Viimane postitus

Tahaks oma koju ja oma autot ja oma vanaema kartulisalatit. Tahaks sauna ja eesti õlut ja laia siidrivalikut. Tahaks oma sõpru ja tuttavaid ja peret ja ema-isa koera Richardile nii kaua palli visata, et käsi ära väsib. Reisimine annab inimesele nii palju aga kui lähed pikemaks ajaks pead arvestama, et lähedaste juurest eemal olemine teeb haiget. Loomulikult saad Skype'i ja uudisteportaalide kaudu kõigest kodumaal juhtunust üsna tervikliku pildi aga see ei ole sama kui vahetult nende juhtumiste kõrval olla. Oleme jäänud ilma sünnipäevadest ja niisama vahvatest pidudest, pulmadest ja lahkuminekutest, sündidest ja surmadest. See on tegelik reisimise hind, mitte see kui palju su lennupilet või hotellituba maksab.

Raske on seda viimast Austraalia blogi postitust kirjutada... Tunnen survet panna siia kirja kõik mis me tegime-nägime-kogesime aga kuidas sa võtad kokku ja paned mõnele A4'le kõik viimase kahe aasta jooksul tehtu?

Ütleme lihtsalt, et me ei kahetse midagi! Ei kahetse, et selle reisi ette võtsime, et oma kindlad töökohad Eestis üles ütlesime, et oma korteriraasukese võõrastele elada andsime. Me ei kahetse mitte midagi! Sest kõik mis me saime oli seda miljon korda väärt. Kõik need elamused, uued ja tihti proovilepanevad olukorrad, sajad ning sajad uued tutvused ja kümned ja kümned uued sõbrad, keda me oma rännakutel leidsime, olid kõike seda väärt millest me Eestis lahkudes ilma jäime. Tunneme et oleme kasvanud inimestena ja paarikesena ning silmaring on kasvanud korda 100.

Nüüd oleme siis juba oma kaks nädalakest tagasi Eestis olnud. Lennujaamas oli inimesi vastas oma 15 jagu, kõigile kes võtsid vaevaks tulla - suur aitäh, tegite meie kojutulemise nii toredaks ja soojaks! Praegu käime usinalt sõpradel ja sugulastel külas ning muljetame oma reisist ja elust Austraalias. Enamik pereliikmetest ja sõpradest on tegelikult juba muidugi sellesama blogi vahendusel meie tegemistel silma peal ka hoidnud aga eks mõni asi on ikka juurde rääkida ka.

Me tahame sind tänada armas lugeja et oled need viimased kaks aastat meiega olnud. Oled jaganud meie pika reisi toredaid ja vähem toredaid juhtumisi ning just tänu sinule oleme end iga natukese aja tagant kokku võtnud ning mõtted ja emotsioonid paberile pannud.
Meile jäävad Austraaliat meenutama sajad või isegi tuhanded imeilusad fotojäädvustused.
Niisiis veel viimast korda edastame sulle ühe suure virtuaalse kallistuse ning tänud lugemise eest ning jätame sinuga hüvasti!
Jaanika ja Harry

THE END

Viimased Austraalia elamused...

Ja ongi ta käes - aeg Austraaliaga hüvasti jätta. Käesoleva loo kirjutamise (mitte postitamise) hetkel istume me Jetstar'i lennul Perthist Singapuri. Lennumasina kapten on just "Seatbelt" tulukese välja lülitanud ja nüüd võib turvaliselt oma läpaka kotist välja kiskuda ja usinalt trükkima hakata. Lennuk on inimesi täis, jalaruumi on üllatavalt heldelt, Jaanika pea on asetatud Harry õlale ja alanud on suuremat sorti nokkimissessioon. Keskmiselt umbes üks kord iga kahe sõna kohta mis Harry oma pisikesse sülearvutisse toksida jõuab. (vahest isegi kord sõna kohta kui tegemist on sõnadega nagu nokkimissessioon või sülearvuti) Armas...
Ongi läbi! Meie ligi kaks aastat kestnud seiklus mille käigus tegime sellele maailma suurimale saarele põhimõtteliselt ringi peale on läbi. Kahju!

Viimased päevad siin Austraalias möödusid meil suhteliselt rahulikult. Esmaspäeva õhtul tegime Jaanika töökaaslastega väikesed joogid mängisime veidike pokkerit. Oli väga mõnus väike seltskond ja veetsime väga toreda õhtu, mille käigus nii mõnigi Jaanika ülemus pisar silmis Jaanikal jääda palus :)
Teisipäeval tegime rannas meie toreda Broome'i sõpsi Kelini karmide ent õiglaste juhtnööride (nali - ei olnud karmid juhtnöörid) järgi rannas ka väikese photoshoot'i et oleks veel viimased ilusad pildid mälestuseks Broome'ist ja Cable Beach'ist. Pildid said superilusad - aitäh Kelin!
Kella 14.00ks olime aga bookinud omale kaks kohta vaalavaatlus paadil, sest üks suuuuuur linnuke oli meil sellel Austraalia reisil veel to-do nimekirjast puudu. Loomulikult siis kohtumine maailma suurimate imetajatega. Kohe kui randa jõudsime oli selge et tol päeval olid ookeanijumalad pisut tigeda olemisega. Paat loksutas ikka päris korralikult ning see tegi Harryl olemise pisut kehvapoolseks. Ja nii juhtuski et kui vaalad end viimaks näole andsid hakkas enamus pardale kogunetutest usinalt pilte klõpsima, Harry aga hoopis üle ääre vaalu toitma :). Veel nägime ära suured-suured kilpkonnad ja isegi mereussi. Viimase elukaga oli veel selline lugu et hea et teda oma Austraalia reisi eelviimasel päeval nägime muidu oleks võibolla harvemini ookeanis ujumas käinud. Igatahes vaalad sai nähtud (ja toidetud) ja Jaanika jäi reisiga väga rahule, ainult Harry arvas, et ta oleks saanud tol pärastlõunal oma aega ja raha kuidagi teisiti otstarbekamalt kulutada.

Ja oligi käes kolmapäev ja aeg hakata lennuki peale sättima. Kompsud vaja kokku pakkida, sõprade ja endiste töökaaslastega viimased kallid teha ning kopsud veel viimast korda Austraalia õhku täis tõmmata. Ilmselt pole meil nüüd päris tükk aega siia maailma otsa asja... Lennuki peale saime probleemideta ja neile kes mõtlevad, et kas võttis silmad märjaks ka kui lennuk õhku tõusis siis ei, veetsime küll kaks toredat aastat siin aga kodu on ikka Eestis ja sinna minna pole kunagi kahju.

Kapten teatas just, et hakkame 15 minuti pärast maanduma ning see ajas Jaanika üles. Kahju mulle meeldib kui ta niimoodi mu õla peal tukub, tunnen ennast kuidagi kasulikuna.

Tsauka!

Naasmisplaanidest...

Uskumatu kas pole kui kiiresti see ajakene ikka lendab. Me oleme tänaseks päevaks Eestist juba peaaegu kaks aastat ära olnud. Kaks aastat! See on ikka tegelikult hiiglama pikk aeg... ja see on nii ülivägamaru siva möödunud, et kohe hirmus hakkab. Aga oh neid elamusi ja mälestusi mis meil siin ajukäärudesse kogunenud on... Neid ikka jagub!

Ja nüüd on meil aeg oma kahe aasta jooksul peamiselt plätudest ja maikadest kogunenud garderoobist sorteerida välja Eesti sügisese kliima jaoks sobivad riided, need kenasti seljakottidesse kõikide suveniiride ja kingituste vahele ära paigutada, seejärel seljakotid kuidagipidi turjale upitada ning sammud 18ndal augustil Broome lennujaama seada. Kui kõik läheb plaanipäraselt siis peaksime pärast 6 edukat õhkutõusmist ja 6 edukat maandumist Tallinna Lennujaamas oma Austraalia kuumast päikesest pruuniks kõrbenud koivakesed üle pika aja taas Maarjamaa pinnale asetama. Vahepeal teeme väikese päevase peatuse Singapuris ning peale seda teeme 3 päevase puhkuse Londonis ning siis ongi kõik meie reisimised natukeseks ajaks reisitud. Saabume Tallinna esmaspäeval 23ndal augustil kell 21.00 Air Balticu lennuga Riiast.
Kui keegi on meie naasmise üle nõnda entusiastlikult meelestatud et tahab lennujaama meile vastu tulla ja esimese 10 kallistaja hulka pääseda siis soovitame millalgi tol pärastlõunal netist igaks juhuks üle vaadata et kas lend on ikka õigel ajal tulemas.

Oleme igatahes kojutuleku üle väga põnevil ja igatseme teid kõiki väga. Ükskõik kas viitsid end lennujaama vedada või mitte loodame sind juba varsti näha!

Jaanika ja Harry

Sõbrad tulevad ja lähevad

Ühel toredal reede pärastlõunal mitte palju aega sealt edasi kus meie eelmine blogi otsa sai jõudsid siia Broome meie hääd sõbrad Airlie Beachi aegadest Getter ja Merilin. Nemad olid mõnda aega Perthi lähedal ühes farmis ubinate noppimisega mammonat teeninud ning võtsid siis ette nii mõnedegi inimeste poolt eriti riskantseks tembeldatud ettevõtmise ehk siis hääletasid terve tee Perthist Broome'i. Väidetavalt olevat siin Austraalias igasuguseid maniakke kellele meeldib ei-milleski-süüdi-olevaid noori hääletajaid peale võtta ja nendega siis jumal teab mida teha. See loomulikult meie vapraid sõpru ei hirmutanud ning ligi nädala kestnud sõidu järel nad end täiesti elusate ja tervetena (kui väikene nohu välja arvata) Broome´ist leidsidki. Jällenägemisrõõm oli suur ning muljetamist oli küllaga. Ega me neile palju hingetõmbe aega ei andnud sest juba pühapäeval tirisime nad nende esimesele Broome rannapeole.

Nimelt olid siit Broome´ist lahkumas üks tore eesti paarikene Marin ja Gristo kellega meil oli au selle aasta Jaanipäeval siin Broome´is tutvuda. Peole vedas ennast kokku oma 15-20 inimest ning nalja sai palju-palju. Meie osalesime peol vahetustega, nimelt oli Harryl parasjagu käsil viimane sats öövahetusi ehk siis ta pidi kella 23.00ks tööle minema Jaanika aga lõpetas oma töö alles 22.30. Korraks ikka nägime teineteist ka, andsime väikese teatepulka sümboliseeriva musi ja siis läksime mõlemad omateed - kes tööle, kes peole. Järgnevatel päevadel võttis küll päris mitu pesemiskorda aega enne kui lõkkesuitsu haisust lahti saime aga asi oli kindlasti kogu seda küürimist väärt :)

Peale pühapäeva vegeteerisime paar päeva niisama, hommikul käisime rannas, õhtuti tšillisime niisama, tüdrukud käisid isegi nii mõnelgi korral rannas pidutsemas ja magamas kuniks jõudis kätte neljapäev ehk siis kõige suurem peoõhtu Broome´is. Meil mõlemal oli selle toreda päeva auks omale ka vaba päev küsitud ning alustasime peoga juba varakult. Ja mille muuga on parem ühte peoõhtut alustada kui ühe suure laari sushiga. Meiega ühinesid ka Getteri ja Merksi sõbrad Asso ja Kapa ning hiljem hüppas läbi ka veel üks vahva Broome`is elutsev eestlane Kelin. Jagasime töö kõigi vahel ära nii, et igaüks tegi paar rulli ning kuigi poistel oli see alle esimene kord sushit teha said nad sellega pärast paari näpunäidet suurepäraselt hakkama. Sushi loputasime alla suure koguse õlle ja üle pika aja ka paari pitsi viinaga nii, et kui kella 22.30 paiku sammud ööklubi poole seadsime olid kõigil juba kõhud väga ja pead üsna täis.
Ööklubi kuhu läksime oli loomulikult kurikuulus Oasis kus neljapäeviti toimuvad märja T-särgi võistlused. Seekordne võistlus mitte millegi erilisega silma ei paistnud eriti pärast eelmist nädalat kus üks kohalik aborigeenimammi võistluse lõppvoorus full monty läks ning pealtvaatajatele laval karvast "scary movie" stseeni jäljendas (nooremad lugejad saavad me loodame aru, vanematel polegi vaja aru saada :) Samas oli siiski tore õhtu, lõime tantsu ja lõbutsesime niisama.

