On taas aeg anda lugupeetud blogiseirajatele väike ülevaade vaprate rändurite Jaanika ja Harry lustakatest seiklustest Taimaal.
Eelmises sissekandes veel tuleviku vormis mainitud peod said kenasti peetud, nalja sai nabani ja üle sellegi. Cross Dresssing Pool Party kirjeldamiseks on lausa keeruline sõnu leida. Meie ootused olid kõrgel, et pidu saab toimuma väga "huvitav" sest olime päeval linna peal jalutades kuulnud mingeid inglise kutte arutamas, et millise kleidi nad õhtul selga panevad ja millise naise nime endale võtavad. Õhtu algas vaikselt nagu ikka, oma hotelli inimesed olid kohal, tegid esimesi jooke ja ajasid juttu - ei midagi põrutavat. Siis hakkas vaikselt rahvast juurde tulema, muusika läks valjemaks ja kohalolijate tormilise aplausi saatel lendas hooga sisse esimene kamp austraalia kutte, kellel seelikud seljas, nägu meiki täis mökerdatud ja karvaseid rindu kaunistamas imeilusad kookuspähklitest meisterdatud rinnahoidjad. Õhtu kulgedes saabus sarnaseid seltskondi veel, muud rahvast voolas ka uksest ja aknast sisse ja ühel hetkel avastasime end keset meeletu suurt rahvamassi. Praktiliselt terve saaretäis inimesi oli suutnud end ilma vaevata mahutada 500 m2 maaalale, millest 1/3 moodustas bassein ja kõigil oli pidu taevani. Hommikupoole, kui pidu oli juba enamvähem ära vajunud läksime väiksema seltskonnaga randa päikesetõusu vaatama. See plaan just 100% ei õnnestunud, kuna päike tõuseb teiselt poolt saart :) aga see polnudki oluline. Lihtsalt sai pandud kena punkt ühele toredale peole. Magama saime ca 7 paiku hommikul ja magama pidime hoolega, sest juba järgmisel õhtul toimus Half Moon Party.
(Selgituseks niipalju et see saar, kus hetkel resideerume on kuulus oma kuuga seotud pidude poolest. Tuntuim ja populaarseim on Full Moon Party ning veidi tagasihoidlikumad on Half Moon Party ja Black Moon Party. Nendel pidudel osalemiseks rändab üle terve Tai ja vist ka lausa tervest maailmast inimesi siia Koh Phangani saarele kokku.)
Meie jaoks algas Half Moon Party meie hotelli baarist, kus tegime oma seltskonnaga esimesed joogid ja arutasime eelmisel õhtul toimunut. Peab ütlema, et inimesed tundusid eelmise õhtuga võrreldes pisut väsinumad. Ometi keegi end sellest heidutada ei lasknud ja õige pea ronisimegi taksosse ja vurasime peokoha poole. Teadsime, et pidu toimub džunglis ja olime ette kujutanud, et läheme mööda kitsast rada kuhugi metsikusse dzunglisse, kus võib vabalt kohata tiigreid jms ning kuhu keegi on tirinud mõned vilkuvad tuled ja suure muusikasüsteemi. Tegelikkuses meenutas asi rohkem õllesummerlikku festivali, mille keskseks osaks oli mõne Eesti (depressiivse:) väikelinna laululava sarnane ehitis ning kus nii kaugele kui silm seletas laius müügilettide meri. Ootasime ürgset, primitiivset ja metsikut pidu aga saime lihtsalt ühe pisut tavalisevõitu peo. Kuigi ka seal lastud muusika just meie peenele maitsele ei vastanud tantsisime siiski nagu Harry hiljuti opereeritud põlv lubas ja kokkuvõttes võib peoga täiesti rahule jääda. Magama saime taas varavalges ja ja järgmisel õhtupoolikul hommikusööki süües avastasime oma suureks üllatuseks, et järgmine basseinipidu toimub meie hotellis juba järgmisel päeval ehk üleeile... Nii palju siis organismile puhkuse andmisest:)
Ka see basseinipidu läks sama stsenaariumi järgi kui eelmine võibolla ainult selle vahega, et inimesi oli veidi vähem kohal. Isekeskis arutasime, et ehk põrutas mingi osa rahvast pärast Half Moon Party´it minema. Me Jaanikaga just meeletult aktiivsed sel peol ei olnud ja läksime poole pealt hoopis Haad Rini randa vesipiipu tõmbama ja rahu otsima. Magama saime suht normaalsel ajal ja järgmisel päeval oli vahelduseks ka hommikupoolikul hea olla.
