Juhtumised Broome'is...

Laupäeval kui Broome´i jõudsime tegime seda mida iga endast ja laupäevadest pisutki lugupidav noor teeb ehk siis läksime linna peale pidutsema. Olime küla pealt kuulnud, et kuumim koht siin seljakotiränduritest kubisevas linnakeses Broome´is on ööklubi nimega Oasis, kuhu me siis loomulikult oma sammukesed ka seadsime. Klubisse sisse astudes saime aga suure pettumuse osaliseks kui nägime, et meie nelja uksest sisse astumine umbes-täpselt kahekordistas külaliste arvu seal klubis. No ei suutnud me oma pisikeste arunatukestega mõista kuidas see saab olla, et laupäeva! õhtul kell 11 on linna kuumimas ööklubis meie neljaga koos umbes 8 üllatunud näoga külalist. Selle ajusid ragistama paneva müsteeriumi lahendus tuli meie juurde ühe jutuka taksojuhi näol, kes teadis rääkida, et tol päeval toimub ühel linnast pisut väljas asuval rannakesel suurmat sorti "beach party". Kahjuks ei saanud ta meid sinna viia kuna ühtki teed sinna otseselt ei viinudki, kõik külalised olid end ühel teisel või kolmekümne seitsmendal viisil kellegi neljarattaveolise masina peale roninud ja koos mööda randa sinna kohale vuranud. Niisiis läksime hoopis pubisse nimega "Divers", mis eriti mitte millegagi silma ei paistnud aga seal oli vähemalt mingisugunegi pidu (koos inimestega) käimas. Ning olgem ausad, ehkki me kauem kui ühe õlle sealgi vastu ei pidanud, saime vähemalt oma esimese õhtu jooksul kaks suuremat Broome´i peopaika üle vaadatud.

Järgmisel päeval tegelesime jälle peamiselt basseini ääres lebotamisega ning muuhulgas vahetasime karavanparki, sest meie senine elupaik osutus peale paljulubavat esmamuljet siiski täielikuks pettumuseks eriti tänu sellise olulise abimehe nagu külmkapi puudumisele. Esmaspäeval otsustasime üle pika aja teha esimese asjaliku päeva ning minna tööd otsima. Taustaks äärmiselt demotiveerivad sõnumid sisuga a´la oleme-siin-imeilusas-valge-liiva-ja- helesinirohelise-veega-rannas-kas-teil-läheb-veel-kaua Annikalt ja Benilt, pidasime pika päeva siiski vastu ja jõudsime läbi käia tervenisti ühe kohaliku tööbüroo. Seda sellepärast, et ainult üks nendest on spetsialiseerunud seljakotiränduritele, teised tahavad ikka normaalsete inimestega tegeleda. Seal täitsime ära hunniku pabereid ja vaatasime umbes 20 minutit kestvat ilmselgelt 80nendatest pärit filmi, kus hunnik MacGuyverlike soengutega tüüpe rääkisid tööohutuse alustest ja nende rakendamisest töökohal, tagaplaanil moe pärast kahevärvilised "moodsad" kuvarid.

Teisipäeval tööbüroo efektiivsuses meile töö leida juba ette ära pettudes hakkasime ise linnalähedasi suuremaid resorte läbi käima. Ning võta näpust (või siis igaks juhuks mitte) ühes siinses suuremas ja ilusamas resordis nimega Cable Beach Club Resort vajatigi parasjagu portjeesid ning ettekandjaid. Harryga lepiti intervjuu kokku juba samal päeval ning järgmisel hommikul kell 7 ta juba alustas. Jaanika pidi intervjuuga ootama järgmise päevani ja siis veel kaks päeva, et teada saada, et ka tema kandidatuur osutus edukaks ehkki ta oli juba vahepeal ka ühte teise hotelli töö saanud. Niisiis oleme taas tööinimesed ja seda taas uue isikliku rekordi väärilise ajaga : meie mõlema esimene tööpäev oli alla nädala peale tööotsingute alustamist.

Ametinimetused on küll samad kui Alice Springsis ent töö iseloomud ja tööandajad erinevad kui öö ja päev. Resort kus praegu töötame on kahtlemata üks suurimaid ja ilusamaid kuhu oleme kunagi oma noorte jalgadega sisse astunud. Tegu on 26 aakril laiutava kompleksiga, kus 100% lise täituvuse korral tunneb ennast mõnusalt umbes 600 külalist. Seal on 7 erinevat toatüüpi, kaks suurt basseini, SPA, jõusaal, mänguderuum, juuksur, pood, jõusaal, 2 tennisväljakut ning 3 erinevat restorani.Kümme kõige luksuslikumat tuba sisaldavad hinnas pesuehtsat ülemteenrit. Aga hind on ka soolane: kalleim tuba maksab 1900 dollrait öö eest (mis praeguse kursiga teeb umbes pisut üle 17 000 eeki) Resort on nii suur et oma esimesel ja teisel päeval on külalistele peaaegu garanteeritud vähemalt üks kord ära eksida.

Portjeede osakond on 10-liikmeline ning töötab kolmes vahetuses 24h ööpäevas. Päeval on alati tööpostil vähemalt 2 portjeed aga enamasti kolm või neli. Külalistel mitte ainult ei aidata pagasit tassida vaid pannakse koos külalistega golfikärudele istuma ning tehaks enne tubadesse viimist hotellikompleksi tutvustav ekskursioon.

