Kuningas on surnud, elagu kuningas!!!

Selle postituse pühendame hiljuti meie seast lahkunud pop-muusika kuningale Michael Jackson´ile. Siinkohal palume kõigil blogilugejatel hetkeks nende ridade lugemine pooleli jätta, toolilt-diivanilt-või-kus-iganes-sa-laiskvorst-lösutad end püsti ajada, korraliku haardega omal kubemest krabada ning heleda kiljatuse saatel varalahkunud kuninga auks täistaldadelt kiire puusanõksuga varvastele tõusta. Kindlasti kõik lugejad teavad kuidas see liigutus käib ning ärge jumala eest koonerdage - tehke kasvõi viis korda järjest, ega see postitus kuhugile kao, saate hiljem edasi lugeda...

Täname! See oli meie austusavaldus 25ndal juunil parematele jahimaadele lahkunud artistile...

Meie seekordne postitus tuli parajalt trullakas nagu keskmine austraallane ning loodame, et hea lugeja naudib siia kirja pandud ridu samapalju kui meie nautisime nende kuvarile trükkimist...

Esialgu tahaksime segaduses lugejatele selgeks teha ühe ammuilma tekkinud küsimuse - Mis on saanud meie kauaaegsetest reisikaaslastest Margusest ja Annest? Nagu tähelepanelikumad lugajad täheldanud on siis meie neist juba ammu kirjutanud pole ja ka nende endi blogi pole viimasel ajal just eriti uue materjaliga täienenud...

Muretsemiseks põhjust pole! Meile värskeima teadaoleva informatsiooni kohaselt on Margus ja Anne elus ja terved! Nad lahkusid Austraaliast 20ndal juunil, veetsid mõned toredad puhkusepäevad Tais päikest ja paradiisisaari nautides ning elutsevad juba nüüd mõnda aega Eestimaal. Oleme kindlad, et enamusele lugejatele ei tule see info sugugi üllatusena kuna nad on ühel, teisel või kolmekümne seitsmendal viisil juba lihast, luust ja paljustki muust (vaata kui toredasti riimub:) koosnevate Marguse ja Annega Eestis trehvanud aga tahtsime selle lõpuks ka siin blogis oma suurte suudega välja hüüda, et kõigil segaduses olijatel oleks üks asi vähem mille pärast segaduses olla.

Nüüd aga tagasi selle postituse A ja O (või siis J ja H) juurde ehk siis mis meie vahepeal korda saatnud oleme. Nagu eelmiselgi korral mainitud sai töötab Harry ikka hotellis pakipoisina. Amet on aus ja hea ning igav ei ole tal hakanud hetkeksi, sest kui parasjagu pole külalisi kelle kotte trepist üles vinnata, siis on alati aknaid mida pesta või koridore mida tolmuimejaga tõmmata või külalisi kelle järgi nõusid koristada või siis hoopis neidsamu äsjakoristatud nõusid mida pesta. Palk on üsna niruvõitu aga tunde saab siin üsna palju seega kokkuvõtes saab ikka ühtteist ikka kõrvale ka panna. Enim võiks hotelli vaatevinklist võrrelda Harryt seal ametikohal mõne vabalt valitud tootega teleturust, mis teeb vähemalt sadat asja aga maksab ainult niiiiiiii vähe. Ainus vahe on selles, et Harry pole oma teadmist mööda Made in China...
Jaanika tööalases elus on vahepeal muutunud see, et kohvik kus ta tööle läks osutus suuremat sorti higi, pori ja alko järi haisevate aborigeenide kogunemiskohaks mis talle sugugi meele järgi ei olnud ning nüüdsest töötab ta juba mõnda aega samas hotellis kus Harrygi hommikusöögi ettevalmistajana. Töö on muidu ok aga üks restorani vahetuse vanematest on iseennast varbaotstest kulmukaarteni täis bitch ning ärkama peab ikka maru-maru vara-vara ehk siis juba umbes kell 4.30 hommikul. Töö on iseenesest lihtne ning ka tema saab täiesti arvestatava arvu tunde igal nädalala töötada, mis on ainult hea.
Olgugi, et me kumbki oma töödest just vasika (tervitused Geirile) vaimustuses ei ole teeme neid need mõned järelejäänud nädalad mis meil siin Alice Springsis veel jäänud on siiski edasi, et siis varsti oma Fordile võtmest hääled sisse keerata ning oma vahva roadtripiga jätkata. Et bensiini liiga kallis osta ei oleks võtame ilmselt tahaistmele ka Annika ja Beni. Sellest aga mis me edasi teeme kirjutame kunagi hiljem...

Elukohast niipalju, et üsna pea peale eelmise postituse ülespanemist sai meil karavanpargist villand ning kolisime ühte hostelisse ehk siis üle kahe kuu jälle tuppa ja voodisse magama. Rohkemaks kui 6-kohalise ühistoa jaoks meil pikaajaliselt võimalusi polnud aga tegelikult peame end nüüd tagasi vaadates üsna õnnelikeks, sest saime seal toas elades tuttavaks ühe väga toreda Hollandi paarikese Jimmy ja Johannaga. Kui olime mõned päevad seal hostelis olnud saime aga teada huvitava tõsiasja, et nii tollel kui ka enamustel teistel majutusasutustel siin linnas on huvitav strateegia, mitte lubada oma külalistel kauemaks kui nädalaks majutuma jääda. Nimelt on siinsetel hosteliteomanikel välja arvutatud, et neil on kasulikum teenindada siin lühiajaliselt peatuvaid ja tormiliselt pidutsevaid kui siia pikemaks ajaks pidama jäävaid ja töötavaid backpackereid, sest esimesed jätavad hosteli baari oluliselt suurema koguse krabisevat ning ostavad hosteli vastuvõtust ka rohkem ekskursioone jms. Tagantjärgi mõeldes on teatava loogika kohaselt selline lühiajaliste klientide eelistamise poliitika vist isegi mõistlik aga kui oled just ennast kusagile sisse seadnud ja asjad lahti pakkinud ajab selline asi esialgu pisut marru. Igatahes olles nii mõnegi toakaaslase hirmuäratava ning armutu väljatõstmise tunnistajaks otsustasime pärast põgusat nädalast peatumist seal majutusasutuses vabatahtlikult endale uue elamiskoha otsida. Nüüd siis elutseme hostelis nimega Alice´s Secret (puudub seos Victoria´s Secret´iga), kus meie päralt on sama raha eest praktiliselt oma tuba, mis asub täpselt sellesama hotelli kõrval kus me parasjagu omale elatist teenime, ning millel puudub igasugune poliitika kliendid teatava aja järel välja tõsta. Lõpp hea - kõik hea !!!

Nüüd siis veidi ka sellest mis me vahepeal teinud oleme. Nagu noored inimesed ikka, käisime me nädalavahetusel väljas ja nagu noored inimesed Alice Springsi ikka, osutus selleks väljaskäimise kohaks Lasseiteri kasiino, mis on praktiliselt ainuke ööklubi meenutav asjandus siin keset Austraalia keskosa laiutavat kõrbe. Õhtu möödus äärmiselt meeleolukalt - jutustasime, tantsisime, mängisime diileriga lauas Black Jack´i kus Harry´l õnnestus oma 5 dollarist lausa 25 dollarit teha kui umbes kella 3 paiku öösel toimus õhtu vaieldamatu kulminatsioon. Nimelt marssisid 2 siidrit ja mõne klaasi veini joonud Jaanika juurde kaks kõige vähem enesekindlamat turvameest keda keegi meie seltskonnast kunagi näinud oli ning teatasid sulaselges inglise keeles, et Jaanika peab kasiinost lahkuma kuna ta on liiga purjus. Ausõna meil kõigil kukkus esialgu karp maani! Jaanika oli kogu meie seltskonnast vaieldamatult kõige kainem inimene ning vaatmata meie kõigi nelja poolt turvameeste suunas paisatud 10-minutilisele protestilainele, ei suutnud me nende meelt muuta ja nad eskortisid Jaanika ning loomulikult temaga koos lahkuvad Harry, Annika ning Beni ukseni. Tol õhtul kobisime hämmeldunult koju magama ning me ei tea siiamaani kas teda aeti kellegiga segamini või mis oli tegelikult selle põhjuseks, et praktiliselt purukaine Jaanika purjutamise pärast ööklubist välja visati :) Nalja saab ikka siin Austraalias...

