Broome-broome sõidab lennumasin...

Kas pole maailm üks kaunis (ja) kummaline paik. Meie isamaal Eestis on sügis täies hoos, ilmad muutuvad iga mööduva päevaga jahedamaks ja vihmasemaks, puud heidavad järk-järgult kirjut lehekuube seljast ning kogu populatsioon kolib oma argipäevatoimetusi vaikselt siseruumidesse.
Kes õhutab radiaatoreid, kes viskab söekoormat keldrisse, kes veedab oma õhtuid ruumide viisi kaminapuid lõhkudes. Nojah viimane lause on muidugi võibolla veidi ajast maha jäänud, uuemate eluasemete omanikud keeravad lihtsalt seina peal põrandasoojendust või puldist õhksoojuspumpa soojema peale. Igatahes asja iva seisneb selles, et kõik valmistuvad ühel või teisel viisil suure külma tulekuks, sest kui sa korralikult ette valmistanud ei ole võib talvel külm (näiteks tagumikust) näpistama tulla.

Nendelsamadel päevadel kui kogu eelpoolnimetatud kammaijaa (? kas keegi üldse teab kuidas seda sõna kirjutatakse :) Eestis aset leiab, toimuvad aga siin teisel pool maakera väikeses ja mõõdukalt depressiivses Austraalia väikelinnas Broome´is hoopis teistsugused ettevalmistused. Inimesed kontrollivad et nende konditsioneerid ikka toimivad, basseinide lahtioleku aegasid pikendatakse ning basseinivee temperatuure langetatakse, kõik varuvad endale külmkappidesse kastide viisi vett (või siis õlut). "Märg hooaeg" on kohe kohe ukse taga ning ta ei tule üksi, vaid toob endaga kaasa väga kõrged temperatuurid ning väga suure õhuniiskuse. Meil kogenematutel eesti noortel loomulikult Austraalia põhjaosa "märja hooajaga" varem kokkupuuteid olnud pole, küll aga tegi ilmataat nädalake tagasi demostratsioonesinemise ning kostitas meid tavapärase parajalt kuuma 32 kraadise temperatuuri asemel hoopis talumatu 39 kraadisega. Ning see pidi kohalike sõnul alles algus olema... Ilmselt avaneb meil lähitulevikus suurepärane võimalus tutvuda lähemalt selliste üldise arvamuse kohalselt mitte just toredate tegelestega nagu Seltsimees Kuumarabandus ja tema kaasa Proua Dehüdratsioon.

Vaatamata aga viimasel ajal tööefektiivsusele kaunis halvasti mõjuvale kuumale, oleme viimase paari nädala jooksul oma töövälises elus üsnagi aktiivsed olnud. Näiteks tegime eelmisel laupäeval midagi mida tavaliselt terve mõistuse juures olevad inimesed ei tee ehk siis läksime vabal õhtupoolikul töö juurde. Seekord aga loomulikult mitte kui töötajate vaid kui külalistena. Õhtu algas Jaanika töökohas Sunseti restoranis suurte, uhkete ja magusate kokteilidega, mis meile suure hoole ja armastusega sõpradest baarmenide poolt valmistati ning kassaaparaati midagi sisse toksimata üle leti ulatati. Lisaks õnnestus meil mingi imega hõivata restorani viimane vaba laud, kus me siis teineteise meeldivat seltskonda ning megahäid kokteile nautisime, taustaks vaade ühele maailma kaunimale rannajoonele ning romantiline päikeseloojang. Kui päike meid selleks õhtuks üksi oli jätnud läksime edasi ühte teise meie hotelli restorani õhtusöögile. Tolle toreda söögikoha nimi on Thai Pearl ning nagu nimigi viitab tegeletakse seal peamiselt näljalistele külalistele marumaitsva Tai-pärase toidu valmistamise ja serveerimisega. Menüüs tundus kõik väga ahvatlev, seega tellisime esialgu endale kahe peale eelroa. Tegu oli sellise suurema taldrikuga kus olid väikese portsionid erinevatest tolles restoranis pakutavatest roogadest. Kõik maitses väga hästi ning pärast tolle toidukuhja lõpetamist mida nemad tõsiste nägudega eelroaks nimetasid vaatasime teineteisele umbes selliste nägudega otsa, et kui kuramuse suured need pearoad veel tulevad ja kuhu kuramuse kohta me need pistma peame. Igatahes ei läinud kaua enne kui kelner meile pearoad lauale tõi, milleks olid hiiglaslik kalatoodete valik ja veelgi suurem ports krõbedat sealiha. Eks meid paremini tundvad inimesed võivad aimata kumb kumma roa tellis :) Igatahes võtsime asja rahulikult ja nautisime oma pearoogasid vist oma paar tundi. Strateegia oli selline, et võtsime paar ampsu ja siis rääkisme 10 minutit juttu ja lasime toidul vajuda... Pärast arvet tellides avastasime, et tänu toredale ja tol õhtul ilmselgelt heldes tujus olevale restoranijuhile, saime veel tavapärase 20% töötajate allahindluse asemel hoopis 50%. Igatahes superülivägaluks õhtu ja sinna restorani loodame veel lähiajal uuesti einestama minna.

Paar töist päeva hiljem, sai Jaanika oma töökaaslaste poolt kutse välja klubisse tantsu lööma minna, klausliga, et ta võib ka oma imeliku poissõbra kaasa võtta kui tahab. Et meil tolleks teisipäeva ööpoolikuks nagunii muid erilisi plaane polnud, siis läksimegi. Ei läinud kaua enne kui kogu kambaga taksobussi peale ronisime ja klubi poole põrutasime. Klubi oli oodatult tühjavõitu, ehk siis peale meie ca 15-pealise seltskonna oli seal veel kolm-neli inimest aga ega see meie lõbu ei vähendanud ning vahelduseks oli päris tore niimoodi tantsu lüüa, et keegi sulle kogu aeg selja tagant kogemata küünarnukiga ei sura või mõni korpuletsem Austraalia neiu varvastel ei tallu. Nalja sai nabani, eriti kui Jaanika aasia päritolu töökaaslased purju jäid, kõigile välja tegema ja metsikut tantsu lööma hakkasid :) Järgmisel päeval pidi Jaanika hommikul kella 8.00ks tööle minema, mis tema enda sõnade kohaselt oli "pisut raske" ja "sutsuke ebameeldiv". Sellegi poolest oli meil tore õhtu ja kuna Eestis meil just eriti tihti teisipäevaõhtust väljaskäimist ette ei tulnud ja peame tunnistama, et vahelduseks võib vahest teinekordki seda teha :)

Et raha ja tervist söösta siis jätsime tol nädalavahetusel väljas käimata ning tegelesime ülejäänud nädalal töörügamisega.

See nädal küsisime mõlemad neljapäeva ja reede vabaks, sest tahtsime külastada üht Broome´i tuntuimat ja auhinnaitumat turistiatraktsiooni Willie Creek´i pärlifarmi. Tegu siis päris pesuehtsa pärlifarmiga, mis asub ca 40 km Broome´ist põhjapool ja kuhu iga endast lugupidav Broome´i külastaja ka ühel või teisel hetkel oma sammud seab. Broneerisime omale juba varakult kohad ära ja pärast nii muuhulgas broneerimisjutu sees mainimist, et töötame Cable Beach Club Resortis otsustati meilt kummaltki 45 dollarist piletiraha üldse mitte nõuda, tingimusel, et me tulevikus oma hotelli külastajatele nende pärlifarmi külastamist soovitame. Super! Igatahes kui neljapäev viimaks kätte jõudis lõime oma autoraasukesele hääled sisse ja asusime teele.

Et asi liiga lihtne ei oleks, ei vii sinna pärlifarmi loomulikult mitte asfalti- vaid hoopis liiva ja kruusakattega tee ning vähem kui neljarattaveolise autoga seda teekonda absloluutselt ette võtta ei soovitata. Olles aga mõnda aega tagasi Queenslandis puudeistutamisega tegelenud ning oma valge täkuga igal hommikul kottpimedas oluliselt pikemat ja karmimat teed pidi tööle sõitnud, vilistasime sellele soovitusele loomulikult suure kaarega. Ilmselt tunnetame tänu oma Queenslandis töötatud ajale 95nda aasta Ford Falconi piire ja võimalusi paremini kui ükskõik millisel teisel autol siin maamunal, kaasaarvatud meie kallis Audi-raasukene, mis hetkel üksikuna Harry ema-isa aia taga meie naasmiseni päevi loeb. Olles natuke aega juba teel olnud sai meile selgeks, et teel pole tegelikult häda midagi, ehkki kõik vist nii ei arvanud, sest nii pärlifarmi poole sõites kui tagasi tulles tuli meil vahepeal 30-40 km/h-ga munevatest neljarattaveolistest dziipidest möödasõite sooritada :)

Olime registreeritud kella 14.00 toimuvale ekskursioonile ning pärlifarmi tutvustavas voldikus oli välja toodud, et tegu on Broome´i kesklinnast umbes tunniajase sõiduga. Igaks juhuks laksime kodust valja tund ja veerand varem, juhuks kui tee peaks meie kaheratttaveolise Falconi jaoks ikka väga halvastiläbitav olema olema. Pool tundi hiljem pärlifarmi juures autost välja ronides kirusime igasuguseid voldikuid maapõhja ja mõtlesime, et mida paganat me nüüd kolmveerand tundi seal keset absoluutset-ei-midagit tegema peaksime. Siis aga jäi meie pilk pidama ühel pärlifarmi seina peal ilutseval reklaamil, millel seisis: Helikopterisõit - 60 dollarit per nägu.

Noh farmikülastuse piletiraha hoidsime nagunii molemad 45 kulli kokku ja elusees varem kopteriga sõitnud ka pole, seega seadsime sammud vastuvõttu uurima, et kas äkki saaks kohe ara teha. Sai küll ja tsiteerides mõnda suvalist tänapäeva meediakangelast, kel kaunilt läikiv ja blond ent seestpoolt pisut tühjavõitu pea - "OU MAI GAAD" (tõlkes issand jumal küll) kui lahe oli.
Kopter oli parajalt pisike, seest umbes sama suur kui mõne vabalt valitud keskklassi auto salong. Sealt võis lisaks juhikohale leida veel 4 kaassõitja kohta ning viis paari kõrvaklappe, mis läbi valju propelleri tekitatud müra üldse kaasreisijatega suhtlemise võimalikuks tegid. See konkreetne kopter oli veel eriti mürarikas, sest suurema sõidumõnu pakkumiseks oli keegi eemaldanud tagumised küljeuksed. Egas midagi, rihmad kinni nagu lennukis ja sõit võiski alata. Alguses oli veits kahtlane kui kopter pisut kohmakalt küljelt küljele loksudes paigalt võttis, ent nii pea kui pisut hoogu see muutus ta üsnagi stabiilseks sõiduvahendiks ja saime väikese hirmu ja ärevuse asemel keskenduda hoopis sellele imeilusale vaatele mis sealt ülevalt avanes.

