Juhtumised Broome'is...

Laupäeval kui Broome´i jõudsime tegime seda mida iga endast ja laupäevadest pisutki lugupidav noor teeb ehk siis läksime linna peale pidutsema. Olime küla pealt kuulnud, et kuumim koht siin seljakotiränduritest kubisevas linnakeses Broome´is on ööklubi nimega Oasis, kuhu me siis loomulikult oma sammukesed ka seadsime. Klubisse sisse astudes saime aga suure pettumuse osaliseks kui nägime, et meie nelja uksest sisse astumine umbes-täpselt kahekordistas külaliste arvu seal klubis. No ei suutnud me oma pisikeste arunatukestega mõista kuidas see saab olla, et laupäeva! õhtul kell 11 on linna kuumimas ööklubis meie neljaga koos umbes 8 üllatunud näoga külalist. Selle ajusid ragistama paneva müsteeriumi lahendus tuli meie juurde ühe jutuka taksojuhi näol, kes teadis rääkida, et tol päeval toimub ühel linnast pisut väljas asuval rannakesel suurmat sorti "beach party". Kahjuks ei saanud ta meid sinna viia kuna ühtki teed sinna otseselt ei viinudki, kõik külalised olid end ühel teisel või kolmekümne seitsmendal viisil kellegi neljarattaveolise masina peale roninud ja koos mööda randa sinna kohale vuranud. Niisiis läksime hoopis pubisse nimega "Divers", mis eriti mitte millegagi silma ei paistnud aga seal oli vähemalt mingisugunegi pidu (koos inimestega) käimas. Ning olgem ausad, ehkki me kauem kui ühe õlle sealgi vastu ei pidanud, saime vähemalt oma esimese õhtu jooksul kaks suuremat Broome´i peopaika üle vaadatud.

Järgmisel päeval tegelesime jälle peamiselt basseini ääres lebotamisega ning muuhulgas vahetasime karavanparki, sest meie senine elupaik osutus peale paljulubavat esmamuljet siiski täielikuks pettumuseks eriti tänu sellise olulise abimehe nagu külmkapi puudumisele. Esmaspäeval otsustasime üle pika aja teha esimese asjaliku päeva ning minna tööd otsima. Taustaks äärmiselt demotiveerivad sõnumid sisuga a´la oleme-siin-imeilusas-valge-liiva-ja- helesinirohelise-veega-rannas-kas-teil-läheb-veel-kaua Annikalt ja Benilt, pidasime pika päeva siiski vastu ja jõudsime läbi käia tervenisti ühe kohaliku tööbüroo. Seda sellepärast, et ainult üks nendest on spetsialiseerunud seljakotiränduritele, teised tahavad ikka normaalsete inimestega tegeleda. Seal täitsime ära hunniku pabereid ja vaatasime umbes 20 minutit kestvat ilmselgelt 80nendatest pärit filmi, kus hunnik MacGuyverlike soengutega tüüpe rääkisid tööohutuse alustest ja nende rakendamisest töökohal, tagaplaanil moe pärast kahevärvilised "moodsad" kuvarid.

Teisipäeval tööbüroo efektiivsuses meile töö leida juba ette ära pettudes hakkasime ise linnalähedasi suuremaid resorte läbi käima. Ning võta näpust (või siis igaks juhuks mitte) ühes siinses suuremas ja ilusamas resordis nimega Cable Beach Club Resort vajatigi parasjagu portjeesid ning ettekandjaid. Harryga lepiti intervjuu kokku juba samal päeval ning järgmisel hommikul kell 7 ta juba alustas. Jaanika pidi intervjuuga ootama järgmise päevani ja siis veel kaks päeva, et teada saada, et ka tema kandidatuur osutus edukaks ehkki ta oli juba vahepeal ka ühte teise hotelli töö saanud. Niisiis oleme taas tööinimesed ja seda taas uue isikliku rekordi väärilise ajaga : meie mõlema esimene tööpäev oli alla nädala peale tööotsingute alustamist.

Ametinimetused on küll samad kui Alice Springsis ent töö iseloomud ja tööandajad erinevad kui öö ja päev. Resort kus praegu töötame on kahtlemata üks suurimaid ja ilusamaid kuhu oleme kunagi oma noorte jalgadega sisse astunud. Tegu on 26 aakril laiutava kompleksiga, kus 100% lise täituvuse korral tunneb ennast mõnusalt umbes 600 külalist. Seal on 7 erinevat toatüüpi, kaks suurt basseini, SPA, jõusaal, mänguderuum, juuksur, pood, jõusaal, 2 tennisväljakut ning 3 erinevat restorani.Kümme kõige luksuslikumat tuba sisaldavad hinnas pesuehtsat ülemteenrit. Aga hind on ka soolane: kalleim tuba maksab 1900 dollrait öö eest (mis praeguse kursiga teeb umbes pisut üle 17 000 eeki) Resort on nii suur et oma esimesel ja teisel päeval on külalistele peaaegu garanteeritud vähemalt üks kord ära eksida.

Portjeede osakond on 10-liikmeline ning töötab kolmes vahetuses 24h ööpäevas. Päeval on alati tööpostil vähemalt 2 portjeed aga enamasti kolm või neli. Külalistel mitte ainult ei aidata pagasit tassida vaid pannakse koos külalistega golfikärudele istuma ning tehaks enne tubadesse viimist hotellikompleksi tutvustav ekskursioon.

Restoran, kus Jaanika töötab, kannab nime Sunset ja on hiigelsuur -restoranis on lausa 3 erinevat baari. Korraga on tööl vähemalt 20 teenindajat ning teist sama palju kokkasid. Kuna restoranist avaneb väga ilus vaade ookeanile ja päikeseloojangule, siis on ta tavaliselt iga päev puupüsti täis. Igal nädalal neljapäevast - laupäevani toimub seal restoranis peaaegu igal õhtul pulmad, vahel lausa kaks tükki samal õhtul. Praeguseks jookseb meil seal hotellis töötamisel juba teine nädal ning oleme oma uute töökohtadega ikka maru-maru-rahul, kolleegid ja ülemused on toredad ja palk on väga hea.

Aga nüüd tagasi eelmise nädala sündmuste juurde, nimelt otsustasime neljapäeval taas välja minna. Seekordseks põhjuseks sai Annika ja Beni lahkumine järgmisel hommikul. Meie olime oma reisudel jõudnud punkti kus meil oli vaja edasireisimiseks pisut töötada ning nende plaanid viisid neid edasi Perthi poole, sest just sealt tõuseb juba varsti-varsti õhku nende lennuk esialgu Taimaa ja siis sealt edasi kodu poole. Ühesõnaga lahkuminek ning ka sellega kaasnev tähistamine oli vältimatu isegi kui tegemist oli neljapäevaga. Tol õhtul saime aga Broome kohta teda midagi väga väga olulist - nimelt seesama neljapäev ongi siin suurim väljaskäimise päev, sest just siis toimub linna populaarseimas ööklubi märja T-särgi võistlus. Mehi konkursile osalema ei võetud, meie tüdrukud ka osalema minna ei tahtnud, seega ei jäänudki nagu muud üle kui lihtsalt showd vaadata ning end üle pika aja õnnestunud väljaskäimise puhul õnnitleda. Mõnel meie seltskonnast õnnestus pidu isegi nii hästi, et nad said peale politseijaoskonnas tunnistuse kirjutamist lausa politseiautos tasuta sõidu koju. Aga noh eks detailid jätame asjaosaliste endi avalikustada :) Aga igatahes marulahe pidu oli!

Reede "hommikul" said Annika ja Ben kätte oma üüriauto ja tõmbasidki udu. Kokku sai lepitud, et kui ükskord meie ka siit teiselt poolt ilmakera tagasi Euroopa poole jõuma, siis võtame jälle ühendust ja kes teab äkki teeme mõne väikse roadtripigi, aga see selleks...

Millegi muuga too reedene päev silma ei paistnud.
Laupäeval oli aga seevastu ilmatutore päev sest me kolisime sisse oma uhiuude paarismajaboksi ja saame jälle üle pika aja voodis magada. Päris huvitav kuidas oleme siin Austraalias hakanud pisiasju nagu voodi ja nelja mitte-riidest seina olemasolu hindama :) Nimelt on meie praegune tööandja ostnud paar aastat tagasi oma töötajatele elamiseks sellise pankroti äärel kõikuva motellikompleksi, kus hetkeseisuga ligi 140 Cable Beach Clubi töötajat oma vahetustevahepealset aega mööda saadavad. Nädala eest tahab tööandja selle toreda privileegi eest saada 95 dollarit näo pealt aga tore asi on see, et see võetakse palgast maha enne makse :) Igatahes elame nüüd kahe magamistoa, elutoa ja köögiga paarismajakeses koos kahe toreda Austraalia tüdrukuga ning oleme ülimalt õnnelikud, et saame nüüd mõnda aega jälle majas elada.

Siinsamas kompleksis kus hetkel elame on meil muideks ka kohe päris pesuehtne baar, kus töötab päris pesuehtne Eesti tüdruk Triin. Temaga oleme tegelikult juba korra ka varem jõulude paiku Perthis eestlaste kokkutulekul kohtunud aga et siis ei avanenud võimalust eriti lähedaseks saada, on meil suurepärane võimalus see viga siin Broome´is parandada.

Ja nagu nalja olidki käes esimesed vabad päevad. Plaanid olid võimsad - wildlife pargid, kayakisõidud, vaalavaatamistripid jne. Aga kõik see jäi tegemata väga lihtsal põhjusel: nimelt otsustas Harry oma viimase tööpäeva õhtul pooleteistaastase pausi järel haigeks jääda. Umbes 37-38 palavik, kurk valutab, hull nohu ja mitte kui midagi teha ei taha kui ainult voodis pikutada. Nüüd on enesetunne juba loomulikult parem aga hakkasime pärast mõtlema, et noh töötame turismiäris ja ega seal enam midagi muud peale seagripi eriti ei liigugi. Õnneks ei suutnud Harry suurtele ponnistustele vaatamata seda pisikut Jaanikale edasi anda ning on ka ise nüüd konditsioonis mis lubab oletada et ta paraneb täielikult sama terveks (niivõrd-kuivõrd) purikaks kui ta kogu aeg selle reisi vältel on olnud :)

Kogu eelolev ilmselgelt oma eludega rahul olevate inimeste poolt kirjutatud jutt viitab julgelt sellele, et loo autorid plaanivad mõneks ajaks siis Broome´i pidama jääda. Tööandjaga sai lepingud tehtud 3 kuuks, siis hakkab siin Austraalia põhjaosas "märg" hooaeg. See toob endaga kaasa suure sooja ning niiskuse mis niivõrd ei pidanudki vihma (nagu me esiti arvasime) vaid pigem hoopis üleüldise kõrge õhuniiskuse all väljenduma. Jääme igatahes siis troopikat ootama...


