Teisiti...

Mõtlesime seekordse postituse teha pisut teisiti kui eelnevad. Teeme sellepärast, et enamus selle blogi jälgijatest pole ilmselt kunagi vaevaks võtnud Austraaliamaal ära käija. Teatavasti on aga see inimeseloom juba ükskord nõnda ehitatud, et tal tekib mingi ettekujutus ka nende paikade kohta, kuhu ta veel sattunud pole. Tuginegu see siis tuttavate jutustustel, telekast vaatama juhtutud saadetel-filmidel või jumal-ainult-teab millel muul. Autorid võivad küll kahepeale kokku neli kätt südametele pannes tunnistada, et enne siia jõudmist oli meil Austraaliast küll pisut erinev nägemus, kui nüüd ise siin kohapeal olles. Seega, sinu lahkel loal nimetaksime selle loo " lõbusaks vahepalaks" tavapärastele päeviku vormis lugudele, et anda sulle pisut konkreetsem pilt meie elust siin Perthi linnakeses Austraalias nii, et sul poleks vaja kõike tavalistest postitustest ridade vahelt lugeda. Loodetavasti annab allolev kirjatükk sulle konkreetsete näidete varal terviklikuma, ent siiski sügavalt subjektiivse :) pildi, sellest mis moodi siin teisel pool kera asjad käivad ning mis moodi siinne elu Eesti omast erineb ja mille poolest ehk ka pisut sarnaneb.

Meie naiivsevõitu arusaam Austraaliast enne siia saabumist oli näiteks selline - igas suunas nii kaugele kui silm seletab keksivad kõikjal ringi vallatud kängurud, kukrud nodi täis; eukalüptipuid ehivad armsa olemisega koaalad; kõikjal võib kohata tohutustes kogustes surmava hammustusega ämblikke, skorpione ja madusid; kõik inimesed käivad igal pool (ka teatris ja kohtus) varbavaheplätudega; vähemalt iga kolme sõna tagant ütleb iga endast lugupidav austraallane "Cheers mate" ning suurem osa elanikkonnast elab kaunis linnakeses nimega "Summer Bay". Kuigi tegemist ilmselgete liialdustega oleme pidanud nentima, et igas punktis on siiski ka terajagu tõtt (Välja arvatud viimases muidugi, jäägu "Summer Bay" siiski "Kodus ja võõrsil" tegelastele :)
Aga võtaks nüüd alapunktide kaupa pisut kokku mis üht Kängurudemaale reisivat maarjamaallast ees võiks oodata. Kuna teame, et austatud lugeja on väga mugav inimene siis oleme kõiksugu teksti lisatud hinnad konverteerinud juba eesti valuutasse. (Ahjaa valuuta kurss on ca 7,7, seega siin olles korrutame pidevalt kõike umbes 8-ga)

Hinnad
Hinnad on nii ja naa. Siin on võimalik kulutada väga kiiresti väga palju raha, kuigi samas leiab kõik eluks vajaliku ka täiesti normaalsete hindadega. Vahel on käärid lausa uskumatud, et ka hiina inimestel läheksid silmad suureks(ja tihti lähevadki). Näiteks on võimalik poes kulutada 200 g-se lastevorsti analoogi peale 50 krooni või 1 kilose peale 25 krooni. Juustuga sama lugu... 2l mahl maksab ca 20 krooni, grillkana aga umbes 80 krooni. Tavalise toidukorvitäie eest (Piim, munad, või, sai, vorst, juust, pool grillkana, 300 g pastasalatit ja veerand arbuusi) tuleb kassas välja kõhida ca 250 krooni. Praad mitte väga nooblis kohas maksab ca 100 - 150 krooni. Õlle eest röövivad siin kõvasti nagu ilmselt oma eelmisteski postitustes kurvalt kirjutanud oleme - 0,33 õlle on poes ca 20-40 krooni, suurtest pudelitest ja tuntud brändidest rääkimata. Päris pubisse pole veel julgenud küsima minnagi :) Vein on sigaodav - parim pakkumine mida seni näinud oleme oli 16 krooni liitri kohta, ehk siis ca 12 krooni maksaks tavasuuruses 0,7l pudel :) Üldiselt oleme täheldanud, et kui ostad palju korraga säästad päris korralikult, seega siin poodides eriti korvidega inimesi ei näe, liigeldakse ikka suure kuhjaga kärudega. Tööstuskaupade hindadega veel eriti tihedat kokkupuudet ei ole olnud aga niipalju kui silma on jäänud võiks paigutada Eestiga umbes samasse auku.
Riideid pole siin samuti veel eriti ostnud, kuna tegime Tais oma suuremad ostoksid ära, kartuses et siin on kõik palju kallim. Tegelikkuses leiab siin üldjuhul riidetüki suhteliselt odava raha eest, juhul kui just mõnd maailmatuntud brändi taga ei aja ja päris kesklinnast ei osta. Näiteks triisärk leiab siin uue omaniku alates 100 krooni eest, kena suvine kleit aga alates 150st kroonist. Eks nagu igal pool maailmas, oleneb kust ja kellelt ostad.

