Seiklusterohke nädal!

Ja ongi jälle puhkus selleks korraks läbi! Kui sa teed midagi uut ja põnevat, sealhulgas reisimine ja igasugused erinevad tuurid, siis aeg läheb ikka nii kiiresti- meil läks see poolteist nädalat nigu niuhti. Aga reisida sai ikka omajagu- Airlie Beachist Cairnsi (bussiga), Cairnsist Darwinisse (lennukiga) ja lõpuks Darwinist Broome'i (ka lennukiga). Hetkel siis olemegi jälle tagasi vanas tuttavas Broome'is ja käime oma esimesi päevi jälle Cable Beach Clubis tööl. Kuigi oleme vahepeal 4 kuud Broome'ist ära olnud ja ringi reisinud, ei võtnud meil esimesel päeval tundigi aega enne kui olime taas oma parimas töövormis. Muudatusi just palju vahepeal sisse viidud ei ole, kuid uusi nägusid on küll kõvasti. Muuhulgas töötab meie hotelli housekeepingu osakonnas kolm eesti poissi. Seni oleme vaid lühidalt jutustada saanud aga järgmisel neljapäeval pidime tegema väikese pokkeri/tutvumisõhtu.

Aga jätkame sealt, kus meil eelmine kord pooleli jäi. Kobisime kolmapäeva hommikul oma suurte kompsudega bussi peale, mis pidi meid Cairnsi viima. Ütleme nii, et need mitmed ja mitmed toostid, mida meie ärasaatmise puhul eelmisel õhtul joodi, tegid meie pead päris haigeks seda enam, et magada saime me tol ööl tubli 3 tundi. Igatahes, esimeses bensuka peatuses varusime kohe omale suure hunniku veepudeleid ja kuidagi moodi me selle bussisõidu siiski üle elasime/magasime. Aga kuradi pikk sõit oli :)

Cairnsi jõudsime me õhtul kell 10 ja bussi vastu tulid meie vanad töökaaslased Broome'ist - Crystal ja Andrew. Oma esimese öö veetsimegi nende juures sohval magades. Järgmine hommik oli meil äratus kell 6 ja seadsime oma sammud sadama poole. Nimelt oli meil broneeritud paadireis Great Barrier Reefile ehk siis Suure Vallrahu juurde. Paadiks seda vist nimetada ei saa, tegemist oli siiski suuremat sorti kaatriga. Check-in laua juures tundis Jaanika huvi, kas laeva peal ikka süüa saab, kuna kõik toidupoed olid nii vara suletud ja seetõttu polnud meil midagi söödavat ega joodavat kaasa ostetud. "Laevas pole süüa ega juua" tuli konkreetne vastus. Jaanikal tekkis juba väike paanika (hihii jaanika-paanika:), kuna reis pidi kestma nii umbes 8-9 tundi aga õnneks tuli välja, et on 1. aprill ja talle on tehtud just tema esimene aprillinali. Tema arvates see muidugi väga naljakas ei tundunud... Laeva peal oli siiski süüa ja juua korralikult ja kõik oli tasuta. Hommikul sai kohe kohvi ja muffinit, lõunaks oli barbeque nagu aussidel ikka kombeks ja pärastlõunal sai veel veini, juustu ja puuvilju.

Laev läks sadamast välja 8 paiku ja meil tuli loksuda ikka paar tunnikest enne kui reefini jõudsime. Ilm oli natuke kehvavõitu - pilvine ja natuke saime vihma ka. Päikest ei näinud me päeva jooksul kordagi aga vähemalt oli soe ja õnneks ei sadanud päris padukat. Suure Vallrahu juures pandi laev ankrusse, kõigile soovijatele jagati snorgeldamisvarutus kätte ja visati siis vette koralle vaatama. Varustus koosnes siis täpsemalt maskist, lestadest ja stinger-suit'ist ehk siis sellisest spets kombensioonist, mis kaitseb sind vees erinevate meduusilaadsete loomakeste eest, kes sind hirmsasti ei-millegi-eest kõrvetama kipuvad. Meie aga jätsime seekord snorgeldamise vahele, kuna olime omale broneerinud hoopis sukeldumise. Kuna Harryl on olemas sukeldumispaberid, siis tema läks veealust maailma nautima koos rühmaga, kes teavad juba täpselt, mis vee all teha tuleb. Jaanika pandi aga algajate rühma ja vee all pidi ta oma instruktoril kõvasti käest kinni hoidma, kes talle siis vee all erinevaid koralle, kalu ja muid elusorganisme näitas. Jaanika jaoks oli tegemist tema elu teise sukeldumisega ja võib öelda, et läks natuke lihtsamalt kui esimene. Esimene kord oli aastaid tagasi Egiptuses ja kui tookord võttis aega umbes 20 min et talle selgeks teha, et vee all hingata on ok, siis seekord kulus selleks u 10 min. Edasiminek! Ütleme nii, et Jaanika ja sügav vesi - need ei lähe kohe mitte omavahel kokku.

Aga niipea kui ballooniõhu hingamine oli enam-vähem ok ja sai lõpuks sügavamale sukelduda, siis see vaatepilt oli lihtsalt võrratu. Nii palju värvilisi kalu ja koralle et silme eest läheb kirjuks. Nägime suuri ja väikseid kalu, seal hulgas clownfish Nemot ja raid aga enamusi nimesid me muidugi ei tea. Harryl õnnestus isegi suur kilpkonn ära näha ja tema sõnul on need loomad täpselt sama muhedad nagu filmis Kalapoeg Nemo. Jaanika sukeldumine kestis umbes 25 min ja tema käis ära 12 m sügavusel. Harry aga veetis vee all ligi kolmveerand tundi ja tema sukeldus kõige rohkem 16 m sügavusele.

Kui olime viimaks veealusest maailmast elu ja tervisega tagasi paati jõudnud saadeti meid pugima, samal ajal kui laev sõitis teise korallimoodustise juurde. Seal läksime hoopis snorgeldama kuna korallid olid vaid napi meetri-pooleteise sügavusel ja nende kauniduse nautimiseks ei olnud kogukat sukeldumisvarustust selga ajama vaja hakata. Seal meie teises peatumispaigas elutses ka üks tore suur sinine kala, keda meie sukeldumisinstruktorid hellitavalt Wallyks kutsusid. Ta oli väga sõbralik ja lasi isegi oma nina sügada. Kahjuks me temast head veealust pilti ei saanud aga juuresolevalt pildilt saad ehk aru missuguse piraka elukaga tegu.

Päeva lõpuks tegime veel väikese sõidukese klaaspõhjaga paadiga aga kuna olime terve päeva jooksul nii sügavalt kui madalalt toda veealust maailma juba küllaga nautinud, siis polnud me seal nähtust just teab mis vasikavaimustuses (tervitame siinkohal üle pika aja Harry sõpra Geiri). Kui Suur Vallrahu iga nurga alt ära vaadatud keerasime paadinina taas maismaa poole ning viimaks õhtupoolikul sadamasse jõudnutena kõmpisime kerge meremehekõnnakuga oma hotelli ning vajusime väsinutena voodisse magama. Võtab ikka läbi see turistiks olemine!

Järgmisel hommikul hakkas meie äratuskell jälle vara pinda käima, sest olime tolleks päevaks omale bookinud sellise toreda tegevuse nagu rafting. Miks kuramuse pärast peavad kõik toredad seiklused nõnda vara hakkama , seda meie tillukesed arunatukesed küll ei võta. Igatahes neile kes ei tea siis rafting on sisuliselt kummipaadiga mööda kärestikulist jõge allavoolu kimamine. Tollel kaunil hommikul korjati meid 7.30 peale ja alustasimegi sõitu Tully nimelise jõekese äärde, mis olevat muideks Austraalia parim jõgi raftingu viljelemiseks. Peale kahetunnist nokkimisküllast bussisõitu saime igaüks pähe kiivri, selga päästevesti ning pihku aeru ning peagi olimegi jõel. Ühte paati laoti kokku 6 raftingu entusiasti - kolm kummalegi poole küljele. Ainsate julgetena meie paadist (ofcourse) istusime meie esimesena ette. Tagaotsas kordineeris asja instruktor. Peale tollesama instruktori kiireloomulisi instruktsioone leidsimegi end keset esimest kärestikku. Seal saime kohe teada et jõevesi polegi 30 kraadine nagu ookeanivesi, vaid rohkem selline eestisüdasuvine 22 kraadine. Kuna istusime ka kohe päris ees siis olimegi kohe esimese 2 minutiga külmast veest läbimärjad. Sellest hetkest edasi läks kõik juba ülesmäge ja saime asja täiega nautima hakata. Kui nüüd välja arvata see et lõunaks pakuti süüa (jälllllee!) barbeque'd ja et üks keerisepoiss tõmbas vahepeal Jaanika vee alla ja ei tahtnud enam kuidagi lahti lasta, siis möödus meil terve päev väga vahvalt erinevatest kärestikest edaspidi, tagurpidi ja vahest isegi paadita alla kupatades. Vahepeal tegi meie instruktor meile veel ühe mustkunstniku triki ka, nimelt kupatas ta meid kõiki ühel hetkel paadi etteotsa istuma ning tuli viimasel hetkel enne ühest kärestikust alla sõitmist ka meie juurde istuma. Sõitsime siis väikesest kosest alla, kõik lendasid paadist uperkuuti välja, pinnale tagasi jõudes nägime et instruktor istus kuivalt paadis ja irvitas. Umbes 6 tundi ja 14 kilomeetrit peale paati maha istumist oli lõpuks toredam osa päevast läbi ja aeg paadid tagasi auto peale vinnata. Kaks ja veerand tundi hiljem jõudsime tagasi oma hotellituppa ja nagu arvatagi võite olime päris küpsed. Tegime omale tassikese seestsoojendavat teed ja keerasime magama. Maksime just palju raha et veeta üle 6 tunni 22 kraadises vees...nohuni ei saanud enam kaua aega olla.

