Uusi tegemisi

Kallis sõber,

Alustaksin täna filosoofilisemate küsimustega:

Aeg on üks suurimaid väärtusi siin maailmas - kas pole? Me kõik tahame, et meil oleks veel palju aega - aega et teha asju, mida naudime, aega, et olla koos lähedastega, aega et korda saata midagi suurt... jne

Ja sina mu kallis sõber oled otsustanud kasutada seda väga piiratud ja hindamatut ressurssi -aega, selleks, et siseneda küberruumi, navigeerida end siia tagasihoidlikule veebilehele ja lugeda selle kohta, mida Jaanika ja Harry on oma rännakutel jälle korda saatnud?

Nojah siis, sündigu sinu tahtmine.

Viimaste päevadega oleme teinud nii mõndagi põnevat ja sattunud nii mõnessegi pehmelt öeldes huvitavasse olukorda. Aga kõigest järjekorras.

Pühapäeval käisime esimest korda siinveedetud aja jooksul end mudida laskmas ehk siis massaažis. Legendaarset ja pea konte murdvat Tai massaži me vigastusi kartes võtta ei söendanud, piirdusime seekord vaid tavalise õlimassaažiga. Kaks matsakat Tai tädi määrisid meid ülevoolavalt lavendliõliga kokku ja mudisid meid siis ca tunnikese. Pärast pidime tunnistama, et tunne oli sessiooni lõppedes imehea ja kahepeale kokku raisatud 200 krooni läksid igati asja ette. Lisaks olime mõlemad lõpuks nii tugevalt aromaatse õliga kaetud, et isegi pärast dušši all käimist oleks nii mõnigi tugevama aroomiga lillesort meie lõhnatugevuse peale kade olnud.

Eile ehk esmaspäeval läksime ja tegime tutvust kolme väga väärika ja austatud prouga siin saarel. Vähestel on au nendega kohtuda ja nendel kellele see au peaks osaks langema ei unusta seda kohtumist kindlasti niipea. Jutt käib loomulikult elevantidest või õigemini nendega sõitmisest ja see on küll asi mida soovitaksin kõigil kel kunagi võimalus tekib proovida. Meie elevant oli kolmest prouast juba kõige väärikamas eas ja sellest tulenevalt ehk mitte just kõige välejalgsem, ent samas oli tal võrreldes teistega ikka iseloomu. Meie ca 30 min sõidu jooksul suutis ta maatasa teha ja nahka pista kolm mitte enam esimeses nooruses 2-3 meetrist peenikest puukest ja seda vaatamata elevandijuhi Tai keelsest sõimust ja kasututest püüetest looma kontrolli alla saada. Igatahes jäime selle kohtumisega väga rahule, meie tutvust isepäise elevandiprouaga jäid meenutama vahvad pildid.

Juba samal õhtul ehk eile toimus siin saarel taaskord üks tähtis üritus mis kandis nime Black Moon Party. Ja kes oleme meie, et sellistelt olulistelt üritustelt puududa? Igatahes toimus pidu sedakorda dzungli asemel hoopis rannas ehkki sisuliselt meenutas eelmistes postitustes mainitud Half Moon Partyt. Seltskond oli meil taaskord lahe ja tantsitud sai jälle kõvasti. Enim jäi ehk meelde hullumeelne taksosõit peole. Nimelt oli meil sedakorda taksoks tavaline Isuzu dziip, millel oli tagaistmete ja pagasniku asemel 1,5x1,5 m kast. Sinna mahutas end istuma, lamama seisma ja kükitama ca 15 napsitanud ja peohimulist seljakotirändurit, kelle käed ja jalad olid hullumeelselt kiire sõidu lõpuks nii risti ja rästi sassis, et ei saanud aru, kust üks inimene hakkab ja teine lõppeb. Igatahes oli see huvitav kogemus :)

Aga ok oled siin veetnud juba liiga palju oma väärtuslikku aega, seega võtame seekord jutujärje kokku ja ütleme vaid niipalju, et mõne päeva pärast pakime oma pillid siin saarel kokku ja läheme vaatame, mida ülejäänud Taimaal meile pakkuda on. Aga sellest juba järgmisel korral.

