Pangas käimisest ehk "Teisiti vol 3"

Selle postituse pühendaksime oma endistele kolleegidele ja sõpradele Sampo Pangast. Nagu terasemad lugejad sellest järeldada võivad räägime pisut kohalikest pangandustavadest ja kasutatavatest tehnilistest lahendustest ning üleüldse sellest, mis tunne on olla panga klient Austraalias. Et kõik kirjutatu pole võibolla aluseks võetud panga mainele just kasulik, siis jätavad autorid seekord panga nime välja hõikamata, ütleme ainult niipalju, et tegu ühe kängurumaa suurima finantsasutusega.

Aga alustame siis algusest. Iseenesest on pangakonto avamine siinmaal lihtne. Astud aga mõnda pangakontorisse sisse ja avastad esimese asjana, et numbrimasina asemel on siin ilmselt väiksemate soetus- ja püsikuludega Hiina või India poiss, kes su käest kohe pärima hakkab, et mis su nimi on ja mis sa õige siit otsid. Vastavalt sinu vastusele suunab poiss sind edasi õigesse järjekorda. Muuhulgas kirjutab ta ka lipiku peale üles sinu nime ja mure ning viib selle sinu järjekorda teenindavale tellerile, kes siis õigel ajahetkel sind nimepidi enda juurde viipab. Järjekorrad on siinmaal pikad ja aeglased, sest enamik inimesi internetipanka ei kasuta ja teeb kõik oma tehingud pangas kohapeal. Loomulikult puudavad mõnus taustamuusika, värsked ajakirjad ning kahjuks L ka panga logoga kommid.

Kui viimaks leti äärde jõuad, siis toimib konto avamine umbes samamoodi nagu Eestiski ainult selle vahega, et internetipanka pead telleri käest endale ise küsima. Sellist asja nagu lihtsalt konto avamine siin pole - sarnaselt Eesti SEBiga tuleb sul valida pakett. Vastavalt valitud paketile, hakkab iga kuu sinu konto hooldustasu võrra kahanema (autorite valitud paketil ca 30 krooni.) Edasi saad valida endale soovi korral deebetkaardi, millel meie teada mingit kuu ega aastatasu ei ole. Tellerid letis mingit müüki ei tee, samas võis olla, et teller pidas meid rumalateks Euroopa turistideks, kes pangandusest nagunii midagi ei tea. (mida me ka loomulikult oleme ;) Kontorist lahkud teadmisega, et internetipank hakkab tööle samal õhtul peale kella 20.00 ja sinu valitud maksekaardikene jõuab sinuni 5 päeva pärast, kusjuures kaart ja pin kood saadetakse koju eraldi ümbrikes ja eraldi aegadel. Kaardi ja koodi õnnelikult kätte saanuna tuleb sul helistada teatud telefoninumbrile ja rääkida meela naishäälega automaadiga, et too su kaardi aktiveeriks, mida ta ka pikema veenmise peale ka teeb. Mis mõttes pikema veenmise? - tahad sa küsida. Selles mõttes, et harvad ei ole juhused kui masinaga toimub järgmine dialoog:
Masin: “Palun öelge oma pangakaardi number.”
Sina: “Üks, kaks, kolm, neli”
Masin:” Kas te ütlesite viis, seitse, üheksa, neli?
Sina (ärritunult): Aaapppppiiiiii!!! Ei kurat võtaks!!!
Masin: "Kas sisestatud number on korrektne või soovite numbri uuesti sisestada? Uuesti sisestamiseks vajutage number kahte.”
Sina vajutad number kahte ja proovid uuesti ja uuesti ja uuesti kuniks lõpuks kuuled masinat ütlevat seda numbrijada mida sa kuulda tahad ja see tundub maailma kõige toredam heli. Pärast seda lähevad suitsetajad välja ja teevad kaks suitsu järjest ja mittesuitsetavad mõtlevad, et peaks suitsetama hakkama.
Igatahes kaardi aktiveerimine pole siinmail nõrganärvilistele!

Viimaks kaardi aktiveerinuna avastad, et kaardiga saab maksta igas endast lugupidavas poes, ainult et valuks tagumikus on tõsiasi, et peaaegu igal pool on kaardiga maksmisel miinimumlimiidiks 10$ ehk ca 80 krooni. Suuremates poodides küsivad kassapidajad ka peaaegu alati, et kas soovid kontolt raha välja ka võtta ehk ta võtab kaardilt suurema summa kui poearve ja annab kliendile arvest ülejäänu sularahas tagasi, meie arusaamist mööda ilma teenustasuta. Päris mugav kui parasjagu sinu panga automaate kusagil läheduses pole ja sularaha vaja. Päris huvitav lahendus on ka Paypal ehk olukorras, kus inimesel on poes arve alla 35$ ehk 280 krooni võib ta maksta nii et asetab oma kaardi hetkeks vastu kaardilugejat ja kõik. Alla kirjutada pole vaja ja pin koodi sisestama ei pea. Kuna enamikes poodides vastavaid kaardilugejeid veel näha pole, siis oleme järeldanud, et tegu suhteliselt uue (ja meie arust äärmiselt küsitava turvalisusega) lahendusega.

Olles harjunud Eestis kasutusel olevate internetipankadega üllatab siinne oma lihtsakoelisuse ja talumatu igavusega, kuid samas saab kõik oluline tehtud. Välistame siinkohal rahvusvahelised maksed, mille teostamisega ise veel "kahjuks" kokku puutunud pole, kuid sõprade Anne ja Marguse sõnutsi on tegu millegi sellisega mille kirjeldamiseks vajaksime trükimusta kohe üldse mitte kannatavaid sõnu. Nemad lähevad oma rahvusvahelise maksega igal juhul pangakontorisse teisele katsele. Hoiame pöialt et seekord õnnestub...