Eriti jäid meelde suure mõõna tõttu liivale tekkinud kujundid mida võid ka sina juuresolevalt pildilt nautida. 10 minutit läks õhus maru kiiresti ning varsti olimegi taas õnnelikult maa peal tagasi. Oleme mõlemad 101% päri, et tegu on viimase aja ühe kõige paremini kulutatud 60 dollariga ning loodame, et see ei jää viimaseks kopterisõiduks meie elus.

Koptereerimine seljataga, oligi kell saanud enam vähem niipalju, et oli aeg alustada meie ekskursiooni pärlifarmis. Kõigepealt istutati kõik külalised maha (hea küll tegelikult ikka pingi peale) ja räägiti neile kuidas üks pärl üldse tekib ning kuidas inimeseloom saab austrile kaasa aidata, et rohkem ning suuremaid pärleid saada. Presentatsiooni viis läbi üks ilmselgete omasooiharate tunnustega ent sellegipoolest ääretult hea jutuga ning sümpaatne inglise noormees, kes päris tihti auditooriumi kõht kõveras naerma pani. Pärast käisime veel paadiga mere peal vaatamas milline üks pärlifarm välja näeb ning seejarel kupatati kogu seltskond pärast kahetunnist pärliteteemalist ajupesu farmi poodi suveniire ostma.

Suveniirideks olid teadagi muidugi mis ning ka Jaanikal on nüüd üks komplekt rohkem mida kaela ja kõrvade külge tema niigi imekaunist väljanägemist komplimenteerima riputada.
Tollel õhtul käisime veel väljas ka, et natuke Jaanika uute pärlitega uhkelda ja marutoredale vabale päevale väärikas punkt panna.

Järgmisel hommikul lõunal ja õhtul tegelesime hoolega laisklemisega, kuniks kell 23.00 leidsime ukse tagant ühe toreda Brasiilia päritolu sõbra ja endise töökaaslase Igori (huvitav nimi kas pole, pidavat Brasiilias päris popp olema), kes teatas et tal on sünnipaev ja ta tahaks meid rannas oma tähtpäeva selebratsioonil näha. Tuli ülejaanud sellesse õhtupoolikusse planeeritud laisklemine teadmata ajaks edasi lükata ning sünnipäevalapsele randa järgneda. Sinna oli kogunenud juba päris korralik kamp inimesi, kõik meie hotelli töötajad ja kõik suures peotujus.

Peeti kõnesid ja lobiseti niisama ja mingi hetk palus sünnipäevalaps kõik meeskülalised endaga kaasa puu otsa ühislaulule. Kahjuks pidi Jaanika järgmisel päeval kell 8 tööle minema, (ja tal oli eelmise teisipäeva pidutsemisele järgnenud hommik veel väga tervalt meeles) nii, et suundusime juba kella 2 paiku koju magama. Järgmisel päeval kuulsime, et tugevamad said magama alles siis kui Jaanika juba tööle läks ning pidu oli lõpuks päris metsikuks kätte ära läinud. Pole hullu, järgmine kord kui meil mõlemal on peojärgne hommikupoolik vaba pidutseme korralikumalt...

Lõpetuseks tahaksime oma blogi vahendusel tervitada kodanikku kes meie kõrgete auhindadega pärjatud luksusliku 5 tärni hotelli põhilisse avalikku käimlasse kraanikaussi piraka number kahe tegi. Ilmselt leidis ta, et see zest peegeldab tema arvamust meie hotellist paremini kui ta tavalise kliendiküsitluslehe äratäitmisega kirjasõnas kunagi edasi anda suudaks. Oh mis asju siin Austraalias ikka ära ei näe...

Hellou hellou

Et mitte ümber põõsa peksta (järjekordne inglisekeelne väljend mis maarjamaa keeles maruimelikult kõlab) läheme seekord kohe asja juurde. Nädalavahetusel, mitte kaua aega peale eelmise postituse ülespanemist olime kutsutud oma Ühendkuningriikidest pärit ent sellegipoolest toredate töökaaslaste Marc´i ja Eweni ärasaatmispeole. Nood tegelased olid siin Broome´is juba aprillist saati hänginud ja tundsid, et on aeg edasi liikuda. Nende peo korraldamisega oli juba üle kuu aja tegelenud meie praegune majanaaber Tabatha, kes tundub olevat meie hotelli tööka kollektiivi isehakanud peokoordinaator. Asi algas meie kodu lähedal asuvas hotellis basseiniäärses toas kergete snäkkide, soojendusjookide ja teatud juustuhaisuliste kehaosade basseinis leotamisega. Kui viimased olid kloorivees leotamisest lõpuks enam vähem talutava aroomi omandanud tellisime takso ja põrutasime linna peale tantsu lööma.
Järgmisel päeval läksid tugevamad peoloomad suhteliselt varakult veel edasi välikeeglit mängima ja õhtul uuesti pidutsema, meie aga paraku tol päeval tugevamad ei olnud ja lihtsalt lebotasime voodis ja basseinis ning veetsime rahuliku õhtu kahekesti. Ei jaksa me vanainimesed siin Broome´is noorematega sammu pidada :)

Nädala alguses võttis Jaanikaga ühendust tema Jõhvist pärit lapsepõlvesõbranna Kristi, kes juba mõnda aega samuti Kängurumaal tuuritamas on olnud ning kes tol hetkel parasjagu Broome´i poole põrisevas bussis loksus. Ei läinud kaua enne kui ta sellelt ka maha astus ning vanad (selles mõttes vanad, et tunnevad teineteist juba ammu :) sõbrannad teineteist taas üle pika-pika aja nägid. Kahjuks jäi aga jällenägemisrõõm sedakorda lühikeseks, sest juba kaks Broome sini-sinise veega rannas lebotamist täis päeva hiljem oli Kristi taas bussi peal ja teel sellise väikese asula poole nagu Windham, mis asub paarsada kilomeetrit Kunnunurra´ist põhjas ja mahutab umbes 800 elanikku, ent paraku mitte pulgakestki mobiililevi. Kristit viis Windhami tööpakkumine kohalikus kohvikus ning bottleshopis (eestikeeli siis alkopood). Soovime talle edu ja loodame teda tulevikus kas siin Austraalias või kunagi hiljem kodumaal jälle näha, et saaks põhjalikumalt muljetada.

Ülejäänud nädala tegelesime usinalt rahateenimise, söömise ja magamisega, millest meil sulle kahjuks mitte midagi põnevat pajatada pole.

Tuli jälle nädalavahetus ja oli vaja mõelda mida seekord terve nädala tööasjadega hõivatud olnud meele lahutamiseks ette võiks võtta. Juhtus siis nii, et sattusime sellest paar päeva enne nädalavahetust rääkima oma ainsa eestlasest tuttava Triinuga kes meil siin Broome´is on. Tema maadles parasjagu dilemmaga kas osaleda reedel toimuval kohaliku ööklubi korraldataval missivõistluse eelvoorus või jätta see üritus häbeliku eesti neiuna vahele. Pärast mõningasi julgustavaid sõnu nii meie kui ka Triinu teiste tuttavate poolt otsustas ta siiski osaleda. Kutsus veel Jaanikatki kaasa, mis Harry arust oli maruhea mõte aga Jaanika ajas sõrad nii kõvasti vastu, et jube kohe :)

Tuligi reede ja sedakorda sai Triinule kaasa elama minna ainult Harry, sest Jaanika asendamatuid teeneid vajati tol õhtul töö juures. Sel reedel oli võistlusele kohale tulnud 13 missitiitlit ihalevat neiut, kellest järgmisel reedel toimuvale finaali sai edasi 5 paremat, ilusamat, sümpaatsemat tüdrukut. Võistlus koosnes troopilisele kliimale vastavalt ühest õhtukleidi ja kahest bikiinivoorust ning lisaks esitati igale kandidaadile ka üks küsimus. Triinule esitati loomulikult jalgpalli-teemaline küsimus, millest tal muidugi õrnagi ei olnud ent millest ta siiski kenasti huumoriga välja tuli :) Õhtu lõpuks tehti teatavaks 5 parimat tüdrukut, kes siis järgmisel nädalal tagasi finaalis osalema on oodatud. Triiinul läks võistlustel oodatult hästi (eesti tüdruk ju:) ja ta pääses nende 5 parema hulka. Sel reedel lähme talle jälle võimaluse korral kaasa elama!
Pärast võistlust läksime veel väiksema seltskonnaga edasi Triinu juurde tähistama ja nüüd ühines meiega ka lõpuks Jaanika kes oli viimaks töö lõpetanud. Õhtu möödus rahulikult, ajasime juttu, naersime ja hiljem toodi isegi kusagilt välja kitarr ning läks lahti suuremat sorti möödalaulmine :)

Ja selle noodiga (mitte et me sellele pihta saaksime) selleks korraks ka lõpetame... Teame, et austatud lugejahärrad, -prouad on harjunud umbes kaks või isegi kolm korda pikemate postitustega ent sinu õnneks oli meil seekord uudiseid vähevõitu ja meile iseloomulikku kilomeetri pikkuse igava jutu asemel pääsesid sa vaid poole kilomeetri pikkuse igava jutu lugemisega :) Joppas...

Joppagu sul ka ülejäänud nädalal!

Kus nüüd alles lendab...

Kas kullakallis ja ilmatutore blogilugeja võtab vahest oma kiires ja toimekas argielus aega maha, et mõelda kui kiiresti see ajakene ikka lendab?

Tundub nagu oleks see olnud alles eile kui oma viimase lookese sinu suureks rõõmuks siia toredale lehele üles riputasime aga tegelikult avastasime mõned päevad tagasi tänu Marguse ebaviisakavõitu kommenteerile, et sellest on möödas juba üle kahe nädala.

Tundub nagu alles üleeile kui Annika ja Ben meid siia Broome omapead jätsid ja oma mõnenädalase Tai puhkusega palistatud teekonda tagasi Euroopasse alustasid aga tegelikult on sellest möödas juba peaaegu kuu aega.

Tundub nagu üleüleeile kui meie kauaaegsed marutoredad reisikaaslased Margus ja Anne meiega hüvasti jätsid ja Eestisse tagasi põrutasid aga tegelikult on sellest möödas terve kvartalitäis aega.

Ja lõppude-lõpuks tundub nagu oleks see olnud alles üleüleüleeile kui me Tallinnas lennujaamas pisikeses Riiga suunduvas lennumasinas oma kaunilt kumerad tagumikud kitsavõitu istmetele paigutasime ja oma vahvat reisi alustasime aga tegelikult on sellest möödas juba üle aasta aja. Üle aasta... See on vähemalt meie pisikeste ajukeste jaoks ilmatupikk aeg aga ometi on see lainud niiiiiiiii kiiresti.

Kui oled pidavalt kusagile teel, alailma ümbritsetud uute inimestega, alatasa uued seiklused ja juhtumised järgmise nurga taga nagu meil viimasel aastal on olnud, lendab aeg lausa hirmuäratava kiirusega. Mida enam selle peale mõtleme, seda enam saab meile selgeks kui vähe on ikka ühel inimeseloomal aega teha, kogeda, elada...