Teised õhtud oleme niisama kas Annika ja Beni juures hänginud või eelpool mainitud Hollandi paarikese Jimmy ja Johanna juures pokkeriõhtuid korraldanud. Samuti saime viimastelt oma aina suuremasse filmikogusse juurde ca 70 uut filmi, mis on ka meie kodus veedetud õhtud põnevamaks teinud. Jimmy on muuseas ka väga andeks kitarrimängija ja laulja ning õige pea peale siia linnakesse saabumist sai ta mitu tööotsa baarides live esinemiseks, seega oleme viimasel ajal vabadel õhtutel ka tema esinemistele kaasa elamas käinud.

Esmaspäeval tegime aga midagi mida me oleks pidanud siin Austraalias juba ammuilma tegema. Nimelt käisime Digeridoo workshop´il. Digeridoo on siis teatavasti Austraalia pärismaalaste poolt välja töötatud muusikariist, mis kujutab endast paarimeetrist õõnest puust toru. Klassi alguses sai iga osaline omale pihku digeridoo ning taldriku. Viimane nagu selgus asetati instrumendi selle otsa alla mis maad puudutas, ning ta aitas klassiruumi muidu vaibaga kaetud põrandalt helisid peegeldada ning puudis kinni mängija võimalikud süljepritsmed. Olime üsna elevil, et saame toda Austraalia ühte kuulsaimat sümbolit viimaks ometi puhuda proovida kui selgus, et seda pilli ei mängitagi puhudes, vaid sinna sisse hoopis puristatakse. Nimelt kujutavad tolle instrumendi kaunid helid endast lihtsalt mängija huulte puristamise võimendust läbi tolle pika toru. Harjutasime kogenud instruktori valvsa pilgu ja kõrva all hoolega erinevad viise kuidas tollesse torusse puristada ning ka äärmiselt keerukat hingamist mis sinna juuurde käib. Nimelt on sellel instrumendil nagu ka mitmetel puhkpillide pidevaks mänguks tarvis vahepeal samaaegselt sisse ja välja hingata. Ehkki puristasime kokku ligi kolmveerand tundi, nii et pärast huuled valusad ei suutnud me toda hingamistehnikat siiski ise veel rakendada, ent instruktori kiidusõnu erinevate helide tegemisel kuulsime siiski. Oleme kindlad, et paraja koguse aja ja tahtmise korral saaksid meist üsna asjalikud digeridoo mängijad :)

Lõpuks üks oluline asi mida me veel hea lugejaga jagada tahtsime. Nimelt siinne alkoholimüügipoliitika. Teatavasti on siinkandis väga palju aborigeene, kelle vahel aastaid kestvad tsüklid on sundinud siinse omavalitsuse vastu võtma karme meetmeid alkoholimüügi piiramiseks. Esiteks on meile ja üldse kõigile backpackeritele kõige kurvemaks uudiseks see, et siin ei müüda meie vana sõpra gooni ehk siis maruodavat veini 4 liitrises pakis. Lähim vaste goonile on siin 2 liitrises pakis müüdav hapu kvaliteetvein ning ka seda saab iga inimene saab osta ainult ühe päevas. "Kuidas seda kontrollitakse?, küsid sa. Absoluutselt iga kord kui sa Alice Sprigsis alkopoodi lähed siis pead sa müüjale esitama pildiga dokumendi, mis siis efektse liigutusega müüja poolt kassaaparaati skännitakse. Seega on omavalitsusel absoluutselt täielik ülevaade sellest kui palju või millist sorti legaalset alkoholi üks või teine inimene ostab. Oleme ise olnud tunnistajaks kuidas 50 aastane ülikonnas härrasmees dokumendi puudumisel poest tühjade, Jack Danielsi pudelita, kätega lahkuma pidi. Ega pole meilgi viimasel ajal midagi muud üle jäänud kui ka tihemini õlut ja siidrit ostma hakata. Eks kunagi teistes osariikides otsime taas nostalgiliselt gooni poelettidelt üles aga praeguseks peame piduõhtutel leppima kallima kraamiga :)

Aga nüüd on küll aeg see jube (ja) pikk postitus viimaks ometi ära lõpetada ning lasta sind oluliste tegemiste-toimetuste kallale.

Tupsudaadaa...

PS: Tervitame ja kallistame oma imetoredat ja juba maruvanaks saavat ristitütart Kerlit sünnipäeva puhul !!! Elagu puberteediiga ja vanematele säru tegemine... (mõistuse piires loomulikult:)

Uus kodulinnake...

Arvestades paratamatuid tõsiasju, et meie viimasest postitusest on juba jupp aega möödas ja et me eelmisel korral oma tulevikuplaanidest just eriti avameelselt sulle ei pajatanud, teeme enam-vähem arukate inimestena loogilise järelduse, et nüüdseks on heal lugejal kindlasti juba püksikud põnevusest sõlmes, et kuhu need rüblikud Jaanika ja Harry omadega välja on jõudnud ja millega vahepeal hakkama saanud.

Aga alustame algusest...
Kõigepealt räägime sellest, et tulenevalt ühest teisest ja kolmandast välisest tegurist (ehk siis tegelikult ülemuse puhtaustraalaslikust laiskusest) me eelmisel nädalal väetama ei jõudnudki. Tegime hoopis ainukest asja mida meie väikeses kodulinnakeses asjalikku teha oli ehk siis istusime päevad otsa Yeppooni kesklinnas peatänaval levivas koodita internetis ja laadisime alla hetkel maailma kinodes ja videolevides domineerivaid värskemaid linateoseid. Nüüd on meie väike arvutikene oma 15 filmikese võrra rikkam ja ka meie vabad õhtud pisut sisukamad. Ülejäänud aja eelmisel nädalal kas magasime või sõime. Põnev, põnev...

Neljapäeva varahommikul otsustasime lõpuks, et meile aitab, see mitte-midagi-tegemine mida siin tööks nimetatakse on ära tüüdanud, pakkisime oma kompsud ja kodinad voodisse ehk siis teisisõnu auto pagasiruumi ära ja alustasime koos 2 kuke ja 1 koiduga üle 2500 kilomeetrist teekonda Austraalia keskele Alice Springsi poole.

Esimese päeva statistika:

Läbisõit: 1100 km
Teise ilma saadetud linde: 3
Ööbimise eest makstud tasu: $ 5
Ööbimiskohas peldikupotis kükitavaid neoonrohelisi krooksuvaid konnakesi: sitaks!

Teisel päeval ärkasime jälle vara ja sõitsime edasi. Statistika:

Läbisõit: ca 1000 km
Teise ilma saadetud linde: 4
Peaaegu alla aetud kängurusid: 1
Kehaosa milleni meil selleks ajaks autoga sõitmisest oli: kõri

Kolmandal päeval ärkasime hiljem, sest sõita oli Austraalia mõistes maruvähe ehk siis nats alla 500 km. Statistika:

Läbisõit: nats alla 500 km.
Teise ilma saadetud linde: 0 !!!
Igal pool kondavaid purupurjus abokaid: rohkem kui kokku jõudsime lugeda

Ja sel laupäeva pärastlõunal jõudsimegi päris Austraalia südamesse Alice Springs´i linnakesse. See linnake jõudis meie sihtkohavalikus esikohale kahel põhjusel: esiteks on siin läheduses üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsuseid Uluru või teise nimega Ayers Rock ning teiseks resideerub siin meie jaoks veelgi olulisem Austraalia vaatamisväärsus - kõigile teada tuntud Annika Paal :)

Laupäeva õhtul kohtusime siis kohe Annika ning tema hollandlasest poiss-sõbra Benjaminiga, tegime nn väikese jällenägemisnapsu, käisime pubis õlut joomas ja kohalikus ööklubi/ kasiinos jalga keerutamas. Kohe samal õhtul veendusime ka, et tegu on ikka sama vana Annikaga, sest ta suutis ööklubis teha midagi vägaannikalikku ehk sokutada oma jala kellegi purjus pidulise käest libisenud klaasi alla ja omandada oma jalale parajalt sügava lõikehaava. Kodu magama saime alles kella 3.00 paiku öösel, mis vaieldamatult meie viimase kahe kuu isiklik rekord :)

Järgmisel päeval oli kõigil pead pisut hellavõitu, kuid sellele vaatamata otsustasime minna siinsamas linna lähedal selleks spetsiaalselt ehitatud asfaldirajal drag race'i (ehk siis eestikeeli kiirendusvõistlust) vaatama. Kokku olid tulnud nii andetuid amatööre, kes kimasid oma tavaliste tänavasõidukitega ning jäid kiirendamisel käikude vahetamisega pidavalt hätta kui ka päris professionaale üli-väga-maru väledate ja lahedate masinate ning veatu tehnikaga. Võistlesid nii autod kui mootorrattad ning nii mõnelgi korral jäime mõne masina kiirendust suu lahti vaatama. Matsu keegi ei pannud, ehkki nii mõnelgi tsiklivennal võttis kiirenduse ajal taguotsa vibama vaata et rohkemgi kui mõnel noorel tibil energilisemates ladinaameerika tantsudes.

