Apelsinid....

Tere jälle kallis blogilugeja,

Viimasest postitusest on juba päris kaua möödas ja nüüdseks peaksid olema juba piisavalt ärevil ning põnevil mõeldes, mis meist seal kaugel maal saanud on ja kas üldse rängas põllumajanduses oleme suutnud ellu jääda. Hea uudis on see, et Jaanika pole siiani farmi jõudnud, seega temaga on kõik korras. Aga väikse saladuskatte all võib Jaanika öelda seda, et ka Harryga peaks enam-vähem kõik ok olema. Tänases postituses on palju huvitavat Austraalia farmi elu ja olu kohta, seega soovitaks kindlasti loo lõpuni lugeda.

Alustame siis sellest, kuidas poisid eelmine kolmapäev rongiga hakkasid Harvey poole sõitma. Rongijaamas valitses muidugi väga kurb meeleolu, sest saatma tulnud Jaanika ja Anne pidid peaaegu nutma purskema, kui nägid oma mehi minema sõitmas. Aga mis teha, elu on vahel karm. Igatahes, Harry ja Margus olid kenasti oma pakkidega ja jalgratastega rongi peal ja kahe-tunnine sõit lõunasse võis alata. Sõit muidu oli üsna igav, põnevaks läks alles siis kui maha pidi hakkama minema. Nimelt natuke enne peatust mõtlesid nad, et uurivad kuidas nad oma jalgrattad kätte saavad ja maha tõstavad, kui selgus et jalgrattaid seal peatuses ei saagi üldse maha tõsta. Tuli välja, et pileti müüja oli jätnud neile selle pisikese asja mainimata ja rattad peaksid edasi sõitma kuni lõpp-peatuseni ja alles seal saab neid rongist maha tõsta. Harryl ja Margusel oli aga pilet ostetud kuni Harvey'ni ja nemad pidid seal ilma ratasteta maha minema, vaat kus lops. Pärast mõningast sõimamist tunnistasid rongi ametnikud, et see oli nende viga ja lubasid järgmine päev rattad kulleriga Harvey'sse saata. Lubadusest peeti kinni ja järgmine päev sõitsid juba Margus ja Harry rõõmsalt oma ratastega karavanpargist põllu pääle apelsini puid kaema.

Neljapäev oli niisiis neil esimene tööpäev. Üks apelsini korjaja tööpäev näeb siis välja järgmine. Tõusma peab hommikul kell 6, et kell 7 juba põllu peal olla. Korjamine toimub paarikaupa ja töövahenditeks on traktor koos järelkäruga, kus peal on kolm pool tonni apelsini mahutavat kasti ehk bin'i, mis tuleb ära täita. Kui kastid täis korjatud, siis tuleb traktoriga need ära viia ja uued kastid tuua. Kuskil lõuna ajal on väike paus, et saaks süüa oma võikusid ning siis täie hooga edasi kuni pimedani välja. Kuna palka makstakse korjatud kastide pealt, siis väga palju looderdamist ei saa lubada. Esimesed paar päeva toimus korjamine vagude vahel, kus puude otsas väga palju vilju ei olnud ja siis korjasid nad nii umbes 4 kasti päevas. Aga nüüd on nad jõudnud vagude juurde, kus puud apelsinide all lookas ning lisaks Eesti talumehe töökus välja löönud ja ikka 7-8 kasti tuleb päevas ära. Muidugi on veel arenemisvõimalust ja seega lootus püsib, et kastide arv suureneb päevas. Põllu peal on suureks nuhtluseks parmud, kes korjajate jalad ja käed on ära söönud ning samuti herilased. Osad herilased on teinud oma pesad apelsini puude sisse ning kui keegi neid seal segama hakkab, siis nõelavad. See on väga tavaline, et saad päevas 2 korda vähemalt nõelata. Ja muidugi ämblikud, keda on seal igast sorti: karvased, suured, väiksed, punase tagumikuga jne. Õudne....

Elamine on seal karavanpargis suht vilets, toad väiksed ja naridega voodid ning ollakse mitmekesi ühes toas. Hetkel on Margus ja Anne kahekesi ühes karavanis ja Harry võõrastega koos aga kui Jaanika sinna jõuab, siis tuleb ümber kolida. Ahjaa unustasin mainida, et Anne ei suutnud kuidagi oma vast kihlatust lahus olla ja põrutas järgmine päev juba neile järgi. Kokkuvõtlikult võib öelda, et elu farmis ei ole just huvitav, hommikul tõused ja lähed põllale, tuled sealt alles pimedas, teed omale süüa, sööd, käid pesemas, mõnel paremal päeval jood veel klaasi veini ja siis vajud voodisse. Ja hommikul otsast peale. Ainuke vaba päev on pühapäev ja mõnel õnneseenel õnnestub siis isegi rannas käija. See pühapäev olid õnneseened Harry, Margus ja Anne, sest ühed teised eestlased sealt karavanpargist võtsid neid oma auto peale ja sõidutasid neid randa, mis asub 20 km kaugusel.

Nüüdseks olete vist juba enam-vähem kursis kuidas elu seal farmis välja näeb. Räägime siis natuke ka sellest, mis Jaanika vahepeal üksi Perthis on teinud. Reedel pidasid ühed eestlased siin Triin-Liis ja Kuno oma soolaleiva pidu ning olime kõik neljakesi sinna kutsutud aga kuna kõik teised olid farmis, siis tuli Jaanikal sinna üksi minna. Sest minemata ei saanud ju kuidagi jätta. Pidu oli võimas, 95% kohalviibijatest olid eestlased. Vardas lehvis Eesti lipp, joodi Viru Valget, söödi kartulisalatit ja hapukurki ning tehti vesipiipu. Kohal oli isegi eesti aukonsul oma abikaasaga. Terve õhtu mängis eesti muusika ja laulda-tantsida sai ikka omajagu. Lauluhoog oli vahepeal nii suur, et isegi Jaanika püüdis vahepeal midagi kaasa ümiseda (tõendusmaterjalid ehk fotod on täitsa olemas selle kohta). Võibolla ümises isegi liiga kõvasti, sest naabrid olid hakanud nurisema ja politsei oli kohe platsis. Õnneks piirdus asi ainult noomitusega ja meie poolse lubadusega, et keerame muusika vaiksemaks. Naabrid said rahus olla heal juhul mingi 10 minutit ja peale seda läks pidu täie hooga edasi. Nagu eesti noortel viimasel ajal tavaks, siis tõmmati ka sellel peol ohtrasti vesipiipu. Kui Harry hiljem kuulis, et Jaanika sõi kartulisalatit ja tõmbas piipu, siis ta pidi kadedusest roheliseks minema. Igatahes, Jaanika jaoks lõppes pidu kell 4 hommikul, kui takso maja ette sõitis ja ta kenasti koju viis. Võiks oletada, et kuna järgmine päev oli laupäev, siis ta sai kenasti ennast välja puhata aga tegelt oli asi kaugel sellest. Laupäeval hommikul oli kõva pakkimine ja majast välja kolimine ning praegu elab ta oma väga hea sõbranna Kerli juures. Pühapäeval oli Kerlil ja Jaanikal üks tore päev, kui sa rannas käidud ja seljad punaseks päevitatud ning õhtul käidud jälle Triin-Liisi ja Kuno juures vesipiipu tõmbamas. Esmaspäevast algas kahjuks jälle töönädal, mis Jaanika jaoks jääb selles ettevõttes viimaseks. Ja reedel põrutatab ta juba rongiga Harvey poole. Mis seal hakkab toimuma, seda veel ei tea.... Muideks täna käis Jaanika koos Kerliga veel vimast korda vene poes, kust sai ostetud borši suppi, pelmeene ja kohukesi, et viimane söömaaeg siin Perthis oleks mida meenutada.