Ps: Enamus nupukatest blogilugejatest on selle juba läbi hammustanud aga kirjutame igaks juhuks mustvalgelt siia välja, et kui klikid hiirega nende piltide peal mis me siia blogisse üles riputanud oleme, siis saad neid ka suurelt imetleda :)

Juhtumised teel Darwinisse, seal kohapeal ja teel edasi Broome´i.

Alles oma eelmises toredas blogipostituses kirjutasime kuidas elasime teel Kings Canyonist Alice Springsi üle õnneliku, vigastustevaba õnnetuse kui meie autoraasukese parem tagakumm keset 120 kilomeetrist tunnikiirust pauguga lõhki läks. Mis sa nüüd arvad kui suureks pidasime tõenäosust, et elame ülejärgmisel päeval üle detailideni samasuguse õnnetuse ainult, et parema tagakummi rollis on vasak tagakumm? Praktiliselt nullilähedaseks... Ja tõsi ta on nii ei juhtunudki... Küll aga juhtus eelpoolnimetatud õnnetus uuesti juba järgmisel päeval! Jah sa said õieti aru - meil lõhkesid päevase vahega maanteesõidul esiti parem ja siis vasak tagakumm. Ilmselt oli asi selles, et kummid olid juba päris kulunud ning teedele paigaldatud metallist võredest nimega "grid" (mis juhivad märjal ajal üleliigset vett teelt ära), ülesõitmine kiirustel 120 km/h ja rohkem ei mõjunud nende niigi raugaeale lähenevale tervisele just turgutavalt. Romantilisem versioon meie viimase aja kummisaaga kohta on aga see, et hiljutised parem ja vasak tagakumm armastasid teineteist väga-väga ja olid juba pikalt-pikalt koos veerenud ja parema kummi parematele veeremismaadele lahkumise järel ei suutnud vasak tagakumm enam selles kohutavalt ebaõiglases maailmas üksi edasi veereda ning võttis iseendalt elu. Nüüd elavad aga mõlemad tagakummid taas kummitaevas koos igavesti.

Mitte-nii-romantiline loo moraal seisneb aga selles, et alati võiks üks kumm varuks olla, sest kunagi ei tea millal hetkel kasutusesolev võib katki minna ning "sõidu" ära rikkuda :)

Aga lähme nüüd tagasi loo juurde - auto tee äärde, asjad jälle pagasist tagapingile, varukumm välja (mille olime ostnud sama päeva hommikul), auto tunksiga üles, alloleva velje mutrid lahti...MITTE! Loomulikult olid meie kunagi Harvey prügimäelt ca dollariga soetatud vana roostes rattavõtme nukid juba nii ära kulunud et rattamutrite lahtikeeramine talle ülejõukäivaks osutus. Õnneks leidub aga Austraalias ka keset päratuna lohavat kõrbe maru hoolivad ja lahked inimesi ning üks tore parasjagu karavänninguga tegelev perekond, kes nägi hädasolevaid seljakotirändureid kurbade nägudega tee ääres päid ja tagumikke sügamas, mitte ainult laenas vaid lausa kinkis meile oma tagavara rattavõtme. Ütleme neile siinkohal suure TÄNK JUU juhuks kui nad meie populaarset reisiblogi lugema juhtuvad.

Aga ok viimase kahe postituse peale oleme kummide teemal juba liigagi palju peatunud, nii et läheme nüüd edasi pisut teistsuguste teemadega. Eelpoolmainitud sündmustele järgnenud pärastlõunal tegime veel kiire peatuse enne linnakest Tennant Creek, et heita pilku (mitte meelt ahahaa :) vaatamisväärsusele nimega Devils Marbles ehk siis inimkeeli kuradi kuulikesed. Tegu polnud sugugi nii hirmuäratava kohaga kui nimest võiks järeldada ning oli kahtlemata huvitav vaadata hunnikut marusuuri ja maruümmargusi kivikesi üksteise otsas turistidele poseerimas. Peale toda kivihunnikut peatusime veel korraks uue varukummi soetamise eesmärgil Tennant Creekis ning sõitsime ööseks asulasse nimega Elliot. Seal maksime asula ainsas ilmselgelt joomaprobleemiga meesterahva poolt juhitud marusaastas karavanpargis marusaasta telkimisplatsi eest hingehinda, olime sunnitud hommiku ja õhtusöögi ajal pidevalt karja näljaseid paabulinde oma toidust eemale peletama ning avastasime hommikul enne ärasõitu, et paljuoodatud dušši ei saa veesurve puudumisel võtta. Muidu oli tegemist aga väga toreda karavanpargiga...

Järgmisel hommikul alustasime siis mitte-dušši-all-käinute-ja-sellest-tulenevalt-pisut-mornidena oma teekonda Austraalia põhjapoolseima linna Darwini poole. Puhke- ja bensiinipeatuse planeerisime teha linnakeses nimega Katherine kuhu me loomulikult probleemideta kohale ei jõudnud. Sedakorda ei lõhkenud autol mitte kumm vaid sai tühjaks bensiinipaak ja seda ca 15 km enne Katherine kesklinna. Ebaõnn! Olime harjunud, et saame baagitäiega sõita umbes 600 km aga Northern Territory osariigi 130 km/h tunnikiirust lubavad märgid maanteedel on meie jaoks viimasel ajal omadega kaasa toonud mootori suuremad pöörded ning tavapärasest suurema kütusekulu. Paar minutit hääletamist ning Annika ja Ben said kamba prantslastest backpackerite auto peale, et lähim bensiinijaam leida, meie aga jätkasime Jaanika-siredate-ja-pruunide-jalgade-strateegiat kasutades hääletamist, lootuses leida mõni hea südamega mööduja kel pagasiruumis mõni liiter üleliigset bensiini just selliste hetkede jaoks kõrvale pandud oleks. Strateegia osutus oodatult edukaks ning õige pea olimegi taas paari liitri bensiini võrra rikkamalt ning paari dollari võrra vaesemalt teel lähima bensiinijaama poole, põidlad tugevasti pihku pigistatud, et ikka nii kaugele välja veaksime. Esimesest bensiinijaamast leidsime ka Annika ja Beni juba eest ootamast ning kui olime oma valge täku endateada 60 liitrisesse bensiinipaaki miskitmoodi 70 liitrit kütust sisse pigistanud põrutasime taas Darwini poole edasi.

Darwinisse jõudes pidime nentima kahte asja. Esiteks, et kliima oli mingil hetkel tundmatuseni troopiliseks muutunud ning teiseks, et ühtegi karavanparki linna vahetus läheduses ei ole. Esimese asjana läksime kohe loomulikult ookeani vaatama, sest me polnud juba üle 5 nädala tilgakestki avaveekogu näinud. Ujuma minema me loomulikult ei hakanud, sest hindame oma elusid veel ikka piisavalt, et mitte veel krokodillide poolt ära söödud saada. Need loomakesed elutsevad aga Darwini ümbruses praktiliselt igas veekogus (kaasaarvatud ookean) ning söövad hea meelega magusat inimliha.

Et tähistada üle pika aja taas suurlinna jõudmist, sündmusterohket sõitu ning lihtsalt tõsiasja et oli laupäev (noorte inimestena oleks meile muidugi piisanud ka ainult viimasest), lõime end kenasti üles, tegime karavanpargis väikesed õlled ning läksime kohalikku ööelu kaema. Kolasime läbi kahest pubist, millest kumbki just meeletult sümpaatset muljet ei jätnud, sest üks oli absoluutselt inimtühi ja teine absoluutselt inmtäis. Edasi läksime ühte klubisse, kus kohe sisse jalutades lõi ninna tantsusoolikale hirmsasti demotiveerivalt mõjuv okselõhn ning tantsuplatsile kiigates nägime ainult meestepaarikesi oma strateegilisi piirkondi teineteise vastu hõõrutamas. Sel hetkel saime loomulikult aru kui suure vea me teinud olime ning kahe kolme kiire sammuga olime taas uksest väljas ning uue mitte-gei-klubi otsingutel. Õnneks kandsid meie otsinugud ka vilja ning ööklubis "The Vic" me ka öö minema tantsisime. (...jälle üks inglisekeelne väljend mis eesti keeli just eriti hästi ei kõla:) Üks marusoe jalutuskäik, kaks burksi (kahjuks mitte söögiplatsi oma:) ning üks kallivõitu taksosõit hiljem olime taas kodus ning lasime voodisse vajudes norskamist takistava lihase lõdvaks.

Järgmisel päeval magasime mõnusalt sisse ning lesisime enamuse oma hommikupoolikul ärkveloldud ajast basseini ääres. Pärastlõunal läksime aga kuulsale Darwini pühapäevaõhtuturule, mis oma suurusega meid esmapilgul päris pahviks lõi. Tundus nagu oleks enamus Darwini populatsioonist kahele-kolmele rannaäärsele tänavale hängima ning pikniku pidama tulnud, rääkimata suurest kogusest uudishimulikest turistidest ja kahel pool tänavat vohavatest kaupmeestest, kes mõnuga oma nänni möödujatele pähe määrida üritasid. Ühe leti juurde jäime ka pisut pikemalt seisma ning selle tulemusena olimegi end teisipäevaks kirja pannud JetBoat´i sõidule Darwini sadamas. (Tegu siis sellise maru-siga kiire paadiga, kus istub korraga sees ca 20 inimest ning mis kimab suurtel kiirustel üle vee ja teeb nende suurte kiiruste pealt loodetavasti kogenud juhi käe all järske kannapöördeid ning pikki külglibisemisi. Ühesõnaga pritsib palju vett ning saab palju nalja.) Õhtusöögiks pistsime suure portsu taipärast krõbedat meekana ning magustoiduks mõned rullid imehead sushit. Kokkuvõttes peame nentima, et veetsime väga toreda pühapäevaõhtu ning nägime üle pika aja jälle kuidas päike ookeanisse loojus.