Ülejärgmisel päeval (kusjuures suurema nohuta) vedasime oma koivad lennuki peale ja põrutasime Darwinisse. Seal olid meid ees ootamas sõbrad Andres ja Viktoria, kellega meil oli suur rõõm jälle üle pika aja kohtuda. Kuna meil oli Darwinis aega ainult üks ööpäev siis ei veetnud me mõtetustele pikalt aega ja läksime peale majutuse leidmist kohe välja. Käisime vist kokku oma neljas-viies pubis ja 8 tundi ning ca 8 kannu õlut hiljem jõudsime kenasti hostelisse magama. Järgmisel hommikul tegime peale check-outi Andrese ja Viktoria juures tunniajase vahega väikese hommiku ja lõunasöögi ning umbes kilo pistaatsia pähkleid ning põrutasime lennujaama oma mõneks ajaks viimasele lennureisile, mis lennutas meid Broome'i. Siinkohal Andresele ja Viktoriale Aafrika (sest need on suuremad kui Aasia omad) elevandi suurune "Aitäh" meie sõidutamise ja maru hea seltskonna eest ning loodame teiega varsti jälle kohtuda, olgu Ozis või mujal maailmas!

Ja nüüd olemegi omadega Broome'is nagu sissejuhatuses mustvalgel kirjas. Esimese asjana läksime kohe kinno, kuna me polnud juba oma kvartalijagu aega ühtegi filmi ega seriaali näinud suuremalt kui meie läpaka pisi-pisi-pisikeselt ekraanilt. Vaatasime filmi nimega "Bountyhunter" mis oli suht ok, ainult et Harry jäi vahepeal lihtsalt magama. Need varajased ärkamised ja kahetunnine kellakeeramine tegid oma töö, rääkimata sellest, et vanadus ronib vägisi selga.

Aga jah nüüd hakkame jälle igavateks inimesteks. Seiklused-reisimised-kihlumised seljataga, elutseme siin Broome'is, käime tööl, teenime raha ja... ei see ongi vist enamvähem kõik. Aaaa ostsime omale rolleri ka, et oleks mõnusam Broome'i vahel liikuma saada. On teine küll ainult 50 kuubikuline aga 80km/h käib taganttuulega välja ja Broome vihmatus kliimas on ta lausa suurepärane liikumisvahend. Nime veel pole aga kui paneme siis anname sulle ka kohe teada. Nüüd on aga tulnud aeg sulle teada anda et meie seekordne postitus hakkab selleks korraks läbi saama.

Püüame sind hiljem!
PS: "Catch you later!" on vist ka üks selline inglisekeelne väljend mida kunagi otse eesti keelde tõlkida ei tohiks...:)

Olgu su munad värvilised!

Oh sa pühademuna! Jaanika ja Harry on oma blogisse uue jutu üles pannud!
Daamid ja härrad, haarake oma kalendermärkmikud ühte ja valgendajad teise kätte ning kustutage järgmiseks 10 minutiks oma päevaplaanidest kõik tähtsad, vähemtähtsad, täiesti mõtetud tegemised. Ja kui me ütleme kõik tegemised siis me mõtleme kõik tegevused kaasaarvatud tualetikülastused - kui jõudsid siiamaani kinni hoida siis jõuad 10 minutit veel kannatada!

Aga ok, tegelikult tahame kõigile lugejatele munaderikkaid pühi soovida, loodame, et kõik me tuttavad peavad meid meeles ja koksivad ka meie eest ühe ilusa värvilise muna. Siin pool sood (või noh maailma) vaadatakse sellisele tegevusele pisut imelikult, seega meie munadekoksimised peavad kahjuks tulevatesse aastatesse jääma. Naljakas kas pole, kui erinevad võivad maailma eri riikides rahvusvaheliste pühade tähistamise tavad olla. Siin Austraalias vaadatakse imelikult kui kaks täiskasvanud inimest võtavad mõlemad värvitud keedumuna kätte ja hakkavad neid omavahel kooku lööma, samal aja kui ise ollakse tagumik püsti kägaras voodi all ja otsitakse mingi müstilise 2 meetrise pühadejäenese sinna ära peidetud šhokolaadimuna. Pada sõimab katelt - ühed imelikud traditsioonid mõlemad. Ja üleüldse jääb õhku küsimus, et mis on pistmist jänestel ja munadel? Oleks siis tegu pühadekanaga kes neid mune peidab, oleks selles loos ehk veidikenegi loogikat aga praegu ei meiki see asi kohe üldse sennsi... Aga see selleks, sa ei tulnud siia mittekoheüldse mingeid imelikke pühadeteemalisi monolooge lugema vaid hoopis meie reisisündmuste kohta lugema ja selle toreda asjaga alustame sinu suureks rõõmuks juba järgmisest lõigust.

Eelmisel laupäeval oli Jaanikal Airlie Beach'il tegutsevas Deja Vu restoranis viimane tööpäev. Kuigi ta oli seal palgal olnud vaid mõned napid kuud, said see töökoht ja sealsed kolleegid talle väga hingelähedaseks. Hingelähedus oli kolleegidega loomulikult ka vastastikune ning kõik töötajad olid Jaanika lahkumise üle väga kurvad. Eriti nukrad olid abielupaarikene Sarah ja Patrice kes tolle pisikese ent armsa restorani omanike ning vastavalt ka manageri ja peakoka rolle täitsid. Hüvastijätukõnes hõigati lausa välja et Jaanika oli parim ja toredaim töötaja kes neil aastaid oli olnud ning et paha-paha Harry on nõme ja loll, et ta tubli ja toreda Jaanika kusagile Läänekaldale minema viib... ja osaliselt oli neil tegelikult õigus ka. Oli see ju just nimelt Harry kes Airlies omale korralikku töökohta ei suutnud leida. Mõtetu mees noh...:)

Pühapäeval nautisime Jaanika esimest vaba päeva ja magasime mõnusalt sisse. Päevaplaan oli meil suhteliselt paigas, nimelt olime reserveerinud omale sealsamas Deja Vu restoranis laua nende kuulsale "pikale laisale pühapäeva lõunale" mis algas kell 12 ja kujutas endast 8-käigulist ninaesist hotelli basseini ääres üles seatud lauas. Päike paistis, taustaks mängis hea live muusika - ega elu enam eriti paremaks minna ei saanud. Nii me seal oma laiska pühapäeva siis vaikselt veetsime, vaheldumisi maitsvaid roogasid pugides ning aeg-ajalt kuuma päikese eest helesinise veega jahedasse basseini sulpsates. Õhtul kella 4-ks olime viimaks omale kogu selle toidukuhja sisse pigistanud ning jäänud oli veel vaid magustoit. See toodi meie lauda kogu restorani personali suure laulu saatel ja lausa säraküünaldega kaunistatult. Jaanikal rebis see žest loomulikult pisarakanalitelt igasugused kaaned ning tema veetis viimased pool tundi seal restoranis töinates magustoitu süües. Ütleme, et ühele autoritest oli too pühapäev üsna emotsionaalne. Peale sööki jätsime veel restoranipersonaliga hüvasti, lubasime neile Eestisse tuleku korral kindlasti peavarju ja giiditeenuseid pakkuda ning tänasime oma võõrustajaid heldelt umbes kümnekordse hinnalanduse eest mis nad meie restoraniarvele külge pookisid. Oli väga tore päev!

