Olgu su munad värvilised!

Oh sa pühademuna! Jaanika ja Harry on oma blogisse uue jutu üles pannud!
Daamid ja härrad, haarake oma kalendermärkmikud ühte ja valgendajad teise kätte ning kustutage järgmiseks 10 minutiks oma päevaplaanidest kõik tähtsad, vähemtähtsad, täiesti mõtetud tegemised. Ja kui me ütleme kõik tegemised siis me mõtleme kõik tegevused kaasaarvatud tualetikülastused - kui jõudsid siiamaani kinni hoida siis jõuad 10 minutit veel kannatada!

Aga ok, tegelikult tahame kõigile lugejatele munaderikkaid pühi soovida, loodame, et kõik me tuttavad peavad meid meeles ja koksivad ka meie eest ühe ilusa värvilise muna. Siin pool sood (või noh maailma) vaadatakse sellisele tegevusele pisut imelikult, seega meie munadekoksimised peavad kahjuks tulevatesse aastatesse jääma. Naljakas kas pole, kui erinevad võivad maailma eri riikides rahvusvaheliste pühade tähistamise tavad olla. Siin Austraalias vaadatakse imelikult kui kaks täiskasvanud inimest võtavad mõlemad värvitud keedumuna kätte ja hakkavad neid omavahel kooku lööma, samal aja kui ise ollakse tagumik püsti kägaras voodi all ja otsitakse mingi müstilise 2 meetrise pühadejäenese sinna ära peidetud šhokolaadimuna. Pada sõimab katelt - ühed imelikud traditsioonid mõlemad. Ja üleüldse jääb õhku küsimus, et mis on pistmist jänestel ja munadel? Oleks siis tegu pühadekanaga kes neid mune peidab, oleks selles loos ehk veidikenegi loogikat aga praegu ei meiki see asi kohe üldse sennsi... Aga see selleks, sa ei tulnud siia mittekoheüldse mingeid imelikke pühadeteemalisi monolooge lugema vaid hoopis meie reisisündmuste kohta lugema ja selle toreda asjaga alustame sinu suureks rõõmuks juba järgmisest lõigust.

Eelmisel laupäeval oli Jaanikal Airlie Beach'il tegutsevas Deja Vu restoranis viimane tööpäev. Kuigi ta oli seal palgal olnud vaid mõned napid kuud, said see töökoht ja sealsed kolleegid talle väga hingelähedaseks. Hingelähedus oli kolleegidega loomulikult ka vastastikune ning kõik töötajad olid Jaanika lahkumise üle väga kurvad. Eriti nukrad olid abielupaarikene Sarah ja Patrice kes tolle pisikese ent armsa restorani omanike ning vastavalt ka manageri ja peakoka rolle täitsid. Hüvastijätukõnes hõigati lausa välja et Jaanika oli parim ja toredaim töötaja kes neil aastaid oli olnud ning et paha-paha Harry on nõme ja loll, et ta tubli ja toreda Jaanika kusagile Läänekaldale minema viib... ja osaliselt oli neil tegelikult õigus ka. Oli see ju just nimelt Harry kes Airlies omale korralikku töökohta ei suutnud leida. Mõtetu mees noh...:)

Pühapäeval nautisime Jaanika esimest vaba päeva ja magasime mõnusalt sisse. Päevaplaan oli meil suhteliselt paigas, nimelt olime reserveerinud omale sealsamas Deja Vu restoranis laua nende kuulsale "pikale laisale pühapäeva lõunale" mis algas kell 12 ja kujutas endast 8-käigulist ninaesist hotelli basseini ääres üles seatud lauas. Päike paistis, taustaks mängis hea live muusika - ega elu enam eriti paremaks minna ei saanud. Nii me seal oma laiska pühapäeva siis vaikselt veetsime, vaheldumisi maitsvaid roogasid pugides ning aeg-ajalt kuuma päikese eest helesinise veega jahedasse basseini sulpsates. Õhtul kella 4-ks olime viimaks omale kogu selle toidukuhja sisse pigistanud ning jäänud oli veel vaid magustoit. See toodi meie lauda kogu restorani personali suure laulu saatel ja lausa säraküünaldega kaunistatult. Jaanikal rebis see žest loomulikult pisarakanalitelt igasugused kaaned ning tema veetis viimased pool tundi seal restoranis töinates magustoitu süües. Ütleme, et ühele autoritest oli too pühapäev üsna emotsionaalne. Peale sööki jätsime veel restoranipersonaliga hüvasti, lubasime neile Eestisse tuleku korral kindlasti peavarju ja giiditeenuseid pakkuda ning tänasime oma võõrustajaid heldelt umbes kümnekordse hinnalanduse eest mis nad meie restoraniarvele külge pookisid. Oli väga tore päev!

Esmaspäeva hommikul ärkasime vara sest olime omale tolleks päevaks planeerinud purjereisi Whitsunday saarte ühele kuulsamatest vaatamisväärsustest - Whitehaven Beach'ile. Tegu siis eriti valge ja peenikese liivaga paradiisirannaga, mida nimetatakse lausa maailma kauniduselt teiseks rannaks (tolles nimekirjas esimene olevat Tais Phi Phi saartel asuv rannake mis sai tuntuks filmist "The Beach").

