Races races races...

Võtsime jälle kätte ja valmistasime omaeneste töökate kätega valmis ühe päris tuliuue blogipostituse. Seekordses loos tuleb juttu hobustest, mangodest ja romantilistest õhtutest. Loodame et su vaim on valmis - Jaanika ja Harry üks üsna viimastest Austraalia reisi blogipostitustest algab just nüüd!

Oli üks kaunis laupäeva pärastlõuna Broome'is ning meie blogi peategelased istusid oma truu tumesinise rolleri otsas ning vihisesid nagu tuul kohalikku hipodroomi poole. Nimelt olime omale pähe võtnud, et enne Austraaliast lahkumist peame korra ära nägema ka kohaliku hobuste võiduajamise ehk siis ürituse mis oma populaarsuselt on siin Austraalias lausa omaette fenomen. Võiduajamine toimub korra nädalas laupäeviti ning uksed avatakse janusele ning panustamishimulisele massile juba kella 12 paiku päeval. Traditsiooniliselt lüüakse selle ürituse jaoks end nii üles kui üles on end üldse võimalik lüüa ja siis natuke veel ning too laupäev ei olnud mingi erand. Peab ütlema, et suhteliselt koomiline oli vaadata neidiseid mini-mini-mini kleitides ja vähemalt! 10 cm tikkkontsadega kruusateedel ja murulappidel baaride ja raja vahet tikkimas ning härrasmehi ülikondades Broome kuumavõitu kliimas liitrite kaupa higi eritamas. Ning nagu see poleks meile kahele plätude, lühikeste pükste ja maikadega varustatud eestlasele veel piisavalt meelelahutust pakkunud oli kogu see seltskond end meie üsna hiliseks (kella 15.00 paiku) üritusele sisenemiseks täiesti sassi joonud. Hirnumiseks pakkus kogu nähtav juba piisavalt põhjust niigi aga oli see alles siis kui me korra elus ka hobuste peale raha mängu panna üritasime kui me päris valjult naerma purskasime. Nimelt ei olnud mitte kellegil õrna aimu ka mida, kelle peale või millistel tingimustel nad panustasid. Kuna tahtsime oma elu esimese hobuste peale panustamise teha kasvõi mingisugustelgi loogilistel alustel ja mitte: "pane-selle-hobuse-peale-kelle-nimi-sulle-kõige-rohkem-meeldib" strateegiat kasutades nagu meile sõbralike kaaspanustajate poolt korduvalt soovitati siis üritasime omale paari minutiga pisutki seinal olevaid tabeleid omale arusaadavaks teha. Umbes viienda inimese käest saime teada millised numbrid tabelis tähistavad händikäpi ja panustasime favoriidi võidu peale (noh eestlast värk ikka kindla peale:). Õnneks meie suksu ka võitis (pildil nr 8) ja ko ning pärast töökaaslased imestasid et kuidas me ikka teadsime...:) oh neid aussiesid küll ikka, no ei ole kõige teravam rahvus maailmas. Igatahes rahad 4 kordistatud seadsime sammud baari poole et paar võidukat jooki teha ja leidsime eest Marini ja Gristo, sõbrad Jaanipäeva üritusest. Nemad meie jookides eest veel raha ka kuidagi võtta ei tahnud ja nii lahkusime tollelt ürituselt üsna õnnelike nägudega. Põhimõtteliselt maksti meile 4 õlle joomise eest 30 dollarit peale - polnud just halb pärastlõuna või mis?

Läks mööda paar töist päeva ja leidsime end taas ühist töövaba hommikupoolikut nautimast. Kuna parasjagu midagi muud paremat pähe ei turgatanud siis otsustasime külastada linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvat mangofarmi "The Mango Place" .Teekond sinna ei kulgenud just erit lõbusalt kuna ilmataat oli otsustanud tollel hommikupoolikult meid üsna tugeva vastutuulega kostida. Nii me seal siis vuhisesime tasapisi (ca 45 km/h) mööda maanteed mornide nägudega 110 km/h märkidest mööda ja kujutasime ainult ette kui mitmed meist tuhinal mööduvad sõidukijuhid meile nii mõttelist kui ka olgem ausad päris tavalist trääsa näitasid. Lõpuks jõudsime taeva abiga (nagu Sal-Saller, Pets, Margus ja Priit romu BMW-ga kunagi ammu Pühajärvele:) oma Mango farmi kohale ja lootsime, et kogu see kannatusterada end ka ikka ära tasus. Olime ikka naiivsed... koht oli sisuliselt paari müügiriiuli ning väikses kööginurgaga varustatud katusealune kus päris kange saksa aksendiga seljakotirändur meile väikese mangoveini degusteerimise tegi ning oligi kogu lugu. Ostsime siis endale suveniiriks paar pakikest mangoteed ning alustasime nördinud nägudega tagasiteed. Tuul meie õnneks vahepeal suunda muutnud ei olnud ning tagasiteel kujunes keskmiseks kiiruseks 75-80 km/h tunnis millega me ilmselt siiski mõne autojuhi fuck´i näitamise ära teenisime aga kindlasti kordades vähem kui enne.

Läks jälle mõni aeg mööda ja ostustasime et nüüd on aeg sealmaal, et peaksime külastama meie hotelli kõige uhkemat ja vaieldamatult romantilisemat restorani "The Club". Alustasime oma toredat õhtut Sunseti restoranis päikeseloojangu silmitsemise ja 4-ühe-hinna-eest-kokteilidega ning pärast pimeduse saabumist kolisime üle "The Club'i" õhtustama. Esimese asjana asusime muidugi kohe hoolega jooke tellima ning peale oma valiku tegemist teatas kelner, et hotelli juht kes mõned lauad edasi samuti õhtusööki nautima oli tulnud tahaks meie veini meile välja teha. Lubasime tal seda loomulikult teha:) Edasi tellisime söögid ning kui esialgu arvasime, et tegu on kohaga kus tellid eelroa, pearoa ja magustoidu ning ikka kõhtu täis ei saa siis umbes poole pearoa ajal saime aru kui rängalt me eksisime. Praed olid ikka suure mehe mõõtu ning meil võttis ikka tükk aega enne kui kogu selle maitsva toreduse taldrikutelt kõhuõõnsustesse paigutada suutsime. Magustoiduks väike kohvi, jäätis ja Frangelico liköör ning kõige kallimalt kõige magusam musi. Kui arve maksmiseks läks avastasime et meie arvele oli "unustatud" lisada kõik joogid, magustoit ning söökide pealt tehti 50% soodustust. Ühesõnaga oleks too ülitore õhtu pidanud meie pangakontot vähendama üle kolmesaja dollari aga pääsesime lõpuks 76-ga. Elagu tutvused!:)

Ja elagu sina ka hea lugeja et viitsisid ei-tea-mitmendat-korda-juba siia lehele surfata ja meie tegemiste kohta lugeda. Tule varsti jälle sest järgmine postitus on meil juba põhimõtteliselt poolvalmis.
PS: Homme täpselt 2 nädala pärast lendame Austraaliast minema... Ei teagi kas nutta või naerda...?