Esmaspäeval viskasime Annika ja Beni linna šhoppama ja sõitsime ise pisut linnast välja, et teha 60 km kaugusel Darwini kesklinnast Adelaide Riveril üks väikene paadisõidukene. Eriliseks tegi aga selle paadisõidukese tõsiasi, et Adelaide River on üks soolaveekrokodillirohkemaid Austraalias ning ka kogu maailmas. Aga veel enne kui meid paadi peale lasti oli meil suurepärane võimalus saada endale kaela ka üks väga sümpaatne 2 meetrine püüton, kes lahkelt koos meiega fotokaameratele poseerima nõustus. Pildid käes, tegime püütonile tänutäheks paar paid ning ronisime paati. Ei saanud me sõita 2 minutitki kui juba esimene krokodill paadi kõrvale ujus, turistidele lahkelt poseeris ning oma kaunist naeratust demostreeris. Et kliendid saaksid ikka täie raha eest oli paadi meeskond kaldalt kaasa toonud ka hunniku meeldivalt veriseid seakoibasid, mis siis nööri otsa seoti ning mille ainus ülesanne oli krokodille koera kombel paadi kõrvale sitsima panna. Kuna see oli meile esimene kord krokodille vabas looduses näha siis olime loomulikult väga vaimustuses ning klõpsisime palju pilte, mille paremikku sa ka nendesamade ridade kõrval näha saad. Igatahes jäime oma paadisõiduga väga rahule ja julgeme kõigile kellel kunagi võimalus avaneb see kindlasti järele proovida.




Esmaspäeval otsustasime ka ise lõpuks šhoppama minna, sest suurlinnas ja suures kaubanduskeskuses viibisime viimati kuid tagasi. Sihtkohaks sai sedakorda ca Ülemiste keskuse laadne poekene Darwini äärelinnas, kust lahkusime pärast pikka päeva väsinute (eriti Harry), kuid õnnelikena (eriti Jaanika) ning paari riidehilbu võrra rikkamatena. Õhtul võtsime poest pakikese juustu, pudelikese veini ja kotikese viinamarju ning läksime randa päikeseloojangut vaatama. Oehh oli ikka ilus ja romantiline ja soe õhtu ...

Ning oligi kätte jõudnud teisipäev ning aeg JetBoat´iga sõitma minna. Olime elevusest ja viimasel ajal basseini ääres veedetud tundidest näost punased kui uhke kaarega oma pileti letti viskasime. Mees leti taga vaatas pisut piletit ja ütles tuima häälega, et täna jääb sõit ära kuna neil on mingi remondipäev. Ta oli omaarust meile ka paar päeva tagasi helistanud ning uued ajad välja pakkunud. Loomulikult me mingit telefonikõne saanud ei olnud ning kuna järgmiseks hommikuks olime planeerinud juba Darwinist lahkumise siis ka uue aja kinni panemine ei tulnud kõne alla. Saime siis oma raha tagasi ning mõtlesime just parasjagu, et mis kogu selle hunniku üleliigse rahaga teha kui meie teele jäi üks tubakapood. Vaatasime pulli pärast sisse ka ja avastasime et nad müüvad ka suhteliselt odava raha eest vesipiipe. Kes meid hästi tunneb, teab, et peale piiritu armastuse mida me teineteisega jagame on meil veel ka ühine armastus nimega vesipiip. Saigi siis suhteliselt odava raha eest endale väike reisipiip soetatud ning tänase päevani on Harry näol konstantne ma-saan-jälle-üle-pika-aja-piipu-teha naeratus mis isegi öösel magades kuidagi ära minna ei taha. Tol õhtul popsutasime siis hoolega piipu ning käisime veel viimast korda suurlinnas väljas pubis istumas, sest teadsime, et nõnda suurde linna kui Darwin me nüüd mõnda aega jälle ei satu.


Kolmapäeva hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja jätsime Darwiniga hüvasti. Sihtkohaks sai Litchfield National Park. Seal nägime esiteks tervet linnatäit 2-3 meetriseid termiidipesasid mis võlusid oma kõrguse ning suure arvuga. Järgmiseks peatuspaigaks said aga lähedalasuvad ujumisaugud, kus saime oma pikast konditsioneerivabast sõidust praadimistemperatuurideni üles köetud kehad mõnusalt jahedasse jõevette kasta ning väikeste kosekeste all sõitmisest kangetele lihastele pehmet massaaži võtta. Mõnulesime seal ujumisaukudes pikalt-pikalt ja peame tunnistama, et seal veedetud aeg ei jäänud mitte kuidagi moodsatele SPA-puhkustele alla, pigem tegi hoopis oma naturaalsuse ja värskusega neile hoopis silmad ette. Kui lõpuks oma reisiseltskonna vastumeelselt veest välja saime liikusime edasi järgmise vaatamisväärsuse juurde milleks oli ca 50 meetrit taeva poole kõrguv kosk ning seda ümbritsev naturaalne jõebasseinikene. Õnneks sai iga soovija ka seal vette sulpsata ning pikemalt mõtlemata leidsime ka meie end taas karastavatest jõevoogudest. Edasi külastasime ühte eriti kõrget koske, mille juures kogu seltskonna suureks pettumuseks ujuda ei saanud ent mis oli siiski vaimustavalt palju silmailu pakkuv. Viimase peatuse tegime veel ühes sedakorda lausa kahe kosega varustatud ujumiskohas, et endasse veel viimane doos värskust sisse imeda enne kui alustasime kuumuserohket teekonda rahvuspargist välja suure maantee peale. Muideks nägime viimases ujumiskohas ka juuresoleval pildil ilutsevat silti, mis hoiatas nendes vetes elutsevate mageveekrokodillide eest. Õnneks ei saanud me seekord veel teada mis tunne on krokodilli lõunasöök olla aga noh jääme siia Austraalia põhjaossa veel mõneks ajaks ning küllap avaneb veel võimalusi ka see tunne järgi proovida :) Igatahes oli tegu ühe viimase aja toredaima ning tugevalt meie eelmise aasta oktoobris alustatud rännakute TOP 10´sse kandideeriva päevaga

Õhtuks jõudsime linnakesse nimega Katherine, kust olime juba teel Darwinisse korra läbi sõitnud. Päev täis lõputut vees sulistamist ning üleüldse aktiivset tegevust oli meile kõigile väga väsitavalt mõjunud ning peale kosutavat õhtusööki ning veelgi kosutavamat vesipiipu hakkasime igaüks oma urgu puhkama kobima. Enne magamaminekut täheldasime, et tolles karavanpargis kuhu me peatuma jäänud olime elutses puude otsas päris korralik populatsioon nahkhiiri, kelle tualetikombed olid pehmelt öeldes olematud. Kui õhtul said seda oma juustes ja riietel tunda Annika ja Ben, siis hommikuks oli nii meie auto kui Annika ja Beni telk sõna otseses mõttes täieliku nahkhiiresitakihi all. Natukene voolikuga pusimist ja natuke rohkem nahkhiiri põrgu lõpututesse põhjadesse kirumist hiljem olime taas teel seekord sihtkohaks väike linnake Kununurra. Tee kõrvale jäänud rahvusparkides peatumisest pidime kahjuks sel päeval neljarattaveolise auto puudumisel loobuma aga pole hullu eks neid jää meil veel tee peale. Meie suureks kahjuks pidime samal põhjusel loobuma ka Wolf Creeki nimelise koha külastamisest, mis on iseenesest üks maailma suurimaid meteoriidikraatreid aga ilmselt enamustele noortele rohkem tuntud kui samanimelise populaarse Austraalia õudusfilmi tegevuspaigaks.

Praeguseks oleme omadega välja jõudnud linnakesse nimega Broome, kus hakkame alates homsest enestele miskit tööd otsima. Kuidas meil sellega läheb anname sulle teada aga juba meie järgmises kirjutises.

Ole tubli!

Uluru, Kata Tjuta ning Kings Canyon - tehtud, nähtud, käidud !

Ühes kauges kauges galaktikas, ühes teatud punktis ajas toimus kord üks lõputu universumi mõistes absoluutselt tähtsusetu pauk, mille tulemusena tekkis üks lõputu universumi mõistes pisi-pisikene ja tähtsusetu päikesesüsteem nimega Linnutee. Selle lõputu universumi suhtes tähtsusetu päikesesüsteemi tähtsusetuks südameks sai väike täheke nimega päike. Ning tollestsamast tähtsusetust päikesest kolmas kivi vasakule oli sinakasroheline planeet, mida tolle 6 miljoni aastase evolutsiooni jooksul tekkinud asukad, kutsuvad Maaks. See planeet oli lõputu universumi suhtes absoluutselt tähtsusetu ning väike, seda enam et tänase päevani on vaid üks liik kogu planeedil jõudnud oma tähtsusetus arengus sinnamaale, et on "juba" leiutanud ratta, kuid on veel kaugel sellest, et suudaksid rännata oma mõtetust päikesesüsteemist välja.


