Mis lumi - suvi on ju...

Ükspäev isekeskis Eesti peale mõeldes panime tähele huvitava või isegi pisut kummalise tõsiasja. Nimelt on meil alati Eesti peale mõeldes selline tunne, et seal seisab aeg paigal. Iga kord kui Eesti peale mõtleme (ja seda juhtub ikka tihti) kujutame oma väikestes peakestes ette, et seal on ikka see aeg kui me sealt lahkusime ehk Septembri keskpaik. Oleme oma 2,5 kuu pikkuse eemalolekuga veel ilmamõistes ju ikka suhteliselt kogenematud maailmarändurid ja me ei tea täpselt kas see on normaalne, seega head inimesed, kutsume siinkohal kõiki targemaid kommenteerima, et kas on tegu normaalse nähtusega või vajaksid loo autorid juba vaikselt elukutselise hingetohtri abi? Palun ärge kõhelge oma arvamust avaldamast.
Igatahes oli meie mõtetes kuni hiljutise ajani Eestis siiski umbes Septembri kolmas nädal, kuniks meie kõrvu paitasid eelmisel nädalal viimased uudised lugupeetud ilmataadi tegemistest, kes on armastatud Maarjamaad kostitanud juba esimese koheva lumevaibaga. Kuna me ilmselt seda valget ja külma toredust mõnda aega oma käega katsuda ei saa, siis ole hea tee meile teene: Järgmine kord kui satud mõne meie sõbra, tuttava, pereliikme või töökaaslasega koos õue, tee üks ilus väike lumepall ja viruta see meie poolt talle sõbramehelikult vastu kukalt. Autorite lahkel loal võid pärast vabalt kõik meie kaela ajada.

Oma eelmises postituses rääkisime põgusalt ühest eesseisvast seiklusest, milleks oli alles 90ndatel tegevuse lõpetanud Fremantle vangla külastamine. Selle kogemuse tegi seda toredamaks asjalugu, et tuur ses niigi tontlikus asutuses toimus rõske ööpimeduse varjus. MUHHAHHAHAAA... OK see ei kõla ilmselt kirjas nii hirmuäratavalt kui ehk plaanisime aga igatahes lisas pime taust kogu elamusele paraja koguse vürtsi juurde. Kuna olime juba pärastlõunal kõik viiekesti õhtuse seikluse pärast suhteliselt elevil siis seadsime oma sammud paraja varuga Fremantle rongi peale. Jalutasime pisut seal linnaosas ringi, külastasime üht pubi kus pruuliti ise õlut (päris hea oli isegi) ja kulistasime vahetult enne tuuri vangla värava juures julgustuseks kamba peale ühe pudeli maruhaput veini.
Tuur algas sellega, et koguti meie ca 30 pealine grupp kokku ja igaüks sai pihku väikese taskulambi, mille valgusvihus pidime pimedas vanglas järgmised poolteist tundi toime tulema. Meie saatja oli sigahea huumoriga grupijuht, tänu kellele sai selle niigi elmusterohke pooleteise tunni jooksul ka hoolega kõhulihast treenitud. Et kogemus oleks ikka täielik, siis ei olnud tuuri korraldajad loomulikult kummituste välja ilmumisele lootma jäänud, vaid paigaldanud ekskursiooni radadele nii mõnegi üllatuse. Nii juhtuski üht blokki külastades, et just kui giid oli seletanud, et meie peadekohal rippuv võrk on sinna paigaldatud selleks, et kunagised vangal asukad oma eluküünalt kolmandalt korruselt pea ees alla hüppamise teel lõpetada ei saaks, kukkus järsku ülevalt pimedusest meeleheitliku karjatuse saatel meie peakohal rippuvasse võrku üks laipa meenutav topis. Enamus naiskülastajatest võpatas ikka päris korralikult ning pärast hoovi prožektorite valguses paistis nii mõnegi külastaja pale pisut kahvatum kui enne. Ekskursioonil saime päris hea ettekujutuse, millised olid siin olnud vangide "elutingimused", nägime pukki kus vange karistuseks halva käitumise pärast piitsutati, kus surmamõistetuid poodi ning millist kunsti olid asjaarmastajad vangid oma kongide seintel praktiseerinud. Veel üritati meid korra ehmatada helikindlate üksikkambrite blokis, kus järsku ühest uksest välja karanud vangi näitlev mees hirmuäratavalt kähiseval häälel kunagisest vanglaelust pajatas ja oma loo lõpetuseks edutult Marguse fotoaparaati varastada proovis. Ning kuigi tuurikorraldajatel meile rohkem üllatusi varuks ei olnud, saime siiski õhtu suurima üllatuse osaliseks alles pisut hiljem kui tutvusime samuti tuurile tulnud Türi tüdrukuga. (Kui keegi seda postitust Sampost loeb, siis jah ta teadis ka Rikk´i :)
Tuur edukalt seljataga, jätsime Fremantliga selleks korraks hüvasti ja põrutasime rongiga tagasi kesklinna, kus esialgu tutvusime pisut Perthi ööeluga ja viimaks lõpetasime oma toreda õhtu väikese kebabiga.
Kuna järgmisel laupevasel varahommikul jäime mõneks ajaks Ivist ilma, siis otsustasime seda sündmust tähistada väikese sushiga. Ehkki me polnud eelpool nimetatut ammu teinud, pidime tunnistama, et meie Eestis pea täiuslikkuseni lihvitud sushitegemisoskused polnud vahepeal sugugi kahvatunud ja sushi tuli välja maruhea. Loomulikult oli meil seltsiks ka tore pakike veini, mida sai veel pärast Marguse ja Anne hiljuti soetatud tuttuute kasutatud ratastega juurdegi toomas käidud. Igatahes oli üks tore päev.
Terve eelmise töönädala looderdas Harry tööpuuduses ja nimetatut otsides niisama, vastupidiselt Jaanikale kes veetis juba varahommikust alates oma päevad tööl. Seega millegi erilisega autorid eelmise nädala sees hakkama ei saanud. Eelmisel pühapäeval tuli aga meile oma linnaosa keskuses ühes videolaenutuses pähe impulsiivne idee soetada endale Dr. House`i neljas hooaeg. Kuna see seriaal kuulus Eestis autorite seriaalivaadatavuse absoluutsesse esikolmikusse, siis oleme nüüd oma õhtuid ja Harry puhul ka päevi sisustanud terameelse huumori ja sarkasmiga - tuleb kohe Eesti meelde :)
Reede päratlõunal juhtus selline tore vahejuhtum, et üks Jaanika meessoost töökaaslane kutsus ta pärast tööd välja õllele. Ilmselgelt kohtamisemõtted peas ei arvestanud see kohalik mehike kindlasti sellega, et see Eesti tüdruk kohe oma Eesti poissõbrale helistab ja tolle ka kutsub, mida ta siiski tegi. Rääkisime siis kolmekesti maast ja ilmast ja leppisime kokku, et teeme kunagi koos pidu. Vaatame seda asja veel...
Nagu kiiduväärt lugeja kindlasti teab olime kodus parajad vesipiibusõbrad (eriti loomulikult Jaanika:) aga tulenevalt niigi punnitavatest ranitsatest ja sumadannidest ei saanud me oma mulisevat sõpra siia seiklusele kaasa võtta. See loomulikult ei tähenda, et oleksime oma sõbra unustanud ja reede õhtul võtsimegi jalge alla tee kohta nimega Little Lebanon Cafe, mis asus Marguse ja Anne elukohast ca 700m ja kus vähemalt ühe foorumi kohaselt pidavat saama imemaitsvat vesipiibu nautida. Kohale jõudes pidime nentima, et see koht erilist muljet küll ei jätnud. Tegu oli kõige ehedama maanteeäärse kiirtoidurestoraniga nagu iga teine Hesburger või sõõgiplats Eestis. Õhus oli tunda friikartulite ning kokkade higiste kaenlaaluste aroomi. Kuna kõik lauad olid täis, toodi meile kokkupandav laud ja toolid ning paigutati see ruumipuuduses välja otse ühele restoraniesisele tühjale parkimiskohale. Õhtu jooksul vajus inimesi kohale aina rohke ja rohkem, nii et varsti oli tervest maanteeäärsest parkimisplatsist saanud suur kokkupandavatest laudadest koosnev restoran. Piibu saime ruttu kätte ja kuna viimasest korrast kui tõmbasime oli möödas ca kuu aega, siis saime kõik juba esimeste mahvidega katuse kenasti sõitma. Aga peame nentima, et kuramuse hea oli üle nii pika aja!!! Kuigi meie õhtu oli tänu vesipiibule juba niigi tehtud, läks see mõne aja pärast veelgi paremaks kui muusika keerati valjemaks ja uksele ilmus ilmselt lähis-ida juurtega poolpaljas kõhutantsija kes vaatamat oma lamedavõitu kõhule seda siiski suurepäraselt raputada oskas. Ruttu sai selgeks, et tegemist on profi esinejaga, kes rahva kenasti käima tõmbas ja oma show jooksul ka pea igast lauast kellegi ka tantsima võttis. Meie lauast kahjuks keegi jalga keerutada ei saanud kuigi Margusel oli küll selline nägu peas, et hullult tahaks... (ok tegelt ronis ta iga kord peaaegu laua alla kui tüdruk meie laua poole tuli :) Igatahes tekitas see söögikoht kahepidiseid tundeid - ühest küljest väike maanteeäärne kebabi- ja burksirestoran - teisest küljest suur õhtune meelelahutuskeskus. Usun siiski, et eelmine reede ei jää meil sinna kohakesse viimaseks külastuseks.
Laupäeval oli lõpuks kätte jõudnud päev kui keegi teine peale Harry ka esimese palga puhul välja pidi tegema ja seega läksime juba suhteliselt varakult Marguse ja Anne juurde pittu, kus tähistasime Marguse esimest palka ning tõsiasja, et ka temal sai töö seal ettevõttes otsa ja tuleb jälle uus amet vaadata. Igatahes kujunes sellest õhtust suuremat sorti nuumamisorgia, kuna meie usinad võõrustajad olid lauad hea-paremaga looka katnud. Laud meenutas olemuselt lausa lapsepõlves kuuldud muinasjuttudest tuttavat lohe kellel iga maha löödud pea asemele kasvab kaks uut, sest iga kord kui midagi laual otsa sai, toodi köögist kaks uut kausitäit asemele. Õhtu edenedes kraamisime meie päeval kohalikust nännipoest (50 krooniga!) omandatud pokkerikomplekti välja ja kuigi see isegi lõhnas veel suure Hiina tehase lapstööjõu järele ja meenutas kvaliteedilt paremate sõnade puudumisel midagi ääretult ebakvaliteetset, siis ajas ta siiski asja ära ja lõbu oli laialt. Õhtul vaarusime kahepeale kokku 15 kilo kaalukatemana koju ja järgmisel hommikul oli ikka kõht veel nii täis, et hommikusöögiks valmistatud maitsev omlett ei tahtnud vägisi ka alla minna.
Ega nagu muud põnevat eriti juhtunud polegi... Tõmbaks siis siin jutujärje koomale ning nagu too hommikusöök eelmisest lõigust ei tahtnud vägisi alla minna, ei taha ka meie sind siin lehel kauem vägisi kinni hoida, vaid soovime sulle kõike head ja kohtume juba varsti jälle uutes postitustes ja kommentaarides...