Esmaspäeva hommikul ärkasime vara sest olime omale tolleks päevaks planeerinud purjereisi Whitsunday saarte ühele kuulsamatest vaatamisväärsustest - Whitehaven Beach'ile. Tegu siis eriti valge ja peenikese liivaga paradiisirannaga, mida nimetatakse lausa maailma kauniduselt teiseks rannaks (tolles nimekirjas esimene olevat Tais Phi Phi saartel asuv rannake mis sai tuntuks filmist "The Beach").

Hommikul ärkasime vara, sest juba 7.30 korjas väike mikrobuss meid ja ka mõningad teised purjetamishuvilised linna erinevatest majutusasutustest peale ja sõidutas sadamasse. Seal kohtusime Camiraga - igavesti piraka ja marulilla katamaraaniga, kes meid tol kaunil päeval Whitsunday 74 pisikese saarekese vahele helesinirohelistesse vetevoogudesse sõidutama viis. Purjetamine oli maru tore, söögid-joogid olid tasuta, nii et lasime heal maitsa nii palju kui eelmise päeva suurele keretäiele peale mahtus. Kell 11 avati ka baar kus kõigile külalistele oli nii palju õlut ja veini kui sisse mahtus. Umbes kella 13 ajal jõudsime oma reisi sihtpuntki - Whitehaven Beachile. See mis meid seal ees ootas, kukutas meil mõlemal ja ilmselt ka paljudel kaasreisijatel karbi lahti. Liiv oli küll nii valge ja peenike et kohe hirmus hakkas aga terve rand oli paksult adru, murdunuid puuoksi ja igast muud jama täis. Nojah teadsime et nädal tagasi oli siit üle käinud tsüklon Ului aga ei osanud me oodata, et rahvuspark polnud veel ühe oma suurima vaatamisväärsuse koristustöödega alustadagi jõudnud. Veits pettunud nagu olime aga peame tunnistama et see tunnike mis meil seal rannas ringi kondamiseks anti möödus meil siiski meeleolukalt ja meeldejäävalt, tänu ühele tähtsale küsimusele millele Harry seal Jaanikalt jaatava vastuse sai. Tagasi paadi peale jõudes ootas meid veel ees võimas grillilõuna mille loputasime hea veiniga alla ning vaikselt pöörati paadinina tagasi Airlie poole. Purjetamises on kohe midagi eriti lõõgastavat, eriti kui sa teed seda soojal maal, ühtede maailma kaunimate saarekeste vahel, maailma kõige kallima inimesega. Igatahes väga ilus päev oli!

Teisipäeval tegime väikese peo. Nimelt oli tegu meie viimane õhtuga Airlies ja kõigi siin leitud sõpradega oli ju vaja hüvasti jätta. Õhtu algas Harry jaoks viimase pokkeriturniiriga, kus ta küll ei võitnud aga sai vägagi lugupidamist vääriva 7nda koha 43 mängija hulgast. Jaanikal algas õhtu umbes kella 20 paiku kui Getter ja Merilin (aka Mirjam) meile külla soojendusjooke tegema tulid. Kella 22 paiku kui Harry koos sõbra Jayga pokkerist tagasi jõudis olid tüdrukud juba meeldivas peatujus. Jaanika oli veel külalistele ka tähtsa päeva puhul magustoitu valmistanud, mis sai kõigilt vaid ülivormis kiidusõnu. Eriti tunnustas teda Jay, kes viimased 5 aastat on leiba teeninud ei kellegi muu kui kokana. Meelitus missugune! Suud magusad, seadsime oma sammud linna peale. Esimeseks sihtpuntktiks oli ööklubi Phoenix, kust leidsime koos baaritöötajatega eest umbes 10 inimest ning kust me peale esimest õlut ka kohe välja jooksime. Nojah teisipäeva õhtu, mis sa tahad eks.

Edasi seadsime oma sammukese Airlie ainukesse ööklubisse, kus on inimesi iga jumala õhtul tulgu taevast või pussnuge. Kõik kes kunagi Airlie Beachil käinud teavad, millisest kohast jutt käib - tegu loomulikult Mama Africaga. Seal saime kokku veel ühe eestlasest sõbra Kadriga ning ka ühe Harry töökaaslase Peteriga Happy High Herbs'i poest. Lisaks olid sinna kogunenud ka hunnik inimese pokkerist. Oli tore õhtu, tantsisime, pidutsesime ja võib öelda, et panime oma Airlie peatükile väärilise punkti.

Järgmisel hommikul vedasime oma suured kompsud ning haiged pead bussi peale ja põrutasime Cairnsi poole minema. Jää hüvasti Airlie!

Veidi veel ka pokkerist. Siin Austraalias on selline tore asi nagu Australian Poker League või APL nagu seda hellitavalt kutsutakse. Selle liiga raames korraldatakse üle terve Austraalia erinevates piirkondades Texas Hold'em pokkeriturniire. Airlie Beach'il toimusid pokkeriturniirid 5 korda nädalas, erinevates pubides. Iga kord tuli kokku 30 kuni 60 mängijat kellest põhilise grupi moodustas umbes 25 pealine seltskond. Turniiril osalemine on alati tasuta, võitjale ja vahest ka teisele kohale olid alati välja pandud auhinnad ning iga kord kui sa mõnel turniiril osalesid said sa vastavalt oma välja võidetud kohale oma APL kontole punkte. Nii sai näiteks võitja 165 punkti ja 15 koht ainult 20 punkti. Niimoodi punkte kokku liites selgitatakse välja kvartalite võitjad iga erinevas baaris kui ka üldarvestuses. Harryl õnnestus 2010 aasta esimesel kvartalil tulla kahel õhtul kvartali võitjaks ning kogu regiooni arvestuses teiseks. Auhindu sai ta pokkerist kokku umbes 3000 krooni väärtuses, mis oli ainult teretulnud boonus sellele et ta sai tegeleda millegagi mis talle väga meeldis. Ainus asi mis kripeldama jäi oli see, et regiooni arvestuses jäi ta esimesele kohale väga napilt alla ning regiooni võitis kahekümnendates praeguseks juba 7ndat kuud rase väike blond tüdruk. Piinlik-piinlik! Igatahes oli pokker väga suur osa meie Airlie perioodist ning hakkame mõlemad sellest kindlasti puudust tundma!

Aga veel rohkem kui Airlie Beachi pokkerist, tunneme me puudust sinust hea lugeja, seega kirjuta meile seekord kommentaaridesse midagi ilusat. Lõpetame seekord oma jutu ära aga tule varsti välja, sest põhimõtteliselt oleme juba alustanud uue jutu paberile panemisega.

Tsauks!

Ului...

No tere kullakesed,

Sirvite oma säravate silmakestega hetkel kirjatükki mille autorid on lähiminevikus elanud üle päris pesuehtsa kategooria 3 tähistust kandva tsükloni nimega Ului. Tsüklon on siis olemuselt selline hiigelsuur tornaado, kus vihma kallab kui oavarrest (no kes need kuramuse ütlusi välja mõtleb, oavars on ju maru peenike) ja tuul vihiseb põrgulikult kõvasti. Ilmselt oli tegu võimsama tormiga mida oma seniste noorte elukeste jooksul oleme üle elanud - ja päris vahva oli...

Aga alustame algusest. Oli kena laupäevane õhtu Airlie Beachis ja vaatamata lähenevale tsüklonile tundsime end rahulikult sest olime eelseisvaks ööks korralikult ette valmistunud. Poest oli soetatud süüa, juua ning pakitäis küünlaid, väljast oli korjatud ära kõik asja mis kaalusid vähem kui 20 kg ning kujutasid endast väiksematki tuuletakistust ja üleüldse olime kõigeks valmis. Ainus asi mis veidi äravust tekitas, oli tõsiasi, et meie toa ühest seinast umbes poole moodustavad klaasist rõduuksed aga kuna meie tagasihoidlik pesa asetseb teisel korrusel siis proovisime rahu säilitada. Mida tunnid edasi seda koledamaks ilm väljas läks. Vihma kallas järjest rohkem ja tuul läks tasapisi aina kõvemaks... Ja siis kella 23 paiku umbes 4 tundi enne tsükloni Airliesse jõudmist see juhtus - elekter läks ära. No hää küll mõtlesime endamisi - kategooria 3 tsüklon tähendab sisuliselt kuni 60 m/s tuuli, pole ime ka et mõni elektripost sellisele pingele vastu ei pidanud. Koos elektriga kadus muideks ka meie telefonidel levi, mis sisuliselt tähendas seda et kaotasime igasuguse kontakti maailmaga.Vabandame siinkohal oma muretsevate pereliikmete ees, et me endast märku ei andnud ja Anne ja Marguse ees kellega meil pühapäevaks Skype sessioon kokku lepitud ja kelle me olude sunnil lihtsalt üle laskma pidime.
Umbes kella 1 paiku öösel enne põhku pugemist kuulsime veel väljas tänaval inimesi karjumas ja hullamas - noh oma asi kui inimesed tahavad pimedas metsiku vihma ja tuulega väljas jalutades riskida mõne lohakama ja tsükloniks vähem ettevalmistunud naabri aiamööbliga üle nipli saamisega :)