Ainus kord kui keegi selle päikesesüsteemi välistest tsivilistatsioonidest üldse sinnakanti sattus oli üsna selle päikesesüsteemi tekkimiskuupäevale lähedal. Nimelt juhtus sealt kandist mööda sõitma üks kosmoselaevatäis tulnukapoisse planeedilt mida inimkeeles kirja panna pole võimalik. Nood tulnukapoisid olid ühe tulnukapoisi isa tagant õhtuks kosmoselaeva ning pudeli kosmilist rummi tuuri lasknud ning nüüd oma varvasteni täis (tolle liigi eripäraks oli see, et nende varbad asusid umbes seal kus inimestel silmad) peaga sinna mõtetusse äsja tekkinud päikesessüsteemi lõbusõitu tegema läinud. Järsku tekkis ühel lakku täis tulnukapoisil mõte korraks seisma jääda ning toda sinakasrohelist planeeti kosmiliste kividega loopima hakata, kuna talle lihtsalt ei meeldinud sinakasrohelised planeedid. Loopisid need purjus tulnukapoisid mis nad loopisid aga pihta nad ei saanud, kuna tolle liigi teiseks eripäraks oli see, et nad kõik (isegi poisid) viskasid nagu tulnukatüdrukud. Ühel hetkel sai ühel tulnukapoisil, tollelsamal kellel üldse mõte tuli seda kolmandat kivi päikesest kosmiliste kividega loopima hakata, viimaks mööda viskamisest mõõt täis ning ta kupatas tolle sinakasrohelise planeedi pihta terve peaotäie kosmilisi kive. Seekord läks tal õnneks ning ta tabas toda väikest sinakasrohelist planeeti paremasse alla nurka. Kuna tegelikult on galaktikavahelistes seadustes kirjas, et planeete (isegi sinakasrohelisi) kosmiliste kividega loopida ei tohi, siis vältimaks võimalikke probleeme intergalaktilise politseiga, sõitsid tulnukapoisid pärast toda insidenti ruttu-ruttu sealt päikesesüteemist minema ja rääkisid koju jõudes kõigile kui mõtetu koht see Linnutee päikesesüsteem on, et keegi sinna kolama ei läheks ja kogemata nende kuritegu ei avastaks.

Alates sellest ajast on mööda läinud miljoneid aastaid ning tänasel päeval on need kivid ikka planeedil Maa, täpsemalt mandril mida enamik tolle planeedi asukaid teab nime all Austraalia. Kuigi enamus inimesi ei tea mis kividega tegu on või kuidas nad sinna keset Austraalia keskosa laiutavat kõrbe said, käivad ikkagi väga paljud sinna mandrile reisivaid inimesi neid kive vaatamas. Suurim nendest kividest, mis ühtlasi asub ülejäänutest pisut kaugemal kannab inimkeeles nime Uluru ning see on kogu selle mandri üks tuntumaid vaatamisväärsuseid. Ülejäänud 36 kivi maandusid üsna teineteise lähedale ning said inimestelt nimetuse Kata Tjuta.
Hea lugeja, ülal ilutsev jutukene Uluru ja Kata Tjuta tekkimisest on puhtalt autorite haiglase fantaasia vili, mis sai pikkadel autosõitudel igavuse peletamiseks arvutisse trükitud. (Ehkki me ei välistaks seda täielikult kui võimalikku teooriat kuidas nood kuramuse kivid sinna keset kõrbe said :)

Aga ok läheme nüüd asja juurde ehk siis, et kirjutame sellest millega me viimasel ajal tegelenud oleme. Esimese uudisena teatame rõõmuga, et oleme alates teisipäevast 04.08.09 mõlemad taas töötud. Lihtsalt tundsime mõlemad, et on aeg edasi liikuda ning taas mõnda aega oma truu Ford Falconi seljas mööda Austraaliat meie jaoks mööda seniavastamata teid ratsutada. Esimese asjana võtsime ette sõidu eelpool ilutseva ilmselgelt vaimust haigete poolt välja mõeldud jutukese inspiratsiooniallikate Uluru ning Kata Tjuta juurde. Kolmapäeva hommikul ärkasime 5.30 hommikul ning asusime tegutsema, et iga sekundit päevavalgusest teel olles ära kasutada. Teadsime, et meid ootab ees vaimselt, füüsiliselt ja autosõiduliselt kurnav ent kindlasti toredate sündmuste rohke päev ning alustasime loomulikult tugevast hommikusöögist meie hosteli köögis, et energiavarud kohe hommikul täis laadida. Tolle päeva toredad sündmused algasid juba tollesama hommikusöögi ajal kui kohtasime oma hosteli köögis oma Alice Springsis veedetut aja jooksul esimest meile enne tundmatut eestlast Heikit ( kõigile Ursula fännidele infoks,et ei ta ei tantsinud tol hetkel kellegagi). Jagasime muljeid Austraalias korda saadetust, Eestist, Alice Springsist jne. Kui tugevast hommikusöögist kõhud punnis jätsime Heikiga hüvasti ja korjasime peale sõbrad ning reisikaaslased Annika ja Beni ning asusime teele Yulara rahvuspargi poole, mis on koduks eelpoolnimetatud kividest vaatamisväärsustele.

Esimesed 50 kilomeetrit olid kõik selgelt reisipalavikust tulenevas adrenaliinijoovastuses, kuid peale laksu üleminemist otsustasid kõik mittesõitvad reisijad (ehk siis kõik peale Harry) paarisajaks kilomeetriks tagasi unedemaale rändama minna kust neid eelnevalt selgelt liiga vara igiõela äratuskella poolt lahkuma oli sunnitud. Peale eelpoolnimetatut paarisaja kilomeetrist norskamismaratoni ärkasid kõik autosolijad selle peale, et Annika praktiliselt läbi une "PISSIPEATUS", karjus ning tagapingi märgamisega ähvardades Harryt esimeses ettejuhtuvas Roadhouse´is peatuma sundis. Põied taas tühjaks pigistatud, põrutasime edasi.

Esimeseks peatuspunktiks sai teeäärne umbes 150 km enne Ulurut kui olime neljakesti ullikestena kindlad, et meile paistab üle lameda kõrbe kaugelt juba Uluru kätte ära. Klõpsisime lausa paar pilti, et pärast kodustele näidata kui kaugele see Uluru ikka kätte paistab. Õnneks hakkas mingil hetkel meil siiski kasutamatusest ämblikuvõrkudega kaetud loogikakeskus taas tööle ning otsustasime et tegu peab siiski olema mingi teise Ulurut meenutava kivimoodustisega, mis meid konstantses Uluru-elevuse olekus viibivaid turiste välejälgedele viis.

Teiseks ja seekord tõepoolest audentseks vaatamisväärsuseks sai kivihunnik Kata Tjuta ehk siis mitte-aborigeeni-keeli "Palju päid".mis asub nagu eelpoolgi mainitud sai rahvuspargis nimega Yulara. Yulara rahvuspark hõlmab siis endas Ulurut, Kata Tjutat ning veel hunnikut pisemaid kivimürakaid ja kaljulõhesid ning kuhu sisenedes tuleb külaslistel lunastada 25 Austraalia dollarine pilet. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha on Kata Tjuta näol tegu maru suurte ja majesteetlike kivimürakatega mille ligi pool kilomeetrit maapinnast üles kõrguvad tipud praktiliselt igal külalisel südame härdaks tegid. Kata Tjuta juures tegime läbi ka väikese jalutuskäigu nende pirakate kivikeste vahele ja seal keskel oli meil suurepärane võimalus end täiesti tähtsusetute ja väikestena tunda.

Edasi vurasime Austraalia ühe tuntuma sümboli Uluru juurde, mis juba kaugelt meile nii tuttavate kontuuridega silma paistis. Tol hetkel tundsime end ikka päris rumalatena, et me ta ennist ühe teise kivimürakaga segamini olime ajanud aga noh eks hea lugeja ju teab meid - ega me teab mis eriti teravad pliiatsid polegi. Uluru juures otsisime kohe esimese asjana üles koha kus tolle kivimüraka otsa saab ronida, sest olime juba eelnevalt otsustanud et see saab olema üks mäetipp mille me siin Austraalias kindlasti vallutame. Kuigi pole just harukordne see kui Uluru ronimine on tugevate tuulte, päästeoperatsioonid vms pärast suletud saatis meid sel päeval õnn ning võisimegi hakata oma vaevarikast teekonda Austraalia tuntuima kivikese maapinnast ca 300 meetrit otse üles kõrguva tipu poole. Umbes pärast tunni ja 10 minuti pikkust vaevarikast ronimist meie, loo autorid ning sõber Ben, sinna tippu ka jõudsime. Tipus pidasime maha suurepärase õllest ja banaanidest koosneva pikniku ning kogesime taustaks väga meeldivat emotsiooni mida kirjeldaksime tundena kus inimene mõistab, et ta on just pärast kurnavat pingutust saavutanud midagi sellist mida tal ilmselt avaneb võimalus teha vaid korra elus. Tipus kohtasime ka ühte pisut ontlikku olemisega vanameest, kes teadis rääkida, et 25 aastat tagasi kui ta viimati teekonna selle kivimüraka otsa ette võttis oli tipus olemas ka külalisteraamat, kuhu iga ülesroninu uhkusega oma autogrammi sisse kanda sai. Kahjuks polnud sel korral raamatus enam haisugi, muidu oleks isegi sinna uhkusega "Harry ja Jaanika Estoniast" sisse kribanud. Tagasi alla ronimine läks oluliselt lihtsamalt ning ca 20 minutiga olime taas kahe jalaga ning kahe peale kahe raku võrra rikkamalt tagasi maa peal. Mõlemad rakud olid mõlema autori arvates aga kindlasti seda ronimist väärt ning tegu oli vaieldamatult meie senise reisi ühe olulisema verstapostiga.

Õhtul peale ronimist tegime endale kena õhtusöögi ning aitasime Annikal ja Benil karavanparki telgi püsti panna. Kella 18.20 paiku vedasime end korra veel tagasi Uluru juurde, et päikeseloojangul tolle kivimüraka äärmiselt sümpaatset värvikonserti nautida. Ca 20 minutiga muutis esialgu erkoranž kivimoodusti end alguses tumepunaseks siis lillaks ning siis lõpuks lausa süsimustaks.

Päikeseloojang vaadatud suundusime teguderohkest päevast väsinutena tagasi karavanparki, kus tegime veel mõned õlled ja paar kaardimängu ning heitsime siis üle pika aja jälle auto pagasiruumi magama.

Seiklused polnud muidugi selleks päevaks veel läbi, sest keset ööd tuli ilmselt marunäljane ja -taudis dingo meie laagrikohta ning tegi meie välja külma kätte jäetud toidukotiga 1:0. Meie muidugi autosse midagi ei kuulnud aga Annika ja Ben olid telki küll maru karmi krabistamist ja rabistamist kuulnud ning terve öö dingohirmus veetnud. Hommikul kahjusid üle vaadates selgus, et dingo oli esialgu võtnud ampsu meie tortillapakist, siis selle s... välja sülitanud ning endale hoopis mõnuga 200 g viilutatud peekonit sisse keeranud. Eks ta sellesama peekoni lõhna peale ilmselt ka meie toidukoti üles leidnud oli ning siit väike nõuanne kõigile kõrbes magajatele: Ärge jätke oma peekonit järelvalveta!