Ning oligi kätte jõudnud reede ja oli tüdrukute viimane õhtu Broome´is. Kamba peale keelitasime Merksi nõusse, et ta teeks oma maailmakuulsat porgandikooki ning läksime randa tüdrukute jaoks viimast Broome päikeseloojangut vaatama. Jaanika meiega kahjuks tol korral ühineda ei saanud sest tema teeneid vajati töö juures. Oli väga mõnus õhtu, meiega ühinesid taas Asso ja Kapa kes on muuhulgas ka andekad kitarrimängijad ja laulukirjutajad. Veidikese pinnimise peale võtsid nad ka laulu üles ning nüüd kummitab Harryl küll juba teist päeva järjest nende surematu superhitt "Backpacker Son of a Bitch"

Selline ta siis sedakorda sai -meie üks päris viimaseid postitusi. Kõigile backpacker son of a bitchidele ning loomulikult ka kõigile teistele soovime aga et oleks sul üks kuradi ilus päev!

Jants ja Harts

Races races races...

Võtsime jälle kätte ja valmistasime omaeneste töökate kätega valmis ühe päris tuliuue blogipostituse. Seekordses loos tuleb juttu hobustest, mangodest ja romantilistest õhtutest. Loodame et su vaim on valmis - Jaanika ja Harry üks üsna viimastest Austraalia reisi blogipostitustest algab just nüüd!

Oli üks kaunis laupäeva pärastlõuna Broome'is ning meie blogi peategelased istusid oma truu tumesinise rolleri otsas ning vihisesid nagu tuul kohalikku hipodroomi poole. Nimelt olime omale pähe võtnud, et enne Austraaliast lahkumist peame korra ära nägema ka kohaliku hobuste võiduajamise ehk siis ürituse mis oma populaarsuselt on siin Austraalias lausa omaette fenomen. Võiduajamine toimub korra nädalas laupäeviti ning uksed avatakse janusele ning panustamishimulisele massile juba kella 12 paiku päeval. Traditsiooniliselt lüüakse selle ürituse jaoks end nii üles kui üles on end üldse võimalik lüüa ja siis natuke veel ning too laupäev ei olnud mingi erand. Peab ütlema, et suhteliselt koomiline oli vaadata neidiseid mini-mini-mini kleitides ja vähemalt! 10 cm tikkkontsadega kruusateedel ja murulappidel baaride ja raja vahet tikkimas ning härrasmehi ülikondades Broome kuumavõitu kliimas liitrite kaupa higi eritamas. Ning nagu see poleks meile kahele plätude, lühikeste pükste ja maikadega varustatud eestlasele veel piisavalt meelelahutust pakkunud oli kogu see seltskond end meie üsna hiliseks (kella 15.00 paiku) üritusele sisenemiseks täiesti sassi joonud. Hirnumiseks pakkus kogu nähtav juba piisavalt põhjust niigi aga oli see alles siis kui me korra elus ka hobuste peale raha mängu panna üritasime kui me päris valjult naerma purskasime. Nimelt ei olnud mitte kellegil õrna aimu ka mida, kelle peale või millistel tingimustel nad panustasid. Kuna tahtsime oma elu esimese hobuste peale panustamise teha kasvõi mingisugustelgi loogilistel alustel ja mitte: "pane-selle-hobuse-peale-kelle-nimi-sulle-kõige-rohkem-meeldib" strateegiat kasutades nagu meile sõbralike kaaspanustajate poolt korduvalt soovitati siis üritasime omale paari minutiga pisutki seinal olevaid tabeleid omale arusaadavaks teha. Umbes viienda inimese käest saime teada millised numbrid tabelis tähistavad händikäpi ja panustasime favoriidi võidu peale (noh eestlast värk ikka kindla peale:). Õnneks meie suksu ka võitis (pildil nr 8) ja ko ning pärast töökaaslased imestasid et kuidas me ikka teadsime...:) oh neid aussiesid küll ikka, no ei ole kõige teravam rahvus maailmas. Igatahes rahad 4 kordistatud seadsime sammud baari poole et paar võidukat jooki teha ja leidsime eest Marini ja Gristo, sõbrad Jaanipäeva üritusest. Nemad meie jookides eest veel raha ka kuidagi võtta ei tahnud ja nii lahkusime tollelt ürituselt üsna õnnelike nägudega. Põhimõtteliselt maksti meile 4 õlle joomise eest 30 dollarit peale - polnud just halb pärastlõuna või mis?

Läks mööda paar töist päeva ja leidsime end taas ühist töövaba hommikupoolikut nautimast. Kuna parasjagu midagi muud paremat pähe ei turgatanud siis otsustasime külastada linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvat mangofarmi "The Mango Place" .Teekond sinna ei kulgenud just erit lõbusalt kuna ilmataat oli otsustanud tollel hommikupoolikult meid üsna tugeva vastutuulega kostida. Nii me seal siis vuhisesime tasapisi (ca 45 km/h) mööda maanteed mornide nägudega 110 km/h märkidest mööda ja kujutasime ainult ette kui mitmed meist tuhinal mööduvad sõidukijuhid meile nii mõttelist kui ka olgem ausad päris tavalist trääsa näitasid. Lõpuks jõudsime taeva abiga (nagu Sal-Saller, Pets, Margus ja Priit romu BMW-ga kunagi ammu Pühajärvele:) oma Mango farmi kohale ja lootsime, et kogu see kannatusterada end ka ikka ära tasus. Olime ikka naiivsed... koht oli sisuliselt paari müügiriiuli ning väikses kööginurgaga varustatud katusealune kus päris kange saksa aksendiga seljakotirändur meile väikese mangoveini degusteerimise tegi ning oligi kogu lugu. Ostsime siis endale suveniiriks paar pakikest mangoteed ning alustasime nördinud nägudega tagasiteed. Tuul meie õnneks vahepeal suunda muutnud ei olnud ning tagasiteel kujunes keskmiseks kiiruseks 75-80 km/h tunnis millega me ilmselt siiski mõne autojuhi fuck´i näitamise ära teenisime aga kindlasti kordades vähem kui enne.

Läks jälle mõni aeg mööda ja ostustasime et nüüd on aeg sealmaal, et peaksime külastama meie hotelli kõige uhkemat ja vaieldamatult romantilisemat restorani "The Club". Alustasime oma toredat õhtut Sunseti restoranis päikeseloojangu silmitsemise ja 4-ühe-hinna-eest-kokteilidega ning pärast pimeduse saabumist kolisime üle "The Club'i" õhtustama. Esimese asjana asusime muidugi kohe hoolega jooke tellima ning peale oma valiku tegemist teatas kelner, et hotelli juht kes mõned lauad edasi samuti õhtusööki nautima oli tulnud tahaks meie veini meile välja teha. Lubasime tal seda loomulikult teha:) Edasi tellisime söögid ning kui esialgu arvasime, et tegu on kohaga kus tellid eelroa, pearoa ja magustoidu ning ikka kõhtu täis ei saa siis umbes poole pearoa ajal saime aru kui rängalt me eksisime. Praed olid ikka suure mehe mõõtu ning meil võttis ikka tükk aega enne kui kogu selle maitsva toreduse taldrikutelt kõhuõõnsustesse paigutada suutsime. Magustoiduks väike kohvi, jäätis ja Frangelico liköör ning kõige kallimalt kõige magusam musi. Kui arve maksmiseks läks avastasime et meie arvele oli "unustatud" lisada kõik joogid, magustoit ning söökide pealt tehti 50% soodustust. Ühesõnaga oleks too ülitore õhtu pidanud meie pangakontot vähendama üle kolmesaja dollari aga pääsesime lõpuks 76-ga. Elagu tutvused!:)

Ja elagu sina ka hea lugeja et viitsisid ei-tea-mitmendat-korda-juba siia lehele surfata ja meie tegemiste kohta lugeda. Tule varsti jälle sest järgmine postitus on meil juba põhimõtteliselt poolvalmis.
PS: Homme täpselt 2 nädala pärast lendame Austraaliast minema... Ei teagi kas nutta või naerda...?

Lugu Toomasest...

Tere kallis lugeja. Oma seekordse tagasihoidliku jutujada pühendame ühele väga erilisele inimesele - jah see postitus on sinule Toomas... Tegelikult ei ole meie loo peategelase nimi kindlasti Toomas aga kuna me tema õiget nime ei tea siis kärab Toomas kah...

Oli üks kaunis pühapäeva õhtu Broome´is mitte väga kaua aega tagasi. Päris arvestatav hulk jalgpalli lausa fanaatilise huviga jälgivaid inimesi oli kogunenud Divers Tavern nimelisse baari Broome äärelinnas, sest just tollel ööl kohaliku aja järgi kell 2.30 pidi algama Jalgpalli 2010 MM´i finaalmatš. Kellake oli tiksunud juba tunnike üle südaöö ning enamustel kohaleilmunutest võis täheldada juba vähemalt meeldivalt vindise joobeastme tundemärke. Eriti paistis aga teiste omasuguste seast silma Toomas kes oma ilmselgelt praaliva käitumise ja valju hääle poolest teistele klientidele vaikselt närvidele käima hakkas. Proovisid siis Divers Tavern´i usinad töötajad teda korduvalt erinevaid meetmeid proovides vaigistada aga Toomas ignoreeris igasuguseid korralekutsumise katseid täielikult ning jätkas oma teiste suhtes hoolimatut käitumist kõigi keeldude kiuste. Pisut enne kahte öösel oli üritusele korda looma palgatud turvameestel jäänud üle vaid üks abinõu kuidas Toomast vaikima sundida ja see oli ta krattipidi kinni võtta ning ta väikese tõuke abil uksest välja perseli poriloiku istuma suunata.

Kuna Toomas oli tark mees siis ta teadis, et kui jalgpallimäng tema igavlevatele meeltele tol õhtul lahutust ei paku siis tuleb ise midagi teha, et elu põnev oleks. Esimene asi mida Toomas poriloigus istude nägi oli Divers Taverni kõrval asuva ettevõtte silt: "Malcolm Douglas´s Crocodile Park." No ja eks sinna ta oma tuikuvad sammud siis seadiski...

Malcolm Douglas on siin Austraalias väga tuntud faunaentusiast (on siis tema näol tegu hiljuti varalahkunud Steve Irvine´i vähemtuntud ent mitte sugugi vähem pühendunud kolleegiga ) ning tema erilise sümpaatia sihtmärgiks on juba aastaid olnud krokodillid. Tema elutöö on olnud üles ehitada kaks pirakat krokodilliparki millest üks juhtus kogemata Divers Taverni kõrval asetsema ning parasjagu Toomase vaatevälja ulatuma. Napsised inimesed ei ole alati kõikse intelligentsemad olevused ent oma eesmärkide saavutamiseks paistavad nad ometi tihti silma hämmastava leidlikusega ning nõnda leidiski Toomas end õige pea korkodillipargi seest 2 meetri kõrguse okastraadiga varustatud traataiaga piiratud maaalalt ringi jalutamast.