Transport
Kasutame siin ringiliikumiseks midagi, millele Eestis pärast juhilubade saamist eriti tähelepanu ei pööranud - nimelt ühistransporti. Äärelinnade suhteliselt hea rongi- ja bussiühendus kesklinnaga on selle meie, kui paadunud autoinimeste jaoks, isegi suhteliselt talutavaks muutnud. Piletid on aga Eestiga võrreldes pisut kallimad. Siin on süsteem üles ehitatud nii, et linn ja äärelinnad on ära jagatud tsoonideks ning põhimõtteliselt mida kaugemale linnast välja e. mida kaugemasse tsooni sõidad seda rohkem tuleb ka kukrut kergendada. Ühe tsooni pilet maksab umbes 16 krooni, kahe tsooni oma 24 krooni ja nii edasi tsoone on vist kokku 7. Üks pilet kehtib 2 tundi ja selle aja jooksul saad oma ostetud tsoonides piiramatult ringi vurada. Meie oleme kõik oma sõidud siiamaani kahe tsooni piires sõidetud saanud, ehkki transpordi peale on kulunud rohkem raha kui meile meeldiks. Veel üks huvitav tõsiasi Perthi kohta on see, et tegemist on sõna otseses mõttes väga lameda linnaga. Enne kui hakkad mõtlema, et teeme oma uut kodulinna maha siis lase me seletame: kuigi siin on elanikke ligi neli korda rohkem kui Tallinnas, on siin kõrgeid kortermaju oluliselt vähem ja suurem osa on alles viimasel ajal ehitatud. Seega on linn Eesti mõistes lausa hiiglaslikule maalapile laiali tõmmatud ja vahemaad on ühest linna otsast teise ikka päris korralikud. Võttes arvesse eelmises lauses välja kuulutatu ja tõsiasja, et kütus maksab siin umbes 11-12 krooni siis ei tule ilmselt sulle terane lugeja üllatusena, et enamus kohalikke vurab ringi päris oma automobiilidega. Mis meile päris sobib kuna rongis, bussis või mujal ühistranspordis istekoha leidmisega enamasti vaeva näha ei tule.

Majutus
Siin nüüd oleneb tohutult sellest kui kauaks plaanid ühte kohta pidama jääda. Kui kavatsed kusagil peatuda vähem kui kuu, leia omale hotell või hostel (backpackerite hostelis nööritakse kahese toa eest ca 500 eeki, voodikoha eest 8 toas aga umbes 150 eeki öö eest.) Kui jääd püsima 1-3 kuuks, proovi endale leida tuba mõnes majas vüi korteris (olenevalt kohast ca 1000 - 3000 per tuba per nädalal) kui aga kavatsed peatuda lausa 3-6 kuud või enam võid hakata otsima endale üüriks tervet korterit või maja(nöörivad nii umbes 10,000 per kuu korteri või ridamaja eest ja pisut rohkem eramaja eest.) Korterid ja majad on siin enamasti mitte kõige uuemad ja läikivamad aga samas kõik eluks vajalik on tavaliselt olemas ja rendihinnas sisalduvad üldjuhul ka kõik kommunikatsioonid. Interneti ühendus on enamsti olemas aga kuna tegeist tavaliselt umbes millegi sarnasega nagu mobiilne internet eestis siis allalaaditud maht kalendrikuu kohta on piiratud (meil on näiteks 3 giga kuus - seega pole just palju :(

Töö otsimine
Kes vähegi viitsib tööd teha ja pole eriti valiv selle suhtes mis ta teeb leiab siin kindlasti hõlpsasti töö. Samas seavad meie viisa tingimused (Work&Holiday Visa) meile ühe nõmeda piirangu mida ilmselt tööandjate poolt eriti ei hinnata - nimelt tohime töötada ühes ettevõttes maksimaalselt 6 kuud. Kes see ikka tahab omale töötajat välja koolitada kui ta peagi pärast koolitamist nagunii uttu tõmbama peab. Seega jäävad meile avatuks igasugu lühikesed tööotsad mida siin hellitavalt temp`ideks kutsume. On lausa olemas spetsiaalsed tööbürood kes selliste lühiajaliste lepingutega tegelevad. Naljaks on ehk see, et kogu raha ja info liigub läbi tööbüroo, seega ollakse justkui tööbüroo palgal. Nendele ütled kui oled haige ja ei saa kohale ilmuda, nemad maksavad sulle palka, nemad tegelevad sinu maksude ja puhkusetasudega jne. Paraku see odav lõbu muidugi ei ole, naised saunas rääkisid, et nad võtavad ca 30% palgast vahelt ja 12 kuu jooksul pärast mõne ettevõttes lühiajalise töö lõpetamist töötaja sinna ettevõttesse tagasi minna ei saa muidu tuleb firmal maksta päris kopsakas "finders fee" või eestimaakeeli trahv. Ahjaa makse röövitakse siin meie viisaga palgast ca 28% (neil on see siin astmeline, seega me täpset % sulle hetkel öelda ei oska) kuid peale palga maksab tööandja sulle iga kuu ka ca 10 pensionifondi (superannuation) mille pärast siit maalt lahkumist tagasi saad. Palkadest niipalju, et juhuotste eest teenib siin minimaalselt 80 krooni tunnis kätte aga keskmine on vist umbes 120 krooni tunnis kätte. Ühesõnaga kui töö on olemas on raske mitte üleliia kulutades mitte toime tulla :)
PS: Kolmapäevast reedeni pärastlõunal kontoris töö kõrvale paar õlut või paar klaasikest veini on täiesti normaalne, kusjuures ettevõtte kulul :) !

Kliima
Kliima on siin "huvitav"... Pärast Tai niisket soojust, on siin kummaliselt kuiv. Paslik oleks võrrelda, et kliimad erinevad nagu aurusaun ja soome saun. Samuti on siin suhteliselt hõreda osoonikihi tõttu end lihtne sõna otsese mõttes nii ära põletada, et pärast on keha villis. Samuti on soovijatel väga lihtne saada kiiresti endale nahavähk või mõni muu tore nahahaigus. Austraallased ise on sellest äärmiselt teadlikud ja manitsevad meid ikka alatasa end korralikult (päikese)kreemitama. Päikest siia ikka jagub, kuid tema puudumisel võib lühikestes pükstes ja T-särgis praegu veel ikka pisut jahe hakata. Temperatuurid on praegu päeval ca 24-30 ja öösel 14-18, samas praegu on Austraalias nagu Eesti mõistes Aprilli algus - pole nagu õieti (ole vait Margus) suvesoojad veel alanudki. Ookeani vesi püsib aastaringselt meeldivalt jahutavatel temperatuuridel ehk siis umbes 18 - 22 kraadi ringis. Ujujad on praegu veel vähevõitu (ainult hullud külmaga harjunud eestlased:) aga küllap iga sooja ilmaga neid ka rohkem koguneb.