Tsükloni haripunkti tabas Airliet umbes 3-4 paiku pühapäeva hommikul. Tormi keskmes oli umbes pool tundi täielikku tuulevaikust. Meie jäime magama natuke peale kella ühte, Harry magas terve öö õndsat und, Jaanika aga piilus mõned korrad silmanurgast, et kas meil katus ikka veel peakohal on. Tunne oli küll nagu murraks tuul varsti tuppa ja peab ütlema et nats hirmus oli ka. Mõned tugevamad tuttavad meil siin Airlies olid peaaegu terve öö ärkvel olnud ja rääkisid meilegi pärast mis toimus. Kui meie pühapäeva hommikult ärkasime oli tuul juba vaibunud, vihm lakanud ning inimesed olid tulnud tänavatele kahjusid üle vaatama. Läksime siis meiegi, sest ega ilma elektrita nagunii eriti kodus midagi teha ei olnud. Nägime arvukalt juurtega maast kistud puid, millest üks oli maandunud keset Airlie Beachi suurt tehislaguuni. Nägime rannas kümneid ja kümneid kaldale ja kividesse uhatud jahte ja paate. Nägime mööda tänavat vedelevaid postkaste ja katkiseid reklaamsilte. Õnneks võime öelda, et meie teada keegi vigastada ei saanud, nii et oli tegu õnneliku loodukatastroofiga kui selline sõnapaar üldse ühte lausesse kõlbab.

Aga ikkagi oli probleem elektriga. Külmkapis hakkasid asjad juba vaikselt oma värvi muutma ja ebameeldivat aroomi omandama, küünlad hakkasid vaikselt rasvast ammenduma nagu telesaate "Suurim kaotaja" usinad osalejad, poed olid loomulikult suure voolupuuduse tõttu suletud ning meie hakkasime vaikselt imestama, et miks kuradi pärast pole tublid Airlie elektrimehed 12 tundi peale tormi ikka voolu tagasi suutnud tuua. Möödus päev, möödus kaks ja elektrit ikka ei olnud. Mitte midagi teha ei olnud, konditsioneer puudus, mis muidugi tähendas seda, et higi voolas ojadena, linnas olid ikka kõik ärid ikka kinni, läpakas oli tühjaks saanud, tööl meie teeneid ei vajatud, sõime juba teist päeva järjest kuivtoitu ja tagatipuks sai soe vesi ka otsa. Nii me vaikselt kulgesime läbi nende elektrita päevade ja proovisime endale igal vooluta tunnil meelde tuletada, et meie mitte nii kauged esivanemad just nõndamoodi elutsesidki. Teisipäeva õhtuks suudeti elekter tagasi tuua enamusele Airlie Beachist, kuid loomulikult mitte veel päris meie tänavale. Meie majaraasukene asub nimelt kenasti kahe tänava nurga peal ja saime siis paar õhtut kadetusest rohelistena aknast välja vaadates imetleda kuidas meie naabrid meile kahest küljest mõttelist trääsa näitasid ja kõiki elektriga seotud mõnusid nautisid kui meie peale külma dussi peaaegu otsekohe uuesti higistena küünlavalgel kaarte mängisime ja kuivikuid närisime. Kolmapäevaks suutsid siiski elektrimehed meilegi viimaks voolu tagasi pistikutesse panna ja olimegi lõpuks tagasi tsivilatsioonis. Ja nüüd on juba paar päeva elu taas ilus olnud. Seega nüüd võime oma "to-do list´ist" jälle ühe asja maha tõmmata - troopiline tsüklon üle elatud.

Ahjaa ja nagu arenenud riikides ikka kombeks annab Austraalia valitsus looduskatastroofis (nagu näiteks tsüklonis) kannatada saanutele ka abiraha. Igale Airlie elanikule anti kuni 170 dollarit abiraha kui sa suutsid ära tõestada, et oled selle summa ulatuses kahjusid kannatanud. Õnneks käis kannatada saamise alla ka näiteks külmkapist minema visatud toit, mille maksumust on väga raske mõõta. Seega jalutasime meiegi kaks kätt taskus ajutiselt kohalikku rugbiklubisse üles seatud kriisikeskusesse, rääksime kui palju toitu me tänu elektri puudumisele minema pidime viskama ning jalutasime sealt välja kahepeale 220 dollariga. No võibolla me liialdasime veidi sellega kui palju meil täpselt külmikus toitu pahaks läks, sest tegelikult viskasime minema vaid veerandi jogurtit, pool piima ja ühe maksavorstijupi, mis ilmselt eesti rahas 2200 krooni kokku ei andnud aga mõtlesime et kui juba Austraalia valitsus nagunii Airlie elanikele raha jagab siis võime omale pisukest liialdamist lubada :)
Eelseisvatest tegemistes niipalju, et homme läheme ühele väiksele purjetamisreisile (aitäh austraalia valitsusele sponsoreerimise eest) ja ülehomme teeme oma Airlies leitud toredate sõpradega väikese lahkumispeo. Aga nendest toredatest üritustest saad lugeda juba järgmisel korral...
Jää muhedaks!

Produced in Estonia!

Täiesti lõpp kui kiiresti aeg lendab kui sa mitte midagi põnevat ei tee... Oli justkui eila see kui riputasime oma viimase postituse siia pisikesse kodusesse nurgakesse selles otsatus ja hirmuäratavas virtuaalses võrgustikus ja ometi peame täna kalendrisse kiigates piinlikusega nentima, et sellest on möödas juba üle kolme nädala.
Loodame, et sinul on see kolmnädalak möödunud sündmusterikkamalt ning meeleolukamalt kui meil ja et sul ikka jagub veel energiat selle kogu eestimaad katva valge toreduse sees sumpamiseks. Iga nädal saame aina uusi ja uusi uudiseid selle kohta kui palju seda valget paska (jah enamus eestimaalasi nimetavat nüüd ilusat laia valget lund just niimoodi - arusaamatu kui meie käest küsida:) jälle juurde sadanud on. Kui juba ilusast paksust valgest lumest on ühe talvega saanud rahvasuus valge sitt siis oleks ehk lugupeetud keeleteadlastel paras aeg hakata mõtlema ka vanade rahvatarkuste muutmisele. Pakume näiteks välja et "mustadeks päevadeks kõrvale panemisest" võiks saada "valgeteks päevadeks kõrvale panemine" ...kõlab kuidagi ilusamini kas pole ja pärast selle aasta talve on isegi õigem kas pole?

Enivei... et säästa siin juba ei-tea-mitmendast terve lõigu pikkusest monoloogist selle kohta kuidas me viimastel nädalatel eriti midagi kirjutamisväärset teinud ei ole asume seekord kohe asja juurde ehk siis kribame sellest natukesest mainimisväärsest mida teinud oleme.

Esimene ja kõige tähtsam uudis on see, et oleme viimaks ometi peale pooltteist aastat maailmas rändamist leidnud oma püha graali. Oleme teda vahelduva edu ja initsatiiviga kogu oma reisi vältel otsinud ja nüüd lõpuks ometi oleme ta leidnud. Ühesõnaga leidsime siin Austraalias midagi mis on "Produced in Estonia" (ehk siis Eestis toodetud). Palume nüüd austatud lugejal panna oma hallid ajurakukesed tööle ja mõelda mis tootega võiks tegu olla? Mida kuradit toodavad need arenevad idaeurooplased sellel väikesel maalapikesel mida nad ise kutsuva eestiks, millega suur ja arenenud austraalia rahvas ise hakkama ei saa ja peavad kaugelt-kaugelt sisse importima?

Tegu on loomulikult...marineeritud heeringaga!!!
Niipea kui olime tolle toreda purgikese leidnud muretsesime sinna kohe juurde ka purgikese hapukoort, veidi sibulat ning pätsi kõige tumedamat saia mis me oma kohalikust supermarketist leidsime ja nüüd pistame juba kolmandat õhtut järjest rahulolevate nägudega eesti heeringat. Justkui mäluks tükikest isamaad...

