Uluru, Kata Tjuta ning Kings Canyon - tehtud, nähtud, käidud !

Ühes kauges kauges galaktikas, ühes teatud punktis ajas toimus kord üks lõputu universumi mõistes absoluutselt tähtsusetu pauk, mille tulemusena tekkis üks lõputu universumi mõistes pisi-pisikene ja tähtsusetu päikesesüsteem nimega Linnutee. Selle lõputu universumi suhtes tähtsusetu päikesesüsteemi tähtsusetuks südameks sai väike täheke nimega päike. Ning tollestsamast tähtsusetust päikesest kolmas kivi vasakule oli sinakasroheline planeet, mida tolle 6 miljoni aastase evolutsiooni jooksul tekkinud asukad, kutsuvad Maaks. See planeet oli lõputu universumi suhtes absoluutselt tähtsusetu ning väike, seda enam et tänase päevani on vaid üks liik kogu planeedil jõudnud oma tähtsusetus arengus sinnamaale, et on "juba" leiutanud ratta, kuid on veel kaugel sellest, et suudaksid rännata oma mõtetust päikesesüsteemist välja.


Ainus kord kui keegi selle päikesesüsteemi välistest tsivilistatsioonidest üldse sinnakanti sattus oli üsna selle päikesesüsteemi tekkimiskuupäevale lähedal. Nimelt juhtus sealt kandist mööda sõitma üks kosmoselaevatäis tulnukapoisse planeedilt mida inimkeeles kirja panna pole võimalik. Nood tulnukapoisid olid ühe tulnukapoisi isa tagant õhtuks kosmoselaeva ning pudeli kosmilist rummi tuuri lasknud ning nüüd oma varvasteni täis (tolle liigi eripäraks oli see, et nende varbad asusid umbes seal kus inimestel silmad) peaga sinna mõtetusse äsja tekkinud päikesessüsteemi lõbusõitu tegema läinud. Järsku tekkis ühel lakku täis tulnukapoisil mõte korraks seisma jääda ning toda sinakasrohelist planeeti kosmiliste kividega loopima hakata, kuna talle lihtsalt ei meeldinud sinakasrohelised planeedid. Loopisid need purjus tulnukapoisid mis nad loopisid aga pihta nad ei saanud, kuna tolle liigi teiseks eripäraks oli see, et nad kõik (isegi poisid) viskasid nagu tulnukatüdrukud. Ühel hetkel sai ühel tulnukapoisil, tollelsamal kellel üldse mõte tuli seda kolmandat kivi päikesest kosmiliste kividega loopima hakata, viimaks mööda viskamisest mõõt täis ning ta kupatas tolle sinakasrohelise planeedi pihta terve peaotäie kosmilisi kive. Seekord läks tal õnneks ning ta tabas toda väikest sinakasrohelist planeeti paremasse alla nurka. Kuna tegelikult on galaktikavahelistes seadustes kirjas, et planeete (isegi sinakasrohelisi) kosmiliste kividega loopida ei tohi, siis vältimaks võimalikke probleeme intergalaktilise politseiga, sõitsid tulnukapoisid pärast toda insidenti ruttu-ruttu sealt päikesesüteemist minema ja rääkisid koju jõudes kõigile kui mõtetu koht see Linnutee päikesesüsteem on, et keegi sinna kolama ei läheks ja kogemata nende kuritegu ei avastaks.

Alates sellest ajast on mööda läinud miljoneid aastaid ning tänasel päeval on need kivid ikka planeedil Maa, täpsemalt mandril mida enamik tolle planeedi asukaid teab nime all Austraalia. Kuigi enamus inimesi ei tea mis kividega tegu on või kuidas nad sinna keset Austraalia keskosa laiutavat kõrbe said, käivad ikkagi väga paljud sinna mandrile reisivaid inimesi neid kive vaatamas. Suurim nendest kividest, mis ühtlasi asub ülejäänutest pisut kaugemal kannab inimkeeles nime Uluru ning see on kogu selle mandri üks tuntumaid vaatamisväärsuseid. Ülejäänud 36 kivi maandusid üsna teineteise lähedale ning said inimestelt nimetuse Kata Tjuta.
Hea lugeja, ülal ilutsev jutukene Uluru ja Kata Tjuta tekkimisest on puhtalt autorite haiglase fantaasia vili, mis sai pikkadel autosõitudel igavuse peletamiseks arvutisse trükitud. (Ehkki me ei välistaks seda täielikult kui võimalikku teooriat kuidas nood kuramuse kivid sinna keset kõrbe said :)