Kuna farmis on internetiga väga kehvad lood, siis võib juhtuda, et nüüd kui Jaanika ka minema läheb tsiviliseeritud keskkonnast, siis mõnda aega uut postitust ei ilmu. Aga kes teab.... ehk saame ruttu rikkaks, ostame omale auto ja tuleme nädalavahetuseks Perthi.
Seni aga olge musid ja kallid teile kõigile!

Farmi!

Nagu niuhti on paar päeva möödas, mõned asjad on korda aetud ja meil on kätte jõudnud aeg oma lubadus täita ning oma kardinaalselt muutuvast elukorraldusest pisut pajatada. Nimelt oleme otsustanud järgneva paari kuu jooksul pea ees põllumajanduse põnevasse maailma sukelduda. No ok maakeeli öeldes lähme mõneks ajaks farmi tööle. Plaan on hetkel siis selline, et täna lähevad püsilugejale kindlasti tuntud tegelased Julge Harry ja Vapper Margus sellisesse kaunissse kolkakülla nagu Harvey. Hakkavad seal esialgu hoolega põllu pealt apelsine korjama.(Eks mõned pistavad suhu ka :) Siis nad korjavad ja korjavad ja korjavad kuni ühel hetkel ühinevad nendega ka teised tuntud tegelased meie kirjutistest - Ülikaunis Jaanika ja Üliveetlev Anne. Siis korjame neljakesti koos ja korjame ja korjame ja korjame kuni avastame, et taskud, pangakontod, seljakotid jms on paksult raha täis. Siis tuleme hetkeks Perthi tagasi ja ostame endale luksusliku (loe: konditsioneeriga) lisavarustusega universaalkerega auto ja hakkame Austraalia lääneranniku poole sõitma lootes hirmasti, et meie neljarattalisel sõbral keset kõrbe eluisu otsa ei saa. Ja siis me sõidame ja sõidame ja sõidame kuniks leiame kängurumaa idakaldal ühe toreda kohakese, kus mõneks ajaks jälle paikseks jääda.
Vot nii kaardinaalselt meie elukorraldusekesekene siis muutuma hakkabki. Järgmistes postitustes kirjutame siis juba täpsemalt, et kuidas me põllumajanduses ikka hakkama saame ja mis moodi see meie elu seal farmis välja näeb. Edasi põllumehed, valu apelsinipuudele !!!

Olgem seljakotirändurid aga saagem kultuurseteks...

Kullakallis sõber kes sa oled ette võtnud selle hiirekätt kurnava teekonna siia lehele, et me lamedatele kirjutustele taaskord pilk peale heita. Annad sa endale ikka aru mida sa teed? Eriti räägime siin nendega kes siin lehel regulaarselt meie postitusi lugemas käivad. Kogu selle ajaga mis sa siin lehel viimase 5 kuu jooksul veetnud oled, oleksid ju võinud end nt teatrisse vedada ja ühe vahva etenduse ära vaadata. Oleksid nüüd oluliselt kultuursem inimene kui siin lehel loetu sind kunagi teha võiks... Ok-ok tegelikkult tegime loomulikult nalja - ära hakka meie blogi lugemist millegi kultuursemaga asendama eks? Käige siin ikka edasi ja rääkige sõpradele ka :)

Põhjus miks seekord oma postitust niimoodi alustasime oli see, et meil on nimelt nüüd seljataga esimene välismaine teatrikogemus. Ning veel milline... Nimelt otsustas viiepealine seltskond eesotsas Märt Kivastiku, Ain Lutsepa ja Roman Baškiniga tulla meile siia Perthi esinema. Tõid nad meieni tüki nimega "Sõdur", mis viis meid II Maailmasõja aegsesse Eestisse. Põhimõtteliselt esines kogu tükis vaid tandem Baškin-Lutsepp, ent etendus oli väga muljetavaldav, näitlejad tasemel nagu nendelt nimedelt oodata võib ning emotsiooni saime kogu ürituselt vägagi võimsa.

Etendust oli kokku jälgima tulnud üle 70! pealine seltskond, kellest umbes pooled olid noored seljakotirändurid nagu meie ja teise poole moodustasid nimelt sellesama II Maailmasõja eest Austraaliasse putku pistnud väliseestlased või nende järeltulijad. Eks viimastele oli etendus kindlasti veelgi südamelähedasem kui meile.

Näitlejad said tüki lõppedes väga suure ja auga väljateenitud aplausi osaliseks ning parast suundus kogu seltskond edasi sellise inimese nagu Anu van Hattem´i juurde väikesele afterparty´le. Tema on siis nimelt Eesti Aukonsul Lääne-Austraalias ning eks oli temalgi etenduse Perthis toimumise juures vähemalt käsi või ilmselt isegi rohkem jäsemeid mängus. Pärast saime veel teada, et see pole mitte esimene kord kui Austraalias eesti teatrit tehakse ning et ka see etendus viiakse peale Perthi veel 6 Austraalia suuremasse linna.