Linn ja inimesed
Perth ise on meeldivalt rahulik linnake, kus Austraalia "laid back" suhtumine väga hästi kohalike käitumismaneeridelt ka peegeldub. Selle linnakese on õitsema pannud kõikjal linna ümbruses asuvad maagi ja mineraaliderikkad väljad, mis on siia meelitanud palju kapitali ja tööjõudu. Ei oleks vist suur liialdus öelda, et ühel või teisel viisil on suurem osa Perthi elanikke kas otseselt või kaudselt millegi kaevandamisega seotud. Linna keskelt voolab läbi pirakas, kohati kuni kilmomeetrise läbimõõduga jõgi ning linn piirneb läänest väga pika ent samas väga ilusa rannaribaga, kus tehtud pilte sa kindlasti ka meie eelmistest postitustest näinud oled. Linna kaunistavad veel suhteliselt tihedalt kõiksugu pargi ja niisama muruväljakud, seega rohelusest siin küll puudust tundma ei pea. Muide nagu enne öeldud sai siis tegemist väga lameda linnaga ja juuresolevalt pildidlt võib lugeja ära näha kõik majad mis on üle 3 korruse :) Linna üks suurimaid parke King´s Park on mõõtmetelt lausa selline, et sinna võib julgelt telgiga 3-4 ööks matkama minna, ilma et satuksid samasse kohta mitu korda. Inimesed on väga meeldivad ja sõbralikud ning hätta jäädes ei pea küll keegi abi küsimist kartma. Päris palju kohtab tänavatel aasiast pärit inimesi, ent nemad hoiavad enamasti omaette ja paljud ei hiilga just suurepärase inglise keelega. Kokkuvõtteks võib üsna kindlalt väita, et tegemist täiesti elamisväärse linnaga.

Ja oledki järjekordse üleliia postituse lõppu jõudnud armas külaline. Esialgu pidi see postitus olema lihtsalt lühike vahepala meie tavapärastele lugudele aga tundub et see sai ikka noh vähemalt sama pikk kui tavaliselt. Loodame, et said nüüd meie kodulinnakesest pisut parema ettekujutuse. Tänan, et viitsisid jälle meiega olla ja kohtuma juba varsti kui kirjutame mida põnevat me eelmisel nädalal ka tehtud saime.

Ülisuured lained, odav vein ja tunnid kinnisvaraportaalides...

Pealkirjas välja hõigatud sõnapaarid näikse ehk võhikule seosetu mulana, kuid meie eelmise nädala võtavad nad küll kenasti ja lühidalt kokku. Ja et teie meie tegemiste hoolsad jälgijad võhikuteks ei jääks, seletame allolevas lõigus pealkirjakese kenasti lahti.
Cottesloe rand Perthi lääneküljel ja selle ääres asetsev Ocean Beach Backpackers hostel, kus hakkame pärast nädalast paigalolemist juba vaikselt juuri alla ajama on meile pärast Tai randades veedetud päevi kuidagi väga koduseks saanud. India ooken, milleni meil numbritoast on kurnavad ca 50 m jalutada, on meid pea iga päev kostitanud Eesti mõistes tohutusuurte ja ülivõimsate lainetega, mille suurust ja võimsust on meil sulle, hea lugeja, lihtsalt võimatu siin kirjalikult edasi anda. Igapäevane kiikamine meie tengelpungadesse on aga meile külma duššina teavitanud karmi reaalsust, et tegemist pole siiski põhjatute aksessuaaridega ning on sundinud meid õllele ja hotellides ööbimistele vähem kulukamaid alternatiive otsima. Seega olemegi avastanud, et kui soovid midagi taskukohast juua, siis tasub poes seada sammud veiniriiulite poole ning kui soovid taskukohaselt magada, siis rendi endale kusagil majas või korteris tuba. Nonii, need tublid kodanikud, kes eelmise lõigu kenasti läbi lugesid võivad endale tunnustavalt seljale (või kui keegi soovib siis ka mujale) patsutada - te polegi enam võhikud :)
Tegelikult juhtus eelmisel nädalal loomulikult veel nii mõndagi muud põnevat, millel oma järgmistes ridades ka pikemalt peatume.

Eelmise postituse lõpus viskasime õhku mõtte, et ehk läheme homme randa ja Harry rendib endale Margusega kahe peale kalli raha eest surfilaua. Noh tegelikkuses juhtus hoopis nii, et avastasime oma ülisuureks rõõmuks hotelli jõudes, et siit saab kohe päris tasuta laudu randa kaasa võtta. Suure õhinaga krahmasime kohe kaks pirakat lauda endale kaenla alla ja põrutasime kõik laineid vallutama. Vette jõudes saime aga oma suureks kurvastuseks üsna kiiresti selgeks, et me keegi ei oska surfata - fakt, mille oma suures õhinas päris ära unustanud olime. Kujutan ette, et kohalikele, keda küll õnneks eriti palju rannas näha ei olnud kuna oli tööpäev, tegid meie kummalised ukerdamise laua all, peal ja kõrval kindlasti palju nalja. Lõppkokkuvõttes otsustasime korraliku juhendamise saamiseni oma surfikärjäärile käsipidurit tõmmata ja leppisime hoopis bodyboard´idega (surfilaua väike õeke, millega sõidetakse kõhuli). Pidime nentima, et ka nendega saab palju nalja ja sõidumõnu ning oleme nüüd kõik neljakesti (meie 2 ja Margus ja Anne) juba päris osavaks hakkanud saama.