Veidi ehk muudest vahejuhtumitest ka mida austatud lugeja ehk huvitavaks peaks. Samal päeval kui toimus džunglipidu Half Moon Party, õnnestus meil oma hotelli kõrval oleval teel kohtuda päris ehtsa skorpioniga. Varem vaid teleekraanil selle maru mürgise elukaga kokku puutunud loo autorid olid selle peale mõnda aega pisut verest väljas ja asi kulmineerus sellega, et Harry veetis üle poole tunni Jaanikale auku pähe rääkides, et too pakkimise lõpetaks ja Eestisse tagasi sõitma ei hakkaks. Nüüd käime oma toast väljas olles kahekesi alati pead maas ja pimedas paneb Jaanika alati tossud jalga. Inglise keeles on üks hea ütelus selle kohta: "Ingorance is bliss." Tegelikult jalutasime mööda neid samu teid ju enne ka ja vöimalus et uuesti skorpioniga kohtume on pea nulli-lähedane. Aga siiski...paljajalu pimedas enam jalutama ei läheks.
Ühel päeval otsustasime ka, et oleme nüüd piisavalt jumekad ja et julgeme veeta ühe päeva merel. Seega käisimegi mõned päevad tagasi paadireisil ümber saare. Oli väga tore reis, muuhulgas käisime kohaliku koralli juures snorgeldmas ja saime kohe päris waterfalli all dušši võtta. Kuna mõni aasta tagasi käisime koos Egiptuses sukeldumas, siis jäi see korall ehk veidi kahvatuks, samas sai veedetud üks tore päev sõpradega merel - kes viitsib nuriseda kas korallid piisavalt värvikirevad või mitte :)
Eelmises sissekandes veel tuleviku vormis mainitud peod said kenasti peetud, nalja sai nabani ja üle sellegi. Cross Dresssing Pool Party kirjeldamiseks on lausa keeruline sõnu leida. Meie ootused olid kõrgel, et pidu saab toimuma väga "huvitav" sest olime päeval linna peal jalutades kuulnud mingeid inglise kutte arutamas, et millise kleidi nad õhtul selga panevad ja millise naise nime endale võtavad. Õhtu algas vaikselt nagu ikka, oma hotelli inimesed olid kohal, tegid esimesi jooke ja ajasid juttu - ei midagi põrutavat. Siis hakkas vaikselt rahvast juurde tulema, muusika läks valjemaks ja kohalolijate tormilise aplausi saatel lendas hooga sisse esimene kamp austraalia kutte, kellel seelikud seljas, nägu meiki täis mökerdatud ja karvaseid rindu kaunistamas imeilusad kookuspähklitest meisterdatud rinnahoidjad. Õhtu kulgedes saabus sarnaseid seltskondi veel, muud rahvast voolas ka uksest ja aknast sisse ja ühel hetkel avastasime end keset meeletu suurt rahvamassi. Praktiliselt terve saaretäis inimesi oli suutnud end ilma vaevata mahutada 500 m2 maaalale, millest 1/3 moodustas bassein ja kõigil oli pidu taevani. Hommikupoole, kui pidu oli juba enamvähem ära vajunud läksime väiksema seltskonnaga randa päikesetõusu vaatama. See plaan just 100% ei õnnestunud, kuna päike tõuseb teiselt poolt saart :) aga see polnudki oluline. Lihtsalt sai pandud kena punkt ühele toredale peole. Magama saime ca 7 paiku hommikul ja magama pidime hoolega, sest juba järgmisel õhtul toimus Half Moon Party.