Siinkohal aga nõudis alkohol viimaks Toomaselt viimasedki funktsineerivad ajurakud ning õige pea leidis Toomas end kogu pargi kõige suurema ja paksema soolaveekrokodilli (soolavee omad on need hirmsamad) nimega "Fatso" otsast istumast ning tollele hirmuäratavale elukale õlut pakkumast. "Fatso" polnud muidugi ideest, et keegi Toomas tema seljal keset kõige magusamat uneaega istet võttis just erilises vaimustuses ning tegi seda mida iga endast lugupidav krokodill tema asemel oleks teinud ehk siis hammustas Toomast. Vot nüüd siinkohal võime küll julgelt kuulutada, et tegu on järjekordse tunnistusega vanale rahvatarkusele mille kohaselt kõikvõimas vanamees kes elab taevalaotuses kaitseb lolle ja joodikuid. Esiteks hammustas Fatso Toomast jala alaosast ja veel sellise nurga alt et esimese ampsuga tal Toomase jalaluud katki hammustada ei õnnestunud. Teiseks sai Fatso üsna kohe aru, et Toomase veri ei maitse mitte sugugi nii magusalt kui tema keskmisel saakloomal vaid sisaldab endas hoopis "väikest" promilli ning lasi Toomase jala suht kohe peale hammustamist lahti ning jäi hetkeks kõhklema enne kui ta seda alkoholist läbiimbunud saaklooma uusti purema asus. Fatso hetkeline kõhklus andis aga Toomasele suurepärase võimaluse Fatso puurist siva nö sääred teha. Kuigi Toomase jalg oli korralikult pureda saanud suutis Toomas nüüd juba ilmselgelt adrenaliini tegutsemapaneva mõju all Fatso puurist minema komberdada ja jumal teab mismoodi end uuesti üle 2m okastraadiga varustatud aia vinnata ning tagasi Divers Taverni baari komberdada kus sadakond üllatunud silmapaari televiisoris jooksvale Jalgpalli MM finaalile selja pöörasid ja hoopis teda jälgima asusid. Pärast avaldasid eksperdid veel meediale, et ainus põhjus miks Toomast täna veel mööda Broome´i ringi tatsab ning teda krokodilliekskremendi kujul Fatso puurist välja ei roogita on see, et tema veres oli nii palju alkoholi. et krokodillile see lihtsalt ei meeldinud.

Nädalake hiljem on Toomasest saanud üle Austraalia ja lausa üle maailma tuntud imemees kes pääses krokodillipuurist eluga.

Kogu sellest loost oskame meie tuua välja kaks mõttetera... Esiteks tundub meile, et ükskõik mis täbarast olukorrast sa end ka ei leiaks parem on olla täis kui kaine. Teiseks see, et järgmine kord kui mõni sinu sõber, töökaaslane, pereliige või lihtsalt mõni loll keda sa tunned saab sinu arust mingi eriti idiootliku asjaga hakkama, siis pea meeles, et maailmas on inimesi kes ronivad krokodillipuuri krokodillile õlut pakkuma.

Lõpetuseks soovime kogu Eesti rahvale õnne lõpuksometi eurotsooniga liitumise puhul! 1. Jaanuarist 2011 läheb siis lahti!

23 juuni Austraalias!

Hää lugeja, nagu eelmises postituses piraka suuga lubatud sai, pajatame sulle seekord pisut sellest mismoodi meil siin Broome'is Eesti ühe suurema ja olulisema tähtpäeva - Võidupüha tähistamine siin Austraalia mandril möödus. Ettevalmistused algasid juba paar nädalat varem kui hakkasime luurama, et kas siin Broome'is ka teisi selliseid virumaalasi on kellel võiks 23nda Juuni paiku kurk kuivama hakata. Selgus, et kuiva kurgu sündroomi kavatsesid selle kuupäeva paiku põdeda nii mõnedki hetkel Broome'is resideeruvad eestlased. Üsna õnnelikena, et me pole ainsad selle koleda haiguse käes vaevlejad, sai töö juurest organiseeritud mõlemale vabad päevad. Kui suuremad probleemid nagu seltskond ja pohmakaga-tööle-mitte-minemine olid lahendatud, hakkasime tegelema vahetumate ent see eest mitte sugugi vähem olulistema probleemidega nagu söögi- ja joogipooline. Söögiks valmistasime omale üle pika aja jälle hunniku kartulisalatit. Oi kui hea oli! Veel varusime kuhja grillvorsti, õlut, siidrit, veini ja kõike muud mida ühe korraliku Jaanilaupäeva tähistamiseks vaja läheb.

Teiste pidulistega sai kokku lepitud, et kohtume kõik rannas ja põrutame pool tosinat või veidi enam kilomeetrit mööda randa põhja poole, et keegi meid öösel segama ei tuleks ja meie oma peo ja lõkkega omakorda ka kedagi teist ei segaks. Plaan oli loomulikult ka ööseks sinnasamasse randa pead puhkama (loe: kaineks magama) jääda aga siin tekkis meil väike probleem. Nimelt olime kogu oma matkavarustuse nagu magamiskotid, madratsid, telgid jms kas maha ärinud, ära kinkinud või minema visanud. Samuti polnud meil ju siin Austraalias vast seni isegi kõige enam kasutatud ajutist magamisaset ehk siis meie armastatud Ford Falconi pagasiruumi enam kahjuks käepärast. Ühtlasi ei olnud me väga kindlad, et me oma tubli ent siiski vast rannas sõitmiseks mitte väga sobiliku rollerikesega mööda randa väga kaugele jõuame. Kus aga häda kõige suurem seal meie toanaaber Carly kõige lähem. Nimelt on Carly spetsiaalselt matkamise jaoks kohandatud vana Volkswagen Transporter bussiloksu õnnelik omanik. Ühtlasi oleme tähele pannud et meie toanaaber Carly on väga lahke inimene ning tal on tekkinud eriline sümpaatia ühe Jaanika magustoidu - kookospallide vastu. Seega tegime seda mida iga teine meie olukorras inimene oleks teinud ehk siis rullisime hunniku kookospalle. Järgmiseks päevaks oli meil buss olemas ning peale käsi piiblil antud lubadust, et me tema kulla Volksut ära ei uputa ja põlema ei pane, laadisime kogu oma tavaari bussi ja asusime ranna poole teele.

Seal ootasid meid pisikese ent sellegipoolest silmahakkava eesti lipukesega ees kaks džiipidega varustatud paarikest Kelin ja Mikk ning Marin ja Kristo ning üks nende tuttav tüdruk Kerli. Kui olime tutvumisringiga ühele poole saanud ilmusid eikusagilt ka veel kaks tüdrukut Kerli ja Kadri. Seega oli meid kokku 9 inimest. Kümmekond minutid ja kolmveerand esimest õlut hiljem jõudsime järeldusele, et kedagi teist vist tulemas pole ja hakkasime vaikselt Miku poolt ammu valmis vaadatud laagriplatsi poole sõitma. Meie kätte Carly poolt usaldatud bussikene oli rannas liiva peal väga tubli ja jäi kinni alles ca 25 meetrit enne laagriplatsi. Kuna aga siin Broome'is on ühed Austraalia ja ilmselt ka kogu maailma suurimad tõusud ja mõõnad (nende kahe vahe on pidevalt ööpäevas ligi 10 meetrit) siis ei tundunud just eriti hea idee mõõna ajal oma toanaabrilt laenatud bussi teistest 25 meetrit vee poole jätta. Ega midagi, kaevasime esirattad natuke välja, rakendasime bussi ette nööripidi Miku ja Kelini neljaveolise Nissani ja 10 minutit hiljem olimegi piisavalt kõrgel pinnal, et öö kenasti ning kuivalt üle elada. (Viimase lause lõpp kõlab nagu fraas mõnest tampoonireklaamist kas pole:)

Igatahes transpordialased probleemid lahendatud hakkasid poisid tuld tegema ning tüdrukud laagripaika üles sättima. Pool tundi hiljem oli päike juba loojas ning 9 eestlast istusid ümber lõkke rääkisid juttu, jõid õlut ning vaatasid kuidas šašlõkk ja grillvorstid vaikselt süte peal valmisid. Läks mööda paar toredat tundi pidu oli juba täies hoos ja äkki näeme et meie poole liiguvad mööda randa kuus paarikaupa üksteise kõrval kimavat rollerit või siis kolm autot. Lähemale jõudes saime aru et tegu oli loomulikult 3 autoga ning sealt hüppasid välja veel kuus eestlast ning üks eriti rasta olemisega austraallane. Nemad tulid meie peole lausa Broome'ist 140 km kaugusel asuvast arbuusifarmist, millest tulenes ka nende pisut hilisem saabumisaeg. Esimese asjana nägime kohe et neil oli 1 neljaveoline auto ning kaks tavalist autot, millest viimased sarnaselt meie bussile meie pisut kõrgemale asuvasse laagripaika omal jõul kindlasti ei jõuaks. Nemad otsustasid aga asja pisut teisiti lahendada kui meie. Kui meie palusime oma neljaveoliste masinatega varustatud sõpradelt abi et auto pehmest liivast läbi vedada siis nemad võtsid lihtsalt nii kaugelt kui võimalik hoogu ja kimasid MAUHHTI sinna pehmesse liiva kinni nii kaugele kui hoog neid viis. Nojah ka nii võib, mõtlesime meie, sest nad said autod ju piisavalt kaugele et öö kuivalt üle elada. Iseasi muidugi kuidas nad auto hommikul kätte saavad ning millised on kahjud auto all. Aga pidime nentima et kahtlemata põnevam ja huvitavam lähenemine kui meil. Kuna meil oli pidu juba mõnda aega täies hoos olnud siis meil kahjuks kõigi nende uute tulijate nimed meelde ei jäänudki aga tegu oli toredate inimestega ja nende saabumine lõi peole kindlasti järgmise käigu sisse.

Terve õhtu ja öö rääkisime uute sõpradega juttu, sõime šašlõkki kartulisalatiga, jõime kaasatoodud õlut ja siidrit ning tegime niisama pulli kuni umbes poole viieni hommikul kui tundsime et lihtsalt on aeg...Vajusime väsinult oma Volksu bussi pagasiruumi ehitatud voodile magama ja ärkasime alles siis kui päike bussis olemise liiga kuumaks kütnud oli. Hommikul oli olemine muidugi pisut kehvavõitu aga sellegipoolet oli üldine meeleolu positiivne ning kõik olid juba eelmise õhtu lõkkeaseme ümber eelmise õhtu parimaid juhtumisi meelde tuletama ja kommenteerima kogunenud. Kokkuvõtteks võib õhtut lugeda kordaläinuks ainult üks asi jäi pisut vaevama et mismoodi need hilisemad tulijad oma autod pärast kätte said? :) Hommikul enne meie kojusõitu olid nad igatahes kõik pisut enam eelmisest õhtust ülejäänud õlledest kui oma autodest huvitatud. Äkki kunagi näeme neid veel, eks siis küsime kuidas läks ja anname sullegi teada.
Selline ta siis oli - meie teine järjestikune Jaanipäev siin Austraalias. Ega tegu polnud muidugi nii hea Jaanipäevaga kui me sinu seltsis armas lugeja oleksime veetnud aga ajas teine asja ära...

Suured ja märjad musid kõigile!
Jants ja Harts

PS: Kuna oleme siin Asutraalias nii palju toredaid Hollandi inimesi kohanud siis hoiame oma pöidlad pihus, et Holland paneks vuti MM'i kinni

Tähtpäevad!

Palju Õnne Sulle...Palju Õnne Sulle... Palju Õnne Kallis Ema...Palju Õnne Sulle!

Kõigile neile kes seda veel ei tea siis just tänasel toredal suvisel pööripäeval on Harry kalli ema Ene sünnipäev. Soovime talle selle puhul palju-palju-palju õnne! Kahjuks tulevad õnnesoovid juba teist aastat järjest teiselt poolt maakera kuid eks iga mööduv lahusoldud (täht)päev teeb jällenägemise veelgi magusamaks. Ning ega seesamune jällenägemise päev pole ka enam mägede taga... paar kuukest veel vaja vastu pidada ja ongi käes! Loodame, et tänane tore päev möödub emal suurepäraselt, et pidu tuleb ikka taevani ning et külalised toovad talle just selliseid kingitusi nagu ta sügavates südamesoppides saada loodab!