Kuid seda rõõmsamad me oleme, et me selle silmaringi avardava reisi üldse ette võtsime, ehkki selle ilmatukõrgeks hinnaks on olnud see, et me pole juba üle aasta aja kohtunud, kallistanud, pidutsenud oma lähedaste inimeste ehk siis Sinuga... Aga kui ükskord meie kitsas rada meid taas tagasi sinu juurde Eestisse toob, siis teeme kõiki kolme eelpoolnimetatut topelt või lausa kolmekordselt eksole :)

Aga, et jutuvooog nüüd liiga nutuseks ei muutuks anname sulle nüüd pisikese ülevaate sellest millega vahepeal hakkama saanud oleme. Mäletate kui kirjutasime, et Harry oli vahepeal haige aga õnneks läks seekord nii et Jaanikale pisik edasi ei kanudnudki. No tuleb ikka välja et Harry ikkagi sai lõpuks hakkama ja eelmise postistuse ülespanemisest ei kulunud palju aega enne kui ka Jaanika palaviku, kurguvalu ja nohuga koju jäi ja voodist väljumast keeldus. Palavik ja kuradimoodi kehva enesetunne kadusid õnneks paari päevaga ja nüüdseks on ka sindrinahad kurguvalu ja nohu lõpuks Jaanika rahule jätnud. Kas me nüüd siis põdesime läbi seagripi või lihtsalt gripi, seda ei saagi me ilmselt kunagi teada aga mis sa teed mõned asjad siin elus jäävadki müsteerimiteks nagu ka näiteks see, et kuidas kommi sisse moos saab või kuidas jõuluvana jõuluöösel kõikidele headele lastele kinke viia jõuab.

Kuna viimasel ajal on meie aeg möödunud enamsasti töö tähe all siis võtsime ükspäev kui meil mõlemal vaba päev oli ette 15 minutilise jalutuskäigu sellisesse populaarsesse turistiatraktsiooni nagu Matso´s Brewery. Nagu nimigi viitab on tegu kohaliku pruulikojaga, kus on traditsioonilisele õlletegemisele absoluutse ükskõiksusega vilistatud ning toodangu pruulimisel lähtutud põhimõttest, et kõik mis on uus ja hullumeelne on hea. Tavalist õlut oli seal ainult paari erinevat sorti, enamuse menüüst moodustavad erimaitselised õlled. Näiteks leidsime valikust mango-, shokolaadi-, vaarika-, ja isegi vürtsika tšlliõlle. Ja need on ainult mõned kummalised sordid mis meile meelde jäid. Kui me mälu meid ei peta (ehkki Harry oma ilmselt küll), siis oli meil seal võimalus valida 12ne erineva hullumeelse õllesordi vahel. Kuna sellisesse kohta sattudes tahad kindlasti proovida võimalikult suurt paletti erinevat toodangut, aga igast erinevast sordist õlle ostmine võiks rahakotile liialt tühjendavalt ning peale liiga täiendavalt mõjuda, siis tellisime endale testikomplekti. See sisaldas endas meie valikul viie erineva maitsega õlut, mida igaüht oli umbes 200 ml. Kõige eksootilisem eksootiliste seas oli kahtlemata tšhilliõlu, mille teravus ei jää absoluutsel alla Tai restoranides pakutavale TomYami supile, pigem isegi ületab seda. Kui tavaliselt oled harjunud nii, et soojal suvepäeval võtad higimull otsaees endale külma värskendava õlle, siis nüüd saime esmakordselt elus tunda kuidas too higimull tänu õllelonksu võtmisele tekkis. Kuna ilmselt oleme siin Broome´is veel mõnda aega siis usume, et see ei jäänud meie viimaseks külastuseks sinna ebatradistioonilisse pruulikotta ning tuleb taas päev kui pigistame taas alla klaasitäit piprast tšhilliõlut.

Ühel õhtul peale eelpoolnimetud pruulikoja külstamist käisime vaatamas üht Broome´i tuntuimat vaatamisväärsust ehk siis looduslikku etendus nimega "Staircase to the Moon". Eesti keeli siis romantilist pealkirja "Trepp kuule" kandvat spektaaklit saab näha vaid kolmel päeval kuus ning vaid ühes Broome rannas. Selle etenduse peaosaline on nagu nimestki järeldada võib kuu, ning täpsemalt täiskuu. Selle etenduse süžee seisneb selles, et toosama täiskuu tõuseb kõigi pealtvaatajate suureks rõõmuks õhtupoolikul üles ja peegeldab iseenda põhjustatud eriti madala mõõna ajal, tavaliselt vee all olevalt ebatasaselt ookeanipõhjalt end pealtvaatajate säravatesse silmadesse. Selle tulemusena tekib kaudne illusioon, et tollele äsjatõusnud kuule viib särav trepp. Kuigi tegu oli kahtlemata kauni ja kordumatu 15 minutilise vaatamisväärsusega, leiame, et tegu on selgelt ülemüüdud üritusega ning paljude paljude külaliste Broome´i tulek ainult sellepärast et selle sündmuse tunnistajateks olla ei ole absoluutselt põhjendatud.

Ükspäev oma hotelli eksursioonilauast mööda jalutades jäi meile silma flaier mis reklaamis kajakisõitu Turtle Bays (ehk siis kilpkonna lahes). Kuna me pole siin Austraalias veedetud aja jooksul oma silmaga veel vabas looduses ringi ujuvaid kilpkonnasid näinud ning hotelli töötajatele pakuti parasjagu ka soodushinda siis otsustasime minna ja paar tundi ookeani peal loksuda. Niisiis korjatigi meid ükspäev elukohast peale, sõidutati mere äärde, pisteti aer kätte ja kajakk tagumikku alla ja öeldi: " Sõua". No sõudsime ja sõudsime ja sõudsime siis kuni olime päris sügavas vees juba ja ühel hetkel avastasime et me polnud veel mitte kilpkonna haisugi tundnud. Tuli välja, et tegelikult neid kilpkonnasid seal vetes väga tihti ei nähtagi, lihtsalt ekskursiooni nimi oli selline. Kuradi valedele jälgedele viib selline selline nimi kurtsime ja koos ühe teise samuti pettunud inglise paarikesega pritsisime muidu sümpaatse olemisega tuuri korraldaja kättemaksuks läbimärjaks. Tegelt oli päris tore reisikene, kuigi kilpkonnade nägemine peab järgmiseks korraks jääma.

Kui olime kõige eelpoolkirjutatuga hakkama saanud tegime jälle mõnda aega hoolega tööd kuniks saabus üks neljapäev kui meil oli mõlemal vaba päev. Siin Broome´is on neljapäevad nädala kõige tähtsamad päevad, sest just siis toimub linna popimas ööklubis Oasises märja T-särgi võistlus ja just siis lähevad kõik inimesed välja. Otsisime siis meiegi kapist oma kultuurikihi alla paremaid päevi ootavad peopüksid välja , lõime end kenasti üles ja läksime Oasisesse tantsu lööma. Kui eelmisel korral sinna sattudes olime alles värskelt Broome jõudnud ja tundsime peol vaid Annikat ja Beni, siis seekord oli klubi tuttavaid ja töökaaslasi täis ning nalja sai nabani. Eriti palju silmailu pakkus ka üks ca 50 aastane mõõdukalt korpulentne aborigeenimammi, kes noorte tüdrukute keskel märja T-särgi võistlusel osales :) Pärast läksime veel edasi teise ööklubisse ning koju magama saime hilja-hilja või õigemini vara-vara.

Oli väga tore, et saime tol neljapäeval välja minna ja ühe korraliku peo maha pidada, sest järgmisest õhtust alustas Harry oma öövahetuste tsüklit. Tervelt 7 ööd järjest sai ta raha eest tegeleda absoluutselt mittemillegiga, ainult et jah kahjuks ka mitte Jaanika kõrval magamisega. Samal ajal töötas Jaanika muidugi kõik päevad nii, et üks meist oli alati tööl ja teine alati magas.
Nüüdseks on see ebameeldivus õnneks läbi ja enne 5-6 nädalat me seda jama uuesti läbi elama ei pea.

Nüüd tahaksime veel pühendada ühe lõigu meie uuele koduloomale.Me polegi päris kindlad millal ta meie verandal kasvavatesse põõsastesse sissse kolis aga igatahes seal ta nüüd elab. Ta on esmapilgul pisut ehmatava välimusega aga tegelikult ohutu ning ääretult sümpaatse olemisega sinikeel sisalik Kati. Ta näeb välja nagu rase madu kellel on nagu mingist Tsernobõli õnnetusest tulenevalt kasvanud alla imepisikesed jalad. Ta liigub vaikselt ja graatsiliselt ning ei lase uudistavatest ja pildistavates uudishimulikest eestlastest end häirida. Kohalikud teadsid rääkida, et on maru hea kui mõni selline sinu kodu lähedal elab, sest nende põhitoiduks on maod. Seega elab meil põõsas päris oma isiklik maokütt ning uskuge meid troopilises kliimas elades on ta üks kuradima kasulik naaber.

Aga nüüd poisid ja tüdrukud on aeg taas oma tööde tegemiste juurde tagasi minna, oletegi siia lehele juba liialt kauaks pidama jäänud. Lubame et järgmise jutu postitame rutemin kui tänase, et mõned siin jälle kärsitult ise nõudma ei hakkaks...
Tsau

Juhtumised Broome'is...

Laupäeval kui Broome´i jõudsime tegime seda mida iga endast ja laupäevadest pisutki lugupidav noor teeb ehk siis läksime linna peale pidutsema. Olime küla pealt kuulnud, et kuumim koht siin seljakotiränduritest kubisevas linnakeses Broome´is on ööklubi nimega Oasis, kuhu me siis loomulikult oma sammukesed ka seadsime. Klubisse sisse astudes saime aga suure pettumuse osaliseks kui nägime, et meie nelja uksest sisse astumine umbes-täpselt kahekordistas külaliste arvu seal klubis. No ei suutnud me oma pisikeste arunatukestega mõista kuidas see saab olla, et laupäeva! õhtul kell 11 on linna kuumimas ööklubis meie neljaga koos umbes 8 üllatunud näoga külalist. Selle ajusid ragistama paneva müsteeriumi lahendus tuli meie juurde ühe jutuka taksojuhi näol, kes teadis rääkida, et tol päeval toimub ühel linnast pisut väljas asuval rannakesel suurmat sorti "beach party". Kahjuks ei saanud ta meid sinna viia kuna ühtki teed sinna otseselt ei viinudki, kõik külalised olid end ühel teisel või kolmekümne seitsmendal viisil kellegi neljarattaveolise masina peale roninud ja koos mööda randa sinna kohale vuranud. Niisiis läksime hoopis pubisse nimega "Divers", mis eriti mitte millegagi silma ei paistnud aga seal oli vähemalt mingisugunegi pidu (koos inimestega) käimas. Ning olgem ausad, ehkki me kauem kui ühe õlle sealgi vastu ei pidanud, saime vähemalt oma esimese õhtu jooksul kaks suuremat Broome´i peopaika üle vaadatud.