Internetipanka sisse logimiseks vajavad kliendid ainult kasutajatunnust ja parooli nagu siseneksid oma e-maili kontole. Unusta paroolikaardid ja pin-kalkulaatorid ja ID kaardid - milleks need? Kui soovid suuremat turvalisust saad pangast küsida juurde sellise funktsiooni, et enne ülekande tegemist saadetakse sinu telefonile SMSiga kood, mis tuleb sisse toksida enne kui ülekanne toimub. Aga see on ka kõik, rohkem kaitstum see kängurumaa inimeste raha olla ei saa. Hakkame vaikselt mõistma miks internetipank eriti popp pole :)

Pangaautomaatide puhul olime meeldivalt üllatunud nende rohkusest (vähemalt linnades), samas võib vahest olla tükk tegu, et just oma panga sularahaautomaati leida. Teiste pankade automaatidest raha välja võtmine võib osutuda aga üpris kulukaks ning kuigi siin on ka vähemalt üks kõikidele pankadele panga automaaditeenust pakkuv ettevõte, siis ei ole ka sealt raha välja võtmine sugugi vähe kukrut kergendav tegevus. Tavapärane taks mitte-oma-panga-automaadist raha väljutamisel on 4 dollarit e. ca 28 krooni - Eestis ei tundugi teiste pankade automaatidest raha välja võtmine nii kallis või mis hea lugeja?

Ei tahtnud me oma noori silmi uskuda, kui nägime, et siin on osadel panagaautomaatidel ka selline võimalus nagu raha kontole sissemaksmine. Lähemal uurimisel selgus aga, et tegu lausa kiviaegse süsteemiga. Nimelt sisestad esmalt oma kaardi ja siis summa, mille soovid kontole sisestada. Peale seda avaneb automaadil üks luuk, kust tuleb välja kollane ümbrik. Sinna ümbrikusse poetad sularahas selle summa, mille soovid kontole lisada ja ümbriku peale kirjutad, millisele kontole raha läheb ja selgituse (a´la kodulaenu makseks, palk, armukesele teenete eest või mis iganes muu : ). Siis paned ümbriku samast august tagasi masinasse. Edasine on nüüd küll ainult rumalate autorite veel runmalam spekulatsioon aga ilmselt tuleb tööpäeva lõpus keegi telleri moodi asjapulk masina juurde, tühjendab selle sissemaksetega ümbrikest ja läheb neid siis hoolega käsitsi kontole kandma. Jah kallis lugeja selline asi toimub Austraalias ka 21 sajandi esimese dekaadi lõpuaastatel :) Ausõna ei suutnud meie oma naeru tagasi hoida kui seda süsteemi nägime... Sellistel hetkedel tuleb vägisi tahtmine öelda, et nüüd oleme küll kõike näinud...

Aga iga kord kui seda ütleme, üllatab see kängurumaa meid millegi uuega J .
Kokkuvõtteks võime öelda, et kui sa oled Eestist tulnud inimene ja hakkad siinse pangandussüsteemiga end kurssi viima siis võid esialgu nii mõnegi "meeldivalt" kiviaegse lahenduse näo karbi lahti jätva üllatuse osaliseks saada aga samas eks kõik ole siiski üleelatav (niivõrd-kuivõrd)

Igatahes selline see postitus siis seekord sai. Nagu alguses öeldud sai on see postitus pühendatud kõigile Sampo toredatele ja töökatele inimestele... js Andile ja Otile ja Siimule ka... Olge tublid!

Tal on silmipaitavalt kaunid kumerused ja ilmselgelt jõuline olek. Tema võrratult kaunist ja suurt taguotsa on võimatu eirata ning kui peaksid temast tänaval mööduma ei suuda sa temalt pilku pöörata ehkki tead, et suu ammuli passimine ei ole enamikes riikides viisakas. Kui ta on sõiduvees, siis tema sisemuses justkui uriseb midagi, mis teeb tema kohaloleku kõigile tajutavaks. Mehed hindavad tema seltskonda väga kõrgelt ja kuna ta on silmnähtavalt erakordselt hästi varustatud meeldib ta väga-väga ka naistele. Ta on küll eelmisel sajandil siia maailma sündinud ent ta on oma ea kohta väga hästi säilinud ning tema aeg-ajalt logisevad kruvid ei muuda teda ta omaksete jaoks sugugi vähem armastusväärseks vaid pigem lisavad nende silmis temale iseloomu.

Kas hea lugeja saab juba aru millest me siin ennastunustavalt pajatame?

Tegu on loomulikullt meie uhiuue kasutatud 1995 aasta väljalaskega universaalkerega Ford Falconiga, mille absoluutselt ainus ülesanne kogu tema edaspidise elu jooksul on meie neljapealisele seltskonnale võimalikult palju seda väikest saarekest mida maailm teab Austraaliana näidata enne kui ta meil ükskord kätte ära sureb või me ta kellelegi edasi müüme. Tegu on "pisut" suurema mootoriga autoga kui oleme harjunud ehk siis 4.0 liitrisega aga enne kui sa imestavalt "Uhh!" jõuad öelda, olgu selgituseks öeldud, et selline kubatuur on siinmail suhteliselt normaalne ning ka bensiini eest ei küsita siin vastupidiselt Euroopale just meeletut hingehinda. Rohkelt sõidumõnu pakub veel automaatkast mis 4.0 liitrise mootoriga autol on täiesti ok - isegi mõnus. Näpuga näitamata on üks autoritest liiga palju pidanud ühe lähisugulasele kuuluva 1,5 liitrise automaatkastiga Hyundaiga sõitma, kus aeg-ajalt tahaks Flinstone`ide kombel jalad auto põrandast läbi lükata ja jalgadega hoogu juurde anda.

Rool on loomulikult valel pool nagu siinsetel autodel ikka kombeks ja ka tänaval sõidavad enamus inimesi vastassuunavööndis. Ütleme enamus sellepärast et aeg-ajalt satub ikka mõni kohmetu eestlane (loo autorid kaasaarvatud) mõnel pöördel esialgu "pisut valesse" ritta pöörama. Aga autorite aina süvenev "no worries" suhtumine ja nooruslikult kiire reaktsiooniaeg on katastroofilised tagajärjed sellistel ajutistel peataoleku momentidel senini veel ära hoidnud. "Ptüi-ptüi-ptüi" sülitame igaks juhuks kahekesti koos üle vasaku õla otse naaberkaravani ukse ette maha kuus kena lärakat oraalset eritist ja loodame, et see vana eesti rahvatarkus päästab meid ka edaspidi hullemast. Kirjutamise hetkel istume parasjagu oma karavani ees verandal, soe õhtupäike kenasti meie "uhiuuelt" iluduselt silma peegeldamas... või noh vähemalt teoorias. Tegelikult on värv nii ära kulunud, et ei peegelda ta enam mingit päikest :) Aga ta kindalasti tahaks oma uutele omanikele kaunist õhtupäikest silma peegeldada ja mõte on ju teatavasti see mis loeb :)