Lugu Toomasest...

Tere kallis lugeja. Oma seekordse tagasihoidliku jutujada pühendame ühele väga erilisele inimesele - jah see postitus on sinule Toomas... Tegelikult ei ole meie loo peategelase nimi kindlasti Toomas aga kuna me tema õiget nime ei tea siis kärab Toomas kah...

Oli üks kaunis pühapäeva õhtu Broome´is mitte väga kaua aega tagasi. Päris arvestatav hulk jalgpalli lausa fanaatilise huviga jälgivaid inimesi oli kogunenud Divers Tavern nimelisse baari Broome äärelinnas, sest just tollel ööl kohaliku aja järgi kell 2.30 pidi algama Jalgpalli 2010 MM´i finaalmatš. Kellake oli tiksunud juba tunnike üle südaöö ning enamustel kohaleilmunutest võis täheldada juba vähemalt meeldivalt vindise joobeastme tundemärke. Eriti paistis aga teiste omasuguste seast silma Toomas kes oma ilmselgelt praaliva käitumise ja valju hääle poolest teistele klientidele vaikselt närvidele käima hakkas. Proovisid siis Divers Tavern´i usinad töötajad teda korduvalt erinevaid meetmeid proovides vaigistada aga Toomas ignoreeris igasuguseid korralekutsumise katseid täielikult ning jätkas oma teiste suhtes hoolimatut käitumist kõigi keeldude kiuste. Pisut enne kahte öösel oli üritusele korda looma palgatud turvameestel jäänud üle vaid üks abinõu kuidas Toomast vaikima sundida ja see oli ta krattipidi kinni võtta ning ta väikese tõuke abil uksest välja perseli poriloiku istuma suunata.

Kuna Toomas oli tark mees siis ta teadis, et kui jalgpallimäng tema igavlevatele meeltele tol õhtul lahutust ei paku siis tuleb ise midagi teha, et elu põnev oleks. Esimene asi mida Toomas poriloigus istude nägi oli Divers Taverni kõrval asuva ettevõtte silt: "Malcolm Douglas´s Crocodile Park." No ja eks sinna ta oma tuikuvad sammud siis seadiski...

Malcolm Douglas on siin Austraalias väga tuntud faunaentusiast (on siis tema näol tegu hiljuti varalahkunud Steve Irvine´i vähemtuntud ent mitte sugugi vähem pühendunud kolleegiga ) ning tema erilise sümpaatia sihtmärgiks on juba aastaid olnud krokodillid. Tema elutöö on olnud üles ehitada kaks pirakat krokodilliparki millest üks juhtus kogemata Divers Taverni kõrval asetsema ning parasjagu Toomase vaatevälja ulatuma. Napsised inimesed ei ole alati kõikse intelligentsemad olevused ent oma eesmärkide saavutamiseks paistavad nad ometi tihti silma hämmastava leidlikusega ning nõnda leidiski Toomas end õige pea korkodillipargi seest 2 meetri kõrguse okastraadiga varustatud traataiaga piiratud maaalalt ringi jalutamast.

Siinkohal aga nõudis alkohol viimaks Toomaselt viimasedki funktsineerivad ajurakud ning õige pea leidis Toomas end kogu pargi kõige suurema ja paksema soolaveekrokodilli (soolavee omad on need hirmsamad) nimega "Fatso" otsast istumast ning tollele hirmuäratavale elukale õlut pakkumast. "Fatso" polnud muidugi ideest, et keegi Toomas tema seljal keset kõige magusamat uneaega istet võttis just erilises vaimustuses ning tegi seda mida iga endast lugupidav krokodill tema asemel oleks teinud ehk siis hammustas Toomast. Vot nüüd siinkohal võime küll julgelt kuulutada, et tegu on järjekordse tunnistusega vanale rahvatarkusele mille kohaselt kõikvõimas vanamees kes elab taevalaotuses kaitseb lolle ja joodikuid. Esiteks hammustas Fatso Toomast jala alaosast ja veel sellise nurga alt et esimese ampsuga tal Toomase jalaluud katki hammustada ei õnnestunud. Teiseks sai Fatso üsna kohe aru, et Toomase veri ei maitse mitte sugugi nii magusalt kui tema keskmisel saakloomal vaid sisaldab endas hoopis "väikest" promilli ning lasi Toomase jala suht kohe peale hammustamist lahti ning jäi hetkeks kõhklema enne kui ta seda alkoholist läbiimbunud saaklooma uusti purema asus. Fatso hetkeline kõhklus andis aga Toomasele suurepärase võimaluse Fatso puurist siva nö sääred teha. Kuigi Toomase jalg oli korralikult pureda saanud suutis Toomas nüüd juba ilmselgelt adrenaliini tegutsemapaneva mõju all Fatso puurist minema komberdada ja jumal teab mismoodi end uuesti üle 2m okastraadiga varustatud aia vinnata ning tagasi Divers Taverni baari komberdada kus sadakond üllatunud silmapaari televiisoris jooksvale Jalgpalli MM finaalile selja pöörasid ja hoopis teda jälgima asusid. Pärast avaldasid eksperdid veel meediale, et ainus põhjus miks Toomast täna veel mööda Broome´i ringi tatsab ning teda krokodilliekskremendi kujul Fatso puurist välja ei roogita on see, et tema veres oli nii palju alkoholi. et krokodillile see lihtsalt ei meeldinud.

Nädalake hiljem on Toomasest saanud üle Austraalia ja lausa üle maailma tuntud imemees kes pääses krokodillipuurist eluga.

Kogu sellest loost oskame meie tuua välja kaks mõttetera... Esiteks tundub meile, et ükskõik mis täbarast olukorrast sa end ka ei leiaks parem on olla täis kui kaine. Teiseks see, et järgmine kord kui mõni sinu sõber, töökaaslane, pereliige või lihtsalt mõni loll keda sa tunned saab sinu arust mingi eriti idiootliku asjaga hakkama, siis pea meeles, et maailmas on inimesi kes ronivad krokodillipuuri krokodillile õlut pakkuma.