Muudest uudistest veel niipalju et Harry flaierijagamise karjäär on nüüdseks läbi saanud ja asendunud hoopis müüja karjääriga selles samas Happy High Herbs'i nimelises poekeses. See kaubamärk on siin Austraalias väga tuntud ning neil on kümneid kui mitte isegi sadu poode üle kõigi osariikide. Nad pakuvad peamiselt erinevaid looduslikke energiat ja eufooriat tekitavaid komme ja teesid, mis on austraalia lugematutel peoõhtutel kõigile noortele ja nooremeelsetele legaalseteks, meeldivateks ja tervisele mitte halvasti mõjuvateks aseaineteks alkoholile ja muudele mõnuainetele.

Jaanika töötab ikka vaikselt Deja Vu nimelises restoranis ning toob meie tagasihoidlikusse leibkonda kaks kolmandikku peekonit. Mitte et Harry nuriseks, kuna tema töötab hetkel umbes 15-20 tundi nädalas aga teatud aja möödudes hakkab juba nagu natuke piinlik kogu aeg naise käest õlleraha küsida, rääkimata sellest et niimoodi kahepeale pooleteise koha peal tööl käies ei tule säästmisest ka suurt midagi välja.

See aga viib meid nüüd edasi viimase uudise juurde mida sinuga selles postituses jagada tahtsime. Nimelt võtsime me ükspäev umbes nädala jagu aega tagasi kohalikus internetikohvikus istudes klaviatuuri ühte ja hiire teise kätte ning saatsime oma resümeed uuesti Broome'is asuvasse Cable Beach Club Resorti, ehk siis sinna hotelli kus me ca 3 kuud tagasi töörügamise lõpetasime. Olime seal eelmise aasta augustist detsembrini ja peame nentima, et meile mõlemale seal väga meeldis. Töö oli lahe, kollegid mõnusad ning maksti hästi. Ja just eile saime sealt ka viimaks vastuse et nad võtavad meid heameelega tagasi ning nad ootavad meid seal juba alates 7ndast aprillist.
Kuna meil siin Airlie Beachil pole tööga nii hästi läinud, siis lõime Cable Beach Clubi personali osakonna juhiga telefonis mõtteliselt käed ja lubasime naljakuu 7ndal päeval Broome'is olla keha ja vaim töötamiseks valmis. Põhimõtteliselt on plaan enne kojusõitu pisut mammonat pangaarvele koguda. Ega kõik need kingitused ja suveniirid mis me sulle naastes tuua kavatseme end ise ei osta :)

Uudistest veel nii palju, et meie poole liigub üks pirakas tsüklon nimega Ului. Ennustuse kohaselt peaks ta siia rannikule jõudma laupäeva öösel vastu pühapäeva. Ütleme nii, et aussied on päris paanikas juba, kõvad ettevalmistused käivad. Inimesed varuvad süüa, vett, küünlaid ja mida kõike veel. Meid pole paanikahoog veel tabanud, võibolla sellepärast et me ei tea mida oodata. Väike võimalus on, et tsükloni suund veel muutub, kuid kui ta tõesti peaks meie linna tabama, siis on lood päris kehvad. Maja omanik käis meid täna hommikul juba hoiatamas, et homme öösel peaksime me omale nats turvalisema koha magamiseks vaatama. Meie toa suured ja pirakad aknad on nimelt ookeani poole ja see pole just kõige turvalisem. Eks me siis võtame oma madratsi kaenlasse ja kolime vannitoa eesruumi, kus pole ühtegi akent ja tundub olevat kõige turvalisem koht majas. Tuleb ainult loota, et tsüklon maja endaga kaasa ei vii :)

Vot nii lühike seekordne jutt saigi... ise ka imestasime et pikem ei tulnud. Tsauka-pauka selleks korraks.

Häppi böörthdei kallis Eesti!

Kallis Eesti, soovime sulle palju õnne tähtsa päeva puhul! See õnnitlus laieneb siinkohal loomulikult ka kõigile eestlastele seisku nad praegu kahe jalaga meie toreda riigi pinnal või mitte. Loodame, et su sinimustvalge lipukene on juba meie toreda riigi auks välja viidud ja kasutad oma vaba päeva millegi toredaga hakkama saamiseks.

Noh näiteks üks suurepärane näide toredast asjast millega sa võiksid sellel vahval päeval hakkama saada oleks näiteks Jaanika ja Harry blogi lugemine, et end nende viimase aja tegemistega kurssi viia. Ja kahtlemata just sellepärast sa käesolevaid ridu seirama oled tulnudki, mille üle meil on ainult hea meel. Me daamid ja härrad lubage esitleda: Jaanika ja Harry kuuekümne kolmas blogipostitus:

Hakkasime siin ükspäev meenutama, et oleme kunagi kusagilt kuulnud, et ammu-ammu teadis üks tark inimene rääkida, et sportimine on tervisele kasulik. Sel nädalal kogesime omal nahal et sportimine pole mitte ainult tervisele vaid teatud viisi pidi ka tengelpungale turgutavalt mõjuv.
Aga alustame algusest... Nimelt asub vähem kui 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel meie toredast magamise jaoks kasutatavast toast selline majakene nagu Airlie Market Place. Nagu nimigi viitab on tegu sisuliselt turutegevusteks püstitatud ehitisega. Olgu selle turuga kuidas on aga selle majakese kolmandal korrusel asub hoopis absoluutselt mitte midagi turuga seotut vaid hoopis päris pesuehtne jõusaal. Võttes arvesse esimeses lauses avaldatud teesi ja seda, et saledam autoritest on tihti õhtuti tööl, siis otsustas meie toreda reisiseltskonna pekisem pool, et oleks aeg tolle toreda sportimiskohaga tutvust sobitada. Ja 27nda Jaanuril õhtupoolikul ta siis sinna toredasse jõu tegemise saali oma sammud seadiski ning on nüüd juba pisut vähem kui kuu aega seal oma hädiseid biitsepseid, triitsepseid ja kui teised ei vaata siis ka tuharalihaseid pinguldamas käinud. Masinad on kõik uued ja neid on palju, kõik on ilus puhas ja haisuvaba ning reede õhtuti mängib nurgas treeningu elavdamiseks isegi päris elus DJ. Ühesõnaga vinge koht! On ainult üks probleem... Seda eriti meiesugustele vaestele seljakotiränduritele: liikmemaks on iga kuu 89 dollarit ehk siis peaaegu 900 krooni. Ei ole midagi öelda see on päris suur raha selle eest et lihtsalt sporti teha, nurgas plaate keerutava DJ-ga või ilma.
Õnneks on sellele suurele probleemile olemas ka teatavaid lahendusi. Nimelt korraldab too jõusaal oma liikmetele iga kuu 3 erinevas kategoorias võistluseid kus esikohale on auhinnaks 1 kuu tasuta liikmeksolemist.
Kategooriad on:
1) Rinnalt surumine (üles surutud raskus vs kehakaal)
2) Jõuharjutused (ehk siis võistleja teeb 1 minuti jooksul kõigepealt lõuatõmbeid, siis kätekõverdusi ja viimaks kõhulihaseid ning lõpuks parim keskmine võidab)
3) Triatlon (10 km rattaga, 2,5 km jooksu ja kõigepeale veel 1,5 km sõudeergomeetril)
Tundus rumal vähemalt ühes kategoorias mitte kaasa lüüa ja tasuta membership'ile mitte kandideerida.
Rinnalt surumises oli mingi vend oma 100 kg kehakaalu kohta üles surunud 165kg. Seega seal kategoorias osalemine tundus suht mõtetu. Jõuharjutused olid juba paremad aga lihtsalt mitte päris Harry teetass. Seega jäi üle triatlon, mida Harry enne Eestist lahkumist paar korda harrastada oli jõudnud ning milles seni parim ette tehtud aeg 35min 23sek ei tundunud sugugi ületamatuna. Et ka strateegiliselt kaval olla jättis Harrykene asja päris viimasele päevale enne võitjate välja kuulutamist, et keegi ei jõuaks pärast tema aega üle teha juhul kui ta tasuta membershipi saamise katse peaks edukaks kujunema.
Lõpuks siis saabuski see eelpoolnimetatud viimane päev ning oli aeg oma tolmukihi alla mattunud võhm välja kaevata ning jalgadele sõna otseses mõttes valu anda. "Täiega-täiega-täiega" haamerdas peas ja kui saabus aeg tibusid (ehk siis ülekantud tähenduses minuteid-sekundeid) üle lugeda, ilutses jõusaali administraatori stopperkellal kaunis number 33 min 50 sek. Eelmine parim aeg oli löödud üle pooleteise minutiga! Vorm oli parem kui Harry oskas loota ja nüüd kolme päeva pärast saabki ta kuu aega kohe päris tasuta sportimas käija. Elu on ilus!

