Seiklusterohke nädal!

Ja ongi jälle puhkus selleks korraks läbi! Kui sa teed midagi uut ja põnevat, sealhulgas reisimine ja igasugused erinevad tuurid, siis aeg läheb ikka nii kiiresti- meil läks see poolteist nädalat nigu niuhti. Aga reisida sai ikka omajagu- Airlie Beachist Cairnsi (bussiga), Cairnsist Darwinisse (lennukiga) ja lõpuks Darwinist Broome'i (ka lennukiga). Hetkel siis olemegi jälle tagasi vanas tuttavas Broome'is ja käime oma esimesi päevi jälle Cable Beach Clubis tööl. Kuigi oleme vahepeal 4 kuud Broome'ist ära olnud ja ringi reisinud, ei võtnud meil esimesel päeval tundigi aega enne kui olime taas oma parimas töövormis. Muudatusi just palju vahepeal sisse viidud ei ole, kuid uusi nägusid on küll kõvasti. Muuhulgas töötab meie hotelli housekeepingu osakonnas kolm eesti poissi. Seni oleme vaid lühidalt jutustada saanud aga järgmisel neljapäeval pidime tegema väikese pokkeri/tutvumisõhtu.

Aga jätkame sealt, kus meil eelmine kord pooleli jäi. Kobisime kolmapäeva hommikul oma suurte kompsudega bussi peale, mis pidi meid Cairnsi viima. Ütleme nii, et need mitmed ja mitmed toostid, mida meie ärasaatmise puhul eelmisel õhtul joodi, tegid meie pead päris haigeks seda enam, et magada saime me tol ööl tubli 3 tundi. Igatahes, esimeses bensuka peatuses varusime kohe omale suure hunniku veepudeleid ja kuidagi moodi me selle bussisõidu siiski üle elasime/magasime. Aga kuradi pikk sõit oli :)

Cairnsi jõudsime me õhtul kell 10 ja bussi vastu tulid meie vanad töökaaslased Broome'ist - Crystal ja Andrew. Oma esimese öö veetsimegi nende juures sohval magades. Järgmine hommik oli meil äratus kell 6 ja seadsime oma sammud sadama poole. Nimelt oli meil broneeritud paadireis Great Barrier Reefile ehk siis Suure Vallrahu juurde. Paadiks seda vist nimetada ei saa, tegemist oli siiski suuremat sorti kaatriga. Check-in laua juures tundis Jaanika huvi, kas laeva peal ikka süüa saab, kuna kõik toidupoed olid nii vara suletud ja seetõttu polnud meil midagi söödavat ega joodavat kaasa ostetud. "Laevas pole süüa ega juua" tuli konkreetne vastus. Jaanikal tekkis juba väike paanika (hihii jaanika-paanika:), kuna reis pidi kestma nii umbes 8-9 tundi aga õnneks tuli välja, et on 1. aprill ja talle on tehtud just tema esimene aprillinali. Tema arvates see muidugi väga naljakas ei tundunud... Laeva peal oli siiski süüa ja juua korralikult ja kõik oli tasuta. Hommikul sai kohe kohvi ja muffinit, lõunaks oli barbeque nagu aussidel ikka kombeks ja pärastlõunal sai veel veini, juustu ja puuvilju.

Laev läks sadamast välja 8 paiku ja meil tuli loksuda ikka paar tunnikest enne kui reefini jõudsime. Ilm oli natuke kehvavõitu - pilvine ja natuke saime vihma ka. Päikest ei näinud me päeva jooksul kordagi aga vähemalt oli soe ja õnneks ei sadanud päris padukat. Suure Vallrahu juures pandi laev ankrusse, kõigile soovijatele jagati snorgeldamisvarutus kätte ja visati siis vette koralle vaatama. Varustus koosnes siis täpsemalt maskist, lestadest ja stinger-suit'ist ehk siis sellisest spets kombensioonist, mis kaitseb sind vees erinevate meduusilaadsete loomakeste eest, kes sind hirmsasti ei-millegi-eest kõrvetama kipuvad. Meie aga jätsime seekord snorgeldamise vahele, kuna olime omale broneerinud hoopis sukeldumise. Kuna Harryl on olemas sukeldumispaberid, siis tema läks veealust maailma nautima koos rühmaga, kes teavad juba täpselt, mis vee all teha tuleb. Jaanika pandi aga algajate rühma ja vee all pidi ta oma instruktoril kõvasti käest kinni hoidma, kes talle siis vee all erinevaid koralle, kalu ja muid elusorganisme näitas. Jaanika jaoks oli tegemist tema elu teise sukeldumisega ja võib öelda, et läks natuke lihtsamalt kui esimene. Esimene kord oli aastaid tagasi Egiptuses ja kui tookord võttis aega umbes 20 min et talle selgeks teha, et vee all hingata on ok, siis seekord kulus selleks u 10 min. Edasiminek! Ütleme nii, et Jaanika ja sügav vesi - need ei lähe kohe mitte omavahel kokku.