Laupäeval tegime iga uue auto ostu puhul kohustuslikud "liigud" ka ära ning meiega ühinesid ka siinsamas karavanpargis elav Saaremaalt pärit paarike Allar ja Evelin. Hea oli et nad meiega ühinesid, sest Margus ja Anne kibelesid hirmsasti üle pika aja (umbes kuu aega) kellelegi lauamängu nimega "Sabotöör" õpetama. Saime mängida vaid mõned ringid kui otsustasime kohalikku ööelu kaema minna. Kui me umbes kella 11 paiku ainsasse kohalikku pubisse jõudsime siis avastasime oma mitte-enam-nii-suureks üllatuseks et pubi oli kinni. Laupäeva õhtul kell 11! Pöörduksime siiinkohal pubi omaniku poole küsimusega " Jumal küll millal teil need kunded siis käivad - kolmapäeva hommikuti või?" Aga see selleks - polnud meil seda pubi tegelikult vajagi - läksime hoopis unemati ööklubisse töönädala pingeid maha tantsima.
Tööelu kulgeb meil vana rada pidi tasa ja targu. Töötunde ikka õnneks jagub ja palka saame ikka piisavalt et kenasti ära elaks ja midagi saaks kõrvale ka panna. Hetkel veel rabame teistest kõvemini tööd teha aga hiljuti tunnipalga peale üle läinuna avastame ja õpime iga päevaga aina enam kaunis vajalikku kunsti, mille töötasid omal ajal välja lugupeetud rahvus nimega kilplased ning mille põhimõtetega on kindlasti iga eestlane suurepraselt kursis. Samas ei saa selle kauni kunsti viljelemisega ka eriti liiale minna kuna siis võime ühel hetkel avastada end hoopis ilma tööta ja seda pole küll kellelegi vaja :)

Eelmisel pühapäeval tähistasime sinu ja üldse eestlaste kombel naistepäeva. Esialgse plaaniga viia tüdrukud välja sööma läks nagu alati, sest meie praeguses kodulinnas Harveys nimelt puudub selline asi nagu pühapäeva pärastlõunal avatud söögikoht. Kaugemale ei riskinud minna sest ilmselt pole ka naaberlinnad oluliselt paremini restoranidega varustatud kui meie kodulinnake. Sai siis plikasid kostitatud ühe meeste tehtud roaga, millega vähemalt näiliselt päevakangelased ka väga rahule jäid.

Seoses tehniliste probleemidega nagu näiteks täielik internetivarjutus tuleb eelmises postituses välja lubatud postitus seeriast "Teisti" lettidele pisut hiljem kui lubatud. Võiksime selle ka käesoleva postitusega koos üles riputada aga usume, et nii palju hea lugeja meie kogenematu olemisega ja eriliselt amatöörlikult kirjutatud tekste ikka korraga sisse imeda ei suuda.

Jällelugemiseni sõbrad!

Elu Harvey's

HEI HEI HEI!
Kuna sina kallis blogilugeja oled nii mõnus-tore-tark-ilus ja meile väga kallis siis otsustasime teha sinu päeva ja sind uue postitusega õnnistada. Lasime oma väikestel ja valutavatel näpuotsakestel varmalt mööda klaviatuurinupukesi joosta ning nüüd ilutsebki sinu ees kuvaril uhiuus peatükk Jaanika ja Harry imekaunilt rohelisest veebipäevikust. Seekord tuleb juttu meie vallatutest ja vähem vallatutest tegemistest selles kaunis väikeses Austraalia linnakeses nimega Harvey kus me juba viimased paar nädalat resideerunud oleme.
Esiteks siis sellest, et oleme nüüd taas koos :). Jaanika jõudis Harvey´sse nädalakese hiljem kui Harry kuna ta meeldis Perthi tööandjatele nii väga et nood ei tahtnud teda kuidagi varem minema lasta ja ka siis ei lasknud hea meelega. Aga nüüd on ta viimaks ka Harveys ja Harry on ka kohe silmnähtavalt palju õnnelikum.

Esiteks räägime siis pisut tööst ja sellega seotud statistikast: 2 nädalat, 26 tonni apelsine, 5 herilasehammustust ja 7 šhokeerivalt hiiglaslikku ämblikku hiljem ning põhjalik traktori-, tõstukijuhi ning cherrypicker´i (sihuke inimesetõstuk millega saab kõrgetelt puudelt ladvast apelsinid kätte) kasutamise kiirkursus seljataga on Harry ja Margus jätnud oma paljutõotava karjääri apelsinikorjajatena ning alustanud veelgi paljutõotavamat karjääri laomeestena. Uus töö on erinevalt eelmisest tunnipalgaga (juhhei!) ning tööaeg enam-vähem sama kui tüdrukutel ehk siis 7-8st hommikul kuni 5-6ni. Selgituseks siis niipalju et apelsinikorjamine oli sisuliselt sama raha eest varavalgest pimedani ning viimasel ajal hakkasid puudel apelsinid lihtsalt otsa saama ning korvid ei tahtnud kuidagi täituda. Ühesõnaga võib öelda et poisid teevad ettevõtte siseselt vaikselt karjääri :)

Uus töö seisneb selles, et tuleb tõsta piima, mahla, koore jne pakke konteineritesse, mis siis sõidavad edasi uusmeremaalaste või aasialasteni. Nagu ka apelsinikorjamise puhul, tuleb ka selle ametikoha puhul kasuks pigem kõrgem kasv kui IQ tase aga eks hea lugeja teab isegi omast käest, et Harry ja Marguse näol pole just tegu kõige teravamate nugadega sahtlis, samas on nad mõlemad suhteliselt pikad poisid :) Kui jutt juba pikkuse peale läks, siis ei saa jätta mainimata seda, et vaatmata uue töö üksluisusele saab seal ikka nats nalja ka. Nimelt on poistel kolleegiks üks tore ja asjalik Aasia poiss Ian, kelle suure töökuse nullib ära tema napp 160 cm pikkust. Üks osa tööst on selline, et peab tõstma ca 20 kg pakke ca 2m kõrgusele. St. et Harry´lgi on käed enam vähem sirgelt üleval.... Ütleme siis nii et Harry ja Margus teevad tavaliselt kõrgemad read ja Ian aitab meid alumistega ning esimene kord kui Ian meid paluma pidi pani teda tohutult häbenema ja punastama :) Aga see selleks....