Elukohas on ka asjad veidi muutunud. Meie tagasihoidlikusse pesasse on vahepeal sisse kolinud Austraalia-USA segapaarikene Dean ja Lauren, kes tunduvad väga toredad inimesed aga maadlevad sama probleemiga millega enamus Airlie Beachi külastavatest seljakotiränduritest ja statistikaameti andmetel 2009 aasta VI kvartali seisuga15,5% tööealistest eestimaalastest ehk siis sellega, et keegi ei taha nendele tööd teha anda.
Nende endi sõnade kohaselt proovivad nad veel paar nädalat CVdega mööda linna ringi joosta ja kui see tegevus tulemuslikuks ei peaks osutuma siis lähevad ka nemad minema ja me jääme jälle üksi. Me ei taha pahad olla aga noh natuke loodame, et nad ei saakski tööd :)

Nagu sa tead on siin Airlie Beachil päris palju eestlaseid. Oleme meie kaks, siis on veel 4 peolooma Getter, Merilin (aka Mirjam), Sigrid ja Kerli. Lisaks on veel 2 tüdrukut Berit ja Anni, kellega me eriti suhelnud ei ole ning viimaks ka veel Harry töökaaslane Kadri koos oma eesti tüdrukust toanaabriga, kelle nimi meil hetkel ajusoppidest nagu luuaga pühitud on. Ja need on ainult need eestlased kellest me teame, on täiesti võimalik et siin on neid rohkem. Igatahes võimas arv eestlasi nii väikese asula kohta. Mis teeb aga asja veelgi toredamaks on see et eriti esimesel kuuele nimetatule meeldib siin ilmas üle kõige selline geniaalne jaapanlaste leiutis nagu sushi. Ja sama kindel kui ülekeedetud munad lihavõtete ajal on see et vähemalt korra nädalas saame kõik kokku ja teeme ühe sushiõhtu. Sedakorda tegime nii et igaüks sai ühe, kaks või kogenumad isegi kolm sushit ise valmis rullida ja nii eelnes sushi söömisrõõmule veel ka sushi tegemise rõõm :) Õhtu oli vahva ja kõigil olid pärast suurest sushikuhjast kõhud punnis.

Nagu sa kallis lugeja kindlasti tähele panid toimus veebruarikuu keskpaiku selline suurepärane üritus nagu valentinipäev. Kuna Jaanikakesekene pidi tollel õhtupoolikul kahjuks restoranis tööl olema ja nagu iga nupukas lugejagi arvata võib oli tal tol õhtul restoranis maru kiire ja pikk õhtu siis jäi meie rahvusvahelise sõpruse ja armastuse päeva tähistamine esmaspäeva peale. Ja nüüd arvame et hakkamegi iga aasta nii tegema, et tähistame seda armast päeva 24tunnise hilinemisega. Restoranidesse pole vaja nädalaid ette helistada, kohad pole puupüsti täis, toidud pole ülekohtuselt ülehinnatud ja isegi lillekimbud saab kohati isegi poole odavamalt kätte. Meie tähistasime siis isekeskis oma valentinipäeva sellega et läksime linna parima vaatega restorani nimega Sailing Club õhtustama. Õhtu oli väga vahva, söök oli hea, vein oli hapu ja magustoiduks tellitud maasikakook pani kogu õhtule eriti ilusa punkti.

Ja nüüd on aeg meie seekordsele jutuvoole punkt panna ja sind tagasi vabariigi aastapäeva tähistama lasta. Ära siis pidutsemisega üle ülemiste jäsemete mine!

Tsauka!

Airlie elust natuke...

Toredat sõbrakuud sulle me kallis sõber, kes sa oled siia tulnud meie sõbralikku internetipäevikut sirvima. Et sa ikka meid, sinu juurest juba nii kauakauakaua eemal olnud sõpru, ära ei unustaks oleme taas kraapinud kokku oma tagasihoidlikud blogimisoskused ja pannud virtuaalsele paberile kirja mõned read oma sõbralikest tegemistest viimastel nädalatel.

Kahjuks peame sinu suureks pettumuseks nentima, et midagi meelierutavalt põnevat meil siin viimasel ajal juhtunud pole. Sellest ka see (piinlik-piinlik) üle kolmenädalane paus mis meil eelmisest blogipostitusest mööda lennanud on ja mis sulle hinge kindlasti palju-palju ootusärevust sisendanud on. Kahju on muidugi sulle pettumust valmistada kuna sa kindlasti ootasid, et kirjutame sulle nüüd ühe erakordselt pika ja põneva jutu. See on nagu ootaksid tükk aega oma lemmikspordiala maailmameistrivõistluste finaali ja saaksid viimsel hetkel teada et selle asemel näidatakse...noh näiteks golfi. Vabandame golfisõprade ees :) Ühesõnaga mitte et me ei tahaks sulle midagi põnevat kirjutada aga meil lihtsalt pole olnud sulle eriti midagi kirjutada. Oleme marulihtsustatult öeldes olnud viimastel nädalatel lihtsalt meeletult igavad inimesed (mitte et me muidu ka väga huvitavad oleksime aga viimastel nädalatel oleme isegi enda kohta üleloomulikult igavad olnud :) Viimastel nädalatel oleme tegelenud ainult töörabamise, pokkerimängimise ja kui aega üle on jäänud siis ka magamisega. Igav-igav-igav...

Ainus päev kui me midagi ligilähedaseltki pidutsemisesarnast tegime oli 26ndal Jaanuaril kui kogu Austraalia tähistas suurejooneliset nagu tavaliselt oma kullakallist (puudub seos Harry endise klassiõega) Australian Day`d. Meie, kel meil on väga suur au olnud toda üritust juba teist aastat järjest oma silmamunadega näha, oleme nüüdseks teinud selle päeva kohta omad järeldused mida me nüüd nendel ridadel ruumitäiteks sinuga ka lahkelt jagame. See päev pole meie tagasihoidlikku arusaamist mööda mitte midagi muud kui suurepärane ettekääne kogu toredale Austraalia rahvale vähemalt kord aastas juba varastest hommikutundidest saadik jooma ja pidutsema hakata. Pubid avatakse tavapärase keskpäeva asemel juba kella 9-10 paiku hommikul ja õlu ning muud toredad intoksikeerivad joogid voolavad enamikele inimestele juba hommikusöögi kõrvale (või tihti ka asemele) mitte ojade vaid lausa jõgedena. Enamus inimesi käib linnavahel ringi Austraalia lipuvärvides riietes ning enamike neid joovastavate ainete mõju all ringi hõljuvaid kehasid katavad nii siivsates kui vähem siivsates kohtades austraaliteemalised ajutised tatoveeringud. Tublimad ja patriootlikumad austraallased tassivad enamiku päevast enesega kaasas ka väiksemat või suuremat sorti Austraalia lippu aga tundub et vähemalt 90% suudab selle hiljemalt kella 14ks ilmselt suure koguse alkoholi konsumeerimise tulemusena paigutada kuhugi kust nad seda enam üles ei leia.

Nagu sukk ei saa ilma saapata, nii ei saa ka Australian Day`d tähistav napsine seltskond ilma midagi grilli peal sussutamiseta. Usun et tol päeval süüakse siin Euroopast pindalalt suuremal maalahmakal ära vähemalt sama palju grillitooteid kui Eestis terve aasta jooksul. Lihtsam näide selle väite tõestamiseks oleks see, et kui meie kella 13 paiku poodi midagi grilli peale viskama otsima jõudsime oli tervest pindalalt ligi hektari suuruses poest (ok ok mitte nii suures aga saad aru küll mis me mõtleme) alles ainult poolteist kilo kanatiibu. Tegu on siin Austraalias väga suure poeketiga ja müüja sõnade kohaselt varusid nad tolleks pävaks endale kaupa ikka pehmelt öeldes korralikult aga ometi olime meie kella 13 ajal viimased grillikaupade otsijad, kes sellest suurest poest tol päeval õnnelike nägudega väljusid.

Peale sealt poest oma õnnelike nägudega väljumist läksime oma tavapärase eesti tüdrukutest ja vaesest üksikust eesti poisist kambaga otsima grilli kuhu oma äsjasoetatud kanatiivad sooja visata. Vaba grilli leidmine Australian Day`l ei ole siin just kergete killast ülesanne aga ometi saime sellega edukalt hakkama. Kui tiivad olid juba piisavalt pehmed ja oli aeg neid nosima hakata, korkisime ka meie lahti oma esimesed õlled ja siidrid ja viimaks ometi hakkasime ka meie tegelema sellega millega iga jumala Austraallane oli tol päeval tegelenud juba hommikusöögist saati. Pidu ei kestnud küll meie jaoks just kahjuks eriti pikalt, sest juba paari tunni pärast oli Harryl taas aeg oma sammud pokkerilaua poole seada ning tüdrukud läksid edasi ühte Airlie populaarsesse pubisse pidutsema ja austraalia mehi piiluma. Jaanika tolle viimase tegevusega väga pikalt kaasa minna ei viitsinud. Arusaadav ka sest kui oled kolm siidrit ära joonud ja satud seltskonda kus enamikul on hinge all juba vähemalt kahekohaline number jooke, on pisut raske lihtsalt sisse sulada ja end mõnusalt tunda.