Nüüdseks oleme Älis Springsis juba pea nädal aega olnud. Üldiselt on tegu päris muheda väikese linnakesega. Esialgu arvasime, et meil võib siin tekkida probleeme töö leidmisega aga tegelikkuses alustab Jaanika esmaspäeval ühes kohvikus teenindaja ametikohal ning Harry läheb ühte hotellikompleksi pakipoisiks :) Karjääritegemine missugune siin Austraalias kas pole :) Aga nagu vanarahvatarkus ikka ütleb: masu ajal võõras riigis ei saa töö suhtes valiv olla :) Jaanika töö leidmine läks veel eriti kiiresti, talle helistati tund aega pärast CV itaalia vanamehest ülemusele üleandmist tagasi ja kutsuti tööle. Igatahes vähem kui nädalaga on meil mõlemal töö olemas, mis on 100% uus isiklik rekord ükskõik kus Austraalias töö leidmisega.

Tõrvatilgaks või isegi lausa supilusikatäieks meie meepotis on aga tõsiasi, et siin on tõsiseid probleeme tekkinud majutuse leidmisega. Nimelt ei ole siin absoluutselt eraisikutest tubade, korterite või majade välja üürijaid. Kõik käib kinnisvarabüroode kaudu, mis tähendab, et bäckpäkkeritest noortel pikaajaliselt midagi väga võimalust leida pole. Alternatiivsed majutusasutused nagu näiteks külaliskorterid on reeglina kas risti-põiki-serviti täis või siis a´la 1000 eeku öö. Seega oleme nagu ikka praegu veel karavanpargis ent lähiajal ilmselt kolime kusagile hostelisse. Meil ju nüüd tööd olemas, võime endale lubada pisut laristamist :) Kisub külmaks siin keset kõrbe, kuigi siiani on meil ilmadega väga vedanud ja nii ööd kui päevad on super soojad olnud.

Tsauka!

PS: Eesti uudiseid tahaks ka...

Ikka töö, töö ja veelkord töö

Esimese asjana tahaksime soovida õnne Harry emale kellel on täna sünnipäev. Me täpselt ei mäletagi kui vanaks ta saab aga mäletame, et see oli vist kusagil seal neljakümne kandis :) Igatahes palju õnne ja ilusaid pidustusi !!!

AGA NÜÜD MU DAAMID JA HÄRRAD SIIN TA ONGI... Jaanika ja Harry päris oma salajase retsepti järgi valmistatud postitus otse ahjust... parajalt (ent mitte figuurile halvastimõjuvalt) rasvane, siit-sealt pisut vürtsikas ning serveeritud just nõnda et iga lugeja kes siia lehele oma kallist ajast "Jaanika ja Harry" isule leevendust otsima tuleb, lahkuks siit suure kõhutäie infoga meie kummaliste tegemiste kohta.

Oleme endiselt Yeppoonis, Queenslandi osariigis ja oleme just paar päeva tagasi istutanud (vähemalt mõneks ajaks) oma viimase puu. Just nii armas lugeja - kuulsid õieti :), meie puudeistutamis karjäär on leidnud oma otsa! Pisut siis statistikast ka...

Meie puudeistutamine kestis kokku 5 nädalat. Selle aja jooksul istutas Jaanika kokku 24 624 ja Harry 41 760 puud. Kokku teeb see siis hirmuäratavalt ja austusväärselt suure numbri 66 384 puud. Nagu sõbrad Margus ja Anne on tublilt välja arvutanud moodustavad 1000 istutatud puud umbes ühe hektari metsa ehk siis võime ca 20 aasta pärast sümboolselt enda omaks pidada pisut üle 66 hektari täiskasvanud metsaala. Lisainfoks veel niipalju, et alates teisest töönädalast domineerisid istutamistulemustega ülekaalukalt eestlased ning tavaline taks oli see et istutasime päevas nelja peale samapalju või rohkem kui ülejäänud (6-9 pealine) seltskond kokku. Harry istutas isegi ühel päeval 62 tray täit puid ehk põhimõtteliselt 3000 puud.

Muideks alates eelmisest postitusest pole me ainult üksluiselt istutanud vaid tegelesime vahepeal ka veel sutsuke aega veel ka sellise asjaga nagu spreimine. (Sutsukese alla mõtleme siinkohal nii umbes poolt tundi :) Nimelt ei otsustanud ükspäev tavalisest suurema pohmakaga asutraallastest kolleegid õigel ajal tööle ilmuda ja kogu maa kuhu me istutama pidime oleks muidu ette valmistamata ehk siis umbrohtu tapva kemikaaliga piserdmata jäänud. Tuli siis asi enda kätte (ja selga) võtta ning ise umbrohtu hävitama lipata. Vahelduseks oli tore aga peame tunnistama et istutamine on ikkagi kuidagi südamelähedasem.

Kindlasti mõtled, et mis me nüüd peale hakkame kui me oma paljutõotava istutajapositsiooniga hüvasti jätsime... Keskkonnaalaselt hea uudis on see, et metsandust me veel ei jäta vaid hakkame alates homsest ehk siis esmaspäevast kogu oma istutatud metsahakatist hoopis kõigest väest väetama :) Nagu vanarahva tarkus ütleb - ega need männiistikud muidu hästi kasvama ei taha hakata kui nad pisut kuivatatud sitta kraesse ei saa. Ok vanarahva tarkusega võib-olla tegemist ilmaselt pole aga tõsi on ta ikkagi :)

Seega alates homsest viskame oma füüsilise töö tegemisest rakkus käekestega omaeneste istustatud puude suunas paar graanulit väetist, poetame ühe meie-lapsekesed-on-nii-suureks-kasvanud-pisara ja laseme väikesed männibeebid ülekantud tähenduses pesast lendu. Edasi on kõik nende teha ja loodame et nad põlevad just nii suure leegiga kui ise vajalikuks peavad. Ok see eelmises lauses välja hõigatud metafoor ei kõla tegelikult siin Austraalia oludes kus metsatulekahjud on väga suur probleem eriti hästi aga loodame, et hea lugeja saab siiski meie mõttest aru.

Pikaajalises plaanis on meil varsti-varsti plaan Yepooni tolm seljast ning autost pühkida ning uusi maid avastama põrutada. Millal see täpselt juhtub ja kuhu me läheme, jätame siinkohal (veel) saladuseks aga vihjeks niipalju, et see plaan sisaldab taaskord parajalt autoga sõitmist.
Ebatööalaest uudistest niipalju, et meie kliima on salakavalalt väikeste sammukestega iga päevaga eesti omale lähemale hiilinud ning nii mõnelgi ööl oleme oma varbakesed pidanud alla 10 kraadise välistemperatuuri eest pidanud tekki alla sooja tõmbama. Just-see-sama kliima ning ka üleüldine uute kohtade, inimeste ja seikluste kihk ongi see mis meid eelmises lõigus välja hõigatud lahkumise plaani juurde viis.

Loodame, et said mõneks ajaks infonäljale pisut leevendust ja kohtume juba varsti kui avaldame oma edasised plaanid. Loodame varsti ka sinust üht-teist-kolmandat kommentaaridest lugeda... Tsauks!

Maru meelierutav kogemus....

Kallis lugeja,

kuigi meie eelmisest postitusest on möödunud vaid mõni napp nädal oleme selle lühikese aja jooksul kogenud tunnet mis tugevalt pretendeerib meie noorte elukeste mõnusaimate elamuste TOP 10´sse. Tegemist on asjaga mida oleme oodanud alates sellest hetkest kui esimesed kängurudemaale reisimise plaanid meie loomulikult kartulikoore värvi juustepahmakate all tegutsevatesse hallollustesse tekkima hakkasid. Kindlasti poleks me enne selle sündmuse juhtumist oma pöörasemateski unenägudeski ette kujutanud, et me midagi sellist siin väikeses Austraalia kirdeosasse püstitatud väikelinnakeses nimega Yeppoon kogeme. See oli kohe nii mõnus-tore-vahva elamus, et me kohe ei või...