Hommikul enne põikesetõusu ärgates, tegime hullult unistena täpselt nii palju liigutusi kui vaja ja nii vähe kui võimalik, et oma padjamustriga näod taas Uluru juurde vedada ja too kivikene ka päikesetõusu ajal ära näha. Ei tea kas see oli nüüd unisesest olemisest või tõsiasjast, et me eelmisel kuupäeval peaaegu pool päeva tolle kivimürakaga veetsime, igatahes nii meeltult vahva enam ei tundunud ja meile kõigile hakkas tunduma, et oleme selleks korraks piisavalt Ulurut näinud ning on saabunud aeg liikuda edasi Kings Canyoni poole. Peale peekonivaest hommikusööki me oma autonina sinnapoole pöörasimegi, sedakorda rooliratas ühe entusiastliku Annikaga varustatud, et autoritel oleks tagapingil salamisi nahistades pisut aega sinu jaoks neidsamu ridasid oma pisikesse aga tublisse sülearvutisse trükkida.

Umbes poolel teel Uluru juurest Kings Canyoni poole juhtus aga miski mida oleme oma rännakutel juba ammu kartnud, et juhtub. Nimelt lõhkes autol maanteesõidul, umbes 110 km tunnikiiruse pealt tagarehv. Ühel hetkel käis pauk ning Annika tundis kuidas rooliratas tugevasti paremale kiskuma hakkas. Taipamata mis juhtus otsustas Annika "väikesest" rooli kiskumisest hoolimata sõitu jätkata, ehkki hääle järgi sõitsime sel hetkel juba 3 rehvi ning ühe velje peal. Kuna saime aru, et Annika ei ole endale veel päris täpselt aru andnud mis juhtus siis otsustasime teda mitte paanikasse ajada ning palusime tal auto tasa-tasakesti teepervel kinni pidada. Autost välja ronides ja olematut kummi nähes pidi preili Paal loomulikult kerge kreepsu saama, et mille ta just rooli taga üle elanud oli. Ega midagi, kõik ju elus ja terved kaua sa ikka leelotad, et vaata mis nüüd juhtus. Kraamisime kogu oma nodi pagasiruumist tagaistmele, kiskusime pagasiruumi alt välja tunksi ja varuratta ning 5 minuti pärast ilutseski meil auto all taas neli tervet rehvi. Tegemist oli kahtlemata õnneliku õnnetusega, sest nii mõnigi meist oli kuulnud lugusid kuidas teistel sarnases olukorras palju täbaramini on läinud.

Kings Canyonisse jõudsime igatahes elu, tervisega ning nelja õhku täis rehviga kohale ning saime nautida seda kaunist ja eesti maastikuga harjunud silmade jaoks täiesti uutmoodi vaadet kuidas aastatuhandete jooksul juuksekarva suurune pragu kalju sees sadadesse meetritesse ulatuvaks lõheks oli paisunud. Esialgu tegime väikese jalutuskäigu kanjoni sees, siis jäid aga laiskvorstid alla ootama ning Harry ronis ainsa vaprana eelmise päeva Uluru ronimisest niigi hellade lihaste kiuste ning kahe fotoaparaadiga varustatuna korra ka kanjoni servale pilte klõpsima. Sealt avanes vaieldamatult hingemattev vaade kogu sellele vaatamisväärsusele mida maailm tunneb Kings Canyon´ina.

Teekond tagasi Alice Springsi möödus suhteliselt sündmustevaeselt ning oli hästi tunda, et kogu seltskond oli pidevast tegutsemisest parajalt väsinud aga samas ka äärmiselt reisiga rahuloleva olemisega. Öö veetsime Annika ja Beni eelmises elukohas ning praktiliselt kohe kui kõigil kõhud täis said langesime rampväsinult voodisse magama.
Täna hommikul tulime veel linna peale uut varuratast ning uut peekonivaru soetama ning ilmselt sel hetkel kui sina seda postitust lugema juhtud oleme me juba vähemalt poolel teel Alice Springs´ist Darwinisse.

Aga aitab sulle selleks korraks lugemisest küll, loodame, et tuled varsti jälle siia lehele tagasi kui oleme kirjutanud oma reisist Alice Springs´ist Darwinisse ja sellest missuguse linnaksesega Darwini näol tegu on.

Tsau-pakaa!

PS: kas tõesti keegi ei mõelnud eelmise postituse lõpus esitatud küsimusele vastust välja või on meie lugejaskond lihtsalt maru tagasihoidlikuks muutunud. Igatahes vastus on kella peal.

Seiklused Alice Springsis

Kallis lugeja,

Oleme siiralt varbaotsteni liigutatud, et oled võtnud vaevaks meie tagasihoidliku blogi-moodi-asjanduse tuhandete omataoliste seast välja otsida ning lased nüüd oma paitaval pilgul üle meie pisikese rüperaali pisikese klaviatuuri kaudu miskitmoodi sinu kuvarile ilmunud ridade libiseda. Täname sind tolle paitava pilgu eest ja loodame ka tulevikus sinult veel palju nii otseses kui ka (autorite poolt siinkohal mõeldud) ülekantud tähenduses paisid saada.

Ahjaa ja omapoolsed paid saadaksime siinkohal Harry ristiisa Ennule kes 19ndal Juulil oma sündimise päeva tähistas :)

Viimastel päevadel on meie Alice Springs´is veedetud aja jooksul toimunud nii mõndagi ning meile ei teeks miski muu rohkem rõõmu kui saaksime seda sinuga alljärgnevatel ridadel jagada.
Alustame siis sellest, et käisime ükspäev Annika ja Beni juures niisama hängimas ja chillimas.
Igavusepeletajatena kasutasime esialgu telekamängukonsooli Playstation II ning ühte Harryle eriti sümpaatset aga ülejäänud seltskonnale mitte eriti vaimustust tekitavat vastaste mättasse löömise mängu nimega Tekken 4, hiljem aga ühte normaalsuuruses kaardipakki ning selle abil mängitavat mängu mida meie eesti juurtega noored oleme eluaeg teadnud nime all Hiina Pokker ehkki oleme kindlad asi on hiinlastest ja pokkerist umbes sama kaugel kui sipelgakaru sipelgast või karust. Olgu hiinlaste ja pokkerite ja sipelgate ja karudega kuidas on, meil oli igatahes väga lõbus õhtu.

Läks paar rasketest kottidest ning hommikusööginõudest palistatud tööpäeva mööda ja saime kutse meie uute toredate Hollandi paarikesest sõprade Jimmy ja Johanna juurde grillima. Meid eriti veenda tarvis ei olnud kuna Austraalia mõistes polnud me juba maru kaua grillinud (vist peaaegu kaks nädalat:). Korjasime aga võõrustajad pikema jututa auto peale ja põrutasime poodi moona järgi. Esimese asjana lendas korvi hunnik Ceasari salatit, mille järgi meil on väga pikalt hullu moodi isu olnud aga mida me pole siin kängurumaal õigete koostiosade puudumisel ise tegema üritanud hakata. Tuli välja, et terve selle aja on too salat Woolworthis meie tavaliselt tähelepanelike noorte silmade vahele jäänud aga õnneks teadsid meie madalmaade sõbrad täpselt kus see sindrinahast salat end peidab. Et salatihunnik end poekorvis üksikuna ei tunneks lisasime sinna veel ka paar kilokest marineeritud kanatiibu ning mõned õlled ja grilliõhtu võis alata. Või nii me arvasime... Tuli välja, et too grill mis Jimmy ja Johanna juures pealtnäha väga uhke ja läikiv välja nägi oli umbes 2-3 kuud niisama nurgas seisnud ning viimased kasutajad polnud Austraalia inimesele omaselt võtnud vaevaks selle puhastamisele oma noori elukesi raisata. Korralikult täismökerdatud grill + 2-3 kuud = päris rõve vaatepilt. Kraamisime siis lagedale absoluutselt kõik puhastusvahendid mis peokorraldajate majas leidus ja nühkisime...nühkisime...nühkisime kuni lõpuks saime grilli taas puhtustasemele mis enam kaugelt vaadatuna okserefleksi ei tekitanud. Liha tuli pärast isegi päris hea, saime näiteks ka lihalõhna peale kokku tulnud majanaabritelt kiita, et väga maitserikas ja mahlane kana oli :) Igatahes möödus õhtu kenasti rahvusvahelises seltskonnas kust ei puudunud ka hingede rändamise ja hauataguse elu võimalikkuses kõiki veenda üritav hipitüdruk ning ameeriklasest kitarrientusiast kes parema pillikäsitlemise nimel ei pidanud paljuks (ega geiks) endale paremale käele pikad valged kunstküüned kleepida. Nalja ikka saab siin Austraalias :)

Järgmisel päeval võtsime oma eelmise õhtu võõrustajad taas auto peale ja sõitsime pisut linnast välja, sest eelneval grilliõhtul oli meie suureks hämmelduseks selgunud, et nad polnud Austraalias veedetud aja jooksul veel kordagi ühtegi kukkurlooma vabas looduses söötmas käinud. Meie oleme muidugi sellel alal juba vanad kalad ja teadsime juhuslikult et siinsamas linna lähedal ühe künka juures pesitseb päris suur kamp rock wallabie´sid, kes on harjunud päikeseloojangu paiku turistide poolt kuivtoiduga nuumatud saama. Soetasime siis endalegi pakikese kuivtoitu ning seadsime oma sammud (või siis esirattad) pisut enne päikeseloojangut tolle künka poole. Kohale jõudes ei paistnud esialgu mitte kusagil ühtegi ainsatki kukruga keksijat aga piisas väikesest kuivtoidu pakiga krabistamisest kui järsku oli meil parajalt pirakas kamp näljaseid wallabie´sid ümber. Rock wallabied on siis sellised vahvad hallika karvkattega kängurut meenutavad elukad kellest väiksemad isendid on umbes suure jänese suurused ning suuremad on... pisut suuremad kui suured jänesed. Tol õhtupoolikul nägime neid toredaid olevusi söötes küll igasuguseid huvitavaid isendeid kellest üks oli näiteks oma ühe silma kusagile unustanud ning teisel loksus kukrus väike wallabie-beebi. Kõiki neid isendeid aga keda nägime ühendas vaieldamatult suur isu meie pihkudes leiduva kuivtoidu järele.

