Elu Harvey's

HEI HEI HEI!
Kuna sina kallis blogilugeja oled nii mõnus-tore-tark-ilus ja meile väga kallis siis otsustasime teha sinu päeva ja sind uue postitusega õnnistada. Lasime oma väikestel ja valutavatel näpuotsakestel varmalt mööda klaviatuurinupukesi joosta ning nüüd ilutsebki sinu ees kuvaril uhiuus peatükk Jaanika ja Harry imekaunilt rohelisest veebipäevikust. Seekord tuleb juttu meie vallatutest ja vähem vallatutest tegemistest selles kaunis väikeses Austraalia linnakeses nimega Harvey kus me juba viimased paar nädalat resideerunud oleme.
Esiteks siis sellest, et oleme nüüd taas koos :). Jaanika jõudis Harvey´sse nädalakese hiljem kui Harry kuna ta meeldis Perthi tööandjatele nii väga et nood ei tahtnud teda kuidagi varem minema lasta ja ka siis ei lasknud hea meelega. Aga nüüd on ta viimaks ka Harveys ja Harry on ka kohe silmnähtavalt palju õnnelikum.

Esiteks räägime siis pisut tööst ja sellega seotud statistikast: 2 nädalat, 26 tonni apelsine, 5 herilasehammustust ja 7 šhokeerivalt hiiglaslikku ämblikku hiljem ning põhjalik traktori-, tõstukijuhi ning cherrypicker´i (sihuke inimesetõstuk millega saab kõrgetelt puudelt ladvast apelsinid kätte) kasutamise kiirkursus seljataga on Harry ja Margus jätnud oma paljutõotava karjääri apelsinikorjajatena ning alustanud veelgi paljutõotavamat karjääri laomeestena. Uus töö on erinevalt eelmisest tunnipalgaga (juhhei!) ning tööaeg enam-vähem sama kui tüdrukutel ehk siis 7-8st hommikul kuni 5-6ni. Selgituseks siis niipalju et apelsinikorjamine oli sisuliselt sama raha eest varavalgest pimedani ning viimasel ajal hakkasid puudel apelsinid lihtsalt otsa saama ning korvid ei tahtnud kuidagi täituda. Ühesõnaga võib öelda et poisid teevad ettevõtte siseselt vaikselt karjääri :)

Uus töö seisneb selles, et tuleb tõsta piima, mahla, koore jne pakke konteineritesse, mis siis sõidavad edasi uusmeremaalaste või aasialasteni. Nagu ka apelsinikorjamise puhul, tuleb ka selle ametikoha puhul kasuks pigem kõrgem kasv kui IQ tase aga eks hea lugeja teab isegi omast käest, et Harry ja Marguse näol pole just tegu kõige teravamate nugadega sahtlis, samas on nad mõlemad suhteliselt pikad poisid :) Kui jutt juba pikkuse peale läks, siis ei saa jätta mainimata seda, et vaatmata uue töö üksluisusele saab seal ikka nats nalja ka. Nimelt on poistel kolleegiks üks tore ja asjalik Aasia poiss Ian, kelle suure töökuse nullib ära tema napp 160 cm pikkust. Üks osa tööst on selline, et peab tõstma ca 20 kg pakke ca 2m kõrgusele. St. et Harry´lgi on käed enam vähem sirgelt üleval.... Ütleme siis nii et Harry ja Margus teevad tavaliselt kõrgemad read ja Ian aitab meid alumistega ning esimene kord kui Ian meid paluma pidi pani teda tohutult häbenema ja punastama :) Aga see selleks....

Nagu hea lugeja arvatagi võis polnud niigi-väga-tublil Jaanikal ka siin Harveys töö saamisega absoluutselt mingisuguseid probleeme. Kohe järgmisel päeval peale saabumist oli tal juba töö olemas! Tema on nüüd Harvey piima, koore, jogurti, mahla jms vabrikus liinitööline, sealsamas kus Marguse tüdruk Annegi tööd rabab. (Taibukamad tabasid juba ära aga igaks juhuks kirjutan juurde, et tegemist siis sellesama vabrikuga kus poisid laos töötavad.) Seega sisuliselt tänu meile neljale jõuavadki tarbijateni sellise kaubamärgi nagu Harvey Fresh tooted. (No paar inimest on tehases, laos ja kontoris veel aga meie teeme kindlasti suurema osa tööst ära :)

Elamisest niipalju, et resideerume oma töökohast ca 3 km kaugusel karavanpargis ja hetkel on meie nelja päralt üks suur karvan koos suure eestoaga. Alguses olime paarikeste kaupa eraldi karvanides aga kui karavanpargi meeletult tragi ja abivalmis inglannast perenaine Barbara tabas ära, et me saame Anne ja Margusega suhteliselt hästi läbi suras ta meid kohe kokku ühte suurde eestoaga karvani. Eks temast tuleb ka aru saada - tal ju lihtsam kahte eraldi karvani rentnikud leida kui ühte suurde. Siiamaani oleme Anne ja Margusega ühe öö koos ühes karvanis veetnud ja suuremaid hõõrumisi polegi veel ette tulnud :)