Eriti toredaks tegid kogu vastuvõtu just niivõrd erinevate generatsioonide (kohati oli vanusevahe isegi kuni 60 aastat) omavaheline suurpärane läbisaamine ning väga huvitav oli kuulata kuidas nüüdseks juba vähemalt kolmandas nooruses daamid ja härrad meile tugeva Austraalia aksendiga Eesti keeles pajatasid kuidas nad omal ajal siia paadiga! saabusid. Pärast mõtlesime, et ime veel et nad ise sõudma ei pidanud :)

Kirsiks koogi peale ühinesid meiega sel toredal peokesel ka näitetrupp. Eks Eestis tunned tänaval Lutsepa ja Baškini ära aga naljalt juttu rääkima ei lähe. Siina avanes aga meil suurepärane võimalus nendega tore õhtupoolik veeta, juttu puhuda ning lõpuks ka koos üks pildikene kodustele tõestusmaterjaliks välja nuruda.

Erinevalt tavapärastest ülipikkadest postitustest sai seekordne pisut lühikesem aga selle eest on sul kaunis lugaja põhjust varsti siia lehele tagasi tulla, sest juba mõne päeva pärast on meil sulle ilmselt pisut uudiseid. Nimelt on meie juba sissetallatud elukorraldus siin Perthis lähiajal kardinaalselt muutumas. Aga enne oleks meil vaja veel mõned asjad korda ajada kui sellest sulle rääkida söendame.

Keskmine austraallane

Lugejate tungival soovil otsustasime avaldada teise kirjutise sarjast "teisiti". Seekord võtame luubi alla Austraalia keskmise inimese. Mis loom see on? Milline välja ta näeb? Mida ta sööb ja joob? Millega ta tegeleb?Mida seljas kannab? Kuidas eestlasesse suhtub? jne... Kes sellekordse loo läbi loeb saab siis suurepärase pildi sellest milliste inimelukatega meil vapratel rändajatel siin iga päev rinda pista tuleb.



Esmalt siis üldisest - Austraalias on hetkel ca 21,3 miljonit elanikku, kuid rahvaarv suureneb kogu aeg tänu lokkavale sisserändele. Austraalia pindala on umbes sama suur kui Euroopa oma mis toob meid huvitava tõsiasjani, et siin on iga elaniku kohta ca 2,3 km2 maad.(jaapanlaste märg unenägu :) Seda pole mitte vähe aga kahjuks on enamik maast elamiskõlbmatu kõrbega kaetud seega on 85% elanikest kogunenud elama linnadesse.

Väljanägemine on keskmisel Austraallasel päris tavaline. Kui heita pilk piisavalt kaugele ajalukku, siis leiame, et enamik Austraalia elanikest on eurooplaste ja eriti Suurbritanniast pärit 18 sajandil sinna saadetud vangide järeltulijad. Seega pool sajandit tagasi nägi keskmine austraallane välja nagu keskmine inglise rets, kes on end liiga kauaks solaariumisse unustanud. Viimase 50 aasta jooksul on aga hirmuäratavalt suurenenud Aasia inimeste sisseränne mis on ehk keskmise austraallase profiili muutnud veidi pilusilmsemaks, mustajuukselisemaks, kollasemaks ja lühemaks. Loomulikult ei saa ka unustada Austraalia pärismaalasi aborigeene, kes lisavad meie keskmise austraallase profiilile pisut mustanahalisust. Samas on hetkel elanikonnas aborigeene vaid mõned hädised protsendid ning meeletult tugevalt see meie pilti ei muuda. Et sinu jaoks asi eriti lihtsaks teha siis keskmine austraallane - see on päevitunud ja ennast käest ära lasknud inglane, kel silmad natuke pilus.



Riietuda armastab austraallane mugavalt - kui vähegi võimalik viskab ta selga T-särgi ning jalga shortsid ja varbavaheplätud. Viimaseid kutsutakse siin hellitavalt thong´ideks, palume mitte segamini ajada paarist pealast ja pitsilapist koosneva naiste aluspesuga! Endast lugupidavates meelelahutus- ja toitlustusasutustes eksisteerib ka teatav miinimumetikett, mis enamasti tähendab, et plätude asemel võiks jalas midagi muud olla :) Töökohal kehtib esmaspäevast-neljapäevani tavaline kontorietikett, kuid reedeti korraldatakse tavaliselt ettevõtetes casual friday´sid, mil pole patt ilmuda tööle ka teksades ja T-särgis. Erandiks on siin muidugi töökohad kus on oma vorm. Koolilapsed kannavad peaaegu eranditult alati koolivormi ja siin tundub see olevat nii pikajaline traditsioon, et keegi eriti vist ei kobise ka enam. Eestis ei mängiks ilmselt koolivormi üleriiklikuks tegemine mingi valemiga välja, erandiks siin muidugi paar laitmatu muljega eliitkooli.


Söögi ja joogi harjumused on keskmisel austraallasel kohutavad. Hamburgerid, friikartulid, pirukad, lasagne, hiina kiirtoit, pirakad lihatükid, koogid, jäätis jne. Kogu eelneva menüü tõttu võttis keskmine austraallane mõni aeg tagasi keskmiselt ameeriklaselt üle maailma ülekaalulisema inimese tiitli. Uskumatu kas pole - keegi sööb veel rohkem ja teeb veel vähem trenni kui ameeriklane :) Loomulikult esineb ka nö ekstremiste kes teevad 5 päeva nädalas trenni, söövad ainult juurvilja ja käivad aeg-ajalt rannas sixpackiga uhkustamas. Nemad on aga ilmselt paraku väljasurev tõug. Meie siinoleku ajal oleme küll pannud tähele et viimasel ajal on eriti eelpoolmainitud tiitli pärast ühiskond muutunud olukorrast väga teadlikuks ning pidevalt näidatakse telekas ülekaalulisuse vastaseid reklaame ja telesaateid - keskmine austraallane suhtub sellesse nagu kõigesse muusse ehk siis ülima suvaga. Liialdamata ütleksime kokkuvõtteks, et Austraalias saab jagada kõik inimesed kas ülekaalulisteks, väga vormis olevateks või aasialasteks :)
Söögilõigu juurde lisaksime ka seda, et kui sind kutsutakse austraallase juurde külla, siis on tavapärane, et söögi- ja joogipoolise pead isa kaasa võtma - vahest lisatakse see isegi kutsele. Kui midagi kaasa ei võta siis riskeerid nälja, janu ja edaspidiste küllakutsetega.