Läks jälle mööda paar toredat ja mitte nii toredat töist päeva kuni tundsime, et kõhud korisevad tugavasti ühe Jaapani päritolu delikatessi järele mida me juba ammuilma (täopsemalt Sydneyst saadik) polnud saanud - SUSHI! Taaskord Jimmy ja Johanna punti ning poodi varustust soetama. Loomulikult tui ka välja, et meie toredad Hollandi sõbrad polnud varem ise sushit teinud ning vaid Johanna oli seda varem proovinud. Varustus olemas, vajusime vahelduseks hoopis meie juurde istuma, sest viimased korrad on alati kuidagi nii läinud, et meie oleme neil külas käinud. Kui riis keenud ja jahtunud ja kõik sushi sisse minev liistudeks hakitud hakkasime kõike seda nagu ikka röstitud vetika sisse keerama. Protsess tegi meie külalistele palju nalja ning otseloomulikult lasime laiskade inimestena "harjutamise eesmärgil" neil enamus rulle valmis keerata. Kui rullid valmis keeratud ja kenasti seibidekski lõigutud asusime sööma. Me ei tea kui paljud lugejatest on kunagi näinud kuidas sushi mõttes süütu inimene esimese seibi suhu paneb... Olles seda varem mitmeid kordi näinud teadsime juba mis nägusid esimeste ampsude peale tehakse ning olime lapiga valmis, juhuks kui esimene seib Jimmyl suure kaarega suust minema lendab. Viisaka inimesena suutis ta siiski esimese, teise, kolmanda ja neljandagi ampsu kenasti alla neelata ja teatas siis, et temal on kõht täis. Kellel on varem olnud juhust näha kuidas Harry ja Jaanika tavaliselt suhit teevad need teavad, et tavaliselt valmistame ikka paraja laari ning loomulikult nägime Jimmy väikese viisakusvale läbi. Aga meelt me ei heitnud sest nii jäigi meile rohkem ning lisaks mäletame et ka meile too hõrgutis esialgu eriti ei meeldinud :) Õhtu möödus maru meeleolukalt ja pideva jutustamise tähe all ning järgmisel korral saime ka hea nalja teada. Nimelt olid külalised pisut vindistena lahkudes absoluutselt vales suunas "kodu poole" marssima hakanud ja lõpuks oma 1 kilomeetrise kodutee umbes 6 kraadises ööjaheduses 3-4 kilomeetriseks venitanud.

Nagu teada siis ega nurjatud puhkust ei saa (eesti keeles kõlab see tuntud inglisekeelne ütlus maru naljakalt ) ja juba järgmisel päeval olime kahekesti oodatud meie hotelli poolt korraldatud töötajate peole. Esimese asjana käisime lapsemeelsemate kolleegidega kinos vaatamas populaarset animafilmi Jääaeg III, mis osutus suurepärase esimese osa ning keskpärase teise osa järel oodatult väikeseks pettumuseks. Kui film vaadatud läksime kogu parajasti mitte tööl viibiva kambaga edasi bowlingut mängima, kus veendusime et aastane paus on meie bowlinguoskusele suhteliselt katastroofilise jälje jätnud. Lõpuks kogunesime kõik ühte meie hotellikompleksi konverentsiaali, kus igaüks kes uksest sisse astus sai omale esimese asjana sini, rohe, puna-, kuld- või hõbedase paruka kuplit kaunistama ning pihu peale hunniku kasiinozetoone. Viimased olid loomulikult kõikjale konverentsisaali üles seatud kasiinomängude jaoks, mida me ka õhtu jooksul usinalt mängisime. Veel toimusid õhtu jooksul põhjalik ent õnneks mitte-austraalia-kohta-käivate-küsimustega-viktoriin ning laudkondade kaupa muusikalis-tantsulised etteasted. Viimases kategoorias oli meie laudkonna esitada varalahkunud Michael Jackson´i "Beat it" mida me ka kahtlemata võrratult tegime. Loomulikult olid peo käigus söögid-joogid meie lahke tööandja poolt ning kuna järgmise päeva ennelõunal me kumbki töötama ei pidanud ekspluateerisime me mõlemat moonalauda ikka korralikult. Pidu lõppes "alles" südaööl, mis tegelt Austraalia kohta on suhteliselt hilja ning meie jäime küll õhtuga väga rahule.
Meile meeldis too pidu lausa niipalju et kohe järgmisel päeval andsime sisse lahkumisavaldused :)

Tegelt oleme juba ammu otsustanud siin linnakeses vaikselt otsi koomale tõmbama hakata ja meie viimaseks tööpäevaks saab olema järgmine teisipäev ehk siis 4 august. Peale seda loodame mõne päeva jooksul siit minema saada ja otseses mõttes Austraalia suurimat vaatamisväärsust Uluru´t või siis teise nimega Ayers Rock´i vaatama minna. Aga sellest kõigest pikemalt juba järgmises postituses.

Siinkohal tõmbaksime/vajutaksime oma tavapäraselt kontrollimatult veerevale juturattakesele pidurit ja jätaksime sinu, hea lugeja pikkisilmi meie järgmist põnevat postitust ootama. Et too piinarikas aeg kiiremini läheks jätame sulle ka väikese koduse ülesande. Millal kehtib järgnev aritmeetiline tehe: üksteist pluss kaks võrdub ühega.
Vastused nagu ikka kommentaaridesse...head nuputamist!

PS: Anett ja Hannes - meie megasuurtest suuremad õnnesoovid ja kallistused teile teadagi mille puhul :)

Kuningas on surnud, elagu kuningas!!!

Selle postituse pühendame hiljuti meie seast lahkunud pop-muusika kuningale Michael Jackson´ile. Siinkohal palume kõigil blogilugejatel hetkeks nende ridade lugemine pooleli jätta, toolilt-diivanilt-või-kus-iganes-sa-laiskvorst-lösutad end püsti ajada, korraliku haardega omal kubemest krabada ning heleda kiljatuse saatel varalahkunud kuninga auks täistaldadelt kiire puusanõksuga varvastele tõusta. Kindlasti kõik lugejad teavad kuidas see liigutus käib ning ärge jumala eest koonerdage - tehke kasvõi viis korda järjest, ega see postitus kuhugile kao, saate hiljem edasi lugeda...

Täname! See oli meie austusavaldus 25ndal juunil parematele jahimaadele lahkunud artistile...

Meie seekordne postitus tuli parajalt trullakas nagu keskmine austraallane ning loodame, et hea lugeja naudib siia kirja pandud ridu samapalju kui meie nautisime nende kuvarile trükkimist...

Esialgu tahaksime segaduses lugejatele selgeks teha ühe ammuilma tekkinud küsimuse - Mis on saanud meie kauaaegsetest reisikaaslastest Margusest ja Annest? Nagu tähelepanelikumad lugajad täheldanud on siis meie neist juba ammu kirjutanud pole ja ka nende endi blogi pole viimasel ajal just eriti uue materjaliga täienenud...

Muretsemiseks põhjust pole! Meile värskeima teadaoleva informatsiooni kohaselt on Margus ja Anne elus ja terved! Nad lahkusid Austraaliast 20ndal juunil, veetsid mõned toredad puhkusepäevad Tais päikest ja paradiisisaari nautides ning elutsevad juba nüüd mõnda aega Eestimaal. Oleme kindlad, et enamusele lugejatele ei tule see info sugugi üllatusena kuna nad on ühel, teisel või kolmekümne seitsmendal viisil juba lihast, luust ja paljustki muust (vaata kui toredasti riimub:) koosnevate Marguse ja Annega Eestis trehvanud aga tahtsime selle lõpuks ka siin blogis oma suurte suudega välja hüüda, et kõigil segaduses olijatel oleks üks asi vähem mille pärast segaduses olla.

Nüüd aga tagasi selle postituse A ja O (või siis J ja H) juurde ehk siis mis meie vahepeal korda saatnud oleme. Nagu eelmiselgi korral mainitud sai töötab Harry ikka hotellis pakipoisina. Amet on aus ja hea ning igav ei ole tal hakanud hetkeksi, sest kui parasjagu pole külalisi kelle kotte trepist üles vinnata, siis on alati aknaid mida pesta või koridore mida tolmuimejaga tõmmata või külalisi kelle järgi nõusid koristada või siis hoopis neidsamu äsjakoristatud nõusid mida pesta. Palk on üsna niruvõitu aga tunde saab siin üsna palju seega kokkuvõtes saab ikka ühtteist ikka kõrvale ka panna. Enim võiks hotelli vaatevinklist võrrelda Harryt seal ametikohal mõne vabalt valitud tootega teleturust, mis teeb vähemalt sadat asja aga maksab ainult niiiiiiii vähe. Ainus vahe on selles, et Harry pole oma teadmist mööda Made in China...
Jaanika tööalases elus on vahepeal muutunud see, et kohvik kus ta tööle läks osutus suuremat sorti higi, pori ja alko järi haisevate aborigeenide kogunemiskohaks mis talle sugugi meele järgi ei olnud ning nüüdsest töötab ta juba mõnda aega samas hotellis kus Harrygi hommikusöögi ettevalmistajana. Töö on muidu ok aga üks restorani vahetuse vanematest on iseennast varbaotstest kulmukaarteni täis bitch ning ärkama peab ikka maru-maru vara-vara ehk siis juba umbes kell 4.30 hommikul. Töö on iseenesest lihtne ning ka tema saab täiesti arvestatava arvu tunde igal nädalala töötada, mis on ainult hea.
Olgugi, et me kumbki oma töödest just vasika (tervitused Geirile) vaimustuses ei ole teeme neid need mõned järelejäänud nädalad mis meil siin Alice Springsis veel jäänud on siiski edasi, et siis varsti oma Fordile võtmest hääled sisse keerata ning oma vahva roadtripiga jätkata. Et bensiini liiga kallis osta ei oleks võtame ilmselt tahaistmele ka Annika ja Beni. Sellest aga mis me edasi teeme kirjutame kunagi hiljem...

