Kappa kõrbelaevuke

Nüüd on see siis lõpuks tehtud! Oleme seda juba tükk aega edasi lükanud, kuid nüüd tundsime, et on lõpuks aeg see ära teha. Paljud meie tuttavad on meil soovitanud seda teha, Paljudel meie tuttavatel on see eriline päev, millal nad seda tegid, juba seljataga. Oleme selle kohta paljudelt kuulnud, et kuidas see neil oli, kuid viimaks võtsime end kokku ja tegime ise ka ära. See on asi mida iga endast lugupidav ja isegi enese vastu lugupidamatu turist siin Broome´is ära peab tegema. See on .... loomulikult... kaamlisõit rannas päikeseloojangu ajal!
Iga jumala päev oleme neid kauneid ja graatsiliselt õõtsuvaid kõrbelaevukesi oma hotellist mööda ranna poole ja sealt tagasi jalutamas näinud. Iga jumala päev oleme tööl olles oma noorte ja teravate ninadega ühte teatud erilist sõnnikuhaisu tundnud ja oleme sellega juba nii ära harjunud, et kui me oma vabadel päevadel randa ei satu ja seda aroomi ei tunne siis tundub et midagi on nagu päevast puudu või justkui midagi oleks nagu tegemata jäänud. Ja iga päev oleme me mõelnud, et peaks ikka ise ka selle kaamlisõidu ükspäev ette võtma. No nüüd on siis lõppude lõppuks see meil tehtud.

Kaamlisõit kui selline ei olnud meie jaoks uus asi, kuna mõned aastad tagasi sai seda Egiptuses reisil käies tehtud, ent mis oli uus ja huvitav oli seda terve tunni vältel teha rannas ja päikeseloojangu ajal. Päike läheb siinkandis looja umbes kella 18.00 ajal õhtul, seega kõik kaamlisõiduhuvilised kogunesid randa juba umbes kolmveerand viie ajal, et teha pildiaparaadiga mõned sõidueelsed klõpsud ja kuulata pisut tuurikorraldajate humoorikaid selgitusi selle kohta mida tohiks ja mida ei tohiks ühe kaamli seljas teha. Parim kild millega nad täiesti tõsiste nägudega lagedale tulid oli see, et kui kaamel peaks end karjast lahti rebima ja ilmselt selle aja peale juba karjuvad kunded seljas vette end jahutama jooksma siis päästevestid on istme all ja väljapääsud on kahel pool külgedel :) Ehkki tegu oli ilmselgelt naljaga, jäi Harryl midagi siiski kripeldama ja sai igaks juhuks järgi vaadatud - ei olnud seal istme all ühtegi vesti ega midagi muud mis oleks meid kriisiolukorras uppumissurmast päästnud. Aga peaks olema - ohutus ennekõike!!!

Aga see selleks, sõit läks kõik kenasti keegi ära ei uppunud, pool tundi loksusime romantiline päikeseloojang meie vasakul käel mööda randa edasi ja pärast tulime romantiline päikeseloojang meie paremal käel tagasi, nii et kael oli pärast mõlemalt poolt võrdselt kange. Sinna minnes rääkisid tuurikorraldaja ükshaaval kõigile külalistele natuke sellest kuidas just nende kaamel siia Broome´i tööle oli sattunud, tagasitulles aga läks ühe korraldaja töö päris spordiks kätte ära. Kaamleid oli kokku ca 20, igaühel neist 2 inimest seljas ja kõik tahtsid oma fotoaparaati sellest vahvast üritusest arvukalt jäädvustusi. Jookse kaamli juurde, võta fotoaparaat, jookse tagasi, tee paar klõpsu, jookse natuke edasi, tee veel paar klõpsu, jookse tagasi kaamli juurde, anna fotokas tagasi, jookse järgmise kaamli juurde, võta fotokas ja nii edasi... Kui kaamlitäied on ühelt poolt pildistatud, siis jookse teisele poole ja kõik hakkab otsast peale. Sellise kiirustamise peale muidugi teab mis kvaliteetpilte just ei saa aga vähemalt on fotosüüdistus olemas, et oleme käinud. Tuleb vist nentida, et nagu paljude teiste asjadegagi on idee kaamlisõidust kaunil rannal päikeseloojangu ajal vist romantilisem kui tegelikuses. Sellegipoolest jäime kogu kaameliüritusega mõlemad väga rahule.