Restoran, kus Jaanika töötab, kannab nime Sunset ja on hiigelsuur -restoranis on lausa 3 erinevat baari. Korraga on tööl vähemalt 20 teenindajat ning teist sama palju kokkasid. Kuna restoranist avaneb väga ilus vaade ookeanile ja päikeseloojangule, siis on ta tavaliselt iga päev puupüsti täis. Igal nädalal neljapäevast - laupäevani toimub seal restoranis peaaegu igal õhtul pulmad, vahel lausa kaks tükki samal õhtul. Praeguseks jookseb meil seal hotellis töötamisel juba teine nädal ning oleme oma uute töökohtadega ikka maru-maru-rahul, kolleegid ja ülemused on toredad ja palk on väga hea.

Aga nüüd tagasi eelmise nädala sündmuste juurde, nimelt otsustasime neljapäeval taas välja minna. Seekordseks põhjuseks sai Annika ja Beni lahkumine järgmisel hommikul. Meie olime oma reisudel jõudnud punkti kus meil oli vaja edasireisimiseks pisut töötada ning nende plaanid viisid neid edasi Perthi poole, sest just sealt tõuseb juba varsti-varsti õhku nende lennuk esialgu Taimaa ja siis sealt edasi kodu poole. Ühesõnaga lahkuminek ning ka sellega kaasnev tähistamine oli vältimatu isegi kui tegemist oli neljapäevaga. Tol õhtul saime aga Broome kohta teda midagi väga väga olulist - nimelt seesama neljapäev ongi siin suurim väljaskäimise päev, sest just siis toimub linna populaarseimas ööklubi märja T-särgi võistlus. Mehi konkursile osalema ei võetud, meie tüdrukud ka osalema minna ei tahtnud, seega ei jäänudki nagu muud üle kui lihtsalt showd vaadata ning end üle pika aja õnnestunud väljaskäimise puhul õnnitleda. Mõnel meie seltskonnast õnnestus pidu isegi nii hästi, et nad said peale politseijaoskonnas tunnistuse kirjutamist lausa politseiautos tasuta sõidu koju. Aga noh eks detailid jätame asjaosaliste endi avalikustada :) Aga igatahes marulahe pidu oli!

Reede "hommikul" said Annika ja Ben kätte oma üüriauto ja tõmbasidki udu. Kokku sai lepitud, et kui ükskord meie ka siit teiselt poolt ilmakera tagasi Euroopa poole jõuma, siis võtame jälle ühendust ja kes teab äkki teeme mõne väikse roadtripigi, aga see selleks...

Millegi muuga too reedene päev silma ei paistnud.
Laupäeval oli aga seevastu ilmatutore päev sest me kolisime sisse oma uhiuude paarismajaboksi ja saame jälle üle pika aja voodis magada. Päris huvitav kuidas oleme siin Austraalias hakanud pisiasju nagu voodi ja nelja mitte-riidest seina olemasolu hindama :) Nimelt on meie praegune tööandja ostnud paar aastat tagasi oma töötajatele elamiseks sellise pankroti äärel kõikuva motellikompleksi, kus hetkeseisuga ligi 140 Cable Beach Clubi töötajat oma vahetustevahepealset aega mööda saadavad. Nädala eest tahab tööandja selle toreda privileegi eest saada 95 dollarit näo pealt aga tore asi on see, et see võetakse palgast maha enne makse :) Igatahes elame nüüd kahe magamistoa, elutoa ja köögiga paarismajakeses koos kahe toreda Austraalia tüdrukuga ning oleme ülimalt õnnelikud, et saame nüüd mõnda aega jälle majas elada.

Siinsamas kompleksis kus hetkel elame on meil muideks ka kohe päris pesuehtne baar, kus töötab päris pesuehtne Eesti tüdruk Triin. Temaga oleme tegelikult juba korra ka varem jõulude paiku Perthis eestlaste kokkutulekul kohtunud aga et siis ei avanenud võimalust eriti lähedaseks saada, on meil suurepärane võimalus see viga siin Broome´is parandada.

Ja nagu nalja olidki käes esimesed vabad päevad. Plaanid olid võimsad - wildlife pargid, kayakisõidud, vaalavaatamistripid jne. Aga kõik see jäi tegemata väga lihtsal põhjusel: nimelt otsustas Harry oma viimase tööpäeva õhtul pooleteistaastase pausi järel haigeks jääda. Umbes 37-38 palavik, kurk valutab, hull nohu ja mitte kui midagi teha ei taha kui ainult voodis pikutada. Nüüd on enesetunne juba loomulikult parem aga hakkasime pärast mõtlema, et noh töötame turismiäris ja ega seal enam midagi muud peale seagripi eriti ei liigugi. Õnneks ei suutnud Harry suurtele ponnistustele vaatamata seda pisikut Jaanikale edasi anda ning on ka ise nüüd konditsioonis mis lubab oletada et ta paraneb täielikult sama terveks (niivõrd-kuivõrd) purikaks kui ta kogu aeg selle reisi vältel on olnud :)

Kogu eelolev ilmselgelt oma eludega rahul olevate inimeste poolt kirjutatud jutt viitab julgelt sellele, et loo autorid plaanivad mõneks ajaks siis Broome´i pidama jääda. Tööandjaga sai lepingud tehtud 3 kuuks, siis hakkab siin Austraalia põhjaosas "märg" hooaeg. See toob endaga kaasa suure sooja ning niiskuse mis niivõrd ei pidanudki vihma (nagu me esiti arvasime) vaid pigem hoopis üleüldise kõrge õhuniiskuse all väljenduma. Jääme igatahes siis troopikat ootama...


Ps: Enamus nupukatest blogilugejatest on selle juba läbi hammustanud aga kirjutame igaks juhuks mustvalgelt siia välja, et kui klikid hiirega nende piltide peal mis me siia blogisse üles riputanud oleme, siis saad neid ka suurelt imetleda :)