Suvi on jõudnud Perthi

Et seekord kõik ausalt ära rääkida peame alustama päevast kui meil tekkis videolaenutuses plaan laenutada selline film nagu "You don´t mess with the Zohan." Jumal teab, et tegu pole just teab mis kvaliteetlinateosega, kus pärast vaatamist kas siis ilust, hirmust või suurejoonelistest hetkedest judinad üle selja käiks aga naerulihast sai filmi jooksul küll parajalt palju kõverdatud. See film räägib Mossaadi agendist Zohanist, kelle põhitegevusala näib olevat igasugustele vastastele oma Chuck Norrise´liku võitmatusega pahandust külvata ning kelle põhiline peotrikk on tagumikuga kõiksugu erinevate esemete püüdmine. Tegelikkuses on aga Zohanil salajane unistus saada hoopis juuksuriks ja teha kõigi inimeste kiharad "silky smooth"iks. Lõppude lõpuks see üle kivide, kändude ja vanade prouade ka õnnestub. See film inspireeris Harryt nõnda, et too tahtis ka kohe juuksuriametis kätt proovida ja kuna kenamat modelli kui Jaanika annab otsida siis oli asi mõeldud-tehtud. Jooksime kohe poodi varustuse järgi ja koju naastes muutus meie tagasihoidlik vannituba esmaklassiliseks juuksurisalongiks. Harry andekus avaldus juba kohe esimesel katsel ja Jaanika pead ehib nüüd mitme pügala võrra heledam karvkate. Pärast värvimist Harry käes köögikääre nähes pistis Jaanika aga jooksu ja blondeerimisega Harry lootustandev juuksurikarjäär seekord otsa saigi. Aga pole hullu - eks järgmine kord proovime juba lõikamist ka...:)
Kui olime sel toredal reedesel päeval oma ninakarvad tugeva seebiga lõpuks amoniaagihaisust vabastanud ja pea ei pööritanud ka enam liiga kiiresti, asusime reede õhtule kohaselt teele sõprade Marguse ja Anne juurde. Kuna meie teele jäid mitmed kivid, kännud ja vesipiiburestoranid ei jõudnud me kohe päris otse sinna aga lõpuks siiski. Seal oli Margusel juba igipõlisele küsimusele "mis me siis täna teeme" seekord ka andekas vastus olemas ja pistsime mängijasse sellise Austraalia õudusfilmi nagu "Wolf´s Creek". Kuna tegu oli vähemalt autorite endi teadmiste kohaselt esimese Austraalia filmiga, millele nende kaunid hallikassinised silmad oma eluaja jooksul pilku olid heitmas, siis olenes sellest filmist paljugi see, kas kunagi peatuvad nad ka mõnel teisel kängurumaa linateosel. Film oli täitsa OK ja žanrile kohaselt judinaidtekitav. Lugu oli lühidalt selline, et kolm seljakotirändurit (üks mees ja kaks naist) ostsid odava raha eest endale miski autohakatise ja läksid sellega roadtrip´ile. Poole tee peal läheb auto katki ja keegi kohalik lubab neid oma talus uuesti teele aidata. Järgmisel hetkel leiavad nad end sellesama abivalmis kohalikuga keset võluvalt elutut Austraalia kõrbe elu ja surma peale võitlemast ning kahele neist ei lõpe asjad just eriti eluliselt. Suurima paugu pani muidugi filmi lõpus avaldatu, et tegu on tõsielul põhineva filmiga ja seesama "abivalmis kohalik" lasti tõendite puudumisel juba mõnda aega tagasi uuesti vabadusse. Niipalju siis meie plaanist kunagi ka ise üks kosutav roadtrip ette võtta...:)
Järgmisel päeval otsustasime külastada sellist kohalike poolt paljukiidetud kohta nagu Rockingham, mis asub Perthi kesklinnast ca 30 km kaugusel lõunas. See kaunis kohake paistis eriti silma oma keeletukstegeva ja esimest korda siinveedetud aja jooksul laineteta ranna poolest, mis meidki kohe justkui magnetiga liivale tõmbas. Kuna keegi meist enam meenutada ei suutnud mida üldse rannas tehakse kui laineid ei ole, siis olime kõik esialgu suhteliselt õnnetute nägudega, kuniks Harry ranna kõrval ilutsevast poest ühe vahva palli soetas. Siis läks lahti suuremat sorti pallimäng, mis kõik osalised parajalt ära väsitas. Toredale päevale pani aga tagasiteel bussis frustratsiooni tekitava punkti koletu kohtumine mehega, kelle oksendamisest, kõhukrampidest ja muidu veidrast käitumisest võis ainult järeldada, et tegu oli narkosõltlasega kelle viimasest kaifist oli liiga kaua möödas. Kahtlemata oli tegu ühe meeldejäävama bussireisiga meie siinveedetud aja jooksul.
Pühapevasel hommikul ärkasime tundega nagu oleks keegi meile vingerpussi mänginud ja voodi keset kõrbe vedanud. Ilmataat oli otsustanud meid kostitada ca 40 kraadise kuumalainega, mis kohalike jutu järgi pidigi siin suvel tavaline olema. Siinne soojus pole aga teab mis niiske vaid pigem kõrvetav seega päikese käes oli tunne nagu kõige kuivamas elektrikerisega saunalaval. Tuuleõhk ka eriti ei liiknud ja kui liikus siis oli umbes selline tunne nagu keegi oleks sulle soojapuhuriga näkku lasknud. Esialgu ratastega sõitma minema pidanud Margus ja Anne loobusid sellest kuumarabandusohtlikust plaanist ruttu ja siirdusime koos randa, et omi kuumi kehasid karastavas merevees jahutada. Enamus teisigi Perthi elanikke oli muidugi samasuguse plaani peale tulnud ja rand oli puupüsti täis nagu Stockmanni tualettpaberi riiuli ees "Hullude päevade" ajal. Lainetel liuelda oli kitsavõitu ja nii mõnigi kord õnnestus meil üksteisele ja teistele rannalistele otsa sõita. Pikantsust lisas päevale see kui Harry ja Margus olid oma kolmanda sõiduringipeal teistest pisut kaugemal vees ja nägid järsku vee all paari-kolme meetrist seljauimega halli kogu enesest nii 5 - 10 meetri kauguselt mööda ujumas. See päästis muidugi valla suuremat sorti Harry ja Marguse ranna poole ujumise, mis tipnes kibekiire veest välja ronimisega. Pärast kuulsime kohalikelt, et tegu oli ilmselt merelõviga, kes pidavat ikka aeg-ajalt randa ära eksima, samas jäi meie ajarakkudesse paras kogus skeptilisust, sest meie teada merelõvidel selline nähtus nagu seljauim puudub. Oli mis mereelukas ta oli peaasi on, et pääsesime elu tervise ja kõigi jäsemetega.
Eelmises postituses rääksime ka veidi sellest, et Harry käis mõni aeg tagasi ühel intervjuul Greenpeace´i rahakogumisspetsialistina ametikoha täitmiseks.Tundub siiski, et see lootus on vist kustunud - igatahes keegi juba nädal otsa helistanud pole ja CVid uutesse kohtadesse on juba saadetud. Ise teavad millest ilma jäävad...
Kuna eelolev jutukene võtab kenasti kokku kõik põnevad läbielamised eelmisest postitusest kuni seniajani, siis peame siinkohal paslikuks kirjutamine pooleli jätta, et sina hea sõber saaksid kusagile mujale lehele minna ja hoopis midagi asjalikku lugeda...
Terviseid karmi parasvõõtmesse...