Seiklusterohke nädal!

Ja ongi jälle puhkus selleks korraks läbi! Kui sa teed midagi uut ja põnevat, sealhulgas reisimine ja igasugused erinevad tuurid, siis aeg läheb ikka nii kiiresti- meil läks see poolteist nädalat nigu niuhti. Aga reisida sai ikka omajagu- Airlie Beachist Cairnsi (bussiga), Cairnsist Darwinisse (lennukiga) ja lõpuks Darwinist Broome'i (ka lennukiga). Hetkel siis olemegi jälle tagasi vanas tuttavas Broome'is ja käime oma esimesi päevi jälle Cable Beach Clubis tööl. Kuigi oleme vahepeal 4 kuud Broome'ist ära olnud ja ringi reisinud, ei võtnud meil esimesel päeval tundigi aega enne kui olime taas oma parimas töövormis. Muudatusi just palju vahepeal sisse viidud ei ole, kuid uusi nägusid on küll kõvasti. Muuhulgas töötab meie hotelli housekeepingu osakonnas kolm eesti poissi. Seni oleme vaid lühidalt jutustada saanud aga järgmisel neljapäeval pidime tegema väikese pokkeri/tutvumisõhtu.

Aga jätkame sealt, kus meil eelmine kord pooleli jäi. Kobisime kolmapäeva hommikul oma suurte kompsudega bussi peale, mis pidi meid Cairnsi viima. Ütleme nii, et need mitmed ja mitmed toostid, mida meie ärasaatmise puhul eelmisel õhtul joodi, tegid meie pead päris haigeks seda enam, et magada saime me tol ööl tubli 3 tundi. Igatahes, esimeses bensuka peatuses varusime kohe omale suure hunniku veepudeleid ja kuidagi moodi me selle bussisõidu siiski üle elasime/magasime. Aga kuradi pikk sõit oli :)

Cairnsi jõudsime me õhtul kell 10 ja bussi vastu tulid meie vanad töökaaslased Broome'ist - Crystal ja Andrew. Oma esimese öö veetsimegi nende juures sohval magades. Järgmine hommik oli meil äratus kell 6 ja seadsime oma sammud sadama poole. Nimelt oli meil broneeritud paadireis Great Barrier Reefile ehk siis Suure Vallrahu juurde. Paadiks seda vist nimetada ei saa, tegemist oli siiski suuremat sorti kaatriga. Check-in laua juures tundis Jaanika huvi, kas laeva peal ikka süüa saab, kuna kõik toidupoed olid nii vara suletud ja seetõttu polnud meil midagi söödavat ega joodavat kaasa ostetud. "Laevas pole süüa ega juua" tuli konkreetne vastus. Jaanikal tekkis juba väike paanika (hihii jaanika-paanika:), kuna reis pidi kestma nii umbes 8-9 tundi aga õnneks tuli välja, et on 1. aprill ja talle on tehtud just tema esimene aprillinali. Tema arvates see muidugi väga naljakas ei tundunud... Laeva peal oli siiski süüa ja juua korralikult ja kõik oli tasuta. Hommikul sai kohe kohvi ja muffinit, lõunaks oli barbeque nagu aussidel ikka kombeks ja pärastlõunal sai veel veini, juustu ja puuvilju.

