Ei kommentääri...

No tere jälle hea sõber. Tore sind siin lehel taas kohata. Kuidas sul siis vahepeal ka läinud on? Mida huvitavat teinud oled? Mida põnevat on meie armsal Eestimaal vahepeal juhtunud?

Eelpool mainitud küsimustega proovime sinus armas lugeja tekitada huvi meiega rääkimise vastu. Aga selleks tuleb meil kõigepealt õpetada sind meiega rääkima... Enne kui nüüd solvunult end siit lehelt minema navigeeerid, siis luba meil seletada: me ei arva sugugi, et austatud lugejal oleks mingisuguseidki probleeme enese verbaalse väljendamisega, vaid soovime hoopis juhtida tähelepanu tõsiasjale, et sa saad meiega selle kauni internetipäeviku kaudu suhelda. Innustame sind meile vastu kirjutama, meie postitusi kommenteerima, meie kirjutatut maha tegema ja rääkima meile kuidas sinul seal toredas väikses riigis, mis asub Põhja Euroopas täpselt Soome all (ei teagi mitu korda oleme pidanud oma reisil juba seda väljendit kasutama), ka läheb. Kui sina meile üldse ei kirjuta, siis tunneme end iga postitusega aina rohkem igavate monoloogide ettekandjatena. (Selgituseks olgu öeldud et me ei taha end nii tunda :) Seega nüüd kui oleme sinus tekitanud suure isu meile midagi öelda, siis iga postituse lõpus on selline hiirega klikkitav sõna nagu comments (tavaliselt on selle sõna ees mingi number mis näitab juba postitatud kommentaaride arvu). Sinna vajutades saad sina meile öelda absoluutselt kõike mida sülg suhu toob. Sõima, kiida, täna, tervita kedagi tähtapäeva puhul või kirjuta kasvõi mõni enda loodud luuletus - mida iganes sülg suhu toob. Nii teeksid igatahes meile palju-palju rõõmu. Siinkohal tänaksime nii südamest, kui igast teisest organist millega tänada on võimalik kõiki kes meie postitusi juba kommenteerinud on. Te olete meile juba palju-palju rõõmu teinud ja loodame, et jätkate seda meeldivat tava ka edaspidi.

Nüüd aga oleme juba piisavalt sinu aega raisanud. Paranda meid, kui me eksime aga tegelikult tulid sa ju siia meie tegemiste kohta lugema, mitte kuulama mingit mõtetut hala selle kohta kuidas autorid soovivad enam tagasisidet blogiseirajatelt kaugest Eestist ja ka mujalt. Nüüd siis asja juurde. On olnud üks tegus nädal, täis uusi kogemusi, pidusid ja huvitavaid seiklusi.
Kuna Harry oli esimene kes endale siin aborigeenide maal mingisuguse tööotsa leidis, pakkus meie tore sõber Margus kohe välja, et esimese palga eest tuleb ikka teistele välja ka teha. Mõte meeldis kõigile hirmsasti ainult Harry muutus kuidagi nukraks. Mis seal ikka - suurema konflikti vältimiseks saigi siis esimesel reedel peale Harry palgapäeva Anne ja Marguse juures kenake pidu püsti pandud. Olime viiekesti: Loo autorid, Margus, Anne ning Ivi. Sõime, jõime, tegime nalja ja panime end valmis linna peale minekuks, sest olime kindlasti nõuks võtnud sel õhtul ka kohalikku ööelu kaema minna. Kahjuks pole me selle toreda asjaga siin Perthis veel eriti tegelenud. Kui aeg oli küps, ehk viimase linna viiva bussini oli jäänud ca 10 min, kobisime üleslöödult uksest välja ja lippasime jooksujalu bussipeatusesse. Tegelikult ma täpselt ei teagi miks me jooksime, kuna teekond peatuseni oli umbes 500m pikk ja jõudsime sinna tubli 9 min enne bussi. Samas tore oli vahelduseks joosta ja palju nalja pakkus vaatepilt kuidas tüdrukud oma kontsakingadega tipivad, käekotid uhkelt kaenlas :) Peatusesse jõudes hakkas siis meie kergelt hingeldavas ja pisut januses grupis ringi käima kaheliitrisesse plastikpudelisse kokku segatud vein coca-ga, et tuju oleks kõigil linna saabudes just parajalt ülev. Pärast umbes 7-t ringi ja 3/4 pudelitäit taipas keegi meist kella vaadata ja suur oli meie ülatus kui tolle ajanäitja kohaselt oleks pidanud buss juba 10 min tagasi meie peatusest minema sõitma. Mis tegelikult juhtus - kas buss tuli palju varem või jäi üldse vahele jääb siinkohal ilmselt igavesti saladuseks.