Elukohast niipalju, et üsna pea peale eelmise postituse ülespanemist sai meil karavanpargist villand ning kolisime ühte hostelisse ehk siis üle kahe kuu jälle tuppa ja voodisse magama. Rohkemaks kui 6-kohalise ühistoa jaoks meil pikaajaliselt võimalusi polnud aga tegelikult peame end nüüd tagasi vaadates üsna õnnelikeks, sest saime seal toas elades tuttavaks ühe väga toreda Hollandi paarikese Jimmy ja Johannaga. Kui olime mõned päevad seal hostelis olnud saime aga teada huvitava tõsiasja, et nii tollel kui ka enamustel teistel majutusasutustel siin linnas on huvitav strateegia, mitte lubada oma külalistel kauemaks kui nädalaks majutuma jääda. Nimelt on siinsetel hosteliteomanikel välja arvutatud, et neil on kasulikum teenindada siin lühiajaliselt peatuvaid ja tormiliselt pidutsevaid kui siia pikemaks ajaks pidama jäävaid ja töötavaid backpackereid, sest esimesed jätavad hosteli baari oluliselt suurema koguse krabisevat ning ostavad hosteli vastuvõtust ka rohkem ekskursioone jms. Tagantjärgi mõeldes on teatava loogika kohaselt selline lühiajaliste klientide eelistamise poliitika vist isegi mõistlik aga kui oled just ennast kusagile sisse seadnud ja asjad lahti pakkinud ajab selline asi esialgu pisut marru. Igatahes olles nii mõnegi toakaaslase hirmuäratava ning armutu väljatõstmise tunnistajaks otsustasime pärast põgusat nädalast peatumist seal majutusasutuses vabatahtlikult endale uue elamiskoha otsida. Nüüd siis elutseme hostelis nimega Alice´s Secret (puudub seos Victoria´s Secret´iga), kus meie päralt on sama raha eest praktiliselt oma tuba, mis asub täpselt sellesama hotelli kõrval kus me parasjagu omale elatist teenime, ning millel puudub igasugune poliitika kliendid teatava aja järel välja tõsta. Lõpp hea - kõik hea !!!

Nüüd siis veidi ka sellest mis me vahepeal teinud oleme. Nagu noored inimesed ikka, käisime me nädalavahetusel väljas ja nagu noored inimesed Alice Springsi ikka, osutus selleks väljaskäimise kohaks Lasseiteri kasiino, mis on praktiliselt ainuke ööklubi meenutav asjandus siin keset Austraalia keskosa laiutavat kõrbe. Õhtu möödus äärmiselt meeleolukalt - jutustasime, tantsisime, mängisime diileriga lauas Black Jack´i kus Harry´l õnnestus oma 5 dollarist lausa 25 dollarit teha kui umbes kella 3 paiku öösel toimus õhtu vaieldamatu kulminatsioon. Nimelt marssisid 2 siidrit ja mõne klaasi veini joonud Jaanika juurde kaks kõige vähem enesekindlamat turvameest keda keegi meie seltskonnast kunagi näinud oli ning teatasid sulaselges inglise keeles, et Jaanika peab kasiinost lahkuma kuna ta on liiga purjus. Ausõna meil kõigil kukkus esialgu karp maani! Jaanika oli kogu meie seltskonnast vaieldamatult kõige kainem inimene ning vaatmata meie kõigi nelja poolt turvameeste suunas paisatud 10-minutilisele protestilainele, ei suutnud me nende meelt muuta ja nad eskortisid Jaanika ning loomulikult temaga koos lahkuvad Harry, Annika ning Beni ukseni. Tol õhtul kobisime hämmeldunult koju magama ning me ei tea siiamaani kas teda aeti kellegiga segamini või mis oli tegelikult selle põhjuseks, et praktiliselt purukaine Jaanika purjutamise pärast ööklubist välja visati :) Nalja saab ikka siin Austraalias...

Teised õhtud oleme niisama kas Annika ja Beni juures hänginud või eelpool mainitud Hollandi paarikese Jimmy ja Johanna juures pokkeriõhtuid korraldanud. Samuti saime viimastelt oma aina suuremasse filmikogusse juurde ca 70 uut filmi, mis on ka meie kodus veedetud õhtud põnevamaks teinud. Jimmy on muuseas ka väga andeks kitarrimängija ja laulja ning õige pea peale siia linnakesse saabumist sai ta mitu tööotsa baarides live esinemiseks, seega oleme viimasel ajal vabadel õhtutel ka tema esinemistele kaasa elamas käinud.

Esmaspäeval tegime aga midagi mida me oleks pidanud siin Austraalias juba ammuilma tegema. Nimelt käisime Digeridoo workshop´il. Digeridoo on siis teatavasti Austraalia pärismaalaste poolt välja töötatud muusikariist, mis kujutab endast paarimeetrist õõnest puust toru. Klassi alguses sai iga osaline omale pihku digeridoo ning taldriku. Viimane nagu selgus asetati instrumendi selle otsa alla mis maad puudutas, ning ta aitas klassiruumi muidu vaibaga kaetud põrandalt helisid peegeldada ning puudis kinni mängija võimalikud süljepritsmed. Olime üsna elevil, et saame toda Austraalia ühte kuulsaimat sümbolit viimaks ometi puhuda proovida kui selgus, et seda pilli ei mängitagi puhudes, vaid sinna sisse hoopis puristatakse. Nimelt kujutavad tolle instrumendi kaunid helid endast lihtsalt mängija huulte puristamise võimendust läbi tolle pika toru. Harjutasime kogenud instruktori valvsa pilgu ja kõrva all hoolega erinevad viise kuidas tollesse torusse puristada ning ka äärmiselt keerukat hingamist mis sinna juuurde käib. Nimelt on sellel instrumendil nagu ka mitmetel puhkpillide pidevaks mänguks tarvis vahepeal samaaegselt sisse ja välja hingata. Ehkki puristasime kokku ligi kolmveerand tundi, nii et pärast huuled valusad ei suutnud me toda hingamistehnikat siiski ise veel rakendada, ent instruktori kiidusõnu erinevate helide tegemisel kuulsime siiski. Oleme kindlad, et paraja koguse aja ja tahtmise korral saaksid meist üsna asjalikud digeridoo mängijad :)

Lõpuks üks oluline asi mida me veel hea lugejaga jagada tahtsime. Nimelt siinne alkoholimüügipoliitika. Teatavasti on siinkandis väga palju aborigeene, kelle vahel aastaid kestvad tsüklid on sundinud siinse omavalitsuse vastu võtma karme meetmeid alkoholimüügi piiramiseks. Esiteks on meile ja üldse kõigile backpackeritele kõige kurvemaks uudiseks see, et siin ei müüda meie vana sõpra gooni ehk siis maruodavat veini 4 liitrises pakis. Lähim vaste goonile on siin 2 liitrises pakis müüdav hapu kvaliteetvein ning ka seda saab iga inimene saab osta ainult ühe päevas. "Kuidas seda kontrollitakse?, küsid sa. Absoluutselt iga kord kui sa Alice Sprigsis alkopoodi lähed siis pead sa müüjale esitama pildiga dokumendi, mis siis efektse liigutusega müüja poolt kassaaparaati skännitakse. Seega on omavalitsusel absoluutselt täielik ülevaade sellest kui palju või millist sorti legaalset alkoholi üks või teine inimene ostab. Oleme ise olnud tunnistajaks kuidas 50 aastane ülikonnas härrasmees dokumendi puudumisel poest tühjade, Jack Danielsi pudelita, kätega lahkuma pidi. Ega pole meilgi viimasel ajal midagi muud üle jäänud kui ka tihemini õlut ja siidrit ostma hakata. Eks kunagi teistes osariikides otsime taas nostalgiliselt gooni poelettidelt üles aga praeguseks peame piduõhtutel leppima kallima kraamiga :)

Aga nüüd on küll aeg see jube (ja) pikk postitus viimaks ometi ära lõpetada ning lasta sind oluliste tegemiste-toimetuste kallale.

Tupsudaadaa...

PS: Tervitame ja kallistame oma imetoredat ja juba maruvanaks saavat ristitütart Kerlit sünnipäeva puhul !!! Elagu puberteediiga ja vanematele säru tegemine... (mõistuse piires loomulikult:)

Uus kodulinnake...

Arvestades paratamatuid tõsiasju, et meie viimasest postitusest on juba jupp aega möödas ja et me eelmisel korral oma tulevikuplaanidest just eriti avameelselt sulle ei pajatanud, teeme enam-vähem arukate inimestena loogilise järelduse, et nüüdseks on heal lugejal kindlasti juba püksikud põnevusest sõlmes, et kuhu need rüblikud Jaanika ja Harry omadega välja on jõudnud ja millega vahepeal hakkama saanud.

Aga alustame algusest...
Kõigepealt räägime sellest, et tulenevalt ühest teisest ja kolmandast välisest tegurist (ehk siis tegelikult ülemuse puhtaustraalaslikust laiskusest) me eelmisel nädalal väetama ei jõudnudki. Tegime hoopis ainukest asja mida meie väikeses kodulinnakeses asjalikku teha oli ehk siis istusime päevad otsa Yeppooni kesklinnas peatänaval levivas koodita internetis ja laadisime alla hetkel maailma kinodes ja videolevides domineerivaid värskemaid linateoseid. Nüüd on meie väike arvutikene oma 15 filmikese võrra rikkam ja ka meie vabad õhtud pisut sisukamad. Ülejäänud aja eelmisel nädalal kas magasime või sõime. Põnev, põnev...

Neljapäeva varahommikul otsustasime lõpuks, et meile aitab, see mitte-midagi-tegemine mida siin tööks nimetatakse on ära tüüdanud, pakkisime oma kompsud ja kodinad voodisse ehk siis teisisõnu auto pagasiruumi ära ja alustasime koos 2 kuke ja 1 koiduga üle 2500 kilomeetrist teekonda Austraalia keskele Alice Springsi poole.