Järgmisel päeval tegelesime jälle peamiselt basseini ääres lebotamisega ning muuhulgas vahetasime karavanparki, sest meie senine elupaik osutus peale paljulubavat esmamuljet siiski täielikuks pettumuseks eriti tänu sellise olulise abimehe nagu külmkapi puudumisele. Esmaspäeval otsustasime üle pika aja teha esimese asjaliku päeva ning minna tööd otsima. Taustaks äärmiselt demotiveerivad sõnumid sisuga a´la oleme-siin-imeilusas-valge-liiva-ja- helesinirohelise-veega-rannas-kas-teil-läheb-veel-kaua Annikalt ja Benilt, pidasime pika päeva siiski vastu ja jõudsime läbi käia tervenisti ühe kohaliku tööbüroo. Seda sellepärast, et ainult üks nendest on spetsialiseerunud seljakotiränduritele, teised tahavad ikka normaalsete inimestega tegeleda. Seal täitsime ära hunniku pabereid ja vaatasime umbes 20 minutit kestvat ilmselgelt 80nendatest pärit filmi, kus hunnik MacGuyverlike soengutega tüüpe rääkisid tööohutuse alustest ja nende rakendamisest töökohal, tagaplaanil moe pärast kahevärvilised "moodsad" kuvarid.

Teisipäeval tööbüroo efektiivsuses meile töö leida juba ette ära pettudes hakkasime ise linnalähedasi suuremaid resorte läbi käima. Ning võta näpust (või siis igaks juhuks mitte) ühes siinses suuremas ja ilusamas resordis nimega Cable Beach Club Resort vajatigi parasjagu portjeesid ning ettekandjaid. Harryga lepiti intervjuu kokku juba samal päeval ning järgmisel hommikul kell 7 ta juba alustas. Jaanika pidi intervjuuga ootama järgmise päevani ja siis veel kaks päeva, et teada saada, et ka tema kandidatuur osutus edukaks ehkki ta oli juba vahepeal ka ühte teise hotelli töö saanud. Niisiis oleme taas tööinimesed ja seda taas uue isikliku rekordi väärilise ajaga : meie mõlema esimene tööpäev oli alla nädala peale tööotsingute alustamist.

Ametinimetused on küll samad kui Alice Springsis ent töö iseloomud ja tööandajad erinevad kui öö ja päev. Resort kus praegu töötame on kahtlemata üks suurimaid ja ilusamaid kuhu oleme kunagi oma noorte jalgadega sisse astunud. Tegu on 26 aakril laiutava kompleksiga, kus 100% lise täituvuse korral tunneb ennast mõnusalt umbes 600 külalist. Seal on 7 erinevat toatüüpi, kaks suurt basseini, SPA, jõusaal, mänguderuum, juuksur, pood, jõusaal, 2 tennisväljakut ning 3 erinevat restorani.Kümme kõige luksuslikumat tuba sisaldavad hinnas pesuehtsat ülemteenrit. Aga hind on ka soolane: kalleim tuba maksab 1900 dollrait öö eest (mis praeguse kursiga teeb umbes pisut üle 17 000 eeki) Resort on nii suur et oma esimesel ja teisel päeval on külalistele peaaegu garanteeritud vähemalt üks kord ära eksida.

Portjeede osakond on 10-liikmeline ning töötab kolmes vahetuses 24h ööpäevas. Päeval on alati tööpostil vähemalt 2 portjeed aga enamasti kolm või neli. Külalistel mitte ainult ei aidata pagasit tassida vaid pannakse koos külalistega golfikärudele istuma ning tehaks enne tubadesse viimist hotellikompleksi tutvustav ekskursioon.

Restoran, kus Jaanika töötab, kannab nime Sunset ja on hiigelsuur -restoranis on lausa 3 erinevat baari. Korraga on tööl vähemalt 20 teenindajat ning teist sama palju kokkasid. Kuna restoranist avaneb väga ilus vaade ookeanile ja päikeseloojangule, siis on ta tavaliselt iga päev puupüsti täis. Igal nädalal neljapäevast - laupäevani toimub seal restoranis peaaegu igal õhtul pulmad, vahel lausa kaks tükki samal õhtul. Praeguseks jookseb meil seal hotellis töötamisel juba teine nädal ning oleme oma uute töökohtadega ikka maru-maru-rahul, kolleegid ja ülemused on toredad ja palk on väga hea.

Aga nüüd tagasi eelmise nädala sündmuste juurde, nimelt otsustasime neljapäeval taas välja minna. Seekordseks põhjuseks sai Annika ja Beni lahkumine järgmisel hommikul. Meie olime oma reisudel jõudnud punkti kus meil oli vaja edasireisimiseks pisut töötada ning nende plaanid viisid neid edasi Perthi poole, sest just sealt tõuseb juba varsti-varsti õhku nende lennuk esialgu Taimaa ja siis sealt edasi kodu poole. Ühesõnaga lahkuminek ning ka sellega kaasnev tähistamine oli vältimatu isegi kui tegemist oli neljapäevaga. Tol õhtul saime aga Broome kohta teda midagi väga väga olulist - nimelt seesama neljapäev ongi siin suurim väljaskäimise päev, sest just siis toimub linna populaarseimas ööklubi märja T-särgi võistlus. Mehi konkursile osalema ei võetud, meie tüdrukud ka osalema minna ei tahtnud, seega ei jäänudki nagu muud üle kui lihtsalt showd vaadata ning end üle pika aja õnnestunud väljaskäimise puhul õnnitleda. Mõnel meie seltskonnast õnnestus pidu isegi nii hästi, et nad said peale politseijaoskonnas tunnistuse kirjutamist lausa politseiautos tasuta sõidu koju. Aga noh eks detailid jätame asjaosaliste endi avalikustada :) Aga igatahes marulahe pidu oli!

Reede "hommikul" said Annika ja Ben kätte oma üüriauto ja tõmbasidki udu. Kokku sai lepitud, et kui ükskord meie ka siit teiselt poolt ilmakera tagasi Euroopa poole jõuma, siis võtame jälle ühendust ja kes teab äkki teeme mõne väikse roadtripigi, aga see selleks...

Millegi muuga too reedene päev silma ei paistnud.
Laupäeval oli aga seevastu ilmatutore päev sest me kolisime sisse oma uhiuude paarismajaboksi ja saame jälle üle pika aja voodis magada. Päris huvitav kuidas oleme siin Austraalias hakanud pisiasju nagu voodi ja nelja mitte-riidest seina olemasolu hindama :) Nimelt on meie praegune tööandja ostnud paar aastat tagasi oma töötajatele elamiseks sellise pankroti äärel kõikuva motellikompleksi, kus hetkeseisuga ligi 140 Cable Beach Clubi töötajat oma vahetustevahepealset aega mööda saadavad. Nädala eest tahab tööandja selle toreda privileegi eest saada 95 dollarit näo pealt aga tore asi on see, et see võetakse palgast maha enne makse :) Igatahes elame nüüd kahe magamistoa, elutoa ja köögiga paarismajakeses koos kahe toreda Austraalia tüdrukuga ning oleme ülimalt õnnelikud, et saame nüüd mõnda aega jälle majas elada.

Siinsamas kompleksis kus hetkel elame on meil muideks ka kohe päris pesuehtne baar, kus töötab päris pesuehtne Eesti tüdruk Triin. Temaga oleme tegelikult juba korra ka varem jõulude paiku Perthis eestlaste kokkutulekul kohtunud aga et siis ei avanenud võimalust eriti lähedaseks saada, on meil suurepärane võimalus see viga siin Broome´is parandada.

Ja nagu nalja olidki käes esimesed vabad päevad. Plaanid olid võimsad - wildlife pargid, kayakisõidud, vaalavaatamistripid jne. Aga kõik see jäi tegemata väga lihtsal põhjusel: nimelt otsustas Harry oma viimase tööpäeva õhtul pooleteistaastase pausi järel haigeks jääda. Umbes 37-38 palavik, kurk valutab, hull nohu ja mitte kui midagi teha ei taha kui ainult voodis pikutada. Nüüd on enesetunne juba loomulikult parem aga hakkasime pärast mõtlema, et noh töötame turismiäris ja ega seal enam midagi muud peale seagripi eriti ei liigugi. Õnneks ei suutnud Harry suurtele ponnistustele vaatamata seda pisikut Jaanikale edasi anda ning on ka ise nüüd konditsioonis mis lubab oletada et ta paraneb täielikult sama terveks (niivõrd-kuivõrd) purikaks kui ta kogu aeg selle reisi vältel on olnud :)

Kogu eelolev ilmselgelt oma eludega rahul olevate inimeste poolt kirjutatud jutt viitab julgelt sellele, et loo autorid plaanivad mõneks ajaks siis Broome´i pidama jääda. Tööandjaga sai lepingud tehtud 3 kuuks, siis hakkab siin Austraalia põhjaosas "märg" hooaeg. See toob endaga kaasa suure sooja ning niiskuse mis niivõrd ei pidanudki vihma (nagu me esiti arvasime) vaid pigem hoopis üleüldise kõrge õhuniiskuse all väljenduma. Jääme igatahes siis troopikat ootama...


Ps: Enamus nupukatest blogilugejatest on selle juba läbi hammustanud aga kirjutame igaks juhuks mustvalgelt siia välja, et kui klikid hiirega nende piltide peal mis me siia blogisse üles riputanud oleme, siis saad neid ka suurelt imetleda :)

Juhtumised teel Darwinisse, seal kohapeal ja teel edasi Broome´i.

Alles oma eelmises toredas blogipostituses kirjutasime kuidas elasime teel Kings Canyonist Alice Springsi üle õnneliku, vigastustevaba õnnetuse kui meie autoraasukese parem tagakumm keset 120 kilomeetrist tunnikiirust pauguga lõhki läks. Mis sa nüüd arvad kui suureks pidasime tõenäosust, et elame ülejärgmisel päeval üle detailideni samasuguse õnnetuse ainult, et parema tagakummi rollis on vasak tagakumm? Praktiliselt nullilähedaseks... Ja tõsi ta on nii ei juhtunudki... Küll aga juhtus eelpoolnimetatud õnnetus uuesti juba järgmisel päeval! Jah sa said õieti aru - meil lõhkesid päevase vahega maanteesõidul esiti parem ja siis vasak tagakumm. Ilmselt oli asi selles, et kummid olid juba päris kulunud ning teedele paigaldatud metallist võredest nimega "grid" (mis juhivad märjal ajal üleliigset vett teelt ära), ülesõitmine kiirustel 120 km/h ja rohkem ei mõjunud nende niigi raugaeale lähenevale tervisele just turgutavalt. Romantilisem versioon meie viimase aja kummisaaga kohta on aga see, et hiljutised parem ja vasak tagakumm armastasid teineteist väga-väga ja olid juba pikalt-pikalt koos veerenud ja parema kummi parematele veeremismaadele lahkumise järel ei suutnud vasak tagakumm enam selles kohutavalt ebaõiglases maailmas üksi edasi veereda ning võttis iseendalt elu. Nüüd elavad aga mõlemad tagakummid taas kummitaevas koos igavesti.