PS: Geir ja Kukk ja kõik teised kes veel selliste lollustega tegelevad, tõmmake siis Harry eest värskel lumel paar külksi ka...

Ei kommentääri...

No tere jälle hea sõber. Tore sind siin lehel taas kohata. Kuidas sul siis vahepeal ka läinud on? Mida huvitavat teinud oled? Mida põnevat on meie armsal Eestimaal vahepeal juhtunud?

Eelpool mainitud küsimustega proovime sinus armas lugeja tekitada huvi meiega rääkimise vastu. Aga selleks tuleb meil kõigepealt õpetada sind meiega rääkima... Enne kui nüüd solvunult end siit lehelt minema navigeeerid, siis luba meil seletada: me ei arva sugugi, et austatud lugejal oleks mingisuguseidki probleeme enese verbaalse väljendamisega, vaid soovime hoopis juhtida tähelepanu tõsiasjale, et sa saad meiega selle kauni internetipäeviku kaudu suhelda. Innustame sind meile vastu kirjutama, meie postitusi kommenteerima, meie kirjutatut maha tegema ja rääkima meile kuidas sinul seal toredas väikses riigis, mis asub Põhja Euroopas täpselt Soome all (ei teagi mitu korda oleme pidanud oma reisil juba seda väljendit kasutama), ka läheb. Kui sina meile üldse ei kirjuta, siis tunneme end iga postitusega aina rohkem igavate monoloogide ettekandjatena. (Selgituseks olgu öeldud et me ei taha end nii tunda :) Seega nüüd kui oleme sinus tekitanud suure isu meile midagi öelda, siis iga postituse lõpus on selline hiirega klikkitav sõna nagu comments (tavaliselt on selle sõna ees mingi number mis näitab juba postitatud kommentaaride arvu). Sinna vajutades saad sina meile öelda absoluutselt kõike mida sülg suhu toob. Sõima, kiida, täna, tervita kedagi tähtapäeva puhul või kirjuta kasvõi mõni enda loodud luuletus - mida iganes sülg suhu toob. Nii teeksid igatahes meile palju-palju rõõmu. Siinkohal tänaksime nii südamest, kui igast teisest organist millega tänada on võimalik kõiki kes meie postitusi juba kommenteerinud on. Te olete meile juba palju-palju rõõmu teinud ja loodame, et jätkate seda meeldivat tava ka edaspidi.

Nüüd aga oleme juba piisavalt sinu aega raisanud. Paranda meid, kui me eksime aga tegelikult tulid sa ju siia meie tegemiste kohta lugema, mitte kuulama mingit mõtetut hala selle kohta kuidas autorid soovivad enam tagasisidet blogiseirajatelt kaugest Eestist ja ka mujalt. Nüüd siis asja juurde. On olnud üks tegus nädal, täis uusi kogemusi, pidusid ja huvitavaid seiklusi.
Kuna Harry oli esimene kes endale siin aborigeenide maal mingisuguse tööotsa leidis, pakkus meie tore sõber Margus kohe välja, et esimese palga eest tuleb ikka teistele välja ka teha. Mõte meeldis kõigile hirmsasti ainult Harry muutus kuidagi nukraks. Mis seal ikka - suurema konflikti vältimiseks saigi siis esimesel reedel peale Harry palgapäeva Anne ja Marguse juures kenake pidu püsti pandud. Olime viiekesti: Loo autorid, Margus, Anne ning Ivi. Sõime, jõime, tegime nalja ja panime end valmis linna peale minekuks, sest olime kindlasti nõuks võtnud sel õhtul ka kohalikku ööelu kaema minna. Kahjuks pole me selle toreda asjaga siin Perthis veel eriti tegelenud. Kui aeg oli küps, ehk viimase linna viiva bussini oli jäänud ca 10 min, kobisime üleslöödult uksest välja ja lippasime jooksujalu bussipeatusesse. Tegelikult ma täpselt ei teagi miks me jooksime, kuna teekond peatuseni oli umbes 500m pikk ja jõudsime sinna tubli 9 min enne bussi. Samas tore oli vahelduseks joosta ja palju nalja pakkus vaatepilt kuidas tüdrukud oma kontsakingadega tipivad, käekotid uhkelt kaenlas :) Peatusesse jõudes hakkas siis meie kergelt hingeldavas ja pisut januses grupis ringi käima kaheliitrisesse plastikpudelisse kokku segatud vein coca-ga, et tuju oleks kõigil linna saabudes just parajalt ülev. Pärast umbes 7-t ringi ja 3/4 pudelitäit taipas keegi meist kella vaadata ja suur oli meie ülatus kui tolle ajanäitja kohaselt oleks pidanud buss juba 10 min tagasi meie peatusest minema sõitma. Mis tegelikult juhtus - kas buss tuli palju varem või jäi üldse vahele jääb siinkohal ilmselt igavesti saladuseks.

Igatahes, meie teada-tuntud koonrid taksot võtma ei kavatsenud hakata, seda enam, et meid oli viis ja oleksime vajanud kas kahte taksot või minibussi.

Tagasiteel Marguse ja Anne juurde märkasime aga tee ääres parajat hunnikut ostukärusid. Mingil kummalisel põhjusel on siinsetel inimestel komme poest ostetud kaup ostukäruga kohe päris koju viia ja siis ostukäru mööda tänavat alla poe poole tagasi lükata. Ja nii ongi kõik tänavaäärsed poodide ümbruses kärusid täis. Anyway meie peomeeleolus + ostukärud tee ääres = ostukäruromuralli. Tüdrukud hüppasid kärudesse, meie Margusega olime roolis ja tegime seal ikka sihukest sõitu, et värske maailmameister Hamilton ise võtaks ka meie ees mütsi maha.

Kui ostukärudega sõitmine oli end meie jaoks ammendanud läksime kõrvalasuvasse parki laste mänguväljakule kus sai tegeleda kiikumise, liulaskmise ja paljude muude toredate lõbustustega. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha võib vajasid nende lõbustused nii mõneltki meist parajat pingutust. Sai pulli tehtud, sai pilte tehtud ja sai end parjalt liivaseks tehtud. Kui ka mänguväljaku atraktsioonid olid end viimaks ammendanud jalutasime tagasi Anne ja Marguse pessa ning mängisime õues tähistaeva all hoopis "Sabotööri" (on üks kaardimäng, kes teab see teab, kes ei tea see küsigu kellegi targema käest). Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli ühe marutoreda õhtuga ja võibolla läks isegi hästi, et me linna ei jõudnud.

Laupäeval käisime rannas ja tegelesime tavapärase laintes hullamise ja päikese käes lebotmaisega. Ainult Jaanika pidi laupäeval õhtupoolikul tööl olema ja sai sel nädalavahetusel vaid ühe päeva rannas veeta. Kurb - aga keegi peab ju peres raha ka teenima, nentisime kibedalt :)

Uuest nädalast selgus tõsiasi, et alates teisipäevast saab Harry töö otsa ja ta peab endale uue koha vaatama. Noh pole lugu eks leiab uue ja parema. Vähemalt sai pea kaks nädalat seda Austraalia tööd maitstud ja kogemuse võrra rikkamaks. Nagu aga vanasõna ütleb on ühe õnnetus aga teise õnn ja alates teisipäevast leidis hoopis Margus endale tööotsa. (Kuigi siinkohal ma polegi kindel kellele sai osaks õnnetus jakellel õnn :) Tema tõstab nüüd vähemalt selle nädala lõpuni ühes ettevõttes arvutifaile ühest serverist teise, või midagi sarnast.