Igatahes, meie teada-tuntud koonrid taksot võtma ei kavatsenud hakata, seda enam, et meid oli viis ja oleksime vajanud kas kahte taksot või minibussi.

Tagasiteel Marguse ja Anne juurde märkasime aga tee ääres parajat hunnikut ostukärusid. Mingil kummalisel põhjusel on siinsetel inimestel komme poest ostetud kaup ostukäruga kohe päris koju viia ja siis ostukäru mööda tänavat alla poe poole tagasi lükata. Ja nii ongi kõik tänavaäärsed poodide ümbruses kärusid täis. Anyway meie peomeeleolus + ostukärud tee ääres = ostukäruromuralli. Tüdrukud hüppasid kärudesse, meie Margusega olime roolis ja tegime seal ikka sihukest sõitu, et värske maailmameister Hamilton ise võtaks ka meie ees mütsi maha.

Kui ostukärudega sõitmine oli end meie jaoks ammendanud läksime kõrvalasuvasse parki laste mänguväljakule kus sai tegeleda kiikumise, liulaskmise ja paljude muude toredate lõbustustega. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha võib vajasid nende lõbustused nii mõneltki meist parajat pingutust. Sai pulli tehtud, sai pilte tehtud ja sai end parjalt liivaseks tehtud. Kui ka mänguväljaku atraktsioonid olid end viimaks ammendanud jalutasime tagasi Anne ja Marguse pessa ning mängisime õues tähistaeva all hoopis "Sabotööri" (on üks kaardimäng, kes teab see teab, kes ei tea see küsigu kellegi targema käest). Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli ühe marutoreda õhtuga ja võibolla läks isegi hästi, et me linna ei jõudnud.

Laupäeval käisime rannas ja tegelesime tavapärase laintes hullamise ja päikese käes lebotmaisega. Ainult Jaanika pidi laupäeval õhtupoolikul tööl olema ja sai sel nädalavahetusel vaid ühe päeva rannas veeta. Kurb - aga keegi peab ju peres raha ka teenima, nentisime kibedalt :)

Uuest nädalast selgus tõsiasi, et alates teisipäevast saab Harry töö otsa ja ta peab endale uue koha vaatama. Noh pole lugu eks leiab uue ja parema. Vähemalt sai pea kaks nädalat seda Austraalia tööd maitstud ja kogemuse võrra rikkamaks. Nagu aga vanasõna ütleb on ühe õnnetus aga teise õnn ja alates teisipäevast leidis hoopis Margus endale tööotsa. (Kuigi siinkohal ma polegi kindel kellele sai osaks õnnetus jakellel õnn :) Tema tõstab nüüd vähemalt selle nädala lõpuni ühes ettevõttes arvutifaile ühest serverist teise, või midagi sarnast.

Jaanika alustas aga alates selle nädala kolmapäevast tööd ühes kohvikus.Tema töö kestab vähemalt kaks nädalat tööpäeviti kella 7.00-st 15.00-ni ja näikse olevat üsna pingeline sest viimased kaks päeva on Jaanika koju tulles Harry käest sellisel toonil ja ilmel jalamassaaži nõudnud, et Harryl pole olnud julgust talle ära öelda. Harry ise on alates kolmapäevast tegelenud selliste arendavate tegevustega nagu teleka vaatamine ja magamine. Vahel kui selle kõrvalt aega on üle jäänud siis otsis vähe tööd ka aga praegu pole veel midagi sobivat leidnud.

Eile käsid loo autorid kahekesi seiklusi otsimas sellisel saarekesel nagu Heirisson Island. See väike saar asub päris Perthi südalinnas keset Swan Riveri´t ja on umbes 2 x 0,5 km suur (või õigemini väike). Kohalikud teadsid meile rääkida, et see saar pole mitte tavaline saar. Umbes pool sellest saarekesest on nimelt kõrge võrkaiaga piiratud. Sinna aeda saavad kõik soovijad omal riisikol siseneda aga nad peavad arvestama, et võivad kohtuda seal vabalt elutsevate hirmaste elukatega.
Jah jutt käib loomulikult kängurutest. Värava peal rippus silt mis teatas, et kuigi kängurud on muidu rahumeelsed loomad, siis tasub ikkagi ettevaatlik olla, kuna nende rahumeelsus võib kergesti, ilma igasuguse etteteatamiseta, agressiivsuseks muutuda.