Lõpetuseks soovime kogu Eesti rahvale õnne lõpuksometi eurotsooniga liitumise puhul! 1. Jaanuarist 2011 läheb siis lahti!

23 juuni Austraalias!

Hää lugeja, nagu eelmises postituses piraka suuga lubatud sai, pajatame sulle seekord pisut sellest mismoodi meil siin Broome'is Eesti ühe suurema ja olulisema tähtpäeva - Võidupüha tähistamine siin Austraalia mandril möödus. Ettevalmistused algasid juba paar nädalat varem kui hakkasime luurama, et kas siin Broome'is ka teisi selliseid virumaalasi on kellel võiks 23nda Juuni paiku kurk kuivama hakata. Selgus, et kuiva kurgu sündroomi kavatsesid selle kuupäeva paiku põdeda nii mõnedki hetkel Broome'is resideeruvad eestlased. Üsna õnnelikena, et me pole ainsad selle koleda haiguse käes vaevlejad, sai töö juurest organiseeritud mõlemale vabad päevad. Kui suuremad probleemid nagu seltskond ja pohmakaga-tööle-mitte-minemine olid lahendatud, hakkasime tegelema vahetumate ent see eest mitte sugugi vähem olulistema probleemidega nagu söögi- ja joogipooline. Söögiks valmistasime omale üle pika aja jälle hunniku kartulisalatit. Oi kui hea oli! Veel varusime kuhja grillvorsti, õlut, siidrit, veini ja kõike muud mida ühe korraliku Jaanilaupäeva tähistamiseks vaja läheb.

Teiste pidulistega sai kokku lepitud, et kohtume kõik rannas ja põrutame pool tosinat või veidi enam kilomeetrit mööda randa põhja poole, et keegi meid öösel segama ei tuleks ja meie oma peo ja lõkkega omakorda ka kedagi teist ei segaks. Plaan oli loomulikult ka ööseks sinnasamasse randa pead puhkama (loe: kaineks magama) jääda aga siin tekkis meil väike probleem. Nimelt olime kogu oma matkavarustuse nagu magamiskotid, madratsid, telgid jms kas maha ärinud, ära kinkinud või minema visanud. Samuti polnud meil ju siin Austraalias vast seni isegi kõige enam kasutatud ajutist magamisaset ehk siis meie armastatud Ford Falconi pagasiruumi enam kahjuks käepärast. Ühtlasi ei olnud me väga kindlad, et me oma tubli ent siiski vast rannas sõitmiseks mitte väga sobiliku rollerikesega mööda randa väga kaugele jõuame. Kus aga häda kõige suurem seal meie toanaaber Carly kõige lähem. Nimelt on Carly spetsiaalselt matkamise jaoks kohandatud vana Volkswagen Transporter bussiloksu õnnelik omanik. Ühtlasi oleme tähele pannud et meie toanaaber Carly on väga lahke inimene ning tal on tekkinud eriline sümpaatia ühe Jaanika magustoidu - kookospallide vastu. Seega tegime seda mida iga teine meie olukorras inimene oleks teinud ehk siis rullisime hunniku kookospalle. Järgmiseks päevaks oli meil buss olemas ning peale käsi piiblil antud lubadust, et me tema kulla Volksut ära ei uputa ja põlema ei pane, laadisime kogu oma tavaari bussi ja asusime ranna poole teele.

Seal ootasid meid pisikese ent sellegipoolest silmahakkava eesti lipukesega ees kaks džiipidega varustatud paarikest Kelin ja Mikk ning Marin ja Kristo ning üks nende tuttav tüdruk Kerli. Kui olime tutvumisringiga ühele poole saanud ilmusid eikusagilt ka veel kaks tüdrukut Kerli ja Kadri. Seega oli meid kokku 9 inimest. Kümmekond minutid ja kolmveerand esimest õlut hiljem jõudsime järeldusele, et kedagi teist vist tulemas pole ja hakkasime vaikselt Miku poolt ammu valmis vaadatud laagriplatsi poole sõitma. Meie kätte Carly poolt usaldatud bussikene oli rannas liiva peal väga tubli ja jäi kinni alles ca 25 meetrit enne laagriplatsi. Kuna aga siin Broome'is on ühed Austraalia ja ilmselt ka kogu maailma suurimad tõusud ja mõõnad (nende kahe vahe on pidevalt ööpäevas ligi 10 meetrit) siis ei tundunud just eriti hea idee mõõna ajal oma toanaabrilt laenatud bussi teistest 25 meetrit vee poole jätta. Ega midagi, kaevasime esirattad natuke välja, rakendasime bussi ette nööripidi Miku ja Kelini neljaveolise Nissani ja 10 minutit hiljem olimegi piisavalt kõrgel pinnal, et öö kenasti ning kuivalt üle elada. (Viimase lause lõpp kõlab nagu fraas mõnest tampoonireklaamist kas pole:)

Igatahes transpordialased probleemid lahendatud hakkasid poisid tuld tegema ning tüdrukud laagripaika üles sättima. Pool tundi hiljem oli päike juba loojas ning 9 eestlast istusid ümber lõkke rääkisid juttu, jõid õlut ning vaatasid kuidas šašlõkk ja grillvorstid vaikselt süte peal valmisid. Läks mööda paar toredat tundi pidu oli juba täies hoos ja äkki näeme et meie poole liiguvad mööda randa kuus paarikaupa üksteise kõrval kimavat rollerit või siis kolm autot. Lähemale jõudes saime aru et tegu oli loomulikult 3 autoga ning sealt hüppasid välja veel kuus eestlast ning üks eriti rasta olemisega austraallane. Nemad tulid meie peole lausa Broome'ist 140 km kaugusel asuvast arbuusifarmist, millest tulenes ka nende pisut hilisem saabumisaeg. Esimese asjana nägime kohe et neil oli 1 neljaveoline auto ning kaks tavalist autot, millest viimased sarnaselt meie bussile meie pisut kõrgemale asuvasse laagripaika omal jõul kindlasti ei jõuaks. Nemad otsustasid aga asja pisut teisiti lahendada kui meie. Kui meie palusime oma neljaveoliste masinatega varustatud sõpradelt abi et auto pehmest liivast läbi vedada siis nemad võtsid lihtsalt nii kaugelt kui võimalik hoogu ja kimasid MAUHHTI sinna pehmesse liiva kinni nii kaugele kui hoog neid viis. Nojah ka nii võib, mõtlesime meie, sest nad said autod ju piisavalt kaugele et öö kuivalt üle elada. Iseasi muidugi kuidas nad auto hommikul kätte saavad ning millised on kahjud auto all. Aga pidime nentima et kahtlemata põnevam ja huvitavam lähenemine kui meil. Kuna meil oli pidu juba mõnda aega täies hoos olnud siis meil kahjuks kõigi nende uute tulijate nimed meelde ei jäänudki aga tegu oli toredate inimestega ja nende saabumine lõi peole kindlasti järgmise käigu sisse.

