Napsuvaba kuu!

Päev 31... käed ei värise, enesetunne on hea. Oleme nüüdseks kõik pika mai kuu kolmkümmend ja üks päeva ilma tilkagi alkoholi sisse võtmata mööda saatnud. Oleme uhked... oleme uhked selle üle, et suutsime kiusatusele vastu panna ja seeläbi oma Austraalia reisi jooksul kõvasti vatti saanud maksasid vähemalt kuu aega säästa. Oleme uhked, et saime oma väsinud ja kulunud pangakaardikesele kohaliku Liquorlandi poe õela olemisega makseterminalist väikese puhkuse anda. Oleme uhked, et elamisväärse elu elamiseks pole meile tingimata alkoholi vaja. Ja oleme uhked, et see polnud meile kummalegi ülemõistuse raske. Kuid samas peame tunnistama, et oli aegu kus kiusatus oli suur. Meenuvad päevad kui saabusime 34 kraadise leitsakuga kell kolm pärastlõunal töölt ning enne higisena diivanile vajumist kallasime omale külma klaasi... vaarikamorssi. Veel meenuvad meie vähesed ühised vabad õhtupoolikud kui vurasime oma pisikese tumesinise rolleriga, pitsa ja muude piknikutarvetega varustatult Cable Beach´i meie tagasihoidlike kogemuste põhjal üht maailma ilusaimat päikeseloojengut nautima ning jõime... (jep arvasid ära!) jälle vaarikamorssi. Oleme uhked, et meil jätkus piisavalt tahet, otsustavust ja järjekindlust, et plaan paika panna ning sellele kiusatuste kiuste kindlaks jääda, sest kui me tagasi Eestisse tuleme läheb meil kõiki neid iselooomuomadusi oma plaanide ellu viimiseks väga vaja. Ühesõnaga oleme lihtsalt uhked...enda üle!

Täna õhtul kui kell tiksub sekundi üle südaöö korgime lahti ühe või kaks siidri- ja õllepudelit ja joome. Mitte sellepärast et vaja oleks, vaid sellepärast et kogu sellele maikuus-me-ei-joo ettevõtmisele omamoodi sümboolne punkt panna. Me ei tea kas võtame kunagi veel mõne taolise projekti ette aga oleme õnnelikud, et seda tegime, sest õppisime seeläbi enda kohta midagi uut: Kui me ainult tahame siis jätkub meil järjekindlust, et teha ükskõik mida! (Loodan et see ei kõla sulle hea lugeja nii imalalt kui meile oma juttu pärast üle lugedes:)

Proovime nüüd aga viia jututeema millegi muu kui meelemürkide tarbimise või õigemini mittetarbimise peale. Kirjutame sulle, hea lugeja natuke meie kliimast. Nagu sa ehk meie eelmistest toredatest blogipostitustest või lihtsalt eestlasele omasest kõrgeltarenenud loomulikust intelligentsist tead, siis on siin Austraalia loodeosas Broome'i linnakeses sisuliselt kaks aastaaega. Märg ja kuiv. Märg hooaeg tähendab seda, et väljas on väga kuum, õhuniiskus sülitab suure kaarega igasugustele normaalsuse piiridele ning sajab üsna tihti. Kuiv hooaeg mis on ühtlasi ka turismi kõrgaeg tähendab aga seda, et temperatuur ning õhuniiskus kukuvad isegi valge inimese jaoks enam-vähem üleelatavatesse piiridesse ning taevataat lõpetab igasuguse inimestele krae vahele tilgutamise.