Aga ok läheme nüüd asja juurde ehk siis, et kirjutame sellest millega me viimasel ajal tegelenud oleme. Esimese uudisena teatame rõõmuga, et oleme alates teisipäevast 04.08.09 mõlemad taas töötud. Lihtsalt tundsime mõlemad, et on aeg edasi liikuda ning taas mõnda aega oma truu Ford Falconi seljas mööda Austraaliat meie jaoks mööda seniavastamata teid ratsutada. Esimese asjana võtsime ette sõidu eelpool ilutseva ilmselgelt vaimust haigete poolt välja mõeldud jutukese inspiratsiooniallikate Uluru ning Kata Tjuta juurde. Kolmapäeva hommikul ärkasime 5.30 hommikul ning asusime tegutsema, et iga sekundit päevavalgusest teel olles ära kasutada. Teadsime, et meid ootab ees vaimselt, füüsiliselt ja autosõiduliselt kurnav ent kindlasti toredate sündmuste rohke päev ning alustasime loomulikult tugevast hommikusöögist meie hosteli köögis, et energiavarud kohe hommikul täis laadida. Tolle päeva toredad sündmused algasid juba tollesama hommikusöögi ajal kui kohtasime oma hosteli köögis oma Alice Springsis veedetut aja jooksul esimest meile enne tundmatut eestlast Heikit ( kõigile Ursula fännidele infoks,et ei ta ei tantsinud tol hetkel kellegagi). Jagasime muljeid Austraalias korda saadetust, Eestist, Alice Springsist jne. Kui tugevast hommikusöögist kõhud punnis jätsime Heikiga hüvasti ja korjasime peale sõbrad ning reisikaaslased Annika ja Beni ning asusime teele Yulara rahvuspargi poole, mis on koduks eelpoolnimetatud kividest vaatamisväärsustele.

Esimesed 50 kilomeetrit olid kõik selgelt reisipalavikust tulenevas adrenaliinijoovastuses, kuid peale laksu üleminemist otsustasid kõik mittesõitvad reisijad (ehk siis kõik peale Harry) paarisajaks kilomeetriks tagasi unedemaale rändama minna kust neid eelnevalt selgelt liiga vara igiõela äratuskella poolt lahkuma oli sunnitud. Peale eelpoolnimetatut paarisaja kilomeetrist norskamismaratoni ärkasid kõik autosolijad selle peale, et Annika praktiliselt läbi une "PISSIPEATUS", karjus ning tagapingi märgamisega ähvardades Harryt esimeses ettejuhtuvas Roadhouse´is peatuma sundis. Põied taas tühjaks pigistatud, põrutasime edasi.

Esimeseks peatuspunktiks sai teeäärne umbes 150 km enne Ulurut kui olime neljakesti ullikestena kindlad, et meile paistab üle lameda kõrbe kaugelt juba Uluru kätte ära. Klõpsisime lausa paar pilti, et pärast kodustele näidata kui kaugele see Uluru ikka kätte paistab. Õnneks hakkas mingil hetkel meil siiski kasutamatusest ämblikuvõrkudega kaetud loogikakeskus taas tööle ning otsustasime et tegu peab siiski olema mingi teise Ulurut meenutava kivimoodustisega, mis meid konstantses Uluru-elevuse olekus viibivaid turiste välejälgedele viis.

Teiseks ja seekord tõepoolest audentseks vaatamisväärsuseks sai kivihunnik Kata Tjuta ehk siis mitte-aborigeeni-keeli "Palju päid".mis asub nagu eelpoolgi mainitud sai rahvuspargis nimega Yulara. Yulara rahvuspark hõlmab siis endas Ulurut, Kata Tjutat ning veel hunnikut pisemaid kivimürakaid ja kaljulõhesid ning kuhu sisenedes tuleb külaslistel lunastada 25 Austraalia dollarine pilet. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha on Kata Tjuta näol tegu maru suurte ja majesteetlike kivimürakatega mille ligi pool kilomeetrit maapinnast üles kõrguvad tipud praktiliselt igal külalisel südame härdaks tegid. Kata Tjuta juures tegime läbi ka väikese jalutuskäigu nende pirakate kivikeste vahele ja seal keskel oli meil suurepärane võimalus end täiesti tähtsusetute ja väikestena tunda.