Terve õhtu ja öö rääkisime uute sõpradega juttu, sõime šašlõkki kartulisalatiga, jõime kaasatoodud õlut ja siidrit ning tegime niisama pulli kuni umbes poole viieni hommikul kui tundsime et lihtsalt on aeg...Vajusime väsinult oma Volksu bussi pagasiruumi ehitatud voodile magama ja ärkasime alles siis kui päike bussis olemise liiga kuumaks kütnud oli. Hommikul oli olemine muidugi pisut kehvavõitu aga sellegipoolet oli üldine meeleolu positiivne ning kõik olid juba eelmise õhtu lõkkeaseme ümber eelmise õhtu parimaid juhtumisi meelde tuletama ja kommenteerima kogunenud. Kokkuvõtteks võib õhtut lugeda kordaläinuks ainult üks asi jäi pisut vaevama et mismoodi need hilisemad tulijad oma autod pärast kätte said? :) Hommikul enne meie kojusõitu olid nad igatahes kõik pisut enam eelmisest õhtust ülejäänud õlledest kui oma autodest huvitatud. Äkki kunagi näeme neid veel, eks siis küsime kuidas läks ja anname sullegi teada.
Selline ta siis oli - meie teine järjestikune Jaanipäev siin Austraalias. Ega tegu polnud muidugi nii hea Jaanipäevaga kui me sinu seltsis armas lugeja oleksime veetnud aga ajas teine asja ära...

Suured ja märjad musid kõigile!
Jants ja Harts

PS: Kuna oleme siin Asutraalias nii palju toredaid Hollandi inimesi kohanud siis hoiame oma pöidlad pihus, et Holland paneks vuti MM'i kinni

Tähtpäevad!

Palju Õnne Sulle...Palju Õnne Sulle... Palju Õnne Kallis Ema...Palju Õnne Sulle!

Kõigile neile kes seda veel ei tea siis just tänasel toredal suvisel pööripäeval on Harry kalli ema Ene sünnipäev. Soovime talle selle puhul palju-palju-palju õnne! Kahjuks tulevad õnnesoovid juba teist aastat järjest teiselt poolt maakera kuid eks iga mööduv lahusoldud (täht)päev teeb jällenägemise veelgi magusamaks. Ning ega seesamune jällenägemise päev pole ka enam mägede taga... paar kuukest veel vaja vastu pidada ja ongi käes! Loodame, et tänane tore päev möödub emal suurepäraselt, et pidu tuleb ikka taevani ning et külalised toovad talle just selliseid kingitusi nagu ta sügavates südamesoppides saada loodab!

Ning kuna jutuvoog juba tähtpäevade peale läks siis kõigi eestlaste ja eestimeelsete inimeste lemmikpidupäev JAANIPÄEV on kohe-kohe ukse taga! Loomulikult ei pea me sulle seda meelde tuletama, sul on kindlasti mõni vahva plaan Jaanipäeva tähistamiseks juba nädalaid kui mitte kuid peas haudunud. Meid valdab suur kurbus, et me ka sellest vahvast üritusest juba teist aastat järjest ilma jääme aga õnneks on meil siiski endalgi ühtteist plaanis.

Meil siin Broome'is organiseerivad nimelt aktiivsemad eestlased Jaanipäeva puhul väikest rannapidu kuhu ka allakirjutanutel on plaan kindlasti kohale minna ning lõkkevalgel mõned grillvorstid paari pudeli õlle-siidriga alla loputada. Broome ei ole nimelt meeletult suur koht aga siin on eestlasi hirmuäratavalt palju. Julgeksime pakkuda et meil endil on au olnud umbes 10-15 kohtuda ja natuke juttugi puhuda ning teist samapalju on kindlasti veele selliseid maarjamaalasi kelle otsa me veel nö "koperdanud" ei ole. Kuna tulime siia Austraaliasse pigem just eestlastevaba keskkonda otsima siis üldiselt me oma rahvuskaaslasi just tikutulega taga ei otsi aga Jaanipäeval on küll tore kui kaasmaalasi ümberringi palju on. Nii kahekümne kolmas kui kahekümne neljas kuupäev on meil mõlemal juba töö juurest vabaks organiseeritud ja peame tunnistama, et oleme päris elevil. Me oleme siin juba aprilli algusest nagu oravad rattas 6 päeva nädalas ilma igasuguste pidupäevadeta järjest töötanud, seega miski nagu kohe kripeldab sees, et sihukest mõnusat tähtpäeva oleks vaja. Igatahes kallid kaasmaalased kolmapäeval pudelipõhjad taeva poole! Aga noh loomulikult pidage ikka piiri ka... natuke:)

Üks naljakas insident juhtus veel Harry töö juures kui ta endale Jaanipäeva tähistamiseks vabu päevi küsis. Hotellis ollakse juba harjunud, et Harry tahab alati vähemalt kuus päeva nädalas töötada, seega palve kahte päeva vabaks võtta tekitas otsekohe palju küsimusi. Mis tal siis sel nädalal nii erilist plaanis on, et ta lausa kaks päeva järjest vabaks tahab võtta? Proovis ta siis end kokku võtta ja töökaaslastele oma parima seletusega Jaanipäeva kontseptsioonist lagedale tulla: "Noh vaadake kolleegid me tähistame iga aasta 23ndal Juunil Eestis võidupüha ja kõik lähevad sõprade ja peredega randa või heinamaale ja teevad suure lõkke ja ja grillivad ja joovad õlut ja mängivad mänge jne."