Aga niipea kui ballooniõhu hingamine oli enam-vähem ok ja sai lõpuks sügavamale sukelduda, siis see vaatepilt oli lihtsalt võrratu. Nii palju värvilisi kalu ja koralle et silme eest läheb kirjuks. Nägime suuri ja väikseid kalu, seal hulgas clownfish Nemot ja raid aga enamusi nimesid me muidugi ei tea. Harryl õnnestus isegi suur kilpkonn ära näha ja tema sõnul on need loomad täpselt sama muhedad nagu filmis Kalapoeg Nemo. Jaanika sukeldumine kestis umbes 25 min ja tema käis ära 12 m sügavusel. Harry aga veetis vee all ligi kolmveerand tundi ja tema sukeldus kõige rohkem 16 m sügavusele.

Kui olime viimaks veealusest maailmast elu ja tervisega tagasi paati jõudnud saadeti meid pugima, samal ajal kui laev sõitis teise korallimoodustise juurde. Seal läksime hoopis snorgeldama kuna korallid olid vaid napi meetri-pooleteise sügavusel ja nende kauniduse nautimiseks ei olnud kogukat sukeldumisvarustust selga ajama vaja hakata. Seal meie teises peatumispaigas elutses ka üks tore suur sinine kala, keda meie sukeldumisinstruktorid hellitavalt Wallyks kutsusid. Ta oli väga sõbralik ja lasi isegi oma nina sügada. Kahjuks me temast head veealust pilti ei saanud aga juuresolevalt pildilt saad ehk aru missuguse piraka elukaga tegu.

Päeva lõpuks tegime veel väikese sõidukese klaaspõhjaga paadiga aga kuna olime terve päeva jooksul nii sügavalt kui madalalt toda veealust maailma juba küllaga nautinud, siis polnud me seal nähtust just teab mis vasikavaimustuses (tervitame siinkohal üle pika aja Harry sõpra Geiri). Kui Suur Vallrahu iga nurga alt ära vaadatud keerasime paadinina taas maismaa poole ning viimaks õhtupoolikul sadamasse jõudnutena kõmpisime kerge meremehekõnnakuga oma hotelli ning vajusime väsinutena voodisse magama. Võtab ikka läbi see turistiks olemine!