Pidu, pidu, pidu..

On taas aeg anda lugupeetud blogiseirajatele väike ülevaade vaprate rändurite Jaanika ja Harry lustakatest seiklustest Taimaal.
Eelmises sissekandes veel tuleviku vormis mainitud peod said kenasti peetud, nalja sai nabani ja üle sellegi. Cross Dresssing Pool Party kirjeldamiseks on lausa keeruline sõnu leida. Meie ootused olid kõrgel, et pidu saab toimuma väga "huvitav" sest olime päeval linna peal jalutades kuulnud mingeid inglise kutte arutamas, et millise kleidi nad õhtul selga panevad ja millise naise nime endale võtavad. Õhtu algas vaikselt nagu ikka, oma hotelli inimesed olid kohal, tegid esimesi jooke ja ajasid juttu - ei midagi põrutavat. Siis hakkas vaikselt rahvast juurde tulema, muusika läks valjemaks ja kohalolijate tormilise aplausi saatel lendas hooga sisse esimene kamp austraalia kutte, kellel seelikud seljas, nägu meiki täis mökerdatud ja karvaseid rindu kaunistamas imeilusad kookuspähklitest meisterdatud rinnahoidjad. Õhtu kulgedes saabus sarnaseid seltskondi veel, muud rahvast voolas ka uksest ja aknast sisse ja ühel hetkel avastasime end keset meeletu suurt rahvamassi. Praktiliselt terve saaretäis inimesi oli suutnud end ilma vaevata mahutada 500 m2 maaalale, millest 1/3 moodustas bassein ja kõigil oli pidu taevani. Hommikupoole, kui pidu oli juba enamvähem ära vajunud läksime väiksema seltskonnaga randa päikesetõusu vaatama. See plaan just 100% ei õnnestunud, kuna päike tõuseb teiselt poolt saart :) aga see polnudki oluline. Lihtsalt sai pandud kena punkt ühele toredale peole. Magama saime ca 7 paiku hommikul ja magama pidime hoolega, sest juba järgmisel õhtul toimus Half Moon Party.
(Selgituseks niipalju et see saar, kus hetkel resideerume on kuulus oma kuuga seotud pidude poolest. Tuntuim ja populaarseim on Full Moon Party ning veidi tagasihoidlikumad on Half Moon Party ja Black Moon Party. Nendel pidudel osalemiseks rändab üle terve Tai ja vist ka lausa tervest maailmast inimesi siia Koh Phangani saarele kokku.)
Meie jaoks algas Half Moon Party meie hotelli baarist, kus tegime oma seltskonnaga esimesed joogid ja arutasime eelmisel õhtul toimunut. Peab ütlema, et inimesed tundusid eelmise õhtuga võrreldes pisut väsinumad. Ometi keegi end sellest heidutada ei lasknud ja õige pea ronisimegi taksosse ja vurasime peokoha poole. Teadsime, et pidu toimub džunglis ja olime ette kujutanud, et läheme mööda kitsast rada kuhugi metsikusse dzunglisse, kus võib vabalt kohata tiigreid jms ning kuhu keegi on tirinud mõned vilkuvad tuled ja suure