Viimasest postitusest on juba päris kaua möödas ja nüüdseks peaksid olema juba piisavalt ärevil ning põnevil mõeldes, mis meist seal kaugel maal saanud on ja kas üldse rängas põllumajanduses oleme suutnud ellu jääda. Hea uudis on see, et Jaanika pole siiani farmi jõudnud, seega temaga on kõik korras. Aga väikse saladuskatte all võib Jaanika öelda seda, et ka Harryga peaks enam-vähem kõik ok olema. Tänases postituses on palju huvitavat Austraalia farmi elu ja olu kohta, seega soovitaks kindlasti loo lõpuni lugeda. Alustame siis sellest, kuidas poisid eelmine kolmapäev rongiga hakkasid Harvey poole sõitma. Rongijaamas valitses muidugi väga kurb meeleolu, sest saatma tulnud Jaanika ja Anne pidid peaaegu nutma purskema, kui nägid oma mehi minema sõitmas. Aga mis teha, elu on vahel karm. Igatahes, Harry ja Margus olid kenasti oma pakkidega ja jalgratastega rongi peal ja kahe-tunnine sõit lõunasse võis alata. Sõit muidu oli üsna igav, põnevaks läks alles siis kui maha pidi hakkama minema. Nimelt natuke enne peatust mõtlesid nad, et uurivad kuidas nad oma jalgrattad kätte saavad ja maha tõstavad, kui selgus et jalgrattaid seal peatuses ei saagi üldse maha tõsta. Tuli välja, et pileti müüja oli jätnud neile selle pisikese asja mainimata ja rattad peaksid edasi sõitma kuni lõpp-peatuseni ja alles seal saab neid rongist maha tõsta. Harryl ja Margusel oli aga pilet ostetud kuni Harvey'ni ja nemad pidid seal ilma ratasteta maha minema, vaat kus lops. Pärast mõningast sõimamist tunnistasid rongi ametnikud, et see oli nende viga ja lubasid järgmine päev rattad kulleriga Harvey'sse saata. Lubadusest peeti kinni ja järgmine päev sõitsid juba Margus ja Harry rõõmsalt oma ratastega karavanpargist põllu pääle apelsini puid kaema.
Neljapäev oli niisiis neil esimene tööpäev. Üks apelsini korjaja tööpäev näeb siis välja järgmine. Tõusma peab hommikul kell 6, et kell 7 juba põllu peal olla. Korjamine toimub paarikaupa ja töövahenditeks on traktor koos järelkäruga, kus peal on kolm pool tonni apelsini mahutavat kasti ehk bin'i, mis tuleb ära täita. Kui kastid täis korjatud, siis tuleb traktoriga need ära viia ja uued kastid tuua. Kuskil lõuna ajal on väike paus, et saaks süüa oma võikusid ning siis täie hooga edasi kuni pimedani välja. Kuna palka makstakse korjatud kastide pealt, siis väga palju looderdamist ei saa lubada. Esimesed paar päeva toimus korjamine vagude vahel, kus puude otsas väga palju vilju ei olnud ja siis korjasid nad nii umbes 4 kasti päevas. Aga nüüd on nad jõudnud vagude juurde, kus puud apelsinide all lookas ning lisaks Eesti talumehe töökus välja löönud ja ikka 7-8 kasti tuleb päevas ära. Muidugi on veel arenemisvõimalust ja seega lootus püsib, et kastide arv suureneb päevas. Põllu peal on suureks nuhtluseks parmud, kes korjajate jalad ja käed on ära söönud ning samuti herilased. Osad herilased on teinud oma pesad apelsini puude sisse ning kui keegi neid seal segama hakkab, siis nõelavad. See on väga tavaline, et saad päevas 2 korda vähemalt nõelata. Ja muidugi ämblikud, keda on seal igast sorti: karvased, suured, väiksed, punase tagumikuga jne. Õudne....