Viisakusreeglid on siin kaduv nähtus. Esimese asjana paneb välismaalane tähele, et kõik kutsuvad kõiki eesnimepidi, olgu sa parasjagu pangas, maksuametis, restoranis või pereseltsis. Narrustele nagu ukse avamine, oma istekoha pakkumine ühistranspordis jne siin eriti aega ei raisata. Tervituseks piisab tavaliselt poolsuletud suuga "G´day" (lüh Good day´st - eesti keeli siis head päeva) pomisemisest, hüvastijätuks kuuled ehk kõige tihemini fraasi "seeya"(lühend See you later´ist)
Üllatav oli esialgu kui piinliku täpsusega suhtub see muidu kõigesse ülimalt vabalt suhtuv keskmine austraallane järjekordadesse. Isegi bussipeatustes võetaks 5 min enne bussi saabumist kenasti järjekorda, nii et bussi ukse ees ei teki kunagi Eestis tuttavat puntratantsu. Samas võetakse järjekordades või üldse midagi oodates alati olukorrast viimast ning ei tasu üllatuda kui kõrvalseisvad kodanikud sinule kohe hinge puistama hakkavad. Naljakaim seik juhtus meil ehk rongipeatuses kui üks noormees selgelt üleoleva suhtumisega ülistavalt oma Air Jordani tossudest meiega rääkima hakkas - siis oli küll selline tunne, et no mida veel kulla mees.



Töösse suhtub keskmine austraallane kui vahendisse mis annab neile raha, et tegeleda asjadega mis neile tegelikult meeldib teha. Olgu selleks siis surfamine, ostlemine, söömine, joomine vms. Usume, et eestlasega võrreldes on siin töömoraal madalam ning inimesed võtavad asju vabamalt. Kui ei saanud seekord seda uut ja paremat töökohta, siis ei saanud - eks järgmine kord proovib jälle. Umbes samasugune suhtumine on ka tähtaegadesse - ei saanud selleks kuupäevaks projekti valmis - No worries! Vastupidiselt Eestile kus töötajad saavad lausa silmnähtavalt jälgida kuidas tähtaja lähenedes ülemuse peas juuksed aina hallikamat varjundit võtavad.


Üks asi mida kängurumaad külastav kodanik veel kindlasti tähele paneb on see, et austraallased on hullud vee järele. Kõik suuremad austraallaste pesitsuspaigad on koondunud kas mõne jõe, järve või ookeani äärde ning sellest võetakse ka alati viimast. Kes ujub, kes surfab, kes sõidab kanuuga - nimekirjas on kõik võimalikud veega seotud spordialad, peale selle joomise. Juua eelistab austraallane ikka õlut või limpsi. Tegelikkuses on ausside veelembus mõistetav ka - kliima on siin lihtsalt nii põrgulikult kuum, et ega päevasel ajal ei olegi võimalik midagi muud teha. Autorid võivad omast kogemusest rääkida kuidas esimene jooksuring päise päeva ajal ümber kvartali päädis peaaegu südame - või vähemalt kuumarabandusega.


Austraallastel on teadaolevalt kolm rahvusspordiala: jalgpall ehk footy, kriket ja õllejoomine. Noh vähemalt üks neist on populaarne ka eestis - eks austatud lugeja ise tehku omad järaldused milline :) Jalgpall pole siin aga jalgpall tema eestipärases tähenduses, tegu on rohkem umbes nagu inglaste ragbiga. Tegemist meeltult vägivaldse spordialaga, kus ilma kaitsmeteta tõmmatakse vastaseid armutult maha ning pea igas mängus tuleb kiirabil paar mängijat kanderaamil platsilt minema toimetada.
Teise peamise spordiala kriketi tohutu populaarsus on meie, rumalate eestlaste, jaoks jäänud täielikuks müsteeriumiks. Tegu siis põhimõtteliselt nagu pesapalliga aga ühte mängu mängitakse ca 4-5 päeva!
Õllejoomist vast kommenteerida pole vaja, seda spordiala tunneb ju iga eestlane suurepäraselt isegi.



Eestlastess suhtutakse Austraalias tavaliselt hästi ehkki 98% elanikonnast pole mitte kõige õrnemat aimugi mis loom see Estonia on. pärast juba sissekulunud selgitustööd, et Euroopas ja Soome all, tekib suuremale osale mingi ähmane äratundmistuluke silmas vilkuma aga sinna tavaliselt sinnapaika see vestlus jääbki, ega keskmine austraallane ei taha ju tunnistada, et ta euroopas eriti peale inglismaa midagi kaardil ära ei tunne. Samas on olukord kindlasti kordades parem kui USA´s.


Aeg-ajalt oleme kohanud ka inimesi kes varem eestlastega kokku puutunud on ja peame tunnistama et meie eelkäijad siin mandrikesel on jätnud väga toreda, tööka ja üleüldse hea inimese mulje. Pole veel kuulnud kedagi ütlemas, et "Ah te olete eestist - siis me teid tööle/sõbraks/kliendiks vms ei soovi!"


Selle toreda mõttega siis seekord lõpetaksime - loodame, et said vähe parema ülevaate sellest mis elajatega me siin päevast-päeva kokku puutuma peame.


Seeya !

Sünnipäevad peetud ja muudki veel...

Ahoi armas lugeja, taaskord oleme sinu jaoks paberile pannud ühe parajalt paksu ja oma parimates aastates postituse, mile eesmärk on tekitada sinus õnne-, rõõmu- ja terake kadedusetundeid ja meile ühel päeval kui me juba muldvanad oleme lihtsalt kõike läbielatut meelde tuletada. Kui siin juba jutt muldvanakeste peale läks, siis teatame rõõmuga südames, et nüüd on mõlema autori vanusekontodele laekunud juurde üks aastakäik. Tegelikult peame tunnistama, et see sai meil ju juba sündides kohe püsikorralduslepinguga fikseeritud, et iga aasta vastavalt 12ndal ja 20 jaanuaril tuleb meile kontole üks aasta juurde. Kahjuks pole me aga vaatamata suurtele ponnistustele leidnud veel viisi kuidas see leping lõpetada. Igatahes on nüüd siis Harryl turjal juba kahe tosina jagu aastaid ning Jaanika on vapralt ületanud lugupeetud veerandsaja aasta piiri. Nagu eestlastele ikka kombeks otsustasime oma sündimise päeva ka pisut sõpraderingis ka tähistada. Ja nagu ka eestlastele veel kombeks otsustasime seda kitsipunglikult teha koos, sest siis pole külalistele vaja topelt süüa ja juua korraldada, samas kui kinke saame ikka sama palju. (Geniaalne kas pole?)

