Algas Jõulukuu

Uskumatu, et juba on Detsember, kohe-kohe tulevad Eestis riburadapidi talvine pööripäev, Jõulud, ja kaugel see uue numbriga aastagi enam on. Esimene advent tuli ja läks ning lapsed ja lapsemeelsed avavad jõulukalendrites hoolega juba esimesi aknakesi, lootes naiivselt, et tänase päeva šhokolaaditükk on suurem ja maitsvam kui eilne. Päkapikud need väikesed võrukaelad on hoolega tööle asunud ja kõigil kes sel aastal head lapsed on olnud on lootust hommikuti ärgates sussi seest midagi maitsvat või niisama toredat leida. Tänavad, kaubakeskused, postkastid ning pildikastid inimeste elutubades on täis jõuluteemalisi reklaame ja usinamad jõuluentusiastid on hakanud juba korra või kaks nädalas erinevaid verivorstibrände proovima, et sel detsembri tähtsaimal õhtul Jõululapäeval oleks kõik ei midagi vähemat kui absoluutselt ideaalne.

Peame nentima, et meil tulevad Jõulud sel aastal teisiti. Mitte sugugi halvemini kui tavaliselt aga lihtsalt...teisiti. Päeval termomeetrit kiigates leiame pügala enamasti 27-30C kandist ja kalendrisse vaatamata polekski ses justkui midagi imeikku aga kui hakkad mõtlema, et käes on Detsember ja varsti jõuab kätte jõuluaeg, siis tundub see lihtsalt ebaloomulik. Kas tõesti on maailmas inimesi, kes peavad Jõulude tähistamist suvel ja palmi all normaalseks? Nojah andku kallis lugeja meile mõni nädal aega eks siis oskame omast kogemusest öelda kas tegu on hullumeelsusega või võib sellega kummalise pühade tähistamisega lausa ära harjuda.

Alles eile tähistati siin suvises Perthis suvist pööripäeva, sündmust mida iga eestimaalane on harjunud tähistama eranditult 21sel Juunil. Kentsakas mõelda aga meil on täna suve kolmas päev käsil ja olgem ausad - ega me eriti ei kurda. Päevad ja ööd muutuvad siin iga nädalaga aina soojemaks ja soojemaks ning puud ja pöösad lähevad aina enam õisi ja lehti täis. Vot see on küll nüüd see kliima mille pärast see pikk reis maailma kuklapoolele ette sai võetud ja teadmine, et elame hetkel linnas kus 365st päevast aastas 300 on ilusad ja päikeselised pakub meile suurt lohutust hetkedel mil igatseme oma sõpru ja lähedasi kõige enam.

Mis aga seiklustesse puutub, siis on autorid siinkohal silmi maha lüües sunnitud tunnistama, et viimasel nädalal pole me suutnud eriti produktiivsed olla. Tööpäevadel toimunust oskaks ehk välja tuua selle, et oleme taas sukeldunud karmi ja koledasse kinnisvara maailma, et leida endale suveks kodukohakene ookeni karastvale vetevoole lähemal. Kuna kinnisvaraga hangeldamine olnud viimased 5 aastat maarjamaalaste rahvusspordiala, siis me just eriti oma käekäigu pärast austatud lugejal muretseda ei luba. Vaatamata eelmisel nädalal investeeritud aega, mis sai kulutatud mööda potensiaalseid uusi elamisi läbi vaadates, me seda päris "õiget" siiski ei leidnud. Meie kriteeriumid on kõrged ja kõik esialgu huvipakkuvad pakkumised sai siiski lõpuks kas halvamaitselises sisekujunduse, mööbli puudumise või halva traspordiühenduse pärast kesklinnaga siiski lõpuks maha kriipsutatud. Aga pole hullu, oleme kindlad, et leiame lõpuks midagi ja kui ka ei peaks leidma, siis pole meie pragusel pesal ka tegelikult häda midagi.

Reedel kui meie tol hetkel neljase reisiseltskonna naissugu päeval töötegemise tähe all mööda saatis, pakkisid mehed oma õlled, rätikud ja bodyboardid (eesti keeli siis kehalauad) kaasa ja võtsid "alati meeldiva" ühistranspordiga ette pingutustnõudva teekonna ookeni kaldale, et veeta üks looderdavalt meeldiv päev lainetel liueldes ja pehmel liival päikeseratta mahedate kiirte käes peesitades. Lugeja võib siinkohal eelöeldu tõttu ehk pisut kadedaks muutuda aga kinnitame, et selleks pole absoluutselt põhjust. Esiteks on see kehalauaga sõitmine ja ookeani isepäiste hoovustega maadlemine parajalt füüsist kurnav tegevus ning teiseks olid õhtuks nii Margus kui Harry naiste puudumise tõttu peale kandmata jäetud päikesekreemi pärast näost punasemad kui äsjakeedetud vähid. Mõtlesime veeta toreda päeva rannas aga saime hoopis väsinud lihasmassi ja punasemad näod kui kõige heledama nahaga Soome turistidel pärast kahenädalst reisi Taimaale... Kuidas see vana ütelus oligi "tahtsime head aga läks nagu alati..."