Aga sellest hiljem...:) Kõigepealt pajatame sulle väikese lookese sellest heast-paremast millega me vahepeal hakkama saanud oleme. Põhirõhk on olnud nagu eelmistelgi nädalatel ikka töötegemisel. Istutame ikka hoolega mände ja muudame hoolega oma globaalset jalajälge aina rohelisemaks. Selleks ajaks kui me siit ükskord lahkume on seesamune jalajälg juba kindlasti vähemalt neoonroheline ning siis võime me jalad nurka visata ning keskkonna pärast muretsemise teiste kaela jätta - meie oleme oma panuse andnud (tegelt muidugi mitte:)


Veel lubasime oma eelmises postituses, et räägime veidi ka sellest mismoodi meie kookospähklite avamine läks. Tegemist jõudu, õigeid töövõtteid ning kannatust nõudva ülesandega, millega eelpoolnimetatud omaduste puudumisel soovitame üldse mitte tegelema hakata. Ning kui ühel hetkel õnnestub teil lõpuks lai naeratus näol kookospähkel tema karmist kestast välja saada, siis võib teiega juhtuda sama mis meiega ehk siis kaotate nende vastu huvi ning jätate need nädalaks sinnasamasse murule mädanema enne kui te need naabri kompostihunnikusse viskate :) Kirjutame siinkohal ka kõvemapealistele lugejatele välja loo moraali - kui te ei taha, et keegi oma nädal mädanenud kookospähkleid teie kompostihunnikusse viskab siis ehitage enda ja naabri hoovi vahele kõrge aed :)

Aga ok, viimaste nädalate säravaimate hetkede hulka kuulub kindlasti ka see kuidas meie samuti hetkel Austraalias elutsev sõbranna Laura meid telefonikõnega kostitas ning ääri-veeri uuris, et kas meie kandis miskit töö moodi asja poleks teha. Nimelt tema ja tema sõbranna Triinu plaanivat väikest roadtrip´i ja Yepponi kandis tahaksid nad veidi midagi farmitöö laadset teha. Sebisime nad siis samasse kohta tööle kus me isegi leivakest teenime ning ükspäev mitte väga ammu keerasidki nad oma uhke rendi-Hyundaiga meie tagasihoidlikku hoovi sisse. Võtsime siis terve õhtu oma tavalistest tegemistes vabaks ja keskendusime uutele tulijatele tööst hirmujuttude rääkimisele. Asi toimis nagu õlitatult ning kui Laura ja Triinu õhtul oma Hyundai pagasiruumi seatud asemel puhkama heidsid kuulsime nende hirmuvärisemise isegi enda magamiskohta ära. Hommikul kell 4.00 oli äratus nagu ikka ning uute töömesilaste uniseid ning kaunilt padjamustrilisi nägusid oli lausa lust vaadata. Terve päeva rabasid tüdrukud töökalt istudada nagu eesti naised ikka ning päeva lõpuks oli neil esimese päeva kohta ette näidata tublid tulemused vastvalt Laura 9 ja Triinu 11 tray täit puid. Põhimõtteliselt samad numbrid mis ülemuse tabelisse meie tüdrukute nimede kõrvale kirjutati nende esimesel päeval. Õhtul rampväsinult koju jõudes otsustasid uued näod aga pillid kotti pakkida ning tagasi oma eelmisesse elukohta Arlie Beach´i põrutada :) Nagu nad ise hiljem väidsid oli asi selles, et nad pole kunagi varem pidanud nii palju 40 dollari (enne makse:) eest vaeva nägema. No mis seal ikka, kahju, et me seekordne kohtumine nendega nõnda lühikeseks jäi ning loodame, et me nendega kunagi siin Austraaliamaal veel ehk ka veidi teistsuguses situatsioonis kohtume.


Aga nüüd siis tagasi postituse alguses mainitud mõnusa-toreda-vahva elamuse juurde. Ükspäev kui meil parasjagu vaba päev oli, võtsime oma suure ent armaks saanud Ford Falconi rooli pihku ja lasime tal end lähedalasuvasse Wildlife Sanctuary´sse sõidutada. Tegemist siis sellise toreda loomapargiga, kes tegutseb puhtalt piletitulust teenitud rahade ja annetuste najal ning kus hoolitsetakse haigete ning haavatud loomade, lindude roomajate jms eest. Esimese asjana tervitas meid parki sisse astudes suur kari näljaste nägudega parte, paabulindusid, kanu, kukkesid ning muid sulelisi, kes kõik tahtsid osa saada meie vastuvõtust soetatud pakikesest kuivtoidust. Kui kellelgi avaneb võimalus proovida mis tunne on kui kari näljaseid parte teil pihust toitu nokib, siis kindlasti ärge peljake katsetada - see on maru naljakas tunne. Edasi liikudes nägime erinevaid inimkeelseid silpe prussivaid sulelisi ning kenakese hulga mitte kõige sümpaatsema väljanägemisega roomajaid. Siis kõndisime mööda koaalapuuridest ning imetlesime neid armsaid olevusi läbi rootsi kardinate. Ja siis tulid meid tervitama kukkurloomad kes esmatervitajatest sulelistega sarnaselt hüppasid mööda parki vabalt ringi kuid neist erinevalt küsisid meie vastuvõtust soetatud kuivtoitu oluliselt agressiivsemalt. Kusjuures meie pargis veedetud aja jooksul kandis kängurude agressiivsem toidunorimisstiil vilja ka kui nad ühte tibi piisavalt tugevalt ahistades meeleheitlikult kisama, toidupakki maha viskama ja jooksu pistma panid. Kängurusid ja wallabe´sid oli seal pargis igas suuruses, vanuses ja rassis. Viimast kategooriat mõtleme kohe päris tõsiselt, sest teiste seas hüppas ringi ka pesuehtne neegerkänguru :). Muideks nägime seal pargis esmakordselt ära ka ema kukrus chilliva känksipoja kes oli kahtlemata vaatepilt omaette. Veel kohtasime seal pargis krokodille, eesleid, emusid ja üht väga armast wombatit kellele hullult meeldis just pargikülaliste ees oma tagumenti vastu aeda sügada. Ning kui kell oli saanud 13.00 algas pargis interaktiivne show. Muuhulgas sai enese puudeistutamisest rakkus kätega väntsutada erinevaid sisalikke, püütonit, papagoid ning veel teisi tegelasi. Ja siis läksime välja ning üks hoidja tuli nurga tagant välja endal miski hall kera süles. Ning siis see juhtuski - hoidja küsis et kes tahab endale koaalat sülle võtta. Olime niigi publiku hulgas esireas aga nagu käsu peale hüppasime hoidjale veel sammukese lähemale ning peagi oligi meil päris pesuehtne ning marupehme koaala süles. No on alles soe ja armas karvapall. Ausõna oleksime heameelega teda kordamööda ja korraga kallistama jäänudki kui hoidja poleks selge grupijuhina koaalajoovastuses turistide käest seda armast tegelast lõpuks ära päästnud. Igatahes võime nüüd ühe asja oma "to do list" ist uhkusega maha tõmmata - oleme kaisutanud koaalat. Ja see oli marumarumaru mõnus tunne... Kahjuks ei olnud pargi hoidjad nõus toda karvapalli meile ka kogu maailma raha eest loovutama olnud ning kindlasti oleks meil ka Eestisse naastes piiri peal komplikatsioone tekkinud. Aga ausõna peame ütlema, et kui igal inimesel terves maailmas oleks kodus üks koaala keda kaisutada oleks esiteks maailmas väga palju koaalasid ning teiseks inimesed tohutult palju rohkem hoolivam ja heatahtlikum loomaliik. Igatahes oli tegu nagu me ennist mainisime ühe meie noorte elukeste toredaima kogemusega.
Järgmise korrani...

Oleme rohelised...

G´day mate,

Seekord ütleme kohe ausalt ära, et kui surfasid siia lehele selleks, et sa ei viitsi töö juures midagi asjalikku teha ja loodad siin pikalt aega elutuks taguda siis ei saa me sind seekord eriti aidata :) Meil lihtsalt ei ole midagi põrutavat juhtunud. Sellegipoolest proovime anda endast parima, et oma rüperaali väikese, kuid tubli klaviatuuri seest miskit postituse moodi asjandust välja imeda ja sulle siiski kasvõi 5 minutikski lugemist leida.

