Soovime sulle….
…ilutulestikust valget taevalaotus, ojadena voolavat šampanjat, sõpradest pungil koosviibimisi, lustakat peomeeleolu, palju kauneid mälestusi 2008 aasta viimasest päevast ning toredaid esimesi mälestusi aastast 2009.
Ja üle kõige soovime, et sinu uue aasta soovid läheksid kümnekordselt täide!
HEAD VANA AASTA LÕPPU JA ILUSAT UUT AASTAT !!!
Samuti täname kõiki kes võtsid vaevaks meid post- või e-kaardiga sel mõnusal pühadeajal meeles pidada ja eriline tänu Harry ristiisale Ennule kes saatis meile suure karbi suussulavaid piparkooke mis meil jõulud eriti maitsvaks tegid !
PS: Postitused meie jõulude ja uue aasta kohta ilmutame uue aasta esimestel päevadel…
December 31, 2008
December 24, 2008
Jõulutervitus
Kullakallis blogilugeja,
Soovime Sulle Jõuluajaks...
Häid pühi!
Soovime Sulle Jõuluajaks......laia valget lund, usinaid pisikesi päkapikke, täpselt parajalt magusaid hapukapsaid, mahlakat jõulupraadi, mõnusalt särisevalt verivorsti pohlamoosiga, krõbedaid ja suus sulavaid piparkooke, pirakat kingikuhja, rosinatest ja pähklitest kubisevat hõõgveini ning väga helde käega jõulumeest.
Ning loomulikult üle kõige soovime, et sinu ümber oleks suurtes kogustes lähedasi inimesi sellel kaunil jõuluajal.
Häid pühi!
Jaanika ja Harry
December 22, 2008
Cheers estonian mates!
Perthi asukad on taas üllitanud ühe vaimustava postituse oma tegemistest. Loodame oma 
jutukesega sulle mõned minutid huvitavat lugemist pakkuda ja kui meil eriti hästi läheb siis suudame su eestlaslikult mornilt näolt ehk ka paar vaevumärgatavat muiet välja võluda. Eelmine nädal meil just meeletult seiklusterohke ei olnud aga ausalt öeldes on see päris hea tunne kui vahepeal mõne nädalakese veidi puhata saab. Pühad ja aastavahetus on ju peagi ukse ees ja pidusid tulemas nii, et kahe jalaga ei jõua ka ära segada. Aga sellest mis tulemas on kirjutame juba edaspidistes postitustes ja minevikuvormis. Seniks aga pajatame sulle nüüd pisut sellest mis eelmisel nädalal tehtud sai.
Mis külmast eestist pärit uusaustraallased me oleks kui me sellises kliimas nagu siin Perthis valitseb iga nädal vähemalt korra randa ei jõuaks. Kahjuks juhtus seda eelmisel nädalal küll vaid korra aga siiski. Peab nentima, et pärast eelmist korda, kui me seljauimega elukat enese kõrval ujumas nägime, oli veidi kõhedavõitu esialgu vette ronida küll. Aga noh mis sa ikka teed - ega liival lesides keemistemperatuurini kuumutatud ihuliikmete vahele muud moodi jahedust tekitada ei saa, tuleb ikka vette ronida. Ja kui sa aga juba vette ronid mis sa seal niisama passid, võta juba bodyboard kaasa ja võta lainetest viimast. Kõlab juba nagu päris austraaliapärane loogika või mis :) Liuglesime siis hoolega lainetel ja tänasime õhtul rannast lahkudes taevast, et me seekord mereelukate menüüsse sisse arvatud ei olnud.
Muide avastasime rannas lebotades ka ühe huvitava asja. Nimelt on kohalikud kajakad, keda siin randades kõikjal näha võib, parajad soolase armastajad, sest alati kui nad endale kusagilt miskit söödavat leiavad, siis lendavad nad enne selle pintslisse pistmist vahetult vee äärde ja pistavad selle korraks või paariks ookeanivette marinaadi. Alles pärast seda kui toit on omandanud piisavalt soolase maigu lasevad nad sellel hea maitsta. OK tegelikult võib ka olla, et nad lihtsalt puhastavad sedaviisi toitu liivast aga see soolamisteooria pole ju ka paha. eks :) Igatahes pole mõned kajakad seda teguviisi veel piisavalt harjutanud, sest nii mõnigi kord viib laine niimoodi nende toidupoolise hoopiski minema, nii et nemad jäävad tühjade... noh tiibadega. Nalja pakkuv vaatepilt igatahes...
Kindlasti mõtleb hea lugeja nüüd, et mis me siis ka oma nädalaga tegime kui me ainult ühe päeva rannas käisime. Vot ükspäev võtsime elus esimest korda ette välismaise kinokülastuse. Käisime vaatamas sellist jõulufilmi nagu "Four holidays" (hea film, julgeme soovitada) ühes Perthi kesklinnas asuvas kinos. Olles viimastel aastatel Eestis massiivse ja moodsa Coca Cola Plazaga ära harjunud, meenutas see kinokülastus meile aegu kui vanal heal ajal "Kosmos" oma kahe saaliga veel Tallinna külastatavaim kinokompleks oli. Tegu oli kinoga kus interjöör ja tehnilised lahendused olid pärit justkui 80ndatest ja saal kus meie oma filmi nautisime mahutas mitte rohkem kui kõrge kahekohalise arvu külastajaid. Samas me ei kurda... parem ikka kui kodune 26" telekas :)
Eile ühtul seadsime aga sammud Perthi linna peale kus pidi jõululaupäevale eelnevale pühapäevale kohaselt toimuma mitmeid erinevaid jõuluteemalisi kontserte ja näidendeid. Alustasime linna keskväljakult kuhu oli üles seatud suurejooneline lava koos võimsa heli ja valgussüsteemiga. Kuna näidend oli tasuta ja toimus linna peaväljakul, siis oletasime, et õigeaegselt kohale saabunutena ei tasu meil istekohtadest isegi unistada. Suur oli aga meie üllatus kui leidsime eest hoopis tühjade toolide mere. Seadsime end siis pisut umbusklikult istuma ja jäime ootama, et kas üritus ikka toimub. Aga nagu kell 19.30 sai hakkas etendus pihta. Vaatajateni üritati tuua kaunis lugu Jeesuse sünnist, kusjuures, lava, kostüümid, tehnika ja etenduses kasutatavad päris poni, 2 kaamlit ja lambad jätsid tõepoolest võimsa mulje. Ainus asi mis ei klappinud mitte oli see, et paljud näitlejad, lauljad ja tantsijad panid pidevalt puusse. Kõige krooniks karjus keegi tädi Viimsi kooliteatrist tuntud küllitalmarliku karmi hääletooniga pidevalt mikrofoni,et mida esinejad valesti tegid. 
Meie vaieldamatuks lemmikuks kogu selle ürituse juures sai aga üks paksuke poisike kes ilmselt väga-väga tahtis etenduses osaleda aga muud kohta kui tantsutüdruk vaba ei olnud. Igatahes vihtus ta tüdrukute vahel hoolega tantsu lüüa ja nii mõnelegi õrnema soo esinadajale graatsilisuse ja kergejalgsusega pika puuga ära tegi. Peagi selgus ka põhjus miks inimesi nii vähe on ja kõik kogu aeg puusse panevad. Nimelt olime sattunud vaatama etenduse peaproovi ja õige etendus toimus alles järgmisel päeval. Hiilisime siis vaikselt minema ja kõmpisime hoopis lähedalasuva jõe äärde, kus jalutasime mööda palmidega palistatud alleed, jälgides samal ajal kaunist päikeseloojangut ning kuulates salamisi kõrvalasuvas pargis toimuvast tasulisest kontserdist parimaid jõulupalasid. Pärast seda kulgesime veel veidi linna peal ja imetlesime pimeduse saabumisega särama hakanud arvukaid jõulukaunistusi, mida üle terve linna oli laotatud kuhjaga ning mille olemasolu oli valgel ajal olnud raske tähele panna. 
Ülejäänud päevad sel nädalal veetsime peaaegu eranditult mõtiskledes selle üle mida peaksime teisele poolele jõuludeks kinkima, kuidas selle ostmine korraldada kui oleme 24h päevas 7 päeva nädalas koos ja kuhu kingitus jõululaupäevani pista, nii, et teine pool sellest haisu ninna ei saaks. Nüüd on vist viimaks kingid olemas ja peidetud aga toimub suuremat sorti kassi-hiire mäng nii, et asjaosalised kardavad isegi liiga kaua vetsus olla, ilma et teine pool tuba läbi tuulama ei hakkaks. Nagu lugeja kindlasti ka ära arvas siis on Jaanika loomulikult see uudishimulikum pool, kes üritab kogu aeg Harry teadmata miski valemiga meie tuba läbi kammida, et "juhuslikult" võimalikke sinna peidetud kingituste otsa komistada :) No mis sa teed ei kannata tüdruk jõululaupäevani. Ok-ok tegelikult on ikka vastupidi...:)
Me lõpetame siis nüüd selleks korraks kirjutamise ära. Aga soovitame sul hea lugeja siia lehele järgnevatel päevadel verivorsti ja hapukapsa vitsutamise vahepeale ikka aeg-ajalt kiigata, ehk leiad siit ka miski jõulutervituse moodi asja ;)
Jällenägemiseni
jutukesega sulle mõned minutid huvitavat lugemist pakkuda ja kui meil eriti hästi läheb siis suudame su eestlaslikult mornilt näolt ehk ka paar vaevumärgatavat muiet välja võluda. Eelmine nädal meil just meeletult seiklusterohke ei olnud aga ausalt öeldes on see päris hea tunne kui vahepeal mõne nädalakese veidi puhata saab. Pühad ja aastavahetus on ju peagi ukse ees ja pidusid tulemas nii, et kahe jalaga ei jõua ka ära segada. Aga sellest mis tulemas on kirjutame juba edaspidistes postitustes ja minevikuvormis. Seniks aga pajatame sulle nüüd pisut sellest mis eelmisel nädalal tehtud sai.Mis külmast eestist pärit uusaustraallased me oleks kui me sellises kliimas nagu siin Perthis valitseb iga nädal vähemalt korra randa ei jõuaks. Kahjuks juhtus seda eelmisel nädalal küll vaid korra aga siiski. Peab nentima, et pärast eelmist korda, kui me seljauimega elukat enese kõrval ujumas nägime, oli veidi kõhedavõitu esialgu vette ronida küll. Aga noh mis sa ikka teed - ega liival lesides keemistemperatuurini kuumutatud ihuliikmete vahele muud moodi jahedust tekitada ei saa, tuleb ikka vette ronida. Ja kui sa aga juba vette ronid mis sa seal niisama passid, võta juba bodyboard kaasa ja võta lainetest viimast. Kõlab juba nagu päris austraaliapärane loogika või mis :) Liuglesime siis hoolega lainetel ja tänasime õhtul rannast lahkudes taevast, et me seekord mereelukate menüüsse sisse arvatud ei olnud.
Muide avastasime rannas lebotades ka ühe huvitava asja. Nimelt on kohalikud kajakad, keda siin randades kõikjal näha võib, parajad soolase armastajad, sest alati kui nad endale kusagilt miskit söödavat leiavad, siis lendavad nad enne selle pintslisse pistmist vahetult vee äärde ja pistavad selle korraks või paariks ookeanivette marinaadi. Alles pärast seda kui toit on omandanud piisavalt soolase maigu lasevad nad sellel hea maitsta. OK tegelikult võib ka olla, et nad lihtsalt puhastavad sedaviisi toitu liivast aga see soolamisteooria pole ju ka paha. eks :) Igatahes pole mõned kajakad seda teguviisi veel piisavalt harjutanud, sest nii mõnigi kord viib laine niimoodi nende toidupoolise hoopiski minema, nii et nemad jäävad tühjade... noh tiibadega. Nalja pakkuv vaatepilt igatahes...Kindlasti mõtleb hea lugeja nüüd, et mis me siis ka oma nädalaga tegime kui me ainult ühe päeva rannas käisime. Vot ükspäev võtsime elus esimest korda ette välismaise kinokülastuse. Käisime vaatamas sellist jõulufilmi nagu "Four holidays" (hea film, julgeme soovitada) ühes Perthi kesklinnas asuvas kinos. Olles viimastel aastatel Eestis massiivse ja moodsa Coca Cola Plazaga ära harjunud, meenutas see kinokülastus meile aegu kui vanal heal ajal "Kosmos" oma kahe saaliga veel Tallinna külastatavaim kinokompleks oli. Tegu oli kinoga kus interjöör ja tehnilised lahendused olid pärit justkui 80ndatest ja saal kus meie oma filmi nautisime mahutas mitte rohkem kui kõrge kahekohalise arvu külastajaid. Samas me ei kurda... parem ikka kui kodune 26" telekas :)
Eile ühtul seadsime aga sammud Perthi linna peale kus pidi jõululaupäevale eelnevale pühapäevale kohaselt toimuma mitmeid erinevaid jõuluteemalisi kontserte ja näidendeid. Alustasime linna keskväljakult kuhu oli üles seatud suurejooneline lava koos võimsa heli ja valgussüsteemiga. Kuna näidend oli tasuta ja toimus linna peaväljakul, siis oletasime, et õigeaegselt kohale saabunutena ei tasu meil istekohtadest isegi unistada. Suur oli aga meie üllatus kui leidsime eest hoopis tühjade toolide mere. Seadsime end siis pisut umbusklikult istuma ja jäime ootama, et kas üritus ikka toimub. Aga nagu kell 19.30 sai hakkas etendus pihta. Vaatajateni üritati tuua kaunis lugu Jeesuse sünnist, kusjuures, lava, kostüümid, tehnika ja etenduses kasutatavad päris poni, 2 kaamlit ja lambad jätsid tõepoolest võimsa mulje. Ainus asi mis ei klappinud mitte oli see, et paljud näitlejad, lauljad ja tantsijad panid pidevalt puusse. Kõige krooniks karjus keegi tädi Viimsi kooliteatrist tuntud küllitalmarliku karmi hääletooniga pidevalt mikrofoni,et mida esinejad valesti tegid. 