Kui rannas end lainetega mürades juba päris väsinuks olime rabelenud, otsustasime minna Cottesloe keskusse poodi. Muidu oli poeskäik nagu poeskäik ikka aga seekord koperdasime tagasiteel kummalise loodusnähtuse otsa, mida autorid ei oska teisti nimetada kui suuremat sorti papagoide pulmad. Nimelt möödusime tagasiteel ranna ääres asetsevast ca 10 puust koosnevast salust, mille olid vallutanud sajad, et mitte öelda tuhanded papagoid, saatjaks kõrvulukustav säutsumine, mille tugevust detsibellides võiks ehk võrrelda mõnes siseruumis 30 täistuuridel töötava V8 mootoriga. Sürrealistlik oli kogu seda etendust puude keskelt jälgida, tunne oli justkui oleks sattunud vanameister Hitchcocki suurteose "Linnud" tänapäevasesse värvilisse versiooni. Siinkohal rõhutaks, et isegi väga värvilisse, kuna meie versioonis olid kõik peategelased tohutult kirjud papagoid. Igatahes jälle üks spektaakel, mida meile kõigile armsas Eestis viibides jälgima ei satu.
Sel õhtul läksime randa istuma, kuulasime laineid, vaatasime tähti, jõime kamba peale ära paar pudelit hääd odavat veini ja mõtlesime, et krdi hea, et me ikka selle seikluse otsustasime ette võtta.
Järgmisel hommikul selgus, et kuna kõik hostelid Perthi kandis on ilmselt saabuva suve tõttu täis broneeritud, siis saame oma kahest toast alles jätta vaid ühe. Õnneks oli see meie oma, kus kokku sees kuus voodit. Nii saimegi natuke proovida kui halliks me end Marguse ja Annega koos elades ka ajame, kuna ilmselt ei saa see meie Austraalia seikluse ajal olema mitte viimane kord eluaset jagada. Muidu polegi nagu viga midagi aga nagu autorid ka eelnevalt kartsid, siis Margus ja Anne mõlemad väga kõvasti norskavad :) Ok-ok tegelikult siiski mitte...
Juba Eestist alates oli meie plaan olnud laenutada endale nelja peale siis Austraalias sõltuvalt sellest, kus parasjagu viibime, paari kuu kaupa mõni suuremat sorti korter või maja. Kahjuks selgus aga juba pärast esimese viie kuulutuse ülespannud inimesega telefoni teel suhtlemist, et alla 6 kuu keegi enda omandit välja üürida ei soovi, eriti veel kui tegemist on mingite kahtlaste töötute Ida-Euroopa seljakotiränduritega. Proovisin panna end austatud majaomanike sussidesse ja pean nentima, et mõistan nende soovimatust meile lühikeseka ajaks oma kinnisvara välja laenutada :) Samas ei ole meie kitsasse eelarvesse planeeritud aasta otsa järjest hotellis elamist, seega leidsime lahenduse tubade üürimise näol, mis on odavam kui hotellis elamine aga peaaegu sama paindlik. Nii saigi eelmisel nädalal veedetud mitmeid tunde endale tuba otsides. Otsimise tegi veel eriti mõnusaks see, et kui muidu käisime siin mere ääres ühe noobli restorani Wifit näppamas, siis nüüd õnnestus Margusel kõrvalasuva hotelli wirelessi võrgu kood lahti murda ja nii meile tuppa päris oma intenet tekitada, mis pärast proovimist osutus veel ka päris kiireks.
Kui esimesed kohad olid välja vaadatud, jõudis kätte aeg jalad kõhu alt välja tõmmata ja neid oma silmaga kaema minna. Esimene koht, kus käisime on senini ka kõige tugevama mulje autoriks. Maja oli väljast muidu kena, pisut päevinäinud aga korralik ning kuulutuse allosas mustvalgel kirjas oleva "must love animals" klauslile suuremat tähelepanu pööramata koputasime õhinal uksele. Siis läks lahti üks suuremat sorti eri toonides haukumine ning perenaine, meeldiva olemisega jutukas 50ndates proua, ilmus uksele saatjaks mitte üks ega kaks ega ka kolm vaid tervelt 4 koera. Nagu armas lugeja ilmselt arvab, siis seda see "must love animals" seal kuulutuses tähendaski aga ei- kardan, et siinkohal sa eksid. Pärast esimesest ehmatuset üle saamist näitas võõrustaja meile oma elamist ja selgus, et lisaks koertele on tal veel pirakas akvaariumitäis kalu ning tagahoovis puurisuletuna kümneid ja kümneid linde, kelle säutsumine oleks meid igal hommikul kell 5 kõige magusamast unest ärkvele ajanud, kui me sinna majja kolimise kasuks oleksime otsustanud. Jätsime selle loomaaiaga ruttu hüvasti ja lubasime, et jätame selle koha plaaniks B - ei tegelikult pigem plaaniks Z, või mis meil Eesti alfabeedis see viimane täht ongi.
Järgmisel päeval tegime hommiku poole jälle väikese surfi ning õhtu poole seadsime oma sammud linna poole taaskord üht korterit vaatama. Seekord sattusime väga mõnusa pesa otsa, heas asukohas ning toredate inimestega (ja ei ühegi loomaga). Paraku aga selgus, et me polnud ainsad, kellele see kuulutus silma oli jäänud ning mõned tunnid pärast vaatamas käimist potsatas Jaanika telefoni sõnum, sisuga "Tänan et tundsite meie maja vastu huvi aga me leidsime juba kellegi teise" Ühesõnaga mitte sina ei vali elukohta vaid elukoht valib sinu. Tubadega on nagu hotellikohtadega - oktoobrist alates pageb siia maailma kuklapoolele tohutustes kogustes seljakotirändureid, kes põgenevad oma sünnimaa sügise ja talve eest siia suvisesse kliimasse. Nii tekibki olukord, kus nõudlus peatumispaikate järgi on kordi suurem kui pakkumine. Ning nagu oma peaaegu juba austraallasest sõbrannalt Annikalt hiljem kuulsime ei tasu kinnisvaraportaalides kauem kui ööpäeva üleval olnud kuulutuste peale isegi aega raisata kuna need kohad on nagunii juba läinud. Aga nagu keegi tark kunagi öelnud on "Ei ole halba ilma heata" või oli see vastupidi.... ah polegi oluline, (olen kindel et terane lugeja nagu sina saab mõttest aru) igatahes oma kõige suuremas "ägedast korterist ilma jäämise" kurbuses avastasime hoopis midagi head, nimelt et siin müüakse supermarketites väga odava raha eest hiigelsuuri lasagne´sid. Sel õhtul uputasime igatahes oma kurbuse lasagnesse.