Jaanuari lõpus oli meil peale eelpool mainitud päeva põhjust veel tähistamiseks. Nimelt on selle ja kõigi eelmiste lugude autorid siin toredal blogilehekesel nüüdseks koos olnud kuus aastat! Jah tõesti kuus aastat! See on ikka päris pikk aeg et teha ükskõik mida kas pole? Meie jaoks on see aeg aga pigem linnutiivul mööda lennanud. Ja nagu Volmeri-nimeline tegelane ühes tuntud noorteansamblis laulis (või laulab ikkà?) - see on see armastus mis raamatuist loetud. Pöidlad pihku, et Jaanika suudaks veel ka järgmised 6 aastat ja tervislikke eluviise järgides, miks mitte ka 60 aastat Harryga vastu pidada. Et seda kaunist päeva tähistada käisime väljas söömas. Õhutsöök oli väga maitsev, vein millega selle väga maitsva õhtusöögi alla loputasime oli suurepärane ning õhtu ise oli lihtsalt üli-väga-mega tore. Meil oli väga seda õhtut vaja kuna viimasel ajal oleme ainult kõvasti tööd rabanud ja teineteist vaevalt näinudki. Igatahes palju õnne meile...

Ja kuna töö teema juba kord üles tuli siis kirjutame natuke põhjalikumalt oma töökohtadest ka. Jaanika rabab hetkel kahel kohal. Hommikuti käib ta 5 korda nädalas housekeepingut tegemas. Töö on raske, füüsiliselt kurnav ja vaimselt väsitav. Kella ühe-kahe paiku saab ta hetkeks koju puhkama-sööma, aga seda ainult selleks, et kella 15ks tagasi sinnasamasse hotelli või õigemini selle hotelli restorani Deja Vu ettekandja kohustusi täitma minna. Kuuekümne-tunnised nädalad, vähene magamine ja vähene Harry-nägemine on küll tema pangaarvele suurepäraselt kosutavalt mõjunud aga nüüdseks sai tal küllalt. Sellel neljapäeval on tal Waters Edge nimelise hotelli housekeepingu töökas seltskonnas viimane päev ja ta jääb ainult Deja Vu´s tööd rabama.

Harryle ei meeldi muidugi milleski kellestki kehvem olla ja ka tema rabab hetkel kahel kohal. Kõigile püsilugejatele meeldetuletuseks jagab ta 2 tundi päevas sellise poe nagu Happy High Herbs´i jaoks tänaval möödajalutajatele flaiereid, et mittemillesgisüüdiolevaid turiste poodi kaupa ostma meelitada. Lisaks sai ta ka kaks nädalat tagasi Peppersi nimelises resordis tööd houseman´ina. See tähendab et tema ülesanne on housekeeperitele puhast pesu ette ja musta pesu eest ära vedada. Taas on põhitöövahenditeks nagu ka Broome´is pakipoisi tööd tehes Harry hädised biitsepsid ja suur valge golfiauto. Siinsed hotellid on enamusjaolt kõik lihtsalt nii suurele maalahmakale laiali laotatud, et iga endast lugupidav hotellikompleks omab siin vähemalt ühte või kahte taolist sõidukit. Igatahes rendid, arved ja muud kulud saame kenasti makstud ning ühteist jääb ehk kahenädalaku lõpuks arvele ka, et meie edasisi rännakuid rahastada.

Eelmisel korral rääkisime pisut oma armsaks saanud elukohast siin Airlie Beachis. Seekord on meil selles vallas veidi uudiseid ka. Kõik meie 6 majanaabrit on nüüdseks edasireisisime eesmärgil välja kolinud. (Teise teooria kohaselt ei suutnud keegi meiega katusealuse jagamist enam kauem välja kannatada :) Meie oleme nüüdseks igatahes kolinud pirakamasse ja suure rõduga varustatud tuppa (renti jäi samaks muideks) ja naudime hetkel oma 4 magamistoaga varustatud majas idüllist rahu, vaikust, seda et keegi ei jäta pesemata nõusid nädalaks kraanikaussi haisema ja üle kõige seda, et keegi ei tegele kõrvaltoas liialt valjult.... noh ütleme, et omade asjadega... Elu on ilus!

Aga ok seekord sai meie virtuaalsest pastakast välja imetud üllatuslikult päris korralik lugu ja loodame et sinu otsus seda üldse lugema hakata õigustas ennast. Kõigile kärsitutele lubame et järgmise postituse saame kiiremini üles.

Jää muhedaks!
Ja muidugi head sõbrapäeva ka sulle me kallis sõber!!!!

Lõpp higistamisele!

Higist niisked tervitused sulle armas lugeja sinna erakordselt külma ja talvisesse Eestisse. Oleme nüüdseks veetnud siin troopilises kliimavöötmes Austraalia põhjaosas juba üle kahe nädala, sel ajal kui sa Eestis miinuskraadide ja lumekuhjadega kreeka-rooma maadlust viljeled (loodame väga, et sa ikka võidad.) Meil siin kängurumaal on alates eelmise jutu postitamisest peetud maha paar tagasihoidlikku sünnipäeva, osaletud üsna mõnelgi pokkeriturniiril ja väljutatud naha kaudu nii umbes 30 liitrit vedelikku näo peale.

Eelmises postituses mainisime, et siin Airlie´s toimuvad 4 korda nädalas osalemistasuta Texas Hold´emi pokkeriturniirid. Tol päeval kui me eelmise jutu üles panime, me ühel neist vahvatest üritustest ka osalesime. Tegu oli meie mõlema jaoks alles elu teise pokkeriturniiriga, (mäletatavasti osalesime ühel turniiril mõned päevad varem Byron Bays) seega lootused kõrgeid kohti noppida, meil just väga lae all ei olnud. Tol kenal õhtul tuli kokku 42 pokkerihuvilist, kellel kõigil oli hammas auhinnaraha peale rohkem verel kui saaremaa sääsel madnriinimese magusa eluvedeliku peale. Esimesele kohale oli välja pandud 50 dollarine auhinnaraha, teine koht pidi leppima 20 dollariga ning kõigi osalejate vahel loositi välja pudel Wild Turkey viskit. Mängisime siis tasa ja targu, suuremaid riske vältides ning mängijaid aina kukkus ja kukkus kuni alles jäi vaid 8 kõige edukamat mängijat kellel oli suur privileeg finaallauas istet võtta. Juhuslikult leidis end nende tublide mängijate seast ka Harry. Vahepeal loositi välja ka too pudel viskit, millest enne juttu oli ja selle võitis 42 osaleja seast maailma kõige suurem viskisõber Jaanika :) Pärast hetkelist võidueufooriat läksime siis mänguga edasi. Ükshaaval hakkasid mängijaid ka finaallauast välja pudenema, kuniks oli alles vaid kaks: Harry ja veel üks tegelane. Mõlemal mänguril olid tüdruksõbrad selja taga närviliselt õhtueineks küüsi närimas ja lõpptulemust ootamas. Mängisid nad siis kahekesti paar kätt ja siis see juhtuski, vastane läks all-in, Harry call´is ja võitis. Elu esimene turniirivõit - oi kui magus oli! Pärast baarileti ääres auhinda oodates sattusime teise koha saanud paarikesega juttu rääkima ja esimene asi mis nad meilt küsisid oli: Where are you from? Me siis vastasime et: Estonia. Nemad selle peale kihistasid hirmasti naerda ja ütlesid sulaselges eesti keeles et: Meie ka! Ilmselt esimest ja viimast korda ilmselt õnnestub meil kaasmaalastega siin Austraalias sellises olukorras tutvuda - pokkeriturniiri finaalis :)

Uued tuttavad kutsusid meid siis ka kohe samal õhtul enda juurde tähistama, kuhu me loomulikult ka läksime. Oli tore õhtu, jõime natuke Jaanika äsjavõidetud viskit, naersime seda, et eestlased võitsid tol õhtul pokkeriturniiril kõik mis vähegi võita oli, uurisime Airlie, töö ja elamise kohta ning läksime suhteliselt varakult koju kuna meie lahketel võõrustajatel oli vaja järgmisel päeval veidi töötamisega tegeleda. Laupäevaks saime kutse sinna tagasi, sest meie uutel toredatel sõpradel oli plaanis väike lahkumispidu. Ei-no-eks-ole-tore, ühel päeval saad inimestega tuttavaks, järgmisel nad juba lahkuvad. Tegelt oli muidugi arusaadav ka, sest Helise ja Madis (sellised olid siis meie esimeste Airlie tuttavate nimed) olid siin Airlie´s juba päris tükk aega pesitsenud.