Viimase postituse üleslaadimise hetkest oleme terve aja kas puid istutanud, söönud või maganud. Ahjaa neljapäeval oli natuke põnevam õhtu ja siis mängisime teiste töökaaslastega Uno't ja Pokkerit. Aga kõige rohkem oleme loomulikult puude istutamisega tegelenud. Usu või ära usu aga oleme kahepeale nüüdseks istutanud juba ligi 25 tuhat puud. Ja see number tõuseb iga päev tuhandete puude võrra. Meie kätele ja jalgadele on rakkude asemel tekkinud talupojalikult paks ja kõva nahk ning meie tavapärane päevakava on nii kardinaalselt sassi löödud, et isegi oma vabadel päevadel nagu täna suudame me kõige rohkem kuni kella 6 või 7-ni magada. Kujutad sa sellist olukorda ette kallis lugeja - oled just raske töönädala lõpetanud, avad oma esimese vaba päeva hommikul silmad ning avastad oma suureks õuduseks ajanäitajale pilku heites, et kell on alles 6.00 ja päikegi pole mägede tagant veel tõusnud. Uni on läinud, telekast ei tule midagi, poed ja meelelahutusasutused on kinni, kõik teised inimesed magavad - kohutav! Mida üldse teevad inimesed kes nii vara ärkavad? Meie nõnda varjane ärkamine on aga loomulikult otses seoses sellega, mis kell me magama läheme. Peame piinlikusega tunnistama, et umbes kella 8-9 ajal õhtul kaotame me oma haigutamise üle absoluutselt igasuguse kontrolli ning silmalaugude ülevalasendis hoidmine tundub meile raskeima tegevusena mida siin maamunal kunagi nähtud. Loodame siiski, et kui ükskord selle tööga lõpparve teeme ja elu tagasi normaalsesse rööpasse läheb, siis suudame jälle vabadel päevadel voodist alles pärast lõunat püsti saada... nagu normaalsetel inimestel kombeks ;)

Töös erilisi muudatusi toimunud pole, peale selle, et iga kasti puude pealt saame nüüd 1 dollari vähem raha kui enne ehk siis 4 dollarit. Kasti hinda muudeti väidetavalt sellepärast, et paar päeva tagasi olevat me hakanud palju parema maapinna peale istutama. On see sindrinahk nüüd siis parem või mitte ei ole me küll eriti aru saanud aga noh mis meil ikka kobiseda - tööd ja raha on meil hetkel väga vaja, töö otsijaid on palju ja tööd vähe, seega dikteerib mängu tööandja :) Õnneks oleme iga päevaga muutunud ka aina kiiremateks ja sujuvamateks istutajateks ning parimatel päevadel oleme istutanud isegi vastavalt Jaanika 34 ja Harry 56 kastitäit puid. Stabiilselt selliste numbrite näitamisega oleme me muide mõlemad kerkinud vastavalt meeste ja naiste kategoorias vägagi arvestatavateks tegijateks ning meie ülemus Graig ei suuda eriti just eesti naiste töökust ära imestada ja kiita :)

Mõne sõnaga ilmast ka... seni on meil töö juures ilmadega väga vedanud, ainult paar korda on päike terve päeva väljas olnud ja kaenlaaluseid hirmsuurte laikude kostitanud, ülejäänud aja oleme nautinud mõnusalt pilvist ilma, mis on puudeistutamiseks kahtlemata sobivaim. Vabadel päevadel nagu täna on ilm nagu tellitult imeilus ja päikesepaisteline, mitte nagu Austraalia lõunaosas Sydney, Melbourne ja Brisbane kandis, kust me mõned nädalad tagasi putku pistsime. Kui uudiseid uskuda siis olevat seal praegu kümnendi tugevaimad vihmad ja paanikat tekitavad üleujutused. Võiks öelda, et meie ajastus siia põhja poole tulles oli ideaalilähedane ja loodame et siia need vihmasajud ei jõua. Eile kasutasime seda ilmataadi heldust, millega ta meie vabadel päevade ajal Queenslandi kostitab ka hoolega ära ja lasime ühel paadikesel end lähedalasuvale paradiisisaarele sõidutada. Saarel on nimeks Great Keppel Island ning seal oli väga mõnus praktiliselt inimtühjades valge liivaga randades päikese käes peesitada ning ammuilma soetatud snorgeldamisvarustusega helesinirohelises vees koralle ja nende vahel seiklevaid kirjuid kalakesi uudistamas käija. Veealune maailm on ikka imeline! Tagasitulles korjasime endale mälestuseks kaasa ka kotitäie kookospähkleid, mille avamisega end täna lõbustama hakkame. Kui keegi on ise proovinud või näinud filmi "Cast away", mille peaosas Tom Hanks ja vollepall nimega Spalding siis tead isegi kui raske see tegevus tegelikult on. Ilmselt lähevad käiku nii kuurist leitud haamer, kui mäkaiveri taskunuga, et neist kuramuse pähklitest piima kätte saada :)

Sellest kuidas meil see välja tuli ja kas keegi ka protsessis viga sai kirjutame aga juba järgmisel korral.

PS: Palju palju palju palju õnne Harry vennale Laurile ja tema kaasale Mari-Liisile tüdrukutirtsu sünni puhul !!! Loodame, et Lauril selles naistekarjas raskeks ei lähe :)

Kes ei tööta, see ei söö...

Alustame tänast blogipostitust rõõmusõnumiga - ME SAIME TÖÖD!!! Nii tore, nii tore, nii tore!

Aga alustame algusest... Eelmises postituses kirjutasime, et tulime linnakesse nimega Bundaberg. Too on siis Austraalia rummipealinn, sest seal toodetakse väidetavalt isegi maailmakuulsat ja üle maailma müüdavat rummi nimega "Bundaberg" (Ole hea, tee meile teene ja vaata järgmine kord poodi sattudes alkoholiletist, kas selline bränd ka Eestis esindatud on.) Meie toda rummi igaks juhuks proovima ei tihanud hakata, sest väidetavalt pidavat see hommikuks pea päris hellaks tegema.

Igatahes... meie tulime Bundabergi mitte selle pead-valutama-paneva rummi pärast vaid selleks, et siin on ka tohutult palju farme. Enamasti tegelevad nad kõik suhkruroo kasvatamisega aga leidub ka igasugu muudele viljadele spetsialiseerunud maaharijad. Ühtlasi olime päris mitme tuttava käest kuulnud, et Bundabergis leiab igaüks alati suhteliselt lihtsalt enesele töö. Kahjuks avastasime oma suureks pahameeleks, et tolles rummi ja maaharijate linnakeses vaatab iga nurga tagant vastu mõni tülpinud näoga backpacker. Ju siis oli jutt Bundabergi töörohkusest kulutulena mööda Austraaliat levinud. See linnake oli lausa uppunud tööd ja sooja otsivatesse backpackeritesse ja töö leidmine sealt tundus juba enne otsime hakkamist suhteliselt lootusetu. Sellegi poolest otsustasime eestlasliku kangekaelsusega siiski proovida. Esiti käisime läbi kõik linnakese tööbürood - tutkit! Siis proovisime hosteleid, kuna mitmel pool Austraalias tegutsevad kohalikud hostelid backbackerite ja kohalike farmerite vahel ka omamoodi töö ja tööjõu vahendajatena. Loomulikult saavad tööd ainult hostelites ööbivad inimesed ja loomulikult olid kõik hostelid kas täis või siis polnud neilt lähiajal tööd oodata. Siis otsustasime kavalad olla, vahemehed vahele jätta ja otse farmeritega suhtlema minna. Käisime umbes 4-5 kohas ja igalt poolt tuli samas stiilis vastus: "Te olete sel nädalal laias laastus umbes kahesajandad inimesed kes siin sel nädalal end tööle pakkumas on käinud. Jätke mind rahule mul ei ole teile tööd anda!"
Tuleb välja, et oli ka teisi kavalaid... :) Lõpuks hakkasime igatahes vaikselt vihjest aru saama ja jätsime Bundabergiga hüvasti. Ahjaa tegelt pidasime vahepeal Bundabergis ka Marguse sünnipäeva, kel täitus 5ndal mail kaks tosinatäit eluaastat. Pidu oli väga tore, ehkki Margus oli otsustanud kutsuda vaid kolm külalist :)

Järgmisel päeval sõitsime Austraalia rummipealinnast edasi ja jõudsime välja kohakesse nimega Rockhampton. Seal läks kõik sama rada pidi kui Bundabergis. Käsime läbi tööbüroosid ja hosteleid aga ei midagi. Siis läksime internetti ja saatsime ümberkaudsetele ja mitte nii väga ümberkaudsetele tööpakkumistele oma CVsid. Ei midagi... Otsustasime, et pole mõtet Rockhamptonisse pikemaks passima jääda ja sõitsime edasi ühte väiksemasse linnakesse nimega Yeppoon.