Mitte-nii-romantiline loo moraal seisneb aga selles, et alati võiks üks kumm varuks olla, sest kunagi ei tea millal hetkel kasutusesolev võib katki minna ning "sõidu" ära rikkuda :)

Aga lähme nüüd tagasi loo juurde - auto tee äärde, asjad jälle pagasist tagapingile, varukumm välja (mille olime ostnud sama päeva hommikul), auto tunksiga üles, alloleva velje mutrid lahti...MITTE! Loomulikult olid meie kunagi Harvey prügimäelt ca dollariga soetatud vana roostes rattavõtme nukid juba nii ära kulunud et rattamutrite lahtikeeramine talle ülejõukäivaks osutus. Õnneks leidub aga Austraalias ka keset päratuna lohavat kõrbe maru hoolivad ja lahked inimesi ning üks tore parasjagu karavänninguga tegelev perekond, kes nägi hädasolevaid seljakotirändureid kurbade nägudega tee ääres päid ja tagumikke sügamas, mitte ainult laenas vaid lausa kinkis meile oma tagavara rattavõtme. Ütleme neile siinkohal suure TÄNK JUU juhuks kui nad meie populaarset reisiblogi lugema juhtuvad.

Aga ok viimase kahe postituse peale oleme kummide teemal juba liigagi palju peatunud, nii et läheme nüüd edasi pisut teistsuguste teemadega. Eelpoolmainitud sündmustele järgnenud pärastlõunal tegime veel kiire peatuse enne linnakest Tennant Creek, et heita pilku (mitte meelt ahahaa :) vaatamisväärsusele nimega Devils Marbles ehk siis inimkeeli kuradi kuulikesed. Tegu polnud sugugi nii hirmuäratava kohaga kui nimest võiks järeldada ning oli kahtlemata huvitav vaadata hunnikut marusuuri ja maruümmargusi kivikesi üksteise otsas turistidele poseerimas. Peale toda kivihunnikut peatusime veel korraks uue varukummi soetamise eesmärgil Tennant Creekis ning sõitsime ööseks asulasse nimega Elliot. Seal maksime asula ainsas ilmselgelt joomaprobleemiga meesterahva poolt juhitud marusaastas karavanpargis marusaasta telkimisplatsi eest hingehinda, olime sunnitud hommiku ja õhtusöögi ajal pidevalt karja näljaseid paabulinde oma toidust eemale peletama ning avastasime hommikul enne ärasõitu, et paljuoodatud dušši ei saa veesurve puudumisel võtta. Muidu oli tegemist aga väga toreda karavanpargiga...

Järgmisel hommikul alustasime siis mitte-dušši-all-käinute-ja-sellest-tulenevalt-pisut-mornidena oma teekonda Austraalia põhjapoolseima linna Darwini poole. Puhke- ja bensiinipeatuse planeerisime teha linnakeses nimega Katherine kuhu me loomulikult probleemideta kohale ei jõudnud. Sedakorda ei lõhkenud autol mitte kumm vaid sai tühjaks bensiinipaak ja seda ca 15 km enne Katherine kesklinna. Ebaõnn! Olime harjunud, et saame baagitäiega sõita umbes 600 km aga Northern Territory osariigi 130 km/h tunnikiirust lubavad märgid maanteedel on meie jaoks viimasel ajal omadega kaasa toonud mootori suuremad pöörded ning tavapärasest suurema kütusekulu. Paar minutit hääletamist ning Annika ja Ben said kamba prantslastest backpackerite auto peale, et lähim bensiinijaam leida, meie aga jätkasime Jaanika-siredate-ja-pruunide-jalgade-strateegiat kasutades hääletamist, lootuses leida mõni hea südamega mööduja kel pagasiruumis mõni liiter üleliigset bensiini just selliste hetkede jaoks kõrvale pandud oleks. Strateegia osutus oodatult edukaks ning õige pea olimegi taas paari liitri bensiini võrra rikkamalt ning paari dollari võrra vaesemalt teel lähima bensiinijaama poole, põidlad tugevasti pihku pigistatud, et ikka nii kaugele välja veaksime. Esimesest bensiinijaamast leidsime ka Annika ja Beni juba eest ootamast ning kui olime oma valge täku endateada 60 liitrisesse bensiinipaaki miskitmoodi 70 liitrit kütust sisse pigistanud põrutasime taas Darwini poole edasi.

Darwinisse jõudes pidime nentima kahte asja. Esiteks, et kliima oli mingil hetkel tundmatuseni troopiliseks muutunud ning teiseks, et ühtegi karavanparki linna vahetus läheduses ei ole. Esimese asjana läksime kohe loomulikult ookeani vaatama, sest me polnud juba üle 5 nädala tilgakestki avaveekogu näinud. Ujuma minema me loomulikult ei hakanud, sest hindame oma elusid veel ikka piisavalt, et mitte veel krokodillide poolt ära söödud saada. Need loomakesed elutsevad aga Darwini ümbruses praktiliselt igas veekogus (kaasaarvatud ookean) ning söövad hea meelega magusat inimliha.

Et tähistada üle pika aja taas suurlinna jõudmist, sündmusterohket sõitu ning lihtsalt tõsiasja et oli laupäev (noorte inimestena oleks meile muidugi piisanud ka ainult viimasest), lõime end kenasti üles, tegime karavanpargis väikesed õlled ning läksime kohalikku ööelu kaema. Kolasime läbi kahest pubist, millest kumbki just meeletult sümpaatset muljet ei jätnud, sest üks oli absoluutselt inimtühi ja teine absoluutselt inmtäis. Edasi läksime ühte klubisse, kus kohe sisse jalutades lõi ninna tantsusoolikale hirmsasti demotiveerivalt mõjuv okselõhn ning tantsuplatsile kiigates nägime ainult meestepaarikesi oma strateegilisi piirkondi teineteise vastu hõõrutamas. Sel hetkel saime loomulikult aru kui suure vea me teinud olime ning kahe kolme kiire sammuga olime taas uksest väljas ning uue mitte-gei-klubi otsingutel. Õnneks kandsid meie otsinugud ka vilja ning ööklubis "The Vic" me ka öö minema tantsisime. (...jälle üks inglisekeelne väljend mis eesti keeli just eriti hästi ei kõla:) Üks marusoe jalutuskäik, kaks burksi (kahjuks mitte söögiplatsi oma:) ning üks kallivõitu taksosõit hiljem olime taas kodus ning lasime voodisse vajudes norskamist takistava lihase lõdvaks.

Järgmisel päeval magasime mõnusalt sisse ning lesisime enamuse oma hommikupoolikul ärkveloldud ajast basseini ääres. Pärastlõunal läksime aga kuulsale Darwini pühapäevaõhtuturule, mis oma suurusega meid esmapilgul päris pahviks lõi. Tundus nagu oleks enamus Darwini populatsioonist kahele-kolmele rannaäärsele tänavale hängima ning pikniku pidama tulnud, rääkimata suurest kogusest uudishimulikest turistidest ja kahel pool tänavat vohavatest kaupmeestest, kes mõnuga oma nänni möödujatele pähe määrida üritasid. Ühe leti juurde jäime ka pisut pikemalt seisma ning selle tulemusena olimegi end teisipäevaks kirja pannud JetBoat´i sõidule Darwini sadamas. (Tegu siis sellise maru-siga kiire paadiga, kus istub korraga sees ca 20 inimest ning mis kimab suurtel kiirustel üle vee ja teeb nende suurte kiiruste pealt loodetavasti kogenud juhi käe all järske kannapöördeid ning pikki külglibisemisi. Ühesõnaga pritsib palju vett ning saab palju nalja.) Õhtusöögiks pistsime suure portsu taipärast krõbedat meekana ning magustoiduks mõned rullid imehead sushit. Kokkuvõttes peame nentima, et veetsime väga toreda pühapäevaõhtu ning nägime üle pika aja jälle kuidas päike ookeanisse loojus.

Esmaspäeval viskasime Annika ja Beni linna šhoppama ja sõitsime ise pisut linnast välja, et teha 60 km kaugusel Darwini kesklinnast Adelaide Riveril üks väikene paadisõidukene. Eriliseks tegi aga selle paadisõidukese tõsiasi, et Adelaide River on üks soolaveekrokodillirohkemaid Austraalias ning ka kogu maailmas. Aga veel enne kui meid paadi peale lasti oli meil suurepärane võimalus saada endale kaela ka üks väga sümpaatne 2 meetrine püüton, kes lahkelt koos meiega fotokaameratele poseerima nõustus. Pildid käes, tegime püütonile tänutäheks paar paid ning ronisime paati. Ei saanud me sõita 2 minutitki kui juba esimene krokodill paadi kõrvale ujus, turistidele lahkelt poseeris ning oma kaunist naeratust demostreeris. Et kliendid saaksid ikka täie raha eest oli paadi meeskond kaldalt kaasa toonud ka hunniku meeldivalt veriseid seakoibasid, mis siis nööri otsa seoti ning mille ainus ülesanne oli krokodille koera kombel paadi kõrvale sitsima panna. Kuna see oli meile esimene kord krokodille vabas looduses näha siis olime loomulikult väga vaimustuses ning klõpsisime palju pilte, mille paremikku sa ka nendesamade ridade kõrval näha saad. Igatahes jäime oma paadisõiduga väga rahule ja julgeme kõigile kellel kunagi võimalus avaneb see kindlasti järele proovida.




Esmaspäeval otsustasime ka ise lõpuks šhoppama minna, sest suurlinnas ja suures kaubanduskeskuses viibisime viimati kuid tagasi. Sihtkohaks sai sedakorda ca Ülemiste keskuse laadne poekene Darwini äärelinnas, kust lahkusime pärast pikka päeva väsinute (eriti Harry), kuid õnnelikena (eriti Jaanika) ning paari riidehilbu võrra rikkamatena. Õhtul võtsime poest pakikese juustu, pudelikese veini ja kotikese viinamarju ning läksime randa päikeseloojangut vaatama. Oehh oli ikka ilus ja romantiline ja soe õhtu ...