Järgmisel hommikul hakkas meie äratuskell jälle vara pinda käima, sest olime tolleks päevaks omale bookinud sellise toreda tegevuse nagu rafting. Miks kuramuse pärast peavad kõik toredad seiklused nõnda vara hakkama , seda meie tillukesed arunatukesed küll ei võta. Igatahes neile kes ei tea siis rafting on sisuliselt kummipaadiga mööda kärestikulist jõge allavoolu kimamine. Tollel kaunil hommikul korjati meid 7.30 peale ja alustasimegi sõitu Tully nimelise jõekese äärde, mis olevat muideks Austraalia parim jõgi raftingu viljelemiseks. Peale kahetunnist nokkimisküllast bussisõitu saime igaüks pähe kiivri, selga päästevesti ning pihku aeru ning peagi olimegi jõel. Ühte paati laoti kokku 6 raftingu entusiasti - kolm kummalegi poole küljele. Ainsate julgetena meie paadist (ofcourse) istusime meie esimesena ette. Tagaotsas kordineeris asja instruktor. Peale tollesama instruktori kiireloomulisi instruktsioone leidsimegi end keset esimest kärestikku. Seal saime kohe teada et jõevesi polegi 30 kraadine nagu ookeanivesi, vaid rohkem selline eestisüdasuvine 22 kraadine. Kuna istusime ka kohe päris ees siis olimegi kohe esimese 2 minutiga külmast veest läbimärjad. Sellest hetkest edasi läks kõik juba ülesmäge ja saime asja täiega nautima hakata. Kui nüüd välja arvata see et lõunaks pakuti süüa (jälllllee!) barbeque'd ja et üks keerisepoiss tõmbas vahepeal Jaanika vee alla ja ei tahtnud enam kuidagi lahti lasta, siis möödus meil terve päev väga vahvalt erinevatest kärestikest edaspidi, tagurpidi ja vahest isegi paadita alla kupatades. Vahepeal tegi meie instruktor meile veel ühe mustkunstniku triki ka, nimelt kupatas ta meid kõiki ühel hetkel paadi etteotsa istuma ning tuli viimasel hetkel enne ühest kärestikust alla sõitmist ka meie juurde istuma. Sõitsime siis väikesest kosest alla, kõik lendasid paadist uperkuuti välja, pinnale tagasi jõudes nägime et instruktor istus kuivalt paadis ja irvitas. Umbes 6 tundi ja 14 kilomeetrit peale paati maha istumist oli lõpuks toredam osa päevast läbi ja aeg paadid tagasi auto peale vinnata. Kaks ja veerand tundi hiljem jõudsime tagasi oma hotellituppa ja nagu arvatagi võite olime päris küpsed. Tegime omale tassikese seestsoojendavat teed ja keerasime magama. Maksime just palju raha et veeta üle 6 tunni 22 kraadises vees...nohuni ei saanud enam kaua aega olla.

Ülejärgmisel päeval (kusjuures suurema nohuta) vedasime oma koivad lennuki peale ja põrutasime Darwinisse. Seal olid meid ees ootamas sõbrad Andres ja Viktoria, kellega meil oli suur rõõm jälle üle pika aja kohtuda. Kuna meil oli Darwinis aega ainult üks ööpäev siis ei veetnud me mõtetustele pikalt aega ja läksime peale majutuse leidmist kohe välja. Käisime vist kokku oma neljas-viies pubis ja 8 tundi ning ca 8 kannu õlut hiljem jõudsime kenasti hostelisse magama. Järgmisel hommikul tegime peale check-outi Andrese ja Viktoria juures tunniajase vahega väikese hommiku ja lõunasöögi ning umbes kilo pistaatsia pähkleid ning põrutasime lennujaama oma mõneks ajaks viimasele lennureisile, mis lennutas meid Broome'i. Siinkohal Andresele ja Viktoriale Aafrika (sest need on suuremad kui Aasia omad) elevandi suurune "Aitäh" meie sõidutamise ja maru hea seltskonna eest ning loodame teiega varsti jälle kohtuda, olgu Ozis või mujal maailmas!

Ja nüüd olemegi omadega Broome'is nagu sissejuhatuses mustvalgel kirjas. Esimese asjana läksime kohe kinno, kuna me polnud juba oma kvartalijagu aega ühtegi filmi ega seriaali näinud suuremalt kui meie läpaka pisi-pisi-pisikeselt ekraanilt. Vaatasime filmi nimega "Bountyhunter" mis oli suht ok, ainult et Harry jäi vahepeal lihtsalt magama. Need varajased ärkamised ja kahetunnine kellakeeramine tegid oma töö, rääkimata sellest, et vanadus ronib vägisi selga.

Aga jah nüüd hakkame jälle igavateks inimesteks. Seiklused-reisimised-kihlumised seljataga, elutseme siin Broome'is, käime tööl, teenime raha ja... ei see ongi vist enamvähem kõik. Aaaa ostsime omale rolleri ka, et oleks mõnusam Broome'i vahel liikuma saada. On teine küll ainult 50 kuubikuline aga 80km/h käib taganttuulega välja ja Broome vihmatus kliimas on ta lausa suurepärane liikumisvahend. Nime veel pole aga kui paneme siis anname sulle ka kohe teada. Nüüd on aga tulnud aeg sulle teada anda et meie seekordne postitus hakkab selleks korraks läbi saama.

Püüame sind hiljem!
PS: "Catch you later!" on vist ka üks selline inglisekeelne väljend mida kunagi otse eesti keelde tõlkida ei tohiks...:)