Laev läks sadamast välja 8 paiku ja meil tuli loksuda ikka paar tunnikest enne kui reefini jõudsime. Ilm oli natuke kehvavõitu - pilvine ja natuke saime vihma ka. Päikest ei näinud me päeva jooksul kordagi aga vähemalt oli soe ja õnneks ei sadanud päris padukat. Suure Vallrahu juures pandi laev ankrusse, kõigile soovijatele jagati snorgeldamisvarutus kätte ja visati siis vette koralle vaatama. Varustus koosnes siis täpsemalt maskist, lestadest ja stinger-suit'ist ehk siis sellisest spets kombensioonist, mis kaitseb sind vees erinevate meduusilaadsete loomakeste eest, kes sind hirmsasti ei-millegi-eest kõrvetama kipuvad. Meie aga jätsime seekord snorgeldamise vahele, kuna olime omale broneerinud hoopis sukeldumise. Kuna Harryl on olemas sukeldumispaberid, siis tema läks veealust maailma nautima koos rühmaga, kes teavad juba täpselt, mis vee all teha tuleb. Jaanika pandi aga algajate rühma ja vee all pidi ta oma instruktoril kõvasti käest kinni hoidma, kes talle siis vee all erinevaid koralle, kalu ja muid elusorganisme näitas. Jaanika jaoks oli tegemist tema elu teise sukeldumisega ja võib öelda, et läks natuke lihtsamalt kui esimene. Esimene kord oli aastaid tagasi Egiptuses ja kui tookord võttis aega umbes 20 min et talle selgeks teha, et vee all hingata on ok, siis seekord kulus selleks u 10 min. Edasiminek! Ütleme nii, et Jaanika ja sügav vesi - need ei lähe kohe mitte omavahel kokku.

Aga niipea kui ballooniõhu hingamine oli enam-vähem ok ja sai lõpuks sügavamale sukelduda, siis see vaatepilt oli lihtsalt võrratu. Nii palju värvilisi kalu ja koralle et silme eest läheb kirjuks. Nägime suuri ja väikseid kalu, seal hulgas clownfish Nemot ja raid aga enamusi nimesid me muidugi ei tea. Harryl õnnestus isegi suur kilpkonn ära näha ja tema sõnul on need loomad täpselt sama muhedad nagu filmis Kalapoeg Nemo. Jaanika sukeldumine kestis umbes 25 min ja tema käis ära 12 m sügavusel. Harry aga veetis vee all ligi kolmveerand tundi ja tema sukeldus kõige rohkem 16 m sügavusele.

Kui olime viimaks veealusest maailmast elu ja tervisega tagasi paati jõudnud saadeti meid pugima, samal ajal kui laev sõitis teise korallimoodustise juurde. Seal läksime hoopis snorgeldama kuna korallid olid vaid napi meetri-pooleteise sügavusel ja nende kauniduse nautimiseks ei olnud kogukat sukeldumisvarustust selga ajama vaja hakata. Seal meie teises peatumispaigas elutses ka üks tore suur sinine kala, keda meie sukeldumisinstruktorid hellitavalt Wallyks kutsusid. Ta oli väga sõbralik ja lasi isegi oma nina sügada. Kahjuks me temast head veealust pilti ei saanud aga juuresolevalt pildilt saad ehk aru missuguse piraka elukaga tegu.

Päeva lõpuks tegime veel väikese sõidukese klaaspõhjaga paadiga aga kuna olime terve päeva jooksul nii sügavalt kui madalalt toda veealust maailma juba küllaga nautinud, siis polnud me seal nähtust just teab mis vasikavaimustuses (tervitame siinkohal üle pika aja Harry sõpra Geiri). Kui Suur Vallrahu iga nurga alt ära vaadatud keerasime paadinina taas maismaa poole ning viimaks õhtupoolikul sadamasse jõudnutena kõmpisime kerge meremehekõnnakuga oma hotelli ning vajusime väsinutena voodisse magama. Võtab ikka läbi see turistiks olemine!