Hommikul ärkasime vara, sest juba 7.30 korjas väike mikrobuss meid ja ka mõningad teised purjetamishuvilised linna erinevatest majutusasutustest peale ja sõidutas sadamasse. Seal kohtusime Camiraga - igavesti piraka ja marulilla katamaraaniga, kes meid tol kaunil päeval Whitsunday 74 pisikese saarekese vahele helesinirohelistesse vetevoogudesse sõidutama viis. Purjetamine oli maru tore, söögid-joogid olid tasuta, nii et lasime heal maitsa nii palju kui eelmise päeva suurele keretäiele peale mahtus. Kell 11 avati ka baar kus kõigile külalistele oli nii palju õlut ja veini kui sisse mahtus. Umbes kella 13 ajal jõudsime oma reisi sihtpuntki - Whitehaven Beachile. See mis meid seal ees ootas, kukutas meil mõlemal ja ilmselt ka paljudel kaasreisijatel karbi lahti. Liiv oli küll nii valge ja peenike et kohe hirmus hakkas aga terve rand oli paksult adru, murdunuid puuoksi ja igast muud jama täis. Nojah teadsime et nädal tagasi oli siit üle käinud tsüklon Ului aga ei osanud me oodata, et rahvuspark polnud veel ühe oma suurima vaatamisväärsuse koristustöödega alustadagi jõudnud. Veits pettunud nagu olime aga peame tunnistama et see tunnike mis meil seal rannas ringi kondamiseks anti möödus meil siiski meeleolukalt ja meeldejäävalt, tänu ühele tähtsale küsimusele millele Harry seal Jaanikalt jaatava vastuse sai. Tagasi paadi peale jõudes ootas meid veel ees võimas grillilõuna mille loputasime hea veiniga alla ning vaikselt pöörati paadinina tagasi Airlie poole. Purjetamises on kohe midagi eriti lõõgastavat, eriti kui sa teed seda soojal maal, ühtede maailma kaunimate saarekeste vahel, maailma kõige kallima inimesega. Igatahes väga ilus päev oli!

Teisipäeval tegime väikese peo. Nimelt oli tegu meie viimane õhtuga Airlies ja kõigi siin leitud sõpradega oli ju vaja hüvasti jätta. Õhtu algas Harry jaoks viimase pokkeriturniiriga, kus ta küll ei võitnud aga sai vägagi lugupidamist vääriva 7nda koha 43 mängija hulgast. Jaanikal algas õhtu umbes kella 20 paiku kui Getter ja Merilin (aka Mirjam) meile külla soojendusjooke tegema tulid. Kella 22 paiku kui Harry koos sõbra Jayga pokkerist tagasi jõudis olid tüdrukud juba meeldivas peatujus. Jaanika oli veel külalistele ka tähtsa päeva puhul magustoitu valmistanud, mis sai kõigilt vaid ülivormis kiidusõnu. Eriti tunnustas teda Jay, kes viimased 5 aastat on leiba teeninud ei kellegi muu kui kokana. Meelitus missugune! Suud magusad, seadsime oma sammud linna peale. Esimeseks sihtpuntktiks oli ööklubi Phoenix, kust leidsime koos baaritöötajatega eest umbes 10 inimest ning kust me peale esimest õlut ka kohe välja jooksime. Nojah teisipäeva õhtu, mis sa tahad eks.

Edasi seadsime oma sammukese Airlie ainukesse ööklubisse, kus on inimesi iga jumala õhtul tulgu taevast või pussnuge. Kõik kes kunagi Airlie Beachil käinud teavad, millisest kohast jutt käib - tegu loomulikult Mama Africaga. Seal saime kokku veel ühe eestlasest sõbra Kadriga ning ka ühe Harry töökaaslase Peteriga Happy High Herbs'i poest. Lisaks olid sinna kogunenud ka hunnik inimese pokkerist. Oli tore õhtu, tantsisime, pidutsesime ja võib öelda, et panime oma Airlie peatükile väärilise punkti.

Järgmisel hommikul vedasime oma suured kompsud ning haiged pead bussi peale ja põrutasime Cairnsi poole minema. Jää hüvasti Airlie!

Veidi veel ka pokkerist. Siin Austraalias on selline tore asi nagu Australian Poker League või APL nagu seda hellitavalt kutsutakse. Selle liiga raames korraldatakse üle terve Austraalia erinevates piirkondades Texas Hold'em pokkeriturniire. Airlie Beach'il toimusid pokkeriturniirid 5 korda nädalas, erinevates pubides. Iga kord tuli kokku 30 kuni 60 mängijat kellest põhilise grupi moodustas umbes 25 pealine seltskond. Turniiril osalemine on alati tasuta, võitjale ja vahest ka teisele kohale olid alati välja pandud auhinnad ning iga kord kui sa mõnel turniiril osalesid said sa vastavalt oma välja võidetud kohale oma APL kontole punkte. Nii sai näiteks võitja 165 punkti ja 15 koht ainult 20 punkti. Niimoodi punkte kokku liites selgitatakse välja kvartalite võitjad iga erinevas baaris kui ka üldarvestuses. Harryl õnnestus 2010 aasta esimesel kvartalil tulla kahel õhtul kvartali võitjaks ning kogu regiooni arvestuses teiseks. Auhindu sai ta pokkerist kokku umbes 3000 krooni väärtuses, mis oli ainult teretulnud boonus sellele et ta sai tegeleda millegagi mis talle väga meeldis. Ainus asi mis kripeldama jäi oli see, et regiooni arvestuses jäi ta esimesele kohale väga napilt alla ning regiooni võitis kahekümnendates praeguseks juba 7ndat kuud rase väike blond tüdruk. Piinlik-piinlik! Igatahes oli pokker väga suur osa meie Airlie perioodist ning hakkame mõlemad sellest kindlasti puudust tundma!

Aga veel rohkem kui Airlie Beachi pokkerist, tunneme me puudust sinust hea lugeja, seega kirjuta meile seekord kommentaaridesse midagi ilusat. Lõpetame seekord oma jutu ära aga tule varsti välja, sest põhimõtteliselt oleme juba alustanud uue jutu paberile panemisega.

Tsauks!