Meie vaieldamatuks lemmikuks kogu selle ürituse juures sai aga üks paksuke poisike kes ilmselt väga-väga tahtis etenduses osaleda aga muud kohta kui tantsutüdruk vaba ei olnud. Igatahes vihtus ta tüdrukute vahel hoolega tantsu lüüa ja nii mõnelegi õrnema soo esinadajale graatsilisuse ja kergejalgsusega pika puuga ära tegi. Peagi selgus ka põhjus miks inimesi nii vähe on ja kõik kogu aeg puusse panevad. Nimelt olime sattunud vaatama etenduse peaproovi ja õige etendus toimus alles järgmisel päeval. Hiilisime siis vaikselt minema ja kõmpisime hoopis lähedalasuva jõe äärde, kus jalutasime mööda palmidega palistatud alleed, jälgides samal ajal kaunist päikeseloojangut ning kuulates salamisi kõrvalasuvas pargis toimuvast tasulisest kontserdist parimaid jõulupalasid. Pärast seda kulgesime veel veidi linna peal ja imetlesime pimeduse saabumisega särama hakanud arvukaid jõulukaunistusi, mida üle terve linna oli laotatud kuhjaga ning mille olemasolu oli valgel ajal olnud raske tähele panna. 
Ülejäänud päevad sel nädalal veetsime peaaegu eranditult mõtiskledes selle üle mida peaksime teisele poolele jõuludeks kinkima, kuidas selle ostmine korraldada kui oleme 24h päevas 7 päeva nädalas koos ja kuhu kingitus jõululaupäevani pista, nii, et teine pool sellest haisu ninna ei saaks. Nüüd on vist viimaks kingid olemas ja peidetud aga toimub suuremat sorti kassi-hiire mäng nii, et asjaosalised kardavad isegi liiga kaua vetsus olla, ilma et teine pool tuba läbi tuulama ei hakkaks. Nagu lugeja kindlasti ka ära arvas siis on Jaanika loomulikult see uudishimulikum pool, kes üritab kogu aeg Harry teadmata miski valemiga meie tuba läbi kammida, et "juhuslikult" võimalikke sinna peidetud kingituste otsa komistada :) No mis sa teed ei kannata tüdruk jõululaupäevani. Ok-ok tegelikult on ikka vastupidi...:)
Me lõpetame siis nüüd selleks korraks kirjutamise ära. Aga soovitame sul hea lugeja siia lehele järgnevatel päevadel verivorsti ja hapukapsa vitsutamise vahepeale ikka aeg-ajalt kiigata, ehk leiad siit ka miski jõulutervituse moodi asja ;)
Jällenägemiseni
December 16, 2008
Suvi on jõudnud Perthi
Et seekord kõik ausalt ära rääkida peame alustama päevast kui meil tekkis videolaenutuses plaan laenutada selline film nagu "You don´t mess with the Zohan." Jumal teab, et tegu pole just teab mis kvaliteetlinateosega, kus pärast vaatamist kas siis ilust, hirmust või suurejoonelistest hetkedest judinad üle selja käiks aga naerulihast sai filmi jooksul küll parajalt palju kõverdatud. See film räägib Mossaadi agendist Zohanist, kelle põhitegevusala näib olevat igasugustele vastastele oma Chuck Norrise´liku võitmatusega pahandust külvata ning kelle põhiline peotrikk on tagumikuga kõiksugu erinevate esemete püüdmine. Tegelikkuses on aga Zohanil salajane unistus saada hoopis juuksuriks ja teha kõigi inimeste kiharad "silky smooth"iks. Lõppude lõpuks see üle kivide, kändude ja vanade prouade ka õnnestub. See film inspireeris Harryt nõnda, et too tahtis ka kohe juuksuriametis kätt proovida ja kuna kenamat modelli kui Jaanika annab otsida siis oli asi mõeldud-tehtud. Jooksime kohe poodi varustuse järgi ja koju naastes muutus meie tagasihoidlik vannituba esmaklassiliseks juuksurisalongiks. Harry andekus avaldus juba kohe esimesel katsel ja Jaanika pead ehib nüüd mitme pügala võrra heledam karvkate. Pärast värvimist Harry käes köögikääre nähes pistis Jaanika aga jooksu ja blondeerimisega Harry lootustandev juuksurikarjäär seekord otsa saigi. Aga pole hullu - eks järgmine kord proovime juba lõikamist ka...:)Kui olime sel toredal reedesel päeval oma ninakarvad tugeva seebiga lõpuks amoniaagihaisust vabastanud ja pea ei pööritanud ka enam liiga kiiresti, asusime reede õhtule kohaselt teele sõprade Marguse ja Anne juurde. Kuna meie teele jäid mitmed kivid, kännud ja vesipiiburestoranid ei jõudnud me kohe päris otse sinna aga lõpuks siiski. Seal oli Margusel juba igipõlisele küsimusele "mis me siis täna teeme" seekord ka andekas vastus olemas ja pistsime mängijasse sellise Austraalia õudusfilmi nagu "Wolf´s Creek". Kuna tegu oli vähemalt autorite endi teadmiste kohaselt esimese Austraalia filmiga, millele nende kaunid hallikassinised silmad oma eluaja jooksul pilku olid heitmas, siis olenes sellest filmist paljugi see, kas kunagi peatuvad nad ka mõnel teisel kängurumaa linateosel. Film oli täitsa OK ja žanrile kohaselt judinaidtekitav. Lugu oli lühidalt selline, et kolm seljakotirändurit (üks mees ja kaks naist) ostsid odava raha eest endale miski autohakatise ja läksid sellega roadtrip´ile. Poole tee peal läheb auto katki ja keegi kohalik lubab neid oma talus uuesti teele aidata. Järgmisel hetkel leiavad nad end sellesama abivalmis kohalikuga keset võluvalt elutut Austraalia kõrbe elu ja surma peale võitlemast ning kahele neist ei lõpe asjad just eriti eluliselt. Suurima paugu pani muidugi filmi lõpus avaldatu, et tegu on tõsielul põhineva filmiga ja seesama "abivalmis kohalik" lasti tõendite puudumisel juba mõnda aega tagasi uuesti vabadusse. Niipalju siis meie plaanist kunagi ka ise üks kosutav roadtrip ette võtta...:)
Järgmisel päeval otsustasime külastada sellist kohalike poolt paljukiidetud kohta nagu Rockingham, mis asub Perthi kesklinnast ca 30 km kaugusel lõunas. See kaunis kohake paistis eriti silma oma keeletukstegeva ja esimest korda siinveedetud aja jooksul laineteta ranna poolest, mis meidki kohe justkui magnetiga liivale tõmbas. Kuna keegi meist enam meenutada ei suutnud mida üldse rannas tehakse kui laineid ei ole, siis olime kõik esialgu suhteliselt õnnetute nägudega, kuniks Harry ranna kõrval ilutsevast poest ühe vahva palli soetas. Siis läks lahti suuremat sorti pallimäng, mis kõik osalised parajalt ära väsitas. Toredale päevale pani aga tagasiteel bussis frustratsiooni tekitava punkti koletu kohtumine mehega, kelle oksendamisest, kõhukrampidest ja muidu veidrast käitumisest võis ainult järeldada, et tegu oli narkosõltlasega kelle viimasest kaifist oli liiga kaua möödas. Kahtlemata oli tegu ühe meeldejäävama bussireisiga meie siinveedetud aja jooksul. 
Pühapevasel hommikul ärkasime tundega nagu oleks keegi meile vingerpussi mänginud ja voodi keset kõrbe vedanud. Ilmataat oli otsustanud meid kostitada ca 40 kraadise kuumalainega, mis kohalike jutu järgi pidigi siin suvel tavaline olema. Siinne soojus pole aga teab mis niiske vaid pigem kõrvetav seega päikese käes oli tunne nagu kõige kuivamas elektrikerisega saunalaval. Tuuleõhk ka eriti ei liiknud ja kui liikus siis oli umbes selline tunne nagu keegi oleks sulle soojapuhuriga näkku lasknud. Esialgu ratastega sõitma minema pidanud Margus ja Anne loobusid sellest kuumarabandusohtlikust plaanist ruttu ja siirdusime koos randa, et omi kuumi kehasid karastavas merevees jahutada. Enamus teisigi Perthi elanikke oli muidugi samasuguse plaani peale tulnud ja rand oli puupüsti täis nagu Stockmanni tualettpaberi riiuli ees "Hullude päevade" ajal. Lainetel liuelda oli kitsavõitu ja nii mõnigi kord õnnestus meil üksteisele ja teistele rannalistele otsa sõita. Pikantsust lisas päevale see kui Harry ja Margus olid oma kolmanda sõiduringipeal teistest pisut kaugemal vees ja nägid järsku vee all paari-kolme meetrist seljauimega halli kogu enesest nii 5 - 10 meetri kauguselt mööda ujumas. See päästis muidugi valla suuremat sorti Harry ja Marguse ranna poole ujumise, mis tipnes kibekiire veest välja ronimisega. Pärast kuulsime kohalikelt, et tegu oli ilmselt merelõviga, kes pidavat ikka aeg-ajalt randa ära eksima, samas jäi meie ajarakkudesse paras kogus skeptilisust, sest meie teada merelõvidel selline nähtus nagu seljauim puudub. Oli mis mereelukas ta oli peaasi on, et pääsesime elu tervise ja kõigi jäsemetega.
Eelmises postituses rääksime ka veidi sellest, et Harry käis mõni aeg tagasi ühel intervjuul Greenpeace´i rahakogumisspetsialistina ametikoha täitmiseks.Tundub siiski, et see lootus on vist kustunud - igatahes keegi juba nädal otsa helistanud pole ja CVid uutesse kohtadesse on juba saadetud. Ise teavad millest ilma jäävad...
Kuna eelolev jutukene võtab kenasti kokku kõik põnevad läbielamised eelmisest postitusest kuni seniajani, siis peame siinkohal paslikuks kirjutamine pooleli jätta, et sina hea sõber saaksid kusagile mujale lehele minna ja hoopis midagi asjalikku lugeda...
Terviseid karmi parasvõõtmesse...
December 10, 2008
Päevajagu vähem kui 3 kuud Eestist eemal...
Uskumatu, et oleme oma retke peal olnud juba peaaegu terve pika kvartalijagu aega... Selle aja jooksul oleme avaldanud 17 (käesolev kaasaarvatud) seiklustest, lollustest ja andetust kirjaviisist pungil postitust, mis kogu oma "hiilguses" sulle hea lugeja loodetavasti ka pisut rõõmu on toonud. Ise oma postitusi hiljaaegu läbi vaadates oleme jõudnud arusaamisele, et blogi on üks marutore asi !!! "Hetke vaid, mõni mälestus kestab..." laulis kunagi varalahkunud Alender ja kes teaks seda paremini kui maailma lühikeseima mälu konkursil (kui selline asi olemas oleks) kindlalt esikohale pretendeerivast Harryst.Nüüd aga, õnnelike blogiomanikena, täiendaksime seda ajatut klassikut klausliga "kui sul pole just blogi kuhu mälestused talletada", sest ise oma kirjutatud läbi lugedes saime taaskord nii oma kuudetagused Tai seiklused ja ka Austraalia külastuse esimesed nädalad uuesti omal moel läbi elada. On ikka üks sigatore reis olnud ja loodame, et see jätkub samas vaimus ka edaspidi. Aga kuna me teame, et sina ei tulnud siia lehele mitte eilaseid uudiseid uuesti lugema, siis oleme meie taaskord oma näpukestel klaviatuuril klõbistada lasknud ja oma värsked tegemised sinu jaoks kirja pannud.
