Ei, Sinu ilusad eestimaised silmakesed ei peta sind armas lugeja... Tegemist on tõepoolest täiesti uhiuue postitusega. Jah me teame küll väga hästi, et me alles hiljuti postitasime eelmise jutu... Lugu selline, et jõudis nüüd ka viimaks meie mitte-kõige-tervamatesse-ajukestesse kohale, et viimastel kuudel oleme lugeja vaatevinklist paistnud blogipidamisel silma äärmiselt irriteeriva ebaproduktiivsusega (või siis noh maakeeli pesuehtsa laiskusega). Et meil selle asja pärast sinu ees “natsa” häbi on siis tahtsime sulle seekord “ sorry mate” öelda ja oma tavaparasest heal-juhul-kahe-nädala-tagant-saab-postituse-üles rutiinist välja murda.Ja siin ta ongi, päris uus postitus, päris uutest tegemistest ja sündmustest pungil ning valmis sulle tervelt 4 minuti * jagu tavapäraselt kummalist ja üliegoistlikult autoritekeskset lugemist pakkuma.
Aga nüüd lõpuks asja juurde sest hetkel oled sa kulutanud oma hinnalist aega ja lugenud läbi juba terve lõigutaie juttu ent pole selle tegevusega omandanud mitte kükitava mannatera suurust silbikestki kasulikku informatsiooni.
Oli üks pühapäeva õhtu, mitte kaua peale meie eelmise postitusemoodi postituse postitamist kui kutsusime omale külla kaks Jaanika toredat töökaaslast - Lavina ja Tomi. Kutsusime nad külla selleparast, et nimelt oli Tom meile paar õhtut enne kiidelnud kui maruhästi ta Taipärast rohelist karrit pidavat oskama teha. Et mitte vastust võlgu jääda, olime meie muidugi omakorda vastu kiidelnud kui maruhästi me Taipärast Tom Yami suppi oskame teha. Mõtlesime siis mis me mõtlesime aga ei näinud me ka kamba peale tollele eikusagilt tekkinud olukorrale paremat lahendust kui korraldada üks korralik Tai toidu kokkamise võistlus ning pärast kogu see võistluse käigus tekkinud toidukuhi veiniga alla loputada, saateks näpuotsatäiekene meeldivat vestlust. Õnneks peame tunnistama, et kumbki kiidukukk oma sõnu sööma ei pidanud ja kogu valminud toidulaar kvalifitseerus vaieldamatult kategooria: “imetabaselt maitsev kulinaarne meistriteos” alla. Ning nagu Tai toitude puhul ikka, tähendas see seda, et road olid marumarumaru vürtsikad :)
Tomist ja Lavinast me sulle varem vist eriti rääkinud pole, nad on nimelt üks väga tore vastavalt Iirimaalt ja Inglismaalt pärit paarikene kellega viimasel ajal tihemini läbi käinud oleme. Kahjuks aga peale seda postitust me neist vist enam eriti juttu ei tee ka, sest just täna, selle blogi postitamise päeva hommikul sõitsid nad Broome´ist minema Perthi, et sealt siis vaikselt jõuludeks tagasi kodu poole UK´sse tüürima hakata.
Tulles aga nüüd tagasi meie kokkamisõhtu juurde, siis sõime hääd sööki, jõime hääd jooki ning jutustasime palju-palju ning kõigil oli väga tore õhtu (järgmisel hommikul kella 7ks tööle minna ei olnud just sama tore nagu mõned meist omal nahal tervalt tunda said).