Ning oligi kätte jõudnud teisipäev ning aeg JetBoat´iga sõitma minna. Olime elevusest ja viimasel ajal basseini ääres veedetud tundidest näost punased kui uhke kaarega oma pileti letti viskasime. Mees leti taga vaatas pisut piletit ja ütles tuima häälega, et täna jääb sõit ära kuna neil on mingi remondipäev. Ta oli omaarust meile ka paar päeva tagasi helistanud ning uued ajad välja pakkunud. Loomulikult me mingit telefonikõne saanud ei olnud ning kuna järgmiseks hommikuks olime planeerinud juba Darwinist lahkumise siis ka uue aja kinni panemine ei tulnud kõne alla. Saime siis oma raha tagasi ning mõtlesime just parasjagu, et mis kogu selle hunniku üleliigse rahaga teha kui meie teele jäi üks tubakapood. Vaatasime pulli pärast sisse ka ja avastasime et nad müüvad ka suhteliselt odava raha eest vesipiipe. Kes meid hästi tunneb, teab, et peale piiritu armastuse mida me teineteisega jagame on meil veel ka ühine armastus nimega vesipiip. Saigi siis suhteliselt odava raha eest endale väike reisipiip soetatud ning tänase päevani on Harry näol konstantne ma-saan-jälle-üle-pika-aja-piipu-teha naeratus mis isegi öösel magades kuidagi ära minna ei taha. Tol õhtul popsutasime siis hoolega piipu ning käisime veel viimast korda suurlinnas väljas pubis istumas, sest teadsime, et nõnda suurde linna kui Darwin me nüüd mõnda aega jälle ei satu.


Kolmapäeva hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja jätsime Darwiniga hüvasti. Sihtkohaks sai Litchfield National Park. Seal nägime esiteks tervet linnatäit 2-3 meetriseid termiidipesasid mis võlusid oma kõrguse ning suure arvuga. Järgmiseks peatuspaigaks said aga lähedalasuvad ujumisaugud, kus saime oma pikast konditsioneerivabast sõidust praadimistemperatuurideni üles köetud kehad mõnusalt jahedasse jõevette kasta ning väikeste kosekeste all sõitmisest kangetele lihastele pehmet massaaži võtta. Mõnulesime seal ujumisaukudes pikalt-pikalt ja peame tunnistama, et seal veedetud aeg ei jäänud mitte kuidagi moodsatele SPA-puhkustele alla, pigem tegi hoopis oma naturaalsuse ja värskusega neile hoopis silmad ette. Kui lõpuks oma reisiseltskonna vastumeelselt veest välja saime liikusime edasi järgmise vaatamisväärsuse juurde milleks oli ca 50 meetrit taeva poole kõrguv kosk ning seda ümbritsev naturaalne jõebasseinikene. Õnneks sai iga soovija ka seal vette sulpsata ning pikemalt mõtlemata leidsime ka meie end taas karastavatest jõevoogudest. Edasi külastasime ühte eriti kõrget koske, mille juures kogu seltskonna suureks pettumuseks ujuda ei saanud ent mis oli siiski vaimustavalt palju silmailu pakkuv. Viimase peatuse tegime veel ühes sedakorda lausa kahe kosega varustatud ujumiskohas, et endasse veel viimane doos värskust sisse imeda enne kui alustasime kuumuserohket teekonda rahvuspargist välja suure maantee peale. Muideks nägime viimases ujumiskohas ka juuresoleval pildil ilutsevat silti, mis hoiatas nendes vetes elutsevate mageveekrokodillide eest. Õnneks ei saanud me seekord veel teada mis tunne on krokodilli lõunasöök olla aga noh jääme siia Austraalia põhjaossa veel mõneks ajaks ning küllap avaneb veel võimalusi ka see tunne järgi proovida :) Igatahes oli tegu ühe viimase aja toredaima ning tugevalt meie eelmise aasta oktoobris alustatud rännakute TOP 10´sse kandideeriva päevaga

Õhtuks jõudsime linnakesse nimega Katherine, kust olime juba teel Darwinisse korra läbi sõitnud. Päev täis lõputut vees sulistamist ning üleüldse aktiivset tegevust oli meile kõigile väga väsitavalt mõjunud ning peale kosutavat õhtusööki ning veelgi kosutavamat vesipiipu hakkasime igaüks oma urgu puhkama kobima. Enne magamaminekut täheldasime, et tolles karavanpargis kuhu me peatuma jäänud olime elutses puude otsas päris korralik populatsioon nahkhiiri, kelle tualetikombed olid pehmelt öeldes olematud. Kui õhtul said seda oma juustes ja riietel tunda Annika ja Ben, siis hommikuks oli nii meie auto kui Annika ja Beni telk sõna otseses mõttes täieliku nahkhiiresitakihi all. Natukene voolikuga pusimist ja natuke rohkem nahkhiiri põrgu lõpututesse põhjadesse kirumist hiljem olime taas teel seekord sihtkohaks väike linnake Kununurra. Tee kõrvale jäänud rahvusparkides peatumisest pidime kahjuks sel päeval neljarattaveolise auto puudumisel loobuma aga pole hullu eks neid jää meil veel tee peale. Meie suureks kahjuks pidime samal põhjusel loobuma ka Wolf Creeki nimelise koha külastamisest, mis on iseenesest üks maailma suurimaid meteoriidikraatreid aga ilmselt enamustele noortele rohkem tuntud kui samanimelise populaarse Austraalia õudusfilmi tegevuspaigaks.

Praeguseks oleme omadega välja jõudnud linnakesse nimega Broome, kus hakkame alates homsest enestele miskit tööd otsima. Kuidas meil sellega läheb anname sulle teada aga juba meie järgmises kirjutises.

Ole tubli!

Uluru, Kata Tjuta ning Kings Canyon - tehtud, nähtud, käidud !

Ühes kauges kauges galaktikas, ühes teatud punktis ajas toimus kord üks lõputu universumi mõistes absoluutselt tähtsusetu pauk, mille tulemusena tekkis üks lõputu universumi mõistes pisi-pisikene ja tähtsusetu päikesesüsteem nimega Linnutee. Selle lõputu universumi suhtes tähtsusetu päikesesüsteemi tähtsusetuks südameks sai väike täheke nimega päike. Ning tollestsamast tähtsusetust päikesest kolmas kivi vasakule oli sinakasroheline planeet, mida tolle 6 miljoni aastase evolutsiooni jooksul tekkinud asukad, kutsuvad Maaks. See planeet oli lõputu universumi suhtes absoluutselt tähtsusetu ning väike, seda enam et tänase päevani on vaid üks liik kogu planeedil jõudnud oma tähtsusetus arengus sinnamaale, et on "juba" leiutanud ratta, kuid on veel kaugel sellest, et suudaksid rännata oma mõtetust päikesesüsteemist välja.


Ainus kord kui keegi selle päikesesüsteemi välistest tsivilistatsioonidest üldse sinnakanti sattus oli üsna selle päikesesüsteemi tekkimiskuupäevale lähedal. Nimelt juhtus sealt kandist mööda sõitma üks kosmoselaevatäis tulnukapoisse planeedilt mida inimkeeles kirja panna pole võimalik. Nood tulnukapoisid olid ühe tulnukapoisi isa tagant õhtuks kosmoselaeva ning pudeli kosmilist rummi tuuri lasknud ning nüüd oma varvasteni täis (tolle liigi eripäraks oli see, et nende varbad asusid umbes seal kus inimestel silmad) peaga sinna mõtetusse äsja tekkinud päikesessüsteemi lõbusõitu tegema läinud. Järsku tekkis ühel lakku täis tulnukapoisil mõte korraks seisma jääda ning toda sinakasrohelist planeeti kosmiliste kividega loopima hakata, kuna talle lihtsalt ei meeldinud sinakasrohelised planeedid. Loopisid need purjus tulnukapoisid mis nad loopisid aga pihta nad ei saanud, kuna tolle liigi teiseks eripäraks oli see, et nad kõik (isegi poisid) viskasid nagu tulnukatüdrukud. Ühel hetkel sai ühel tulnukapoisil, tollelsamal kellel üldse mõte tuli seda kolmandat kivi päikesest kosmiliste kividega loopima hakata, viimaks mööda viskamisest mõõt täis ning ta kupatas tolle sinakasrohelise planeedi pihta terve peaotäie kosmilisi kive. Seekord läks tal õnneks ning ta tabas toda väikest sinakasrohelist planeeti paremasse alla nurka. Kuna tegelikult on galaktikavahelistes seadustes kirjas, et planeete (isegi sinakasrohelisi) kosmiliste kividega loopida ei tohi, siis vältimaks võimalikke probleeme intergalaktilise politseiga, sõitsid tulnukapoisid pärast toda insidenti ruttu-ruttu sealt päikesesüteemist minema ja rääkisid koju jõudes kõigile kui mõtetu koht see Linnutee päikesesüsteem on, et keegi sinna kolama ei läheks ja kogemata nende kuritegu ei avastaks.

Alates sellest ajast on mööda läinud miljoneid aastaid ning tänasel päeval on need kivid ikka planeedil Maa, täpsemalt mandril mida enamik tolle planeedi asukaid teab nime all Austraalia. Kuigi enamus inimesi ei tea mis kividega tegu on või kuidas nad sinna keset Austraalia keskosa laiutavat kõrbe said, käivad ikkagi väga paljud sinna mandrile reisivaid inimesi neid kive vaatamas. Suurim nendest kividest, mis ühtlasi asub ülejäänutest pisut kaugemal kannab inimkeeles nime Uluru ning see on kogu selle mandri üks tuntumaid vaatamisväärsuseid. Ülejäänud 36 kivi maandusid üsna teineteise lähedale ning said inimestelt nimetuse Kata Tjuta.
Hea lugeja, ülal ilutsev jutukene Uluru ja Kata Tjuta tekkimisest on puhtalt autorite haiglase fantaasia vili, mis sai pikkadel autosõitudel igavuse peletamiseks arvutisse trükitud. (Ehkki me ei välistaks seda täielikult kui võimalikku teooriat kuidas nood kuramuse kivid sinna keset kõrbe said :)

Aga ok läheme nüüd asja juurde ehk siis, et kirjutame sellest millega me viimasel ajal tegelenud oleme. Esimese uudisena teatame rõõmuga, et oleme alates teisipäevast 04.08.09 mõlemad taas töötud. Lihtsalt tundsime mõlemad, et on aeg edasi liikuda ning taas mõnda aega oma truu Ford Falconi seljas mööda Austraaliat meie jaoks mööda seniavastamata teid ratsutada. Esimese asjana võtsime ette sõidu eelpool ilutseva ilmselgelt vaimust haigete poolt välja mõeldud jutukese inspiratsiooniallikate Uluru ning Kata Tjuta juurde. Kolmapäeva hommikul ärkasime 5.30 hommikul ning asusime tegutsema, et iga sekundit päevavalgusest teel olles ära kasutada. Teadsime, et meid ootab ees vaimselt, füüsiliselt ja autosõiduliselt kurnav ent kindlasti toredate sündmuste rohke päev ning alustasime loomulikult tugevast hommikusöögist meie hosteli köögis, et energiavarud kohe hommikul täis laadida. Tolle päeva toredad sündmused algasid juba tollesama hommikusöögi ajal kui kohtasime oma hosteli köögis oma Alice Springsis veedetut aja jooksul esimest meile enne tundmatut eestlast Heikit ( kõigile Ursula fännidele infoks,et ei ta ei tantsinud tol hetkel kellegagi). Jagasime muljeid Austraalias korda saadetust, Eestist, Alice Springsist jne. Kui tugevast hommikusöögist kõhud punnis jätsime Heikiga hüvasti ja korjasime peale sõbrad ning reisikaaslased Annika ja Beni ning asusime teele Yulara rahvuspargi poole, mis on koduks eelpoolnimetatud kividest vaatamisväärsustele.