Peo otsustasime juba mõned nädalad varem teha eelmisel laupäeval ja seiklused algasid sel päeval juba varem. Nimelt oli Harryl sama päeva hommikul proovipäev sellises kohas nagu Subiaco Oval, mis sisuliselt meenutab ehk Eesti asutustest ehk kõige enam Saku Suurhalli või Al le Coq Arena´t. Proovipäev möödus kenasti ja nüüd on sel loodril Harryl ka viimaks töö olemas. (Paljud lugejad on talle vist juba käega löönud...:) Ametikoha nimi oleks otsetõlkes justkui "Sularaha jooksja" (Cash runner) ja tegu on väga põneva tööga. Nimelt peab Harry hakkama tassima raharuumi ja erinevate staadioni müügiletide vahel sularaha. Ametikoha teeb põnevaks asjaolu, et raha veetakse erariietes ja võimalikult märkamatult. Suurima kaitse kõigi eest kes võiksid veetava raha peale hammast ihuda annabki see, et keegi ei tea, kes selle ametikoha peal töötavad ja kes sularaha täis seljakotiga mööda staadionit ringi jalutavad. Töö algab 7ndal veebruaril ja on kahjuks ainult nädalavahetuseti aga vähemalt on viimaks miski ametikoht olemas. Eks nüüd tuleb vaid nädala sees ka miskit leida.

Kui Harryl proovipäev seljataga põrutas ta tuhatnelja kodu poole, sest külalised pidid tulema kella 18.00 ja meil oli vaja parajalt ettevalmistusi teha. Alustasime sellest, et läksime poodi moona järele. Kui oma üüratute kompsudega viimaks tagasi jõudsime avastasime oma suureks õuduseks, et võti mis Jaanikal alati truult ridikülis istub on teinud vahva kadumistriki. Loomulikult polnud ka meie aasiaatidest toanaabritest mitte ühtegi sel hetkel kodus. Nii me siis istusime tund aega enne külaliste tulekut kahekesti suurte kompsudega oma maja ukse ees ja ei osanud midagi peale hakata. Pärast mõningast ahastustunnete läbielamist, hakkasime koos maja ümber käima lootuses, et oleme varem olnud lohakad ja hajameelsusest mõne akna lahti jätnud. Ja leidsimegi! Nimelt olime oma magamistoa WC aknale pisikese prao sisse jätnud. Nüüd aga oli probleem selles, et meie ja selle imetoreda akna vahel oli ca 2m kõrgune paksust plekist aed. "Pole probleemi" mõtlesime esialgu, sest Harry oskab ronida küll aga kui võrdlesime hoolikamalt akna laiust ja Harry korpulentset ent igati armastusväärset tagumenti sai meile selgeks, et "No way no how!" Ühesõnaga kui keegi meist üldse sealt aknast läbi ronib siis saab see olema Jaanika. Vedasime siis maja eest aia juurde prügikonteineri ja saimegi suuremate vigastusteta Jaanika üle aia. Pärast mõningast muukimist õnnestus tal ka aken piisavalt lahti tirida ning end kenasti tuppa vinnata. Pärast hakkasime veel mõtlema, et kui ta poleks aknast läbi mahtunud poleks ta ka tagasi üle aia saanud, sest teisel pool ju prügikonteinerit ei olnud. Ei taha mõeldagi mis me siis oleksime teinud. Olles nüüd viimaks majas sees, otsustasime, et Harry pakib kompsud lahti ja Jaanika läheb jalutab tagasi poodi võtit otsima. Nimelt mäletasime mõlemad selgelt ainult ühte hetke kui Jaanika võti sai kadumistrikki teha ja tahtsime võtit tagasi. Kui Jaanika oli poolel teel poodi helistas talle keegi hüsteeriliselt naerev Harry ja rääkis, et ta oli võtme leidnud ühest poekotist. Ühesõnaga võti ei olnudki kukkunud maha vaid hoopis ühte meie poekotti ja oli meist kogu aeg kõige rohkem poole meetri kaugusel olnud. Kui me ei teaks paremini oleksime kindlad, et see võtmenärakas naeris enesele vaikselt terve aja pihku.

Igatahes kui see närvesööv etapp meie sünnipäevast möödas oli tegime siva kõik ettevalmistused ära ja jäime külalisi ootama. Esimesena saabusid meie blogi lugejatele juba varasematest postitustest kindlasti tuttvaks saanud Anne ja Margus, kes tõid autoritele sünnipäevaks kaks uhiuut ja väga uhket magamiskotti, mis meie eelolevatel rännakutel kindlasti marjaks ära kuluvad. Veidi hiljem saabus peole ka hiljutine lisa meie sõprade ringis siin Perthis - Kerli, kes võttis omakorda kaasa oma sõbrad, väga sümpaatse olemisega vennaksed Sanderi ja Raini. Viimatinimetud olid sel hetkel alles vähem kui päev tagasi Austraaliasse õnne otsima saabunud ja lisasid oma mõnusa huumorisoonega peole nii mõnegi supilusikatäie vürtsi. Õhtu möödus suurtemate viperusteta - mängisime Sabotööri ja Pokkerit, kuulasime vendadelt värskeimaid muljeid Eesti elust ning tundsime ning mugisime kõik hoolega Jaanika tehtud pirukat. Aa unustasime ka lisada, et loomulikult pidasime oma pidu esmakordselt elus lageda taeva all. Mõnus...!

Teisipäeval kui Jaanikal oli õige sünnipäev pidi tähtpäevaline ise küll hommiku poole tööle minema aga sellegipoolest olime kindlalt otsustanud pärastlõunal parki piknikule minna. Tänaksime siinkohal oma kohalikku poodi, kes oli just sel päeval otsustanud muidu väga kõrgehinnalistele maasikatele suuremat sorti allahindluse teha. Seega tegime endile valmis kuhja pannkooke ja maasikatoormoosi ning seadsime sammud parki, kus leidsime enesele istumise alla väga mõnusa mättakese, seadsime end lebosse ja hakkasime kaasavõetud hääd-paremat sisse kugistama, saatjaks pärastlõunaselt mõnus päikesepaiste ja austraaliakeelne linnulaul.