Esimese päeva statistika:

Läbisõit: 1100 km
Teise ilma saadetud linde: 3
Ööbimise eest makstud tasu: $ 5
Ööbimiskohas peldikupotis kükitavaid neoonrohelisi krooksuvaid konnakesi: sitaks!

Teisel päeval ärkasime jälle vara ja sõitsime edasi. Statistika:

Läbisõit: ca 1000 km
Teise ilma saadetud linde: 4
Peaaegu alla aetud kängurusid: 1
Kehaosa milleni meil selleks ajaks autoga sõitmisest oli: kõri

Kolmandal päeval ärkasime hiljem, sest sõita oli Austraalia mõistes maruvähe ehk siis nats alla 500 km. Statistika:

Läbisõit: nats alla 500 km.
Teise ilma saadetud linde: 0 !!!
Igal pool kondavaid purupurjus abokaid: rohkem kui kokku jõudsime lugeda

Ja sel laupäeva pärastlõunal jõudsimegi päris Austraalia südamesse Alice Springs´i linnakesse. See linnake jõudis meie sihtkohavalikus esikohale kahel põhjusel: esiteks on siin läheduses üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsuseid Uluru või teise nimega Ayers Rock ning teiseks resideerub siin meie jaoks veelgi olulisem Austraalia vaatamisväärsus - kõigile teada tuntud Annika Paal :)

Laupäeva õhtul kohtusime siis kohe Annika ning tema hollandlasest poiss-sõbra Benjaminiga, tegime nn väikese jällenägemisnapsu, käisime pubis õlut joomas ja kohalikus ööklubi/ kasiinos jalga keerutamas. Kohe samal õhtul veendusime ka, et tegu on ikka sama vana Annikaga, sest ta suutis ööklubis teha midagi vägaannikalikku ehk sokutada oma jala kellegi purjus pidulise käest libisenud klaasi alla ja omandada oma jalale parajalt sügava lõikehaava. Kodu magama saime alles kella 3.00 paiku öösel, mis vaieldamatult meie viimase kahe kuu isiklik rekord :)

Järgmisel päeval oli kõigil pead pisut hellavõitu, kuid sellele vaatamata otsustasime minna siinsamas linna lähedal selleks spetsiaalselt ehitatud asfaldirajal drag race'i (ehk siis eestikeeli kiirendusvõistlust) vaatama. Kokku olid tulnud nii andetuid amatööre, kes kimasid oma tavaliste tänavasõidukitega ning jäid kiirendamisel käikude vahetamisega pidavalt hätta kui ka päris professionaale üli-väga-maru väledate ja lahedate masinate ning veatu tehnikaga. Võistlesid nii autod kui mootorrattad ning nii mõnelgi korral jäime mõne masina kiirendust suu lahti vaatama. Matsu keegi ei pannud, ehkki nii mõnelgi tsiklivennal võttis kiirenduse ajal taguotsa vibama vaata et rohkemgi kui mõnel noorel tibil energilisemates ladinaameerika tantsudes.

Nüüdseks oleme Älis Springsis juba pea nädal aega olnud. Üldiselt on tegu päris muheda väikese linnakesega. Esialgu arvasime, et meil võib siin tekkida probleeme töö leidmisega aga tegelikkuses alustab Jaanika esmaspäeval ühes kohvikus teenindaja ametikohal ning Harry läheb ühte hotellikompleksi pakipoisiks :) Karjääritegemine missugune siin Austraalias kas pole :) Aga nagu vanarahvatarkus ikka ütleb: masu ajal võõras riigis ei saa töö suhtes valiv olla :) Jaanika töö leidmine läks veel eriti kiiresti, talle helistati tund aega pärast CV itaalia vanamehest ülemusele üleandmist tagasi ja kutsuti tööle. Igatahes vähem kui nädalaga on meil mõlemal töö olemas, mis on 100% uus isiklik rekord ükskõik kus Austraalias töö leidmisega.

Tõrvatilgaks või isegi lausa supilusikatäieks meie meepotis on aga tõsiasi, et siin on tõsiseid probleeme tekkinud majutuse leidmisega. Nimelt ei ole siin absoluutselt eraisikutest tubade, korterite või majade välja üürijaid. Kõik käib kinnisvarabüroode kaudu, mis tähendab, et bäckpäkkeritest noortel pikaajaliselt midagi väga võimalust leida pole. Alternatiivsed majutusasutused nagu näiteks külaliskorterid on reeglina kas risti-põiki-serviti täis või siis a´la 1000 eeku öö. Seega oleme nagu ikka praegu veel karavanpargis ent lähiajal ilmselt kolime kusagile hostelisse. Meil ju nüüd tööd olemas, võime endale lubada pisut laristamist :) Kisub külmaks siin keset kõrbe, kuigi siiani on meil ilmadega väga vedanud ja nii ööd kui päevad on super soojad olnud.

Tsauka!

PS: Eesti uudiseid tahaks ka...

Ikka töö, töö ja veelkord töö

Esimese asjana tahaksime soovida õnne Harry emale kellel on täna sünnipäev. Me täpselt ei mäletagi kui vanaks ta saab aga mäletame, et see oli vist kusagil seal neljakümne kandis :) Igatahes palju õnne ja ilusaid pidustusi !!!

AGA NÜÜD MU DAAMID JA HÄRRAD SIIN TA ONGI... Jaanika ja Harry päris oma salajase retsepti järgi valmistatud postitus otse ahjust... parajalt (ent mitte figuurile halvastimõjuvalt) rasvane, siit-sealt pisut vürtsikas ning serveeritud just nõnda et iga lugeja kes siia lehele oma kallist ajast "Jaanika ja Harry" isule leevendust otsima tuleb, lahkuks siit suure kõhutäie infoga meie kummaliste tegemiste kohta.

Oleme endiselt Yeppoonis, Queenslandi osariigis ja oleme just paar päeva tagasi istutanud (vähemalt mõneks ajaks) oma viimase puu. Just nii armas lugeja - kuulsid õieti :), meie puudeistutamis karjäär on leidnud oma otsa! Pisut siis statistikast ka...

Meie puudeistutamine kestis kokku 5 nädalat. Selle aja jooksul istutas Jaanika kokku 24 624 ja Harry 41 760 puud. Kokku teeb see siis hirmuäratavalt ja austusväärselt suure numbri 66 384 puud. Nagu sõbrad Margus ja Anne on tublilt välja arvutanud moodustavad 1000 istutatud puud umbes ühe hektari metsa ehk siis võime ca 20 aasta pärast sümboolselt enda omaks pidada pisut üle 66 hektari täiskasvanud metsaala. Lisainfoks veel niipalju, et alates teisest töönädalast domineerisid istutamistulemustega ülekaalukalt eestlased ning tavaline taks oli see et istutasime päevas nelja peale samapalju või rohkem kui ülejäänud (6-9 pealine) seltskond kokku. Harry istutas isegi ühel päeval 62 tray täit puid ehk põhimõtteliselt 3000 puud.

Muideks alates eelmisest postitusest pole me ainult üksluiselt istutanud vaid tegelesime vahepeal ka veel sutsuke aega veel ka sellise asjaga nagu spreimine. (Sutsukese alla mõtleme siinkohal nii umbes poolt tundi :) Nimelt ei otsustanud ükspäev tavalisest suurema pohmakaga asutraallastest kolleegid õigel ajal tööle ilmuda ja kogu maa kuhu me istutama pidime oleks muidu ette valmistamata ehk siis umbrohtu tapva kemikaaliga piserdmata jäänud. Tuli siis asi enda kätte (ja selga) võtta ning ise umbrohtu hävitama lipata. Vahelduseks oli tore aga peame tunnistama et istutamine on ikkagi kuidagi südamelähedasem.

Kindlasti mõtled, et mis me nüüd peale hakkame kui me oma paljutõotava istutajapositsiooniga hüvasti jätsime... Keskkonnaalaselt hea uudis on see, et metsandust me veel ei jäta vaid hakkame alates homsest ehk siis esmaspäevast kogu oma istutatud metsahakatist hoopis kõigest väest väetama :) Nagu vanarahva tarkus ütleb - ega need männiistikud muidu hästi kasvama ei taha hakata kui nad pisut kuivatatud sitta kraesse ei saa. Ok vanarahva tarkusega võib-olla tegemist ilmaselt pole aga tõsi on ta ikkagi :)

Seega alates homsest viskame oma füüsilise töö tegemisest rakkus käekestega omaeneste istustatud puude suunas paar graanulit väetist, poetame ühe meie-lapsekesed-on-nii-suureks-kasvanud-pisara ja laseme väikesed männibeebid ülekantud tähenduses pesast lendu. Edasi on kõik nende teha ja loodame et nad põlevad just nii suure leegiga kui ise vajalikuks peavad. Ok see eelmises lauses välja hõigatud metafoor ei kõla tegelikult siin Austraalia oludes kus metsatulekahjud on väga suur probleem eriti hästi aga loodame, et hea lugeja saab siiski meie mõttest aru.

Pikaajalises plaanis on meil varsti-varsti plaan Yepooni tolm seljast ning autost pühkida ning uusi maid avastama põrutada. Millal see täpselt juhtub ja kuhu me läheme, jätame siinkohal (veel) saladuseks aga vihjeks niipalju, et see plaan sisaldab taaskord parajalt autoga sõitmist.
Ebatööalaest uudistest niipalju, et meie kliima on salakavalalt väikeste sammukestega iga päevaga eesti omale lähemale hiilinud ning nii mõnelgi ööl oleme oma varbakesed pidanud alla 10 kraadise välistemperatuuri eest pidanud tekki alla sooja tõmbama. Just-see-sama kliima ning ka üleüldine uute kohtade, inimeste ja seikluste kihk ongi see mis meid eelmises lõigus välja hõigatud lahkumise plaani juurde viis.

Loodame, et said mõneks ajaks infonäljale pisut leevendust ja kohtume juba varsti kui avaldame oma edasised plaanid. Loodame varsti ka sinust üht-teist-kolmandat kommentaaridest lugeda... Tsauks!