Kuna kummalgi autoril polnud tol päeval soovi kängurudega poksima hakata, otsustasime ettevaatlikud olla ja neid väliselt suhteliselt armsa olemisega loomi iga hinna eest mitte kuidagi ärritada. Teadmata mis meid ees ootab marssisime oma julguseriismeid kokku kraapides aeda sisse, ehkki näha polnud kusagil hingelistki. Jalutasime fotoaparaadiga relvastatult ning iga põõsast kostva sahina peale võpatades vaikselt mõõda teerajakest edasi ja lootsime ainult eluga pääseda. Kui olime mõnda aega jalutanud ja ikka mitte kängurupabula haisugi tundnud, hakkas meis mõlemas idanema kerge pettumuseseeme. Kas siis tõesti oli meid ninapidi veetud ja siin ei elutsegi ühtegi känguru. Samal hetkel sai aga meie pettumus nagu käega pühitud, sest Jaanika osutas demostratiivselt ühele põõsale kust hüppasid välja kuus sümpaatse olemisega känguru. Tardusime hetkeks hirmunult, ent mõistsime peagi, et neid loomakesi meie, inimloomade, kohaolek absoluutselt ei huvitanud. Astusime siis mõned sammukesed lähemale ja kukkusime hoolega pildistama nagu üks keskmine Jaapani turist Disneyland´i sattudes Miki Hiirt pildistaks.
Olles neid vahvaid elajaid mõnda aega oma klõpsimisega tüüdanud hakkas, üks loomake vaikselt meie poole hüppama. Kui vahemaa oli juba alla 5 meetri ja tema kurss oli otse meie poole, meenus meile mõlemale korraga, et meie buss läheb varsti ja peaksime hakkama ruttu sinna poole jalutama. Lahkusime siis kiirkõnniga selleks korraks sealt saarelt, fotoaparaadis hunnik pilte ja hinges hea tuju, et saime nende tuntuimate Austraalia sümbolitega ka (suhteliselt) vabas keskkonnas veidi aega veeta.

Täna ehk siis reede õhtul mõtlesime aga kogu kambaga ette võtta veel ühe toreda seikluse, millest räägime juba järgmisel korral. Ahsoo ja infoks veel niipalju, et Ivi kes meile siia justkui alles saabus, pakib alates homsest oma kodinad kokku ja läheb peamiselt Lääne-Austraalias toimuvale kahenädalasele tuurile. Soovime temale siinkohal palju edu ja ehk õnnestub täna õhtul veel üks korralik pidu maha panna enne kui meie seltskond lagunema hakkab.

Lõpetuseks tahaksime õnnitleda Harry isa ja vanaema sünnipäevade puhul. Nad elagu, nad elaguu,nad elaguu, nad elaguu-uu, nad eee-laaa-guuu, ja nende õnn see õitseguu... Samuti tervitaksime siinkohal veel kõiki Marte ja Martineid keda me tunneme ja ei tunne ning samuti kõiki isasid, eriti aga meie endi omi. Ahhh kui juba tervitamiseks läks siis tervitame kõiki oma tuttavaid ja sõpru kes leiavad oma tihedate argipäevakohustuste kõrvalt aega meie lehel käija. Muide tänu Marguse häkkerlikele oskustele on meil ka nüüd umbkaudne ülevaade lehe külastatavusest ja peame tunnistama, et tunneme end lausa kõrvust tõstetatuna kuna alates 23ndast oktoobrist ehk umbes 3 nädalaga on meie erinevaid postitusi külastatud juba umbes 750 korda. Meie eesmärk on saavutada 6 kuu pärast suurem loetavus Delfil või postimees.ee´l. Ja-jah praegu te naerate...aga oodake ainult...

Aga nali naljaks - ära siis armas lugeja unusta selle postituse esimeses lõigus kirjutatut e. kommentaari lisamast :)

Olge muhedad!

Härry and Dzäänikä