Eelmise nädala kolmapäeval, peale eelmise postituse postitustelehele postitamist (proovige seda vindise peaga 3x kiiresti öelda :) surfasime internetis ja mõtlesime lähenevate Jõulupühade vaimus kontrollida kas siin Perthis ka sellist imepoodi leidub, kust hapukapsast ja hapukoort leida võib. Seda sellepärast, et ilma hapukapsa ja kartulisalatita Harry lihtsalt keeldub Jõule tähistamast. Ja kuigi tuli välja, et sellist asja nagu Eesti pood siin loomulikult pole, võime oma kapsad ehk ühest kohast siiski kätte saada. Nimelt asub meie residentsist ca 15 min bussisõidu kaugusel Perthi ainus Vene pood, seda vähemalt planeedi targeima mehe Mr. Google´i arvates. Et mitte asja juhuse hooleks jätta, võtsime kohe neljapäeval teekonna sinna poodi jalge alla, et kohe kindlaks teha kas peame oma kapsaid kusagilt mujalt otsima või saab need ikka sealt kätte. Tegemist polnud just meeletusuure kohaga aga kohe sisse astudes võttis meid uksel vastu jutukas ukrainlanna Svetlana kes meie eestikeelse mulisemise peale meiega kohe vene keeles rääkima hakkas ja ega enne ei lõpetanudki kui me uksest uuesti välja astusime ja kes teab võibolla isegi ka mitte siis. Igatahes olime nagu lapsed kommipoes ja leidsime, et saame sealt jõuludeks kindlasti kõik vajaliku peale verivorsti. Lahkudes ilutsesid meie nägudel laiad naeratused ja kotis oli kilo pelmeene, purk hapukoort, purk boršisuppi ja neli kohukest.Samal õhtupoolikul läks Jaanika kõht borši täis tööle ja Harry otsustas viimaks külastada meie majast ca 5 min jalutuskäigu kaugusel asuvat ujulat, et vaadata kas seal hinnakirjas väljareklaamitud saun ka midagi väärt on. Tegemist oli loomulikult aurusaunaga ja peab tunnistama, et mitte eriti heaga, sest Tais oli nii mõnigi vihmane päev
soojem ja niiskem kui see alusetult saunaks kutsutav istumiskohakene keset ujulat.
Reedel võtsime meie ja Margus ette teekonna randa, sest ilm oli super ja Margus kibeles oma hiljuti ostetud surfilauda proovima. Kuna meie tavalisse randa Scarbroughsse sõidab ainult buss ja selles pole surfilauaga just kuigi mugav siis mõtlesime seekord hoopis mõnda uut randa külastada kuhu pääseb ka rongiga ligi. Seega põutasimegi omadega kohta mida kutsutakse Mosman Park´iks ning mis asub meie kuutagustest postitustest tuttavast Cottesloe rannast veel mõned kilomeetrid kesklinnast lõuna pool. Randa jõudes pidime kahjuks pettuma kuna tegemist polnud sugugi ujumiseks sobiva merepõhjaga rannaga, küll aga pidavat see siltide järgi olema suurepärane koht snorgeldamiseks, mida ehk ühel päeval ka sinna tegema läheme. Surfi- ja bodyboardidega, millega meie tol päeval varustatud olime, teatavasti just eriti edukalt snorgeldada ei saa, seega ei jäänudki meil vaesekestel muud üle kui oma sammud mõned kilomeetrid põhja pool asuva tuttava Cottesloe ranna poole seada. Veetsime seal toreda päeva, vaatamata ehk asjaolule et lained olid isegi bodyboardiga sõitmiseks kesisevõitu, rääkimata siis veel Marguse surfilaua jaoks. Samas oli kogu üritusel ehk pigem sümboolne tähendus, et sai justkui uus laud ära ristitud vms. Laupäeval käisme taas rannas, sedakorda vaid bodyboardidega varustatuna ja jälle vanas heas Scarbrough´s. Tuul ja lained olid ikka parajalt võimsad aga kahjuks mite otse kalda poole, nii et kui olime 20 min vees olnud, pidime ca 50-100m oma vetteronimise kohast kaugemal välja tulema ja mööda kalda äärt tagasi oma asjade juurde kõmpima. Mida aeg edasi seda võimsamalt hakkas hoovus meid ära kandma, nii et lõpuks tuli juba pea iga kahe sõidu järel kalda peal oma asendit ranna suhtes nö kohendamas käija.
Õhtupoolikul käisime päeval suure sebimisega merepõhja jäetud kilosid Marguse ja Anne juures grillvorstide ja lihaga asendamas. Saime kaotatud kilod tagasi ja mõned vist veel pealakauba juurdegi sest tavapäraselt lahkusime sealt suhteliselt hilja ja toidust rasedatena.
Õhtupoolikul käisime päeval suure sebimisega merepõhja jäetud kilosid Marguse ja Anne juures grillvorstide ja lihaga asendamas. Saime kaotatud kilod tagasi ja mõned vist veel pealakauba juurdegi sest tavapäraselt lahkusime sealt suhteliselt hilja ja toidust rasedatena.
Pühapäev oli meie eelmise nädala asjalikuim päev, sest võtsime ette pika teekonna Perthi ühte suurimasse turistiatraktsiooni millel nimeks Aquarium of Western Australia ehk lühidalt AQWA. Tegemist Lääne Austraalia suurima omataolise keskusega kus saab näha ja katsuda suuremat osa Lääneranniku mereelukatest ja -taimedest. Kohale jõudes avastasime, et kohe AQWA kõrval asuvad 
paadisadam, suur lõbustuspark ja veelgi suurem 
turutaoline moodustis. Koos AQWAga moodustasid eelpoolnimetatud koos suure meelelahutuskompleksi, mis pühapäevale kohaselt oli lastega peredest pungil nagu Jõuluvana kott enne Lapimaalt teeleasumist. Meie prioriteet oli aga siiski AQWA, seega alustasime sealt. Seal nägime suurt hulka erinevaid veeelukaid ning eriti meeldis meile veealune tuur keset ilmatusuurt basseini, mis oli täidetud kõiksugu erinevate suurte ja väikeste mereelukatega, kelle seast ei puudunud ka haid, raid ja kilpkonnad.
paadisadam, suur lõbustuspark ja veelgi suurem 
turutaoline moodustis. Koos AQWAga moodustasid eelpoolnimetatud koos suure meelelahutuskompleksi, mis pühapäevale kohaselt oli lastega peredest pungil nagu Jõuluvana kott enne Lapimaalt teeleasumist. Meie prioriteet oli aga siiski AQWA, seega alustasime sealt. Seal nägime suurt hulka erinevaid veeelukaid ning eriti meeldis meile veealune tuur keset ilmatusuurt basseini, mis oli täidetud kõiksugu erinevate suurte ja väikeste mereelukatega, kelle seast ei puudunud ka haid, raid ja kilpkonnad. 
Veel jäi meile hästi meelde väike bassein erinevate kaladega kus võis julgelt käe sisse pista ja elukaid katsuda. Esialgu oli natuke hirmuäratav parajalt pirakat raid paitada aga teda ei häirinud see küll karvavõrdki. Noh ühe asja saab siis jälle tegemiste nimekirjast maha tõmmata - oleme katsunud pirakat raid :) Oma ringkäigul tegime kuhjaga igasugu pilte ka millest paremaid palasid saab austatud lugeja ka siin blogis imetleda. Pärast käisime veel kõrvalasuval turul oma kehasid kinnitamas ja pisut eemal asuvas rannas liival päikese käes leiba luusse laskmas.
Esmaspäeval käis Harry oma tööintervjuul, mis nagu eelmises postituses ka mainitud sai on seotud Greenpeace´i liikumisega. Reaalsuses on tegu Greenpeace´i taolistele mittetulundusorganisatsioonidele rahakogumisteenust pakkuva ettevõttega. Kas Harry seal ka tööd saab, pole veel kindel, kuna soovijaid oli sellele ametile kokku tulnud 8 ja palgatakse ainult 2. Igatahes lubati reedel edukatele kandidaatidele helistada ja eks anname siis juba järgmine kord teada, kas Harry suutis end 4 tundi kestnud intervjuul ka heast küljest näidata (kui tal selline asi üldse olemas on)
Samal õhtupoolikul käisime oma kodulähedases keskuses videolaenutuses ja avastasime oma suureks üllatuseks et DVD´de laenutamine on siin võrreldes Eestiga ikka väga odav. Siin on selline pakett, et saad võtta 2 uut filmi 1 päevaks ja 4 vanemat linateost 10 päevaks kokku 10 dollari eest, mis teeb ca 13 eeki filmi eest. Olgu võrdluseks öeldud, et Eestis maksab igasugune film Videoplanetis 50 eeki üheks päevaks. Kui aga viimaks oma DVD´de kuhjaga koju jõudsime avastasime oma suureks õuduseks, et meie DVD mängija ei ole sugugi koostööaldis ja keeldub korralikult töötamast. Nüüd oleme viimased paar päeva vaadanud oma filme Korea poiste läptopist, sest meie pisikene raalikene kahjuks sellise auguga varustatud pole kuhu DVD sisse mahuks.
Samal õhtupoolikul käisime oma kodulähedases keskuses videolaenutuses ja avastasime oma suureks üllatuseks et DVD´de laenutamine on siin võrreldes Eestiga ikka väga odav. Siin on selline pakett, et saad võtta 2 uut filmi 1 päevaks ja 4 vanemat linateost 10 päevaks kokku 10 dollari eest, mis teeb ca 13 eeki filmi eest. Olgu võrdluseks öeldud, et Eestis maksab igasugune film Videoplanetis 50 eeki üheks päevaks. Kui aga viimaks oma DVD´de kuhjaga koju jõudsime avastasime oma suureks õuduseks, et meie DVD mängija ei ole sugugi koostööaldis ja keeldub korralikult töötamast. Nüüd oleme viimased paar päeva vaadanud oma filme Korea poiste läptopist, sest meie pisikene raalikene kahjuks sellise auguga varustatud pole kuhu DVD sisse mahuks.
Ja hakkabki nagu selleks korraks jutt otsa saama. Lõpetuseks viskaksime kõigile tugeva loogilise mõtlemisega inimestele õhku küsimuse, mis esitati Margusele ühel tööintervjuul:
"Mis juhtub korra minutis, kaks korda momendis aga ei kordagi sekundis?"
Vastused paluksime kirjutada selle postituse kommentaaridesse...
Olge muhedad!
December 3, 2008
Algas Jõulukuu
Uskumatu, et juba on Detsember, kohe-kohe tulevad Eestis riburadapidi talvine pööripäev, Jõulud, ja kaugel see uue numbriga aastagi enam on. Esimene advent tuli ja läks ning lapsed ja lapsemeelsed avavad jõulukalendrites hoolega juba esimesi aknakesi, lootes naiivselt, et tänase päeva šhokolaaditükk on suurem ja maitsvam kui eilne. Päkapikud need väikesed võrukaelad on hoolega tööle asunud ja kõigil kes sel aastal head lapsed on olnud on lootust hommikuti ärgates sussi seest midagi maitsvat või niisama toredat leida. Tänavad, kaubakeskused, postkastid ning pildikastid inimeste elutubades on täis jõuluteemalisi reklaame ja usinamad jõuluentusiastid on hakanud juba korra või kaks nädalas erinevaid verivorstibrände proovima, et sel detsembri tähtsaimal õhtul Jõululapäeval oleks kõik ei midagi vähemat kui absoluutselt ideaalne.Peame nentima, et meil tulevad Jõulud sel aastal teisiti. Mitte sugugi halvemini kui tavaliselt aga lihtsalt...teisiti. Päeval termomeetrit kiigates leiame pügala enamasti 27-30C kandist ja kalendrisse vaatamata polekski ses justkui midagi imeikku aga kui hakkad mõtlema, et käes on Detsember ja varsti jõuab kätte jõuluaeg, siis tundub see lihtsalt ebaloomulik. Kas tõesti on maailmas inimesi, kes peavad Jõulude tähistamist suvel ja palmi all normaalseks? Nojah andku kallis lugeja meile mõni nädal aega eks siis oskame omast kogemusest öelda kas tegu on hullumeelsusega või võib sellega kummalise pühade tähistamisega lausa ära harjuda.
Alles eile tähistati siin suvises Perthis suvist pööripäeva, sündmust mida iga eestimaalane on harjunud tähistama eranditult 21sel Juunil. Kentsakas mõelda aga meil on täna suve kolmas päev käsil ja olgem ausad - ega me eriti ei kurda. Päevad ja ööd muutuvad siin iga nädalaga aina soojemaks ja soojemaks ning puud ja pöösad lähevad aina enam õisi ja lehti täis. Vot see on küll nüüd see kliima mille pärast see pikk reis maailma kuklapoolele ette sai võetud ja teadmine, et elame hetkel linnas kus 365st päevast aastas 300 on ilusad ja päikeselised pakub meile suurt lohutust hetkedel mil igatseme oma sõpru ja lähedasi kõige enam.