Järgmisel päeval käisime kesklinnas tööbüroos. Taaskord täiesti uus kogemus. Täitsime hunniku ankeete ja pabereid, vestlesime nõustajaga ning saime nädalavahetuseks hunniku kodutööd ehk igasugu teste wordi ja exceli tundmise kohta, mida autorid silma maha lüües peavad tunnistama, et veel (kell 23.56 pühapäeva õhtul) tegema pole hakanud aga seda ainult sellepärast, et prioriteet oled meie jaoks ikkagi SINA armas lugeja ja blogi tuleb enne teisi tegemisi valmis kirjutada:).
Samal õhtul käisime veel uut korterit vaatamas ja nüüd olemegi omale elukoha leidnud. Mõned rongipeatused (põhiline liikumisviis meil siin) kesklinnast eemal vaikses kandis asub ilus uus majake, mille sees asub ilus uus tuba koos ilusa uue suure voodi, ilusa uue kapi, ilusa uue laua ning päris oma ilusa ja uue WC ja vannitoaga. Selle elukoha väärtust meie jaoks ei kahanda isegi asjaolu, et peale meie elavad seal veel 2 Korea poissi ja 2 Jaapani tüdrukut. (Saab huvitav olema!!! :)) Sisse saame kolida alates 30ndast sel kuul ehk siis neljapäeval ning lubame sulle oma järgmises postituses siia lehele oma uuest pesast ka pilte üles riputada. Sinna juurde lisame ka jutu, kuidas me seal siis aasiast pärit noortega ühise keele leiame. Esmamulje järgi tundus kõigi inglise keel pisut lonkavat (Meelis äkki mäletab EBSi päevilt meie koolivendi/õdesid Hiinast, noh umbes sama :)

Vaikselt tõmbaks siis selleks korraks jutujärje kokku ja lõpetaksime seekord tervitustega heale sõbrale Margusele, kelle paremal näopoolel oli täna päeval surfates tänu hiigelsuurele lainele suur au kohtuda merepõhjaga... ja väga suure hooga :) Loodame et silm siniseks ei lähe ja kui läheb siis edu eelseisvatel tööintervjuudel :)

Lõpuks ometi Austraalias...

Alles see oli kui meie noortes ja rumalates peades hakkasid tekkima esimesed mõtteraasukesed ja ideeivakesed, et võiks aastakese või kaks veidi maailma vaadata ja mõnes muus riigis kui meie armastatud Eesti resideeruda...Alles see oli kui hakkasime vaikselt oma reisi planeerima ja reisikaaslasi otsima...Alles see oli kui perele ja lähedastele sai oma Austraalia-plaani tutvustatud, saatjaks ainult ammuli suud, jahmunud silmad ja küsimused stiilis " Mis teil siin Eestis siis viga on?". Alles see oli kui sai korda aetud viisaasjad ja ostetud lennupilet... ja nüüd siis lõpuks olemegi kohal - AUSTRAALIAS! Siin kängurude ja vesi-voolab-tagurpidi-potist-alla maal, millest saab meie kodu järgmiseks... noh ütleme, et vähemalt aastakeseks.

Aga kuna Austraalia kohta saad sina meie kullakallis sõber nüüd ikka pikalt lugeda siis kasutaksin veel viimast korda juhust mitte Austraaliast kirjutada, vaid kirjeldaksin enesele omases kummalises stiilis meie eelmise nädala sündmustest Bangkokis ja Singapuris. Vaid minutid pärast oma eelmise postituse internetti riputamist, kus muuhulgas kirjutasin et saame kokku Jaanika sõbranna Iviga, astus Ivi kottide all lookas meie hosteli stiilsesse vestibüüli ja temast sai kolmas eestlane, keda meil oli au oma rännakutel kohata. Kui Ivi oli ka oma toa kätte saanud põrutasime kolmekesi Bangkoki avastama. Meie hostel oli suhteliselt samas kandis kui eelmiselgi korral Bangkokis peatudes, seega oli kant meile juba tuttav ning näitasime nüüd ka Ivile kõike seda, mida eelmisel korral ise avastanud olime, saatjaks sellelgi korral kummaline ja mitte väga meeldiv aroom. Kõik need kolm päeva, mille kolmekesi koos Bangkokis veetsime olid meie saartel veedetud päevadega võrreldes väga tegusad. Esimesel päeval tutvusime meie hosteli ümbrusega, teisel päeval aga sõitsime Skytrainiga pisut kaugemale, et ka ülejäänud Bangkoki oma seal veedetud lühikese aja jooksul sisse ahmida. Ja kuidas me veel seda ahmisime :) Tänu ühele toredale kohalikule mehele, kes ilma igasuguse küsimiseta meile pikalt tänaval seletas, et tol päeval oli riigis püha ja kõik nii kohalikud kui turistid olid oodatud linna suurimaid templeid külastama. Sealjuures kostitas ta meid teadmisega, et tuk-tuki juhid, keda linnapeal mustmiljon ringi tuuritab, teevad tol päeval sõitu nendesse pühadesse majadesse vaid võileiva hinna eest. Ja ma mõtlen tõesti võileivahinna eest ehk 3 eeki nägu :)



Mõeldud-tehtud, haarasime tänavalt tuk-tuki ja käisime läbi imeilusatest templitest, külastasime kuldset seisvat Buddha kuju, millel kõrgust ca 45 meetrit ning tuk-tukijuhi suureks rõõmuks lasime end läbi sõidutada ka kahest ehtemüügi poest. Seal oli turistidel võimalik endale odavalt ehteid soetada ja tuk-tukijuhil endale turistide sinna meelitamise eest 5 liitrine bensiinitšekk saada.