Harry kolleegid ja ülemus naersid sellepeale kõvasti oma viis minutit enne kui üks neist otsustas arusaamatu näoga Harryle seletada et see ongi juba iga tavaline nädalavahetuse päev Broome´is et lähed sõprade randa, teed väikese lõkke, jood õlut, grillid ja teed niisama pulli. Et mis me eetslased siis ülejäänud aasta teeme. Ei osanud Harry nagu kohe midagi eriti kosta selle peale. Pisukese mõtlemise peale proovis ta siis seletada, et kujutagu nad ette kui suur üritus see siin Asutraalias oleks kui nemad saaks ka rannas ainult nii umbes kolmel nädalal aastas käija ja seda ka muidugi ainult juhul kui ilmataat tollel aastal eriti heas tujus on. Sellepeale küsis muidugi üks kolleeg tabavalt, et mis kuradi pärast peaks keegi üldse tahtma sellises kliimas elada. Harry lubas talle teada anda kui ta ise selle välja mõtleb.

Igatahes 23ndal Juunil saame tund enne päikeseloojangut ülejäänud eesti kambaga kokku ja läheme koos veidi ülejäänud randa kogunenud inimmassist pisut kaugemale pidu panema. Paari päeva pärast anname sulle siis teada kuidas läks. (Tuleb ju juhust kasutada kui tegelikult ka blogisse millestki kirjutada on :)
Jääge muhedaks!
Jants ja Harts

Napsuvaba kuu!

Päev 31... käed ei värise, enesetunne on hea. Oleme nüüdseks kõik pika mai kuu kolmkümmend ja üks päeva ilma tilkagi alkoholi sisse võtmata mööda saatnud. Oleme uhked... oleme uhked selle üle, et suutsime kiusatusele vastu panna ja seeläbi oma Austraalia reisi jooksul kõvasti vatti saanud maksasid vähemalt kuu aega säästa. Oleme uhked, et saime oma väsinud ja kulunud pangakaardikesele kohaliku Liquorlandi poe õela olemisega makseterminalist väikese puhkuse anda. Oleme uhked, et elamisväärse elu elamiseks pole meile tingimata alkoholi vaja. Ja oleme uhked, et see polnud meile kummalegi ülemõistuse raske. Kuid samas peame tunnistama, et oli aegu kus kiusatus oli suur. Meenuvad päevad kui saabusime 34 kraadise leitsakuga kell kolm pärastlõunal töölt ning enne higisena diivanile vajumist kallasime omale külma klaasi... vaarikamorssi. Veel meenuvad meie vähesed ühised vabad õhtupoolikud kui vurasime oma pisikese tumesinise rolleriga, pitsa ja muude piknikutarvetega varustatult Cable Beach´i meie tagasihoidlike kogemuste põhjal üht maailma ilusaimat päikeseloojengut nautima ning jõime... (jep arvasid ära!) jälle vaarikamorssi. Oleme uhked, et meil jätkus piisavalt tahet, otsustavust ja järjekindlust, et plaan paika panna ning sellele kiusatuste kiuste kindlaks jääda, sest kui me tagasi Eestisse tuleme läheb meil kõiki neid iselooomuomadusi oma plaanide ellu viimiseks väga vaja. Ühesõnaga oleme lihtsalt uhked...enda üle!

Täna õhtul kui kell tiksub sekundi üle südaöö korgime lahti ühe või kaks siidri- ja õllepudelit ja joome. Mitte sellepärast et vaja oleks, vaid sellepärast et kogu sellele maikuus-me-ei-joo ettevõtmisele omamoodi sümboolne punkt panna. Me ei tea kas võtame kunagi veel mõne taolise projekti ette aga oleme õnnelikud, et seda tegime, sest õppisime seeläbi enda kohta midagi uut: Kui me ainult tahame siis jätkub meil järjekindlust, et teha ükskõik mida! (Loodan et see ei kõla sulle hea lugeja nii imalalt kui meile oma juttu pärast üle lugedes:)

Proovime nüüd aga viia jututeema millegi muu kui meelemürkide tarbimise või õigemini mittetarbimise peale. Kirjutame sulle, hea lugeja natuke meie kliimast. Nagu sa ehk meie eelmistest toredatest blogipostitustest või lihtsalt eestlasele omasest kõrgeltarenenud loomulikust intelligentsist tead, siis on siin Austraalia loodeosas Broome'i linnakeses sisuliselt kaks aastaaega. Märg ja kuiv. Märg hooaeg tähendab seda, et väljas on väga kuum, õhuniiskus sülitab suure kaarega igasugustele normaalsuse piiridele ning sajab üsna tihti. Kuiv hooaeg mis on ühtlasi ka turismi kõrgaeg tähendab aga seda, et temperatuur ning õhuniiskus kukuvad isegi valge inimese jaoks enam-vähem üleelatavatesse piiridesse ning taevataat lõpetab igasuguse inimestele krae vahele tilgutamise.

Hetkel on toosama kuiv hooaeg umbes kuukese või kaks juba peal olnud ning peame tunnistama, et viimasel ajal oleme sunnitud taas tutvust tegema koleda tundega mis kannab nime "külm". Päeval on ikka hea soe olla, sest kraade üle 30-ne, kuid hilisõhtuti ja varahommikuti kukuvad siin temperatuurid lausa 18ne kraadi peale ning lühikeste pükstega rolleriga tööle või koju vuhisedes oleme oma lõugadele üle pika aja jälle põhjust lõdiseda andnud. Kohalikelt oleme kuulnud hirmujutte, et juuni lõpus - juuli alguses võivad siin öised temperatuurid kukkuda isegi alla 10 kraadi. Jah lugesid õieti - alla 10 kraadi! Noodsamad hirmuäratavad hirmujutud on meid pannud oma seljakottidesse sukelduma ning sealt põhjast ammuilma unustatud ning ämblikuvõrkudega kaetud kampsuneid ning jopesid välja kookima. Nii ongi viimasel ajal Broome'i tänavatel näha olnud üsna naljakat vaatepilti. Kujutage ette ühte pisikest sinist rolllerit, mille pisikesele istmele on pika harjutamise tulemusena kuidagi ära mahutatud põhjamaiselt suure kasvuga (loe tagumendiga) Harry ja imeilusa kasvuga (loe: tagumendiga) Jaanika. Nagu see poleks veel piisavalt naljakas manage ette pilt valgetest munakujulistest kiivritest nende peas, päikeseprillidest nende päikesest põlenud ninadel, lühikestest pükstes nende jalas ning paksudest kapuutsiga kampsunitest nende seljas milledele on veel igaks juhuks peale visatud kaks aastat kotipõhjas vedelenud talvejoped. Kui see kirjeldus teil isegi muiet suunurka ei toonud siis oleme me küll kirjanikena nii läbipõrunud kui läbipõrunud ühed kirjanikud üldse olla saavad, sest isegi meil on raskusi nendel rollerisõitudel eneste üle mitte naerda.