Ning kuna jutuvoog juba tähtpäevade peale läks siis kõigi eestlaste ja eestimeelsete inimeste lemmikpidupäev JAANIPÄEV on kohe-kohe ukse taga! Loomulikult ei pea me sulle seda meelde tuletama, sul on kindlasti mõni vahva plaan Jaanipäeva tähistamiseks juba nädalaid kui mitte kuid peas haudunud. Meid valdab suur kurbus, et me ka sellest vahvast üritusest juba teist aastat järjest ilma jääme aga õnneks on meil siiski endalgi ühtteist plaanis.

Meil siin Broome'is organiseerivad nimelt aktiivsemad eestlased Jaanipäeva puhul väikest rannapidu kuhu ka allakirjutanutel on plaan kindlasti kohale minna ning lõkkevalgel mõned grillvorstid paari pudeli õlle-siidriga alla loputada. Broome ei ole nimelt meeletult suur koht aga siin on eestlasi hirmuäratavalt palju. Julgeksime pakkuda et meil endil on au olnud umbes 10-15 kohtuda ja natuke juttugi puhuda ning teist samapalju on kindlasti veele selliseid maarjamaalasi kelle otsa me veel nö "koperdanud" ei ole. Kuna tulime siia Austraaliasse pigem just eestlastevaba keskkonda otsima siis üldiselt me oma rahvuskaaslasi just tikutulega taga ei otsi aga Jaanipäeval on küll tore kui kaasmaalasi ümberringi palju on. Nii kahekümne kolmas kui kahekümne neljas kuupäev on meil mõlemal juba töö juurest vabaks organiseeritud ja peame tunnistama, et oleme päris elevil. Me oleme siin juba aprilli algusest nagu oravad rattas 6 päeva nädalas ilma igasuguste pidupäevadeta järjest töötanud, seega miski nagu kohe kripeldab sees, et sihukest mõnusat tähtpäeva oleks vaja. Igatahes kallid kaasmaalased kolmapäeval pudelipõhjad taeva poole! Aga noh loomulikult pidage ikka piiri ka... natuke:)

Üks naljakas insident juhtus veel Harry töö juures kui ta endale Jaanipäeva tähistamiseks vabu päevi küsis. Hotellis ollakse juba harjunud, et Harry tahab alati vähemalt kuus päeva nädalas töötada, seega palve kahte päeva vabaks võtta tekitas otsekohe palju küsimusi. Mis tal siis sel nädalal nii erilist plaanis on, et ta lausa kaks päeva järjest vabaks tahab võtta? Proovis ta siis end kokku võtta ja töökaaslastele oma parima seletusega Jaanipäeva kontseptsioonist lagedale tulla: "Noh vaadake kolleegid me tähistame iga aasta 23ndal Juunil Eestis võidupüha ja kõik lähevad sõprade ja peredega randa või heinamaale ja teevad suure lõkke ja ja grillivad ja joovad õlut ja mängivad mänge jne."

Harry kolleegid ja ülemus naersid sellepeale kõvasti oma viis minutit enne kui üks neist otsustas arusaamatu näoga Harryle seletada et see ongi juba iga tavaline nädalavahetuse päev Broome´is et lähed sõprade randa, teed väikese lõkke, jood õlut, grillid ja teed niisama pulli. Et mis me eetslased siis ülejäänud aasta teeme. Ei osanud Harry nagu kohe midagi eriti kosta selle peale. Pisukese mõtlemise peale proovis ta siis seletada, et kujutagu nad ette kui suur üritus see siin Asutraalias oleks kui nemad saaks ka rannas ainult nii umbes kolmel nädalal aastas käija ja seda ka muidugi ainult juhul kui ilmataat tollel aastal eriti heas tujus on. Sellepeale küsis muidugi üks kolleeg tabavalt, et mis kuradi pärast peaks keegi üldse tahtma sellises kliimas elada. Harry lubas talle teada anda kui ta ise selle välja mõtleb.

Igatahes 23ndal Juunil saame tund enne päikeseloojangut ülejäänud eesti kambaga kokku ja läheme koos veidi ülejäänud randa kogunenud inimmassist pisut kaugemale pidu panema. Paari päeva pärast anname sulle siis teada kuidas läks. (Tuleb ju juhust kasutada kui tegelikult ka blogisse millestki kirjutada on :)
Jääge muhedaks!
Jants ja Harts

Napsuvaba kuu!

Päev 31... käed ei värise, enesetunne on hea. Oleme nüüdseks kõik pika mai kuu kolmkümmend ja üks päeva ilma tilkagi alkoholi sisse võtmata mööda saatnud. Oleme uhked... oleme uhked selle üle, et suutsime kiusatusele vastu panna ja seeläbi oma Austraalia reisi jooksul kõvasti vatti saanud maksasid vähemalt kuu aega säästa. Oleme uhked, et saime oma väsinud ja kulunud pangakaardikesele kohaliku Liquorlandi poe õela olemisega makseterminalist väikese puhkuse anda. Oleme uhked, et elamisväärse elu elamiseks pole meile tingimata alkoholi vaja. Ja oleme uhked, et see polnud meile kummalegi ülemõistuse raske. Kuid samas peame tunnistama, et oli aegu kus kiusatus oli suur. Meenuvad päevad kui saabusime 34 kraadise leitsakuga kell kolm pärastlõunal töölt ning enne higisena diivanile vajumist kallasime omale külma klaasi... vaarikamorssi. Veel meenuvad meie vähesed ühised vabad õhtupoolikud kui vurasime oma pisikese tumesinise rolleriga, pitsa ja muude piknikutarvetega varustatult Cable Beach´i meie tagasihoidlike kogemuste põhjal üht maailma ilusaimat päikeseloojengut nautima ning jõime... (jep arvasid ära!) jälle vaarikamorssi. Oleme uhked, et meil jätkus piisavalt tahet, otsustavust ja järjekindlust, et plaan paika panna ning sellele kiusatuste kiuste kindlaks jääda, sest kui me tagasi Eestisse tuleme läheb meil kõiki neid iselooomuomadusi oma plaanide ellu viimiseks väga vaja. Ühesõnaga oleme lihtsalt uhked...enda üle!

Täna õhtul kui kell tiksub sekundi üle südaöö korgime lahti ühe või kaks siidri- ja õllepudelit ja joome. Mitte sellepärast et vaja oleks, vaid sellepärast et kogu sellele maikuus-me-ei-joo ettevõtmisele omamoodi sümboolne punkt panna. Me ei tea kas võtame kunagi veel mõne taolise projekti ette aga oleme õnnelikud, et seda tegime, sest õppisime seeläbi enda kohta midagi uut: Kui me ainult tahame siis jätkub meil järjekindlust, et teha ükskõik mida! (Loodan et see ei kõla sulle hea lugeja nii imalalt kui meile oma juttu pärast üle lugedes:)

Proovime nüüd aga viia jututeema millegi muu kui meelemürkide tarbimise või õigemini mittetarbimise peale. Kirjutame sulle, hea lugeja natuke meie kliimast. Nagu sa ehk meie eelmistest toredatest blogipostitustest või lihtsalt eestlasele omasest kõrgeltarenenud loomulikust intelligentsist tead, siis on siin Austraalia loodeosas Broome'i linnakeses sisuliselt kaks aastaaega. Märg ja kuiv. Märg hooaeg tähendab seda, et väljas on väga kuum, õhuniiskus sülitab suure kaarega igasugustele normaalsuse piiridele ning sajab üsna tihti. Kuiv hooaeg mis on ühtlasi ka turismi kõrgaeg tähendab aga seda, et temperatuur ning õhuniiskus kukuvad isegi valge inimese jaoks enam-vähem üleelatavatesse piiridesse ning taevataat lõpetab igasuguse inimestele krae vahele tilgutamise.

Hetkel on toosama kuiv hooaeg umbes kuukese või kaks juba peal olnud ning peame tunnistama, et viimasel ajal oleme sunnitud taas tutvust tegema koleda tundega mis kannab nime "külm". Päeval on ikka hea soe olla, sest kraade üle 30-ne, kuid hilisõhtuti ja varahommikuti kukuvad siin temperatuurid lausa 18ne kraadi peale ning lühikeste pükstega rolleriga tööle või koju vuhisedes oleme oma lõugadele üle pika aja jälle põhjust lõdiseda andnud. Kohalikelt oleme kuulnud hirmujutte, et juuni lõpus - juuli alguses võivad siin öised temperatuurid kukkuda isegi alla 10 kraadi. Jah lugesid õieti - alla 10 kraadi! Noodsamad hirmuäratavad hirmujutud on meid pannud oma seljakottidesse sukelduma ning sealt põhjast ammuilma unustatud ning ämblikuvõrkudega kaetud kampsuneid ning jopesid välja kookima. Nii ongi viimasel ajal Broome'i tänavatel näha olnud üsna naljakat vaatepilti. Kujutage ette ühte pisikest sinist rolllerit, mille pisikesele istmele on pika harjutamise tulemusena kuidagi ära mahutatud põhjamaiselt suure kasvuga (loe tagumendiga) Harry ja imeilusa kasvuga (loe: tagumendiga) Jaanika. Nagu see poleks veel piisavalt naljakas manage ette pilt valgetest munakujulistest kiivritest nende peas, päikeseprillidest nende päikesest põlenud ninadel, lühikestest pükstes nende jalas ning paksudest kapuutsiga kampsunitest nende seljas milledele on veel igaks juhuks peale visatud kaks aastat kotipõhjas vedelenud talvejoped. Kui see kirjeldus teil isegi muiet suunurka ei toonud siis oleme me küll kirjanikena nii läbipõrunud kui läbipõrunud ühed kirjanikud üldse olla saavad, sest isegi meil on raskusi nendel rollerisõitudel eneste üle mitte naerda.

Kui nüüd muidugi järele mõelda siis mõnes mõttes on see temperatuuride kukkumine isegi hea asi, sest see annab meie organismidele väikese "heads up'i" sellest mis meid Eestis ootamas on ning ühtlasi meile hea põhjuse enne augustikuist Virumaale naasmist meelde tuletada kuidas kasutatakse põhjamaiseid külma vastu võitlemise relvasid nagu kampsun, jope ning Jägermeister (juunist võime ju jälle juua:). Kuigi peab mainima, et kui hetkel on isegi 18 kraadi meie jaoks külm, siis tagasi tulles saab Eesti temperatuuridega harjumine olema ikka kohe vääääga raske...
Lõpetuseks saadame siit Austraaliamaalt ühe hiigelsuure õnnitluse Jaanale ja Tiidule abieluranda sõudmise puhul. Loodame et teie pulmad olid täpselt nii ilusad kui lootsite ja naudite mesinädalaid veelgi rohkem :)!!!

PS: Lihtsalt väikese ääremärkusena tahtsime sõbraliku soovituse anda, et kui auväärt lugeja peaks samuti kunagi plaanima ühe karske kuu teha siis ehk oleks veebruar see kõikse parem valik ! :)

Muinasjutt

Ühel kaugel-kaugel maal, seitsme mäe ja mere taga, suures-suures Kängurumaa Kuningriigis elasid kord üks tüdruk ja üks poiss. Nende nimed olid Jaanika ja Harry ning nad olid hästi-hästi toredad ja head inimesed ja armastasid teineteist väga. Nad rändasid selle suure maa peal tubli mitu aastat mustlaste kombel ringi kuniks jõudsid lõpuks selle piraka Kängurumaa Kuningriigi loodeossa, pisikesse linnakesse nimega Broome ning hakkasid seal usinasti tööl käima.
Nad töötasid suures ja uhkes lossis mis asus vahetult linna ilusaima ranna ääres. Kuna see loss oli nii ilus ja uhke ja otse ranna ääres siis käis seal lossis kogu aeg palju külalisi. Osad külalised käisid seal lossis niisama puhkamas, osad käisid seal sünnipäevasid või pulmasid pidamas, osad sattusid sinna aga hoopis mõnda seal lossis korraldatud konverentsi külastades ja mõned leidsid et see on lihtsalt tore koht kuhu oma armukest viia. Ega tegelikult polegi see nii oluline miks need külalised sinna sattusid, oluline oli see ,et selles lossis polnud mitte kunagi külalistest puudus.
Meie muinasjutu peategelased Jaanika ja Harry rabasid seal lossis kõvasti tööd teha. Jaanika töötas ühes selle lossi kolmest ilusast söögisaalist nimega "Päikeseloojangu Baar ja Grill". See söögisaal kandis sellist glamuurset nime sellepärast, et see asus otse ranna kaldal ja sealt avanes igal õhtul ookeani sini-sinistesse vettesse loojuvale päikesele võrratu vaade. Jaanika, kelle ülesandeks oli külalistele söögid ja joogid ette toimetada hoolitses oma külaliste eest alati väga hästi ning tänu sellele oli ta söögisaali pidajate ja ka külaliste seal väga kõrges hinnas.