Päeva viiimase peatuse tegime Bangkoki kuldse mäe juures, kuhu otsa nii Jaanika kui ka Ivi ronisid juba tuliuute ja kaunilt päikese käes sillerdavate kõrvarõngastega. Mäe otsast avanes väga ilus vaade Bangkoki linnale ja pidime ikka tunnistama, et see linn on paganama pirakas. Suur oli aga meie üllatus kui mäe otsast alla tulles oli meie tuk-tuki juht minema põrutanud - vaatamata tõsiasjale, et meie oma kukrut tema suunas veel kergendanud polnud. Mis seal ikka - tänud tasuta sõidu eest vennas mõtlesime kui uue tuk-tuki peale ronisime. Tol õhtul käisime veel ka Bangkokis ja Tais üldiselt suhteliselt legendaarset ping-pong showd vaatamas. Kes teab, mis see on, see teab ja lahti seletama me seda siinkohal ei hakka. Võime ainult öelda, et polnud just show, kus kaks meest mängisid lauatennist. Viimasele õhtul pani aga meie toredale Tai reisile ilusa punkti üks suuuuur elevant, kes meile keset kõige rahvarohkemat jalakäijate tänavat vastu jalutas. Ütleme, et ilmselt iga teist inimest oleks see ehk veidi rohkem liigutanud aga oma kuu aja jooksul Tais üllatume sihukeste sündmuste peale üha vähem. Tais ju ikka juhtub...

Järgmisel hommikul pakkisime oma kodinad kokku, sõime hommikust ja põrutasime lennujaama, kus meid ootas kannatamatult üks tore lennumasin, et meid Singapuri viia. Lend kestis ainult kaks tundi ja Singapuri saabudes üllatas meid eriti lahe ja eriti suur lennujaam, kust ei puudunud terminalide vahelt sõitvad skytrainid, tasuta kinod, hotellid jne. Pakuti muide ka tasuta bussiekskursiooni mööda Singapuri linna nendele, kellel oli järgmisel lennuni aega vähemalt 5 tundi. Meil oli (jep arvasid ära!) 4,5 tundi lennuni aega, seega jäime sellest toredast üritusest eemale aga autorite ajudesse jäid küll toppama lootuseraasukesed, et Singapuri tahaks küll ühel päeval ka ära näha.

Kui saabus aeg end Perthi lennule sättida avastasime kohe lennukisse astudes, et tegemist sigatoreda lennukiga, kus igal reisijal oma telekas ja mustmiljoni filmi ja mängu vahel võimalik endale sobilik leida. Kaks ja pool filmi hiljem teatas lennuki kapten, et hakkame maanduma. Kohe esimese asjana Perthi jõudes otsiti põhjalikult läbi meie kotid, kuigi siinkohal pole eriti põhjust end vist isiklikult tunda. Peaaegu kõigil reisijatel tehti sama. Näikse, et kohalikud elavad siin pisut paranolises hirmus oma õrna ja kergesti välismaa haigustega tasakaalust välja mineva looduse pärast. Igatahes konfiskeeritakse piiril kõikvõimalikud söögiained praktiliselt kõik, mis on tehtud puust ning tõepoolest isegi liiga mullased jalatsid. Meie oma varast midagi õnneks midagi olulist ei kaotanud, ainult Jaanikalt võeti ära kuus väikest pakikest lahustuvat kohvi kuna need sisaldasid piimapulbrit. Naeruväärne meie arust aga noo hea küll - jäägu neile siis nende reeglid. Kell 3 öösel olimegi lõpuks õnnelikult Austraalia kõige eraldatumas linnakeses Perthis. Kuna saabusime öösel ja oma ihnuskoiliku olemuse pärast ei soovinud esimese poole öö majutuse eest maksta, siis sättisime end Riiast juba tuttavatele lennujaama pinkidele magama. Hommikul läksime aga esimese asjana varavalges oma hosteli ja nõudsime tuba. Meie õnneks suutsidki nad meile suhteliselt kiiresti toa anda ja pärast oma kullakallist sõprade Anne ja Marguse äranägemist maandusime mõlemad hosteli pehmes voodis ning magasime juba enne kui pea patja puudutas. Pärastlõunaks suutsime siiski virguda ning Anne ja Margusega linna avastama minna. Nemad olid siia jõudnud päevake varem seega lasime neil endile giidi mängida ja meile vaatamisväärsusi tutvustada. Päris õhtul tegime väikese veinipeo (vein on siin sigaodav ja õlu suht kallis - nuuks) ning ühe korraliku piltide vaatamise. Meil olid meie Tai pildid, Margusel ja Annel omakorda nende ärasaatmispeo pildid.

Esimene õhtu Perthis olime pisut külmunud nägudega, kuna siin läks öösel ca 15 kraadini ja pärast Taid tundus see lausa kohutavalt külm. Nüüd aga tundub ilm olevat pöördunud ja päevad on olnud Tailikult palavad ning õhtud meeldivalt soojad. Loodame, et selline ilm jääb ka püsima. Eile kohtusime Harry kalli ristiema tuttavatega siin Perthis Theresa ja Chrisiga, kes tegid meile äärmiselt informatiivse linnatuuri ning andsid sisseseadmiseks palju hääd nõu. Seega Marita, kui sa seda loed siis suur aitäh sulle kontaktide eest!