Hetkel on toosama kuiv hooaeg umbes kuukese või kaks juba peal olnud ning peame tunnistama, et viimasel ajal oleme sunnitud taas tutvust tegema koleda tundega mis kannab nime "külm". Päeval on ikka hea soe olla, sest kraade üle 30-ne, kuid hilisõhtuti ja varahommikuti kukuvad siin temperatuurid lausa 18ne kraadi peale ning lühikeste pükstega rolleriga tööle või koju vuhisedes oleme oma lõugadele üle pika aja jälle põhjust lõdiseda andnud. Kohalikelt oleme kuulnud hirmujutte, et juuni lõpus - juuli alguses võivad siin öised temperatuurid kukkuda isegi alla 10 kraadi. Jah lugesid õieti - alla 10 kraadi! Noodsamad hirmuäratavad hirmujutud on meid pannud oma seljakottidesse sukelduma ning sealt põhjast ammuilma unustatud ning ämblikuvõrkudega kaetud kampsuneid ning jopesid välja kookima. Nii ongi viimasel ajal Broome'i tänavatel näha olnud üsna naljakat vaatepilti. Kujutage ette ühte pisikest sinist rolllerit, mille pisikesele istmele on pika harjutamise tulemusena kuidagi ära mahutatud põhjamaiselt suure kasvuga (loe tagumendiga) Harry ja imeilusa kasvuga (loe: tagumendiga) Jaanika. Nagu see poleks veel piisavalt naljakas manage ette pilt valgetest munakujulistest kiivritest nende peas, päikeseprillidest nende päikesest põlenud ninadel, lühikestest pükstes nende jalas ning paksudest kapuutsiga kampsunitest nende seljas milledele on veel igaks juhuks peale visatud kaks aastat kotipõhjas vedelenud talvejoped. Kui see kirjeldus teil isegi muiet suunurka ei toonud siis oleme me küll kirjanikena nii läbipõrunud kui läbipõrunud ühed kirjanikud üldse olla saavad, sest isegi meil on raskusi nendel rollerisõitudel eneste üle mitte naerda.

Kui nüüd muidugi järele mõelda siis mõnes mõttes on see temperatuuride kukkumine isegi hea asi, sest see annab meie organismidele väikese "heads up'i" sellest mis meid Eestis ootamas on ning ühtlasi meile hea põhjuse enne augustikuist Virumaale naasmist meelde tuletada kuidas kasutatakse põhjamaiseid külma vastu võitlemise relvasid nagu kampsun, jope ning Jägermeister (juunist võime ju jälle juua:). Kuigi peab mainima, et kui hetkel on isegi 18 kraadi meie jaoks külm, siis tagasi tulles saab Eesti temperatuuridega harjumine olema ikka kohe vääääga raske...
Lõpetuseks saadame siit Austraaliamaalt ühe hiigelsuure õnnitluse Jaanale ja Tiidule abieluranda sõudmise puhul. Loodame et teie pulmad olid täpselt nii ilusad kui lootsite ja naudite mesinädalaid veelgi rohkem :)!!!

PS: Lihtsalt väikese ääremärkusena tahtsime sõbraliku soovituse anda, et kui auväärt lugeja peaks samuti kunagi plaanima ühe karske kuu teha siis ehk oleks veebruar see kõikse parem valik ! :)

Muinasjutt

Ühel kaugel-kaugel maal, seitsme mäe ja mere taga, suures-suures Kängurumaa Kuningriigis elasid kord üks tüdruk ja üks poiss. Nende nimed olid Jaanika ja Harry ning nad olid hästi-hästi toredad ja head inimesed ja armastasid teineteist väga. Nad rändasid selle suure maa peal tubli mitu aastat mustlaste kombel ringi kuniks jõudsid lõpuks selle piraka Kängurumaa Kuningriigi loodeossa, pisikesse linnakesse nimega Broome ning hakkasid seal usinasti tööl käima.
Nad töötasid suures ja uhkes lossis mis asus vahetult linna ilusaima ranna ääres. Kuna see loss oli nii ilus ja uhke ja otse ranna ääres siis käis seal lossis kogu aeg palju külalisi. Osad külalised käisid seal lossis niisama puhkamas, osad käisid seal sünnipäevasid või pulmasid pidamas, osad sattusid sinna aga hoopis mõnda seal lossis korraldatud konverentsi külastades ja mõned leidsid et see on lihtsalt tore koht kuhu oma armukest viia. Ega tegelikult polegi see nii oluline miks need külalised sinna sattusid, oluline oli see ,et selles lossis polnud mitte kunagi külalistest puudus.
Meie muinasjutu peategelased Jaanika ja Harry rabasid seal lossis kõvasti tööd teha. Jaanika töötas ühes selle lossi kolmest ilusast söögisaalist nimega "Päikeseloojangu Baar ja Grill". See söögisaal kandis sellist glamuurset nime sellepärast, et see asus otse ranna kaldal ja sealt avanes igal õhtul ookeani sini-sinistesse vettesse loojuvale päikesele võrratu vaade. Jaanika, kelle ülesandeks oli külalistele söögid ja joogid ette toimetada hoolitses oma külaliste eest alati väga hästi ning tänu sellele oli ta söögisaali pidajate ja ka külaliste seal väga kõrges hinnas.