Harry töötas aga hotelli teises otsas ning tema töö oli teha saabuvatele külalistele oma valge kaheksa inimest mahutava elektrilise hobusega lossi pirakal territooriumil väike tuur ning aidata nad oma kaugelt maalt kaasa toodud pakkide ja kompsudega nendele broneeritud külalistetuppa. Kusjuures alati oli nii, et mida rohkem ja raskemad pakid ja kompsud külalised omale kaasa pakkinud olid seda tõenäolisemalt asus nende külalistetuba üleval korrusel. Kuna ka Harry hoolitses külaliste eest väga hästi siis oli ka tema lossipidajate ja külaliste silmis väga kõrges hinnas.
Nii need Jaanika ja Harry siis töötasid seal ilusas ja uhkes lossis juba lausa kuus nädalat peaaegu puhkepäevadeta. Oma harvadel vabadel päevadel käisid nad linnakese söögisaalides õhtustamas või ühes linnakese keskel asuvas majas, suures saalis seina peale riputatud valge lina pealt liikuvaid pilte vaatamas. Elu oli rahulik, lihtne ja suhteliselt sündmustevaene. Jaanika ja Harry olid sellega loomulikult arvestanud sest nad olidki sinna Broome linnakesse tööd rügama läinud. Nimelt tahtsid oma allesjäänud ajaga Kängurumaa Kuningriigis võimalikult palju kulda ja karda säästa. Nende päriskodu ei olnudki tegelikult Kängurumaa kuningriik vaid hoopis väike ent selle eest suure südame ja toredate inimestega Viru Kuningriik mis asus Kängurumaa Kuningriigist seitsme maa ja mere taga. (Tundub et muinasjuttudes on ainult üks pikkusühik kas pole...) Nad plaanisid umbes kolme täiskuu pärast omale paar paari seitsme pennikoorma saapaid muretseda ja päriskoju tagasi joosta. Et nad aga päriskoju kohale jõudes päris kerjusteks ja hulkuriteks hakkama ei peaks, vaid saaksid õnnelikult elu lõpuni elada siis tuli neil veel natuke aega seal Broome'is tööd edasi teha.

Lõpp


Nojah see tuli pisut teistsugune postitus kui tavaliselt... Eks ta üks paras muinasjutt oli aga loodame et nautisite seda sellegipoolest. Kahjuks pole meil sulle tõepoolest hetkel mitte midagi muud kirjutada. Ahjaa, üks asi võib-olla oleks, nimelt tegime siin omavahel sellise diili, et mai kuus me tilkagi alkoholi ei võta. Mõtlesime et säästame veidi raha ja tervist. Täna on 19nes mai ja pole hullu midagi see karsklase elu. Peab lihtsalt olema kogu aeg midagi teha - meie puhul on selleks töö, mida rabame teha minimaalselt 6 päeva nädalas aga vahest ka näiteks 17 päeva järjest. Suured musid kõigile ja kirjutame kohe jälle kui midagi põnevat juhtub.

PS: Kuna oleme järgmised kolm kuud kindlasti paiksed siis võite vabalt meile kirjutada joonistada või midagi magusat saata aadressil:

Jaanika and Harry,
Unit 28, P.O. Box 77,
Broome 6725, WA,
Australia

Seiklusterohke nädal!

Ja ongi jälle puhkus selleks korraks läbi! Kui sa teed midagi uut ja põnevat, sealhulgas reisimine ja igasugused erinevad tuurid, siis aeg läheb ikka nii kiiresti- meil läks see poolteist nädalat nigu niuhti. Aga reisida sai ikka omajagu- Airlie Beachist Cairnsi (bussiga), Cairnsist Darwinisse (lennukiga) ja lõpuks Darwinist Broome'i (ka lennukiga). Hetkel siis olemegi jälle tagasi vanas tuttavas Broome'is ja käime oma esimesi päevi jälle Cable Beach Clubis tööl. Kuigi oleme vahepeal 4 kuud Broome'ist ära olnud ja ringi reisinud, ei võtnud meil esimesel päeval tundigi aega enne kui olime taas oma parimas töövormis. Muudatusi just palju vahepeal sisse viidud ei ole, kuid uusi nägusid on küll kõvasti. Muuhulgas töötab meie hotelli housekeepingu osakonnas kolm eesti poissi. Seni oleme vaid lühidalt jutustada saanud aga järgmisel neljapäeval pidime tegema väikese pokkeri/tutvumisõhtu.

Aga jätkame sealt, kus meil eelmine kord pooleli jäi. Kobisime kolmapäeva hommikul oma suurte kompsudega bussi peale, mis pidi meid Cairnsi viima. Ütleme nii, et need mitmed ja mitmed toostid, mida meie ärasaatmise puhul eelmisel õhtul joodi, tegid meie pead päris haigeks seda enam, et magada saime me tol ööl tubli 3 tundi. Igatahes, esimeses bensuka peatuses varusime kohe omale suure hunniku veepudeleid ja kuidagi moodi me selle bussisõidu siiski üle elasime/magasime. Aga kuradi pikk sõit oli :)

Cairnsi jõudsime me õhtul kell 10 ja bussi vastu tulid meie vanad töökaaslased Broome'ist - Crystal ja Andrew. Oma esimese öö veetsimegi nende juures sohval magades. Järgmine hommik oli meil äratus kell 6 ja seadsime oma sammud sadama poole. Nimelt oli meil broneeritud paadireis Great Barrier Reefile ehk siis Suure Vallrahu juurde. Paadiks seda vist nimetada ei saa, tegemist oli siiski suuremat sorti kaatriga. Check-in laua juures tundis Jaanika huvi, kas laeva peal ikka süüa saab, kuna kõik toidupoed olid nii vara suletud ja seetõttu polnud meil midagi söödavat ega joodavat kaasa ostetud. "Laevas pole süüa ega juua" tuli konkreetne vastus. Jaanikal tekkis juba väike paanika (hihii jaanika-paanika:), kuna reis pidi kestma nii umbes 8-9 tundi aga õnneks tuli välja, et on 1. aprill ja talle on tehtud just tema esimene aprillinali. Tema arvates see muidugi väga naljakas ei tundunud... Laeva peal oli siiski süüa ja juua korralikult ja kõik oli tasuta. Hommikul sai kohe kohvi ja muffinit, lõunaks oli barbeque nagu aussidel ikka kombeks ja pärastlõunal sai veel veini, juustu ja puuvilju.

Laev läks sadamast välja 8 paiku ja meil tuli loksuda ikka paar tunnikest enne kui reefini jõudsime. Ilm oli natuke kehvavõitu - pilvine ja natuke saime vihma ka. Päikest ei näinud me päeva jooksul kordagi aga vähemalt oli soe ja õnneks ei sadanud päris padukat. Suure Vallrahu juures pandi laev ankrusse, kõigile soovijatele jagati snorgeldamisvarutus kätte ja visati siis vette koralle vaatama. Varustus koosnes siis täpsemalt maskist, lestadest ja stinger-suit'ist ehk siis sellisest spets kombensioonist, mis kaitseb sind vees erinevate meduusilaadsete loomakeste eest, kes sind hirmsasti ei-millegi-eest kõrvetama kipuvad. Meie aga jätsime seekord snorgeldamise vahele, kuna olime omale broneerinud hoopis sukeldumise. Kuna Harryl on olemas sukeldumispaberid, siis tema läks veealust maailma nautima koos rühmaga, kes teavad juba täpselt, mis vee all teha tuleb. Jaanika pandi aga algajate rühma ja vee all pidi ta oma instruktoril kõvasti käest kinni hoidma, kes talle siis vee all erinevaid koralle, kalu ja muid elusorganisme näitas. Jaanika jaoks oli tegemist tema elu teise sukeldumisega ja võib öelda, et läks natuke lihtsamalt kui esimene. Esimene kord oli aastaid tagasi Egiptuses ja kui tookord võttis aega umbes 20 min et talle selgeks teha, et vee all hingata on ok, siis seekord kulus selleks u 10 min. Edasiminek! Ütleme nii, et Jaanika ja sügav vesi - need ei lähe kohe mitte omavahel kokku.

Aga niipea kui ballooniõhu hingamine oli enam-vähem ok ja sai lõpuks sügavamale sukelduda, siis see vaatepilt oli lihtsalt võrratu. Nii palju värvilisi kalu ja koralle et silme eest läheb kirjuks. Nägime suuri ja väikseid kalu, seal hulgas clownfish Nemot ja raid aga enamusi nimesid me muidugi ei tea. Harryl õnnestus isegi suur kilpkonn ära näha ja tema sõnul on need loomad täpselt sama muhedad nagu filmis Kalapoeg Nemo. Jaanika sukeldumine kestis umbes 25 min ja tema käis ära 12 m sügavusel. Harry aga veetis vee all ligi kolmveerand tundi ja tema sukeldus kõige rohkem 16 m sügavusele.

Kui olime viimaks veealusest maailmast elu ja tervisega tagasi paati jõudnud saadeti meid pugima, samal ajal kui laev sõitis teise korallimoodustise juurde. Seal läksime hoopis snorgeldama kuna korallid olid vaid napi meetri-pooleteise sügavusel ja nende kauniduse nautimiseks ei olnud kogukat sukeldumisvarustust selga ajama vaja hakata. Seal meie teises peatumispaigas elutses ka üks tore suur sinine kala, keda meie sukeldumisinstruktorid hellitavalt Wallyks kutsusid. Ta oli väga sõbralik ja lasi isegi oma nina sügada. Kahjuks me temast head veealust pilti ei saanud aga juuresolevalt pildilt saad ehk aru missuguse piraka elukaga tegu.

Päeva lõpuks tegime veel väikese sõidukese klaaspõhjaga paadiga aga kuna olime terve päeva jooksul nii sügavalt kui madalalt toda veealust maailma juba küllaga nautinud, siis polnud me seal nähtust just teab mis vasikavaimustuses (tervitame siinkohal üle pika aja Harry sõpra Geiri). Kui Suur Vallrahu iga nurga alt ära vaadatud keerasime paadinina taas maismaa poole ning viimaks õhtupoolikul sadamasse jõudnutena kõmpisime kerge meremehekõnnakuga oma hotelli ning vajusime väsinutena voodisse magama. Võtab ikka läbi see turistiks olemine!