Edasi vurasime Austraalia ühe tuntuma sümboli Uluru juurde, mis juba kaugelt meile nii tuttavate kontuuridega silma paistis. Tol hetkel tundsime end ikka päris rumalatena, et me ta ennist ühe teise kivimürakaga segamini olime ajanud aga noh eks hea lugeja ju teab meid - ega me teab mis eriti teravad pliiatsid polegi. Uluru juures otsisime kohe esimese asjana üles koha kus tolle kivimüraka otsa saab ronida, sest olime juba eelnevalt otsustanud et see saab olema üks mäetipp mille me siin Austraalias kindlasti vallutame. Kuigi pole just harukordne see kui Uluru ronimine on tugevate tuulte, päästeoperatsioonid vms pärast suletud saatis meid sel päeval õnn ning võisimegi hakata oma vaevarikast teekonda Austraalia tuntuima kivikese maapinnast ca 300 meetrit otse üles kõrguva tipu poole. Umbes pärast tunni ja 10 minuti pikkust vaevarikast ronimist meie, loo autorid ning sõber Ben, sinna tippu ka jõudsime. Tipus pidasime maha suurepärase õllest ja banaanidest koosneva pikniku ning kogesime taustaks väga meeldivat emotsiooni mida kirjeldaksime tundena kus inimene mõistab, et ta on just pärast kurnavat pingutust saavutanud midagi sellist mida tal ilmselt avaneb võimalus teha vaid korra elus. Tipus kohtasime ka ühte pisut ontlikku olemisega vanameest, kes teadis rääkida, et 25 aastat tagasi kui ta viimati teekonna selle kivimüraka otsa ette võttis oli tipus olemas ka külalisteraamat, kuhu iga ülesroninu uhkusega oma autogrammi sisse kanda sai. Kahjuks polnud sel korral raamatus enam haisugi, muidu oleks isegi sinna uhkusega "Harry ja Jaanika Estoniast" sisse kribanud. Tagasi alla ronimine läks oluliselt lihtsamalt ning ca 20 minutiga olime taas kahe jalaga ning kahe peale kahe raku võrra rikkamalt tagasi maa peal. Mõlemad rakud olid mõlema autori arvates aga kindlasti seda ronimist väärt ning tegu oli vaieldamatult meie senise reisi ühe olulisema verstapostiga.

Õhtul peale ronimist tegime endale kena õhtusöögi ning aitasime Annikal ja Benil karavanparki telgi püsti panna. Kella 18.20 paiku vedasime end korra veel tagasi Uluru juurde, et päikeseloojangul tolle kivimüraka äärmiselt sümpaatset värvikonserti nautida. Ca 20 minutiga muutis esialgu erkoranž kivimoodusti end alguses tumepunaseks siis lillaks ning siis lõpuks lausa süsimustaks.

Päikeseloojang vaadatud suundusime teguderohkest päevast väsinutena tagasi karavanparki, kus tegime veel mõned õlled ja paar kaardimängu ning heitsime siis üle pika aja jälle auto pagasiruumi magama.

Seiklused polnud muidugi selleks päevaks veel läbi, sest keset ööd tuli ilmselt marunäljane ja -taudis dingo meie laagrikohta ning tegi meie välja külma kätte jäetud toidukotiga 1:0. Meie muidugi autosse midagi ei kuulnud aga Annika ja Ben olid telki küll maru karmi krabistamist ja rabistamist kuulnud ning terve öö dingohirmus veetnud. Hommikul kahjusid üle vaadates selgus, et dingo oli esialgu võtnud ampsu meie tortillapakist, siis selle s... välja sülitanud ning endale hoopis mõnuga 200 g viilutatud peekonit sisse keeranud. Eks ta sellesama peekoni lõhna peale ilmselt ka meie toidukoti üles leidnud oli ning siit väike nõuanne kõigile kõrbes magajatele: Ärge jätke oma peekonit järelvalveta!