Linnake kus elame - Harvey on muidu täitsa armas kohakene, kus justkui kõik vajalik oleks nagu olemas kuid samas midagi üleliia ka pole. Näpates ühest kunagisest hitlaulust mõtte ja muutes seda veidi, siis tegu on ühe depressiivse Austraalia väikelinnakesega. Esimesel nädalal sattusime reede õhtul kella 8 paiku linnakese ainsast pubist läbi astuma ja seal oli niipalju kui meie paljunäinud silmad suutsid lugeda vaid 3! inimest. Enamus kohalikke hoiavad pigem omaette ja karavanpargi rahvas on kõik tulnud siia pigem raha teenima kui pidutsema, seega tavaliselt on juba kella 10 paiku kogu park vaikne ning kaunile tähistaevale sekundeerib taustaks sulnis norskamine, mis läbi karvanide õhukeste seinakeste probleemideta väljasolijate kõrvadeni kandub. Lisaks sellele, et karavanide seinad on õhukested kisub siin Harveys öösiti ka pisut jahedaks ka, nii et oleme taas õppinud tekke kasutama nende õige otstarbe pärast mitte ainult higi pühkimiseks nagu viimased paar kuud.

Teatavatel eelmises lõigus mainitud põhjustel otsustasime sel nädalavahetusel Harvey tolmu endi varbavaheplätudega varustatud jalgadelt pühkida ning mõneks päevaks Perthi nö tsivilisatsiooni sõita. Peatusime oma äärmiselt toredate ja abivalmis sõprade Triin-Liisu ja Kuno juures, kelle uues ilusas majas meile vaestele backbackeritele vastutulelikult mõneks ööks toakene vabastati. Loomulikult oli taasnägemisrõõm suur ning kus kohe esimesel õhtul tegime väikses grillipeo, mille keskseks tegelaseks oli vahva-ilus-tore-kaunis VESIPIIP. Peol saime ka tuttvaks toredate eestlastega Kristo, Mallori (kui sa seda loed ja me valesti kirjutasime, siis vabandame:) ja Frediga, viskasime terve õhtu nalja nii et enamus aega olid kõigil kõhud kõveras ning magama saime alles varastel hommikutundidel.

Järgmisel päeva hommikul kogusime läbi raskuste kokku sama seltskonnaga, kes oli ehk pisut räsituma olekuga kui eelmisel õhtul ning põrutasime sellisesse kohta nagu Swan Valley. Seal toimus ühe Perthi Rotary klubi eestvedamisel suuremat sorti Itaalia autode näitus. Ferrarid, Lamborginid, Alfa Romeod ja loomulikult ka Fiatid olid kõik väärika armaadaga esindatud ning silmailu jätkus kindlasti igale koheletulnule kuhjaga.

Pärast seda üritust sõitsime lähedalasuvasse pruulikotta, kus suhteliselt vähese raha eest oli võimalik nende toodangut testida. Kui iga õllehuviline oli endale ühe partii erinevate õlledega sisse valanud otsustasime liikuda edasi millegi kangema peale ning käisime ka ära kohalikus viinavabrikus kus sai tasuta testida nende toodangut. Tuleb välja et vaatamata nende väiksusele oli nende viin päris suurtel rahvusvaheslistel võistlustl kõrgeid kohti noppinud. Jah oli pühapäev ja kelle oli vaevalt 4 päeval ja keegi meist ei olnud lõunat söönud aga ärgu nüüd auväärt lugeja meist midagi halba arvaku. Testimistel on portsjonid ikka väga väikesed ja tegu polnud sugugi mitte joomise kui maitsemeelte turgutamisega :)

Sama päeva õhtul võtsime veel ette juba tuntud teekonna Heirisson Islandile ehk siis kohta kus siin Perthis saab täitsa vabas keskonnas kängurusid näha. Kui eelmistel kordadel olime piirdunud vaid kängude ohutust kaugusest jälgimisega ja fotografeerimisega, siis seekord otsustasime endis julguseriismed kokku kraapida ja neile kaerahelbe batoonikeste näol ühtteist külakosti kaasa võtta. Ja kui me oleksime vaid teadnud kui suureks hitiks need kujunevad ja kui sõbralikud need kängurud on siis oleksime kindlasti ka juba varem neid söötma läinud. Igathes oli tore ka nende Austraali sümbolitega nii lähedane kontakt saavutada ja neile ka esimesed pikad paid teha.

Aga nüüd oleme oma väikesed vaesed näpukesed nõrkemiseni ära kurnanud ja jätame sinuga armas lugeja siinkohal hüvasti. Tule varsti meid jälle vaatama - õige pea ilmutame järgmise postituse seeriast "Teisiti"
Lõpetuseks õnnitleks Veerpalut kulla puhul! No on kõva mees...