Kui nüüd muidugi järele mõelda siis mõnes mõttes on see temperatuuride kukkumine isegi hea asi, sest see annab meie organismidele väikese "heads up'i" sellest mis meid Eestis ootamas on ning ühtlasi meile hea põhjuse enne augustikuist Virumaale naasmist meelde tuletada kuidas kasutatakse põhjamaiseid külma vastu võitlemise relvasid nagu kampsun, jope ning Jägermeister (juunist võime ju jälle juua:). Kuigi peab mainima, et kui hetkel on isegi 18 kraadi meie jaoks külm, siis tagasi tulles saab Eesti temperatuuridega harjumine olema ikka kohe vääääga raske...
Lõpetuseks saadame siit Austraaliamaalt ühe hiigelsuure õnnitluse Jaanale ja Tiidule abieluranda sõudmise puhul. Loodame et teie pulmad olid täpselt nii ilusad kui lootsite ja naudite mesinädalaid veelgi rohkem :)!!!

PS: Lihtsalt väikese ääremärkusena tahtsime sõbraliku soovituse anda, et kui auväärt lugeja peaks samuti kunagi plaanima ühe karske kuu teha siis ehk oleks veebruar see kõikse parem valik ! :)

Muinasjutt

Ühel kaugel-kaugel maal, seitsme mäe ja mere taga, suures-suures Kängurumaa Kuningriigis elasid kord üks tüdruk ja üks poiss. Nende nimed olid Jaanika ja Harry ning nad olid hästi-hästi toredad ja head inimesed ja armastasid teineteist väga. Nad rändasid selle suure maa peal tubli mitu aastat mustlaste kombel ringi kuniks jõudsid lõpuks selle piraka Kängurumaa Kuningriigi loodeossa, pisikesse linnakesse nimega Broome ning hakkasid seal usinasti tööl käima.
Nad töötasid suures ja uhkes lossis mis asus vahetult linna ilusaima ranna ääres. Kuna see loss oli nii ilus ja uhke ja otse ranna ääres siis käis seal lossis kogu aeg palju külalisi. Osad külalised käisid seal lossis niisama puhkamas, osad käisid seal sünnipäevasid või pulmasid pidamas, osad sattusid sinna aga hoopis mõnda seal lossis korraldatud konverentsi külastades ja mõned leidsid et see on lihtsalt tore koht kuhu oma armukest viia. Ega tegelikult polegi see nii oluline miks need külalised sinna sattusid, oluline oli see ,et selles lossis polnud mitte kunagi külalistest puudus.
Meie muinasjutu peategelased Jaanika ja Harry rabasid seal lossis kõvasti tööd teha. Jaanika töötas ühes selle lossi kolmest ilusast söögisaalist nimega "Päikeseloojangu Baar ja Grill". See söögisaal kandis sellist glamuurset nime sellepärast, et see asus otse ranna kaldal ja sealt avanes igal õhtul ookeani sini-sinistesse vettesse loojuvale päikesele võrratu vaade. Jaanika, kelle ülesandeks oli külalistele söögid ja joogid ette toimetada hoolitses oma külaliste eest alati väga hästi ning tänu sellele oli ta söögisaali pidajate ja ka külaliste seal väga kõrges hinnas.

Harry töötas aga hotelli teises otsas ning tema töö oli teha saabuvatele külalistele oma valge kaheksa inimest mahutava elektrilise hobusega lossi pirakal territooriumil väike tuur ning aidata nad oma kaugelt maalt kaasa toodud pakkide ja kompsudega nendele broneeritud külalistetuppa. Kusjuures alati oli nii, et mida rohkem ja raskemad pakid ja kompsud külalised omale kaasa pakkinud olid seda tõenäolisemalt asus nende külalistetuba üleval korrusel. Kuna ka Harry hoolitses külaliste eest väga hästi siis oli ka tema lossipidajate ja külaliste silmis väga kõrges hinnas.
Nii need Jaanika ja Harry siis töötasid seal ilusas ja uhkes lossis juba lausa kuus nädalat peaaegu puhkepäevadeta. Oma harvadel vabadel päevadel käisid nad linnakese söögisaalides õhtustamas või ühes linnakese keskel asuvas majas, suures saalis seina peale riputatud valge lina pealt liikuvaid pilte vaatamas. Elu oli rahulik, lihtne ja suhteliselt sündmustevaene. Jaanika ja Harry olid sellega loomulikult arvestanud sest nad olidki sinna Broome linnakesse tööd rügama läinud. Nimelt tahtsid oma allesjäänud ajaga Kängurumaa Kuningriigis võimalikult palju kulda ja karda säästa. Nende päriskodu ei olnudki tegelikult Kängurumaa kuningriik vaid hoopis väike ent selle eest suure südame ja toredate inimestega Viru Kuningriik mis asus Kängurumaa Kuningriigist seitsme maa ja mere taga. (Tundub et muinasjuttudes on ainult üks pikkusühik kas pole...) Nad plaanisid umbes kolme täiskuu pärast omale paar paari seitsme pennikoorma saapaid muretseda ja päriskoju tagasi joosta. Et nad aga päriskoju kohale jõudes päris kerjusteks ja hulkuriteks hakkama ei peaks, vaid saaksid õnnelikult elu lõpuni elada siis tuli neil veel natuke aega seal Broome'is tööd edasi teha.

Lõpp


Nojah see tuli pisut teistsugune postitus kui tavaliselt... Eks ta üks paras muinasjutt oli aga loodame et nautisite seda sellegipoolest. Kahjuks pole meil sulle tõepoolest hetkel mitte midagi muud kirjutada. Ahjaa, üks asi võib-olla oleks, nimelt tegime siin omavahel sellise diili, et mai kuus me tilkagi alkoholi ei võta. Mõtlesime et säästame veidi raha ja tervist. Täna on 19nes mai ja pole hullu midagi see karsklase elu. Peab lihtsalt olema kogu aeg midagi teha - meie puhul on selleks töö, mida rabame teha minimaalselt 6 päeva nädalas aga vahest ka näiteks 17 päeva järjest. Suured musid kõigile ja kirjutame kohe jälle kui midagi põnevat juhtub.