Jaanika alustas aga alates selle nädala kolmapäevast tööd ühes kohvikus.Tema töö kestab vähemalt kaks nädalat tööpäeviti kella 7.00-st 15.00-ni ja näikse olevat üsna pingeline sest viimased kaks päeva on Jaanika koju tulles Harry käest sellisel toonil ja ilmel jalamassaaži nõudnud, et Harryl pole olnud julgust talle ära öelda. Harry ise on alates kolmapäevast tegelenud selliste arendavate tegevustega nagu teleka vaatamine ja magamine. Vahel kui selle kõrvalt aega on üle jäänud siis otsis vähe tööd ka aga praegu pole veel midagi sobivat leidnud.

Eile käsid loo autorid kahekesi seiklusi otsimas sellisel saarekesel nagu Heirisson Island. See väike saar asub päris Perthi südalinnas keset Swan Riveri´t ja on umbes 2 x 0,5 km suur (või õigemini väike). Kohalikud teadsid meile rääkida, et see saar pole mitte tavaline saar. Umbes pool sellest saarekesest on nimelt kõrge võrkaiaga piiratud. Sinna aeda saavad kõik soovijad omal riisikol siseneda aga nad peavad arvestama, et võivad kohtuda seal vabalt elutsevate hirmaste elukatega.
Jah jutt käib loomulikult kängurutest. Värava peal rippus silt mis teatas, et kuigi kängurud on muidu rahumeelsed loomad, siis tasub ikkagi ettevaatlik olla, kuna nende rahumeelsus võib kergesti, ilma igasuguse etteteatamiseta, agressiivsuseks muutuda.

Kuna kummalgi autoril polnud tol päeval soovi kängurudega poksima hakata, otsustasime ettevaatlikud olla ja neid väliselt suhteliselt armsa olemisega loomi iga hinna eest mitte kuidagi ärritada. Teadmata mis meid ees ootab marssisime oma julguseriismeid kokku kraapides aeda sisse, ehkki näha polnud kusagil hingelistki. Jalutasime fotoaparaadiga relvastatult ning iga põõsast kostva sahina peale võpatades vaikselt mõõda teerajakest edasi ja lootsime ainult eluga pääseda. Kui olime mõnda aega jalutanud ja ikka mitte kängurupabula haisugi tundnud, hakkas meis mõlemas idanema kerge pettumuseseeme. Kas siis tõesti oli meid ninapidi veetud ja siin ei elutsegi ühtegi känguru. Samal hetkel sai aga meie pettumus nagu käega pühitud, sest Jaanika osutas demostratiivselt ühele põõsale kust hüppasid välja kuus sümpaatse olemisega känguru. Tardusime hetkeks hirmunult, ent mõistsime peagi, et neid loomakesi meie, inimloomade, kohaolek absoluutselt ei huvitanud. Astusime siis mõned sammukesed lähemale ja kukkusime hoolega pildistama nagu üks keskmine Jaapani turist Disneyland´i sattudes Miki Hiirt pildistaks.
Olles neid vahvaid elajaid mõnda aega oma klõpsimisega tüüdanud hakkas, üks loomake vaikselt meie poole hüppama. Kui vahemaa oli juba alla 5 meetri ja tema kurss oli otse meie poole, meenus meile mõlemale korraga, et meie buss läheb varsti ja peaksime hakkama ruttu sinna poole jalutama. Lahkusime siis kiirkõnniga selleks korraks sealt saarelt, fotoaparaadis hunnik pilte ja hinges hea tuju, et saime nende tuntuimate Austraalia sümbolitega ka (suhteliselt) vabas keskkonnas veidi aega veeta.

Täna ehk siis reede õhtul mõtlesime aga kogu kambaga ette võtta veel ühe toreda seikluse, millest räägime juba järgmisel korral. Ahsoo ja infoks veel niipalju, et Ivi kes meile siia justkui alles saabus, pakib alates homsest oma kodinad kokku ja läheb peamiselt Lääne-Austraalias toimuvale kahenädalasele tuurile. Soovime temale siinkohal palju edu ja ehk õnnestub täna õhtul veel üks korralik pidu maha panna enne kui meie seltskond lagunema hakkab.

Lõpetuseks tahaksime õnnitleda Harry isa ja vanaema sünnipäevade puhul. Nad elagu, nad elaguu,nad elaguu, nad elaguu-uu, nad eee-laaa-guuu, ja nende õnn see õitseguu... Samuti tervitaksime siinkohal veel kõiki Marte ja Martineid keda me tunneme ja ei tunne ning samuti kõiki isasid, eriti aga meie endi omi. Ahhh kui juba tervitamiseks läks siis tervitame kõiki oma tuttavaid ja sõpru kes leiavad oma tihedate argipäevakohustuste kõrvalt aega meie lehel käija. Muide tänu Marguse häkkerlikele oskustele on meil ka nüüd umbkaudne ülevaade lehe külastatavusest ja peame tunnistama, et tunneme end lausa kõrvust tõstetatuna kuna alates 23ndast oktoobrist ehk umbes 3 nädalaga on meie erinevaid postitusi külastatud juba umbes 750 korda. Meie eesmärk on saavutada 6 kuu pärast suurem loetavus Delfil või postimees.ee´l. Ja-jah praegu te naerate...aga oodake ainult...

Aga nali naljaks - ära siis armas lugeja unusta selle postituse esimeses lõigus kirjutatut e. kommentaari lisamast :)

Olge muhedad!

Härry and Dzäänikä

Uus kodu, uus töö, uued tuttavad- kõik on uus.....

Jah, kallis lugeja, hetkel on veel kõik Austraalias uus ja huvitav meie jaoks, avastamisrõõmu on olnud palju-palju ja loodame siiralt, et see nii ka jääb mõneks ajaks. Seda sa vist juba oled kuulnud kusagilt, et leidsime omale väikese ja hubase kodukese ja nüüdseks oleme ka siia õnnelikult sisse kolinud. Elamisega oleme vägagi rahul, kurta pole millegi üle ja isegi majanaabrid on olnud siiani väga sõbralikud. Need, kes oskavad mõne sõna inglise keelt ikka püüavad meiega natuke suhelda ka aga need, kes ei oska või me lihtsalt ei suuda aru saada nende imelikust aktsendist, lihtsalt naeratavad meile. Ühesõnaga, väga sõbralik õhkkond on meie majas, sest kõik koguaeg naeratavad üksteisele :) Seda me oleme õppinud, et aasia inimesed on väga suured söögitegijad ja meie köögis on tunda koguaeg värskelt valminud riisi või nuudlite aroomi. Meil on isegi väga suur ja uhke riisi aurutamise masin köögis, mis töötab meil otseloomulikut 24 tundi ööpäevas, et soe riis oleks koguaeg käepärast aga meie seda kasutada veel ei oska ja pole julgenud küsida ka. Ilmselt on Aasisas selle masina kasutamise oskus elementaarsem kui jalgrattaga sõita oskamine. Kui meie köögis süüa teeme, siis tullakse vahel uudishimulikult vaatama, et missugune see Euroopa toit siis välja näeb. Arvan, et kui me mõnipäev kartulipudru tegema hakkame, siis lähevad ilmselt küll nende pilusilmad palju suuremaks kui need praegu on.
Suures toas on meil lisaks telekale ka playstation ja kahjuks on selle avastuse teinud ka Harry. Kui jaapanlased ja korealased siin armastavad mängida tetrist, siis Harry, kes pole saanud juba 2 kuud autoga sõita, teeb seda tasa rallit kihutades. Internet on meil siin majas mobiilne, paned mingi jublaka oma arvutile külge, mis ühendab sind internetiga. Kahjuks on ükskõik mille allalaadimine välistatud kuna allalaadimiste piir on 3 giga kuus ja kui see maht peaks ükskord täis saama, siis oleme netita. Kahjuks seda jublakat ei tohi oma tuppa viia, vaid peab kasutama ainult suures toas aga ega meie siis reeglitest kinni pea. Kuna kõik lähevad siin väga vara magama, siis meie oleme ainukesed hilised häkkerid majas.
Oleme endale lõpuks ka tööotsad suutnud leida. Kolm kuud puhkust on rahakotile ja pangakontole mõjunud salendavamalt kui kristlasele paastuaeg. Kahjuks me siin veel rahapuid ega põõsaid ka leidnud pole, seega polnudki nagu muud võimalust kui tööle minna. Aga peab ütlema, et need kolm kuud puhkust on meid päris ära rikkunud, ega tööd eriti ei viitsi enam teha ja hommikul vara tõusta on lihtsalt jube. Aga mis tööd me siis teeme? Harry on kontoritöö peal, sisestab hoolega excelisse numbreid ja paneb aruandeid kokku. Eriti tema arunatukest stimuleeriva otsaga just tegu pole aga vähemalt on mingigi regulaarne sissetulek kuniks midagi paremat leiab. Jaanika teeb vana head tuttavat tööd ehk siis on cateringi ettevõttes teenindaja. Kuna Jaanika on tuntud kui maailma suurim unimüts, siis sobis see töö talle väga hästi, kuna tööpäev algab tavaliselt alles kell 2 päeval või hoopis õhtul. Palga üle ei saa nuriseda, kuigi see võiks alati suurem olla.