Mis aga seiklustesse puutub, siis on autorid siinkohal silmi maha lüües sunnitud tunnistama, et viimasel nädalal pole me suutnud eriti produktiivsed olla. Tööpäevadel toimunust oskaks ehk välja tuua selle, et oleme taas sukeldunud karmi ja koledasse kinnisvara maailma, et leida endale suveks kodukohakene ookeni karastvale vetevoole lähemal. Kuna kinnisvaraga hangeldamine olnud viimased 5 aastat maarjamaalaste rahvusspordiala, siis me just eriti oma käekäigu pärast austatud lugejal muretseda ei luba. Vaatamata eelmisel nädalal investeeritud aega, mis sai kulutatud mööda potensiaalseid uusi elamisi läbi vaadates, me seda päris "õiget" siiski ei leidnud. Meie kriteeriumid on kõrged ja kõik esialgu huvipakkuvad pakkumised sai siiski lõpuks kas halvamaitselises sisekujunduse, mööbli puudumise või halva traspordiühenduse pärast kesklinnaga siiski lõpuks maha kriipsutatud. Aga pole hullu, oleme kindlad, et leiame lõpuks midagi ja kui ka ei peaks leidma, siis pole meie pragusel pesal ka tegelikult häda midagi.
Reedel kui meie tol hetkel neljase reisiseltskonna naissugu päeval töötegemise tähe all mööda saatis, pakkisid mehed oma õlled, rätikud ja bodyboardid (eesti keeli siis kehalauad) kaasa ja võtsid "alati meeldiva" ühistranspordiga ette pingutustnõudva teekonna ookeni kaldale, et veeta üks looderdavalt meeldiv päev lainetel liueldes ja pehmel liival päikeseratta mahedate kiirte käes peesitades. Lugeja võib siinkohal eelöeldu tõttu ehk pisut kadedaks muutuda aga kinnitame, et selleks pole absoluutselt põhjust. Esiteks on see kehalauaga sõitmine ja ookeani isepäiste hoovustega maadlemine parajalt füüsist kurnav tegevus ning teiseks olid õhtuks nii Margus kui Harry naiste puudumise tõttu peale kandmata jäetud päikesekreemi pärast näost punasemad kui äsjakeedetud vähid. Mõtlesime veeta toreda päeva rannas aga saime hoopis väsinud lihasmassi ja punasemad näod kui kõige heledama nahaga Soome turistidel pärast kahenädalst reisi Taimaale... Kuidas see vana ütelus oligi "tahtsime head aga läks nagu alati..."
Reede õhtuks oli meie seltskond paisund taas viieliikmeliseks, kuna "kadunud laps" Ivi oli oma ekskursioonilt tagasi jõudnud ja oli suuremas peotujus kui kunagi varem. Tavapäratul kombel oli seda ka Jaanika, kes tavaliselt peale hommikul 5.50 tõusmist on peale 21.00 väsinud ja unine nagu me armsa isamaa majandus. Kuigi Harry oli pisut oma eriti asjalikust päevast väsinud puikles ta esialgu vastu kuid avastas hiljem, et vastupanu on mõtetu ja pidu tuleb nii või naa... Margus ja Anne meiega sel korral ei ühinenud küll tegi seda aga Jaanika töökaaslane Kerli (eestlane). Õhtu möödus suurema jutuajamise ja tantsu saatel Perthi pidutsemislinnaosas Northbridge´is ühes mõnusas baaris kust ei puudunud ka elav muusika. Ivi pajatas meile lugusid oma lõbusast reisist, Kerli rääkis kuidas tema siis Perthi välja jõudnud oli ja ka tantsupõrand sai esimest korda Austraalias veedetud aja jooksul oma kohmakate tantsuliigutustega ära õnnistatud.
Laupäeval tegime taaskord ühe rannapäeva, kus lisaks tavapärastele tegelastele olid meiega Ivi ning Marguse ja Anne majakaaslane Kieren koos oma tüdrukuga.Harry käevangus ilutses aga lisaks alati lummavale Jaanikale ka veel päris oma bodyboard, mille pimestavat kaunidust austatud lugeja ka kõrvalolevalt pildilt imetleda võib. Sedakorda ei hakanud Harry ja Margus mingeid riske võtma ja võõpasid oma indiaanlaslikult punanahksed näod päikesekreemiga lausa valgeks. Kuna paremat illma soovida poleks olnud lihtsalt võimalik, siis veetsime rannas terve pika päeva.
Samal õhtul aga kutsus Jaanika eestlastest rannaseltskonna meile istumisele kuna nagu meil juba tavaks on saanud siis teeb iga tegelane esimese palga puhul teistele välja. Õhtu jooksul ühines meiega ka reedese peo kirjeldustest tuttav Jaanika töökaaslane Kerli, kelle nakatav naer tõi juba mitmeid kordi varem koos pidutsenud reisiseltskonda meeldivat vaheldust. Õhtu möödus valju jutuajamise, lauamängude ja naeruga, kusjuures õhtu naelaks kujunenud pokkerimängu võitis seda oma varasemalt suhteliselt vähe praktiseerinud Ivi. Kes ütles, et sellist asja nagu algaja õnn pole olemas :) ?
Vastukaaluks meie laupäevasele pidutsemisele ajasid meie muhedad Korea naabrid pühapäeval kamba kokku, et anda meile üks korralik vastulöök meie eelmise õhtu tähistamisele. Peame nentima, et kui asi puudutab pidutsemisse ja lärmi tekitamisse siis pole ka nemad just papist poisid ning vaatamata oma möödunud peoõhtust pisut väsinud olemisele me neid keelama või vaigistama küll ei kavatsenud hakata. Pealegi olid meie mõlema energivarud parajasti sealmaal, et ega meid kõrvaltoast kostev lärm eriti ei huvitanudki. Õhtu möödudes juhtus siiski nii mõndagi toredat. Näiteks saime tuttavaks vaid üheksa päeva Perthis viibinud lõbusa Korea tüdrukuga, kes meid varsti-varsti oma peole lubas kutsuda ning pool tundi järjekindlalt Jaanikale Korea meeste puudujääkidest pajatas. Teiseks pakkus meile palju nalja seik kus üks meie Korea majanaabritest tagasihoidlikult meie uksele koputas just kui olime juba voodisse läinud ja lugema asunud. Proovime siinkohal tuua teieni aset leidnu dialoogi mis autoritele küll sigapalju nalja pakkus:
Taamalt kostab pisut arvutist lastavat aasiapärast muusikat ning purjus idamaalased mulisevad. Kostab vaikne koputus Harry ja Jaanika magamistoa uksele ja keegi ütleb tagasihoidlikult ja vaikselt "Ekskjuus mii" purjus aasia aksendiga inglise keeles. "Yes, what is it" hüüab Harry vastu. Uus koputus uksele ja samasugune vaikne purjus Korea poisi hääl kostab "Ekskjuus mii" aga seekord pügala võrra nõudlikumalt. "Yes, Yes, open the door and come in please" hüüab Harry seekord juba kõvemini vastu.
"Ekskjuus mii" tuleb koputuse saatel ukse tagant juba peaaegu nutuse purjus aasia aksendiga. "Kuramus küll, mis nüüd siis on" arutavad Harry ja Jaanika isekeskis kui Harry end voodist püsti ajab ja riideid selga panema asub. Harry avab ukse ja näeb seal meeldivalt vindist majanaabrit, kellel moosivarga nägu peas ja segases keeles küsib "Ekskjuus mii sorry we see you have some beer in fridge. Can we drink (luksub) it - we bring you new ones back tomorrow?". "Sure-sure whatever" on Harry lahkelt nõus. "zänk juu and eksjuus mii" on tänulik korea poisi vastus ja läinud ta ongi. Harry suleb ukse, kordab Jaanikale aset leidnu dialoogi ja need kaks itsitavad oma 15 minutit jutti just aset leidnud seiga üle. Peala seda tasub vaid ühel teisele aasiapärase aksendiga "ekskjuus mii" öelda kui teine juba kõht kõveras naerma purskab. Tõelised koomikud elevad meil siin teistes tubades.
Esmaspäeval kobisid naised taas tööle ja mehed tegid taaskord kõige asjalikumat asja mis pähe tuli ehk läksid randa. Midagi erilist ei juhtunud ainult tegime huvitava tähelepaneku, et siinsed vetevood muudavad kalda põhja ikka päris korralikult ja päris väledalt. Nimelt seal kus laupäeval oli olnud vööni vesi, oli seekord kohati ca 2 m sügavuste aukudega palistatud merepõhi, seega suur oli meie üllatus kui õigesse lainete murdumise kohta jõudmiseks pidi seekord lausa ülepeaveest läbi käima. Siiski lõppes päev meie jaoks igatahes õnnelikult.
Eila ehk siis teisipäeval olime Jaanikaga otsustanud viimaks ometi koos randa minna, kuna tema hommikupoolne töö kohvikus sai selleks korraks otsa. Panime vara äratuse ja kordagi aknast välja vaatamata olime juba peaaegu uksest välja astumas kui selgus, et ilm on pilves. Hakkasime siis hoopis töökuulutusi läbi kammima ja saatsime paari kohta oma CV-d. Mingi aeg helistas Ivi ja põrutas päeva pommuudise, nimelt on ta otsustanud juba samal päeval kell kolm kolme saksa poisiga Austraalia lääneranniku poole roadtripile minna. Niipaljukest seda Ivi meile siis selleks korraks oligi, tegime ruttu linna poole sääred ja saime veel viimase kallistuse talt enne kätte kui kolm saksa noormeest ta oma auto tagapingile istuma paigutasid ja minema sõitsid. Soovime talle siinkohal reisipeale kõike head ja paremat.
Eila ehk siis teisipäeval olime Jaanikaga otsustanud viimaks ometi koos randa minna, kuna tema hommikupoolne töö kohvikus sai selleks korraks otsa. Panime vara äratuse ja kordagi aknast välja vaatamata olime juba peaaegu uksest välja astumas kui selgus, et ilm on pilves. Hakkasime siis hoopis töökuulutusi läbi kammima ja saatsime paari kohta oma CV-d. Mingi aeg helistas Ivi ja põrutas päeva pommuudise, nimelt on ta otsustanud juba samal päeval kell kolm kolme saksa poisiga Austraalia lääneranniku poole roadtripile minna. Niipaljukest seda Ivi meile siis selleks korraks oligi, tegime ruttu linna poole sääred ja saime veel viimase kallistuse talt enne kätte kui kolm saksa noormeest ta oma auto tagapingile istuma paigutasid ja minema sõitsid. Soovime talle siinkohal reisipeale kõike head ja paremat.
Ivi hostelist tagasiteel rongijaama poole astus aga meie teele üks meeldiva olemisega noor naine, kes soovis meile pakkuda tänuväärt tööd Greenpeace´i jaoks raha kogujatena. Kuna Harryl viimasel ajal tööga just kiita pole olnud, leppis Harry neidisega järgmiseks esmaspäevaks intervjuu kokku ja eks anname teile siis juba edasistes postistustes teada kuidas see läks. Vahepeal oli ka päike kenasti välja tulnud ja otsustasime ilusat päeva tähistada ühe kena lõunasöögiga pargis ja ühe vesipiibuga "Little Lebanona Cafes" Marguse ja Anne residentsi lähedal. Olime just nautimas piibu vaimustavalt toredat tossu kui helistas Margus ja uhkustas et nad said
endale nüüd grilli. Käisime siis poest läbi, võtsime paki vorsti ja kobisime Marguse ja Anne juurde grillima. Juhtus ka midagi enneolematut nimelt saime esimest korda elus proovida sellist Austraalia delikatessi nagu grillitud KÄNGURULIHA ning peame tunnistama et on ikka vintsked loomad need kängurud, eriti hammaste vahel. Aga vähemalt saame öelda et oleme nüüd känguruliha ka ära proovinud. Kogemusele lisas muidugi omapära see, et me polnud paki pealt kontrollinud kas liha on maitsestatud või mitte ja pärast esimest ampsu olime kõik pisut kaamete nägudega. Siis aga kraamisid võõrustajad oma maitseainearsenali lagedale ja liha maik läks oluliselt paremaks. Enim meenutab känguruliha meile põdraliha aga ega me erilised eksperdid muidugi pole.Õhtu oli muidu väga tore kui ainult välja arvata need k... sääsenärakad kes enda olemasolust meiele siinveedetud aja jooksul esimest korda sügelevate kuppude näol teada andsid.
Seekordne postitus sai tavapäraselt pikavõitu ja loodame ainult, et heal lugejal jätkub jaksu meie kirjutised lõpuni läbi lugeda. Samuti soovime sulle jaksu ka järgmise postituseni seal külmas ja kõledas Eesti kliimas vastu pidamiseks. Olge tublid!
P.S. Jõulukaarte, kingitusi ja piparkooke ootame aadressil: 75 G Beatty Ave, East Victoria Park, Perth, WA 6101, Austraalia.
November 24, 2008
Mis lumi - suvi on ju...
