Taas vanas tuttavas linnas

Seekordse postitusega on selline lugu, et ei oska kohe kusagilt otsast nagu pihta hakatagi. Juhtunud on nii palju... on olnud nii häid kui kahjuks ka mitte nii häid sündmusi. Aga ok alustame vist sellest, et selle kirjatüki postitame sinu suureks meeleheaks üle pika aja taas Perthist. Jah me daamid ja härrad (ja muud tegelased) - oleme taas vanas tuttavas linnakese Perthis, kus meie Austraalia reis kord ammuilma vahva alguse sai. Nii, et teoorias võime teineteisele tunnustavalt selgadele patsutada - oleme sellele Euroopast pindala poolest suuremale riigikesele ametlikult ringi peale teinud. Kahjuks aga ei õnnestunud meil viimast jupikest ehk siis teekonda Broome´ist Perthi läbida autoga nagu esialgu planeeritud oli, vaid pidime hoopis lendama. Sellest mis juhtus ja miks asjad plaanipäraselt ei läinud, saad sa aga teada järgnevatelt ridadelt.

Oli üks esmaspäev umbes nädalake peale meie auto müüki ja olime väga väga elevil. Nimelt õnnestus meil Broome´ist Perthi sõiduks broneerida 8 päevaks tuttuus Mercedese matkabuss. Seda ainult 5 dollari ehk siis 45 krooni eest päevas ning lisaks lubas rendifirma meile kompenseerida umbes 2200 krooni eest kütuseraha. Tundub liiga hea et tõsi olla? Tegelikult mitte... Tegu on nimelt rendiautode relokatsiooniga (kas taoline sõna üldse eesti keeles eksisteerib me ei tea aga loodame, et hea lugeja saab keeleoskamatute autorite mõttest siiski aru ja meie kauni eesti keele loojad hauas ümber ei pööra). Relokatsioon seisneb sisuliselt rendiautode esialgsesse punkti tagasi viimises. Lihtsustatud näide relokatsioonist oleks umbes selline:

Oletame et Eestis tegutseb ettevõte kes üürib oma ühte autot inimesetele välja. Tuleb klient Mati, üürib Tallinna kontorist auto ja sõidab sellega Kohtla-Järvele ja annab auto sealsesse ettevõtte kontorisse. Kohtla-Järvel aga keegi parasjagu autot üürida ei taha. Samal ajal tuleb Tallinna kontorisse klient Juhan ja tahab ka autot üürida, et Pärnusse sõita. Nüüd on rendifirmal jama käes, sest auto on Kohtla-Järvel, klient aga tahab autot Tallinnast. Võtab siis rendifirma kätte ja otsib oma kodulehe vahendusel inimesi kel oleks plaan lähiajal Tallinna poole minna. Sellele pakkumisele reageerib Kohtla-Järvel Vasja, kes tahaks hirmsasti Tallinnasse minna aga tal on kahjuks näpud pisut põhjas ja auto üürimine käiks tema rahakotile üle jõu. Rendifirma ütleb siis talle, et pole viga Vasja, meil ongi praegu Tallinnas autot vaja, ole hea mees võta auto ja sõida sellega Tallinnasse, me su käest raha ei taha ja maksame sulle bensiini ka kinni. Vasja mõtleb et lõpp hea diil ja viibki auto Tallinnasse. Kõik on õnnelikud. Vasja saab lõppodavalt Tallinna, ettevõte saab auto tagasi Tallinna ja Juhan saab autot rentida, et Pärnusse sõita. No vot piltlikult öeldes oleme meie Vasja ja see mida ta tegi oli relokatsioon (Või siis nagu Vasja seda ilmselt hääldaks: rje-ljo-ka-tsion :)

Tervelt kaks päeva olime elevil et saime endale tuttuue, superilusa ja suure matkabussi, kus on tervelt 6 magamiskohta, köök, WC/vannituba jne. Relokatsiooni kuupäevasid arvestades broneerisime ka oma edasised lennupiletid Perthist Brisbane ära ning ühtlasi ka majutuse. Kolmandal päeval kell 7 hommikul saime aga telefonikõne ühelt neiult autorendi firmast kes teatas meile nukral toonil, et too auto millega meie pidime Perthi sõitma ei jõudnudki kunagi Broome´i sest inimesed kes selle Perthist Broome´i sõiduks laenutasid keerasid selle kusagil tee peal üle katuse !!! Loomulikult oli selle uudise peale lõpp peal nii meie elevusel kui ka plaanidel veeta veidi üle nädalakese jagu aega suurepärase autoga Austraalia läänekallast avastades. Ühtegi teist autot, mida oleks tarvis tagasi Perthi viia, loomulikult vahepeal enam siia Broome poole ei tulnud ning autode rentimise hindasid arvestades (umbes 10,000 kuni18,000 krooni nädala eest) ei jäänudki meil muud üle kui hoopis lennumasinaga Perthi sõita. Kurb lugu aga no mis sa teed, sõiduoskamatuid inimesi jagub maailmas ikka kõikjale...