muusikasüsteemi. Tegelikkuses meenutas asi rohkem õllesummerlikku festivali, mille keskseks osaks oli mõne Eesti (depressiivse:) väikelinna laululava sarnane ehitis ning kus nii kaugele kui silm seletas laius müügilettide meri. Ootasime ürgset, primitiivset ja metsikut pidu aga saime lihtsalt ühe pisut tavalisevõitu peo. Kuigi ka seal lastud muusika just meie peenele maitsele ei vastanud tantsisime siiski nagu Harry hiljuti opereeritud põlv lubas ja kokkuvõttes võib peoga täiesti rahule jääda. Magama saime taas varavalges ja ja järgmisel õhtupoolikul hommikusööki süües avastasime oma suureks üllatuseks, et järgmine basseinipidu toimub meie hotellis juba järgmisel päeval ehk üleeile... Nii palju siis organismile puhkuse andmisest:)
Ka see basseinipidu läks sama stsenaariumi järgi kui eelmine võibolla ainult selle vahega, et inimesi oli veidi vähem kohal. Isekeskis arutasime, et ehk põrutas mingi osa rahvast pärast Half Moon Party´it minema. Me Jaanikaga just meeletult aktiivsed sel peol ei olnud ja läksime poole pealt hoopis Haad Rini randa vesipiipu tõmbama ja rahu otsima. Magama saime suht normaalsel ajal ja järgmisel päeval oli vahelduseks ka hommikupoolikul hea olla.
Veidi ehk muudest vahejuhtumitest ka mida austatud lugeja ehk huvitavaks peaks. Samal päeval kui toimus džunglipidu Half Moon Party, õnnestus meil oma hotelli kõrval oleval teel kohtuda päris ehtsa skorpioniga. Varem vaid teleekraanil selle maru mürgise elukaga kokku puutunud loo autorid olid selle peale mõnda aega pisut verest väljas ja asi kulmineerus sellega, et Harry veetis üle poole tunni Jaanikale auku pähe rääkides, et too pakkimise lõpetaks ja Eestisse tagasi sõitma ei hakkaks. Nüüd käime oma toast väljas olles kahekesi alati pead maas ja pimedas paneb Jaanika alati tossud jalga. Inglise keeles on üks hea ütelus selle kohta: "Ingorance is bliss." Tegelikult jalutasime mööda neid samu teid ju enne ka ja vöimalus et uuesti skorpioniga kohtume on pea nulli-lähedane. Aga siiski...paljajalu pimedas enam jalutama ei läheks.
Ühel päeval otsustasime ka, et oleme nüüd piisavalt jumekad ja et julgeme veeta ühe päeva merel. Seega käisimegi mõned päevad tagasi paadireisil ümber saare. Oli väga tore reis, muuhulgas käisime kohaliku koralli juures snorgeldmas ja saime kohe päris waterfalli all dušši võtta. Kuna mõni aasta tagasi käisime koos Egiptuses sukeldumas, siis jäi see korall ehk veidi kahvatuks, samas sai veedetud üks tore päev sõpradega merel - kes viitsib nuriseda kas korallid piisavalt värvikirevad või mitte :)