Järgmisel nädalavahetusel peale seda kutsus sulle juba üle-eelmisest lõigust tuttav Kerli meid enda juurde grilliõhtule. Seal oli lisaks meie sünnipäeval kohal käinud seltskonnale ka Kerli Šoti päritolu mees Harry :), nende samuti Šotlastest majanaabrid ning veel nende sõbrad. Ühesõnaga toimus üks suur internatsionaalne oleng. Päev algas sellega, et käisime rannas lainetes hullamas ja siis põrutasime Kerli ja Harry juurde grillima. Õhtul juhtus nii mõndagi põnevat ka näiteks pani Kerli mees Harry endale vahepeal Šoti rahvariided selga ja laulis meile võimsa häälega Šoti hümni. Tüdrukud proovivad siiamaani mõistatada kas tal seal kildi all ka aluspüksid jalas olid või mitte. Teiseks saime omal nahal järgi proovida mis tunne on mängida tennist sellisel mängukonsoolil nagu Nindendo Wii. Miks meie noorusajal selliseid telekamänge ei olnud? Põhimõtteliselt on sul pult käes ja sa pead siis sellega sama moodi vehkima nagu päris mängus reketiga.Igatahes kellel vähegi võimalust on - proovige kindlasti järele. Paras trenn :) Meie kavatseme igatahes koju tulles endale igal juhul selle mängu muretseda.

Kuna arvasime juba ette, et pidu kestab kaua-kaua (mõne jaoks meist kestis see isegi kella 7ni hommikul) ja Kerli ja Harry kodu asub meie kodust väga kaugel siis olime juba varem kokku leppinud, et veedame öö seal. Hommikul grillisime veel veidi ja läksime uuesti randa kus lasime lainetel meie pisut rabedavõitu olemise ära uhuda. Koju jõudsime alles õhtul hilja ning pidime nentima, et seljaha oli jäänud üks marutore nädalavahetus.

Ja just siis kui arvasime, et saame nüüd pisut hinge tõmmata mõistsime, et meie nädalavahetus pole veel ära lõppenud, kuna siin Austraalias tähistati eile ehk siis esmaspäeval (26.01) Australian Day-d. Tegu on siis umbes nagu meil Iseseisvuspäeva laadse üritusega, mis on kohalike jaoks on ilmselgelt pühemast püham. Tähistatakse siis seda päeva kui inglased ühel hetkel siia Austraaliasse seilasid ja end siia sisse seadsid. Praktiliselt kõik poed on sel päeval kinni, kõik inimesed on töölt vabad ja kõik lähevad kuhugi parki piknikule. Suhtluskeskkonnas Orkutis esitati juba mõned nädalad tagasi üleskutse kõigile eestlastele, et sel päeval võiks jõeäärses pargis kokku saada. Jõeäärses sellepärast, et kohalik lotogigant Lotterywest korraldab sel päeval iga aasta suure ilutulestiku. Taevasse pidi lendama kokku 4 miljoni Aussie dollari (ca 30 miljonit eeki) eest ilutulestikku. Ausõna see oli vist üks võimasamaid asju millele meie noored silmad seni pilku heitnud olid. Kokku paugutati umbes 30! minutit järjest ja Grande Finale oli ikka midagi sellist millest me poleks tahtnud mingi hinna eest ilma jääda. Lisaks oli tore ka üle pika aja nii palju kaasmaalasi koos näha - erinevatel andmetel oli tipphetkedel kokku rohkem kui 40 eestlast mis vanemate olijate teada on suurim senidokumenteeritud eestlaste kogunemine ses kaunis linnakeses mida maailm teab Perthina.

Selle postituse lõpus tahaks Jaanika ka blogi vahendusel südamest tänada kõiki kes teda juubeli puhul meeles pidasid! Suured kallistused Teile kõigile!!!

Tööd, tööd, tööd... andke meile tööd

Meie jaoks on uhiuus 2009 aasta alanud siin Perthis töökalt. Oleme töökalt töötanud läbi kõik töökuulutused kõikvõimalike töökuulutusi ilmutavatel netilehekülgedel, veelgi töökamalt vantsinud läbi suurema osa Perthi töökatest tööbüroodest ja kõige töökamalt patseerinud sinka-vonka läbi kõik populaarsemad linnaosad, et oma töökate silmadega üle vaadata kõikvõimalike töökate äride vaateaknad ning töökalt reageerides toimetada selle äri tööka kollektiivi töökale juhile oma kõikvõimalikust töökogemusest pungil resümee. Huhh sai see alles töö- rohke lause...

Ühesõnaga oleme kogu verinoore ´09 aasta tegelenud iga jumala päev ühel või teisel viisil omale töö otsimisega, sest meie edasised plaanid siin kängurusaarekesel on suurel määral seotud sellega, kui suure kapitali suudame omale järgnevatel kuudel koguda. Loomulikult oleks kogutud kapitali kogus otseses seoses vahvate seikluste kogusega, seega oleme isegi motiveeritud enesele mõneks ajaks kasvõi 3-4 töökohta korraga võtma. Paraku polegi see nii lihtne kui oleksime lootnud, nimelt on ülemaailmne majandussurutis ka end siia saarekesele suhteliselt mugavalt sisse seadnud. See tähendab aga seda, et tööpakkumisi jääb iga päevaga vähemaks ning tööotsijate arv kasvab iga päevaga. Meie kui välistööjõud oleme aga tavaliselt kandidaatide nimekirjas suhteliselt alumises otsas, kuna me ei tohi oma viisatingingimuste kohaselt töötada ühes kohas kauem kui 6 kuud. See tingimus muudab meid aga suurema osa tööandjate silmis ebasümpaatseteks, ehkki tegelikult oleme (nagu austatud lugeja kindlasti teab) ääretult sümpaatsed :). Samas oleme aga siiski kogu aeg olnud kindlad, et lõpuks paitab tööjumala (kui selline tegelane ikka olemas on) helde käsi ka meie päid ning leiame endale täpselt niipalju tööd kui tahame. Teisisõnu lähtume teooriast, et tööjumal aitab neid kes aitavad iseendid ning see strateegia on hakanud juba esimesi tulemusi tooma.

Jaanika strateegia pinnida oma seni kõige rohkem tööd toonud agentuuri tõi tulemusena nädalase otsa ühes kohvikus, kus ta ka varem on töötanud. See sobib talle aga suurepäraselt, sest esiteks on töökoht ja -kaaslased juba tuttavad ning teiseks on seal tööaeg 8st 15ni, mis jätab suure osa päevast ikkagi vabaks. Lisaks makstakse seal väga kenasti. Muudest kohtadest kuhu ta viimastel nädalatel oma CV on toimetanud pole kahjuks midagi kuulda olnud aga nii mõneski kohas öeldi meile, et personaliga tegelev inimene on hetkel puhkusel (suvi ju!) ja võib-olla helistatakse alles mõne nädala pärast. Eks näeb mis tulevik toob.

