujutavad tolle instrumendi kaunid helid endast lihtsalt mängija huulte puristamise võimendust läbi tolle pika toru. Harjutasime kogenud instruktori valvsa pilgu ja kõrva all hoolega erinevad viise kuidas tollesse torusse puristada ning ka äärmiselt keerukat hingamist mis sinna juuurde käib. Nimelt on sellel instrumendil nagu ka mitmetel puhkpillide pidevaks mänguks tarvis vahepeal samaaegselt sisse ja välja hingata. Ehkki puristasime kokku ligi kolmveerand tundi, nii et pärast huuled valusad ei suutnud me toda hingamistehnikat siiski ise veel rakendada, ent instruktori kiidusõnu erinevate helide tegemisel kuulsime siiski. Oleme kindlad, et paraja koguse aja ja tahtmise korral saaksid meist üsna asjalikud digeridoo mängijad :) Lõpuks üks oluline asi mida me veel hea lugejaga jagada tahtsime. Nimelt siinne alkoholimüügipoliitika. Teatavasti on siinkandis väga palju aborigeene, kelle vahel aastaid kestvad tsüklid on sundinud siinse omavalitsuse vastu võtma karme meetmeid alkoholimüügi piiramiseks. Esiteks on meile ja üldse kõigile backpackeritele kõige kurvemaks uudiseks see, et siin ei müüda meie vana sõpra gooni ehk siis maruodavat veini 4 liitrises pakis. Lähim vaste goonile on siin 2 liitrises pakis müüdav hapu kvaliteetvein ning ka seda saab iga inimene saab osta ainult ühe päevas. "Kuidas seda kontrollitakse?, küsid sa. Absoluutselt iga kord kui sa Alice Sprigsis alkopoodi lähed siis pead sa müüjale esitama pildiga dokumendi, mis siis efektse liigutusega müüja poolt kassaaparaati skännitakse. Seega on omavalitsusel absoluutselt täielik ülevaade sellest kui palju või millist sorti legaalset alkoholi üks või teine inimene ostab. Oleme ise olnud tunnistajaks kuidas 50 aastane ülikonnas härrasmees dokumendi puudumisel poest tühjade, Jack Danielsi pudelita, kätega lahkuma pidi. Ega pole meilgi viimasel ajal midagi muud üle jäänud kui ka tihemini õlut ja siidrit ostma hakata. Eks kunagi teistes osariikides otsime taas nostalgiliselt gooni poelettidelt üles aga praeguseks peame piduõhtutel leppima kallima kraamiga :)
Aga nüüd on küll aeg see jube (ja) pikk postitus viimaks ometi ära lõpetada ning lasta sind oluliste tegemiste-toimetuste kallale.
Tupsudaadaa...
PS: Tervitame ja kallistame oma imetoredat ja juba maruvanaks saavat ristitütart Kerlit sünnipäeva puhul !!! Elagu puberteediiga ja vanematele säru tegemine... (mõistuse piires loomulikult:)
3 comments:
Täname kommenteerimast! Kahju aint et sa selle kohe ära kustutasid....
Post a Comment