Et ühiseid vabu õhtuid ei ole meil just tihti (loe peaaegu kunagi) siis ei lõpetanud me muidugi õhtut kohe sealsama kaamliseljast maharoninutena ära, vaid läksime edasi õhtust sööma. Sedakorda otsustsime ühe meie töökoha lähedal asuva restorani kasuks, mis kannab nime Old Zoo Cafe. Ehkki nimi viitab et tegu on millegi kohvikulaadsega, olime oma hotelli klientidelt selle koha kui kena õhtusöögi jaoks ideaalse söögikoha kohta palju head kuulnud. Kohale jõudes aga veendusime, et tegu on siiski millegi kohvikulaadsega ja nosisime oma õhtusööki pisut pettunult. Et oma mured ära uputada siis läksime pärast õhtusööki veel kõrvalasuvasse loungebari, mis aga oli väga äge ja Austraalia kohta väga moodsalt sisustatud koht ning kus Jaanika jälle üle pika aja maasikamargariitat sai. Seal nimetati seda küll maasikadaquiriks aga noh rumm on rumm ja külmutatud maasikad on külmutatud maasikad, seega meie jaoks oli tegu ikkagi paljuarmastatud maasikamargariitaga :) Mured said uputatud nagu võluväel ja nii saigi meil üks tore vaba päev läbi. . .

Töötasime siis hoolega ligi pool nädalat kuniks ühel kaunilt alanud päeval juhtus meie hotellis üks väga õnnetu lugu. Nimelt olid samal päeval ühte hotellituppa sisse registreerinud umbes 60ndates paarike, kes olid koos oma tütre ja lastelastega meie hotelli ca nädalast puhkust veetma tulnud. Vahetult pärast asjade lahti pakkimist oli härra ujuma läinud, sealt naastes oma abikaasale ja tütrele suurt väsimust kurtnud ja voodisse puhkama heitnud. Umbes kümme minutit hiljem avastasid naine ja tütar aga et härra ei hinga enam ja kutsusid kiirabi. Kiirabil polnud kohale jõudes loomulikult muidugi õrna aimugi kus nende tuba meie ca 20 aakrises hotellikompleksis asub, seega pidi keegi (antud olukorras Harry) kiiraabile peale hüppama ja teed näitama. Sel hetkel kui arstid härrani jõudsid oli härra juba 20 minutit sisuliselt surnud olnud. Kiirabi proovis härrat pikalt pikalt elustada ning tegi üleüldiselt kõik mis suutis aga kahjuks härrat päästa ei suudetudki. Vot selline kurb lugu... Harryl oli päris raske pärast kogu selle elustamisprotsessi pealtvaatamist, surnukeha transportida aitamist ning tütre ja abikaasa äranutetud nägude nägemist oma vahetuse lõpuni kõigi ülejäänud absoluutses teadmatuses viibivate klientide mõtetuna tunduvate draamadega tegeleda. Kujutate ette, et olete aasta läbi planeerinud vahvata puhkust terve perega ja kohe esimesel päeval juhtub midagi sellist. Tundsime omaksetele väga kaasa ja loodame et taolist sündmust meie hotellis niipea ei kordu. Ehkki muidugi kõike võib juhtude sest lõviosa meie hotelli klientidest on üle 60 aastased ja temperatuurid on päeval alati üle 30 kraadi.

Aga tagasi "pisut" rõõmsamate teemade juurde. Eelmisel laupeval korraldati meie hotelli töötajatele hooaja lõpupidu. Meie õhtu algas juba sellega, et läksime paari töökaaslasega juba 4-5 paiku õhtul ühte lähedalasuvasse minipruulikotta nimega Matsos (lojaalsemad lugejad võibolla mäletavad, et oleme ka varem sellest kohast pisut kirjutanud), kus toimus üritus nimega "Oktoberfest" Koht oli puupüsti täis, teenindajad olid riides nagu 18 sajandi Saksa talupojad/tütred ning kõlaritest kaikusid saksa šlaagrid. Matsos oli selle ürituse tarbeks ka spetsiaalse oktoberfesti õlle pruulinud, mis meile (või noh ütleme, et pooltele meist :) väga hästi peale läks.
Kauaks me kahjuks jääda ei saanud kuna pidime kella 18ks jõudma kesklinnas asuvale jaapani restorani nimega "Azuki" õhtust sööma. Sinna ilmus kohale umbes kolmandik meie resordit töötajatest ehk siis nibin-nabin sada pead, ülejäänud olid enamasti tööl. Kogu õhtusöök oli Azukis väga meeldiv, meie südamed võitis see koht juba esimestel minutitel kui eelroaks sushi kandikud lauda ilmusid. Sushi on teatavasti üks roakene siin maamuna pial mille järgi autorid teatavasti päris hullud on, Pearoaks oli kas liha või kala jaapanipärases kastmes mis samuti keele alla viis. Kogu kaadri jaoks oli meie hotellis kaasa võetud ka suur kogus õlut ja veini, et õhtusöök ikka paremini alla libiseks.