Järgmisel hommikul hakkas meie äratuskell jälle vara pinda käima, sest olime tolleks päevaks omale bookinud sellise toreda tegevuse nagu rafting. Miks kuramuse pärast peavad kõik toredad seiklused nõnda vara hakkama , seda meie tillukesed arunatukesed küll ei võta. Igatahes neile kes ei tea siis rafting on sisuliselt kummipaadiga mööda kärestikulist jõge allavoolu kimamine. Tollel kaunil hommikul korjati meid 7.30 peale ja alustasimegi sõitu Tully nimelise jõekese äärde, mis olevat muideks Austraalia parim jõgi raftingu viljelemiseks. Peale kahetunnist nokkimisküllast bussisõitu saime igaüks pähe kiivri, selga päästevesti ning pihku aeru ning peagi olimegi jõel. Ühte paati laoti kokku 6 raftingu entusiasti - kolm kummalegi poole küljele. Ainsate julgetena meie paadist (ofcourse) istusime meie esimesena ette. Tagaotsas kordineeris asja instruktor. Peale tollesama instruktori kiireloomulisi instruktsioone leidsimegi end keset esimest kärestikku. Seal saime kohe teada et jõevesi polegi 30 kraadine nagu ookeanivesi, vaid rohkem selline eestisüdasuvine 22 kraadine. Kuna istusime ka kohe päris ees siis olimegi kohe esimese 2 minutiga külmast veest läbimärjad. Sellest hetkest edasi läks kõik juba ülesmäge ja saime asja täiega nautima hakata. Kui nüüd välja arvata see et lõunaks pakuti süüa (jälllllee!) barbeque'd ja et üks keerisepoiss tõmbas vahepeal Jaanika vee alla ja ei tahtnud enam kuidagi lahti lasta, siis möödus meil terve päev väga vahvalt erinevatest kärestikest edaspidi, tagurpidi ja vahest isegi paadita alla kupatades. Vahepeal tegi meie instruktor meile veel ühe mustkunstniku triki ka, nimelt kupatas ta meid kõiki ühel hetkel paadi etteotsa istuma ning tuli viimasel hetkel enne ühest kärestikust alla sõitmist ka meie juurde istuma. Sõitsime siis väikesest kosest alla, kõik lendasid paadist uperkuuti välja, pinnale tagasi jõudes nägime et instruktor istus kuivalt paadis ja irvitas. Umbes 6 tundi ja 14 kilomeetrit peale paati maha istumist oli lõpuks toredam osa päevast läbi ja aeg paadid tagasi auto peale vinnata. Kaks ja veerand tundi hiljem jõudsime tagasi oma hotellituppa ja nagu arvatagi võite olime päris küpsed. Tegime omale tassikese seestsoojendavat teed ja keerasime magama. Maksime just palju raha et veeta üle 6 tunni 22 kraadises vees...nohuni ei saanud enam kaua aega olla.

Ülejärgmisel päeval (kusjuures suurema nohuta) vedasime oma koivad lennuki peale ja põrutasime Darwinisse. Seal olid meid ees ootamas sõbrad Andres ja Viktoria, kellega meil oli suur rõõm jälle üle pika aja kohtuda. Kuna meil oli Darwinis aega ainult üks ööpäev siis ei veetnud me mõtetustele pikalt aega ja läksime peale majutuse leidmist kohe välja. Käisime vist kokku oma neljas-viies pubis ja 8 tundi ning ca 8 kannu õlut hiljem jõudsime kenasti hostelisse magama. Järgmisel hommikul tegime peale check-outi Andrese ja Viktoria juures tunniajase vahega väikese hommiku ja lõunasöögi ning umbes kilo pistaatsia pähkleid ning põrutasime lennujaama oma mõneks ajaks viimasele lennureisile, mis lennutas meid Broome'i. Siinkohal Andresele ja Viktoriale Aafrika (sest need on suuremad kui Aasia omad) elevandi suurune "Aitäh" meie sõidutamise ja maru hea seltskonna eest ning loodame teiega varsti jälle kohtuda, olgu Ozis või mujal maailmas!

Ja nüüd olemegi omadega Broome'is nagu sissejuhatuses mustvalgel kirjas. Esimese asjana läksime kohe kinno, kuna me polnud juba oma kvartalijagu aega ühtegi filmi ega seriaali näinud suuremalt kui meie läpaka pisi-pisi-pisikeselt ekraanilt. Vaatasime filmi nimega "Bountyhunter" mis oli suht ok, ainult et Harry jäi vahepeal lihtsalt magama. Need varajased ärkamised ja kahetunnine kellakeeramine tegid oma töö, rääkimata sellest, et vanadus ronib vägisi selga.