Nagu sa kindlasti tead oleme siin Austraalias juba mõned ajad ringi vaadanud. Mida aga aeg edasi seda enam meil kripeldab, et meil on siin seni veel üks suuremaid vaatamisväärsusi nägemata. Nimelt pole me oma silmadega veel tänase päevani näinud suurimaid imetajaid siin maamuna peal – vaalasid. Nendele majesteetlikele elukatele tegelikult siinkandis (Austraalia ümber) väga meeldib ning nad ujuvad igal aastal Austraalia rannikut pidi korra põhja ja korra lõunasse, et siis vastavalt aastaajale soojemasse voi jahedamasse kliimasse migreeruda. Tihti tähendab see mööda rannikut pidi ujumine seda, et kaugnägelikud kodanikud näevad neid isegi kaldalt. Sellise toreda sündmuse osaliseks sai hiljuti kullisilm Jaanika, kellele kauguses hullavad vaalad lausa rannaäärses restoranis tööpostile kätte ära paistsid. Loodame väga, et see ei jää autoritele viimaseks ja lähimaks kontaktiks mis meil nende pirakate tegelastega saab olema.
Ühel õhtul kui meil mõlemal mingi ime läbi vaba pärastlõuna oli käisime viimaks ära ühes Broome´i vanimas ja võibolla ühes tuntuimas vaatamisväärsuses - Sun Pictures´i pildiaias. Tegemist siis loomulikult välikinoga. Iseenesest ei kõla see kindlasti just millegi erilisena aga tegelikkuses olla kinoseinale püstitatud silte uskudes tegemist ühe maailma vanima restaureerimata välikinoga. Esimest filmi näidati tolles tänapäeval peaasjalikult Broome´i ajaloolise sümbolina tegutsevas asutuses aastal 1933 ja tollest ajast peale pole välja vahetatud mitte midagi, mis parasjagu just ei ussitanud ega hallitanud. Film, mida vaatamas käisime (Funny people) oli absoluutselt teisejärguline (ja mitte sugugi nii funny kui oleksime lootnud), suurema mulje jättis ikka kogu see asutus ise, mis nägi rohkem välja kui päevinäinud muuseum kui kino. Loomulikult oli ebamugav istuda paar tundi ebamugaval kinotoolil, mida parema võrdluse puudumisel võiks nimetada vana kooli päevitustooli ja võrkkiige ristsugutisteks. Loomulikult oli pisut häiriv kui filmi ajal meist kaks lennukit konkreetselt 50 meetri kõrguselt üle lendasid, et lähedalasuvale lennuväljale maanduda. Ja loomulikult oli natuke imelik filmi nautida kui aeg-ajalt ekraani eest nahkhiired läbilendavad. Ent sellegipoolest oli tegu muljetavaldava asutusega ning oleme õnnelikud et seal viimaks käinud oleme, seda enam, et meie mäletamist mööda oli see meile mõlemale esimene kord kui sai käidud välikinos.
Kui kõik eelpool mainitud sündmused olid meil viimaks seljataga, jõudis kätte suur pidupäev - Halloween. Siinkandis on tegu ikka üpriski suure üritusega, sest kõik inimesed valisid endale juba vähemalt nädalake varem kostüümid ehk siis (seekord sõna otseses mõttes) särgid-värgid välja. Meie jätsime asja loomulikult viimasele minutile või noh täpsemalt tollele laupäevasele päevale kui suur pidu aset leidma pidi. Alustasime linna ainsast kostüümilaenutusest kust peale hinnalipikute silmamist (ca 40-50 dollarit või 360-450 krooni kostüümi 3 päevase laenutamise eest) 
tagurpidi uksest tagasi välja tulime. Siis proovisime erinevaid ninni-nänni poode nagu Target ja Red Dot, kus ühtteist rahakotisõbralikumat juba leidus aga ei midagi sellist mida hullult oleksime tahtnud. Kuni tolle hetkeni polnud meil tegelikult mitte õrnagi kellena me peole minna tahaksime. Kuna oli laupäev ja ka poed hakkasid selle aja peale vaikselt sulgemisega ähvardama, tuli meil midagi siiski ära osta. Jaanika sai endale seksika prantsuse toateenija kostüümi, Harry aga kehastas end tegelaseks nimega Chopper. Kui sina oled nagu meie ja sul pole Austraalia rahvakangelastest õrna aimugi, siis tea, et Chopperi näol oli tegu 70ndatel tegutsenud suli ja palgamõrvariga, kes mingil hetkel lihtsalt niisma hea pärast oma seniseid kolleege ja kamraade Melbourne´i narkoparuneid maha laskma hakkas ja nö "heaks" hakkas. Tolle tegevusega teenis ta ära rahva suure lugupidamise ja tema raamat Austraalia allilmast on saanud bestselleriteks. Saabus õhtu ja oli aeg oma kostüümid selga ajada ning esimene fotoshoot teha. Meie seltskonnas olid siis vastavalt üks seksikas prantsuse toateenija, keegi Chopper, merineitsi, bogan (ehk siis austraaliapärane maakas), Käsnakalle ning kostüümitud Triin ja Geoff.