Meie uus kodu- Coral Resort

On imeilus õhtu siin Kho Phangani saarel ja valmistame siin end vaikselt ette Haad Rini keskusesse põrutama. Täna võtame vaikselt, pidu ei pane, vaatame ehk mõnes restoranis mõne hea filmi ja äkki lähme hiljem ka sealsest rannast läbi ning tõmbame veidi vesipiipu. Siin on nii, et pea igas restoranis jooksevad kindlatel kellaegadel uusimad Hollywoodi kassahititd, et rahvast sisse sööma meelitada. Kui legaalselt neid filme siin näidatakse on muidugi iseasi, oleme ju ometi Aasias - piraatluse mekas. Samas ega polegi meie asi, meie näeme kõik uuemad filmid ära.
Alates meie eelmisest postitusest on meil siin nii mõndagi juhtunud. Tänu arvukatele ja varajastele ehitustöödele vahetasime oma vana elukoha Rainbow Bungalows teise koha vastu nimega Rainbow Bungalows :) Nad pole siin nimede valikul just eriti leidlikud:). Kolimine oli huvitav kogemus, nimelt meie kui vanad kitsipungid ei tahtnud takso eest kõva raha välja käija, seega rentisime endale rolleri. Kujutage nüüd ette pilti, kuidas Jaanika suur reisikohver oli minul ees jalgade vahel ja minu suur seljakott Jaanikal seljas :) Niimoodi me siis töristasime kahekesi siin kitsastes kurvides ja järskudest mägedest üles alla. Isegi kohalikud teeäärtel naersid meie üle, et mis need rumalad turistid siin jälle korraldavad. Igatahes jõudsime elu ja tervisega kohale, ning tundsime rõõmu säästetud 15 krooni üle. Ikkagi ühe õlle raha !! .
See uus elukoht tundus esmapilgul väga lahe. Meie majake oli otse mere kaldal ning suure terassiga ning lisaks ka odavam kui eelmine. Siis aga hakkasid jamad välja tulema. Esiteks ehitus, mille eest me eelmisest kohast üldse kabuhirmus põgenesime toimus loomulikult ka siin. Ja teiseks oli ennast meie majakese kõrval sisse seadnud pesakond hiigelsipelgaid, kelle hammustus võrdub Jaanika sõnul vähemalt herilase omaga. Terve meie suur ilus terass oli neid elukaid täis. Kus häda kõige suurem seal Seven Eleveni pood ja sipelga mürk kõige lähem. Susistasime mingi pool tundi oma terassi peal ja tulemus oli laitmatu - meie romantilisest merevaatega terassist oli saanud hiigelsuur sipelgate surnuaed.
Kui olime oma uues kohas end juba sisse seadnud ja jalutasime sel õhtul linna peale, avastasime oma suureks üllatuseks, et meie kõrval on sigalahe ja sigasuur bungalow kompleks koos basseini ja veelgi odavamate hindadega. Ja nagu juba traditsiooniks saanud pakkisime järgmisel hommikul oma kompsud jälle kokku ja tulime siia, seekord küll mitte Rainbow vaid hoopis Corali nime kandvasse kompleksi, millega oleme superrahul. Siin on väga lahedad inimesed, kogu aeg toimub midagi ja bassein on suurepärane vaheldus ülesoolatud mereveele. Esimesel hommikul pärast kolimist läksime kohe ujuma ja päevitama ning nagu iga teine valgenahaline turist tahtsime saada väga pruuniks väga ruttu. Tulemuseks oli loomulikult meeletult punane ning tulitav nahk nii et õhtul tekitas isegi voodis lesimine kannatamatut agooniat. Järgmisel päeval olime targemad ja hoidsime sellest salakavalast kollasest kerast, mida eestlane kutsub päikeseks eemale. Tegime hoopis seda, mida siia tegema tulime ehk siis mitte midagi. Õhtul pidutsesime oma resorti inimestega ja käsime õhtul ka rannas, kus olime tunnistajaks ja osalejateks meeletul ja metsikul rannapeol, kust ei puudunud vesipiip, tulega vehkivad kohalikud, väga internatsionaalne seltskond ja meeletult kõva, ent siiski hea muusika. Koju saime kusagil kella 4 paiku ja peab tunnistama, et täna hommikul mina ehk Harry just meeletult heas tujus ei olnud :) Organism nõudis oma lõivu eelmiselt õhtul sissekallatud õllede eest.
Täna päeval rentisime jälle rolleri, sõitsime veidi saarel ringi ja käisime ühes teeäärses kohas söömas. Et ellu pisut teravust tuua võtsin mina fried curry ja Jaanika fried chilli. Ja teravust saime täiega!!! Ei suutnud mina küll meenutada, kas ma oma pika elu jooksul miskit nii vürtsikat sõõnud olen ja isegi Jaanika - erru läinud Tai restorani töötaja oli pisarate äärel. Pärast sõitsime kahekesti rolleriga suud ammuli peas ja lasime meretuulele oma tulitavaid suid paitada. Selle käigus õnnestus mul neelata kaks kärbest ja üks putukas veel kelle nime ma vist ei tahagi teada :)
Mõne sõnaga tulemasolevatest üritustest ka. Homme toimub saare coolim pidu meie kompleksis nimega Cross dressing pool party. Neile võhikutele, kes ei tea mis cross dressing on siis vihjeks niipalju, et Tai on transvestiitide paradiis ja vastassoo riiete kandmine enamikele igapäevane tegevus. Siiski nuuskisime välja, et cross dressing on optional ehk vabatahtlik. Usun, et mina end Jaanika kitsastesse teksadesse mahutama ei proovi hakata :). Aga igatahes usume, et saame sellest peost ühe huvitava elamuse. Päev pärast seda e. esmaspäeval toimub meist ca 5 kilomeetri kaugusel aga Half Moon Party, mis pidavat olema justkui reivilaadne üritus. Igatahes soovitavad sellel üritusel varasmalt osalenud kamraadid meie kompleksist sinna kindlasti minna.