Nagu hea lugeja arvatagi võis polnud niigi-väga-tublil Jaanikal ka siin Harveys töö saamisega absoluutselt mingisuguseid probleeme. Kohe järgmisel päeval peale saabumist oli tal juba töö olemas! Tema on nüüd Harvey piima, koore, jogurti, mahla jms vabrikus liinitööline, sealsamas kus Marguse tüdruk Annegi tööd rabab. (Taibukamad tabasid juba ära aga igaks juhuks kirjutan juurde, et tegemist siis sellesama vabrikuga kus poisid laos töötavad.) Seega sisuliselt tänu meile neljale jõuavadki tarbijateni sellise kaubamärgi nagu Harvey Fresh tooted. (No paar inimest on tehases, laos ja kontoris veel aga meie teeme kindlasti suurema osa tööst ära :)

Elamisest niipalju, et resideerume oma töökohast ca 3 km kaugusel karavanpargis ja hetkel on meie nelja päralt üks suur karvan koos suure eestoaga. Alguses olime paarikeste kaupa eraldi karvanides aga kui karavanpargi meeletult tragi ja abivalmis inglannast perenaine Barbara tabas ära, et me saame Anne ja Margusega suhteliselt hästi läbi suras ta meid kohe kokku ühte suurde eestoaga karvani. Eks temast tuleb ka aru saada - tal ju lihtsam kahte eraldi karvani rentnikud leida kui ühte suurde. Siiamaani oleme Anne ja Margusega ühe öö koos ühes karvanis veetnud ja suuremaid hõõrumisi polegi veel ette tulnud :)

Linnake kus elame - Harvey on muidu täitsa armas kohakene, kus justkui kõik vajalik oleks nagu olemas kuid samas midagi üleliia ka pole. Näpates ühest kunagisest hitlaulust mõtte ja muutes seda veidi, siis tegu on ühe depressiivse Austraalia väikelinnakesega. Esimesel nädalal sattusime reede õhtul kella 8 paiku linnakese ainsast pubist läbi astuma ja seal oli niipalju kui meie paljunäinud silmad suutsid lugeda vaid 3! inimest. Enamus kohalikke hoiavad pigem omaette ja karavanpargi rahvas on kõik tulnud siia pigem raha teenima kui pidutsema, seega tavaliselt on juba kella 10 paiku kogu park vaikne ning kaunile tähistaevale sekundeerib taustaks sulnis norskamine, mis läbi karvanide õhukeste seinakeste probleemideta väljasolijate kõrvadeni kandub. Lisaks sellele, et karavanide seinad on õhukested kisub siin Harveys öösiti ka pisut jahedaks ka, nii et oleme taas õppinud tekke kasutama nende õige otstarbe pärast mitte ainult higi pühkimiseks nagu viimased paar kuud.

Teatavatel eelmises lõigus mainitud põhjustel otsustasime sel nädalavahetusel Harvey tolmu endi varbavaheplätudega varustatud jalgadelt pühkida ning mõneks päevaks Perthi nö tsivilisatsiooni sõita. Peatusime oma äärmiselt toredate ja abivalmis sõprade Triin-Liisu ja Kuno juures, kelle uues ilusas majas meile vaestele backbackeritele vastutulelikult mõneks ööks toakene vabastati. Loomulikult oli taasnägemisrõõm suur ning kus kohe esimesel õhtul tegime väikses grillipeo, mille keskseks tegelaseks oli vahva-ilus-tore-kaunis VESIPIIP. Peol saime ka tuttvaks toredate eestlastega Kristo, Mallori (kui sa seda loed ja me valesti kirjutasime, siis vabandame:) ja Frediga, viskasime terve õhtu nalja nii et enamus aega olid kõigil kõhud kõveras ning magama saime alles varastel hommikutundidel.

Järgmisel päeva hommikul kogusime läbi raskuste kokku sama seltskonnaga, kes oli ehk pisut räsituma olekuga kui eelmisel õhtul ning põrutasime sellisesse kohta nagu Swan Valley. Seal toimus ühe Perthi Rotary klubi eestvedamisel suuremat sorti Itaalia autode näitus. Ferrarid, Lamborginid, Alfa Romeod ja loomulikult ka Fiatid olid kõik väärika armaadaga esindatud ning silmailu jätkus kindlasti igale koheletulnule kuhjaga.

Pärast seda üritust sõitsime lähedalasuvasse pruulikotta, kus suhteliselt vähese raha eest oli võimalik nende toodangut testida. Kui iga õllehuviline oli endale ühe partii erinevate õlledega sisse valanud otsustasime liikuda edasi millegi kangema peale ning käisime ka ära kohalikus viinavabrikus kus sai tasuta testida nende toodangut. Tuleb välja et vaatamata nende väiksusele oli nende viin päris suurtel rahvusvaheslistel võistlustl kõrgeid kohti noppinud. Jah oli pühapäev ja kelle oli vaevalt 4 päeval ja keegi meist ei olnud lõunat söönud aga ärgu nüüd auväärt lugeja meist midagi halba arvaku. Testimistel on portsjonid ikka väga väikesed ja tegu polnud sugugi mitte joomise kui maitsemeelte turgutamisega :)

Sama päeva õhtul võtsime veel ette juba tuntud teekonna Heirisson Islandile ehk siis kohta kus siin Perthis saab täitsa vabas keskonnas kängurusid näha. Kui eelmistel kordadel olime piirdunud vaid kängude ohutust kaugusest jälgimisega ja fotografeerimisega, siis seekord otsustasime endis julguseriismed kokku kraapida ja neile kaerahelbe batoonikeste näol ühtteist külakosti kaasa võtta. Ja kui me oleksime vaid teadnud kui suureks hitiks need kujunevad ja kui sõbralikud need kängurud on siis oleksime kindlasti ka juba varem neid söötma läinud. Igathes oli tore ka nende Austraali sümbolitega nii lähedane kontakt saavutada ja neile ka esimesed pikad paid teha.