Harry lähenes probleemile pisut keerulisemat ja läbimõeldumat teed pidi. Nimelt kasutas ta keerulist strateegiat nimega masspostitus, mis sisuliselt tähendas, et ta saatis oma CVd nagu hullumeelne igale poole kuhu ta vähegi võiks kvalifitseeruda :) See keeruline strateegia tõi ka mõningaid tulemusi. Viimastel nädalatel on Harry käinud ühel kohvimasinate puhastamisega tegelevas ettevõttes intervjuul ning ühes kõrgema klassi restoranis proovipäeval. Mõlemad lõppesid küll kahjuks ebaedukalt aga see polegi oluline sest juba homme läheb ta taas proovipäevale, seekord sellisesse kohta Subiaco Oval, mis on sisuliselt umbes nagu Saku Suurhalli moodi suur staadion, kus toimuvad erinevad spordiüritused kontserdid jms. Intervjuu sinna on juba möödas ja peab ütlema, et tegemist oli väga huvitava kogemusega.

Nimelt pidi intervjuu toimuma 10ndal jaanuaril kell 11.15. Tänu kergetele transpordialastele möödalaskmistele (mis seisnes selle, et ühistransport väljus õigel ajal ja ei hilinenud sugugi) ja lihtsalt headele kommetele jõudis ta kohale juba kell 10.45. Vaatepilt mis seal avanes oli pehmelt öeldes muljetavaldav. Tegu oli umbes nagu "Eesti otsib Superstaari" eelvooruga, sest juba pool tundi varem oli kohal umbes 200 inimest ja järjekord oli nii pikalt üksest välja. Kohale oli saabunud meeletult kirju kamp kodanikke kellest suurem osa oli end juba kenasti kuhugi põrandale istutanud ja nahistasid miskite paberite kallal. Kuna Harry oli aru saanud, et otsitakse umbes 2-3 inimest, siis puges esialgu hinge suur lootusetuse tunne aga hiljem selgus, et tegelikkuses komplekteeritakse kokku 300 pealist personali absoluutselt igasugustele erinevatele positsioonidele. Esimese hooga anti kõigile kätte suur ports pabereid mis tuli ära täita, seejärel aga kupatati kõik järjekorras intervjuudele. Need toimusid üle terve saali umbes 10 erineva laua taga, kus intervjueeritavaid võeti ette kolmakaupa. Kui intervjuu edukalt läbitud, siis suunati aga ühte teise järjekorda, kus sai veel veidi pabereid täita. Ebaedukad kandidaadid aga suunati aga sooja naeratuse saatel ukse poole ja selja tagant hüüti veel järgi: "Better luck next year". Jumal teab mis ime läbi õnnestus Harryl sattuda üksi kahe intervjueerija ette, kes pühendasid talle kogu oma tähelepanu. Pärast mõningast jutuajamist pakuti talle ilmselt tema finantstausta pärast kohta kassiirina. Juba homme seabki ta oma sammud uuesti sinna proovipäevale ja loodame, et seal läheb kõik kenasti ning lõpuks ometi saab omale kauaoodatud töökoha.

Vahepealsetest sündmustest võiks ehk veel välja tuua Harry sünnipäeva. Olles Jaanuaris sündinud ja kõik oma senised sünnipäevad lumises või lörtsises Eestis veetnud avanes tal ka esimest korda võimalus oma sünnipäeval randa minna, mida ta ka loomulikult tegi. Soe ilm, vesi, sõbrad, mõned õlled - vot see on ikka mõnus sünnipäeva veetmine. Kahju ainult, et suurem osa meie sõbradest, sugulastest ja tuttavatest ehk siis sina hea lugeja seda toredat päeva meiega koos tähistamas ei olnud. Peo peame koos ja ilmselt juba sel nädalavahetusel - aga sellest juba järgmisel korral.

Siinkohal tahaks Harry tänada kõiki kes teda sel tähtsal päeval meeles pidasid. Seega Enn, Milvi ja Helve peredega, Marita ja Mauri, Maarja M, Priit, Riina Pekka, Vilma, Eedu, Mõru, Kerli, Oliver, Indrek, Helena, Ivi , Ritter, Lee, Ülo, Jaanika Kohtla-Järve vanaema ja vanaisa, ema, isa vanaema, Richard, Maarja S, Karmen, Annika, Lauri, Geir, Ele, Siim, Kristi ja Jaanika-Kristin suur suur tänu Teile õnnitluste eest.

PS: Nagu paljud kindlasti teavad siis tuleb ka Jaanikal kohe kohe sünnipäev, so siis 20ndal Jaanuaril, seega kõik kes te Harry sünnipäevalt puudusite on homseks oma teguviisi lunastama palutud. Aadress ja kellaaeg sama mis Harry sünnipäeva puhul.

Olge kohal!

Tere jälle kullakallikesed,

Nagu eelmises postituses suure suuga lubatud sai võtsime sel aastal juba teist korda endi kirjanikualged kokku ja pajatame nüüd ka pisut oma aastavahetuse üleelamistest. Alustasime oma selebratsiooniga sõprade Marguse ja Anne juures, kus alustuseks tegime endile piraka hunniku süüa, et lahkuvat aastat ei peaks mitte tühja kõhuga ära saatma. Peale nuumamist hakkasime mängima paarides mängitavat kaardimängu "Euchre", mille reeglid olime endile eelmisel õhtul mingi imeläbi selgeks saanud. Mängu tegi aga eriti põnevaks asjalugu, et iga mängu lõppedes pidid kaotajad võtma ühe shot´i tequilat, mille Anne oli nädalake varem tööjuures jõululoosimisel võitnud. Kuigi mäng ei möödunud just meeletult tasavägiselt saime lõpuks kõik suhteliselt hea peohoo sisse. Kaasa aitas ka ilmselt tõsiasi, et kangemat napsu kui vein olime viimati tarvitanud ikka päris pikka aega tagasi. Teadsime, et ees ootab meeleolukas õhtu, kuna juba mõned päevad varem olime kõik neljakesti saanud uue aasta vastu võtmiseks kutse Anne ja Marguse majanaabri Kiereni (kes muide on väga ponks poiss ja suur naistemees) ühe tüdruksõbra juurde peole. Mõne aja pärast, seadsimegi oma sammud sinna ja leidsime eest ühe maja hoovis pidutseva meeldivalt rahvusvahelise seltskonna, kelle seast ei puudunud otseloomulikult ka eestlased. Saime tuttavaks Marianni ja Eileeniga, kes olid külmast Eestist saabunud Austraaliasse umbes samal ajal kui meie. Päris uskumatu, et meid eestlasi on ainult 1,3 miljonit kuna nagu meie oma viimase aja reisimistega oleme täheldanud, leidub hulle maarjamaalasi ikka igal pool. Hemingwayl oli ikka õigus, et igast sadamast mõne eesti inimese pesitsemast leiad.