Järgmisel hommikul hakkas meie äratuskell jälle vara pinda käima, sest olime tolleks päevaks omale bookinud sellise toreda tegevuse nagu rafting. Miks kuramuse pärast peavad kõik toredad seiklused nõnda vara hakkama , seda meie tillukesed arunatukesed küll ei võta. Igatahes neile kes ei tea siis rafting on sisuliselt kummipaadiga mööda kärestikulist jõge allavoolu kimamine. Tollel kaunil hommikul korjati meid 7.30 peale ja alustasimegi sõitu Tully nimelise jõekese äärde, mis olevat muideks Austraalia parim jõgi raftingu viljelemiseks. Peale kahetunnist nokkimisküllast bussisõitu saime igaüks pähe kiivri, selga päästevesti ning pihku aeru ning peagi olimegi jõel. Ühte paati laoti kokku 6 raftingu entusiasti - kolm kummalegi poole küljele. Ainsate julgetena meie paadist (ofcourse) istusime meie esimesena ette. Tagaotsas kordineeris asja instruktor. Peale tollesama instruktori kiireloomulisi instruktsioone leidsimegi end keset esimest kärestikku. Seal saime kohe teada et jõevesi polegi 30 kraadine nagu ookeanivesi, vaid rohkem selline eestisüdasuvine 22 kraadine. Kuna istusime ka kohe päris ees siis olimegi kohe esimese 2 minutiga külmast veest läbimärjad. Sellest hetkest edasi läks kõik juba ülesmäge ja saime asja täiega nautima hakata. Kui nüüd välja arvata see et lõunaks pakuti süüa (jälllllee!) barbeque'd ja et üks keerisepoiss tõmbas vahepeal Jaanika vee alla ja ei tahtnud enam kuidagi lahti lasta, siis möödus meil terve päev väga vahvalt erinevatest kärestikest edaspidi, tagurpidi ja vahest isegi paadita alla kupatades. Vahepeal tegi meie instruktor meile veel ühe mustkunstniku triki ka, nimelt kupatas ta meid kõiki ühel hetkel paadi etteotsa istuma ning tuli viimasel hetkel enne ühest kärestikust alla sõitmist ka meie juurde istuma. Sõitsime siis väikesest kosest alla, kõik lendasid paadist uperkuuti välja, pinnale tagasi jõudes nägime et instruktor istus kuivalt paadis ja irvitas. Umbes 6 tundi ja 14 kilomeetrit peale paati maha istumist oli lõpuks toredam osa päevast läbi ja aeg paadid tagasi auto peale vinnata. Kaks ja veerand tundi hiljem jõudsime tagasi oma hotellituppa ja nagu arvatagi võite olime päris küpsed. Tegime omale tassikese seestsoojendavat teed ja keerasime magama. Maksime just palju raha et veeta üle 6 tunni 22 kraadises vees...nohuni ei saanud enam kaua aega olla.

Ülejärgmisel päeval (kusjuures suurema nohuta) vedasime oma koivad lennuki peale ja põrutasime Darwinisse. Seal olid meid ees ootamas sõbrad Andres ja Viktoria, kellega meil oli suur rõõm jälle üle pika aja kohtuda. Kuna meil oli Darwinis aega ainult üks ööpäev siis ei veetnud me mõtetustele pikalt aega ja läksime peale majutuse leidmist kohe välja. Käisime vist kokku oma neljas-viies pubis ja 8 tundi ning ca 8 kannu õlut hiljem jõudsime kenasti hostelisse magama. Järgmisel hommikul tegime peale check-outi Andrese ja Viktoria juures tunniajase vahega väikese hommiku ja lõunasöögi ning umbes kilo pistaatsia pähkleid ning põrutasime lennujaama oma mõneks ajaks viimasele lennureisile, mis lennutas meid Broome'i. Siinkohal Andresele ja Viktoriale Aafrika (sest need on suuremad kui Aasia omad) elevandi suurune "Aitäh" meie sõidutamise ja maru hea seltskonna eest ning loodame teiega varsti jälle kohtuda, olgu Ozis või mujal maailmas!

Ja nüüd olemegi omadega Broome'is nagu sissejuhatuses mustvalgel kirjas. Esimese asjana läksime kohe kinno, kuna me polnud juba oma kvartalijagu aega ühtegi filmi ega seriaali näinud suuremalt kui meie läpaka pisi-pisi-pisikeselt ekraanilt. Vaatasime filmi nimega "Bountyhunter" mis oli suht ok, ainult et Harry jäi vahepeal lihtsalt magama. Need varajased ärkamised ja kahetunnine kellakeeramine tegid oma töö, rääkimata sellest, et vanadus ronib vägisi selga.

Aga jah nüüd hakkame jälle igavateks inimesteks. Seiklused-reisimised-kihlumised seljataga, elutseme siin Broome'is, käime tööl, teenime raha ja... ei see ongi vist enamvähem kõik. Aaaa ostsime omale rolleri ka, et oleks mõnusam Broome'i vahel liikuma saada. On teine küll ainult 50 kuubikuline aga 80km/h käib taganttuulega välja ja Broome vihmatus kliimas on ta lausa suurepärane liikumisvahend. Nime veel pole aga kui paneme siis anname sulle ka kohe teada. Nüüd on aga tulnud aeg sulle teada anda et meie seekordne postitus hakkab selleks korraks läbi saama.

Püüame sind hiljem!
PS: "Catch you later!" on vist ka üks selline inglisekeelne väljend mida kunagi otse eesti keelde tõlkida ei tohiks...:)

Olgu su munad värvilised!

Oh sa pühademuna! Jaanika ja Harry on oma blogisse uue jutu üles pannud!
Daamid ja härrad, haarake oma kalendermärkmikud ühte ja valgendajad teise kätte ning kustutage järgmiseks 10 minutiks oma päevaplaanidest kõik tähtsad, vähemtähtsad, täiesti mõtetud tegemised. Ja kui me ütleme kõik tegemised siis me mõtleme kõik tegevused kaasaarvatud tualetikülastused - kui jõudsid siiamaani kinni hoida siis jõuad 10 minutit veel kannatada!

Aga ok, tegelikult tahame kõigile lugejatele munaderikkaid pühi soovida, loodame, et kõik me tuttavad peavad meid meeles ja koksivad ka meie eest ühe ilusa värvilise muna. Siin pool sood (või noh maailma) vaadatakse sellisele tegevusele pisut imelikult, seega meie munadekoksimised peavad kahjuks tulevatesse aastatesse jääma. Naljakas kas pole, kui erinevad võivad maailma eri riikides rahvusvaheliste pühade tähistamise tavad olla. Siin Austraalias vaadatakse imelikult kui kaks täiskasvanud inimest võtavad mõlemad värvitud keedumuna kätte ja hakkavad neid omavahel kooku lööma, samal aja kui ise ollakse tagumik püsti kägaras voodi all ja otsitakse mingi müstilise 2 meetrise pühadejäenese sinna ära peidetud šhokolaadimuna. Pada sõimab katelt - ühed imelikud traditsioonid mõlemad. Ja üleüldse jääb õhku küsimus, et mis on pistmist jänestel ja munadel? Oleks siis tegu pühadekanaga kes neid mune peidab, oleks selles loos ehk veidikenegi loogikat aga praegu ei meiki see asi kohe üldse sennsi... Aga see selleks, sa ei tulnud siia mittekoheüldse mingeid imelikke pühadeteemalisi monolooge lugema vaid hoopis meie reisisündmuste kohta lugema ja selle toreda asjaga alustame sinu suureks rõõmuks juba järgmisest lõigust.

Eelmisel laupäeval oli Jaanikal Airlie Beach'il tegutsevas Deja Vu restoranis viimane tööpäev. Kuigi ta oli seal palgal olnud vaid mõned napid kuud, said see töökoht ja sealsed kolleegid talle väga hingelähedaseks. Hingelähedus oli kolleegidega loomulikult ka vastastikune ning kõik töötajad olid Jaanika lahkumise üle väga kurvad. Eriti nukrad olid abielupaarikene Sarah ja Patrice kes tolle pisikese ent armsa restorani omanike ning vastavalt ka manageri ja peakoka rolle täitsid. Hüvastijätukõnes hõigati lausa välja et Jaanika oli parim ja toredaim töötaja kes neil aastaid oli olnud ning et paha-paha Harry on nõme ja loll, et ta tubli ja toreda Jaanika kusagile Läänekaldale minema viib... ja osaliselt oli neil tegelikult õigus ka. Oli see ju just nimelt Harry kes Airlies omale korralikku töökohta ei suutnud leida. Mõtetu mees noh...:)

Pühapäeval nautisime Jaanika esimest vaba päeva ja magasime mõnusalt sisse. Päevaplaan oli meil suhteliselt paigas, nimelt olime reserveerinud omale sealsamas Deja Vu restoranis laua nende kuulsale "pikale laisale pühapäeva lõunale" mis algas kell 12 ja kujutas endast 8-käigulist ninaesist hotelli basseini ääres üles seatud lauas. Päike paistis, taustaks mängis hea live muusika - ega elu enam eriti paremaks minna ei saanud. Nii me seal oma laiska pühapäeva siis vaikselt veetsime, vaheldumisi maitsvaid roogasid pugides ning aeg-ajalt kuuma päikese eest helesinise veega jahedasse basseini sulpsates. Õhtul kella 4-ks olime viimaks omale kogu selle toidukuhja sisse pigistanud ning jäänud oli veel vaid magustoit. See toodi meie lauda kogu restorani personali suure laulu saatel ja lausa säraküünaldega kaunistatult. Jaanikal rebis see žest loomulikult pisarakanalitelt igasugused kaaned ning tema veetis viimased pool tundi seal restoranis töinates magustoitu süües. Ütleme, et ühele autoritest oli too pühapäev üsna emotsionaalne. Peale sööki jätsime veel restoranipersonaliga hüvasti, lubasime neile Eestisse tuleku korral kindlasti peavarju ja giiditeenuseid pakkuda ning tänasime oma võõrustajaid heldelt umbes kümnekordse hinnalanduse eest mis nad meie restoraniarvele külge pookisid. Oli väga tore päev!

Esmaspäeva hommikul ärkasime vara sest olime omale tolleks päevaks planeerinud purjereisi Whitsunday saarte ühele kuulsamatest vaatamisväärsustest - Whitehaven Beach'ile. Tegu siis eriti valge ja peenikese liivaga paradiisirannaga, mida nimetatakse lausa maailma kauniduselt teiseks rannaks (tolles nimekirjas esimene olevat Tais Phi Phi saartel asuv rannake mis sai tuntuks filmist "The Beach").

Hommikul ärkasime vara, sest juba 7.30 korjas väike mikrobuss meid ja ka mõningad teised purjetamishuvilised linna erinevatest majutusasutustest peale ja sõidutas sadamasse. Seal kohtusime Camiraga - igavesti piraka ja marulilla katamaraaniga, kes meid tol kaunil päeval Whitsunday 74 pisikese saarekese vahele helesinirohelistesse vetevoogudesse sõidutama viis. Purjetamine oli maru tore, söögid-joogid olid tasuta, nii et lasime heal maitsa nii palju kui eelmise päeva suurele keretäiele peale mahtus. Kell 11 avati ka baar kus kõigile külalistele oli nii palju õlut ja veini kui sisse mahtus. Umbes kella 13 ajal jõudsime oma reisi sihtpuntki - Whitehaven Beachile. See mis meid seal ees ootas, kukutas meil mõlemal ja ilmselt ka paljudel kaasreisijatel karbi lahti. Liiv oli küll nii valge ja peenike et kohe hirmus hakkas aga terve rand oli paksult adru, murdunuid puuoksi ja igast muud jama täis. Nojah teadsime et nädal tagasi oli siit üle käinud tsüklon Ului aga ei osanud me oodata, et rahvuspark polnud veel ühe oma suurima vaatamisväärsuse koristustöödega alustadagi jõudnud. Veits pettunud nagu olime aga peame tunnistama et see tunnike mis meil seal rannas ringi kondamiseks anti möödus meil siiski meeleolukalt ja meeldejäävalt, tänu ühele tähtsale küsimusele millele Harry seal Jaanikalt jaatava vastuse sai. Tagasi paadi peale jõudes ootas meid veel ees võimas grillilõuna mille loputasime hea veiniga alla ning vaikselt pöörati paadinina tagasi Airlie poole. Purjetamises on kohe midagi eriti lõõgastavat, eriti kui sa teed seda soojal maal, ühtede maailma kaunimate saarekeste vahel, maailma kõige kallima inimesega. Igatahes väga ilus päev oli!