Kohe esimese asjana läksime kohalikku turismiinfosse, et sealt tööbüroode ja üldse elu-olu kohta uurida. Meiega tegeles üks väga toreda olemisega tädi Beverly, kes meid esiti pika pilguga üle vaatas ja siis leti alt ühe huvitava tööpakkumise välja tõi. Nimelt otsivat tema naabrimees Graig enda juurde tööle tublisid puudeistutajad. Tegime nii hästi kui suutsime tublide puudeistutajate näod pähe ja saimegi tädi Beverly käest ühe telefoninumbri kust tolle tööpakkumise kohta rohkem infot saab. Polnud me veel autosse tagasi jõudnudki kui näpud juba omasoodu numbri telefoni toksinud ja "Helista" vajutanud olid. Vastas tolle ennistmainitud naabrimehe naine, kes meie käest pikema jututa kohe küsima hakkas, et kas meil puudeistutamise kogemust ka on. Vastasime lolli peaga ausalt, et ei ole aga et õpime kiiresti, mille peale meid viiskalt tolle proua poolt pikalt saadeti. Kuna lootus tööd saada oli väga suur olnud siis võttis meie üle võimust suur sinine masendus. Sellest tulenevalt tekkis meil ka suur soov kellelegi tekkinud olukorrast kurtma minna ja kuna istusime ikka tolle infopunkti ees autos siis läksime nutuste nägudega sisse tagasi ja kurtsime tädi Beverlyle. Tädi tegi esialgu suured silmad ja siis vist hakkas tal meist pisut hale, igatahes soovitas ta meil õhtupoole tema naabrimehe juurest ise läbi tulla ja temalt otse näost näkku tööd küsida, mida me ka tegime. Naabrimeest tol õhtupoolikul loomulikult kodus ei olnud, küll aga olid seda teised puudeistutajad. Need tundusid toredad inimesed, ütlesid et puudeistutajaid on vaja küll ja andsid meile ühe teise numbri kust peaksime otse naabrimehega saama rääkida. Tegime siis teise lootusrikka kõne ja vastas taaskord too k... naine. Seekord olime targemad ja küsisime kohe naabrimeest. Tolle kodaniku näol oli tegu palju mõistlikuma inimesega ning leppisime kokku et teeme kõik neljakesti esmaspäeval tema juures proovipäeva. Ja arvake ära mis kell me tema juures kokku pidime saama - ei hiljem ega varem kui kell 5.00 hommikul. Lõbus!

Kuna oli parasjagu reede ja esmaspäevani selles väikses linnakeses nagunii midagi teha ei olnud siis otsustasime need paar päeva ja ööd veeta veidi ilusamates ja kallimates karavanparkides kui tavaliselt. Seda sellepärast, et ilusamad ja uhkemad karavanpargid on tavaliselt varustatud näiteks basseinide, batuutide, pinksilaudade ning tenniseväljakutega. Nii möödusidki meie päevad sel nädalavahetusel basseini ääres päikese käes lebotades, batuudi peal saltosid karates, pingpongi pallile vinti sisse panna üritades ning tenniseväljakul tagantkäe lööki lihvides.

Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 3.30. Kell 5.00 saime kokku oma töökaaslaste ning Graig´iga. Kell 6.00 jõudsime lõpuks sinna, kus puid istutama pidime hakkama olles selleks sõitnud praktiliselt tund aega mööda kruusaga sillutatud ja mõnest kohast ka sillutamata "teid" pidi (Autole see tööle minek ja töölt tulek eriti hästi ei mõju aga hetkel pole meil lihtsalt muud valikut). Töö nägi siis välja selline, et igaüks krabas endale vöö, kinnitas sellele kas ühe või tugevamad lausa kaks kasti (inglise keeles tray) puid, haaras väikese labida ning kukkus ette küntud vagudesse iga 2 ja poole meetri tagant hoolega puutaimekesi istutama. Üks tray täis on 48 istikut ning iga tray eest makstakse meile 5 dollarit. Töö käib 10 päeva järjest kella 6.00st hommikul kuni kella 14.00ni päeval, misjärel saame 4 vaba päeva. Äratus on igal hommikul kell 4.00, sest kell 5.00 tuleb juba liikuma hakata, et kell 6.00 põllul valmis olla. Meie oleme ju teada tuntud unimütsid ja uskuge mind, nii vara tõusta on lihtsalt kohutav :(

Maksmine käib kastide pealt - nii palju kui istutada jõuad, niipalju ka teenid. Kui esimesel päeval istutas Jaanika 10 ja Harry 20 tray täit puid, siis eile ehk 5 päeva hiljem oleme suutnud oma tehnikat lihvides jõuda numbriteni 27 ja 42 tray´d. Usume, et oleme oma jalajälje siin maailmas kindlasti roheliseks saanud, sest samas tempos jätkates istutab Jaanika päevas ca 1300 ja Harry 2000 puud. Huvitav mitu puud istab keskmine inimene oma eluea jooksul? Töö on raske ning meie pihud ning jalalabad on rakkudega kaetud ning lihased tugevast pingutusest valusad ent hea tempo puhul on võimalik siin väga hästi teenida, rääkimata heast tundest, mis hinge poeb, kui mõtleme, et oleme nõnda palju keskkonnale kasu toonud. Elame hetkel oma ülemuse renditud maja taga hoovis (telgis ja autos), kuna majas olid juba kõik toad täis. Sellegipoolest annab tasuta majutus meile hea võimaluse uute seikluste jaoks veelgi rohkem raha kõrvale panna.

Kui kauaks me siia jääme seda ei oskagi veel päris täpselt öelda aga eks aeg annab ka sellele küsimusele vastuse. Aga ok... ega meil nagu eriti midagi muud sinuga jagada ei olnudki. Palun vaata siis poes, et kas leidub Eestis ka toda Bundabergi rummi ja kirjuta meile kommentaaridesse.

Chiao!

Sydney ja ooperimaja viimaks nähtud!!!!

Esimese asjana luba meil vabandada, et me sul seekord nii kaua oodata lasime. Kinnitame sulle siiralt, et ei teinud seda mitte sugugi kiusu pärast, vaid seetõttu, et teha ja näha on olnud niiiii palju-palju. Kui nüüd lisame sellele paljukesele nähtule ja tehtule veel juurde meie teatavasti pika ja põhjalikuvõitu kirjastiili, saame tulemuseks ühe maru pika postituse. Seega hea lugeja, loodame, et oled end mugavasti raali taha lösutama sättinud ning sul pole järgneva 15 minuti jooksul mitte mingisugust põhjust oma pilku kuvarilt eemale pöörata. Here goes...

Eelmisel korral jäime oma jutukesega pooleli Melbourne´i radadel, umbes sinna kus me ei jõudnud ära kiita kui kaunis ja kummaline on selle linnakese arhitektuur. Meile jäi igatahes selline mulje, et sealsed linnaisad on oma arvukate raamatukogude ja muuseumite jms avalike asutuste ehituskonkurssidel andnud osalevatele arhitektidele mõista, et mida kreisim planeering mälupulgal nad linnavalitsuse uksele koputavad seda suurem tõenäosus on neil sel konkurssil ka edu saavutada. Igatahes ütleme siis igaks juhuks korra veel, et kellelgi arusaamatuks ei jääks - Melbourne on üks suu-ammuli-vaatama-panevalt-kaunis linn !!