Reede õhtuks oli meie seltskond paisund taas viieliikmeliseks, kuna "kadunud laps" Ivi oli oma ekskursioonilt tagasi jõudnud ja oli suuremas peotujus kui kunagi varem. Tavapäratul kombel oli seda ka Jaanika, kes tavaliselt peale hommikul 5.50 tõusmist on peale 21.00 väsinud ja unine nagu me armsa isamaa majandus. Kuigi Harry oli pisut oma eriti asjalikust päevast väsinud puikles ta esialgu vastu kuid avastas hiljem, et vastupanu on mõtetu ja pidu tuleb nii või naa... Margus ja Anne meiega sel korral ei ühinenud küll tegi seda aga Jaanika töökaaslane Kerli (eestlane). Õhtu möödus suurema jutuajamise ja tantsu saatel Perthi pidutsemislinnaosas Northbridge´is ühes mõnusas baaris kust ei puudunud ka elav muusika. Ivi pajatas meile lugusid oma lõbusast reisist, Kerli rääkis kuidas tema siis Perthi välja jõudnud oli ja ka tantsupõrand sai esimest korda Austraalias veedetud aja jooksul oma kohmakate tantsuliigutustega ära õnnistatud.
Laupäeval tegime taaskord ühe rannapäeva, kus lisaks tavapärastele tegelastele olid meiega Ivi ning Marguse ja Anne majakaaslane Kieren koos oma tüdrukuga.Harry käevangus ilutses aga lisaks alati lummavale Jaanikale ka veel päris oma bodyboard, mille pimestavat kaunidust austatud lugeja ka kõrvalolevalt pildilt imetleda võib. Sedakorda ei hakanud Harry ja Margus mingeid riske võtma ja võõpasid oma indiaanlaslikult punanahksed näod päikesekreemiga lausa valgeks. Kuna paremat illma soovida poleks olnud lihtsalt võimalik, siis veetsime rannas terve pika päeva.

Samal õhtul aga kutsus Jaanika eestlastest rannaseltskonna meile istumisele kuna nagu meil juba tavaks on saanud siis teeb iga tegelane esimese palga puhul teistele välja. Õhtu jooksul ühines meiega ka reedese peo kirjeldustest tuttav Jaanika töökaaslane Kerli, kelle nakatav naer tõi juba mitmeid kordi varem koos pidutsenud reisiseltskonda meeldivat vaheldust. Õhtu möödus valju jutuajamise, lauamängude ja naeruga, kusjuures õhtu naelaks kujunenud pokkerimängu võitis seda oma varasemalt suhteliselt vähe praktiseerinud Ivi. Kes ütles, et sellist asja nagu algaja õnn pole olemas :) ?

Vastukaaluks meie laupäevasele pidutsemisele ajasid meie muhedad Korea naabrid pühapäeval kamba kokku, et anda meile üks korralik vastulöök meie eelmise õhtu tähistamisele. Peame nentima, et kui asi puudutab pidutsemisse ja lärmi tekitamisse siis pole ka nemad just papist poisid ning vaatamata oma möödunud peoõhtust pisut väsinud olemisele me neid keelama või vaigistama küll ei kavatsenud hakata. Pealegi olid meie mõlema energivarud parajasti sealmaal, et ega meid kõrvaltoast kostev lärm eriti ei huvitanudki. Õhtu möödudes juhtus siiski nii mõndagi toredat. Näiteks saime tuttavaks vaid üheksa päeva Perthis viibinud lõbusa Korea tüdrukuga, kes meid varsti-varsti oma peole lubas kutsuda ning pool tundi järjekindlalt Jaanikale Korea meeste puudujääkidest pajatas. Teiseks pakkus meile palju nalja seik kus üks meie Korea majanaabritest tagasihoidlikult meie uksele koputas just kui olime juba voodisse läinud ja lugema asunud. Proovime siinkohal tuua teieni aset leidnu dialoogi mis autoritele küll sigapalju nalja pakkus:

Taamalt kostab pisut arvutist lastavat aasiapärast muusikat ning purjus idamaalased mulisevad. Kostab vaikne koputus Harry ja Jaanika magamistoa uksele ja keegi ütleb tagasihoidlikult ja vaikselt "Ekskjuus mii" purjus aasia aksendiga inglise keeles. "Yes, what is it" hüüab Harry vastu. Uus koputus uksele ja samasugune vaikne purjus Korea poisi hääl kostab "Ekskjuus mii" aga seekord pügala võrra nõudlikumalt. "Yes, Yes, open the door and come in please" hüüab Harry seekord juba kõvemini vastu.
"Ekskjuus mii" tuleb koputuse saatel ukse tagant juba peaaegu nutuse purjus aasia aksendiga. "Kuramus küll, mis nüüd siis on" arutavad Harry ja Jaanika isekeskis kui Harry end voodist püsti ajab ja riideid selga panema asub. Harry avab ukse ja näeb seal meeldivalt vindist majanaabrit, kellel moosivarga nägu peas ja segases keeles küsib "Ekskjuus mii sorry we see you have some beer in fridge. Can we drink (luksub) it - we bring you new ones back tomorrow?". "Sure-sure whatever" on Harry lahkelt nõus. "zänk juu and eksjuus mii" on tänulik korea poisi vastus ja läinud ta ongi. Harry suleb ukse, kordab Jaanikale aset leidnu dialoogi ja need kaks itsitavad oma 15 minutit jutti just aset leidnud seiga üle. Peala seda tasub vaid ühel teisele aasiapärase aksendiga "ekskjuus mii" öelda kui teine juba kõht kõveras naerma purskab. Tõelised koomikud elevad meil siin teistes tubades.

Esmaspäeval kobisid naised taas tööle ja mehed tegid taaskord kõige asjalikumat asja mis pähe tuli ehk läksid randa. Midagi erilist ei juhtunud ainult tegime huvitava tähelepaneku, et siinsed vetevood muudavad kalda põhja ikka päris korralikult ja päris väledalt. Nimelt seal kus laupäeval oli olnud vööni vesi, oli seekord kohati ca 2 m sügavuste aukudega palistatud merepõhi, seega suur oli meie üllatus kui õigesse lainete murdumise kohta jõudmiseks pidi seekord lausa ülepeaveest läbi käima. Siiski lõppes päev meie jaoks igatahes õnnelikult.
Eila ehk siis teisipäeval olime Jaanikaga otsustanud viimaks ometi koos randa minna, kuna tema hommikupoolne töö kohvikus sai selleks korraks otsa. Panime vara äratuse ja kordagi aknast välja vaatamata olime juba peaaegu uksest välja astumas kui selgus, et ilm on pilves. Hakkasime siis hoopis töökuulutusi läbi kammima ja saatsime paari kohta oma CV-d. Mingi aeg helistas Ivi ja põrutas päeva pommuudise, nimelt on ta otsustanud juba samal päeval kell kolm kolme saksa poisiga Austraalia lääneranniku poole roadtripile minna. Niipaljukest seda Ivi meile siis selleks korraks oligi, tegime ruttu linna poole sääred ja saime veel viimase kallistuse talt enne kätte kui kolm saksa noormeest ta oma auto tagapingile istuma paigutasid ja minema sõitsid. Soovime talle siinkohal reisipeale kõike head ja paremat.

Ivi hostelist tagasiteel rongijaama poole astus aga meie teele üks meeldiva olemisega noor naine, kes soovis meile pakkuda tänuväärt tööd Greenpeace´i jaoks raha kogujatena. Kuna Harryl viimasel ajal tööga just kiita pole olnud, leppis Harry neidisega järgmiseks esmaspäevaks intervjuu kokku ja eks anname teile siis juba edasistes postistustes teada kuidas see läks.

Vahepeal oli ka päike kenasti välja tulnud ja otsustasime ilusat päeva tähistada ühe kena lõunasöögiga pargis ja ühe vesipiibuga "Little Lebanona Cafes" Marguse ja Anne residentsi lähedal. Olime just nautimas piibu vaimustavalt toredat tossu kui helistas Margus ja uhkustas et nad said endale nüüd grilli. Käisime siis poest läbi, võtsime paki vorsti ja kobisime Marguse ja Anne juurde grillima. Juhtus ka midagi enneolematut nimelt saime esimest korda elus proovida sellist Austraalia delikatessi nagu grillitud KÄNGURULIHA ning peame tunnistama et on ikka vintsked loomad need kängurud, eriti hammaste vahel. Aga vähemalt saame öelda et oleme nüüd känguruliha ka ära proovinud. Kogemusele lisas muidugi omapära see, et me polnud paki pealt kontrollinud kas liha on maitsestatud või mitte ja pärast esimest ampsu olime kõik pisut kaamete nägudega. Siis aga kraamisid võõrustajad oma maitseainearsenali lagedale ja liha maik läks oluliselt paremaks. Enim meenutab känguruliha meile põdraliha aga ega me erilised eksperdid muidugi pole.Õhtu oli muidu väga tore kui ainult välja arvata need k... sääsenärakad kes enda olemasolust meiele siinveedetud aja jooksul esimest korda sügelevate kuppude näol teada andsid.

Seekordne postitus sai tavapäraselt pikavõitu ja loodame ainult, et heal lugejal jätkub jaksu meie kirjutised lõpuni läbi lugeda. Samuti soovime sulle jaksu ka järgmise postituseni seal külmas ja kõledas Eesti kliimas vastu pidamiseks. Olge tublid!

P.S. Jõulukaarte, kingitusi ja piparkooke ootame aadressil: 75 G Beatty Ave, East Victoria Park, Perth, WA 6101, Austraalia.