Hommikul enne põikesetõusu ärgates, tegime hullult unistena täpselt nii palju liigutusi kui vaja ja nii vähe kui võimalik, et oma padjamustriga näod taas Uluru juurde vedada ja too kivikene ka päikesetõusu ajal ära näha. Ei tea kas see oli nüüd unisesest olemisest või tõsiasjast, et me eelmisel kuupäeval peaaegu pool päeva tolle kivimürakaga veetsime, igatahes nii meeltult vahva enam ei tundunud ja meile kõigile hakkas tunduma, et oleme selleks korraks piisavalt Ulurut näinud ning on saabunud aeg liikuda edasi Kings Canyoni poole. Peale peekonivaest hommikusööki me oma autonina sinnapoole pöörasimegi, sedakorda rooliratas ühe entusiastliku Annikaga varustatud, et autoritel oleks tagapingil salamisi nahistades pisut aega sinu jaoks neidsamu ridasid oma pisikesse aga tublisse sülearvutisse trükkida.

Umbes poolel teel Uluru juurest Kings Canyoni poole juhtus aga miski mida oleme oma rännakutel juba ammu kartnud, et juhtub. Nimelt lõhkes autol maanteesõidul, umbes 110 km tunnikiiruse pealt tagarehv. Ühel hetkel käis pauk ning Annika tundis kuidas rooliratas tugevasti paremale kiskuma hakkas. Taipamata mis juhtus otsustas Annika "väikesest" rooli kiskumisest hoolimata sõitu jätkata, ehkki hääle järgi sõitsime sel hetkel juba 3 rehvi ning ühe velje peal. Kuna saime aru, et Annika ei ole endale veel päris täpselt aru andnud mis juhtus siis otsustasime teda mitte paanikasse ajada ning palusime tal auto tasa-tasakesti teepervel kinni pidada. Autost välja ronides ja olematut kummi nähes pidi preili Paal loomulikult kerge kreepsu saama, et mille ta just rooli taga üle elanud oli. Ega midagi, kõik ju elus ja terved kaua sa ikka leelotad, et vaata mis nüüd juhtus. Kraamisime kogu oma nodi pagasiruumist tagaistmele, kiskusime pagasiruumi alt välja tunksi ja varuratta ning 5 minuti pärast ilutseski meil auto all taas neli tervet rehvi. Tegemist oli kahtlemata õnneliku õnnetusega, sest nii mõnigi meist oli kuulnud lugusid kuidas teistel sarnases olukorras palju täbaramini on läinud.

Kings Canyonisse jõudsime igatahes elu, tervisega ning nelja õhku täis rehviga kohale ning saime nautida seda kaunist ja eesti maastikuga harjunud silmade jaoks täiesti uutmoodi vaadet kuidas aastatuhandete jooksul juuksekarva suurune pragu kalju sees sadadesse meetritesse ulatuvaks lõheks oli paisunud. Esialgu tegime väikese jalutuskäigu kanjoni sees, siis jäid aga laiskvorstid alla ootama ning Harry ronis ainsa vaprana eelmise päeva Uluru ronimisest niigi hellade lihaste kiuste ning kahe fotoaparaadiga varustatuna korra ka kanjoni servale pilte klõpsima. Sealt avanes vaieldamatult hingemattev vaade kogu sellele vaatamisväärsusele mida maailm tunneb Kings Canyon´ina.

Teekond tagasi Alice Springsi möödus suhteliselt sündmustevaeselt ning oli hästi tunda, et kogu seltskond oli pidevast tegutsemisest parajalt väsinud aga samas ka äärmiselt reisiga rahuloleva olemisega. Öö veetsime Annika ja Beni eelmises elukohas ning praktiliselt kohe kui kõigil kõhud täis said langesime rampväsinult voodisse magama.
Täna hommikul tulime veel linna peale uut varuratast ning uut peekonivaru soetama ning ilmselt sel hetkel kui sina seda postitust lugema juhtud oleme me juba vähemalt poolel teel Alice Springs´ist Darwinisse.

Aga aitab sulle selleks korraks lugemisest küll, loodame, et tuled varsti jälle siia lehele tagasi kui oleme kirjutanud oma reisist Alice Springs´ist Darwinisse ja sellest missuguse linnaksesega Darwini näol tegu on.

Tsau-pakaa!

PS: kas tõesti keegi ei mõelnud eelmise postituse lõpus esitatud küsimusele vastust välja või on meie lugejaskond lihtsalt maru tagasihoidlikuks muutunud. Igatahes vastus on kella peal.