Täna kolisime oma esialgsest elukohast ookeani kaldale elama, kuna seoses soojade ilmadega soovisime oma päevi pigem vee lähedal veeta. Homme mõtlesime ehk Margusega kahepeale surfilaua rentida kuna täna lihtsalt niisama ujumas käies pidime nentima, et lained on siin ikka märksa teist masti kui kodusel Eestimaal.

Aga tõmbame siis siinkohal oma jutujärje kokku ja ütleme: "Järgmise postituseni kallis lugeja!"

PS Meil on nüüd uued austraalia mobiili numbrid, seega kui keegi soovib ühendust võtta, siis Harry tel on +61449006132 ja Jaanika number on +61449006910.

Viimased seiklused Taimaal

Täna on üks väga kurb ja kole päev austatud lugeja. Tänase päeva kurbust ja koledust on pea võimatu üle rõhutada. Nimelt olime eile õhtul sunnitud hüvasti jätma oma armastatud paradiisisaartega, mis tegid viimase ca 3,5 nädala jooksul meie elu ilusaks nagu pildiraamatus ja jätsid meie hallidesse ajurakkudesse tohutustes kogustes sigatoredaid mälestusi. Kuid eks iga muinasjutt peab ükskord läbi saama ja oleme ka meie oma otsaga tagasi ses suures ja kõledas Bangkokis.


Aga siinkohal võtaksin sind austatud lugeja käekõrvale ja viiksin su mõned ilusad päevad ajas tagasi, et anda ülevaade meie viimastest päevadest kohas, mida me armastame hellitavalt kutsuda "saarekesteks". Peale oma eelmist postitus Koh Taolt on juhtunud nii mõndagi head ja muudki veel. Oma eelviimasel päeval seal sukeldujate paradiisis otsustasime võtta ette ühe toreda paadireisi, et käsikäes helesinises ja sillerdavas vees snorkli ja maski abil kaunist mereelu kaeda. Kuigi viimastel päevadel olime seda küll erinevatest sügavustest ja iga nurga alt juba pisut näinud, oli siiski hoopis teine asi kahekesi koos seda ilu nautida ja pärast muljeid vahetada. Ning olgem ausad Koh Tao ümbruses paiknevad riffid ja korallid pakuvad iga kord vaatamiseks midagi uut. Nii nägimegi veel mitmeid kirjuid kalu ja koralle, millele vaatamata ohtrale sukeldumisele ja snorgeldamisele eelnevatel päevadel, silm varem peale sattunud polnud. Snorgeldamise vahepeale peatusime ka kohas, mida rahvasuu tunneb "Twin Peaks"ina. Tegemist siis kahe kõrvuti asetseva saarekesega mida ühendab ca 300 meetri pikkune ja 10 meetri laiune liivariba. Mõlemad saared on sisuliselt kivihunnikud, kuhu on võimalik mööda eriti kahtlase olemisega puutreppi üles vaadet imetlema ronida. Ning nagu sa juuresolevalt pildilt näha võid oli vaade seda turnimist väärt.

Muide sealsamas peatuskohas õnnestus meil üle elada ka kõige korralikum troopiline torm, mida meie silmad veel näinud olid ning sellist mürtsu ja körtsu meie armastatud isamaal juba kogeda ei saa. Müristas nii kõvasti, et lõi kõrvad huugama justkui oleks mõned tunnikesed rokkkontserdil kõlarite kõrval passinud ning kallas kui oavarrest oleks siinkohal kerge understatement. Aga sama kiiresti kui torm kohale saabus oli ta ka läinud ning ei läinud kaua enne kui päike taas taevakaarel säras ning meie niigi punakaid turjapealseid paitas.

Järgmisel hommikul oli aeg jätta Koh Taoga hüvasti ning öelda "Tere Koh Samui" (Autori märkus: teravamad lugejad on ilmselt läbi hammustanud et Koh tähendab Tai keeles saart ja millegi pärast kasutatakse seda siin alati saare nime ees.) Järjekorras juba kolmas saareke, kus peatusime oli mitmete seal varem viibinute arvates kolmest saarest kõige suurem, turistilikum ja ka hinnataseme poolest kõige kallim. Seega, mitte just piraka eelarvega turistid nagu me oleme, planeerisime oma reisi nii et veedame seal ainult mõned päevad. Seiklused hakkasid juba muidugi juba enne saarele jõudmist kui Koh Taol laeva oodates hiilis meile ootamatult selja tagant ligi eelmise päeva tormi kaksikvend ja kastis kõik laeva oodanud inimesed läbimärjaks. Kui alguses veel prooviti pisut varju otsida siis pärast tundus kõigil suhteliselt poogen olevat. Nalja hakkas saama alles siis kui laev (midagi sarnast nagu Naissaare ja Mandri vahet seilav Moonika) lõpuks kohale jõudis, kogu läbimärg inimesteparv laeva sisse vihma käest varju tormas ja oma suureks õuduseks avastas, et kajutis huugab täiel võimsusel konditsioneer ning temperatuuri võis olla 20 ringis. Siis läks lahti üks suuremat sorti kuivatuste ja kampsunite otsimine ning võin kihla vedada, et 2/3 sellel reisil viibinutest ka järgmisel päeval nohuga ärkas. Meie vist õnneks küll pääsesime aga autor koputab siinkohal igaks juhuks kolm korda vastu puud.