Õhtu edenedes tuli meile ca 21.00 ajal järgi hotelli buss, kes täis kõhtude ja peadega kollektiivi peale korjas ja lähedaltoimuvale kontserdile viis. Tegu oli Austraalias suuri laineid lööva Perthist pärit hiphop kollektiivi "Hilltop Hoods´i" kontserdiga, kelle muusika meile väga peale läks ning kes live esituses väga head meelelahutajad olid. Põhimõtteliselt teevad nad umbes sellist muusikat nagu Eestis populaarne noorteansambel nimega "Toe Tag". Pärast kotserti saime kokku meie Eestist pärit sõbranna Triinuga, kes kaine autojuhina meid auto peale kupatas ning mingile salapärasele "rannapeole" viis. Sõitsime mööda öist randa läbi absoluutselt kõik kohad kus see pidu toimuda oleks võinud aga ei hingelistki kusagil. Küll aga oli terve rand täis umbes 5 cm pikkuseid krabisi kes oma parima "hirv esituledes" näoga tagurpidi meie auto eest ära joosta üritasid ja selle vaatepildiga meile vaata et veel rohkem lusti pakkusid kui ükski salapärane rannapidu oleks seda teinud. Koju magama saime isegi veel enne varavalget ja järgmisel hommikul magasime vaba päeva puhul mõnusalt norinaga sisse Kogu õhtut võib pidada vägagi kordaläinuks ning loodame, et ehk tuleb sarnaseid töötajatele korraldatud üritusi veelgi enne kui meie lepingud 30ndal novembril ära lõppevad ning seni väga vahva Broome´i peatükk meie Austraalia seiklustes läbi saab.

Paljud lugejad on juba kindlasti ammu oodanud, et me vahelduseks oma tegevuste kajastamisele ka meie senise reisikollektiivi vaata, et praktiliselt kolmandast liikmest Ford "valge täkk" Falconist juttu teeksime. Noh peame tunnistama et kõik pole viimasel ajal just lust ja lillepidu (vahel paneb mõtlema, et kust k... kohast see väljend tulnud on??) olnud. Eelmisel nädalal oli meil temaga teatud arusaamatused, ehk siis nimelt, et kui meie ütlesime talle, et no ole hea auto mine käima, siis tema vaidles vastu et käu, kääuu, kääääääuuuuuuuu vastu. Ei no tore lugu küll aga noh nagu see vana rahvatarkus ütleb, siis - kus aku kõige tühjem, seal sõbrad, nende autod ja nende krokodillid kõige lähemad. Auto käima, tööle - õhtul jälle aku tühi. No ei saanud me aru mis seda akut siis nii tühjaks imeb. Viisime parandusse, sealt öeldi, et nemad ka ei tea, äkki on aku viga. Vaidlesime vastu, et ei saa olla, kuna ostsime selle aku alles 6 kuud tagasi South Australiast. Nemad aga ikka raiusid, et midagi hetkel akut tühjaks ei ime ja nende arust on asi ikka akus. Hea küll läksime siis ühte autopoodi küsima, et kas nad selle firma akusid müüvad ja kui jah siis kas nad ka garantiiga tegelevad. Tuli välja et tegelesid küll ning 5 minutit ja kaks telefonikõne hiljem ilutseski meil kapoti alla uhiuus aku ja enam pole probleeme olnud, auto käivitub iga kord kui palume. Kallid lugejad loo moraal seisneb selles, et hoidke ikka tšekke alles, kunagi ei tea...

Aga nüüd meie kallid poisid ja tüdrukud on aeg meie jutujadale selleks korraks punkt panna. Olge ikka tublid lapsed ja ärge pahandusi tehke, jõulud varsti ukse taga ja päkapikud luusivad juba vaikselt ringi.

PS: Meie suurimad õnnesoovid Harry väikesele vennaraasukesele Laurile. Kasva siis ikka suureks ja tubliks...!!!