Kahjuks jäi esimene päevakene mida sellekordses postituses kirjeldame meie sellekordse Melbourne´i külastuse viimaseks. Nimelt tegime sel hommikul ridiküle üle vaadates kollektiivse otsuse ruttu ka Sydney ära näha ja siis siva kusagile põhja poole tööd otsima põrutada. Oma viimasel päeval Melbourne´is sõitsime tasuta turistitrammiga ümber linna, uudistasime kohalikku linnamuuseumi ning näituste- ja messikeskust. Viimastega oli jälle selline lugu, et ümber maja käija ja arhitektuuri vaadata oli poole põnevam kui sisse näitust vaatama minna. Viimase tegemisena käime veel ära ka Observation Deck´il, mis asub ühe pilvelõhkuja 55ndal korrusel ja kust avaneb hingesängitavalt võimas vaade kogu linnale. Kahjuks pidime sel õhtul juba ammu teel olema muidu oleksime kindlasti tahtnud sama pilvelõhkuja otsa ka pimedas ronida (ok-ok liftiga sõita).Võime ainult spekuleerida, et mis siis oleks juhtunud aga tõenäoliseim versioon on selline, et oleksime olnud silminiisutava ja hinge põhjani välja liigutava vaatepildi tunnistajateks kuidas kogu linna miljonid ja miljonid tuled sisse lülitatakse ja läbi linna voolava jõe sillerdavad vood öise linnasära kahekordseks peegeldavad.

Kella 14 paiku asusime oma Melbourne´i kesklinnas asuvast hostelist teele Canberra poole. Kell 16 ikka veel Melbourne´i äärelinnas ummikus istudes mõtlesime, et küll oleks praegu tore olla hoopis esmaspäeva hommikul kell 8.00 Pirita teel, liiklus läheks palju kiiremini edasi :) Selleks ajaks oli ka selge, et me tol päeval väga suurt hulka maanteekilomeetreid omale seljataha ei jäta, sest oleme kogu tripi vältel omaeneste, auto ja kängurude elunatukeste säästmise nimel võtnud nõuks nii palju kui võimalik valges sõita. Kängurud muutuvad teatavasti pimedas maru aktiivseteks ja hüppavad maanteedel pidevalt autodele ette.

Niisiis ei jõudnud me tol pärastlõunal enam kuigi kaugele (pimedaks läheb ca 18 paiku) ja leidsime omale öömaja linnakeses nimega Wangaratta, kauni nimega karavanpargis Painters Island. Ühtegi maalijat me küll kahjuks ei kohanud ja saarest oli ka asi ikka väga kaugel aga ajas teine asja ära, seda enam et omanik oli nõus meile toredatele noortele mingist eksootilisest Estõuniast pisut hinnaalandust tegema.

Teisipäeval 21.04 jõudsime pärastlõunal Austraalia pisi-pisi-pisikesse pealinna Canberrasse (too on isegi väiksem kui Eesti pealinn:). Kohalikust turismiinfost ontliku tädi käest linna suurimate vaatamisväärsuste koha pärides saime lühikese vastuse : Parlamendi hoone ja Sõjamemoriaal. Tegime pildimasinaga klõps-klõps-klõps, pistsime üht-teist põskedesse ja põrutasime edasi. Ei olnud väga põnev linn. Põhimõtteliselt ainult poliitikud ja aasia päritolu üliõpilased. Viimaseid on muidugi üle terve Austraalia tohutult :)

Õhtuks avastame eneselegi ootamatult end Sydney äärelinnast. Plaan polnud tegelikult üldse sel päeval Sydneysse jõuda aga kui me juba seal olime, tegime pisut provokatiivsevõitu kõne meie Sydneys resideeruvale sõbrannale Ivile kes meid hea sõbrana ka loomulikult enda juurde öömajale kutsus. Tema nimelt üürib endale tuba majas kus peetakse väikest eralasteaeda..Saigi siis tol õhtul meelde tuletatud kuidas oli lasteaias magada. Polnud nagu väga vigagi, ei teagi miks lasteaias see magamine nõnda vastukarva käis. Kahjuks tabas meid hommikul väike tagasilöök, mille maine kehastus oli maja ja lasteaia omanik, kellele pilt neljast unisest eestlasest tema lasteaia põrandal sugugi ei meeldinud. Ivi oli juba tööl ja meie peale karjuda ei olnud mõtet, seega sai suurema viha välja valamise enda kaela mittemillesgi-süüdi-olev Ivi prantslasest majanaaber Erwin. Siililegi sulaselge, et järgmistel öödel pidime omale mujale koha leidma, kus Une-Mati saabudes pea patja vajutada.

Et mõistaksid järgnevaid sündmusi mis tollel päeval toimusid kirjutame siin nüüd vahepalana pisut sellest, mismoodi meie ca 6000 km sõit seitsme maa ja mere tagant Perthist meie autokesele mõjunud oli. Mõnda aega tagasi kirjutasime, et vahetasime välja aku, kuna vana otsustas ühel hommikul keset kõrbe elektrodid püsti visata. Lisaks sellele oli meil probleem summutiga, mis tagant otsast nii lahti põrunud oli, et paigast ära liikus ja kõige tagumise pütiga plastikust tagatiivale kenakese augu sisse sulatas. Lisaks oli summutaja tagumisel pütil sees suured augud ning selle püti sees kolises lahtiselt mingi igavana roostes sõel. Kõik see kokku ei häirinud maanteel suurtel kiirustel ja pööretel meid mitte üks põrm aga suurlinnas foori taga seistes tegime tähelepanu tõmbavalt lõrisevat häält umbes nagu 50ndatest pärit traktor. Lisaks hakkasid meil vaikselt mingisugused piduriklotsid ära kuluma, mis lisas lörisavale summutajale pidurdades veel ka kriiskava metall-hõõrub-vastu-metalli hääle. Tavapärane olukord linnas sõites nägi välja umbes selline. Foor läks punaseks, vajutame pidurit ja KRIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKS, LÖRR-LÖRR-LÖRR-LÖRR... kuniks taas paigalt võtsime. Arusaadavalt muutusime linnas ristmikel seistes ning oma sõidukorda oodates alati näost punasemateks kui sõitmist keelav foorituleke ning lõime silmad häbenedes porimattide suunas.
Arusaadavalt oli meil sellise autoga vaja midagi ette võtta. Seda enam, et Sydneys oli meil ka plaan auto maha müüa. Esimese asjana leidsime kusagil Sydney äärelinnas ühe väikese autopesula veel väiksema parkla, kus läks kohe testimiseks, et millised piduriklotsid läbi on. Pärast mõningast edasi ja tagasi kriiksutamist otsustasime, et suurim müraallikas on juhipoolne tagumine pidur. Soetasime siis autopoest tuttuued piduriklotsid ja asusime sobivat paika otsima. Asi polnudki nii lihtne kuna vajasime siledat, kalleteta maad, linnaosa kus aga parasjagu viibisime oli maru künklik, rääkimata vabadest parkimiskohtadest. Lõpuks leidsime ühe sileda tänava mingis eriti rikaste linnaosas jõe ääres. Ega midagi - särgid maha ja tööriistaarsenaliga mis koosnes ratta- ja tellitavast võtmest asusime keset Sydney kesklinna autol piduriklotse vahetama. Vahepeal tuli veel parkimiskontrolör meile meelde tuletama, et seal saab ainult 2 tundi parkida ja et kas me ikka saame selle aja peale valmis. Tegime asjatundlikud, me-vahetame-kahe-tunniga-kas-või-neljal-autod-klotsid-ära-näod pähe. Sellest kontrolörile piisas. Kuna rattakoopasse pidureid tellitava võtmega lahti kruttima mahtus ainult üks Harry, siis otsustas Margus samal ajal summutaja probleemile lahenduse otsimisega tegeleda. Uskuge või mitte aga ta suutis oma Mäkaiveri noaga summutaja augud esiti piisavalt suureks kangutada, et koliseva sõela kätte saaks ning pärast veel auguääred ka veel nõnda tagasi painutatada, et lörin poole väiksemaks muutus. Samal ajal oli Harry vanad piduriklotsid suutnud eemaldada ja üritas nüüd uusi paika suruda. Ei aidanud siin ei biitsepsid ega triitsepsid - piduri jõud käis tema omast mäekõrguselt üle. Mõtlesid poisid siis isekeskis, et äkki peaks vähe pidurivedelikku välja laskma, et siis ehk annab pidur vähe järele. Ennäe imet andiski, kuigi lödistasime kellegi majaesise ikka kenasti pidurivedelikku täis. Klotsid vahetatud, panime ratta alla tagasi ja asusime proovime,et kas kriuksub. Noh enam ei kriuksunud aga nüüd vajus piduripedaal vajutades peaaegu põhja välja ja aeglustus ei olnud just kõige tugevam. Otsustasime, et ilmselt jäi piduritesse õhk sisse ja asusime tarkade nägudega pidureid õhutama. Paar mullikest saime isegi kätte ka aga pidurdamine eriti paremaks ei läinud. Hoidsime siis järgnevatel päevadel kõvasti suuremat pikivahet kui tavalliselt kuniks ühel päeval otsustasime uuesti õhutamist proovida. Seekord saime ilmselt kogu õhu kätte, sest nüüd pidurdab auto nagu uus.