Riided seljas, pildid ning soojendusnapsud tehtud, põrutasime ära klubisse. Seal oli rahvast palju aga kahjuks polnud enamus kohaletulnutest viitsinud kostüümi selga ajamisega vaeva näha. Ilmselt arvati et äkki ei saa kostüümiga klubisse sisse või midagi sellist. Igatahes, seda erilisemad olime halli massi seas meie ning alatasa astus keegi võõras ligi ja tahtis mõnega meist koos pilti teha. Rokkisime siis ikka täiega, kuniks viimaks 4-5 paiku klubi päris kinni pandi ja meid välja aeti. Õhtu lõpuks ja hommiku alguseks tegime koju jõudes veel ka kiire 
basseniotsa või kaks, et suures tantsuhoos tekkinud higikord maha loputada. Siis aga ruttu tuttu ja tänasime õnne et meil ikka järgmisel päeval enne pärastlõunat tööle asja polnud.Taibukamad lugejad panid kindlasti tähele, et hiljuti möödus juba aasta aega sellest päevast kui esimest korda oma jalakestega Asutraalia pinnale astusime. See võib veelgi taibukamates lugejates tekitada küsimusi, et kas me elutseme ja töötame siin nüüd illegaalidena või oleme vahepeal oma aastast viisat pikendanud. Ja taibukaimad on kindlasti jõudnud järeldusele, et ilmselt on siin tegu viimase variandiga. Juba ca kuu aega enne meie viisa lõppemist asusime uut viisat interneti teel taotlema. Esialgu hirmutas meid too teise aasta viisataotlus päris ära, sest seal räägiti mingist kopsuröntgenist migratsiooniameti poolt aksepteeritud haiglatest, millest ükski meist lähima 2500 km sees ei asetse aga võtsime appi strateegia mis kannab keerulist nime “kopsuröntgeniga seotud küsimuste ja dokumentide ignoreerimine” ning see töötas hästi. Harry sai juba kahe päeva möödudes meilile vastuse et tal on viisa olemas, Jaanika aga pidi teatud paberid postiga pistelisse kontrolli saatma ning tema positiivne vastus potsatas meilile alles paari nädala pärast. Sellegipoolest on meil nüüd mõlemal teise aasta viisa olemas ja elame ning töötame siin täiesti legaalselt.
Aga nüüd tuleb meil sulle armas lugeja sulle üks legaalne postituse lõppemise teatis üle anda. Tule varsti jälle kaema ja ehk suudame nüüd edaspidi sulle tihedamini oma tegemiste kohta paar rida kirjutada. Olge tublid ja jaksu külma ilma trotsimisel.
* Disclaimer: Lugemise aeg sõltub suuresti lugeja intelligentsusest, lugemise kiirusest, viitsimusest teksti süveneda, lugemist segavatest teguritest ning mõningatel juhtudel ka tuule suunast. Eeltoodud aeg 4 minutit põhineb arvukate katsete keskmistel tulemustel.
No comments:
Post a Comment