Teisipäeval tegime väikese peo. Nimelt oli tegu meie viimane õhtuga Airlies ja kõigi siin leitud sõpradega oli ju vaja hüvasti jätta. Õhtu algas Harry jaoks viimase pokkeriturniiriga, kus ta küll ei võitnud aga sai vägagi lugupidamist vääriva 7nda koha 43 mängija hulgast. Jaanikal algas õhtu umbes kella 20 paiku kui Getter ja Merilin (aka Mirjam) meile külla soojendusjooke tegema tulid. Kella 22 paiku kui Harry koos sõbra Jayga pokkerist tagasi jõudis olid tüdrukud juba meeldivas peatujus. Jaanika oli veel külalistele ka tähtsa päeva puhul magustoitu valmistanud, mis sai kõigilt vaid ülivormis kiidusõnu. Eriti tunnustas teda Jay, kes viimased 5 aastat on leiba teeninud ei kellegi muu kui kokana. Meelitus missugune! Suud magusad, seadsime oma sammud linna peale. Esimeseks sihtpuntktiks oli ööklubi Phoenix, kust leidsime koos baaritöötajatega eest umbes 10 inimest ning kust me peale esimest õlut ka kohe välja jooksime. Nojah teisipäeva õhtu, mis sa tahad eks.

Edasi seadsime oma sammukese Airlie ainukesse ööklubisse, kus on inimesi iga jumala õhtul tulgu taevast või pussnuge. Kõik kes kunagi Airlie Beachil käinud teavad, millisest kohast jutt käib - tegu loomulikult Mama Africaga. Seal saime kokku veel ühe eestlasest sõbra Kadriga ning ka ühe Harry töökaaslase Peteriga Happy High Herbs'i poest. Lisaks olid sinna kogunenud ka hunnik inimese pokkerist. Oli tore õhtu, tantsisime, pidutsesime ja võib öelda, et panime oma Airlie peatükile väärilise punkti.

Järgmisel hommikul vedasime oma suured kompsud ning haiged pead bussi peale ja põrutasime Cairnsi poole minema. Jää hüvasti Airlie!

Veidi veel ka pokkerist. Siin Austraalias on selline tore asi nagu Australian Poker League või APL nagu seda hellitavalt kutsutakse. Selle liiga raames korraldatakse üle terve Austraalia erinevates piirkondades Texas Hold'em pokkeriturniire. Airlie Beach'il toimusid pokkeriturniirid 5 korda nädalas, erinevates pubides. Iga kord tuli kokku 30 kuni 60 mängijat kellest põhilise grupi moodustas umbes 25 pealine seltskond. Turniiril osalemine on alati tasuta, võitjale ja vahest ka teisele kohale olid alati välja pandud auhinnad ning iga kord kui sa mõnel turniiril osalesid said sa vastavalt oma välja võidetud kohale oma APL kontole punkte. Nii sai näiteks võitja 165 punkti ja 15 koht ainult 20 punkti. Niimoodi punkte kokku liites selgitatakse välja kvartalite võitjad iga erinevas baaris kui ka üldarvestuses. Harryl õnnestus 2010 aasta esimesel kvartalil tulla kahel õhtul kvartali võitjaks ning kogu regiooni arvestuses teiseks. Auhindu sai ta pokkerist kokku umbes 3000 krooni väärtuses, mis oli ainult teretulnud boonus sellele et ta sai tegeleda millegagi mis talle väga meeldis. Ainus asi mis kripeldama jäi oli see, et regiooni arvestuses jäi ta esimesele kohale väga napilt alla ning regiooni võitis kahekümnendates praeguseks juba 7ndat kuud rase väike blond tüdruk. Piinlik-piinlik! Igatahes oli pokker väga suur osa meie Airlie perioodist ning hakkame mõlemad sellest kindlasti puudust tundma!

Aga veel rohkem kui Airlie Beachi pokkerist, tunneme me puudust sinust hea lugeja, seega kirjuta meile seekord kommentaaridesse midagi ilusat. Lõpetame seekord oma jutu ära aga tule varsti välja, sest põhimõtteliselt oleme juba alustanud uue jutu paberile panemisega.

Tsauks!

Ului...

No tere kullakesed,

Sirvite oma säravate silmakestega hetkel kirjatükki mille autorid on lähiminevikus elanud üle päris pesuehtsa kategooria 3 tähistust kandva tsükloni nimega Ului. Tsüklon on siis olemuselt selline hiigelsuur tornaado, kus vihma kallab kui oavarrest (no kes need kuramuse ütlusi välja mõtleb, oavars on ju maru peenike) ja tuul vihiseb põrgulikult kõvasti. Ilmselt oli tegu võimsama tormiga mida oma seniste noorte elukeste jooksul oleme üle elanud - ja päris vahva oli...

Aga alustame algusest. Oli kena laupäevane õhtu Airlie Beachis ja vaatamata lähenevale tsüklonile tundsime end rahulikult sest olime eelseisvaks ööks korralikult ette valmistunud. Poest oli soetatud süüa, juua ning pakitäis küünlaid, väljast oli korjatud ära kõik asja mis kaalusid vähem kui 20 kg ning kujutasid endast väiksematki tuuletakistust ja üleüldse olime kõigeks valmis. Ainus asi mis veidi äravust tekitas, oli tõsiasi, et meie toa ühest seinast umbes poole moodustavad klaasist rõduuksed aga kuna meie tagasihoidlik pesa asetseb teisel korrusel siis proovisime rahu säilitada. Mida tunnid edasi seda koledamaks ilm väljas läks. Vihma kallas järjest rohkem ja tuul läks tasapisi aina kõvemaks... Ja siis kella 23 paiku umbes 4 tundi enne tsükloni Airliesse jõudmist see juhtus - elekter läks ära. No hää küll mõtlesime endamisi - kategooria 3 tsüklon tähendab sisuliselt kuni 60 m/s tuuli, pole ime ka et mõni elektripost sellisele pingele vastu ei pidanud. Koos elektriga kadus muideks ka meie telefonidel levi, mis sisuliselt tähendas seda et kaotasime igasuguse kontakti maailmaga.Vabandame siinkohal oma muretsevate pereliikmete ees, et me endast märku ei andnud ja Anne ja Marguse ees kellega meil pühapäevaks Skype sessioon kokku lepitud ja kelle me olude sunnil lihtsalt üle laskma pidime.
Umbes kella 1 paiku öösel enne põhku pugemist kuulsime veel väljas tänaval inimesi karjumas ja hullamas - noh oma asi kui inimesed tahavad pimedas metsiku vihma ja tuulega väljas jalutades riskida mõne lohakama ja tsükloniks vähem ettevalmistunud naabri aiamööbliga üle nipli saamisega :)

Tsükloni haripunkti tabas Airliet umbes 3-4 paiku pühapäeva hommikul. Tormi keskmes oli umbes pool tundi täielikku tuulevaikust. Meie jäime magama natuke peale kella ühte, Harry magas terve öö õndsat und, Jaanika aga piilus mõned korrad silmanurgast, et kas meil katus ikka veel peakohal on. Tunne oli küll nagu murraks tuul varsti tuppa ja peab ütlema et nats hirmus oli ka. Mõned tugevamad tuttavad meil siin Airlies olid peaaegu terve öö ärkvel olnud ja rääkisid meilegi pärast mis toimus. Kui meie pühapäeva hommikult ärkasime oli tuul juba vaibunud, vihm lakanud ning inimesed olid tulnud tänavatele kahjusid üle vaatama. Läksime siis meiegi, sest ega ilma elektrita nagunii eriti kodus midagi teha ei olnud. Nägime arvukalt juurtega maast kistud puid, millest üks oli maandunud keset Airlie Beachi suurt tehislaguuni. Nägime rannas kümneid ja kümneid kaldale ja kividesse uhatud jahte ja paate. Nägime mööda tänavat vedelevaid postkaste ja katkiseid reklaamsilte. Õnneks võime öelda, et meie teada keegi vigastada ei saanud, nii et oli tegu õnneliku loodukatastroofiga kui selline sõnapaar üldse ühte lausesse kõlbab.

Aga ikkagi oli probleem elektriga. Külmkapis hakkasid asjad juba vaikselt oma värvi muutma ja ebameeldivat aroomi omandama, küünlad hakkasid vaikselt rasvast ammenduma nagu telesaate "Suurim kaotaja" usinad osalejad, poed olid loomulikult suure voolupuuduse tõttu suletud ning meie hakkasime vaikselt imestama, et miks kuradi pärast pole tublid Airlie elektrimehed 12 tundi peale tormi ikka voolu tagasi suutnud tuua. Möödus päev, möödus kaks ja elektrit ikka ei olnud. Mitte midagi teha ei olnud, konditsioneer puudus, mis muidugi tähendas seda, et higi voolas ojadena, linnas olid ikka kõik ärid ikka kinni, läpakas oli tühjaks saanud, tööl meie teeneid ei vajatud, sõime juba teist päeva järjest kuivtoitu ja tagatipuks sai soe vesi ka otsa. Nii me vaikselt kulgesime läbi nende elektrita päevade ja proovisime endale igal vooluta tunnil meelde tuletada, et meie mitte nii kauged esivanemad just nõndamoodi elutsesidki. Teisipäeva õhtuks suudeti elekter tagasi tuua enamusele Airlie Beachist, kuid loomulikult mitte veel päris meie tänavale. Meie majaraasukene asub nimelt kenasti kahe tänava nurga peal ja saime siis paar õhtut kadetusest rohelistena aknast välja vaadates imetleda kuidas meie naabrid meile kahest küljest mõttelist trääsa näitasid ja kõiki elektriga seotud mõnusid nautisid kui meie peale külma dussi peaaegu otsekohe uuesti higistena küünlavalgel kaarte mängisime ja kuivikuid närisime. Kolmapäevaks suutsid siiski elektrimehed meilegi viimaks voolu tagasi pistikutesse panna ja olimegi lõpuks tagasi tsivilatsioonis. Ja nüüd on juba paar päeva elu taas ilus olnud. Seega nüüd võime oma "to-do list´ist" jälle ühe asja maha tõmmata - troopiline tsüklon üle elatud.

Ahjaa ja nagu arenenud riikides ikka kombeks annab Austraalia valitsus looduskatastroofis (nagu näiteks tsüklonis) kannatada saanutele ka abiraha. Igale Airlie elanikule anti kuni 170 dollarit abiraha kui sa suutsid ära tõestada, et oled selle summa ulatuses kahjusid kannatanud. Õnneks käis kannatada saamise alla ka näiteks külmkapist minema visatud toit, mille maksumust on väga raske mõõta. Seega jalutasime meiegi kaks kätt taskus ajutiselt kohalikku rugbiklubisse üles seatud kriisikeskusesse, rääksime kui palju toitu me tänu elektri puudumisele minema pidime viskama ning jalutasime sealt välja kahepeale 220 dollariga. No võibolla me liialdasime veidi sellega kui palju meil täpselt külmikus toitu pahaks läks, sest tegelikult viskasime minema vaid veerandi jogurtit, pool piima ja ühe maksavorstijupi, mis ilmselt eesti rahas 2200 krooni kokku ei andnud aga mõtlesime et kui juba Austraalia valitsus nagunii Airlie elanikele raha jagab siis võime omale pisukest liialdamist lubada :)
Eelseisvatest tegemistes niipalju, et homme läheme ühele väiksele purjetamisreisile (aitäh austraalia valitsusele sponsoreerimise eest) ja ülehomme teeme oma Airlies leitud toredate sõpradega väikese lahkumispeo. Aga nendest toredatest üritustest saad lugeda juba järgmisel korral...
Jää muhedaks!

Produced in Estonia!