PS: Kuna oleme järgmised kolm kuud kindlasti paiksed siis võite vabalt meile kirjutada joonistada või midagi magusat saata aadressil:

Jaanika and Harry,
Unit 28, P.O. Box 77,
Broome 6725, WA,
Australia

Seiklusterohke nädal!

Ja ongi jälle puhkus selleks korraks läbi! Kui sa teed midagi uut ja põnevat, sealhulgas reisimine ja igasugused erinevad tuurid, siis aeg läheb ikka nii kiiresti- meil läks see poolteist nädalat nigu niuhti. Aga reisida sai ikka omajagu- Airlie Beachist Cairnsi (bussiga), Cairnsist Darwinisse (lennukiga) ja lõpuks Darwinist Broome'i (ka lennukiga). Hetkel siis olemegi jälle tagasi vanas tuttavas Broome'is ja käime oma esimesi päevi jälle Cable Beach Clubis tööl. Kuigi oleme vahepeal 4 kuud Broome'ist ära olnud ja ringi reisinud, ei võtnud meil esimesel päeval tundigi aega enne kui olime taas oma parimas töövormis. Muudatusi just palju vahepeal sisse viidud ei ole, kuid uusi nägusid on küll kõvasti. Muuhulgas töötab meie hotelli housekeepingu osakonnas kolm eesti poissi. Seni oleme vaid lühidalt jutustada saanud aga järgmisel neljapäeval pidime tegema väikese pokkeri/tutvumisõhtu.

Aga jätkame sealt, kus meil eelmine kord pooleli jäi. Kobisime kolmapäeva hommikul oma suurte kompsudega bussi peale, mis pidi meid Cairnsi viima. Ütleme nii, et need mitmed ja mitmed toostid, mida meie ärasaatmise puhul eelmisel õhtul joodi, tegid meie pead päris haigeks seda enam, et magada saime me tol ööl tubli 3 tundi. Igatahes, esimeses bensuka peatuses varusime kohe omale suure hunniku veepudeleid ja kuidagi moodi me selle bussisõidu siiski üle elasime/magasime. Aga kuradi pikk sõit oli :)

Cairnsi jõudsime me õhtul kell 10 ja bussi vastu tulid meie vanad töökaaslased Broome'ist - Crystal ja Andrew. Oma esimese öö veetsimegi nende juures sohval magades. Järgmine hommik oli meil äratus kell 6 ja seadsime oma sammud sadama poole. Nimelt oli meil broneeritud paadireis Great Barrier Reefile ehk siis Suure Vallrahu juurde. Paadiks seda vist nimetada ei saa, tegemist oli siiski suuremat sorti kaatriga. Check-in laua juures tundis Jaanika huvi, kas laeva peal ikka süüa saab, kuna kõik toidupoed olid nii vara suletud ja seetõttu polnud meil midagi söödavat ega joodavat kaasa ostetud. "Laevas pole süüa ega juua" tuli konkreetne vastus. Jaanikal tekkis juba väike paanika (hihii jaanika-paanika:), kuna reis pidi kestma nii umbes 8-9 tundi aga õnneks tuli välja, et on 1. aprill ja talle on tehtud just tema esimene aprillinali. Tema arvates see muidugi väga naljakas ei tundunud... Laeva peal oli siiski süüa ja juua korralikult ja kõik oli tasuta. Hommikul sai kohe kohvi ja muffinit, lõunaks oli barbeque nagu aussidel ikka kombeks ja pärastlõunal sai veel veini, juustu ja puuvilju.

Laev läks sadamast välja 8 paiku ja meil tuli loksuda ikka paar tunnikest enne kui reefini jõudsime. Ilm oli natuke kehvavõitu - pilvine ja natuke saime vihma ka. Päikest ei näinud me päeva jooksul kordagi aga vähemalt oli soe ja õnneks ei sadanud päris padukat. Suure Vallrahu juures pandi laev ankrusse, kõigile soovijatele jagati snorgeldamisvarutus kätte ja visati siis vette koralle vaatama. Varustus koosnes siis täpsemalt maskist, lestadest ja stinger-suit'ist ehk siis sellisest spets kombensioonist, mis kaitseb sind vees erinevate meduusilaadsete loomakeste eest, kes sind hirmsasti ei-millegi-eest kõrvetama kipuvad. Meie aga jätsime seekord snorgeldamise vahele, kuna olime omale broneerinud hoopis sukeldumise. Kuna Harryl on olemas sukeldumispaberid, siis tema läks veealust maailma nautima koos rühmaga, kes teavad juba täpselt, mis vee all teha tuleb. Jaanika pandi aga algajate rühma ja vee all pidi ta oma instruktoril kõvasti käest kinni hoidma, kes talle siis vee all erinevaid koralle, kalu ja muid elusorganisme näitas. Jaanika jaoks oli tegemist tema elu teise sukeldumisega ja võib öelda, et läks natuke lihtsamalt kui esimene. Esimene kord oli aastaid tagasi Egiptuses ja kui tookord võttis aega umbes 20 min et talle selgeks teha, et vee all hingata on ok, siis seekord kulus selleks u 10 min. Edasiminek! Ütleme nii, et Jaanika ja sügav vesi - need ei lähe kohe mitte omavahel kokku.

Aga niipea kui ballooniõhu hingamine oli enam-vähem ok ja sai lõpuks sügavamale sukelduda, siis see vaatepilt oli lihtsalt võrratu. Nii palju värvilisi kalu ja koralle et silme eest läheb kirjuks. Nägime suuri ja väikseid kalu, seal hulgas clownfish Nemot ja raid aga enamusi nimesid me muidugi ei tea. Harryl õnnestus isegi suur kilpkonn ära näha ja tema sõnul on need loomad täpselt sama muhedad nagu filmis Kalapoeg Nemo. Jaanika sukeldumine kestis umbes 25 min ja tema käis ära 12 m sügavusel. Harry aga veetis vee all ligi kolmveerand tundi ja tema sukeldus kõige rohkem 16 m sügavusele.

Kui olime viimaks veealusest maailmast elu ja tervisega tagasi paati jõudnud saadeti meid pugima, samal ajal kui laev sõitis teise korallimoodustise juurde. Seal läksime hoopis snorgeldama kuna korallid olid vaid napi meetri-pooleteise sügavusel ja nende kauniduse nautimiseks ei olnud kogukat sukeldumisvarustust selga ajama vaja hakata. Seal meie teises peatumispaigas elutses ka üks tore suur sinine kala, keda meie sukeldumisinstruktorid hellitavalt Wallyks kutsusid. Ta oli väga sõbralik ja lasi isegi oma nina sügada. Kahjuks me temast head veealust pilti ei saanud aga juuresolevalt pildilt saad ehk aru missuguse piraka elukaga tegu.