Harry töötas aga hotelli teises otsas ning tema töö oli teha saabuvatele külalistele oma valge kaheksa inimest mahutava elektrilise hobusega lossi pirakal territooriumil väike tuur ning aidata nad oma kaugelt maalt kaasa toodud pakkide ja kompsudega nendele broneeritud külalistetuppa. Kusjuures alati oli nii, et mida rohkem ja raskemad pakid ja kompsud külalised omale kaasa pakkinud olid seda tõenäolisemalt asus nende külalistetuba üleval korrusel. Kuna ka Harry hoolitses külaliste eest väga hästi siis oli ka tema lossipidajate ja külaliste silmis väga kõrges hinnas.
Nii need Jaanika ja Harry siis töötasid seal ilusas ja uhkes lossis juba lausa kuus nädalat peaaegu puhkepäevadeta. Oma harvadel vabadel päevadel käisid nad linnakese söögisaalides õhtustamas või ühes linnakese keskel asuvas majas, suures saalis seina peale riputatud valge lina pealt liikuvaid pilte vaatamas. Elu oli rahulik, lihtne ja suhteliselt sündmustevaene. Jaanika ja Harry olid sellega loomulikult arvestanud sest nad olidki sinna Broome linnakesse tööd rügama läinud. Nimelt tahtsid oma allesjäänud ajaga Kängurumaa Kuningriigis võimalikult palju kulda ja karda säästa. Nende päriskodu ei olnudki tegelikult Kängurumaa kuningriik vaid hoopis väike ent selle eest suure südame ja toredate inimestega Viru Kuningriik mis asus Kängurumaa Kuningriigist seitsme maa ja mere taga. (Tundub et muinasjuttudes on ainult üks pikkusühik kas pole...) Nad plaanisid umbes kolme täiskuu pärast omale paar paari seitsme pennikoorma saapaid muretseda ja päriskoju tagasi joosta. Et nad aga päriskoju kohale jõudes päris kerjusteks ja hulkuriteks hakkama ei peaks, vaid saaksid õnnelikult elu lõpuni elada siis tuli neil veel natuke aega seal Broome'is tööd edasi teha.

Lõpp


Nojah see tuli pisut teistsugune postitus kui tavaliselt... Eks ta üks paras muinasjutt oli aga loodame et nautisite seda sellegipoolest. Kahjuks pole meil sulle tõepoolest hetkel mitte midagi muud kirjutada. Ahjaa, üks asi võib-olla oleks, nimelt tegime siin omavahel sellise diili, et mai kuus me tilkagi alkoholi ei võta. Mõtlesime et säästame veidi raha ja tervist. Täna on 19nes mai ja pole hullu midagi see karsklase elu. Peab lihtsalt olema kogu aeg midagi teha - meie puhul on selleks töö, mida rabame teha minimaalselt 6 päeva nädalas aga vahest ka näiteks 17 päeva järjest. Suured musid kõigile ja kirjutame kohe jälle kui midagi põnevat juhtub.

PS: Kuna oleme järgmised kolm kuud kindlasti paiksed siis võite vabalt meile kirjutada joonistada või midagi magusat saata aadressil:

Jaanika and Harry,
Unit 28, P.O. Box 77,
Broome 6725, WA,
Australia