Mis me siin siis veel oleme jõudnud näha või korda saata? Nädalavahetusel oli imeilus ilm ja otsustasime Marguse ja Annega loomaaeda minna, et lõpuks ka oma silmaga ära näha need kurikuulsad kängurud ja koaalad. Olime juba sellest väsinud, et kõik küsivad iga kord, kas oleme elusat kängurud ka näinud. Ja kulla Maarjakene - ära ütle, et loomaaias nähtu arvesse ei lähe... Muidugi läheb, sest kes see siis viitsib rongiga kuskile linnast välja kõrbesse sõita, et päris looduses kängurusid näha - küll jõuab veel, oleme siin Austraalias alles napilt 3 nädalat olnud. Igatahes oli meil väga vahva päev, nägime igasuguseid teisi huvitavaid loomi ka. Nalja pakkus muidugi asjalugu et suurem osa loomadest olid tulenevalt kuumast-kuumast päikesest suures lebotamisehoos ja erilist actionit just kusagil ei toimunud. Ühed elukad kes meile eriti hästi meelde jäid olid tohutusuured ja eriti pikade juhtmetega 2 kilpkonna, kelle kilpide sisse mahuks vabalt kas üks korpulentne Harry või 2 keskmist eesti naist. Kuigi vaieldamatuks lemmikuks sai meil siiski üks tore koaala kes eriti agaralt eukalüpti lehti nosis ja lihtsalt maru kaisutatav välja nägi.

Pühapäeval aga oli siin linnas selline huvitav üritus nagu Red Bull Air Race ehk siis eestikeeli lennukite võidusõit. Juba eelnevatel päevadel võis kosta linnast lennukite mürinat aga pühapäeval oli see kõige tähtsam sõit ehk siis finaal. Istusime jõe ääres imeliku valge ja väga tolmuse liiva peal ning vaatasime pead kuklas lennukeid. Jõe peale oli pandud täispuhutud takistused ja nende vahelt pidid nad läbi sõitma kas siis horisontaalselt või vertikaalselt. Ja muidugi oli üheks ülesandeks ka surmasõlm, mis kaugelt vaadatas ei tundunud väga hirmus aga lennukis ise olla küll ei oleks tahtnud. Võidusõidu vaheaegadel lõbustati vaatajaid erinevate lennukite show'dega, näiteks mõned tegid õhus erinevaid kujundeid, päris madalalt jõe kohalt sõitis üle suur reisilennuk, nägime ja muidugi ka kuulsime ära reaktiivlennuki ja palju muudki.
Pühapäeval jõudis lõpuks siia ka Ivi, kes oli siiani Tais, Kuala Lumpuris ja Singapuris ringi reisinud. Reisiga jäi ta väga rahule ja nagu meiegi oli leidnud palju uusi sõpru juurde. Esmaspäeval oli Harry tööl ja Jaanika tegi Ivile väikse tutvustava tuuri linnas. Erinevalt nädalavahetusest oli esmaspäeval päris jahe ilm ja kuni tänaseni on iga päev ka vihma sadanud. Ivi jaoks on siin eriti külm, sest kui oled alles hiljuti Aasiast tulnud, siis oled harjunud iga päev ikka 35 kraadiga. Kui meiegi mõned nädalad tagasi siia saabusime, siis tundus ka siin väga külm aga tegelikult pole hullu midagi. Loodame ainult et vihm jääb järgi ja rohkem võiks päikest näidata.
Oma jutujärje võtaksime seekord kokku ühe lihtsa retseptiga mis ehk paljudele lugejatele ühel voi teisel moel võib ara kuluda. Aga Sinuga armas lugeja kohtume juba järgmisel korral.

Õhtune retseptisoovitus: Odav internet

Koostisosad:

• 1 Wifi antenniga varustatud sülearvuti
• 25 - 50 ühikut kohalikku raha
• 1 baaridest ja kohvikutest kubisev tänav

Võtke sülearvuti kaenlasse ning minge baaridest ning kohvikutest kubisevale tänavale. Lülitage sülearvuti sisse. Kontrollige, et ka Wifi antenn oleks sisse lülitatud. Kõndige mooda baaridest ja kohvikutest kubisevat tänavat aeg-ajalt Wifi signaalide nimekirja uuendades. Juhul kui mõni neist on korraliku signaaliga, jatke selle signaali nimi meelde. Vaadake üles ning tehke kindlaks kas selle signaali nimi kattub mõne baari voi kohviku nimega teie lähiumbruses. Kui ei kattu, vaadake tugevuselt järgmist signaali jne. Kui aga mõne signaali nimi kattub mõne kohviku voi baari nimega astuge sinna sisse. Istuge mõnda lauda maha ja tellige odavaim asi menüüst. Küsige teenindajalt viisakuse pärast kas neil internet on. Ilmselt on tegu Security Enabled (kaitstud) võrguga, seega on sinna sisse pääsemiseks tarvis koodi. Paluge teenindajal tuua Teile internetikood. Kui see käes, sisestage see oma arvutisse ja paluge oma arvutil see kood mällu salvestada. Surfake internetis kuni soovite ja restoranist lahkumisel ärge unustage oma tellimuse eest maksta.
Nüüd kui soovite edaspidi internetti minna siis tarvitseb Teil vaid selle baarile voi kohvikule piisavalt lähedale minna ja mugav koht leida (pargipink, trepp vms) ning internet on seal edaspidi tasuta. Enamikus kohtades interneti koodi ei muudeta.
Retsept on suhteliselt lollikindel, mitmeid kordi spetsialistide poolt järele proovitud ning sel puuduvad püsikulud. Veelgi parem on see, et see retsept toimib ilmselt peaaegu kõikjal maailmas kus Wifist kuuldud on.

Serveerige külmalt !

Head isu!

Teisiti...

Mõtlesime seekordse postituse teha pisut teisiti kui eelnevad. Teeme sellepärast, et enamus selle blogi jälgijatest pole ilmselt kunagi vaevaks võtnud Austraaliamaal ära käija. Teatavasti on aga see inimeseloom juba ükskord nõnda ehitatud, et tal tekib mingi ettekujutus ka nende paikade kohta, kuhu ta veel sattunud pole. Tuginegu see siis tuttavate jutustustel, telekast vaatama juhtutud saadetel-filmidel või jumal-ainult-teab millel muul. Autorid võivad küll kahepeale kokku neli kätt südametele pannes tunnistada, et enne siia jõudmist oli meil Austraaliast küll pisut erinev nägemus, kui nüüd ise siin kohapeal olles. Seega, sinu lahkel loal nimetaksime selle loo " lõbusaks vahepalaks" tavapärastele päeviku vormis lugudele, et anda sulle pisut konkreetsem pilt meie elust siin Perthi linnakeses Austraalias nii, et sul poleks vaja kõike tavalistest postitustest ridade vahelt lugeda. Loodetavasti annab allolev kirjatükk sulle konkreetsete näidete varal terviklikuma, ent siiski sügavalt subjektiivse :) pildi, sellest mis moodi siin teisel pool kera asjad käivad ning mis moodi siinne elu Eesti omast erineb ja mille poolest ehk ka pisut sarnaneb.

Meie naiivsevõitu arusaam Austraaliast enne siia saabumist oli näiteks selline - igas suunas nii kaugele kui silm seletab keksivad kõikjal ringi vallatud kängurud, kukrud nodi täis; eukalüptipuid ehivad armsa olemisega koaalad; kõikjal võib kohata tohutustes kogustes surmava hammustusega ämblikke, skorpione ja madusid; kõik inimesed käivad igal pool (ka teatris ja kohtus) varbavaheplätudega; vähemalt iga kolme sõna tagant ütleb iga endast lugupidav austraallane "Cheers mate" ning suurem osa elanikkonnast elab kaunis linnakeses nimega "Summer Bay". Kuigi tegemist ilmselgete liialdustega oleme pidanud nentima, et igas punktis on siiski ka terajagu tõtt (Välja arvatud viimases muidugi, jäägu "Summer Bay" siiski "Kodus ja võõrsil" tegelastele :)
Aga võtaks nüüd alapunktide kaupa pisut kokku mis üht Kängurudemaale reisivat maarjamaallast ees võiks oodata. Kuna teame, et austatud lugeja on väga mugav inimene siis oleme kõiksugu teksti lisatud hinnad konverteerinud juba eesti valuutasse. (Ahjaa valuuta kurss on ca 7,7, seega siin olles korrutame pidevalt kõike umbes 8-ga)

Hinnad
Hinnad on nii ja naa. Siin on võimalik kulutada väga kiiresti väga palju raha, kuigi samas leiab kõik eluks vajaliku ka täiesti normaalsete hindadega. Vahel on käärid lausa uskumatud, et ka hiina inimestel läheksid silmad suureks(ja tihti lähevadki). Näiteks on võimalik poes kulutada 200 g-se lastevorsti analoogi peale 50 krooni või 1 kilose peale 25 krooni. Juustuga sama lugu... 2l mahl maksab ca 20 krooni, grillkana aga umbes 80 krooni. Tavalise toidukorvitäie eest (Piim, munad, või, sai, vorst, juust, pool grillkana, 300 g pastasalatit ja veerand arbuusi) tuleb kassas välja kõhida ca 250 krooni. Praad mitte väga nooblis kohas maksab ca 100 - 150 krooni. Õlle eest röövivad siin kõvasti nagu ilmselt oma eelmisteski postitustes kurvalt kirjutanud oleme - 0,33 õlle on poes ca 20-40 krooni, suurtest pudelitest ja tuntud brändidest rääkimata. Päris pubisse pole veel julgenud küsima minnagi :) Vein on sigaodav - parim pakkumine mida seni näinud oleme oli 16 krooni liitri kohta, ehk siis ca 12 krooni maksaks tavasuuruses 0,7l pudel :) Üldiselt oleme täheldanud, et kui ostad palju korraga säästad päris korralikult, seega siin poodides eriti korvidega inimesi ei näe, liigeldakse ikka suure kuhjaga kärudega. Tööstuskaupade hindadega veel eriti tihedat kokkupuudet ei ole olnud aga niipalju kui silma on jäänud võiks paigutada Eestiga umbes samasse auku.
Riideid pole siin samuti veel eriti ostnud, kuna tegime Tais oma suuremad ostoksid ära, kartuses et siin on kõik palju kallim. Tegelikkuses leiab siin üldjuhul riidetüki suhteliselt odava raha eest, juhul kui just mõnd maailmatuntud brändi taga ei aja ja päris kesklinnast ei osta. Näiteks triisärk leiab siin uue omaniku alates 100 krooni eest, kena suvine kleit aga alates 150st kroonist. Eks nagu igal pool maailmas, oleneb kust ja kellelt ostad.