Kurva autosaaga vahepeale jäi muidugi ka toradamaid päevi ja öid, näiteks käisime eelmisel neljapäeval väljas oma nö ärasaatmispeol, kuna arvasime et eelmine neljapäev jääb meie viimaseks Broome´is. Õhtu oli väga tore, käisime veel viimast korda Oasise baaris märja T-särgi võistlust kaemas ning osalejatele kaasa elamas ning tantsisime end Bungalow baaris kohe päris hingetuks/oimetuks.

Pühapäeval oli Jaanikal viimane tööpäev meie hotelli restoranis, kus ta lahkus kõigi suureks kurvastuseks ja kus restorani kokad talle päris piduliku viimase söömaaja valmistasid. Esmaspäeval oli ka Harryl viimane tööpäev portjeena ning alates sellest ajast oleme mõlemad hoolega peamiselt laisklemisega tegelenud, millele meil (vähemalt omaarust) ka peale kolme kurnavat töökuud ka absoluutselt õigus on.

Kolmapäeva õhtul tegime pisut midagi asjalikku ka, nimelt käisime Jaanika endiste kolleegidega väljas söömas. Õhtu tegid meie jaoks eriliseks 2 asja. Esiteks olid meie 10-pealises seltskonnas kõik ülejäänud inimesed peale meie Aasia päritolu ning teiseks olid tollel päeval selles restoranis kus käisime kõik pitsad poole hinnaga. Me polnud varem nii aasialasterikka seltskonnaga väljas käinud ja peame tunnistama et oli väga tore, silmaringi avardav õhtu täis nalja, naeru, vigast inglise keelt ja imemaitsvaid pitsasid.

Edasistest plaanidest ka veidi... Ühesõnaga oleme hetkel omadega päris Perthis. Siin veedame põgusad 5 päeva ning 10ndal detsembril lendame Perthist edasi (või tagasi - kuidas vötta) Brisbane´i. Seal oleme vaid ühe öö kui sedagi ja sealt sõidame kas bussi või jumal-teab-millega edasi umbes 200 km lõunasse, linnakesse nimega Byron Bay. Oleme tegelikult korra seal linnakeses juba käinud ka aga tookordset külastust võib vabalt mõõta tundides, sest meil oli tol korral pisut kitsas käes ja tööd seal parasjagu kellelgi pakkuda ei olnud. Nüüd läheme pisut laiem käes sinna tagasi puhkama ja lõbutsema. Kui sul nüüd tekib küsimus et miks just sinna, siis nimelt seal pesitsevad meie kullakallid hollandlastest sõbrad Jimmy ja Johanna, kellega Alice Springsis tuttavaks saime ning kelle seltsis meil alati igavesti palju nalja saab. Kui kauaks me Byron Baysse jääme pole me veel kindlad, esialgu mõtlesime, et ca kuuks ajaks aga eks vaatame millise tempoga meie ridikülid kaalu langetama hakkavad. Ei tahaks neile seekord nii palju aega saleneda anda, et nad pärast keskmise aafriklase moodi kõhnad on, vaid prooviksime juba siis kui nad keskmise eurooplase moodi kõhnad on endale kusagil jälle tööd leida. Ilmselt proovime pärast seda Byron Bays veedetud suurt ja lõbusat rahakoti paastuaega Suure Vallrahu kandis hotellitööd leida aga noh sellepeale hakkame mõtlema alles hiljem. Siia blogisse postitame om plaanid aga alles siis kui meil nendest mõttetest ka juba midagi käegakatsutavamat selgunud on.

Nüüd aga on aeg teha sulle armas lugeja üks pikk ja mahlane virtuaalne pai ning saata sind tagasi pärismaailma oma argipäeva toimetustega maadlema. Võime sulle garanteerida, et su kaunis peake on pärast selle postituse mõttega läbilugemist taaskord pisidetailideni Jaanika ja Harry Austraalia reisi sündmuste võrra tagrem. Ei teagi kas sind selle puhul õnnitleda või sulle lihtsaöt kaasa tunda :) Ole tubli!