Aga nüüd oleme oma väikesed vaesed näpukesed nõrkemiseni ära kurnanud ja jätame sinuga armas lugeja siinkohal hüvasti. Tule varsti meid jälle vaatama - õige pea ilmutame järgmise postituse seeriast "Teisiti"
Lõpetuseks õnnitleks Veerpalut kulla puhul! No on kõva mees...

Apelsinid....

Tere jälle kallis blogilugeja,

Viimasest postitusest on juba päris kaua möödas ja nüüdseks peaksid olema juba piisavalt ärevil ning põnevil mõeldes, mis meist seal kaugel maal saanud on ja kas üldse rängas põllumajanduses oleme suutnud ellu jääda. Hea uudis on see, et Jaanika pole siiani farmi jõudnud, seega temaga on kõik korras. Aga väikse saladuskatte all võib Jaanika öelda seda, et ka Harryga peaks enam-vähem kõik ok olema. Tänases postituses on palju huvitavat Austraalia farmi elu ja olu kohta, seega soovitaks kindlasti loo lõpuni lugeda.

Alustame siis sellest, kuidas poisid eelmine kolmapäev rongiga hakkasid Harvey poole sõitma. Rongijaamas valitses muidugi väga kurb meeleolu, sest saatma tulnud Jaanika ja Anne pidid peaaegu nutma purskema, kui nägid oma mehi minema sõitmas. Aga mis teha, elu on vahel karm. Igatahes, Harry ja Margus olid kenasti oma pakkidega ja jalgratastega rongi peal ja kahe-tunnine sõit lõunasse võis alata. Sõit muidu oli üsna igav, põnevaks läks alles siis kui maha pidi hakkama minema. Nimelt natuke enne peatust mõtlesid nad, et uurivad kuidas nad oma jalgrattad kätte saavad ja maha tõstavad, kui selgus et jalgrattaid seal peatuses ei saagi üldse maha tõsta. Tuli välja, et pileti müüja oli jätnud neile selle pisikese asja mainimata ja rattad peaksid edasi sõitma kuni lõpp-peatuseni ja alles seal saab neid rongist maha tõsta. Harryl ja Margusel oli aga pilet ostetud kuni Harvey'ni ja nemad pidid seal ilma ratasteta maha minema, vaat kus lops. Pärast mõningast sõimamist tunnistasid rongi ametnikud, et see oli nende viga ja lubasid järgmine päev rattad kulleriga Harvey'sse saata. Lubadusest peeti kinni ja järgmine päev sõitsid juba Margus ja Harry rõõmsalt oma ratastega karavanpargist põllu pääle apelsini puid kaema.

Neljapäev oli niisiis neil esimene tööpäev. Üks apelsini korjaja tööpäev näeb siis välja järgmine. Tõusma peab hommikul kell 6, et kell 7 juba põllu peal olla. Korjamine toimub paarikaupa ja töövahenditeks on traktor koos järelkäruga, kus peal on kolm pool tonni apelsini mahutavat kasti ehk bin'i, mis tuleb ära täita. Kui kastid täis korjatud, siis tuleb traktoriga need ära viia ja uued kastid tuua. Kuskil lõuna ajal on väike paus, et saaks süüa oma võikusid ning siis täie hooga edasi kuni pimedani välja. Kuna palka makstakse korjatud kastide pealt, siis väga palju looderdamist ei saa lubada. Esimesed paar päeva toimus korjamine vagude vahel, kus puude otsas väga palju vilju ei olnud ja siis korjasid nad nii umbes 4 kasti päevas. Aga nüüd on nad jõudnud vagude juurde, kus puud apelsinide all lookas ning lisaks Eesti talumehe töökus välja löönud ja ikka 7-8 kasti tuleb päevas ära. Muidugi on veel arenemisvõimalust ja seega lootus püsib, et kastide arv suureneb päevas. Põllu peal on suureks nuhtluseks parmud, kes korjajate jalad ja käed on ära söönud ning samuti herilased. Osad herilased on teinud oma pesad apelsini puude sisse ning kui keegi neid seal segama hakkab, siis nõelavad. See on väga tavaline, et saad päevas 2 korda vähemalt nõelata. Ja muidugi ämblikud, keda on seal igast sorti: karvased, suured, väiksed, punase tagumikuga jne. Õudne....

Elamine on seal karavanpargis suht vilets, toad väiksed ja naridega voodid ning ollakse mitmekesi ühes toas. Hetkel on Margus ja Anne kahekesi ühes karavanis ja Harry võõrastega koos aga kui Jaanika sinna jõuab, siis tuleb ümber kolida. Ahjaa unustasin mainida, et Anne ei suutnud kuidagi oma vast kihlatust lahus olla ja põrutas järgmine päev juba neile järgi. Kokkuvõtlikult võib öelda, et elu farmis ei ole just huvitav, hommikul tõused ja lähed põllale, tuled sealt alles pimedas, teed omale süüa, sööd, käid pesemas, mõnel paremal päeval jood veel klaasi veini ja siis vajud voodisse. Ja hommikul otsast peale. Ainuke vaba päev on pühapäev ja mõnel õnneseenel õnnestub siis isegi rannas käija. See pühapäev olid õnneseened Harry, Margus ja Anne, sest ühed teised eestlased sealt karavanpargist võtsid neid oma auto peale ja sõidutasid neid randa, mis asub 20 km kaugusel.