Esimesed 50 kilomeetrit olid kõik selgelt reisipalavikust tulenevas adrenaliinijoovastuses, kuid peale laksu üleminemist otsustasid kõik mittesõitvad reisijad (ehk siis kõik peale Harry) paarisajaks kilomeetriks tagasi unedemaale rändama minna kust neid eelnevalt selgelt liiga vara igiõela äratuskella poolt lahkuma oli sunnitud. Peale eelpoolnimetatut paarisaja kilomeetrist norskamismaratoni ärkasid kõik autosolijad selle peale, et Annika praktiliselt läbi une "PISSIPEATUS", karjus ning tagapingi märgamisega ähvardades Harryt esimeses ettejuhtuvas Roadhouse´is peatuma sundis. Põied taas tühjaks pigistatud, põrutasime edasi.

Esimeseks peatuspunktiks sai teeäärne umbes 150 km enne Ulurut kui olime neljakesti ullikestena kindlad, et meile paistab üle lameda kõrbe kaugelt juba Uluru kätte ära. Klõpsisime lausa paar pilti, et pärast kodustele näidata kui kaugele see Uluru ikka kätte paistab. Õnneks hakkas mingil hetkel meil siiski kasutamatusest ämblikuvõrkudega kaetud loogikakeskus taas tööle ning otsustasime et tegu peab siiski olema mingi teise Ulurut meenutava kivimoodustisega, mis meid konstantses Uluru-elevuse olekus viibivaid turiste välejälgedele viis.

Teiseks ja seekord tõepoolest audentseks vaatamisväärsuseks sai kivihunnik Kata Tjuta ehk siis mitte-aborigeeni-keeli "Palju päid".mis asub nagu eelpoolgi mainitud sai rahvuspargis nimega Yulara. Yulara rahvuspark hõlmab siis endas Ulurut, Kata Tjutat ning veel hunnikut pisemaid kivimürakaid ja kaljulõhesid ning kuhu sisenedes tuleb külaslistel lunastada 25 Austraalia dollarine pilet. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha on Kata Tjuta näol tegu maru suurte ja majesteetlike kivimürakatega mille ligi pool kilomeetrit maapinnast üles kõrguvad tipud praktiliselt igal külalisel südame härdaks tegid. Kata Tjuta juures tegime läbi ka väikese jalutuskäigu nende pirakate kivikeste vahele ja seal keskel oli meil suurepärane võimalus end täiesti tähtsusetute ja väikestena tunda.

Edasi vurasime Austraalia ühe tuntuma sümboli Uluru juurde, mis juba kaugelt meile nii tuttavate kontuuridega silma paistis. Tol hetkel tundsime end ikka päris rumalatena, et me ta ennist ühe teise kivimürakaga segamini olime ajanud aga noh eks hea lugeja ju teab meid - ega me teab mis eriti teravad pliiatsid polegi. Uluru juures otsisime kohe esimese asjana üles koha kus tolle kivimüraka otsa saab ronida, sest olime juba eelnevalt otsustanud et see saab olema üks mäetipp mille me siin Austraalias kindlasti vallutame. Kuigi pole just harukordne see kui Uluru ronimine on tugevate tuulte, päästeoperatsioonid vms pärast suletud saatis meid sel päeval õnn ning võisimegi hakata oma vaevarikast teekonda Austraalia tuntuima kivikese maapinnast ca 300 meetrit otse üles kõrguva tipu poole. Umbes pärast tunni ja 10 minuti pikkust vaevarikast ronimist meie, loo autorid ning sõber Ben, sinna tippu ka jõudsime. Tipus pidasime maha suurepärase õllest ja banaanidest koosneva pikniku ning kogesime taustaks väga meeldivat emotsiooni mida kirjeldaksime tundena kus inimene mõistab, et ta on just pärast kurnavat pingutust saavutanud midagi sellist mida tal ilmselt avaneb võimalus teha vaid korra elus. Tipus kohtasime ka ühte pisut ontlikku olemisega vanameest, kes teadis rääkida, et 25 aastat tagasi kui ta viimati teekonna selle kivimüraka otsa ette võttis oli tipus olemas ka külalisteraamat, kuhu iga ülesroninu uhkusega oma autogrammi sisse kanda sai. Kahjuks polnud sel korral raamatus enam haisugi, muidu oleks isegi sinna uhkusega "Harry ja Jaanika Estoniast" sisse kribanud. Tagasi alla ronimine läks oluliselt lihtsamalt ning ca 20 minutiga olime taas kahe jalaga ning kahe peale kahe raku võrra rikkamalt tagasi maa peal. Mõlemad rakud olid mõlema autori arvates aga kindlasti seda ronimist väärt ning tegu oli vaieldamatult meie senise reisi ühe olulisema verstapostiga.

Õhtul peale ronimist tegime endale kena õhtusöögi ning aitasime Annikal ja Benil karavanparki telgi püsti panna. Kella 18.20 paiku vedasime end korra veel tagasi Uluru juurde, et päikeseloojangul tolle kivimüraka äärmiselt sümpaatset värvikonserti nautida. Ca 20 minutiga muutis esialgu erkoranž kivimoodusti end alguses tumepunaseks siis lillaks ning siis lõpuks lausa süsimustaks.

Päikeseloojang vaadatud suundusime teguderohkest päevast väsinutena tagasi karavanparki, kus tegime veel mõned õlled ja paar kaardimängu ning heitsime siis üle pika aja jälle auto pagasiruumi magama.

Seiklused polnud muidugi selleks päevaks veel läbi, sest keset ööd tuli ilmselt marunäljane ja -taudis dingo meie laagrikohta ning tegi meie välja külma kätte jäetud toidukotiga 1:0. Meie muidugi autosse midagi ei kuulnud aga Annika ja Ben olid telki küll maru karmi krabistamist ja rabistamist kuulnud ning terve öö dingohirmus veetnud. Hommikul kahjusid üle vaadates selgus, et dingo oli esialgu võtnud ampsu meie tortillapakist, siis selle s... välja sülitanud ning endale hoopis mõnuga 200 g viilutatud peekonit sisse keeranud. Eks ta sellesama peekoni lõhna peale ilmselt ka meie toidukoti üles leidnud oli ning siit väike nõuanne kõigile kõrbes magajatele: Ärge jätke oma peekonit järelvalveta!

Hommikul enne põikesetõusu ärgates, tegime hullult unistena täpselt nii palju liigutusi kui vaja ja nii vähe kui võimalik, et oma padjamustriga näod taas Uluru juurde vedada ja too kivikene ka päikesetõusu ajal ära näha. Ei tea kas see oli nüüd unisesest olemisest või tõsiasjast, et me eelmisel kuupäeval peaaegu pool päeva tolle kivimürakaga veetsime, igatahes nii meeltult vahva enam ei tundunud ja meile kõigile hakkas tunduma, et oleme selleks korraks piisavalt Ulurut näinud ning on saabunud aeg liikuda edasi Kings Canyoni poole. Peale peekonivaest hommikusööki me oma autonina sinnapoole pöörasimegi, sedakorda rooliratas ühe entusiastliku Annikaga varustatud, et autoritel oleks tagapingil salamisi nahistades pisut aega sinu jaoks neidsamu ridasid oma pisikesse aga tublisse sülearvutisse trükkida.

Umbes poolel teel Uluru juurest Kings Canyoni poole juhtus aga miski mida oleme oma rännakutel juba ammu kartnud, et juhtub. Nimelt lõhkes autol maanteesõidul, umbes 110 km tunnikiiruse pealt tagarehv. Ühel hetkel käis pauk ning Annika tundis kuidas rooliratas tugevasti paremale kiskuma hakkas. Taipamata mis juhtus otsustas Annika "väikesest" rooli kiskumisest hoolimata sõitu jätkata, ehkki hääle järgi sõitsime sel hetkel juba 3 rehvi ning ühe velje peal. Kuna saime aru, et Annika ei ole endale veel päris täpselt aru andnud mis juhtus siis otsustasime teda mitte paanikasse ajada ning palusime tal auto tasa-tasakesti teepervel kinni pidada. Autost välja ronides ja olematut kummi nähes pidi preili Paal loomulikult kerge kreepsu saama, et mille ta just rooli taga üle elanud oli. Ega midagi, kõik ju elus ja terved kaua sa ikka leelotad, et vaata mis nüüd juhtus. Kraamisime kogu oma nodi pagasiruumist tagaistmele, kiskusime pagasiruumi alt välja tunksi ja varuratta ning 5 minuti pärast ilutseski meil auto all taas neli tervet rehvi. Tegemist oli kahtlemata õnneliku õnnetusega, sest nii mõnigi meist oli kuulnud lugusid kuidas teistel sarnases olukorras palju täbaramini on läinud.

Kings Canyonisse jõudsime igatahes elu, tervisega ning nelja õhku täis rehviga kohale ning saime nautida seda kaunist ja eesti maastikuga harjunud silmade jaoks täiesti uutmoodi vaadet kuidas aastatuhandete jooksul juuksekarva suurune pragu kalju sees sadadesse meetritesse ulatuvaks lõheks oli paisunud. Esialgu tegime väikese jalutuskäigu kanjoni sees, siis jäid aga laiskvorstid alla ootama ning Harry ronis ainsa vaprana eelmise päeva Uluru ronimisest niigi hellade lihaste kiuste ning kahe fotoaparaadiga varustatuna korra ka kanjoni servale pilte klõpsima. Sealt avanes vaieldamatult hingemattev vaade kogu sellele vaatamisväärsusele mida maailm tunneb Kings Canyon´ina.

Teekond tagasi Alice Springsi möödus suhteliselt sündmustevaeselt ning oli hästi tunda, et kogu seltskond oli pidevast tegutsemisest parajalt väsinud aga samas ka äärmiselt reisiga rahuloleva olemisega. Öö veetsime Annika ja Beni eelmises elukohas ning praktiliselt kohe kui kõigil kõhud täis said langesime rampväsinult voodisse magama.
Täna hommikul tulime veel linna peale uut varuratast ning uut peekonivaru soetama ning ilmselt sel hetkel kui sina seda postitust lugema juhtud oleme me juba vähemalt poolel teel Alice Springs´ist Darwinisse.

Aga aitab sulle selleks korraks lugemisest küll, loodame, et tuled varsti jälle siia lehele tagasi kui oleme kirjutanud oma reisist Alice Springs´ist Darwinisse ja sellest missuguse linnaksesega Darwini näol tegu on.

Tsau-pakaa!

PS: kas tõesti keegi ei mõelnud eelmise postituse lõpus esitatud küsimusele vastust välja või on meie lugejaskond lihtsalt maru tagasihoidlikuks muutunud. Igatahes vastus on kella peal.