Koh Samuile jõudes pidime nõustuma eelpoolmainitud "varem saarel viibinutega", et tõepoolest on saar turistilikum ja pisut kallim. Leidsime endale toreda elupaiga kahe suurema asula vahel, kaljunuki peal, kust avanes hingemattev vaade merele ja saare kaunistele randadele. Kuna saar oli suurem kui eelmised kaks, leidsime et oleks paslik rentida endale ringi liikumiseks roller. Sellega sai siis mõlemad suuremad asulad läbi kärutatud ja kohaliku eluga tutvutud. Peame tunnistama, et oleme õnnelikud, et selle saare peale nii väikese osa oma hindamatust puhkuse ajast pühendasime, sest eelmised kaks saart olid meile oluliselt sümpaatsemad. Enim jäi ehk meelde viimasel õhtul vaadatud Tai poksi show, kus nii mehed kui naised kordamööda paarides üksteist oimetuks tagusid. (Tai poks olla üks maailma jähkramaid võitluskunste, kus lubatud lisaks tavalistele käe ja jalalöökidele ka löögid põlvede ja küünarnukkidega) Vaatasime kokku ära 5 matši, millest ainult üks naiste matš ei lõppenud knock-outiga.


Järgmisel hommikul aga alustasime oma 700 km teekonda tagasi Bangkoki, kus muuhulgas peatume seekord väga lahedas kohas nimega Lub D (siinkohal tänud Maarjale) mis meie eelmisest Bangkoki hostelist erineb kui öö ja päev või veel natuke enamgi. Täna ilmselt õnnestub meil kohata ka esimest eestlast üle pika aja nimelt Ivi, Jaanika sõbranna peaks plaanikohaselt täna Bangkoki lennuväljal maanduma ja oma tee siia hostelisse leidma. Seekordne Tai pealinna külastus ei ole meil oluliselt pikem kui eelmine, sest juba 16 okt. pärastlõunal lendame kui linnukesed Singapuri ja sealt juba edasi Kängurudemaale. Seega käesolev kirjatükk jääb meie viimaseks postituseks siit endisest Siiamist ja uusi lugusid võite oodata juba aborigeenidemaalt.
Jääbki üle soovida sulle kallis lugeja, et olgu su elu järgmise postisuseni kui lill!

Koh Tao - scuba diving paradise

Me kallid kodused,
Olete kogunenud siia, igaüks oma raali taha, et sel kaunil päeval lugeda Harry ja Jaanika ühistest seiklustest endises Siiamis. Kui kellegil peaks midagi selle vastu olema siis kirjutagu kohe kommentaaridesse või vaikigu igavesti.

Kõigepealt tahame teie ees siiralt vabandada, et pole juba nii kaua siia lehele miskit postitanud. Aga ehk pärast selle jutu lugemist mõistate, et asi ei tulene niivõrd laiskusest vaid pigem asjaolust, et kõnealusel seiklejapaaril on viimastel päevadel olnud lihtsalt väga palju teha.

Oleme end sisse seadnud saarel nimega Koh Tao. Tegemist on suhteliselt väikse ent see-eest imeilusa saarekesega, mis on umbes pooleteise tunni paadisõidu kaugusel meie eelmisest elutsemiskohast, Koh Phanganist. Kui meie eelmine kodusaareke oli tuntud meeletu pidutsemise ja kuu iga faasi ülistamise poolest, siis praegune on koduks maailma suurimale sukeldumiskoolile Ban's Diving. Sinna meiegi oma sammud seadsime, sest Harry - see jäärapäine purikas, oli nõuks võtnud endale päris oma avamere sukelduja paberid teha. Seda sel lihtsal põhjusel, et Koh Tao saareke on väidetavalt kõige odavam koht maailmas kus endale sihukesed paberid teha saab. Ja loomulikult sellepärast ka et ta väga tahab ja arvab et sukeldumine on jumala lahe. Igatahes viimased kuus päeva on ta teinud kaks kursust järjest ja kannab nüüd tiitlit Advanced Open Water Diver. Edasipidi paluks kõnealuse poole pöördudes öelda see tiitel tema nime ette :)

Momendil on kursused juba läbi ja nüüd saab jälle mõned päevad niisama mitte-midagi-peale- päikese-käes-lebamise teha. Harryl on nüüd logiraamatus kirjas 9 sukeldumist sh, öine ja sügav (30m) ning lisaks õnnestus tal (küll kaugusest aga siiski) päris oma silmaga päris elus haid näha. Jaanikal on kirjas 5 snorgeldamist ja tal õnnestus näha tuhandeid kirjuid kalu ja koralle, millest ta küll kahjuks ühtegi identifitseerida ei suutnud. Tegelikult siiski ühe suutis ja see on Clownfish ehk rahvakeeli rohkem tuntud kui kalapoeg Nemo. (Uskumatu kui õpetlikud võivad multifilmid olla :)
Igatahes on meie eluke möödunud enamasti lainetel loksudes või nende all chillides. Pidutseda jõudnud eriti ei ole, kuna äratuskell, see saatanasigitis, on meid igal hommikul juba kella 7-8 paiku ärkvele laulnud ja sellest tulenevalt oleme ka varakult põhku pugenud. Aga tegelikult on see hea ka, sest pärast pisut enamat kui kahte nädalat Koh Phanganil kulus meie maksadele väike puhkus ära.
Kuna me ei plaani siin eriti pikalt peatuda siis otsustasime end siin veidi poputada ja võtsime esimest korda oma reisi jooksul KONDITSIONEERIGA toa. Tulemus oli muidugi see, et esimesel päeval ja ööl tundsime end suurepäraselt ja peale seda sai Harry endale suurepärase nohu. Nüüd oleme targemad (aga ikka mitte eriti targad :) ja hoiame konditsioneeri pisut soojema peal.

Järgmistel päevadel plaanime nagu juba mainisin eriti mitte midagi teha. Võib-olla võtame ette väikese paadireisi ümber saare ja siis mõne päeva pärast ilmselt lahkume siit toredalt laiult mõnele teisele, kuna olgem ausad kui sa just parasjagu ei sukeldu siis pole tegemist just huvitaivama saarega maailmas.

Aga sellest juba järgmisel korral, mis loodetavasti juhtub kiiremini kui seekord. Seniks aga pidage vastu sõbrad, praegu on küll sügis aga kevad pole enam kaugel :)!