Nüüdseks olete vist juba enam-vähem kursis kuidas elu seal farmis välja näeb. Räägime siis natuke ka sellest, mis Jaanika vahepeal üksi Perthis on teinud. Reedel pidasid ühed eestlased siin Triin-Liis ja Kuno oma soolaleiva pidu ning olime kõik neljakesi sinna kutsutud aga kuna kõik teised olid farmis, siis tuli Jaanikal sinna üksi minna. Sest minemata ei saanud ju kuidagi jätta. Pidu oli võimas, 95% kohalviibijatest olid eestlased. Vardas lehvis Eesti lipp, joodi Viru Valget, söödi kartulisalatit ja hapukurki ning tehti vesipiipu. Kohal oli isegi eesti aukonsul oma abikaasaga. Terve õhtu mängis eesti muusika ja laulda-tantsida sai ikka omajagu. Lauluhoog oli vahepeal nii suur, et isegi Jaanika püüdis vahepeal midagi kaasa ümiseda (tõendusmaterjalid ehk fotod on täitsa olemas selle kohta). Võibolla ümises isegi liiga kõvasti, sest naabrid olid hakanud nurisema ja politsei oli kohe platsis. Õnneks piirdus asi ainult noomitusega ja meie poolse lubadusega, et keerame muusika vaiksemaks. Naabrid said rahus olla heal juhul mingi 10 minutit ja peale seda läks pidu täie hooga edasi. Nagu eesti noortel viimasel ajal tavaks, siis tõmmati ka sellel peol ohtrasti vesipiipu. Kui Harry hiljem kuulis, et Jaanika sõi kartulisalatit ja tõmbas piipu, siis ta pidi kadedusest roheliseks minema. Igatahes, Jaanika jaoks lõppes pidu kell 4 hommikul, kui takso maja ette sõitis ja ta kenasti koju viis. Võiks oletada, et kuna järgmine päev oli laupäev, siis ta sai kenasti ennast välja puhata aga tegelt oli asi kaugel sellest. Laupäeval hommikul oli kõva pakkimine ja majast välja kolimine ning praegu elab ta oma väga hea sõbranna Kerli juures. Pühapäeval oli Kerlil ja Jaanikal üks tore päev, kui sa rannas käidud ja seljad punaseks päevitatud ning õhtul käidud jälle Triin-Liisi ja Kuno juures vesipiipu tõmbamas. Esmaspäevast algas kahjuks jälle töönädal, mis Jaanika jaoks jääb selles ettevõttes viimaseks. Ja reedel põrutatab ta juba rongiga Harvey poole. Mis seal hakkab toimuma, seda veel ei tea.... Muideks täna käis Jaanika koos Kerliga veel vimast korda vene poes, kust sai ostetud borši suppi, pelmeene ja kohukesi, et viimane söömaaeg siin Perthis oleks mida meenutada.

Kuna farmis on internetiga väga kehvad lood, siis võib juhtuda, et nüüd kui Jaanika ka minema läheb tsiviliseeritud keskkonnast, siis mõnda aega uut postitust ei ilmu. Aga kes teab.... ehk saame ruttu rikkaks, ostame omale auto ja tuleme nädalavahetuseks Perthi.
Seni aga olge musid ja kallid teile kõigile!

Farmi!

Nagu niuhti on paar päeva möödas, mõned asjad on korda aetud ja meil on kätte jõudnud aeg oma lubadus täita ning oma kardinaalselt muutuvast elukorraldusest pisut pajatada. Nimelt oleme otsustanud järgneva paari kuu jooksul pea ees põllumajanduse põnevasse maailma sukelduda. No ok maakeeli öeldes lähme mõneks ajaks farmi tööle. Plaan on hetkel siis selline, et täna lähevad püsilugejale kindlasti tuntud tegelased Julge Harry ja Vapper Margus sellisesse kaunissse kolkakülla nagu Harvey. Hakkavad seal esialgu hoolega põllu pealt apelsine korjama.(Eks mõned pistavad suhu ka :) Siis nad korjavad ja korjavad ja korjavad kuni ühel hetkel ühinevad nendega ka teised tuntud tegelased meie kirjutistest - Ülikaunis Jaanika ja Üliveetlev Anne. Siis korjame neljakesti koos ja korjame ja korjame ja korjame kuni avastame, et taskud, pangakontod, seljakotid jms on paksult raha täis. Siis tuleme hetkeks Perthi tagasi ja ostame endale luksusliku (loe: konditsioneeriga) lisavarustusega universaalkerega auto ja hakkame Austraalia lääneranniku poole sõitma lootes hirmasti, et meie neljarattalisel sõbral keset kõrbe eluisu otsa ei saa. Ja siis me sõidame ja sõidame ja sõidame kuniks leiame kängurumaa idakaldal ühe toreda kohakese, kus mõneks ajaks jälle paikseks jääda.
Vot nii kaardinaalselt meie elukorraldusekesekene siis muutuma hakkabki. Järgmistes postitustes kirjutame siis juba täpsemalt, et kuidas me põllumajanduses ikka hakkama saame ja mis moodi see meie elu seal farmis välja näeb. Edasi põllumehed, valu apelsinipuudele !!!

Olgem seljakotirändurid aga saagem kultuurseteks...

Kullakallis sõber kes sa oled ette võtnud selle hiirekätt kurnava teekonna siia lehele, et me lamedatele kirjutustele taaskord pilk peale heita. Annad sa endale ikka aru mida sa teed? Eriti räägime siin nendega kes siin lehel regulaarselt meie postitusi lugemas käivad. Kogu selle ajaga mis sa siin lehel viimase 5 kuu jooksul veetnud oled, oleksid ju võinud end nt teatrisse vedada ja ühe vahva etenduse ära vaadata. Oleksid nüüd oluliselt kultuursem inimene kui siin lehel loetu sind kunagi teha võiks... Ok-ok tegelikkult tegime loomulikult nalja - ära hakka meie blogi lugemist millegi kultuursemaga asendama eks? Käige siin ikka edasi ja rääkige sõpradele ka :)

Põhjus miks seekord oma postitust niimoodi alustasime oli see, et meil on nimelt nüüd seljataga esimene välismaine teatrikogemus. Ning veel milline... Nimelt otsustas viiepealine seltskond eesotsas Märt Kivastiku, Ain Lutsepa ja Roman Baškiniga tulla meile siia Perthi esinema. Tõid nad meieni tüki nimega "Sõdur", mis viis meid II Maailmasõja aegsesse Eestisse. Põhimõtteliselt esines kogu tükis vaid tandem Baškin-Lutsepp, ent etendus oli väga muljetavaldav, näitlejad tasemel nagu nendelt nimedelt oodata võib ning emotsiooni saime kogu ürituselt vägagi võimsa.

Etendust oli kokku jälgima tulnud üle 70! pealine seltskond, kellest umbes pooled olid noored seljakotirändurid nagu meie ja teise poole moodustasid nimelt sellesama II Maailmasõja eest Austraaliasse putku pistnud väliseestlased või nende järeltulijad. Eks viimastele oli etendus kindlasti veelgi südamelähedasem kui meile.