Seiklused Alice Springsis

Kallis lugeja,

Oleme siiralt varbaotsteni liigutatud, et oled võtnud vaevaks meie tagasihoidliku blogi-moodi-asjanduse tuhandete omataoliste seast välja otsida ning lased nüüd oma paitaval pilgul üle meie pisikese rüperaali pisikese klaviatuuri kaudu miskitmoodi sinu kuvarile ilmunud ridade libiseda. Täname sind tolle paitava pilgu eest ja loodame ka tulevikus sinult veel palju nii otseses kui ka (autorite poolt siinkohal mõeldud) ülekantud tähenduses paisid saada.

Ahjaa ja omapoolsed paid saadaksime siinkohal Harry ristiisa Ennule kes 19ndal Juulil oma sündimise päeva tähistas :)

Viimastel päevadel on meie Alice Springs´is veedetud aja jooksul toimunud nii mõndagi ning meile ei teeks miski muu rohkem rõõmu kui saaksime seda sinuga alljärgnevatel ridadel jagada.
Alustame siis sellest, et käisime ükspäev Annika ja Beni juures niisama hängimas ja chillimas.
Igavusepeletajatena kasutasime esialgu telekamängukonsooli Playstation II ning ühte Harryle eriti sümpaatset aga ülejäänud seltskonnale mitte eriti vaimustust tekitavat vastaste mättasse löömise mängu nimega Tekken 4, hiljem aga ühte normaalsuuruses kaardipakki ning selle abil mängitavat mängu mida meie eesti juurtega noored oleme eluaeg teadnud nime all Hiina Pokker ehkki oleme kindlad asi on hiinlastest ja pokkerist umbes sama kaugel kui sipelgakaru sipelgast või karust. Olgu hiinlaste ja pokkerite ja sipelgate ja karudega kuidas on, meil oli igatahes väga lõbus õhtu.

Läks paar rasketest kottidest ning hommikusööginõudest palistatud tööpäeva mööda ja saime kutse meie uute toredate Hollandi paarikesest sõprade Jimmy ja Johanna juurde grillima. Meid eriti veenda tarvis ei olnud kuna Austraalia mõistes polnud me juba maru kaua grillinud (vist peaaegu kaks nädalat:). Korjasime aga võõrustajad pikema jututa auto peale ja põrutasime poodi moona järgi. Esimese asjana lendas korvi hunnik Ceasari salatit, mille järgi meil on väga pikalt hullu moodi isu olnud aga mida me pole siin kängurumaal õigete koostiosade puudumisel ise tegema üritanud hakata. Tuli välja, et terve selle aja on too salat Woolworthis meie tavaliselt tähelepanelike noorte silmade vahele jäänud aga õnneks teadsid meie madalmaade sõbrad täpselt kus see sindrinahast salat end peidab. Et salatihunnik end poekorvis üksikuna ei tunneks lisasime sinna veel ka paar kilokest marineeritud kanatiibu ning mõned õlled ja grilliõhtu võis alata. Või nii me arvasime... Tuli välja, et too grill mis Jimmy ja Johanna juures pealtnäha väga uhke ja läikiv välja nägi oli umbes 2-3 kuud niisama nurgas seisnud ning viimased kasutajad polnud Austraalia inimesele omaselt võtnud vaevaks selle puhastamisele oma noori elukesi raisata. Korralikult täismökerdatud grill + 2-3 kuud = päris rõve vaatepilt. Kraamisime siis lagedale absoluutselt kõik puhastusvahendid mis peokorraldajate majas leidus ja nühkisime...nühkisime...nühkisime kuni lõpuks saime grilli taas puhtustasemele mis enam kaugelt vaadatuna okserefleksi ei tekitanud. Liha tuli pärast isegi päris hea, saime näiteks ka lihalõhna peale kokku tulnud majanaabritelt kiita, et väga maitserikas ja mahlane kana oli :) Igatahes möödus õhtu kenasti rahvusvahelises seltskonnas kust ei puudunud ka hingede rändamise ja hauataguse elu võimalikkuses kõiki veenda üritav hipitüdruk ning ameeriklasest kitarrientusiast kes parema pillikäsitlemise nimel ei pidanud paljuks (ega geiks) endale paremale käele pikad valged kunstküüned kleepida. Nalja ikka saab siin Austraalias :)

Järgmisel päeval võtsime oma eelmise õhtu võõrustajad taas auto peale ja sõitsime pisut linnast välja, sest eelneval grilliõhtul oli meie suureks hämmelduseks selgunud, et nad polnud Austraalias veedetud aja jooksul veel kordagi ühtegi kukkurlooma vabas looduses söötmas käinud. Meie oleme muidugi sellel alal juba vanad kalad ja teadsime juhuslikult et siinsamas linna lähedal ühe künka juures pesitseb päris suur kamp rock wallabie´sid, kes on harjunud päikeseloojangu paiku turistide poolt kuivtoiduga nuumatud saama. Soetasime siis endalegi pakikese kuivtoitu ning seadsime oma sammud (või siis esirattad) pisut enne päikeseloojangut tolle künka poole. Kohale jõudes ei paistnud esialgu mitte kusagil ühtegi ainsatki kukruga keksijat aga piisas väikesest kuivtoidu pakiga krabistamisest kui järsku oli meil parajalt pirakas kamp näljaseid wallabie´sid ümber. Rock wallabied on siis sellised vahvad hallika karvkattega kängurut meenutavad elukad kellest väiksemad isendid on umbes suure jänese suurused ning suuremad on... pisut suuremad kui suured jänesed. Tol õhtupoolikul nägime neid toredaid olevusi söötes küll igasuguseid huvitavaid isendeid kellest üks oli näiteks oma ühe silma kusagile unustanud ning teisel loksus kukrus väike wallabie-beebi. Kõiki neid isendeid aga keda nägime ühendas vaieldamatult suur isu meie pihkudes leiduva kuivtoidu järele.

Läks jälle mööda paar toredat ja mitte nii toredat töist päeva kuni tundsime, et kõhud korisevad tugavasti ühe Jaapani päritolu delikatessi järele mida me juba ammuilma (täopsemalt Sydneyst saadik) polnud saanud - SUSHI! Taaskord Jimmy ja Johanna punti ning poodi varustust soetama. Loomulikult tui ka välja, et meie toredad Hollandi sõbrad polnud varem ise sushit teinud ning vaid Johanna oli seda varem proovinud. Varustus olemas, vajusime vahelduseks hoopis meie juurde istuma, sest viimased korrad on alati kuidagi nii läinud, et meie oleme neil külas käinud. Kui riis keenud ja jahtunud ja kõik sushi sisse minev liistudeks hakitud hakkasime kõike seda nagu ikka röstitud vetika sisse keerama. Protsess tegi meie külalistele palju nalja ning otseloomulikult lasime laiskade inimestena "harjutamise eesmärgil" neil enamus rulle valmis keerata. Kui rullid valmis keeratud ja kenasti seibidekski lõigutud asusime sööma. Me ei tea kui paljud lugejatest on kunagi näinud kuidas sushi mõttes süütu inimene esimese seibi suhu paneb... Olles seda varem mitmeid kordi näinud teadsime juba mis nägusid esimeste ampsude peale tehakse ning olime lapiga valmis, juhuks kui esimene seib Jimmyl suure kaarega suust minema lendab. Viisaka inimesena suutis ta siiski esimese, teise, kolmanda ja neljandagi ampsu kenasti alla neelata ja teatas siis, et temal on kõht täis. Kellel on varem olnud juhust näha kuidas Harry ja Jaanika tavaliselt suhit teevad need teavad, et tavaliselt valmistame ikka paraja laari ning loomulikult nägime Jimmy väikese viisakusvale läbi. Aga meelt me ei heitnud sest nii jäigi meile rohkem ning lisaks mäletame et ka meile too hõrgutis esialgu eriti ei meeldinud :) Õhtu möödus maru meeleolukalt ja pideva jutustamise tähe all ning järgmisel korral saime ka hea nalja teada. Nimelt olid külalised pisut vindistena lahkudes absoluutselt vales suunas "kodu poole" marssima hakanud ja lõpuks oma 1 kilomeetrise kodutee umbes 6 kraadises ööjaheduses 3-4 kilomeetriseks venitanud.

Nagu teada siis ega nurjatud puhkust ei saa (eesti keeles kõlab see tuntud inglisekeelne ütlus maru naljakalt ) ja juba järgmisel päeval olime kahekesti oodatud meie hotelli poolt korraldatud töötajate peole. Esimese asjana käisime lapsemeelsemate kolleegidega kinos vaatamas populaarset animafilmi Jääaeg III, mis osutus suurepärase esimese osa ning keskpärase teise osa järel oodatult väikeseks pettumuseks. Kui film vaadatud läksime kogu parajasti mitte tööl viibiva kambaga edasi bowlingut mängima, kus veendusime et aastane paus on meie bowlinguoskusele suhteliselt katastroofilise jälje jätnud. Lõpuks kogunesime kõik ühte meie hotellikompleksi konverentsiaali, kus igaüks kes uksest sisse astus sai omale esimese asjana sini, rohe, puna-, kuld- või hõbedase paruka kuplit kaunistama ning pihu peale hunniku kasiinozetoone. Viimased olid loomulikult kõikjale konverentsisaali üles seatud kasiinomängude jaoks, mida me ka õhtu jooksul usinalt mängisime. Veel toimusid õhtu jooksul põhjalik ent õnneks mitte-austraalia-kohta-käivate-küsimustega-viktoriin ning laudkondade kaupa muusikalis-tantsulised etteasted. Viimases kategoorias oli meie laudkonna esitada varalahkunud Michael Jackson´i "Beat it" mida me ka kahtlemata võrratult tegime. Loomulikult olid peo käigus söögid-joogid meie lahke tööandja poolt ning kuna järgmise päeva ennelõunal me kumbki töötama ei pidanud ekspluateerisime me mõlemat moonalauda ikka korralikult. Pidu lõppes "alles" südaööl, mis tegelt Austraalia kohta on suhteliselt hilja ning meie jäime küll õhtuga väga rahule.
Meile meeldis too pidu lausa niipalju et kohe järgmisel päeval andsime sisse lahkumisavaldused :)

Tegelt oleme juba ammu otsustanud siin linnakeses vaikselt otsi koomale tõmbama hakata ja meie viimaseks tööpäevaks saab olema järgmine teisipäev ehk siis 4 august. Peale seda loodame mõne päeva jooksul siit minema saada ja otseses mõttes Austraalia suurimat vaatamisväärsust Uluru´t või siis teise nimega Ayers Rock´i vaatama minna. Aga sellest kõigest pikemalt juba järgmises postituses.

Siinkohal tõmbaksime/vajutaksime oma tavapäraselt kontrollimatult veerevale juturattakesele pidurit ja jätaksime sinu, hea lugeja pikkisilmi meie järgmist põnevat postitust ootama. Et too piinarikas aeg kiiremini läheks jätame sulle ka väikese koduse ülesande. Millal kehtib järgnev aritmeetiline tehe: üksteist pluss kaks võrdub ühega.
Vastused nagu ikka kommentaaridesse...head nuputamist!

PS: Anett ja Hannes - meie megasuurtest suuremad õnnesoovid ja kallistused teile teadagi mille puhul :)