Transport
Kasutame siin ringiliikumiseks midagi, millele Eestis pärast juhilubade saamist eriti tähelepanu ei pööranud - nimelt ühistransporti. Äärelinnade suhteliselt hea rongi- ja bussiühendus kesklinnaga on selle meie, kui paadunud autoinimeste jaoks, isegi suhteliselt talutavaks muutnud. Piletid on aga Eestiga võrreldes pisut kallimad. Siin on süsteem üles ehitatud nii, et linn ja äärelinnad on ära jagatud tsoonideks ning põhimõtteliselt mida kaugemale linnast välja e. mida kaugemasse tsooni sõidad seda rohkem tuleb ka kukrut kergendada. Ühe tsooni pilet maksab umbes 16 krooni, kahe tsooni oma 24 krooni ja nii edasi tsoone on vist kokku 7. Üks pilet kehtib 2 tundi ja selle aja jooksul saad oma ostetud tsoonides piiramatult ringi vurada. Meie oleme kõik oma sõidud siiamaani kahe tsooni piires sõidetud saanud, ehkki transpordi peale on kulunud rohkem raha kui meile meeldiks. Veel üks huvitav tõsiasi Perthi kohta on see, et tegemist on sõna otseses mõttes väga lameda linnaga. Enne kui hakkad mõtlema, et teeme oma uut kodulinna maha siis lase me seletame: kuigi siin on elanikke ligi neli korda rohkem kui Tallinnas, on siin kõrgeid kortermaju oluliselt vähem ja suurem osa on alles viimasel ajal ehitatud. Seega on linn Eesti mõistes lausa hiiglaslikule maalapile laiali tõmmatud ja vahemaad on ühest linna otsast teise ikka päris korralikud. Võttes arvesse eelmises lauses välja kuulutatu ja tõsiasja, et kütus maksab siin umbes 11-12 krooni siis ei tule ilmselt sulle terane lugeja üllatusena, et enamus kohalikke vurab ringi päris oma automobiilidega. Mis meile päris sobib kuna rongis, bussis või mujal ühistranspordis istekoha leidmisega enamasti vaeva näha ei tule.

Majutus
Siin nüüd oleneb tohutult sellest kui kauaks plaanid ühte kohta pidama jääda. Kui kavatsed kusagil peatuda vähem kui kuu, leia omale hotell või hostel (backpackerite hostelis nööritakse kahese toa eest ca 500 eeki, voodikoha eest 8 toas aga umbes 150 eeki öö eest.) Kui jääd püsima 1-3 kuuks, proovi endale leida tuba mõnes majas vüi korteris (olenevalt kohast ca 1000 - 3000 per tuba per nädalal) kui aga kavatsed peatuda lausa 3-6 kuud või enam võid hakata otsima endale üüriks tervet korterit või maja(nöörivad nii umbes 10,000 per kuu korteri või ridamaja eest ja pisut rohkem eramaja eest.) Korterid ja majad on siin enamasti mitte kõige uuemad ja läikivamad aga samas kõik eluks vajalik on tavaliselt olemas ja rendihinnas sisalduvad üldjuhul ka kõik kommunikatsioonid. Interneti ühendus on enamsti olemas aga kuna tegeist tavaliselt umbes millegi sarnasega nagu mobiilne internet eestis siis allalaaditud maht kalendrikuu kohta on piiratud (meil on näiteks 3 giga kuus - seega pole just palju :(

Töö otsimine
Kes vähegi viitsib tööd teha ja pole eriti valiv selle suhtes mis ta teeb leiab siin kindlasti hõlpsasti töö. Samas seavad meie viisa tingimused (Work&Holiday Visa) meile ühe nõmeda piirangu mida ilmselt tööandjate poolt eriti ei hinnata - nimelt tohime töötada ühes ettevõttes maksimaalselt 6 kuud. Kes see ikka tahab omale töötajat välja koolitada kui ta peagi pärast koolitamist nagunii uttu tõmbama peab. Seega jäävad meile avatuks igasugu lühikesed tööotsad mida siin hellitavalt temp`ideks kutsume. On lausa olemas spetsiaalsed tööbürood kes selliste lühiajaliste lepingutega tegelevad. Naljaks on ehk see, et kogu raha ja info liigub läbi tööbüroo, seega ollakse justkui tööbüroo palgal. Nendele ütled kui oled haige ja ei saa kohale ilmuda, nemad maksavad sulle palka, nemad tegelevad sinu maksude ja puhkusetasudega jne. Paraku see odav lõbu muidugi ei ole, naised saunas rääkisid, et nad võtavad ca 30% palgast vahelt ja 12 kuu jooksul pärast mõne ettevõttes lühiajalise töö lõpetamist töötaja sinna ettevõttesse tagasi minna ei saa muidu tuleb firmal maksta päris kopsakas "finders fee" või eestimaakeeli trahv. Ahjaa makse röövitakse siin meie viisaga palgast ca 28% (neil on see siin astmeline, seega me täpset % sulle hetkel öelda ei oska) kuid peale palga maksab tööandja sulle iga kuu ka ca 10 pensionifondi (superannuation) mille pärast siit maalt lahkumist tagasi saad. Palkadest niipalju, et juhuotste eest teenib siin minimaalselt 80 krooni tunnis kätte aga keskmine on vist umbes 120 krooni tunnis kätte. Ühesõnaga kui töö on olemas on raske mitte üleliia kulutades mitte toime tulla :)
PS: Kolmapäevast reedeni pärastlõunal kontoris töö kõrvale paar õlut või paar klaasikest veini on täiesti normaalne, kusjuures ettevõtte kulul :) !

Kliima
Kliima on siin "huvitav"... Pärast Tai niisket soojust, on siin kummaliselt kuiv. Paslik oleks võrrelda, et kliimad erinevad nagu aurusaun ja soome saun. Samuti on siin suhteliselt hõreda osoonikihi tõttu end lihtne sõna otsese mõttes nii ära põletada, et pärast on keha villis. Samuti on soovijatel väga lihtne saada kiiresti endale nahavähk või mõni muu tore nahahaigus. Austraallased ise on sellest äärmiselt teadlikud ja manitsevad meid ikka alatasa end korralikult (päikese)kreemitama. Päikest siia ikka jagub, kuid tema puudumisel võib lühikestes pükstes ja T-särgis praegu veel ikka pisut jahe hakata. Temperatuurid on praegu päeval ca 24-30 ja öösel 14-18, samas praegu on Austraalias nagu Eesti mõistes Aprilli algus - pole nagu õieti (ole vait Margus) suvesoojad veel alanudki. Ookeani vesi püsib aastaringselt meeldivalt jahutavatel temperatuuridel ehk siis umbes 18 - 22 kraadi ringis. Ujujad on praegu veel vähevõitu (ainult hullud külmaga harjunud eestlased:) aga küllap iga sooja ilmaga neid ka rohkem koguneb.

Linn ja inimesed
Perth ise on meeldivalt rahulik linnake, kus Austraalia "laid back" suhtumine väga hästi kohalike käitumismaneeridelt ka peegeldub. Selle linnakese on õitsema pannud kõikjal linna ümbruses asuvad maagi ja mineraaliderikkad väljad, mis on siia meelitanud palju kapitali ja tööjõudu. Ei oleks vist suur liialdus öelda, et ühel või teisel viisil on suurem osa Perthi elanikke kas otseselt või kaudselt millegi kaevandamisega seotud. Linna keskelt voolab läbi pirakas, kohati kuni kilmomeetrise läbimõõduga jõgi ning linn piirneb läänest väga pika ent samas väga ilusa rannaribaga, kus tehtud pilte sa kindlasti ka meie eelmistest postitustest näinud oled. Linna kaunistavad veel suhteliselt tihedalt kõiksugu pargi ja niisama muruväljakud, seega rohelusest siin küll puudust tundma ei pea. Muide nagu enne öeldud sai siis tegemist väga lameda linnaga ja juuresolevalt pildidlt võib lugeja ära näha kõik majad mis on üle 3 korruse :) Linna üks suurimaid parke King´s Park on mõõtmetelt lausa selline, et sinna võib julgelt telgiga 3-4 ööks matkama minna, ilma et satuksid samasse kohta mitu korda. Inimesed on väga meeldivad ja sõbralikud ning hätta jäädes ei pea küll keegi abi küsimist kartma. Päris palju kohtab tänavatel aasiast pärit inimesi, ent nemad hoiavad enamasti omaette ja paljud ei hiilga just suurepärase inglise keelega. Kokkuvõtteks võib üsna kindlalt väita, et tegemist täiesti elamisväärse linnaga.