Ükspäev isekeskis Eesti peale mõeldes panime tähele huvitava või isegi pisut kummalise tõsiasja. Nimelt on meil alati Eesti peale mõeldes selline tunne, et seal seisab aeg paigal. Iga kord kui Eesti peale mõtleme (ja seda juhtub ikka tihti) kujutame oma väikestes peakestes ette, et seal on ikka see aeg kui me sealt lahkusime ehk Septembri keskpaik. Oleme oma 2,5 kuu pikkuse eemalolekuga veel ilmamõistes ju ikka suhteliselt kogenematud maailmarändurid ja me ei tea täpselt kas see on normaalne, seega head inimesed, kutsume siinkohal kõiki targemaid kommenteerima, et kas on tegu normaalse nähtusega või vajaksid loo autorid juba vaikselt elukutselise hingetohtri abi? Palun ärge kõhelge oma arvamust avaldamast.
Igatahes oli meie mõtetes kuni hiljutise ajani Eestis siiski umbes Septembri kolmas nädal, kuniks meie kõrvu paitasid eelmisel nädalal viimased uudised lugupeetud ilmataadi tegemistest, kes on armastatud Maarjamaad kostitanud juba esimese koheva lumevaibaga. Kuna me ilmselt seda valget ja külma toredust mõnda aega oma käega katsuda ei saa, siis ole hea tee meile teene: Järgmine kord kui satud mõne meie sõbra, tuttava, pereliikme või töökaaslasega koos õue, tee üks ilus väike lumepall ja viruta see meie poolt talle sõbramehelikult vastu kukalt. Autorite lahkel loal võid pärast vabalt kõik meie kaela ajada.
Oma eelmises postituses rääkisime põgusalt ühest eesseisvast seiklusest, milleks oli alles 90ndatel tegevuse lõpetanud Fremantle vangla külastamine. Selle kogemuse tegi seda toredamaks asjalugu, et tuur ses niigi tontlikus asutuses toimus rõske ööpimeduse varjus. MUHHAHHAHAAA... OK see ei kõla ilmselt kirjas nii hirmuäratavalt kui ehk plaanisime aga igatahes lisas pime taust kogu elamusele paraja koguse vürtsi juurde. Kuna olime juba pärastlõunal kõik viiekesti õhtuse seikluse pärast suhteliselt elevil siis seadsime oma sammud paraja varuga Fremantle rongi peale. Jalutasime pisut seal linnaosas ringi, külastasime üht pubi kus pruuliti ise õlut (päris hea oli isegi) ja kulistasime vahetult enne tuuri vangla värava juures julgustuseks kamba peale ühe pudeli maruhaput veini.
Tuur algas sellega, et koguti meie ca 30 pealine grupp kokku ja igaüks sai pihku väikese taskulambi, mille valgusvihus pidime pimedas vanglas järgmised poolteist tundi toime tulema. Meie saatja oli sigahea huumoriga grupijuht, tänu kellele sai selle niigi elmusterohke pooleteise tunni jooksul ka hoolega kõhulihast treenitud. Et kogemus oleks ikka täielik, siis ei olnud tuuri korraldajad loomulikult kummituste välja ilmumisele lootma jäänud, vaid paigaldanud ekskursiooni radadele nii mõnegi üllatuse. Nii juhtuski üht blokki külastades, et just kui giid oli seletanud, et meie peadekohal rippuv võrk on sinna paigaldatud selleks, et kunagised vangal asukad oma eluküünalt kolmandalt korruselt pea ees alla hüppamise teel lõpetada ei saaks, kukkus järsku ülevalt pimedusest meeleheitliku karjatuse saatel meie peakohal rippuvasse võrku üks laipa meenutav topis. Enamus naiskülastajatest võpatas ikka päris korralikult ning pärast hoovi prožektorite valguses paistis nii mõnegi külastaja pale pisut kahvatum kui enne. Ekskursioonil saime päris hea ettekujutuse, millised olid siin olnud vangide "elutingimused", nägime pukki kus vange karistuseks halva käitumise pärast piitsutati, kus surmamõistetuid poodi ning millist kunsti olid asjaarmastajad vangid oma kongide seintel praktiseerinud. Veel üritati meid korra ehmatada helikindlate üksikkambrite blokis, kus järsku ühest uksest välja karanud vangi näitlev mees hirmuäratavalt kähiseval häälel kunagisest vanglaelust pajatas ja oma loo lõpetuseks edutult Marguse fotoaparaati varastada proovis. Ning kuigi tuurikorraldajatel meile rohkem üllatusi varuks ei olnud, saime siiski õhtu suurima üllatuse osaliseks alles pisut hiljem kui tutvusime samuti tuurile tulnud Türi tüdrukuga. (Kui keegi seda postitust Sampost loeb, siis jah ta teadis ka Rikk´i :)
Tuur edukalt seljataga, jätsime Fremantliga selleks korraks hüvasti ja põrutasime rongiga tagasi kesklinna, kus esialgu tutvusime pisut Perthi ööeluga ja viimaks lõpetasime oma toreda õhtu väikese kebabiga.
Kuna järgmisel laupevasel varahommikul jäime mõneks ajaks Ivist ilma, siis otsustasime seda sündmust tähistada väikese sushiga. Ehkki me polnud eelpool nimetatut ammu teinud, pidime tunnistama, et meie Eestis pea täiuslikkuseni lihvitud sushitegemisoskused polnud vahepeal sugugi kahvatunud ja sushi tuli välja maruhea. Loomulikult oli meil seltsiks ka tore pakike veini, mida sai veel pärast Marguse ja Anne hiljuti soetatud tuttuute kasutatud ratastega juurdegi toomas käidud. Igatahes oli üks tore päev.
Terve eelmise töönädala looderdas Harry tööpuuduses ja nimetatut otsides niisama, vastupidiselt Jaanikale kes veetis juba varahommikust alates oma päevad tööl. Seega millegi erilisega autorid eelmise nädala sees hakkama ei saanud. Eelmisel pühapäeval tuli aga meile oma linnaosa keskuses ühes videolaenutuses pähe impulsiivne idee soetada endale Dr. House`i neljas hooaeg. Kuna see seriaal kuulus Eestis autorite seriaalivaadatavuse absoluutsesse esikolmikusse, siis oleme nüüd oma õhtuid ja Harry puhul ka päevi sisustanud terameelse huumori ja sarkasmiga - tuleb kohe Eesti meelde :)
Reede päratlõunal juhtus selline tore vahejuhtum, et üks Jaanika meessoost töökaaslane kutsus ta pärast tööd välja õllele. Ilmselgelt kohtamisemõtted peas ei arvestanud see kohalik mehike kindlasti sellega, et see Eesti tüdruk kohe oma Eesti poissõbrale helistab ja tolle ka kutsub, mida ta siiski tegi. Rääkisime siis kolmekesti maast ja ilmast ja leppisime kokku, et teeme kunagi koos pidu. Vaatame seda asja veel...
Nagu kiiduväärt lugeja kindlasti teab olime kodus parajad vesipiibusõbrad (eriti loomulikult Jaanika:) aga tulenevalt niigi punnitavatest ranitsatest ja sumadannidest ei saanud me oma mulisevat sõpra siia seiklusele kaasa võtta. See loomulikult ei tähenda, et oleksime oma sõbra unustanud ja reede õhtul võtsimegi jalge alla tee kohta nimega Little Lebanon Cafe, mis asus Marguse ja Anne elukohast ca 700m ja kus vähemalt ühe foorumi kohaselt pidavat saama imemaitsvat vesipiibu nautida. Kohale jõudes pidime nentima, et see koht erilist muljet küll ei jätnud. Tegu oli kõige ehedama maanteeäärse kiirtoidurestoraniga nagu iga teine Hesburger või sõõgiplats Eestis. Õhus oli tunda friikartulite ning kokkade higiste kaenlaaluste aroomi. Kuna kõik lauad olid täis, toodi meile kokkupandav laud ja toolid ning paigutati see ruumipuuduses välja otse ühele restoraniesisele tühjale parkimiskohale. Õhtu jooksul vajus inimesi kohale aina rohke ja rohkem, nii et varsti oli tervest maanteeäärsest parkimisplatsist saanud suur kokkupandavatest laudadest koosnev restoran. Piibu saime ruttu kätte ja kuna viimasest korrast kui tõmbasime oli möödas ca kuu aega, siis saime kõik juba esimeste mahvidega katuse kenasti sõitma. Aga peame nentima, et kuramuse hea oli üle nii pika aja!!! Kuigi meie õhtu oli tänu vesipiibule juba niigi tehtud, läks see mõne aja pärast veelgi paremaks kui muusika keerati valjemaks ja uksele ilmus ilmselt lähis-ida juurtega poolpaljas kõhutantsija kes vaatamat oma lamedavõitu kõhule seda siiski suurepäraselt raputada oskas. Ruttu sai selgeks, et tegemist on profi esinejaga, kes rahva kenasti käima tõmbas ja oma show jooksul ka pea igast lauast kellegi ka tantsima võttis. Meie lauast kahjuks keegi jalga keerutada ei saanud kuigi Margusel oli küll selline nägu peas, et hullult tahaks... (ok tegelt ronis ta iga kord peaaegu laua alla kui tüdruk meie laua poole tuli :) Igatahes tekitas see söögikoht kahepidiseid tundeid - ühest küljest väike maanteeäärne kebabi- ja burksirestoran - teisest küljest suur õhtune meelelahutuskeskus. Usun siiski, et eelmine reede ei jää meil sinna kohakesse viimaseks külastuseks.
Laupäeval oli lõpuks kätte jõudnud päev kui keegi teine peale Harry ka esimese palga puhul välja pidi tegema ja seega läksime juba suhteliselt varakult Marguse ja Anne juurde pittu, kus tähistasime Marguse esimest palka ning tõsiasja, et ka temal sai töö seal ettevõttes otsa ja tuleb jälle uus amet vaadata. Igatahes kujunes sellest õhtust suuremat sorti nuumamisorgia, kuna meie usinad võõrustajad olid lauad hea-paremaga looka katnud. Laud meenutas olemuselt lausa lapsepõlves kuuldud muinasjuttudest tuttavat lohe kellel iga maha löödud pea asemele kasvab kaks uut, sest iga kord kui midagi laual otsa sai, toodi köögist kaks uut kausitäit asemele. Õhtu edenedes kraamisime meie päeval kohalikust nännipoest (50 krooniga!) omandatud pokkerikomplekti välja ja kuigi see isegi lõhnas veel suure Hiina tehase lapstööjõu järele ja meenutas kvaliteedilt paremate sõnade puudumisel midagi ääretult ebakvaliteetset, siis ajas ta siiski asja ära ja lõbu oli laialt. Õhtul vaarusime kahepeale kokku 15 kilo kaalukatemana koju ja järgmisel hommikul oli ikka kõht veel nii täis, et hommikusöögiks valmistatud maitsev omlett ei tahtnud vägisi ka alla minna.
Ega nagu muud põnevat eriti juhtunud polegi... Tõmbaks siis siin jutujärje koomale ning nagu too hommikusöök eelmisest lõigust ei tahtnud vägisi alla minna, ei taha ka meie sind siin lehel kauem vägisi kinni hoida, vaid soovime sulle kõike head ja kohtume juba varsti jälle uutes postitustes ja kommentaarides...
PS: Geir ja Kukk ja kõik teised kes veel selliste lollustega tegelevad, tõmmake siis Harry eest värskel lumel paar külksi ka...
Igatahes oli meie mõtetes kuni hiljutise ajani Eestis siiski umbes Septembri kolmas nädal, kuniks meie kõrvu paitasid eelmisel nädalal viimased uudised lugupeetud ilmataadi tegemistest, kes on armastatud Maarjamaad kostitanud juba esimese koheva lumevaibaga. Kuna me ilmselt seda valget ja külma toredust mõnda aega oma käega katsuda ei saa, siis ole hea tee meile teene: Järgmine kord kui satud mõne meie sõbra, tuttava, pereliikme või töökaaslasega koos õue, tee üks ilus väike lumepall ja viruta see meie poolt talle sõbramehelikult vastu kukalt. Autorite lahkel loal võid pärast vabalt kõik meie kaela ajada.
Oma eelmises postituses rääkisime põgusalt ühest eesseisvast seiklusest, milleks oli alles 90ndatel tegevuse lõpetanud Fremantle vangla külastamine. Selle kogemuse tegi seda toredamaks asjalugu, et tuur ses niigi tontlikus asutuses toimus rõske ööpimeduse varjus. MUHHAHHAHAAA... OK see ei kõla ilmselt kirjas nii hirmuäratavalt kui ehk plaanisime aga igatahes lisas pime taust kogu elamusele paraja koguse vürtsi juurde. Kuna olime juba pärastlõunal kõik viiekesti õhtuse seikluse pärast suhteliselt elevil siis seadsime oma sammud paraja varuga Fremantle rongi peale. Jalutasime pisut seal linnaosas ringi, külastasime üht pubi kus pruuliti ise õlut (päris hea oli isegi) ja kulistasime vahetult enne tuuri vangla värava juures julgustuseks kamba peale ühe pudeli maruhaput veini.