Aga jah nüüd hakkame jälle igavateks inimesteks. Seiklused-reisimised-kihlumised seljataga, elutseme siin Broome'is, käime tööl, teenime raha ja... ei see ongi vist enamvähem kõik. Aaaa ostsime omale rolleri ka, et oleks mõnusam Broome'i vahel liikuma saada. On teine küll ainult 50 kuubikuline aga 80km/h käib taganttuulega välja ja Broome vihmatus kliimas on ta lausa suurepärane liikumisvahend. Nime veel pole aga kui paneme siis anname sulle ka kohe teada. Nüüd on aga tulnud aeg sulle teada anda et meie seekordne postitus hakkab selleks korraks läbi saama.

Püüame sind hiljem!
PS: "Catch you later!" on vist ka üks selline inglisekeelne väljend mida kunagi otse eesti keelde tõlkida ei tohiks...:)

Olgu su munad värvilised!

Oh sa pühademuna! Jaanika ja Harry on oma blogisse uue jutu üles pannud!
Daamid ja härrad, haarake oma kalendermärkmikud ühte ja valgendajad teise kätte ning kustutage järgmiseks 10 minutiks oma päevaplaanidest kõik tähtsad, vähemtähtsad, täiesti mõtetud tegemised. Ja kui me ütleme kõik tegemised siis me mõtleme kõik tegevused kaasaarvatud tualetikülastused - kui jõudsid siiamaani kinni hoida siis jõuad 10 minutit veel kannatada!

Aga ok, tegelikult tahame kõigile lugejatele munaderikkaid pühi soovida, loodame, et kõik me tuttavad peavad meid meeles ja koksivad ka meie eest ühe ilusa värvilise muna. Siin pool sood (või noh maailma) vaadatakse sellisele tegevusele pisut imelikult, seega meie munadekoksimised peavad kahjuks tulevatesse aastatesse jääma. Naljakas kas pole, kui erinevad võivad maailma eri riikides rahvusvaheliste pühade tähistamise tavad olla. Siin Austraalias vaadatakse imelikult kui kaks täiskasvanud inimest võtavad mõlemad värvitud keedumuna kätte ja hakkavad neid omavahel kooku lööma, samal aja kui ise ollakse tagumik püsti kägaras voodi all ja otsitakse mingi müstilise 2 meetrise pühadejäenese sinna ära peidetud šhokolaadimuna. Pada sõimab katelt - ühed imelikud traditsioonid mõlemad. Ja üleüldse jääb õhku küsimus, et mis on pistmist jänestel ja munadel? Oleks siis tegu pühadekanaga kes neid mune peidab, oleks selles loos ehk veidikenegi loogikat aga praegu ei meiki see asi kohe üldse sennsi... Aga see selleks, sa ei tulnud siia mittekoheüldse mingeid imelikke pühadeteemalisi monolooge lugema vaid hoopis meie reisisündmuste kohta lugema ja selle toreda asjaga alustame sinu suureks rõõmuks juba järgmisest lõigust.

Eelmisel laupäeval oli Jaanikal Airlie Beach'il tegutsevas Deja Vu restoranis viimane tööpäev. Kuigi ta oli seal palgal olnud vaid mõned napid kuud, said see töökoht ja sealsed kolleegid talle väga hingelähedaseks. Hingelähedus oli kolleegidega loomulikult ka vastastikune ning kõik töötajad olid Jaanika lahkumise üle väga kurvad. Eriti nukrad olid abielupaarikene Sarah ja Patrice kes tolle pisikese ent armsa restorani omanike ning vastavalt ka manageri ja peakoka rolle täitsid. Hüvastijätukõnes hõigati lausa välja et Jaanika oli parim ja toredaim töötaja kes neil aastaid oli olnud ning et paha-paha Harry on nõme ja loll, et ta tubli ja toreda Jaanika kusagile Läänekaldale minema viib... ja osaliselt oli neil tegelikult õigus ka. Oli see ju just nimelt Harry kes Airlies omale korralikku töökohta ei suutnud leida. Mõtetu mees noh...:)