(Selgituseks niipalju et see saar, kus hetkel resideerume on kuulus oma kuuga seotud pidude poolest. Tuntuim ja populaarseim on Full Moon Party ning veidi tagasihoidlikumad on Half Moon Party ja Black Moon Party. Nendel pidudel osalemiseks rändab üle terve Tai ja vist ka lausa tervest maailmast inimesi siia Koh Phangani saarele kokku.)
Meie jaoks algas Half Moon Party meie hotelli baarist, kus tegime oma seltskonnaga esimesed joogid ja arutasime eelmisel õhtul toimunut. Peab ütlema, et inimesed tundusid eelmise õhtuga võrreldes pisut väsinumad. Ometi keegi end sellest heidutada ei lasknud ja õige pea ronisimegi taksosse ja vurasime peokoha poole. Teadsime, et pidu toimub džunglis ja olime ette kujutanud, et läheme mööda kitsast rada kuhugi metsikusse dzunglisse, kus võib vabalt kohata tiigreid jms ning kuhu keegi on tirinud mõned vilkuvad tuled ja suure muusikasüsteemi. Tegelikkuses meenutas asi rohkem õllesummerlikku festivali, mille keskseks osaks oli mõne Eesti (depressiivse:) väikelinna laululava sarnane ehitis ning kus nii kaugele kui silm seletas laius müügilettide meri. Ootasime ürgset, primitiivset ja metsikut pidu aga saime lihtsalt ühe pisut tavalisevõitu peo. Kuigi ka seal lastud muusika just meie peenele maitsele ei vastanud tantsisime siiski nagu Harry hiljuti opereeritud põlv lubas ja kokkuvõttes võib peoga täiesti rahule jääda. Magama saime taas varavalges ja ja järgmisel õhtupoolikul hommikusööki süües avastasime oma suureks üllatuseks, et järgmine basseinipidu toimub meie hotellis juba järgmisel päeval ehk üleeile... Nii palju siis organismile puhkuse andmisest:)
Ka see basseinipidu läks sama stsenaariumi järgi kui eelmine võibolla ainult selle vahega, et inimesi oli veidi vähem kohal. Isekeskis arutasime, et ehk põrutas mingi osa rahvast pärast Half Moon Party´it minema. Me Jaanikaga just meeletult aktiivsed sel peol ei olnud ja läksime poole pealt hoopis Haad Rini randa vesipiipu tõmbama ja rahu otsima. Magama saime suht normaalsel ajal ja järgmisel päeval oli vahelduseks ka hommikupoolikul hea olla.
Veidi ehk muudest vahejuhtumitest ka mida austatud lugeja ehk huvitavaks peaks. Samal päeval kui toimus džunglipidu Half Moon Party, õnnestus meil oma hotelli kõrval oleval teel kohtuda päris ehtsa skorpioniga. Varem vaid teleekraanil selle maru mürgise elukaga kokku puutunud loo autorid olid selle peale mõnda aega pisut verest väljas ja asi kulmineerus sellega, et Harry veetis üle poole tunni Jaanikale auku pähe rääkides, et too pakkimise lõpetaks ja Eestisse tagasi sõitma ei hakkaks. Nüüd käime oma toast väljas olles kahekesi alati pead maas ja pimedas paneb Jaanika alati tossud jalga. Inglise keeles on üks hea ütelus selle kohta: "Ingorance is bliss." Tegelikult jalutasime mööda neid samu teid ju enne ka ja vöimalus et uuesti skorpioniga kohtume on pea nulli-lähedane. Aga siiski...paljajalu pimedas enam jalutama ei läheks.
Ühel päeval otsustasime ka, et oleme nüüd piisavalt jumekad ja et julgeme veeta ühe päeva merel. Seega käisimegi mõned päevad tagasi paadireisil ümber saare. Oli väga tore reis, muuhulgas käisime kohaliku koralli juures snorgeldmas ja saime kohe päris waterfalli all dušši võtta. Kuna mõni aasta tagasi käisime koos Egiptuses sukeldumas, siis jäi see korall ehk veidi kahvatuks, samas sai veedetud üks tore päev sõpradega merel - kes viitsib nuriseda kas korallid piisavalt värvikirevad või mitte :)
No comments:
Post a Comment