Ja oledki järjekordse üleliia postituse lõppu jõudnud armas külaline. Esialgu pidi see postitus olema lihtsalt lühike vahepala meie tavapärastele lugudele aga tundub et see sai ikka noh vähemalt sama pikk kui tavaliselt. Loodame, et said nüüd meie kodulinnakesest pisut parema ettekujutuse. Tänan, et viitsisid jälle meiega olla ja kohtuma juba varsti kui kirjutame mida põnevat me eelmisel nädalal ka tehtud saime.

Ülisuured lained, odav vein ja tunnid kinnisvaraportaalides...

Pealkirjas välja hõigatud sõnapaarid näikse ehk võhikule seosetu mulana, kuid meie eelmise nädala võtavad nad küll kenasti ja lühidalt kokku. Ja et teie meie tegemiste hoolsad jälgijad võhikuteks ei jääks, seletame allolevas lõigus pealkirjakese kenasti lahti.
Cottesloe rand Perthi lääneküljel ja selle ääres asetsev Ocean Beach Backpackers hostel, kus hakkame pärast nädalast paigalolemist juba vaikselt juuri alla ajama on meile pärast Tai randades veedetud päevi kuidagi väga koduseks saanud. India ooken, milleni meil numbritoast on kurnavad ca 50 m jalutada, on meid pea iga päev kostitanud Eesti mõistes tohutusuurte ja ülivõimsate lainetega, mille suurust ja võimsust on meil sulle, hea lugeja, lihtsalt võimatu siin kirjalikult edasi anda. Igapäevane kiikamine meie tengelpungadesse on aga meile külma duššina teavitanud karmi reaalsust, et tegemist pole siiski põhjatute aksessuaaridega ning on sundinud meid õllele ja hotellides ööbimistele vähem kulukamaid alternatiive otsima. Seega olemegi avastanud, et kui soovid midagi taskukohast juua, siis tasub poes seada sammud veiniriiulite poole ning kui soovid taskukohaselt magada, siis rendi endale kusagil majas või korteris tuba. Nonii, need tublid kodanikud, kes eelmise lõigu kenasti läbi lugesid võivad endale tunnustavalt seljale (või kui keegi soovib siis ka mujale) patsutada - te polegi enam võhikud :)
Tegelikult juhtus eelmisel nädalal loomulikult veel nii mõndagi muud põnevat, millel oma järgmistes ridades ka pikemalt peatume.

Eelmise postituse lõpus viskasime õhku mõtte, et ehk läheme homme randa ja Harry rendib endale Margusega kahe peale kalli raha eest surfilaua. Noh tegelikkuses juhtus hoopis nii, et avastasime oma ülisuureks rõõmuks hotelli jõudes, et siit saab kohe päris tasuta laudu randa kaasa võtta. Suure õhinaga krahmasime kohe kaks pirakat lauda endale kaenla alla ja põrutasime kõik laineid vallutama. Vette jõudes saime aga oma suureks kurvastuseks üsna kiiresti selgeks, et me keegi ei oska surfata - fakt, mille oma suures õhinas päris ära unustanud olime. Kujutan ette, et kohalikele, keda küll õnneks eriti palju rannas näha ei olnud kuna oli tööpäev, tegid meie kummalised ukerdamise laua all, peal ja kõrval kindlasti palju nalja. Lõppkokkuvõttes otsustasime korraliku juhendamise saamiseni oma surfikärjäärile käsipidurit tõmmata ja leppisime hoopis bodyboard´idega (surfilaua väike õeke, millega sõidetakse kõhuli). Pidime nentima, et ka nendega saab palju nalja ja sõidumõnu ning oleme nüüd kõik neljakesti (meie 2 ja Margus ja Anne) juba päris osavaks hakkanud saama.

Kui rannas end lainetega mürades juba päris väsinuks olime rabelenud, otsustasime minna Cottesloe keskusse poodi. Muidu oli poeskäik nagu poeskäik ikka aga seekord koperdasime tagasiteel kummalise loodusnähtuse otsa, mida autorid ei oska teisti nimetada kui suuremat sorti papagoide pulmad. Nimelt möödusime tagasiteel ranna ääres asetsevast ca 10 puust koosnevast salust, mille olid vallutanud sajad, et mitte öelda tuhanded papagoid, saatjaks kõrvulukustav säutsumine, mille tugevust detsibellides võiks ehk võrrelda mõnes siseruumis 30 täistuuridel töötava V8 mootoriga. Sürrealistlik oli kogu seda etendust puude keskelt jälgida, tunne oli justkui oleks sattunud vanameister Hitchcocki suurteose "Linnud" tänapäevasesse värvilisse versiooni. Siinkohal rõhutaks, et isegi väga värvilisse, kuna meie versioonis olid kõik peategelased tohutult kirjud papagoid. Igatahes jälle üks spektaakel, mida meile kõigile armsas Eestis viibides jälgima ei satu.
Sel õhtul läksime randa istuma, kuulasime laineid, vaatasime tähti, jõime kamba peale ära paar pudelit hääd odavat veini ja mõtlesime, et krdi hea, et me ikka selle seikluse otsustasime ette võtta.
Järgmisel hommikul selgus, et kuna kõik hostelid Perthi kandis on ilmselt saabuva suve tõttu täis broneeritud, siis saame oma kahest toast alles jätta vaid ühe. Õnneks oli see meie oma, kus kokku sees kuus voodit. Nii saimegi natuke proovida kui halliks me end Marguse ja Annega koos elades ka ajame, kuna ilmselt ei saa see meie Austraalia seikluse ajal olema mitte viimane kord eluaset jagada. Muidu polegi nagu viga midagi aga nagu autorid ka eelnevalt kartsid, siis Margus ja Anne mõlemad väga kõvasti norskavad :) Ok-ok tegelikult siiski mitte...
Juba Eestist alates oli meie plaan olnud laenutada endale nelja peale siis Austraalias sõltuvalt sellest, kus parasjagu viibime, paari kuu kaupa mõni suuremat sorti korter või maja. Kahjuks selgus aga juba pärast esimese viie kuulutuse ülespannud inimesega telefoni teel suhtlemist, et alla 6 kuu keegi enda omandit välja üürida ei soovi, eriti veel kui tegemist on mingite kahtlaste töötute Ida-Euroopa seljakotiränduritega. Proovisin panna end austatud majaomanike sussidesse ja pean nentima, et mõistan nende soovimatust meile lühikeseka ajaks oma kinnisvara välja laenutada :) Samas ei ole meie kitsasse eelarvesse planeeritud aasta otsa järjest hotellis elamist, seega leidsime lahenduse tubade üürimise näol, mis on odavam kui hotellis elamine aga peaaegu sama paindlik. Nii saigi eelmisel nädalal veedetud mitmeid tunde endale tuba otsides. Otsimise tegi veel eriti mõnusaks see, et kui muidu käisime siin mere ääres ühe noobli restorani Wifit näppamas, siis nüüd õnnestus Margusel kõrvalasuva hotelli wirelessi võrgu kood lahti murda ja nii meile tuppa päris oma intenet tekitada, mis pärast proovimist osutus veel ka päris kiireks.
Kui esimesed kohad olid välja vaadatud, jõudis kätte aeg jalad kõhu alt välja tõmmata ja neid oma silmaga kaema minna. Esimene koht, kus käisime on senini ka kõige tugevama mulje autoriks. Maja oli väljast muidu kena, pisut päevinäinud aga korralik ning kuulutuse allosas mustvalgel kirjas oleva "must love animals" klauslile suuremat tähelepanu pööramata koputasime õhinal uksele. Siis läks lahti üks suuremat sorti eri toonides haukumine ning perenaine, meeldiva olemisega jutukas 50ndates proua, ilmus uksele saatjaks mitte üks ega kaks ega ka kolm vaid tervelt 4 koera. Nagu armas lugeja ilmselt arvab, siis seda see "must love animals" seal kuulutuses tähendaski aga ei- kardan, et siinkohal sa eksid. Pärast esimesest ehmatuset üle saamist näitas võõrustaja meile oma elamist ja selgus, et lisaks koertele on tal veel pirakas akvaariumitäis kalu ning tagahoovis puurisuletuna kümneid ja kümneid linde, kelle säutsumine oleks meid igal hommikul kell 5 kõige magusamast unest ärkvele ajanud, kui me sinna majja kolimise kasuks oleksime otsustanud. Jätsime selle loomaaiaga ruttu hüvasti ja lubasime, et jätame selle koha plaaniks B - ei tegelikult pigem plaaniks Z, või mis meil Eesti alfabeedis see viimane täht ongi.
Järgmisel päeval tegime hommiku poole jälle väikese surfi ning õhtu poole seadsime oma sammud linna poole taaskord üht korterit vaatama. Seekord sattusime väga mõnusa pesa otsa, heas asukohas ning toredate inimestega (ja ei ühegi loomaga). Paraku aga selgus, et me polnud ainsad, kellele see kuulutus silma oli jäänud ning mõned tunnid pärast vaatamas käimist potsatas Jaanika telefoni sõnum, sisuga "Tänan et tundsite meie maja vastu huvi aga me leidsime juba kellegi teise" Ühesõnaga mitte sina ei vali elukohta vaid elukoht valib sinu. Tubadega on nagu hotellikohtadega - oktoobrist alates pageb siia maailma kuklapoolele tohutustes kogustes seljakotirändureid, kes põgenevad oma sünnimaa sügise ja talve eest siia suvisesse kliimasse. Nii tekibki olukord, kus nõudlus peatumispaikate järgi on kordi suurem kui pakkumine. Ning nagu oma peaaegu juba austraallasest sõbrannalt Annikalt hiljem kuulsime ei tasu kinnisvaraportaalides kauem kui ööpäeva üleval olnud kuulutuste peale isegi aega raisata kuna need kohad on nagunii juba läinud. Aga nagu keegi tark kunagi öelnud on "Ei ole halba ilma heata" või oli see vastupidi.... ah polegi oluline, (olen kindel et terane lugeja nagu sina saab mõttest aru) igatahes oma kõige suuremas "ägedast korterist ilma jäämise" kurbuses avastasime hoopis midagi head, nimelt et siin müüakse supermarketites väga odava raha eest hiigelsuuri lasagne´sid. Sel õhtul uputasime igatahes oma kurbuse lasagnesse.