Koh Phangan - paradiisisaar

Oleme viimaks ometi paradiisis. Pealkirjas mainitud saareke on lihtsalt eriti chill koht kus oma aega veeta, eriti kui oled just tulnud Eestimaa "suvest". Siin on megasoojad ilmad ja meri, kaunid rannad ja sigaodav elu. Oleme end hetkel sisse seadnud kohas nimega "Rainbow Bungalows" mis on väga ilus ja mõnus kompleks ranna ääres. (Maarja soovitatud muide PS: Maarja Dave mäletas sind veel :)) Kahjuks aga toimuvad meie majakese taga pehmelt öeldes "kerged" ehitustööd ca kella 8.00st kella 17.00 seega plaanime õige pea oma pesa mujale vaiksemasse kohta kolida. Olgem ausad pole mina veel kohanud inimest kes naudiks puhkuse ajal kell 8.00 hommikul koppa tekitatavat kaunist heli või sulni kõlaga puurimistöid:)

Täna üürisime siin vaskapoolse liiklusega maal ka esimest korda rolleri... hetkel oleme veel elus aga pean tunnistama et korra sai ikka puusse ka pandud ja vastasuunas sõitma hakatud. Rolleri laenutus maksab muide ca 60 eeku päevas ja tundub olevat odavaim liiklusviis siin saarel.

Veidi teekonnast siia saarele ka...
Sõit hakkas pihta pühapäeval kell 17 ja alustuseks põrutasime ca 12h bussiga. Siis passisime ühes nn baaris ca 3h, siis sõitsime veel tunnikese konditsioneerita bussiga ja 2 tunnine laevasõit võiski hakata. Polnud just tegijaim reis maailmas aga noh vähemalt nägime laeva peal esimesi eestlasi oma reisil. Olles siin jumalikul saarel 2 päeva olnud peame nentima et teeksime selle põrguliku reisi kas või nende kahe päeva pärast iga kell uuesti läbi. Siin on lihtsalt nii lahe. Tulime just Haad Rin´i rannast chillimast. Terve rannariba on täis baare, pubisid ja noori pidutsevaid inimesi. Muide siin saab vesipiipu ka teha!! Samas ei juhtu just iga päev et keset piibutamist otsustab üks purjus ameeriklane oma püksid maha tõmmata ja palja tilliga mööda randa inimeste vahel ringi jooksma hakata :) Oli siin mängus miski kaotatud kihlvedu või midagi muud me ei tea aga naljaks oli küll.

Veel ei saa mainimata jätta seda kohalikku toitu mida pakutakse odavamates kohtades ca 13 krooni eest ja mis viib lihtsalt keele alla. Enda paksuks söömine ei oleks siin mitte mingisugune probleem ja eks ainult aeg näitab millist mõju kohalikud hõrgutised meie kaalunumbritele avaldavad.

Aga ok seks korraks kõik, järgmiste postitusteni.

Bangkok - mitte just meie lemmiklinn

Tere kallis lugeja, nagu pealkirjast lugeda võib oleme jõudnud paljude naeratuste maale Taisse, täpsemalt selle pealinna Bangkoki. Võib ausalt öelda et esmamulje oli pehmelt öeldes shokeeriv. Linn on suur, must, kärarikas ja haiseb. Ainus lohutus on et kliima on siin soe ja mõnus isegi siis kui päike juba ammu loojunud. Tulime siia paradiisi otsime ja leidsime eest ... midagi muud :) Aga pole hullu on vaja ära kannatad üks öö ja juba homme hakkame sõitma Kho Phagn Nan´i saarele. Ei jõua ära oodata...