Tuur algas sellega, et koguti meie ca 30 pealine grupp kokku ja igaüks sai pihku väikese taskulambi, mille valgusvihus pidime pimedas vanglas järgmised poolteist tundi toime tulema. Meie saatja oli sigahea huumoriga grupijuht, tänu kellele sai selle niigi elmusterohke pooleteise tunni jooksul ka hoolega kõhulihast treenitud. Et kogemus oleks ikka täielik, siis ei olnud tuuri korraldajad loomulikult kummituste välja ilmumisele lootma jäänud, vaid paigaldanud ekskursiooni radadele nii mõnegi üllatuse. Nii juhtuski üht blokki külastades, et just kui giid oli seletanud, et meie peadekohal rippuv võrk on sinna paigaldatud selleks, et kunagised vangal asukad oma eluküünalt kolmandalt korruselt pea ees alla hüppamise teel lõpetada ei saaks, kukkus järsku ülevalt pimedusest meeleheitliku karjatuse saatel meie peakohal rippuvasse võrku üks laipa meenutav topis. Enamus naiskülastajatest võpatas ikka päris korralikult ning pärast hoovi prožektorite valguses paistis nii mõnegi külastaja pale pisut kahvatum kui enne. Ekskursioonil saime päris hea ettekujutuse, millised olid siin olnud vangide "elutingimused", nägime pukki kus vange karistuseks halva käitumise pärast piitsutati, kus surmamõistetuid poodi ning millist kunsti olid asjaarmastajad vangid oma kongide seintel praktiseerinud. Veel üritati meid korra ehmatada helikindlate üksikkambrite blokis, kus järsku ühest uksest välja karanud vangi näitlev mees hirmuäratavalt kähiseval häälel kunagisest vanglaelust pajatas ja oma loo lõpetuseks edutult Marguse fotoaparaati varastada proovis. Ning kuigi tuurikorraldajatel meile rohkem üllatusi varuks ei olnud, saime siiski õhtu suurima üllatuse osaliseks alles pisut hiljem kui tutvusime samuti tuurile tulnud Türi tüdrukuga. (Kui keegi seda postitust Sampost loeb, siis jah ta teadis ka Rikk´i :)
Tuur edukalt seljataga, jätsime Fremantliga selleks korraks hüvasti ja põrutasime rongiga tagasi kesklinna, kus esialgu tutvusime pisut Perthi ööeluga ja viimaks lõpetasime oma toreda õhtu väikese kebabiga.Kuna järgmisel laupevasel varahommikul jäime mõneks ajaks Ivist ilma, siis otsustasime seda sündmust tähistada väikese sushiga. Ehkki me polnud eelpool nimetatut ammu teinud, pidime tunnistama, et meie Eestis pea täiuslikkuseni lihvitud sushitegemisoskused polnud vahepeal sugugi kahvatunud ja sushi tuli välja maruhea. Loomulikult oli meil seltsiks ka tore pakike veini, mida sai veel pärast Marguse ja Anne hiljuti soetatud tuttuute kasutatud ratastega juurdegi toomas käidud. Igatahes oli üks tore päev.
Terve eelmise töönädala looderdas Harry tööpuuduses ja nimetatut otsides niisama, vastupidiselt Jaanikale kes veetis juba varahommikust alates oma päevad tööl. Seega millegi erilisega autorid eelmise nädala sees hakkama ei saanud. Eelmisel pühapäeval tuli aga meile oma linnaosa keskuses ühes videolaenutuses pähe impulsiivne idee soetada endale Dr. House`i neljas hooaeg. Kuna see seriaal kuulus Eestis autorite seriaalivaadatavuse absoluutsesse esikolmikusse, siis oleme nüüd oma õhtuid ja Harry puhul ka päevi sisustanud terameelse huumori ja sarkasmiga - tuleb kohe Eesti meelde :)
Reede päratlõunal juhtus selline tore vahejuhtum, et üks Jaanika meessoost töökaaslane kutsus ta pärast tööd välja õllele. Ilmselgelt kohtamisemõtted peas ei arvestanud see kohalik mehike kindlasti sellega, et see Eesti tüdruk kohe oma Eesti poissõbrale helistab ja tolle ka kutsub, mida ta siiski tegi. Rääkisime siis kolmekesti maast ja ilmast ja leppisime kokku, et teeme kunagi koos pidu. Vaatame seda asja veel...
Nagu kiiduväärt lugeja kindlasti teab olime kodus parajad vesipiibusõbrad (eriti loomulikult Jaanika:) aga tulenevalt niigi punnitavatest ranitsatest ja sumadannidest ei saanud me oma mulisevat sõpra siia seiklusele kaasa võtta. See loomulikult ei tähenda, et oleksime oma sõbra unustanud ja reede õhtul võtsimegi jalge alla tee kohta nimega Little Lebanon Cafe, mis asus Marguse ja Anne elukohast ca 700m ja kus vähemalt ühe foorumi kohaselt pidavat saama imemaitsvat vesipiibu nautida. Kohale jõudes pidime nentima, et see koht erilist muljet küll ei jätnud. Tegu oli kõige ehedama maanteeäärse kiirtoidurestoraniga nagu iga teine Hesburger või sõõgiplats Eestis. Õhus oli tunda friikartulite ning kokkade higiste kaenlaaluste aroomi. Kuna kõik lauad olid täis, toodi meile kokkupandav laud ja toolid ning paigutati see ruumipuuduses välja otse ühele restoraniesisele tühjale parkimiskohale. Õhtu jooksul vajus inimesi kohale aina rohke ja rohkem, nii et varsti oli tervest maanteeäärsest parkimisplatsist saanud suur kokkupandavatest laudadest koosnev restoran. Piibu saime ruttu kätte ja kuna viimasest korrast kui tõmbasime oli möödas ca kuu aega, siis saime kõik juba esimeste mahvidega katuse kenasti sõitma. Aga peame nentima, et kuramuse hea oli üle nii pika aja!!! Kuigi meie õhtu oli tänu vesipiibule juba niigi tehtud, läks see mõne aja pärast veelgi paremaks kui muusika keerati valjemaks ja uksele ilmus ilmselt lähis-ida juurtega poolpaljas kõhutantsija kes vaatamat oma lamedavõitu kõhule seda siiski suurepäraselt raputada oskas. Ruttu sai selgeks, et tegemist on profi esinejaga, kes rahva kenasti käima tõmbas ja oma show jooksul ka pea igast lauast kellegi ka tantsima võttis. Meie lauast kahjuks keegi jalga keerutada ei saanud kuigi Margusel oli küll selline nägu peas, et hullult tahaks... (ok tegelt ronis ta iga kord peaaegu laua alla kui tüdruk meie laua poole tuli :) Igatahes tekitas see söögikoht kahepidiseid tundeid - ühest küljest väike maanteeäärne kebabi- ja burksirestoran - teisest küljest suur õhtune meelelahutuskeskus. Usun siiski, et eelmine reede ei jää meil sinna kohakesse viimaseks külastuseks.
Laupäeval oli lõpuks kätte jõudnud päev kui keegi teine peale Harry ka esimese palga puhul välja pidi tegema ja seega läksime juba suhteliselt varakult Marguse ja Anne juurde pittu, kus tähistasime Marguse esimest palka ning tõsiasja, et ka temal sai töö seal ettevõttes otsa ja tuleb jälle uus amet vaadata. Igatahes kujunes sellest õhtust suuremat sorti nuumamisorgia, kuna meie usinad võõrustajad olid lauad hea-paremaga looka katnud. Laud meenutas olemuselt lausa lapsepõlves kuuldud muinasjuttudest tuttavat lohe kellel iga maha löödud pea asemele kasvab kaks uut, sest iga kord kui midagi laual otsa sai, toodi köögist kaks uut kausitäit asemele. Õhtu edenedes kraamisime meie päeval kohalikust nännipoest (50 krooniga!) omandatud pokkerikomplekti välja ja kuigi see isegi lõhnas veel suure Hiina tehase lapstööjõu järele ja meenutas kvaliteedilt paremate sõnade puudumisel midagi ääretult ebakvaliteetset, siis ajas ta siiski asja ära ja lõbu oli laialt. Õhtul vaarusime kahepeale kokku 15 kilo kaalukatemana koju ja järgmisel hommikul oli ikka kõht veel nii täis, et hommikusöögiks valmistatud maitsev omlett ei tahtnud vägisi ka alla minna.
Ega nagu muud põnevat eriti juhtunud polegi... Tõmbaks siis siin jutujärje koomale ning nagu too hommikusöök eelmisest lõigust ei tahtnud vägisi alla minna, ei taha ka meie sind siin lehel kauem vägisi kinni hoida, vaid soovime sulle kõike head ja kohtume juba varsti jälle uutes postitustes ja kommentaarides...PS: Geir ja Kukk ja kõik teised kes veel selliste lollustega tegelevad, tõmmake siis Harry eest värskel lumel paar külksi ka...
November 14, 2008
Ei kommentääri...
No tere jälle hea sõber. Tore sind siin lehel taas kohata. Kuidas sul siis vahepeal ka läinud on? Mida huvitavat teinud oled? Mida põnevat on meie armsal Eestimaal vahepeal juhtunud?Eelpool mainitud küsimustega proovime sinus armas lugeja tekitada huvi meiega rääkimise vastu. Aga selleks tuleb meil kõigepealt õpetada sind meiega rääkima... Enne kui nüüd solvunult end siit lehelt minema navigeeerid, siis luba meil seletada: me ei arva sugugi, et austatud lugejal oleks mingisuguseidki probleeme enese verbaalse väljendamisega, vaid soovime hoopis juhtida tähelepanu tõsiasjale, et sa saad meiega selle kauni internetipäeviku kaudu suhelda. Innustame sind meile vastu kirjutama, meie postitusi kommenteerima, meie kirjutatut maha tegema ja rääkima meile kuidas sinul seal toredas väikses riigis, mis asub Põhja Euroopas täpselt Soome all (ei teagi mitu korda oleme pidanud oma reisil juba seda väljendit kasutama), ka läheb. Kui sina meile üldse ei kirjuta, siis tunneme end iga postitusega aina rohkem igavate monoloogide ettekandjatena. (Selgituseks olgu öeldud et me ei taha end nii tunda :) Seega nüüd kui oleme sinus tekitanud suure isu meile midagi öelda, siis iga postituse lõpus on selline hiirega klikkitav sõna nagu comments (tavaliselt on selle sõna ees mingi number mis näitab juba postitatud kommentaaride arvu). Sinna vajutades saad sina meile öelda absoluutselt kõike mida sülg suhu toob. Sõima, kiida, täna, tervita kedagi tähtapäeva puhul või kirjuta kasvõi mõni enda loodud luuletus - mida iganes sülg suhu toob. Nii teeksid igatahes meile palju-palju rõõmu. Siinkohal tänaksime nii südamest, kui igast teisest organist millega tänada on võimalik kõiki kes meie postitusi juba kommenteerinud on. Te olete meile juba palju-palju rõõmu teinud ja loodame, et jätkate seda meeldivat tava ka edaspidi.
Nüüd aga oleme juba piisavalt sinu aega raisanud. Paranda meid, kui me eksime aga tegelikult tulid sa ju siia meie tegemiste kohta lugema, mitte kuulama mingit mõtetut hala selle kohta kuidas autorid soovivad enam tagasisidet blogiseirajatelt kaugest Eestist ja ka mujalt. Nüüd siis asja juurde. On olnud üks tegus nädal, täis uusi kogemusi, pidusid ja huvitavaid seiklusi.
Kuna Harry oli esimene kes endale siin aborigeenide maal mingisuguse tööotsa leidis, pakkus meie tore sõber Margus kohe välja, et esimese palga eest tuleb ikka teistele välja ka teha. Mõte meeldis kõigile hirmsasti ainult Harry muutus kuidagi nukraks. Mis seal ikka - suurema konflikti vältimiseks saigi siis esimesel reedel peale Harry palgapäeva Anne ja Marguse juures kenake pidu püsti pandud. Olime viiekesti: Loo autorid, Margus, Anne ning Ivi. Sõime, jõime, tegime nalja ja panime end valmis linna peale minekuks, sest olime kindlasti nõuks võtnud sel õhtul ka kohalikku ööelu kaema minna. Kahjuks pole me selle toreda asjaga siin Perthis veel eriti tegelenud. Kui aeg oli küps, ehk viimase linna viiva bussini oli jäänud ca 10 min, kobisime üleslöödult uksest välja ja lippasime jooksujalu bussipeatusesse. Tegelikult ma täpselt ei teagi miks me jooksime, kuna teekond peatuseni oli umbes 500m pikk ja jõudsime sinna tubli 9 min enne bussi. Samas tore oli vahelduseks joosta ja palju nalja pakkus vaatepilt kuidas tüdrukud oma kontsakingadega tipivad, käekotid uhkelt kaenlas :) Peatusesse jõudes hakkas siis meie
kergelt hingeldavas ja pisut januses grupis ringi käima kaheliitrisesse plastikpudelisse kokku segatud vein coca-ga, et tuju oleks kõigil linna saabudes just parajalt ülev. Pärast umbes 7-t ringi ja 3/4 pudelitäit taipas keegi meist kella vaadata ja suur oli meie ülatus kui tolle ajanäitja kohaselt oleks pidanud buss juba 10 min tagasi meie peatusest minema sõitma. Mis tegelikult juhtus - kas buss tuli palju varem või jäi üldse vahele jääb siinkohal ilmselt igavesti saladuseks. 