Järgmisel päeval käisime kesklinnas tööbüroos. Taaskord täiesti uus kogemus. Täitsime hunniku ankeete ja pabereid, vestlesime nõustajaga ning saime nädalavahetuseks hunniku kodutööd ehk igasugu teste wordi ja exceli tundmise kohta, mida autorid silma maha lüües peavad tunnistama, et veel (kell 23.56 pühapäeva õhtul) tegema pole hakanud aga seda ainult sellepärast, et prioriteet oled meie jaoks ikkagi SINA armas lugeja ja blogi tuleb enne teisi tegemisi valmis kirjutada:).
Samal õhtul käisime veel uut korterit vaatamas ja nüüd olemegi omale elukoha leidnud. Mõned rongipeatused (põhiline liikumisviis meil siin) kesklinnast eemal vaikses kandis asub ilus uus majake, mille sees asub ilus uus tuba koos ilusa uue suure voodi, ilusa uue kapi, ilusa uue laua ning päris oma ilusa ja uue WC ja vannitoaga. Selle elukoha väärtust meie jaoks ei kahanda isegi asjaolu, et peale meie elavad seal veel 2 Korea poissi ja 2 Jaapani tüdrukut. (Saab huvitav olema!!! :)) Sisse saame kolida alates 30ndast sel kuul ehk siis neljapäeval ning lubame sulle oma järgmises postituses siia lehele oma uuest pesast ka pilte üles riputada. Sinna juurde lisame ka jutu, kuidas me seal siis aasiast pärit noortega ühise keele leiame. Esmamulje järgi tundus kõigi inglise keel pisut lonkavat (Meelis äkki mäletab EBSi päevilt meie koolivendi/õdesid Hiinast, noh umbes sama :)

Vaikselt tõmbaks siis selleks korraks jutujärje kokku ja lõpetaksime seekord tervitustega heale sõbrale Margusele, kelle paremal näopoolel oli täna päeval surfates tänu hiigelsuurele lainele suur au kohtuda merepõhjaga... ja väga suure hooga :) Loodame et silm siniseks ei lähe ja kui läheb siis edu eelseisvatel tööintervjuudel :)

Lõpuks ometi Austraalias...

Alles see oli kui meie noortes ja rumalates peades hakkasid tekkima esimesed mõtteraasukesed ja ideeivakesed, et võiks aastakese või kaks veidi maailma vaadata ja mõnes muus riigis kui meie armastatud Eesti resideeruda...Alles see oli kui hakkasime vaikselt oma reisi planeerima ja reisikaaslasi otsima...Alles see oli kui perele ja lähedastele sai oma Austraalia-plaani tutvustatud, saatjaks ainult ammuli suud, jahmunud silmad ja küsimused stiilis " Mis teil siin Eestis siis viga on?". Alles see oli kui sai korda aetud viisaasjad ja ostetud lennupilet... ja nüüd siis lõpuks olemegi kohal - AUSTRAALIAS! Siin kängurude ja vesi-voolab-tagurpidi-potist-alla maal, millest saab meie kodu järgmiseks... noh ütleme, et vähemalt aastakeseks.

Aga kuna Austraalia kohta saad sina meie kullakallis sõber nüüd ikka pikalt lugeda siis kasutaksin veel viimast korda juhust mitte Austraaliast kirjutada, vaid kirjeldaksin enesele omases kummalises stiilis meie eelmise nädala sündmustest Bangkokis ja Singapuris. Vaid minutid pärast oma eelmise postituse internetti riputamist, kus muuhulgas kirjutasin et saame kokku Jaanika sõbranna Iviga, astus Ivi kottide all lookas meie hosteli stiilsesse vestibüüli ja temast sai kolmas eestlane, keda meil oli au oma rännakutel kohata. Kui Ivi oli ka oma toa kätte saanud põrutasime kolmekesi Bangkoki avastama. Meie hostel oli suhteliselt samas kandis kui eelmiselgi korral Bangkokis peatudes, seega oli kant meile juba tuttav ning näitasime nüüd ka Ivile kõike seda, mida eelmisel korral ise avastanud olime, saatjaks sellelgi korral kummaline ja mitte väga meeldiv aroom. Kõik need kolm päeva, mille kolmekesi koos Bangkokis veetsime olid meie saartel veedetud päevadega võrreldes väga tegusad. Esimesel päeval tutvusime meie hosteli ümbrusega, teisel päeval aga sõitsime Skytrainiga pisut kaugemale, et ka ülejäänud Bangkoki oma seal veedetud lühikese aja jooksul sisse ahmida. Ja kuidas me veel seda ahmisime :) Tänu ühele toredale kohalikule mehele, kes ilma igasuguse küsimiseta meile pikalt tänaval seletas, et tol päeval oli riigis püha ja kõik nii kohalikud kui turistid olid oodatud linna suurimaid templeid külastama. Sealjuures kostitas ta meid teadmisega, et tuk-tuki juhid, keda linnapeal mustmiljon ringi tuuritab, teevad tol päeval sõitu nendesse pühadesse majadesse vaid võileiva hinna eest. Ja ma mõtlen tõesti võileivahinna eest ehk 3 eeki nägu :)



Mõeldud-tehtud, haarasime tänavalt tuk-tuki ja käisime läbi imeilusatest templitest, külastasime kuldset seisvat Buddha kuju, millel kõrgust ca 45 meetrit ning tuk-tukijuhi suureks rõõmuks lasime end läbi sõidutada ka kahest ehtemüügi poest. Seal oli turistidel võimalik endale odavalt ehteid soetada ja tuk-tukijuhil endale turistide sinna meelitamise eest 5 liitrine bensiinitšekk saada.




Päeva viiimase peatuse tegime Bangkoki kuldse mäe juures, kuhu otsa nii Jaanika kui ka Ivi ronisid juba tuliuute ja kaunilt päikese käes sillerdavate kõrvarõngastega. Mäe otsast avanes väga ilus vaade Bangkoki linnale ja pidime ikka tunnistama, et see linn on paganama pirakas. Suur oli aga meie üllatus kui mäe otsast alla tulles oli meie tuk-tuki juht minema põrutanud - vaatamata tõsiasjale, et meie oma kukrut tema suunas veel kergendanud polnud. Mis seal ikka - tänud tasuta sõidu eest vennas mõtlesime kui uue tuk-tuki peale ronisime. Tol õhtul käisime veel ka Bangkokis ja Tais üldiselt suhteliselt legendaarset ping-pong showd vaatamas. Kes teab, mis see on, see teab ja lahti seletama me seda siinkohal ei hakka. Võime ainult öelda, et polnud just show, kus kaks meest mängisid lauatennist. Viimasele õhtul pani aga meie toredale Tai reisile ilusa punkti üks suuuuur elevant, kes meile keset kõige rahvarohkemat jalakäijate tänavat vastu jalutas. Ütleme, et ilmselt iga teist inimest oleks see ehk veidi rohkem liigutanud aga oma kuu aja jooksul Tais üllatume sihukeste sündmuste peale üha vähem. Tais ju ikka juhtub...

Järgmisel hommikul pakkisime oma kodinad kokku, sõime hommikust ja põrutasime lennujaama, kus meid ootas kannatamatult üks tore lennumasin, et meid Singapuri viia. Lend kestis ainult kaks tundi ja Singapuri saabudes üllatas meid eriti lahe ja eriti suur lennujaam, kust ei puudunud terminalide vahelt sõitvad skytrainid, tasuta kinod, hotellid jne. Pakuti muide ka tasuta bussiekskursiooni mööda Singapuri linna nendele, kellel oli järgmisel lennuni aega vähemalt 5 tundi. Meil oli (jep arvasid ära!) 4,5 tundi lennuni aega, seega jäime sellest toredast üritusest eemale aga autorite ajudesse jäid küll toppama lootuseraasukesed, et Singapuri tahaks küll ühel päeval ka ära näha.