Elamine on seal karavanpargis suht vilets, toad väiksed ja naridega voodid ning ollakse mitmekesi ühes toas. Hetkel on Margus ja Anne kahekesi ühes karavanis ja Harry võõrastega koos aga kui Jaanika sinna jõuab, siis tuleb ümber kolida. Ahjaa unustasin mainida, et Anne ei suutnud kuidagi oma vast kihlatust lahus olla ja põrutas järgmine päev juba neile järgi. Kokkuvõtlikult võib öelda, et elu farmis ei ole just huvitav, hommikul tõused ja lähed põllale, tuled sealt alles pimedas, teed omale süüa, sööd, käid pesemas, mõnel paremal päeval jood veel klaasi veini ja siis vajud voodisse. Ja hommikul otsast peale. Ainuke vaba päev on pühapäev ja mõnel õnneseenel õnnestub siis isegi rannas käija. See pühapäev olid õnneseened Harry, Margus ja Anne, sest ühed teised eestlased sealt karavanpargist võtsid neid oma auto peale ja sõidutasid neid randa, mis asub 20 km kaugusel.
Nüüdseks olete vist juba enam-vähem kursis kuidas elu seal farmis välja näeb. Räägime siis natuke ka sellest, mis Jaanika vahepeal üksi Perthis on teinud. Reedel pidasid ühed eestlased siin Triin-Liis ja Kuno oma soolaleiva pidu ning olime kõik neljakesi sinna kutsutud aga kuna kõik teised olid farmis, siis tuli Jaanikal sinna üksi minna. Sest minemata ei saanud ju kuidagi jätta. Pidu oli võimas, 95% kohalviibijatest olid eestlased. Vardas lehvis Eesti lipp, joodi Viru Valget, söödi kartulisalatit ja hapukurki ning tehti vesipiipu. Kohal oli isegi eesti aukonsul oma abikaasaga. Terve õhtu mängis eesti muusika ja laulda-tantsida sai ikka omajagu. Lauluhoog oli vahepeal nii suur, et isegi Jaanika püüdis vahepeal midagi kaasa ümiseda (tõendusmaterjalid ehk fotod on täitsa olemas selle kohta). Võibolla ümises isegi liiga kõvasti, sest naabrid olid hakanud nurisema ja politsei oli kohe platsis. Õnneks piirdus asi ainult noomitusega ja meie poolse lubadusega, et keerame muusika vaiksemaks. Naabrid said rahus olla heal juhul mingi 10 minutit ja peale seda läks pidu täie hooga edasi. Nagu eesti noortel viimasel ajal tavaks, siis tõmmati ka sellel peol ohtrasti vesipiipu. Kui Harry hiljem kuulis, et Jaanika sõi kartulisalatit ja tõmbas piipu, siis ta pidi kadedusest roheliseks minema. Igatahes, Jaanika jaoks lõppes pidu kell 4 hommikul, kui takso maja ette sõitis ja ta kenasti koju viis. Võiks oletada, et kuna järgmine päev oli laupäev, siis ta sai kenasti ennast välja puhata aga tegelt oli asi kaugel sellest. Laupäeval hommikul oli kõva pakkimine ja majast välja kolimine ning praegu elab ta oma väga hea sõbranna Kerli juures. Pühapäeval oli Kerlil ja Jaanikal üks tore päev, kui sa rannas käidud ja seljad punaseks päevitatud ning õhtul käidud jälle Triin-Liisi ja Kuno juures vesipiipu tõmbamas. Esmaspäevast algas kahjuks jälle töönädal, mis Jaanika jaoks jääb selles ettevõttes viimaseks. Ja reedel põrutatab ta juba rongiga Harvey poole. Mis seal hakkab toimuma, seda veel ei tea.... Muideks täna käis Jaanika koos Kerliga veel vimast korda vene poes, kust sai ostetud borši suppi, pelmeene ja kohukesi, et viimane söömaaeg siin Perthis oleks mida meenutada. Kuna farmis on internetiga väga kehvad lood, siis võib juhtuda, et nüüd kui Jaanika ka minema läheb tsiviliseeritud keskkonnast, siis mõnda aega uut postitust ei ilmu. Aga kes teab.... ehk saame ruttu rikkaks, ostame omale auto ja tuleme nädalavahetuseks Perthi.
Seni aga olge musid ja kallid teile kõigile!
No comments:
Post a Comment