Näitlejad said tüki lõppedes väga suure ja auga väljateenitud aplausi osaliseks ning parast suundus kogu seltskond edasi sellise inimese nagu Anu van Hattem´i juurde väikesele afterparty´le. Tema on siis nimelt Eesti Aukonsul Lääne-Austraalias ning eks oli temalgi etenduse Perthis toimumise juures vähemalt käsi või ilmselt isegi rohkem jäsemeid mängus. Pärast saime veel teada, et see pole mitte esimene kord kui Austraalias eesti teatrit tehakse ning et ka see etendus viiakse peale Perthi veel 6 Austraalia suuremasse linna.

Eriti toredaks tegid kogu vastuvõtu just niivõrd erinevate generatsioonide (kohati oli vanusevahe isegi kuni 60 aastat) omavaheline suurpärane läbisaamine ning väga huvitav oli kuulata kuidas nüüdseks juba vähemalt kolmandas nooruses daamid ja härrad meile tugeva Austraalia aksendiga Eesti keeles pajatasid kuidas nad omal ajal siia paadiga! saabusid. Pärast mõtlesime, et ime veel et nad ise sõudma ei pidanud :)

Kirsiks koogi peale ühinesid meiega sel toredal peokesel ka näitetrupp. Eks Eestis tunned tänaval Lutsepa ja Baškini ära aga naljalt juttu rääkima ei lähe. Siina avanes aga meil suurepärane võimalus nendega tore õhtupoolik veeta, juttu puhuda ning lõpuks ka koos üks pildikene kodustele tõestusmaterjaliks välja nuruda.

Erinevalt tavapärastest ülipikkadest postitustest sai seekordne pisut lühikesem aga selle eest on sul kaunis lugaja põhjust varsti siia lehele tagasi tulla, sest juba mõne päeva pärast on meil sulle ilmselt pisut uudiseid. Nimelt on meie juba sissetallatud elukorraldus siin Perthis lähiajal kardinaalselt muutumas. Aga enne oleks meil vaja veel mõned asjad korda ajada kui sellest sulle rääkida söendame.

Keskmine austraallane

Lugejate tungival soovil otsustasime avaldada teise kirjutise sarjast "teisiti". Seekord võtame luubi alla Austraalia keskmise inimese. Mis loom see on? Milline välja ta näeb? Mida ta sööb ja joob? Millega ta tegeleb?Mida seljas kannab? Kuidas eestlasesse suhtub? jne... Kes sellekordse loo läbi loeb saab siis suurepärase pildi sellest milliste inimelukatega meil vapratel rändajatel siin iga päev rinda pista tuleb.



Esmalt siis üldisest - Austraalias on hetkel ca 21,3 miljonit elanikku, kuid rahvaarv suureneb kogu aeg tänu lokkavale sisserändele. Austraalia pindala on umbes sama suur kui Euroopa oma mis toob meid huvitava tõsiasjani, et siin on iga elaniku kohta ca 2,3 km2 maad.(jaapanlaste märg unenägu :) Seda pole mitte vähe aga kahjuks on enamik maast elamiskõlbmatu kõrbega kaetud seega on 85% elanikest kogunenud elama linnadesse.

Väljanägemine on keskmisel Austraallasel päris tavaline. Kui heita pilk piisavalt kaugele ajalukku, siis leiame, et enamik Austraalia elanikest on eurooplaste ja eriti Suurbritanniast pärit 18 sajandil sinna saadetud vangide järeltulijad. Seega pool sajandit tagasi nägi keskmine austraallane välja nagu keskmine inglise rets, kes on end liiga kauaks solaariumisse unustanud. Viimase 50 aasta jooksul on aga hirmuäratavalt suurenenud Aasia inimeste sisseränne mis on ehk keskmise austraallase profiili muutnud veidi pilusilmsemaks, mustajuukselisemaks, kollasemaks ja lühemaks. Loomulikult ei saa ka unustada Austraalia pärismaalasi aborigeene, kes lisavad meie keskmise austraallase profiilile pisut mustanahalisust. Samas on hetkel elanikonnas aborigeene vaid mõned hädised protsendid ning meeletult tugevalt see meie pilti ei muuda. Et sinu jaoks asi eriti lihtsaks teha siis keskmine austraallane - see on päevitunud ja ennast käest ära lasknud inglane, kel silmad natuke pilus.



Riietuda armastab austraallane mugavalt - kui vähegi võimalik viskab ta selga T-särgi ning jalga shortsid ja varbavaheplätud. Viimaseid kutsutakse siin hellitavalt thong´ideks, palume mitte segamini ajada paarist pealast ja pitsilapist koosneva naiste aluspesuga! Endast lugupidavates meelelahutus- ja toitlustusasutustes eksisteerib ka teatav miinimumetikett, mis enamasti tähendab, et plätude asemel võiks jalas midagi muud olla :) Töökohal kehtib esmaspäevast-neljapäevani tavaline kontorietikett, kuid reedeti korraldatakse tavaliselt ettevõtetes casual friday´sid, mil pole patt ilmuda tööle ka teksades ja T-särgis. Erandiks on siin muidugi töökohad kus on oma vorm. Koolilapsed kannavad peaaegu eranditult alati koolivormi ja siin tundub see olevat nii pikajaline traditsioon, et keegi eriti vist ei kobise ka enam. Eestis ei mängiks ilmselt koolivormi üleriiklikuks tegemine mingi valemiga välja, erandiks siin muidugi paar laitmatu muljega eliitkooli.