Kui saabus aeg end Perthi lennule sättida avastasime kohe lennukisse astudes, et tegemist sigatoreda lennukiga, kus igal reisijal oma telekas ja mustmiljoni filmi ja mängu vahel võimalik endale sobilik leida. Kaks ja pool filmi hiljem teatas lennuki kapten, et hakkame maanduma. Kohe esimese asjana Perthi jõudes otsiti põhjalikult läbi meie kotid, kuigi siinkohal pole eriti põhjust end vist isiklikult tunda. Peaaegu kõigil reisijatel tehti sama. Näikse, et kohalikud elavad siin pisut paranolises hirmus oma õrna ja kergesti välismaa haigustega tasakaalust välja mineva looduse pärast. Igatahes konfiskeeritakse piiril kõikvõimalikud söögiained praktiliselt kõik, mis on tehtud puust ning tõepoolest isegi liiga mullased jalatsid. Meie oma varast midagi õnneks midagi olulist ei kaotanud, ainult Jaanikalt võeti ära kuus väikest pakikest lahustuvat kohvi kuna need sisaldasid piimapulbrit. Naeruväärne meie arust aga noo hea küll - jäägu neile siis nende reeglid. Kell 3 öösel olimegi lõpuks õnnelikult Austraalia kõige eraldatumas linnakeses Perthis. Kuna saabusime öösel ja oma ihnuskoiliku olemuse pärast ei soovinud esimese poole öö majutuse eest maksta, siis sättisime end Riiast juba tuttavatele lennujaama pinkidele magama. Hommikul läksime aga esimese asjana varavalges oma hosteli ja nõudsime tuba. Meie õnneks suutsidki nad meile suhteliselt kiiresti toa anda ja pärast oma kullakallist sõprade Anne ja Marguse äranägemist maandusime mõlemad hosteli pehmes voodis ning magasime juba enne kui pea patja puudutas. Pärastlõunaks suutsime siiski virguda ning Anne ja Margusega linna avastama minna. Nemad olid siia jõudnud päevake varem seega lasime neil endile giidi mängida ja meile vaatamisväärsusi tutvustada. Päris õhtul tegime väikese veinipeo (vein on siin sigaodav ja õlu suht kallis - nuuks) ning ühe korraliku piltide vaatamise. Meil olid meie Tai pildid, Margusel ja Annel omakorda nende ärasaatmispeo pildid.

Esimene õhtu Perthis olime pisut külmunud nägudega, kuna siin läks öösel ca 15 kraadini ja pärast Taid tundus see lausa kohutavalt külm. Nüüd aga tundub ilm olevat pöördunud ja päevad on olnud Tailikult palavad ning õhtud meeldivalt soojad. Loodame, et selline ilm jääb ka püsima. Eile kohtusime Harry kalli ristiema tuttavatega siin Perthis Theresa ja Chrisiga, kes tegid meile äärmiselt informatiivse linnatuuri ning andsid sisseseadmiseks palju hääd nõu. Seega Marita, kui sa seda loed siis suur aitäh sulle kontaktide eest!



Täna kolisime oma esialgsest elukohast ookeani kaldale elama, kuna seoses soojade ilmadega soovisime oma päevi pigem vee lähedal veeta. Homme mõtlesime ehk Margusega kahepeale surfilaua rentida kuna täna lihtsalt niisama ujumas käies pidime nentima, et lained on siin ikka märksa teist masti kui kodusel Eestimaal.

Aga tõmbame siis siinkohal oma jutujärje kokku ja ütleme: "Järgmise postituseni kallis lugeja!"

PS Meil on nüüd uued austraalia mobiili numbrid, seega kui keegi soovib ühendust võtta, siis Harry tel on +61449006132 ja Jaanika number on +61449006910.

Viimased seiklused Taimaal

Täna on üks väga kurb ja kole päev austatud lugeja. Tänase päeva kurbust ja koledust on pea võimatu üle rõhutada. Nimelt olime eile õhtul sunnitud hüvasti jätma oma armastatud paradiisisaartega, mis tegid viimase ca 3,5 nädala jooksul meie elu ilusaks nagu pildiraamatus ja jätsid meie hallidesse ajurakkudesse tohutustes kogustes sigatoredaid mälestusi. Kuid eks iga muinasjutt peab ükskord läbi saama ja oleme ka meie oma otsaga tagasi ses suures ja kõledas Bangkokis.


Aga siinkohal võtaksin sind austatud lugeja käekõrvale ja viiksin su mõned ilusad päevad ajas tagasi, et anda ülevaade meie viimastest päevadest kohas, mida me armastame hellitavalt kutsuda "saarekesteks". Peale oma eelmist postitus Koh Taolt on juhtunud nii mõndagi head ja muudki veel. Oma eelviimasel päeval seal sukeldujate paradiisis otsustasime võtta ette ühe toreda paadireisi, et käsikäes helesinises ja sillerdavas vees snorkli ja maski abil kaunist mereelu kaeda. Kuigi viimastel päevadel olime seda küll erinevatest sügavustest ja iga nurga alt juba pisut näinud, oli siiski hoopis teine asi kahekesi koos seda ilu nautida ja pärast muljeid vahetada. Ning olgem ausad Koh Tao ümbruses paiknevad riffid ja korallid pakuvad iga kord vaatamiseks midagi uut. Nii nägimegi veel mitmeid kirjuid kalu ja koralle, millele vaatamata ohtrale sukeldumisele ja snorgeldamisele eelnevatel päevadel, silm varem peale sattunud polnud. Snorgeldamise vahepeale peatusime ka kohas, mida rahvasuu tunneb "Twin Peaks"ina. Tegemist siis kahe kõrvuti asetseva saarekesega mida ühendab ca 300 meetri pikkune ja 10 meetri laiune liivariba. Mõlemad saared on sisuliselt kivihunnikud, kuhu on võimalik mööda eriti kahtlase olemisega puutreppi üles vaadet imetlema ronida. Ning nagu sa juuresolevalt pildilt näha võid oli vaade seda turnimist väärt.

Muide sealsamas peatuskohas õnnestus meil üle elada ka kõige korralikum troopiline torm, mida meie silmad veel näinud olid ning sellist mürtsu ja körtsu meie armastatud isamaal juba kogeda ei saa. Müristas nii kõvasti, et lõi kõrvad huugama justkui oleks mõned tunnikesed rokkkontserdil kõlarite kõrval passinud ning kallas kui oavarrest oleks siinkohal kerge understatement. Aga sama kiiresti kui torm kohale saabus oli ta ka läinud ning ei läinud kaua enne kui päike taas taevakaarel säras ning meie niigi punakaid turjapealseid paitas.

Järgmisel hommikul oli aeg jätta Koh Taoga hüvasti ning öelda "Tere Koh Samui" (Autori märkus: teravamad lugejad on ilmselt läbi hammustanud et Koh tähendab Tai keeles saart ja millegi pärast kasutatakse seda siin alati saare nime ees.) Järjekorras juba kolmas saareke, kus peatusime oli mitmete seal varem viibinute arvates kolmest saarest kõige suurem, turistilikum ja ka hinnataseme poolest kõige kallim. Seega, mitte just piraka eelarvega turistid nagu me oleme, planeerisime oma reisi nii et veedame seal ainult mõned päevad. Seiklused hakkasid juba muidugi juba enne saarele jõudmist kui Koh Taol laeva oodates hiilis meile ootamatult selja tagant ligi eelmise päeva tormi kaksikvend ja kastis kõik laeva oodanud inimesed läbimärjaks. Kui alguses veel prooviti pisut varju otsida siis pärast tundus kõigil suhteliselt poogen olevat. Nalja hakkas saama alles siis kui laev (midagi sarnast nagu Naissaare ja Mandri vahet seilav Moonika) lõpuks kohale jõudis, kogu läbimärg inimesteparv laeva sisse vihma käest varju tormas ja oma suureks õuduseks avastas, et kajutis huugab täiel võimsusel konditsioneer ning temperatuuri võis olla 20 ringis. Siis läks lahti üks suuremat sorti kuivatuste ja kampsunite otsimine ning võin kihla vedada, et 2/3 sellel reisil viibinutest ka järgmisel päeval nohuga ärkas. Meie vist õnneks küll pääsesime aga autor koputab siinkohal igaks juhuks kolm korda vastu puud.


Koh Samuile jõudes pidime nõustuma eelpoolmainitud "varem saarel viibinutega", et tõepoolest on saar turistilikum ja pisut kallim. Leidsime endale toreda elupaiga kahe suurema asula vahel, kaljunuki peal, kust avanes hingemattev vaade merele ja saare kaunistele randadele. Kuna saar oli suurem kui eelmised kaks, leidsime et oleks paslik rentida endale ringi liikumiseks roller. Sellega sai siis mõlemad suuremad asulad läbi kärutatud ja kohaliku eluga tutvutud. Peame tunnistama, et oleme õnnelikud, et selle saare peale nii väikese osa oma hindamatust puhkuse ajast pühendasime, sest eelmised kaks saart olid meile oluliselt sümpaatsemad. Enim jäi ehk meelde viimasel õhtul vaadatud Tai poksi show, kus nii mehed kui naised kordamööda paarides üksteist oimetuks tagusid. (Tai poks olla üks maailma jähkramaid võitluskunste, kus lubatud lisaks tavalistele käe ja jalalöökidele ka löögid põlvede ja küünarnukkidega) Vaatasime kokku ära 5 matši, millest ainult üks naiste matš ei lõppenud knock-outiga.


Järgmisel hommikul aga alustasime oma 700 km teekonda tagasi Bangkoki, kus muuhulgas peatume seekord väga lahedas kohas nimega Lub D (siinkohal tänud Maarjale) mis meie eelmisest Bangkoki hostelist erineb kui öö ja päev või veel natuke enamgi. Täna ilmselt õnnestub meil kohata ka esimest eestlast üle pika aja nimelt Ivi, Jaanika sõbranna peaks plaanikohaselt täna Bangkoki lennuväljal maanduma ja oma tee siia hostelisse leidma. Seekordne Tai pealinna külastus ei ole meil oluliselt pikem kui eelmine, sest juba 16 okt. pärastlõunal lendame kui linnukesed Singapuri ja sealt juba edasi Kängurudemaale. Seega käesolev kirjatükk jääb meie viimaseks postituseks siit endisest Siiamist ja uusi lugusid võite oodata juba aborigeenidemaalt.
Jääbki üle soovida sulle kallis lugeja, et olgu su elu järgmise postisuseni kui lill!