Igatahes, meie teada-tuntud koonrid taksot võtma ei kavatsenud hakata, seda enam, et meid oli viis ja oleksime vajanud kas kahte taksot või minibussi.
Nüüd aga oleme juba piisavalt sinu aega raisanud. Paranda meid, kui me eksime aga tegelikult tulid sa ju siia meie tegemiste kohta lugema, mitte kuulama mingit mõtetut hala selle kohta kuidas autorid soovivad enam tagasisidet blogiseirajatelt kaugest Eestist ja ka mujalt. Nüüd siis asja juurde. On olnud üks tegus nädal, täis uusi kogemusi, pidusid ja huvitavaid seiklusi.
Kuna Harry oli esimene kes endale siin aborigeenide maal mingisuguse tööotsa leidis, pakkus meie tore sõber Margus kohe välja, et esimese palga eest tuleb ikka teistele välja ka teha. Mõte meeldis kõigile hirmsasti ainult Harry muutus kuidagi nukraks. Mis seal ikka - suurema konflikti vältimiseks saigi siis esimesel reedel peale Harry palgapäeva Anne ja Marguse juures kenake pidu püsti pandud. Olime viiekesti: Loo autorid, Margus, Anne ning Ivi. Sõime, jõime, tegime nalja ja panime end valmis linna peale minekuks, sest olime kindlasti nõuks võtnud sel õhtul ka kohalikku ööelu kaema minna. Kahjuks pole me selle toreda asjaga siin Perthis veel eriti tegelenud. Kui aeg oli küps, ehk viimase linna viiva bussini oli jäänud ca 10 min, kobisime üleslöödult uksest välja ja lippasime jooksujalu bussipeatusesse. Tegelikult ma täpselt ei teagi miks me jooksime, kuna teekond peatuseni oli umbes 500m pikk ja jõudsime sinna tubli 9 min enne bussi. Samas tore oli vahelduseks joosta ja palju nalja pakkus vaatepilt kuidas tüdrukud oma kontsakingadega tipivad, käekotid uhkelt kaenlas :) Peatusesse jõudes hakkas siis meie
kergelt hingeldavas ja pisut januses grupis ringi käima kaheliitrisesse plastikpudelisse kokku segatud vein coca-ga, et tuju oleks kõigil linna saabudes just parajalt ülev. Pärast umbes 7-t ringi ja 3/4 pudelitäit taipas keegi meist kella vaadata ja suur oli meie ülatus kui tolle ajanäitja kohaselt oleks pidanud buss juba 10 min tagasi meie peatusest minema sõitma. Mis tegelikult juhtus - kas buss tuli palju varem või jäi üldse vahele jääb siinkohal ilmselt igavesti saladuseks. 
Tagasiteel Marguse ja Anne juurde märkasime aga tee ääres parajat hunnikut ostukärusid. Mingil kummalisel põhjusel on siinsetel inimestel komme poest ostetud kaup ostukäruga kohe päris koju viia ja siis ostukäru mööda tänavat alla poe poole tagasi lükata. Ja nii ongi kõik tänavaäärsed poodide ümbruses kärusid täis. 
Anyway meie peomeeleolus + ostukärud tee ääres = ostukäruromuralli. Tüdrukud hüppasid kärudesse, meie Margusega olime roolis ja tegime seal ikka sihukest sõitu, et värske maailmameister Hamilton ise võtaks ka meie ees mütsi maha.
Anyway meie peomeeleolus + ostukärud tee ääres = ostukäruromuralli. Tüdrukud hüppasid kärudesse, meie Margusega olime roolis ja tegime seal ikka sihukest sõitu, et värske maailmameister Hamilton ise võtaks ka meie ees mütsi maha. Kui ostukärudega sõitmine oli end meie jaoks ammendanud läksime kõrvalasuvasse parki laste mänguväljakule kus sai tegeleda kiikumise, liulaskmise ja paljude muude toredate lõbustustega. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha võib vajasid nende lõbustused nii mõneltki meist parajat pingutust. 
Sai pulli tehtud, sai pilte tehtud ja sai end parjalt liivaseks tehtud. Kui ka mänguväljaku atraktsioonid olid end viimaks ammendanud jalutasime tagasi Anne ja Marguse pessa ning mängisime õues tähistaeva all hoopis "Sabotööri" (on üks kaardimäng, kes teab see teab, kes ei tea see küsigu kellegi targema käest). Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli ühe marutoreda õhtuga ja võibolla läks isegi hästi, et me linna ei jõudnud.
Sai pulli tehtud, sai pilte tehtud ja sai end parjalt liivaseks tehtud. Kui ka mänguväljaku atraktsioonid olid end viimaks ammendanud jalutasime tagasi Anne ja Marguse pessa ning mängisime õues tähistaeva all hoopis "Sabotööri" (on üks kaardimäng, kes teab see teab, kes ei tea see küsigu kellegi targema käest). Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli ühe marutoreda õhtuga ja võibolla läks isegi hästi, et me linna ei jõudnud. 
Laupäeval käisime rannas ja tegelesime tavapärase laintes hullamise ja päikese käes lebotmaisega. Ainult Jaanika pidi laupäeval õhtupoolikul tööl olema ja sai sel nädalavahetusel vaid ühe päeva rannas veeta. Kurb - aga keegi peab ju peres raha ka teenima, nentisime kibedalt :) 
Uuest nädalast selgus tõsiasi, et alates teisipäevast saab Harry töö otsa ja ta peab endale uue koha vaatama. Noh pole lugu eks leiab uue ja parema. Vähemalt sai pea kaks nädalat seda Austraalia tööd maitstud ja kogemuse võrra rikkamaks. Nagu aga vanasõna ütleb on ühe õnnetus aga teise õnn ja alates teisipäevast leidis hoopis Margus endale tööotsa. (Kuigi siinkohal ma polegi kindel kellele sai osaks õnnetus jakellel õnn :) Tema tõstab nüüd vähemalt selle nädala lõpuni ühes ettevõttes arvutifaile ühest serverist teise, või midagi sarnast.Jaanika alustas aga alates selle nädala kolmapäevast tööd ühes kohvikus.Tema töö kestab vähemalt kaks nädalat tööpäeviti kella 7.00-st 15.00-ni ja näikse olevat üsna pingeline sest viimased kaks päeva on Jaanika koju tulles Harry käest sellisel toonil ja ilmel jalamassaaži nõudnud, et Harryl pole olnud julgust talle ära öelda. Harry ise on alates kolmapäevast tegelenud selliste arendavate tegevustega nagu teleka vaatamine ja magamine. Vahel kui selle kõrvalt aega on üle jäänud siis otsis vähe tööd ka aga praegu pole veel midagi sobivat leidnud.
Eile käsid loo autorid kahekesi seiklusi otsimas sellisel saarekesel nagu Heirisson Island. See väike saar asub päris Perthi südalinnas keset Swan Riveri´t ja on umbes 2 x 0,5 km suur (või õigemini väike). Kohalikud teadsid meile rääkida, et see saar pole mitte tavaline saar. Umbes pool sellest saarekesest on nimelt kõrge võrkaiaga piiratud. Sinna aeda saavad kõik soovijad omal riisikol siseneda aga nad peavad arvestama, et võivad kohtuda seal vabalt elutsevate hirmaste elukatega. 
Jah jutt käib loomulikult kängurutest. Värava peal rippus silt mis teatas, et kuigi kängurud on muidu rahumeelsed loomad, siis tasub ikkagi ettevaatlik olla, kuna nende rahumeelsus võib kergesti, ilma igasuguse etteteatamiseta, agressiivsuseks muutuda.
Kuna kummalgi autoril polnud tol päeval soovi kängurudega poksima hakata, otsustasime ettevaatlikud olla ja neid väliselt suhteliselt armsa olemisega loomi iga hinna eest mitte kuidagi ärritada. Teadmata mis meid ees ootab marssisime oma julguseriismeid kokku kraapides aeda sisse, ehkki näha polnud kusagil hingelistki. Jalutasime fotoaparaadiga relvastatult ning iga põõsast kostva sahina peale võpatades vaikselt mõõda teerajakest edasi ja lootsime ainult eluga pääseda. Kui olime mõnda aega jalutanud ja ikka mitte kängurupabula haisugi tundnud, hakkas meis mõlemas idanema kerge pettumuseseeme. Kas siis tõesti oli meid ninapidi veetud ja siin ei elutsegi ühtegi känguru. Samal hetkel sai aga meie pettumus nagu käega pühitud, sest Jaanika osutas demostratiivselt ühele põõsale kust hüppasid välja kuus sümpaatse olemisega känguru. 
Tardusime hetkeks hirmunult, ent mõistsime peagi, et neid loomakesi meie, inimloomade, kohaolek absoluutselt ei huvitanud. Astusime siis mõned sammukesed lähemale ja kukkusime hoolega pildistama nagu üks keskmine Jaapani turist Disneyland´i sattudes Miki Hiirt pildistaks.Olles neid vahvaid elajaid mõnda aega oma klõpsimisega tüüdanud hakkas, üks loomake vaikselt meie poole hüppama. Kui vahemaa oli juba alla 5 meetri ja tema kurss oli otse meie poole, meenus meile mõlemale korraga, et meie buss läheb varsti ja peaksime hakkama ruttu sinna poole jalutama. Lahkusime siis kiirkõnniga selleks korraks sealt saarelt, fotoaparaadis hunnik pilte ja hinges hea tuju, et saime nende tuntuimate Austraalia sümbolitega ka (suhteliselt) vabas keskkonnas veidi aega veeta.
Täna ehk siis reede õhtul mõtlesime aga kogu kambaga ette võtta veel ühe toreda seikluse, millest räägime juba järgmisel korral. Ahsoo ja infoks veel niipalju, et Ivi kes meile siia justkui alles saabus, pakib alates homsest oma kodinad kokku ja läheb peamiselt Lääne-Austraalias toimuvale kahenädalasele tuurile. Soovime temale siinkohal palju edu ja ehk õnnestub täna õhtul veel üks korralik pidu maha panna enne kui meie seltskond lagunema hakkab.
Lõpetuseks tahaksime õnnitleda Harry isa ja vanaema sünnipäevade puhul. Nad elagu, nad elaguu,nad elaguu, nad elaguu-uu, nad eee-laaa-guuu, ja nende õnn see õitseguu... Samuti tervitaksime siinkohal veel kõiki Marte ja Martineid keda me tunneme ja ei tunne ning samuti kõiki isasid, eriti aga meie endi omi. Ahhh kui juba tervitamiseks läks siis tervitame kõiki oma tuttavaid ja sõpru kes leiavad oma tihedate argipäevakohustuste kõrvalt aega meie lehel käija. Muide tänu Marguse häkkerlikele oskustele on meil ka nüüd umbkaudne ülevaade lehe külastatavusest ja peame tunnistama, et tunneme end lausa kõrvust tõstetatuna kuna alates 23ndast oktoobrist ehk umbes 3 nädalaga on meie erinevaid postitusi külastatud juba umbes 750 korda. Meie eesmärk on saavutada 6 kuu pärast suurem loetavus Delfil või postimees.ee´l. Ja-jah praegu te naerate...aga oodake ainult...Aga nali naljaks - ära siis armas lugeja unusta selle postituse esimeses lõigus kirjutatut e. kommentaari lisamast :)
Olge muhedad!
Härry and Dzäänikä
November 6, 2008
Uus kodu, uus töö, uued tuttavad- kõik on uus.....
Jah, kallis lugeja, hetkel on veel kõik Austraalias uus ja huvitav meie jaoks, avastamisrõõmu on olnud palju-palju ja loodame siiralt, et see nii ka jääb mõneks ajaks. Seda sa vist juba oled kuulnud kusagilt, et leidsime omale väikese ja hubase kodukese ja nüüdseks oleme ka siia õnnelikult sisse kolinud. Elamisega oleme vägagi rahul, kurta pole millegi üle ja isegi majanaabrid on olnud siiani väga sõbralikud. Need, kes oskavad mõne sõna inglise keelt ikka püüavad meiega natuke suhelda ka aga need, kes ei oska või me 
lihtsalt ei suuda aru saada nende imelikust aktsendist, lihtsalt naeratavad meile. Ühesõnaga, väga sõbralik õhkkond on meie majas, sest kõik koguaeg naeratavad üksteisele :) Seda me oleme õppinud, et aasia inimesed on väga suured söögitegijad ja meie köögis on tunda koguaeg värskelt valminud riisi või nuudlite aroomi. Meil on isegi väga suur ja uhke riisi aurutamise masin köögis, mis töötab meil otseloomulikut 24 tundi ööpäevas, et soe riis oleks koguaeg käepärast aga meie seda kasutada veel ei oska ja pole julgenud küsida ka. Ilmselt on Aasisas selle masina 
kasutamise oskus elementaarsem kui jalgrattaga sõita oskamine. Kui meie köögis süüa teeme, siis tullakse vahel uudishimulikult vaatama, et missugune see Euroopa toit siis välja näeb. Arvan, et kui me mõnipäev kartulipudru tegema hakkame, siis lähevad ilmselt küll nende pilusilmad palju suuremaks kui need praegu on.