Söögi ja joogi harjumused on keskmisel austraallasel kohutavad. Hamburgerid, friikartulid, pirukad, lasagne, hiina kiirtoit, pirakad lihatükid, koogid, jäätis jne. Kogu eelneva menüü tõttu võttis keskmine austraallane mõni aeg tagasi keskmiselt ameeriklaselt üle maailma ülekaalulisema inimese tiitli. Uskumatu kas pole - keegi sööb veel rohkem ja teeb veel vähem trenni kui ameeriklane :) Loomulikult esineb ka nö ekstremiste kes teevad 5 päeva nädalas trenni, söövad ainult juurvilja ja käivad aeg-ajalt rannas sixpackiga uhkustamas. Nemad on aga ilmselt paraku väljasurev tõug. Meie siinoleku ajal oleme küll pannud tähele et viimasel ajal on eriti eelpoolmainitud tiitli pärast ühiskond muutunud olukorrast väga teadlikuks ning pidevalt näidatakse telekas ülekaalulisuse vastaseid reklaame ja telesaateid - keskmine austraallane suhtub sellesse nagu kõigesse muusse ehk siis ülima suvaga. Liialdamata ütleksime kokkuvõtteks, et Austraalias saab jagada kõik inimesed kas ülekaalulisteks, väga vormis olevateks või aasialasteks :)
Söögilõigu juurde lisaksime ka seda, et kui sind kutsutakse austraallase juurde külla, siis on tavapärane, et söögi- ja joogipoolise pead isa kaasa võtma - vahest lisatakse see isegi kutsele. Kui midagi kaasa ei võta siis riskeerid nälja, janu ja edaspidiste küllakutsetega.


Viisakusreeglid on siin kaduv nähtus. Esimese asjana paneb välismaalane tähele, et kõik kutsuvad kõiki eesnimepidi, olgu sa parasjagu pangas, maksuametis, restoranis või pereseltsis. Narrustele nagu ukse avamine, oma istekoha pakkumine ühistranspordis jne siin eriti aega ei raisata. Tervituseks piisab tavaliselt poolsuletud suuga "G´day" (lüh Good day´st - eesti keeli siis head päeva) pomisemisest, hüvastijätuks kuuled ehk kõige tihemini fraasi "seeya"(lühend See you later´ist)
Üllatav oli esialgu kui piinliku täpsusega suhtub see muidu kõigesse ülimalt vabalt suhtuv keskmine austraallane järjekordadesse. Isegi bussipeatustes võetaks 5 min enne bussi saabumist kenasti järjekorda, nii et bussi ukse ees ei teki kunagi Eestis tuttavat puntratantsu. Samas võetakse järjekordades või üldse midagi oodates alati olukorrast viimast ning ei tasu üllatuda kui kõrvalseisvad kodanikud sinule kohe hinge puistama hakkavad. Naljakaim seik juhtus meil ehk rongipeatuses kui üks noormees selgelt üleoleva suhtumisega ülistavalt oma Air Jordani tossudest meiega rääkima hakkas - siis oli küll selline tunne, et no mida veel kulla mees.



Töösse suhtub keskmine austraallane kui vahendisse mis annab neile raha, et tegeleda asjadega mis neile tegelikult meeldib teha. Olgu selleks siis surfamine, ostlemine, söömine, joomine vms. Usume, et eestlasega võrreldes on siin töömoraal madalam ning inimesed võtavad asju vabamalt. Kui ei saanud seekord seda uut ja paremat töökohta, siis ei saanud - eks järgmine kord proovib jälle. Umbes samasugune suhtumine on ka tähtaegadesse - ei saanud selleks kuupäevaks projekti valmis - No worries! Vastupidiselt Eestile kus töötajad saavad lausa silmnähtavalt jälgida kuidas tähtaja lähenedes ülemuse peas juuksed aina hallikamat varjundit võtavad.


Üks asi mida kängurumaad külastav kodanik veel kindlasti tähele paneb on see, et austraallased on hullud vee järele. Kõik suuremad austraallaste pesitsuspaigad on koondunud kas mõne jõe, järve või ookeani äärde ning sellest võetakse ka alati viimast. Kes ujub, kes surfab, kes sõidab kanuuga - nimekirjas on kõik võimalikud veega seotud spordialad, peale selle joomise. Juua eelistab austraallane ikka õlut või limpsi. Tegelikkuses on ausside veelembus mõistetav ka - kliima on siin lihtsalt nii põrgulikult kuum, et ega päevasel ajal ei olegi võimalik midagi muud teha. Autorid võivad omast kogemusest rääkida kuidas esimene jooksuring päise päeva ajal ümber kvartali päädis peaaegu südame - või vähemalt kuumarabandusega.


Austraallastel on teadaolevalt kolm rahvusspordiala: jalgpall ehk footy, kriket ja õllejoomine. Noh vähemalt üks neist on populaarne ka eestis - eks austatud lugeja ise tehku omad järaldused milline :) Jalgpall pole siin aga jalgpall tema eestipärases tähenduses, tegu on rohkem umbes nagu inglaste ragbiga. Tegemist meeltult vägivaldse spordialaga, kus ilma kaitsmeteta tõmmatakse vastaseid armutult maha ning pea igas mängus tuleb kiirabil paar mängijat kanderaamil platsilt minema toimetada.
Teise peamise spordiala kriketi tohutu populaarsus on meie, rumalate eestlaste, jaoks jäänud täielikuks müsteeriumiks. Tegu siis põhimõtteliselt nagu pesapalliga aga ühte mängu mängitakse ca 4-5 päeva!
Õllejoomist vast kommenteerida pole vaja, seda spordiala tunneb ju iga eestlane suurepäraselt isegi.



Eestlastess suhtutakse Austraalias tavaliselt hästi ehkki 98% elanikonnast pole mitte kõige õrnemat aimugi mis loom see Estonia on. pärast juba sissekulunud selgitustööd, et Euroopas ja Soome all, tekib suuremale osale mingi ähmane äratundmistuluke silmas vilkuma aga sinna tavaliselt sinnapaika see vestlus jääbki, ega keskmine austraallane ei taha ju tunnistada, et ta euroopas eriti peale inglismaa midagi kaardil ära ei tunne. Samas on olukord kindlasti kordades parem kui USA´s.


Aeg-ajalt oleme kohanud ka inimesi kes varem eestlastega kokku puutunud on ja peame tunnistama et meie eelkäijad siin mandrikesel on jätnud väga toreda, tööka ja üleüldse hea inimese mulje. Pole veel kuulnud kedagi ütlemas, et "Ah te olete eestist - siis me teid tööle/sõbraks/kliendiks vms ei soovi!"


Selle toreda mõttega siis seekord lõpetaksime - loodame, et said vähe parema ülevaate sellest mis elajatega me siin päevast-päeva kokku puutuma peame.


Seeya !