Pühapäeval nautisime Jaanika esimest vaba päeva ja magasime mõnusalt sisse. Päevaplaan oli meil suhteliselt paigas, nimelt olime reserveerinud omale sealsamas Deja Vu restoranis laua nende kuulsale "pikale laisale pühapäeva lõunale" mis algas kell 12 ja kujutas endast 8-käigulist ninaesist hotelli basseini ääres üles seatud lauas. Päike paistis, taustaks mängis hea live muusika - ega elu enam eriti paremaks minna ei saanud. Nii me seal oma laiska pühapäeva siis vaikselt veetsime, vaheldumisi maitsvaid roogasid pugides ning aeg-ajalt kuuma päikese eest helesinise veega jahedasse basseini sulpsates. Õhtul kella 4-ks olime viimaks omale kogu selle toidukuhja sisse pigistanud ning jäänud oli veel vaid magustoit. See toodi meie lauda kogu restorani personali suure laulu saatel ja lausa säraküünaldega kaunistatult. Jaanikal rebis see žest loomulikult pisarakanalitelt igasugused kaaned ning tema veetis viimased pool tundi seal restoranis töinates magustoitu süües. Ütleme, et ühele autoritest oli too pühapäev üsna emotsionaalne. Peale sööki jätsime veel restoranipersonaliga hüvasti, lubasime neile Eestisse tuleku korral kindlasti peavarju ja giiditeenuseid pakkuda ning tänasime oma võõrustajaid heldelt umbes kümnekordse hinnalanduse eest mis nad meie restoraniarvele külge pookisid. Oli väga tore päev!

Esmaspäeva hommikul ärkasime vara sest olime omale tolleks päevaks planeerinud purjereisi Whitsunday saarte ühele kuulsamatest vaatamisväärsustest - Whitehaven Beach'ile. Tegu siis eriti valge ja peenikese liivaga paradiisirannaga, mida nimetatakse lausa maailma kauniduselt teiseks rannaks (tolles nimekirjas esimene olevat Tais Phi Phi saartel asuv rannake mis sai tuntuks filmist "The Beach").

Hommikul ärkasime vara, sest juba 7.30 korjas väike mikrobuss meid ja ka mõningad teised purjetamishuvilised linna erinevatest majutusasutustest peale ja sõidutas sadamasse. Seal kohtusime Camiraga - igavesti piraka ja marulilla katamaraaniga, kes meid tol kaunil päeval Whitsunday 74 pisikese saarekese vahele helesinirohelistesse vetevoogudesse sõidutama viis. Purjetamine oli maru tore, söögid-joogid olid tasuta, nii et lasime heal maitsa nii palju kui eelmise päeva suurele keretäiele peale mahtus. Kell 11 avati ka baar kus kõigile külalistele oli nii palju õlut ja veini kui sisse mahtus. Umbes kella 13 ajal jõudsime oma reisi sihtpuntki - Whitehaven Beachile. See mis meid seal ees ootas, kukutas meil mõlemal ja ilmselt ka paljudel kaasreisijatel karbi lahti. Liiv oli küll nii valge ja peenike et kohe hirmus hakkas aga terve rand oli paksult adru, murdunuid puuoksi ja igast muud jama täis. Nojah teadsime et nädal tagasi oli siit üle käinud tsüklon Ului aga ei osanud me oodata, et rahvuspark polnud veel ühe oma suurima vaatamisväärsuse koristustöödega alustadagi jõudnud. Veits pettunud nagu olime aga peame tunnistama et see tunnike mis meil seal rannas ringi kondamiseks anti möödus meil siiski meeleolukalt ja meeldejäävalt, tänu ühele tähtsale küsimusele millele Harry seal Jaanikalt jaatava vastuse sai. Tagasi paadi peale jõudes ootas meid veel ees võimas grillilõuna mille loputasime hea veiniga alla ning vaikselt pöörati paadinina tagasi Airlie poole. Purjetamises on kohe midagi eriti lõõgastavat, eriti kui sa teed seda soojal maal, ühtede maailma kaunimate saarekeste vahel, maailma kõige kallima inimesega. Igatahes väga ilus päev oli!