Alates eelmiset postituisest midagi meeletult põrutavat juhtunud pole, oleme veetnud öö Riia lennujaamas magades kõrvuti diivanitel ühe vanemapoolse vene prouga kes kaalus rohkem kui meie kokku, saanud teada mis tunne on olla ühtede ja samade riiete ja ilma pesemata ca 48 tundi jutti ning imestanud et nohiklikust ja kohmakast Riia lennujaama check in´i töötajast võib täitsa asja saada sest meie kotid vurasid Bangkokis kenast lindile välja kuigi me neid vahepeal Berliinis isegi ei näinud. Lennukisõit läks oma kestvusele (ca 10h) üsna kiiresti. Peagi pärast kohtadele istumist avastamsime et oleme ainsad lennukis kelle istmete küljes kõrvaklapid ei tööta. Seega anti meile valida kas istume teineteisest eraldi või naudime tummfilme. Kuna me teineteisest lahkuda ei suutnud valisime viimase variandi ja saime teada mis tunne oli inimestel ammustel aegadel kui filmile heli veel lisada ei osatud.

Hosteli leidsime suhteliselt kerge vaevaga. Siin on selline tore asi nagu Skytrain (20-30m kõrgusel vurav ja suhteliselt odav rong) mille peatus on kohe meie hosteli juures. Esimese asjana hosteli jõudes hakkas admin Harryga kohe Tai poliitikast rääkima ja tundub et ta oleks võinud seda õhtuni välja teha. Poliitika on siin hetkel kuum teema kuna rahvas tahab et isehakanud "demokraatlikult valitud" peaminister tagasi astuks. Lõpuks jõudsime oma tuppa ja siis oli meile mõlemale automaatselt selge miks me maksame 240 krooni öö eest. Tuba on umbes 6 m2, krohvi laest kukub, midagi millel väärtust üle 100 eeku tuppa jätta ei saa kuna se varastatkse lihtsalt ära aga meil on ühtede ainsatena toas olemas isegi!! oma dušš - teised külalised peavad leppima koridori peale ühega.

Nagu eelnevalt juba mainitud sai hakkame homme kohaliku aja järgi kell 17 pärastlõunal (teie jaoks seal eestis kell 13) sõitma loodetavasti :) paradiisi poole. Sõit pidi kestma terve öö aga asi on kindlasti seda väärt. Valge liivaga rannad ja sinised laguunid siit me tuleme...

Igatahes järgmiste postitusteni ja olge seal Eestis ikka mõnusad!

Esimesed reisimuljed

Tere kallis sõber kes sa jäid meist sinna Maarjamaale maha. Mõtlesime jagada sinuga juba esimesi reisimuljeid. Hetkel on kell 22.26, istume kahekesi Riia lennujaama terminalis ja mõtleme et mida k... me kella 7ni hommikul teeme. Reis siia kulges kenasti kuigi lennuk sarnanes Tallinn- Tartu vahel sõitvale liinibussile millele oleks keegi justkui tiivad külge keevitanud. Reisijaid muidu ca 55 mahutav lennuk oli seekord pisut tühja võitu, koos meiega jagas ühist teed Riiga veel 16 reisijat. Kui läksime oma kottidele järele selgus et meie kotid olid ainsad mis sellel lennul pagasisse antud, ülejäänud reisijad said käsipagasiga hakkama. Tekitas ikka suhteliset uhke tunde küll kui suurtest telekates kuulutatakse et nüüd siia 100 m pika lindi peale hakkavad tulema kõik Tallinn-Riia lennu kotid ja muu kraam, kuid välja tulid pika ootamise peale ainult kaks kotti. Kuna me jõudsime siia Riiga ca kell 15 ja järgmine lend läheb meil alles hommikul siis otsustasime loomulikult ka Riia kesklinnas väikese jalutuskäigu teha. Midagi meeletult põnevat ei teinud-näinud ent täheldasime huvitava tõsiasja - nimelt Riia kesklinnas on pea võimatu leida toidupoodi. Igal pool paistsid ainult pangad ja laenukontorid. Ilmselt pealinna inimene süüa ei taha ja viib kogu toidust ülejääva raha panka hoiule, seepärast neid pankasidki seal nõnda palju näha oli.

Aga egas midagi, oled meie tegemistega jälle pisut enam kursis ja lubame, et proovime siia varsti jälle kirjutada. Olge tublid seal Eestimaal.