Kuna meil laupäeva õhtuks just erilisi plaane ei olnud, (et mitte öelda, et olime kohe päris plaanivabad) siis me otseloomulikult Madise ja Helise peole ka läksime. Sinna oli peale meie ja võõrustajate oodata veel päris suur hulk inimesi kelle hulgas oli 5 eestlast,üks austraallane ning üks rootslane. Kui me kohale jõudsime oli austraallane, kes tutvustas end Jay´na juba kohal. Mõne aja pärast vajusid valju kilkamise saatel uksest sisse neli tüdrukut, kes olid nagu hiljem teada saime Airlie peal juba kurikuulsad eesti soost peoloomad Getter, Merilin, Sigrid ja Kerli. Ning mingi hetk lisandusid meie lõbusasse seltskonda pisut vaiksema kilkamise saatel eesti poiss Taivo ning rootsi poiss Mikeal. Tegime väikesed napsud, tõmbasime piipu, kuulasime uute tuttavate muljeid Airlie elust, saime kasulikke nõuandeid kuhu tööd ja elukohta otsima peaks minema, ning leidsime verivärskete tuttavate hulgast omale palju sõpru.

Ahjaa ja tollest vahvast mängust pokkerist veel niipalju, et kuna meie õhtupoolikud on seni enamasti vabad olnud siis oleme pokkeriturniiridel päris tihti osalemas käinud. Jaanika parim koht on seni neljas ja tal on ette näidata päris mitu finaallaua kohta. Harryl on mingi ime läbi õnnestunud see turniir veel korra ära võita, ühe korra teiseks tulla ning enamasti leiab ka teda alati finaallauas esimese koha peale konkureerimast. Meile see tore üritustesari igatahes väga meeldib, ka Eestis võiks autorite arvatest sarnaseid turniire korraldada, oleks inimestel vahva üritus millega masuaja õhtuid sõprade seltsis meeleolukalt sisustada. Meie edukusel nendel turniiridel osalemisel saad silma peal hoida kui klikid lingil mille me siia blogi kõrvale üles riputasime.

Kõiki neid pidude ja pokkeriga täidetuid vahvaid õhtuid siin Airlie Beachil on palistanud igapäevane CVde jagamine Airlie erinevates majutusasutustes ja muudes ettevõtetes. Kuna hetkel on siin niinimetatud madalhooaeg, siis on siin töö leidmine umbes sama lihtne kui lumme kusta (tuletame hääle lugejale meelde, et me oleme Austraalias ja lumme kusemine on siin pehmelt öeldes raskendatud :) Esimene nädal ei saanud me kusagilt vastuseid, teisel nädalal helistati ühest restoranist Jaanikale ja kutsuti proovipäevale. Tubli Jaanika oma uutele potensiaalsetele tööandjatele muidugi pettumust ei valmistanud ning juba täna õhtul ta seal alustabki. Tegu on sellise väikse hotellirestoraniga ning töö käib 5 päeva nädalas õhtupoolikutel. Ega sellest talle muidugi ei piisanud, lisaks käib ta ka veel samas hotellis hommikupoolikutel ka housekeepingut tegemas. Eesti naine ju, rabab kahel kohal tööd teha nii, et maa on must :) Siinkohal suured tänud Getterile ja Merilinile, kes aitasid Jaanikal selle housekeepingu töö saada!
Harryl töö vallas nii hästi läinud ei ole, peamised sissetulekud siin Airlies on siiamaani tulnud pokkerilauast (kokku juba umbes 175 dollarit) ning hiljuti õnnestus tal ka leida omale igapäevane kahetunnine tööots tänaval flaiereid jagades. Vähemalt midagigi on olemas seni kuni mõne normaalse töö saab (ja ühtteist on õnneks silmapiiril ka :)

Kõigile lugejatele kes seda (häbi-häbi) veel ei teadnud, siis eelmisest postitusest on vahepeal nii palju aega mööda läinud, et me oleme mõlemad aastakese vanemaks/targemaks saanud. Harry sünnnipäev oli 12ndal Jaanuaril ja ehkki tegu oli juubeliga, ta selle puhul erilist suurt pidu ei teinud. Kutsus lihtsalt uued sõbrad randa istuma ja tegi neile paar hot dogi välja. Talle on selles oma sünnipäeval rannas tšillimises/grillimises midagi eriti hingerahuldavat, kuna tavaliselt ulub tema sünnipäeval akna taga jäine tuul ja taevast sajab laia valget lörtsi. Kartulisalatist tundis sünnpäevalaps muidugi juba teist aastat järjest väga puudust aga eks seda saab kunagi tulevikus Eestisse naastes pista jälle niipalju kui süda lustib.


Jaanika sünnipäev oli pisut enam peo moodi, tegime kahekesti suure kuhja sushit, ostsime snäkke ja veini ja läksime tüdrukute Getteri, Merilini, Sigriti ja Kerli juurde istuma. Meie kodus kahjuks sellist head privaatset istumiskohta ei ole, tüdrukutel on aga kohe päris oma korter kus saab end seltskonnaga mõnusasti tunda. Kugistasime siin kambakesti ahnelt sushit, mängisime üle pikapikapika aja jälle Potik noida (vabandame igasuguste õigeirja vigade eest mis me selle nime ja kui nüüd järele mõelda siis kogu blogi kirjutamisel tegime) ja jutustasime niisama. Ja nüüd olemegi kahjuks mõlemad juba oma kahekümnendate eluaastate viimases pooles. Vanadus ronib vägisi selga... :)

Viimase teemana tahaksime pisut rääkida sulle sellest kus me oma raugaeale lähenevaid peakesi siin Airlies öösiti puhkame. Oma esimese nädala elutsesime mõõtmetelt pisikeses ent see-eest tubli konditsioneeriga varustatud hostelitoakeses. Elu oli ilus, alati oli koht kuhu päeval lõõskava päikese eest vahepeal jahedasse peitu pugeda ning magada oli ülihea. Mõne aja pärast hakkas aga see hotellis elamine kukrule natuke (või noh tegelikult päris palju) üle jõu käima ja tuli leida midagi püsivamat ja odavamat. Nii leidsimegi sõprade soovituste kaudu Aly`s Place´i. Iseenesest tore koht, väga hea asukohaga nelja magamitoaga majaosa, igas toas kaks inimest, ühine köök, korralikud dušširuumid ja WC-d. Pikemalt mõtlemata kolisime sisse, laskmata ennast häirida asjaolust et meie toas konditsioneer puudus. Möödus öö, kaks, kolmgi ja meie arunatukestesse jõudis vaikselt kohale, et niimoodi jätkates me siin Airlie´s kaua vastu ei pea. Lihtsalt oioioi kui üle mõistuse palav oli. Iga hommik ärkasime üles ja teadsime täpselt mismoodi võiks ennast tunda üleküpsetatud keedukana. Niisiis esitasime maja haldajale üleeile ehk vaid nädalake peale sissekolimist ultimaatumi: kas tema paigaldab meie tuppa konditsioneeri või me otsime omale uue elukoha. Ja siis juhtus midagi uskumatut. Siin Austraalias on tavaliselt nii, et kui sa midagi sellist nõuad, siis esialgu nad mõtlevad selle peale päevi ja päevi ja kui nad peaksid siis mingi ime läbi mingisuguse otsuse vastu võtma läheb nädalaid enne kui asi tehtud saab. Meil oli konditsioneer olemas kaks päeva pärast kaebuse esitamist. Ausõna suu vajus lahti! Oleme vist pärast ligi poolteist aastat reisimist ja otsimist viimaks leidnud oma "Unicorn´i" ehk siis esimese ebalaisa ja ebauimase austraallase, kes teeb mida lubab, siis kui ta seda lubab. Nii mõnedki on temast legende rääkinud aga vähesed on teda oma silmaga näinud. Ja siin ta seisiski üleeile päris lihast ja luust meie ees ja paigaldas konditsioneeri. Hiljem kahetsesime veel, et pilti ei teinud...oleks saanud pärast kodustele näidata või e-bays maha müüa:)

Aga okeika siis, jätame selleks korraks sinuga jumalaga. Täname oma sügavatest südamepõhjadest, et viitsisid (jälle) meie tagasihoidlikule lehele meie tagasihoidlikku kirjutist lugema tulla ja loodame sind siin varsti jälle meie värskete tegemiste kohta lugemas näha.