Tollel õhtul saime öömajale kesklinna hostelisse nimega Maze Backbackers. Asukoht oli super, kui sa pole just parasjagu autoga. Põhimõtteliselt maksime sel ööl parklas auto parkimise eest sama palju kui ühe inimese voodikoha eest hostelis. Toad olid umbes 2,5x1,5 meetrit nii, et olemine ole seal väga kitsas aga vähemalt pisteti meile check-in tehes pihku üks Sydney´t tutvustav raamat kus muuhulgas leidsime ka 16 erinevat tasuta joogi flaierit linna erinevates pubides. Õhtul käisime veel sõprade Maarja ja Annika poolt paljukiidetud Sidebar´is, kus panime live bändi saatel maha vägeva peo ja kasutasime ära esimese flaieri :) Sidebar rokib!

Kuna Sydney kesklinnas oli parkimine nõnda kallis siis otsustasime järgmiseteks päevadeks linnast veidi välja sõita. Lõpuks leidsimegi kohakese nimega Sydney Beachouse YHA kuhu jäime peaaegu nädalaks ning kus meie hommikupoolikud möödusid hosteli tasuta surfilaudade rentimisteenust armutult ekspluateerides. Esimestel päevadel toimus rohkem selline niisama ukerdamine ja lainetelt kooslepi vastu võtmine. Lõpuks hakkas aga see surfamine juba päris välja ka tulema, sai püsti ja isegi lainel liueldud. Ei ole kerge see iseõppija elu.

See ei tule sulle kindlasti üllatusena aga Sydney on ka ikka üks väga vahva linn. Suurem osa inimesi teab seda vaid ooperiteatri järgi aga tegelikult on seal ikka palju muud ka vaadata. Näiteks kohe ooperimaja kõrval on võimas sild nimega Harbour Bridge mis teeb pimedas tuledesäras vaat, et isegi ooperimajale silmad ette. Seal on vahva linnaosa nimega Darling Harbour kust avaneb supervaade linna siluetile. Seal on ööelu keskus Kings Cross, kus pole tavatu see kui sulle transvestiit tänaval vastu jalutades kelmikalt silma teeb. Seal on ca 7km-ne ookeaniäärne jalutusrada, mida läbi käies näed ridamisi ära paraja hunniku Sydney erinevaid randasid, üks ilusam ning rohkem surcfareid täis kui teine. Äge vaatepilt kui 10-15 surfarit ühe ja sama lainega kõrvuti kalda poole põrutavad. Seal on võimas jõgi mida mööda on võimalik praamiga üles ja allavoolu linna imetlema sõita. Seal on Hiinalinn kus saab maruodavalt sushi ja muude aasia hõrgutistega oma maitsemeelele pai teha. Seal on kõikide Sydneyt külastavate eestlaste "peab nägema" koht - Palm Beach. Sina lugeja tead seda ilmselt paremini Summer Bay´na seriaalist "Kodus ja võõrsil". Ei Alfi ega Pipat ei õnnestunud näha aga rand oli imeilus. Kõike seda ja palju palju muudki tegime/nägime me oma peaaegu kahenädalase külastuse jooksul Austraalia suurimasse linna Sydneysse. Kui võimalus avaneb tahame sinna kindlasti kunagi tagasi.

Kuni selle hetkeni oli meil juba pikemat aega peas haudunud plaan müüa maha meie truu Ford Falcon, öelda sõpradele Margusele ja Annele "Pakaa" ning sõita kahekesi näiteks bussi või lennukiga mõneks ajaks põhja poole soojemasse kliimasse raha teenima. Panime kohalikele netilehtedele autokuulutused, viisime hunniku lendlehti erinevatesse Sydney hostelitesse ning vastupidiselt meie kartustele oli meie auto vastu isegi päris suur huvi. Aga ühel saatuslikul päeval enne esimest näitamist otsustas meie summutaja taaskord häält tegem hakata, sedakorda küll mitte tagumisest pütist vaid esimesest. Sellist pläriseva sumpsiga autot ei saanud ju kellelegi näidata, seega läks käiku hosteli kapist tuuri lastud traadist riidepuu, parkla kõrvalt maast leitud torujupp ning hirmuäratavlt suur kogus mäkaiverisimi ja lörin oligi kadunud. Mõneks tunniks vähemalt... Näitasime autot päris mitmetele huvilistele ning üks iirlane olekski juba auto ära võtnud, kuni läksime koos kohalikku ARK´i ning saime teada uudise mis kogu meie maailma peapeale pööras. Nimelt arvasime me seni, et Austraalia on nagu Eesti - ehk siis sa ostad Tartust auto ja müüd selle pärast probleemideta Tallinnas maha. Selgus aga, et Austraalia meenutab oma erinevate osariikidega pigem nagu Euroopa Liitu ehk siis kui ostad Poolast auto ja tood selle Eestisse müügiks, siis pead selle Eestis uuesti arvele võtma, uue kindlustuse ja ülevaatuse tegema, numbrid ära vahetama jne. No on alles valu sabakondipiirkonnas...

Kogu see kupatus oleks läinud maksma 600 dollarit (ca 5000 krooni) mis meie kindla ostja otseloomulikult silmapilkselt ebakindlaks tegi. Tegime kiire koosoleku ja jõudsime üksmeelselt otsusele, et tekkinud olukord ei jäta meile muud valikut kui peame oma roadtripiga jätkama, tööd leidma ning põhjapoolt lähenedes alles kunagi Lääne-Autraaliasse tagasi jõudes auto maha müüma. Praeguses olukorras ei olnud meil ei raha ega aega, et autot remontima hakata. Remontima sellepärast, et võib-olla suutsime me teadmatud ja pahaaimamatud autoostjad ära lollitada aga ülevaatuse mehaanikud oleksid ilmselt hakanud pärima, et mis see riidepuu seal sumpsi küljes teeb ning meid ülevaatusel läbi kukutanud.

Nii olemegi uuesti teel. Seljataha on jäänud sellised vahvad kohad nagu Byron Bay, Surfers Paradise, Brisbane ja Noosa. Kõik igatpidi ponksid kohad. Byron Bay ja Noosa on sellised väiksemad asulad, rohkem surfarite, boheemlaste ja puhkajate linnakesed. Surfers Paradise on aga selline uhkem linnake kus sarnaselt näiteks Miamile on pilvelõhkujad pea otse rannaliivale püstitaud. Kohalikel pidi oleme ütelus, et kui Surfers Paradise oleks inimene, siis oleks ta Paris Hilton - särav, läikiv, pisut ropp, alati valmis pidutsema ning väga stiilile ja enesepromomisele orienteeritud. Nende mõne tunni jooksul mis me seal veetsime saime tollele ütelusele ohtralt kinnitust. Väga äge koht igatahes! Tahame ka sinna kindlasti tagasi minna... oeh nii palju kohti on, kus tahaks kauem olla ja rohkem näha.

Brisbane paistis pärast Melbourne ja Sydney´t igavõitu ning väike. Kahjuks sattusime sinna ka siis kui seal parasjagu Labour Day´d peeti ning enamus kohti kinni olid. Oleme kindlad, et kui meil oleks olnud pisut rohkem aega ja tahtmist sellesse linna süveneda, siis oleksime seal kindlasti palju vaatamist leidnud. Seekord piirdusime aga vaid paaritunnise jõekruiisiga ning sõiduga linna kõrval kõrguva Mount Goo-tha mäe otsa, mille otsast leidsime supervaate kogu linnale. Õhtuks jõudsime välja kohta nimega Childers ning esimese asjana hommikul oli meil plaan tööd otsima hakata. Tööd me kahjuks siit ei leidnud seega täna hommikul tulime teise lähedalasuvasse
linnakesse Bundabergi lotuses, et siin näkkab paremini. Eks siis järgmises postituses, mille paneme üles palju kiiremini kui seekord, anname teada kuidas läks. Hetkel oleme läbinud ca 8500 km.

PS: Selle postituse pühendame Margusele, kes täna oma sündimise päeva tähistab!

Tsauka-pauka!