Teisipäeval tegime väikese peo. Nimelt oli tegu meie viimane õhtuga Airlies ja kõigi siin leitud sõpradega oli ju vaja hüvasti jätta. Õhtu algas Harry jaoks viimase pokkeriturniiriga, kus ta küll ei võitnud aga sai vägagi lugupidamist vääriva 7nda koha 43 mängija hulgast. Jaanikal algas õhtu umbes kella 20 paiku kui Getter ja Merilin (aka Mirjam) meile külla soojendusjooke tegema tulid. Kella 22 paiku kui Harry koos sõbra Jayga pokkerist tagasi jõudis olid tüdrukud juba meeldivas peatujus. Jaanika oli veel külalistele ka tähtsa päeva puhul magustoitu valmistanud, mis sai kõigilt vaid ülivormis kiidusõnu. Eriti tunnustas teda Jay, kes viimased 5 aastat on leiba teeninud ei kellegi muu kui kokana. Meelitus missugune! Suud magusad, seadsime oma sammud linna peale. Esimeseks sihtpuntktiks oli ööklubi Phoenix, kust leidsime koos baaritöötajatega eest umbes 10 inimest ning kust me peale esimest õlut ka kohe välja jooksime. Nojah teisipäeva õhtu, mis sa tahad eks.

Edasi seadsime oma sammukese Airlie ainukesse ööklubisse, kus on inimesi iga jumala õhtul tulgu taevast või pussnuge. Kõik kes kunagi Airlie Beachil käinud teavad, millisest kohast jutt käib - tegu loomulikult Mama Africaga. Seal saime kokku veel ühe eestlasest sõbra Kadriga ning ka ühe Harry töökaaslase Peteriga Happy High Herbs'i poest. Lisaks olid sinna kogunenud ka hunnik inimese pokkerist. Oli tore õhtu, tantsisime, pidutsesime ja võib öelda, et panime oma Airlie peatükile väärilise punkti.

Järgmisel hommikul vedasime oma suured kompsud ning haiged pead bussi peale ja põrutasime Cairnsi poole minema. Jää hüvasti Airlie!

Veidi veel ka pokkerist. Siin Austraalias on selline tore asi nagu Australian Poker League või APL nagu seda hellitavalt kutsutakse. Selle liiga raames korraldatakse üle terve Austraalia erinevates piirkondades Texas Hold'em pokkeriturniire. Airlie Beach'il toimusid pokkeriturniirid 5 korda nädalas, erinevates pubides. Iga kord tuli kokku 30 kuni 60 mängijat kellest põhilise grupi moodustas umbes 25 pealine seltskond. Turniiril osalemine on alati tasuta, võitjale ja vahest ka teisele kohale olid alati välja pandud auhinnad ning iga kord kui sa mõnel turniiril osalesid said sa vastavalt oma välja võidetud kohale oma APL kontole punkte. Nii sai näiteks võitja 165 punkti ja 15 koht ainult 20 punkti. Niimoodi punkte kokku liites selgitatakse välja kvartalite võitjad iga erinevas baaris kui ka üldarvestuses. Harryl õnnestus 2010 aasta esimesel kvartalil tulla kahel õhtul kvartali võitjaks ning kogu regiooni arvestuses teiseks. Auhindu sai ta pokkerist kokku umbes 3000 krooni väärtuses, mis oli ainult teretulnud boonus sellele et ta sai tegeleda millegagi mis talle väga meeldis. Ainus asi mis kripeldama jäi oli see, et regiooni arvestuses jäi ta esimesele kohale väga napilt alla ning regiooni võitis kahekümnendates praeguseks juba 7ndat kuud rase väike blond tüdruk. Piinlik-piinlik! Igatahes oli pokker väga suur osa meie Airlie perioodist ning hakkame mõlemad sellest kindlasti puudust tundma!

Aga veel rohkem kui Airlie Beachi pokkerist, tunneme me puudust sinust hea lugeja, seega kirjuta meile seekord kommentaaridesse midagi ilusat. Lõpetame seekord oma jutu ära aga tule varsti välja, sest põhimõtteliselt oleme juba alustanud uue jutu paberile panemisega.

Tsauks!