Päeva lõpuks tegime veel väikese sõidukese klaaspõhjaga paadiga aga kuna olime terve päeva jooksul nii sügavalt kui madalalt toda veealust maailma juba küllaga nautinud, siis polnud me seal nähtust just teab mis vasikavaimustuses (tervitame siinkohal üle pika aja Harry sõpra Geiri). Kui Suur Vallrahu iga nurga alt ära vaadatud keerasime paadinina taas maismaa poole ning viimaks õhtupoolikul sadamasse jõudnutena kõmpisime kerge meremehekõnnakuga oma hotelli ning vajusime väsinutena voodisse magama. Võtab ikka läbi see turistiks olemine!

Järgmisel hommikul hakkas meie äratuskell jälle vara pinda käima, sest olime tolleks päevaks omale bookinud sellise toreda tegevuse nagu rafting. Miks kuramuse pärast peavad kõik toredad seiklused nõnda vara hakkama , seda meie tillukesed arunatukesed küll ei võta. Igatahes neile kes ei tea siis rafting on sisuliselt kummipaadiga mööda kärestikulist jõge allavoolu kimamine. Tollel kaunil hommikul korjati meid 7.30 peale ja alustasimegi sõitu Tully nimelise jõekese äärde, mis olevat muideks Austraalia parim jõgi raftingu viljelemiseks. Peale kahetunnist nokkimisküllast bussisõitu saime igaüks pähe kiivri, selga päästevesti ning pihku aeru ning peagi olimegi jõel. Ühte paati laoti kokku 6 raftingu entusiasti - kolm kummalegi poole küljele. Ainsate julgetena meie paadist (ofcourse) istusime meie esimesena ette. Tagaotsas kordineeris asja instruktor. Peale tollesama instruktori kiireloomulisi instruktsioone leidsimegi end keset esimest kärestikku. Seal saime kohe teada et jõevesi polegi 30 kraadine nagu ookeanivesi, vaid rohkem selline eestisüdasuvine 22 kraadine. Kuna istusime ka kohe päris ees siis olimegi kohe esimese 2 minutiga külmast veest läbimärjad. Sellest hetkest edasi läks kõik juba ülesmäge ja saime asja täiega nautima hakata. Kui nüüd välja arvata see et lõunaks pakuti süüa (jälllllee!) barbeque'd ja et üks keerisepoiss tõmbas vahepeal Jaanika vee alla ja ei tahtnud enam kuidagi lahti lasta, siis möödus meil terve päev väga vahvalt erinevatest kärestikest edaspidi, tagurpidi ja vahest isegi paadita alla kupatades. Vahepeal tegi meie instruktor meile veel ühe mustkunstniku triki ka, nimelt kupatas ta meid kõiki ühel hetkel paadi etteotsa istuma ning tuli viimasel hetkel enne ühest kärestikust alla sõitmist ka meie juurde istuma. Sõitsime siis väikesest kosest alla, kõik lendasid paadist uperkuuti välja, pinnale tagasi jõudes nägime et instruktor istus kuivalt paadis ja irvitas. Umbes 6 tundi ja 14 kilomeetrit peale paati maha istumist oli lõpuks toredam osa päevast läbi ja aeg paadid tagasi auto peale vinnata. Kaks ja veerand tundi hiljem jõudsime tagasi oma hotellituppa ja nagu arvatagi võite olime päris küpsed. Tegime omale tassikese seestsoojendavat teed ja keerasime magama. Maksime just palju raha et veeta üle 6 tunni 22 kraadises vees...nohuni ei saanud enam kaua aega olla.

Ülejärgmisel päeval (kusjuures suurema nohuta) vedasime oma koivad lennuki peale ja põrutasime Darwinisse. Seal olid meid ees ootamas sõbrad Andres ja Viktoria, kellega meil oli suur rõõm jälle üle pika aja kohtuda. Kuna meil oli Darwinis aega ainult üks ööpäev siis ei veetnud me mõtetustele pikalt aega ja läksime peale majutuse leidmist kohe välja. Käisime vist kokku oma neljas-viies pubis ja 8 tundi ning ca 8 kannu õlut hiljem jõudsime kenasti hostelisse magama. Järgmisel hommikul tegime peale check-outi Andrese ja Viktoria juures tunniajase vahega väikese hommiku ja lõunasöögi ning umbes kilo pistaatsia pähkleid ning põrutasime lennujaama oma mõneks ajaks viimasele lennureisile, mis lennutas meid Broome'i. Siinkohal Andresele ja Viktoriale Aafrika (sest need on suuremad kui Aasia omad) elevandi suurune "Aitäh" meie sõidutamise ja maru hea seltskonna eest ning loodame teiega varsti jälle kohtuda, olgu Ozis või mujal maailmas!

Ja nüüd olemegi omadega Broome'is nagu sissejuhatuses mustvalgel kirjas. Esimese asjana läksime kohe kinno, kuna me polnud juba oma kvartalijagu aega ühtegi filmi ega seriaali näinud suuremalt kui meie läpaka pisi-pisi-pisikeselt ekraanilt. Vaatasime filmi nimega "Bountyhunter" mis oli suht ok, ainult et Harry jäi vahepeal lihtsalt magama. Need varajased ärkamised ja kahetunnine kellakeeramine tegid oma töö, rääkimata sellest, et vanadus ronib vägisi selga.

Aga jah nüüd hakkame jälle igavateks inimesteks. Seiklused-reisimised-kihlumised seljataga, elutseme siin Broome'is, käime tööl, teenime raha ja... ei see ongi vist enamvähem kõik. Aaaa ostsime omale rolleri ka, et oleks mõnusam Broome'i vahel liikuma saada. On teine küll ainult 50 kuubikuline aga 80km/h käib taganttuulega välja ja Broome vihmatus kliimas on ta lausa suurepärane liikumisvahend. Nime veel pole aga kui paneme siis anname sulle ka kohe teada. Nüüd on aga tulnud aeg sulle teada anda et meie seekordne postitus hakkab selleks korraks läbi saama.

Püüame sind hiljem!
PS: "Catch you later!" on vist ka üks selline inglisekeelne väljend mida kunagi otse eesti keelde tõlkida ei tohiks...:)