Anyway... pärast mõningast peole sisseelamist otsustasime, et meie ennist ülenuumatud vatsad pole veel uue aasta tulekuks ikka piisavalt täis ja asusime enesele entusiastlikult 2 kg kanakintsusid grillima. Kui seegi toiduports kodust kaasa võetud salatiga alla kugistatud asusime teiste peolviibijatega tutvusi looma ning leidsime enesele mitmeid uusi sõpru. Äramärkimist vääriksid üks räsitud välimusega prantslane Paul ning samal päeval Tasmaaniast saabunud kanada poiss "mis ta nimi nüüd oligi". Kui kell hakkas 00.00 saama, proovisid enamus peolviibijatest kenasti inglise keeles 10..9..8.. jne lugeda aga kahjuks karjusid 6 eestlast (nende hulgas ka meie) suure häälega ülejäänud seltskonna üle ja nii tuligi vähemalt meie peol uus aasta eesti keeles :) Ilutulestikust jäime kahjuks sel aastal ilma, sest väidetavalt on Austraalias eraisikutel keelatud uue aasta pauku osta ja lasta - see õigus on broneeritud vaid vastavate volitustega ettevõtetele. Ega siin muidugi päris ilma pauguta ka ei elata, sest peaaegu kõik suuremad linnad korraldasid oma rahvale vähemalt mingisuguse ilutulestiku show. Eriti suur olevat see üritus Sydneys, kus inimesed läksid juba eelmisel päeval telkidega jõe äärde, et parimaid vaatekohti saada. Meie kahjuks Perthis lastud pauku ei näinud-kuulnud, kuna olime kesklinnast pisut liiga kaugel ja transpordi organiseerimine sel õhtul oleks ilmselt osutunud ületamatult komplitseerituks. Peale uue aasta väärikat tervitamist tshillisime veel mõnda aega seal peol ja kui see umbes kella 04.00 paiku ära vajuma hakkas, põrutasime tallataksoga tagasi Marguse ja Anne juurde. Teekond oli parajalt pikk ja vahepeal täiendasime oma napivõitu jõuvarusid tee peale jäänud McDonaldsist, mis vaatamata tähtsast pühast siiski väsinuid pidulisi kosutavate burksidega kostitas. Kui olime viimaks tagasi Marguse ja Anne juurde jõudnud hakkasime kergele väsimusele vaatamata kaarte mängima, sest olime kindlalt otsustanud kella 7ni hommikul üleval olla, sest just siis pidi Eestis uus aasta tulema. Kahjuks pidas selle hetkeni vastu vaid Anne, meie keerasime end kahekesti umbes kella 5 paiku Marguse ja Anne maja garaažist leitud ja elutuppa taritud voodile magama ja mitte miski ei suutnud meid enam kella 7 paiku silmi avama panna. Seega palume siinkohal kõigilt eestis viibivatelt inimestelt vabandust, et me teile õigeaegselt oma uusaasta tervitusi edastada ei suutnud! Magasime siis esimest korda Marguse ja Anne juures ja ilmselt shokeerisime sellega nende ontlikku India tüdrukust majanaabrist kes juba hommikul vara maja peal ringi kondama hakkas ja kahtlemata ära ehmatas kui elutoast 2 kahvanägu hambad laiali magamast leidis. Selliselt siis meile see uhiuus 2009 aasta tuligi. Loodame, et tuleb üks vahva ja seiklusterohke aasta täis palju uusi tutvusi ning põnevaid läbielamisi.

Et seda postitust mitte liiga positiivselt lõpetada tahaksime sulle pühendunud lugeja rääkida millestki märksa tõsisemast. Nimelt võib juhtuda, et meie postitused võivad tulevikus ilma ette hoiatamata ära katkeda. Seda nimelt sellepärast, et meil on päris reaalne oht ära söödud saada. Viimasel ajal hakkanud Perthi randasid kollitama ülbikutest ookeanivalitsejad haid. Traagilisem juhtum jääb pisut enam kui nädala taha. Kaks kohalikku (isa ja poeg) olid nimelt otsustanud ükspäev snorgeldama minna. Nad olid jõudnud vaid ca 30 meetri kaugusele rannast kui isa ühel hetkel pojale "VÄLJA!" käratas. Järgmisel hetkel tõmmati isa vee alla ning mõni sekund hiljem muutus muidu nii kena ja sinine vesi koledalt punaseks.Pojal õnnestus siiski elu ja tervisega kaldale jõuda, kuid isa on jäänud siiamaani kadunuks. Peale äärmiselt häirivat sündmust on inimesed muutunud valvsaks ja tähelepanelikuks ning absoluutselt iga päev on siin mitmeid teadaandeid haidest väga kalda ligidal. Mitmeid kordi on randasid päevaks suletud ja inimesi veest välja kupatatud. Siinkohal oleks heal lugejal otseloomulikult äärmiselt kerge soovitada meil veest eemale hoida aga peame tunnistama, et pidevalt ca 40 kraadist ilma taludes oleks ookeani vältimine meie tervisele veelgi ohtlikum kui koos haidega ujumine.

PS: Meie suurepärase seiklustandemi suuremal, tugevamal ja karvasemal poolel tuleb järgmisel esmaspäeval ehk siis 12ndal jaanuaril väike sündimise päeva tähistamine. Sellega seoses tahaksime kõigile lugejatele edastada kutse meie juurde sünnipäevapeole. Teeme näiteks kella 18.00 paiku, kaasa tuleb võtta hea tuju ja riietustiil on "suvine pidu." Tuletame veel igaks juhuks meelde, et meie aadress on 75G Beatty Av, East Victoria Park, 6101, Perth, WA, Australia Kes kohale ei ilmu see torti ei saa! Vot nii !