Suures toas on meil lisaks telekale ka playstation ja kahjuks on selle avastuse teinud ka Harry. Kui jaapanlased ja korealased siin armastavad mängida tetrist, siis Harry, kes pole saanud juba 2 kuud autoga sõita, teeb seda tasa rallit kihutades. Internet on meil siin majas mobiilne, paned mingi jublaka oma arvutile külge, mis ühendab sind internetiga. Kahjuks on ükskõik mille allalaadimine välistatud kuna allalaadimiste piir on 3 giga kuus ja kui see maht peaks ükskord täis saama, siis oleme netita. Kahjuks seda jublakat ei tohi oma tuppa viia, vaid peab kasutama ainult suures toas aga ega meie siis reeglitest kinni pea. Kuna kõik lähevad siin väga vara magama, siis meie oleme ainukesed hilised häkkerid majas.
Oleme endale lõpuks ka tööotsad suutnud leida. Kolm kuud puhkust on rahakotile ja pangakontole mõjunud salendavamalt kui kristlasele paastuaeg. Kahjuks me siin veel rahapuid ega põõsaid ka leidnud pole, seega polnudki nagu muud võimalust kui tööle minna. Aga peab ütlema, et need kolm kuud puhkust on meid päris ära rikkunud, ega tööd eriti ei viitsi enam teha ja hommikul vara tõusta on lihtsalt jube. Aga mis tööd me siis teeme? Harry on kontoritöö peal, sisestab hoolega excelisse numbreid ja paneb aruandeid kokku. Eriti tema arunatukest stimuleeriva otsaga just tegu pole aga vähemalt on mingigi regulaarne sissetulek kuniks midagi paremat leiab. Jaanika teeb vana head tuttavat tööd ehk siis on cateringi ettevõttes teenindaja. Kuna Jaanika on tuntud kui maailma suurim unimüts, siis sobis see töö talle väga hästi, kuna tööpäev algab tavaliselt alles kell 2 päeval või hoopis õhtul. Palga üle ei saa nuriseda, kuigi see võiks alati suurem olla.
lihtsalt ei suuda aru saada nende imelikust aktsendist, lihtsalt naeratavad meile. Ühesõnaga, väga sõbralik õhkkond on meie majas, sest kõik koguaeg naeratavad üksteisele :) Seda me oleme õppinud, et aasia inimesed on väga suured söögitegijad ja meie köögis on tunda koguaeg värskelt valminud riisi või nuudlite aroomi. Meil on isegi väga suur ja uhke riisi aurutamise masin köögis, mis töötab meil otseloomulikut 24 tundi ööpäevas, et soe riis oleks koguaeg käepärast aga meie seda kasutada veel ei oska ja pole julgenud küsida ka. Ilmselt on Aasisas selle masina 
kasutamise oskus elementaarsem kui jalgrattaga sõita oskamine. Kui meie köögis süüa teeme, siis tullakse vahel uudishimulikult vaatama, et missugune see Euroopa toit siis välja näeb. Arvan, et kui me mõnipäev kartulipudru tegema hakkame, siis lähevad ilmselt küll nende pilusilmad palju suuremaks kui need praegu on.Suures toas on meil lisaks telekale ka playstation ja kahjuks on selle avastuse teinud ka Harry. Kui jaapanlased ja korealased siin armastavad mängida tetrist, siis Harry, kes pole saanud juba 2 kuud autoga sõita, teeb seda tasa rallit kihutades. Internet on meil siin majas mobiilne, paned mingi jublaka oma arvutile külge, mis ühendab sind internetiga. Kahjuks on ükskõik mille allalaadimine välistatud kuna allalaadimiste piir on 3 giga kuus ja kui see maht peaks ükskord täis saama, siis oleme netita. Kahjuks seda jublakat ei tohi oma tuppa viia, vaid peab kasutama ainult suures toas aga ega meie siis reeglitest kinni pea. Kuna kõik lähevad siin väga vara magama, siis meie oleme ainukesed hilised häkkerid majas.
Oleme endale lõpuks ka tööotsad suutnud leida. Kolm kuud puhkust on rahakotile ja pangakontole mõjunud salendavamalt kui kristlasele paastuaeg. Kahjuks me siin veel rahapuid ega põõsaid ka leidnud pole, seega polnudki nagu muud võimalust kui tööle minna. Aga peab ütlema, et need kolm kuud puhkust on meid päris ära rikkunud, ega tööd eriti ei viitsi enam teha ja hommikul vara tõusta on lihtsalt jube. Aga mis tööd me siis teeme? Harry on kontoritöö peal, sisestab hoolega excelisse numbreid ja paneb aruandeid kokku. Eriti tema arunatukest stimuleeriva otsaga just tegu pole aga vähemalt on mingigi regulaarne sissetulek kuniks midagi paremat leiab. Jaanika teeb vana head tuttavat tööd ehk siis on cateringi ettevõttes teenindaja. Kuna Jaanika on tuntud kui maailma suurim unimüts, siis sobis see töö talle väga hästi, kuna tööpäev algab tavaliselt alles kell 2 päeval või hoopis õhtul. Palga üle ei saa nuriseda, kuigi see võiks alati suurem olla.
Mis me siin siis veel oleme jõudnud näha või korda saata? Nädalavahetusel oli imeilus ilm ja otsustasime Marguse ja Annega loomaaeda minna, et lõpuks ka oma silmaga ära näha need kurikuulsad kängurud ja koaalad. Olime juba sellest väsinud, et kõik küsivad iga kord, kas oleme elusat kängurud ka näinud. Ja kulla Maarjakene - ära ütle, et loomaaias nähtu arvesse ei lähe... Muidugi läheb, sest kes see siis viitsib rongiga kuskile linnast välja kõrbesse sõita, et päris looduses kängurusid näha - küll jõuab 
veel, oleme siin Austraalias alles napilt 3 nädalat olnud. Igatahes oli meil väga vahva päev, nägime igasuguseid teisi huvitavaid loomi ka. Nalja pakkus muidugi asjalugu et suurem osa loomadest olid tulenevalt kuumast-kuumast päikesest suures lebotamisehoos ja erilist actionit just kusagil ei toimunud. Ühed elukad kes meile eriti hästi meelde jäid olid tohutusuured ja eriti pikade juhtmetega 2 kilpkonna, kelle kilpide sisse mahuks vabalt kas üks korpulentne Harry või 2 keskmist eesti naist. Kuigi vaieldamatuks lemmikuks sai meil siiski üks tore koaala kes eriti 
agaralt eukalüpti lehti nosis ja lihtsalt maru kaisutatav välja nägi. 
Pühapäeval aga oli siin linnas selline huvitav üritus nagu Red Bull Air Race ehk siis eestikeeli lennukite võidusõit. Juba eelnevatel päevadel võis kosta linnast lennukite mürinat aga pühapäeval oli see kõige tähtsam sõit ehk siis finaal. Istusime jõe ääres imeliku valge ja väga tolmuse liiva peal ning vaatasime pead kuklas lennukeid. Jõe peale oli 
pandud täispuhutud takistused ja nende vahelt pidid nad läbi sõitma kas siis horisontaalselt või vertikaalselt. Ja muidugi oli üheks ülesandeks ka surmasõlm, mis kaugelt vaadatas ei tundunud väga hirmus aga lennukis ise olla küll ei oleks tahtnud. Võidusõidu vaheaegadel lõbustati vaatajaid erinevate lennukite show'dega, näiteks mõned tegid õhus erinevaid kujundeid, päris madalalt jõe kohalt sõitis üle suur reisilennuk, nägime ja muidugi ka kuulsime ära reaktiivlennuki ja palju muudki.
Pühapäeval jõudis lõpuks siia ka Ivi, kes oli siiani Tais, Kuala Lumpuris ja Singapuris ringi reisinud. Reisiga jäi ta väga rahule ja
nagu meiegi oli leidnud palju uusi sõpru juurde. Esmaspäeval oli Harry tööl ja Jaanika tegi Ivile väikse tutvustava tuuri linnas. Erinevalt nädalavahetusest oli esmaspäeval päris jahe ilm ja kuni tänaseni on iga päev ka vihma sadanud. Ivi jaoks on siin eriti külm, sest kui oled alles hiljuti Aasiast tulnud, siis oled harjunud iga päev ikka 35 kraadiga. Kui meiegi mõned nädalad tagasi siia saabusime, siis tundus ka siin väga külm aga tegelikult pole hullu midagi. Loodame ainult et vihm jääb järgi ja rohkem võiks päikest näidata.
Oma jutujärje võtaksime seekord kokku ühe lihtsa retseptiga mis ehk paljudele lugejatele ühel voi teisel moel võib ara kuluda. Aga Sinuga armas lugeja kohtume juba järgmisel korral.
pandud täispuhutud takistused ja nende vahelt pidid nad läbi sõitma kas siis horisontaalselt või vertikaalselt. Ja muidugi oli üheks ülesandeks ka surmasõlm, mis kaugelt vaadatas ei tundunud väga hirmus aga lennukis ise olla küll ei oleks tahtnud. Võidusõidu vaheaegadel lõbustati vaatajaid erinevate lennukite show'dega, näiteks mõned tegid õhus erinevaid kujundeid, päris madalalt jõe kohalt sõitis üle suur reisilennuk, nägime ja muidugi ka kuulsime ära reaktiivlennuki ja palju muudki.Pühapäeval jõudis lõpuks siia ka Ivi, kes oli siiani Tais, Kuala Lumpuris ja Singapuris ringi reisinud. Reisiga jäi ta väga rahule ja
nagu meiegi oli leidnud palju uusi sõpru juurde. Esmaspäeval oli Harry tööl ja Jaanika tegi Ivile väikse tutvustava tuuri linnas. Erinevalt nädalavahetusest oli esmaspäeval päris jahe ilm ja kuni tänaseni on iga päev ka vihma sadanud. Ivi jaoks on siin eriti külm, sest kui oled alles hiljuti Aasiast tulnud, siis oled harjunud iga päev ikka 35 kraadiga. Kui meiegi mõned nädalad tagasi siia saabusime, siis tundus ka siin väga külm aga tegelikult pole hullu midagi. Loodame ainult et vihm jääb järgi ja rohkem võiks päikest näidata.Oma jutujärje võtaksime seekord kokku ühe lihtsa retseptiga mis ehk paljudele lugejatele ühel voi teisel moel võib ara kuluda. Aga Sinuga armas lugeja kohtume juba järgmisel korral.
Õhtune retseptisoovitus: Odav internet
Koostisosad:
- 1 Wifi antenniga varustatud sülearvuti
- 25 - 50 ühikut kohalikku raha
- 1 baaridest ja kohvikutest kubisev tänav
Võtke sülearvuti kaenlasse ning minge baaridest ning kohvikutest kubisevale tänavale. Lülitage sülearvuti sisse. Kontrollige, et ka Wifi antenn oleks sisse lülitatud. Kõndige mooda baaridest ja kohvikutest kubisevat tänavat aeg-ajalt Wifi signaalide nimekirja uuendades. Juhul kui mõni neist on korraliku signaaliga, jatke selle signaali nimi meelde. Vaadake üles ning tehke kindlaks kas selle signaali nimi kattub mõne baari voi kohviku nimega teie lähiumbruses. Kui ei kattu, vaadake tugevuselt järgmist signaali jne. Kui aga mõne signaali nimi kattub mõne kohviku voi baari nimega astuge sinna sisse. Istuge mõnda lauda maha ja tellige odavaim asi menüüst. Küsige teenindajalt viisakuse pärast kas neil internet on. Ilmselt on tegu Security Enabled (kaitstud) võrguga, seega on sinna sisse pääsemiseks tarvis koodi. Paluge teenindajal tuua Teile internetikood. Kui see käes, sisestage see oma arvutisse ja paluge oma arvutil see kood mällu salvestada. Surfake internetis kuni soovite ja restoranist lahkumisel ärge unustage oma tellimuse eest maksta.
Nüüd kui soovite edaspidi internetti minna siis tarvitseb Teil vaid selle baarile voi kohvikule piisavalt lähedale minna ja mugav koht leida (pargipink, trepp vms) ning internet on seal edaspidi tasuta. Enamikus kohtades interneti koodi ei muudeta.
Retsept on suhteliselt lollikindel, mitmeid kordi spetsialistide poolt järele proovitud ning sel puuduvad püsikulud. Veelgi parem on see, et see retsept toimib ilmselt peaaegu kõikjal maailmas kus Wifist kuuldud on.
Serveerige külmalt !
Head isu!
Subscribe to:
Posts (Atom)