Täiesti lõpp kui kiiresti aeg lendab kui sa mitte midagi põnevat ei tee... Oli justkui eila see kui riputasime oma viimase postituse siia pisikesse kodusesse nurgakesse selles otsatus ja hirmuäratavas virtuaalses võrgustikus ja ometi peame täna kalendrisse kiigates piinlikusega nentima, et sellest on möödas juba üle kolme nädala.
Loodame, et sinul on see kolmnädalak möödunud sündmusterikkamalt ning meeleolukamalt kui meil ja et sul ikka jagub veel energiat selle kogu eestimaad katva valge toreduse sees sumpamiseks. Iga nädal saame aina uusi ja uusi uudiseid selle kohta kui palju seda valget paska (jah enamus eestimaalasi nimetavat nüüd ilusat laia valget lund just niimoodi - arusaamatu kui meie käest küsida:) jälle juurde sadanud on. Kui juba ilusast paksust valgest lumest on ühe talvega saanud rahvasuus valge sitt siis oleks ehk lugupeetud keeleteadlastel paras aeg hakata mõtlema ka vanade rahvatarkuste muutmisele. Pakume näiteks välja et "mustadeks päevadeks kõrvale panemisest" võiks saada "valgeteks päevadeks kõrvale panemine" ...kõlab kuidagi ilusamini kas pole ja pärast selle aasta talve on isegi õigem kas pole?

Enivei... et säästa siin juba ei-tea-mitmendast terve lõigu pikkusest monoloogist selle kohta kuidas me viimastel nädalatel eriti midagi kirjutamisväärset teinud ei ole asume seekord kohe asja juurde ehk siis kribame sellest natukesest mainimisväärsest mida teinud oleme.

Esimene ja kõige tähtsam uudis on see, et oleme viimaks ometi peale pooltteist aastat maailmas rändamist leidnud oma püha graali. Oleme teda vahelduva edu ja initsatiiviga kogu oma reisi vältel otsinud ja nüüd lõpuks ometi oleme ta leidnud. Ühesõnaga leidsime siin Austraalias midagi mis on "Produced in Estonia" (ehk siis Eestis toodetud). Palume nüüd austatud lugejal panna oma hallid ajurakukesed tööle ja mõelda mis tootega võiks tegu olla? Mida kuradit toodavad need arenevad idaeurooplased sellel väikesel maalapikesel mida nad ise kutsuva eestiks, millega suur ja arenenud austraalia rahvas ise hakkama ei saa ja peavad kaugelt-kaugelt sisse importima?

Tegu on loomulikult...marineeritud heeringaga!!!
Niipea kui olime tolle toreda purgikese leidnud muretsesime sinna kohe juurde ka purgikese hapukoort, veidi sibulat ning pätsi kõige tumedamat saia mis me oma kohalikust supermarketist leidsime ja nüüd pistame juba kolmandat õhtut järjest rahulolevate nägudega eesti heeringat. Justkui mäluks tükikest isamaad...

Muudest uudistest veel niipalju et Harry flaierijagamise karjäär on nüüdseks läbi saanud ja asendunud hoopis müüja karjääriga selles samas Happy High Herbs'i nimelises poekeses. See kaubamärk on siin Austraalias väga tuntud ning neil on kümneid kui mitte isegi sadu poode üle kõigi osariikide. Nad pakuvad peamiselt erinevaid looduslikke energiat ja eufooriat tekitavaid komme ja teesid, mis on austraalia lugematutel peoõhtutel kõigile noortele ja nooremeelsetele legaalseteks, meeldivateks ja tervisele mitte halvasti mõjuvateks aseaineteks alkoholile ja muudele mõnuainetele.

Jaanika töötab ikka vaikselt Deja Vu nimelises restoranis ning toob meie tagasihoidlikusse leibkonda kaks kolmandikku peekonit. Mitte et Harry nuriseks, kuna tema töötab hetkel umbes 15-20 tundi nädalas aga teatud aja möödudes hakkab juba nagu natuke piinlik kogu aeg naise käest õlleraha küsida, rääkimata sellest et niimoodi kahepeale pooleteise koha peal tööl käies ei tule säästmisest ka suurt midagi välja.

See aga viib meid nüüd edasi viimase uudise juurde mida sinuga selles postituses jagada tahtsime. Nimelt võtsime me ükspäev umbes nädala jagu aega tagasi kohalikus internetikohvikus istudes klaviatuuri ühte ja hiire teise kätte ning saatsime oma resümeed uuesti Broome'is asuvasse Cable Beach Club Resorti, ehk siis sinna hotelli kus me ca 3 kuud tagasi töörügamise lõpetasime. Olime seal eelmise aasta augustist detsembrini ja peame nentima, et meile mõlemale seal väga meeldis. Töö oli lahe, kollegid mõnusad ning maksti hästi. Ja just eile saime sealt ka viimaks vastuse et nad võtavad meid heameelega tagasi ning nad ootavad meid seal juba alates 7ndast aprillist.
Kuna meil siin Airlie Beachil pole tööga nii hästi läinud, siis lõime Cable Beach Clubi personali osakonna juhiga telefonis mõtteliselt käed ja lubasime naljakuu 7ndal päeval Broome'is olla keha ja vaim töötamiseks valmis. Põhimõtteliselt on plaan enne kojusõitu pisut mammonat pangaarvele koguda. Ega kõik need kingitused ja suveniirid mis me sulle naastes tuua kavatseme end ise ei osta :)

Uudistest veel nii palju, et meie poole liigub üks pirakas tsüklon nimega Ului. Ennustuse kohaselt peaks ta siia rannikule jõudma laupäeva öösel vastu pühapäeva. Ütleme nii, et aussied on päris paanikas juba, kõvad ettevalmistused käivad. Inimesed varuvad süüa, vett, küünlaid ja mida kõike veel. Meid pole paanikahoog veel tabanud, võibolla sellepärast et me ei tea mida oodata. Väike võimalus on, et tsükloni suund veel muutub, kuid kui ta tõesti peaks meie linna tabama, siis on lood päris kehvad. Maja omanik käis meid täna hommikul juba hoiatamas, et homme öösel peaksime me omale nats turvalisema koha magamiseks vaatama. Meie toa suured ja pirakad aknad on nimelt ookeani poole ja see pole just kõige turvalisem. Eks me siis võtame oma madratsi kaenlasse ja kolime vannitoa eesruumi, kus pole ühtegi akent ja tundub olevat kõige turvalisem koht majas. Tuleb ainult loota, et tsüklon maja endaga kaasa ei vii :)

Vot nii lühike seekordne jutt saigi... ise ka imestasime et pikem ei tulnud. Tsauka-pauka selleks korraks.

Häppi böörthdei kallis Eesti!

Kallis Eesti, soovime sulle palju õnne tähtsa päeva puhul! See õnnitlus laieneb siinkohal loomulikult ka kõigile eestlastele seisku nad praegu kahe jalaga meie toreda riigi pinnal või mitte. Loodame, et su sinimustvalge lipukene on juba meie toreda riigi auks välja viidud ja kasutad oma vaba päeva millegi toredaga hakkama saamiseks.

Noh näiteks üks suurepärane näide toredast asjast millega sa võiksid sellel vahval päeval hakkama saada oleks näiteks Jaanika ja Harry blogi lugemine, et end nende viimase aja tegemistega kurssi viia. Ja kahtlemata just sellepärast sa käesolevaid ridu seirama oled tulnudki, mille üle meil on ainult hea meel. Me daamid ja härrad lubage esitleda: Jaanika ja Harry kuuekümne kolmas blogipostitus:

Hakkasime siin ükspäev meenutama, et oleme kunagi kusagilt kuulnud, et ammu-ammu teadis üks tark inimene rääkida, et sportimine on tervisele kasulik. Sel nädalal kogesime omal nahal et sportimine pole mitte ainult tervisele vaid teatud viisi pidi ka tengelpungale turgutavalt mõjuv.
Aga alustame algusest... Nimelt asub vähem kui 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel meie toredast magamise jaoks kasutatavast toast selline majakene nagu Airlie Market Place. Nagu nimigi viitab on tegu sisuliselt turutegevusteks püstitatud ehitisega. Olgu selle turuga kuidas on aga selle majakese kolmandal korrusel asub hoopis absoluutselt mitte midagi turuga seotut vaid hoopis päris pesuehtne jõusaal. Võttes arvesse esimeses lauses avaldatud teesi ja seda, et saledam autoritest on tihti õhtuti tööl, siis otsustas meie toreda reisiseltskonna pekisem pool, et oleks aeg tolle toreda sportimiskohaga tutvust sobitada. Ja 27nda Jaanuril õhtupoolikul ta siis sinna toredasse jõu tegemise saali oma sammud seadiski ning on nüüd juba pisut vähem kui kuu aega seal oma hädiseid biitsepseid, triitsepseid ja kui teised ei vaata siis ka tuharalihaseid pinguldamas käinud. Masinad on kõik uued ja neid on palju, kõik on ilus puhas ja haisuvaba ning reede õhtuti mängib nurgas treeningu elavdamiseks isegi päris elus DJ. Ühesõnaga vinge koht! On ainult üks probleem... Seda eriti meiesugustele vaestele seljakotiränduritele: liikmemaks on iga kuu 89 dollarit ehk siis peaaegu 900 krooni. Ei ole midagi öelda see on päris suur raha selle eest et lihtsalt sporti teha, nurgas plaate keerutava DJ-ga või ilma.
Õnneks on sellele suurele probleemile olemas ka teatavaid lahendusi. Nimelt korraldab too jõusaal oma liikmetele iga kuu 3 erinevas kategoorias võistluseid kus esikohale on auhinnaks 1 kuu tasuta liikmeksolemist.
Kategooriad on:
1) Rinnalt surumine (üles surutud raskus vs kehakaal)
2) Jõuharjutused (ehk siis võistleja teeb 1 minuti jooksul kõigepealt lõuatõmbeid, siis kätekõverdusi ja viimaks kõhulihaseid ning lõpuks parim keskmine võidab)
3) Triatlon (10 km rattaga, 2,5 km jooksu ja kõigepeale veel 1,5 km sõudeergomeetril)
Tundus rumal vähemalt ühes kategoorias mitte kaasa lüüa ja tasuta membership'ile mitte kandideerida.
Rinnalt surumises oli mingi vend oma 100 kg kehakaalu kohta üles surunud 165kg. Seega seal kategoorias osalemine tundus suht mõtetu. Jõuharjutused olid juba paremad aga lihtsalt mitte päris Harry teetass. Seega jäi üle triatlon, mida Harry enne Eestist lahkumist paar korda harrastada oli jõudnud ning milles seni parim ette tehtud aeg 35min 23sek ei tundunud sugugi ületamatuna. Et ka strateegiliselt kaval olla jättis Harrykene asja päris viimasele päevale enne võitjate välja kuulutamist, et keegi ei jõuaks pärast tema aega üle teha juhul kui ta tasuta membershipi saamise katse peaks edukaks kujunema.
Lõpuks siis saabuski see eelpoolnimetatud viimane päev ning oli aeg oma tolmukihi alla mattunud võhm välja kaevata ning jalgadele sõna otseses mõttes valu anda. "Täiega-täiega-täiega" haamerdas peas ja kui saabus aeg tibusid (ehk siis ülekantud tähenduses minuteid-sekundeid) üle lugeda, ilutses jõusaali administraatori stopperkellal kaunis number 33 min 50 sek. Eelmine parim aeg oli löödud üle pooleteise minutiga! Vorm oli parem kui Harry oskas loota ja nüüd kolme päeva pärast saabki ta kuu aega kohe päris tasuta sportimas käija. Elu on ilus!

Elukohas on ka asjad veidi muutunud. Meie tagasihoidlikusse pesasse on vahepeal sisse kolinud Austraalia-USA segapaarikene Dean ja Lauren, kes tunduvad väga toredad inimesed aga maadlevad sama probleemiga millega enamus Airlie Beachi külastavatest seljakotiränduritest ja statistikaameti andmetel 2009 aasta VI kvartali seisuga15,5% tööealistest eestimaalastest ehk siis sellega, et keegi ei taha nendele tööd teha anda.
Nende endi sõnade kohaselt proovivad nad veel paar nädalat CVdega mööda linna ringi joosta ja kui see tegevus tulemuslikuks ei peaks osutuma siis lähevad ka nemad minema ja me jääme jälle üksi. Me ei taha pahad olla aga noh natuke loodame, et nad ei saakski tööd :)

Nagu sa tead on siin Airlie Beachil päris palju eestlaseid. Oleme meie kaks, siis on veel 4 peolooma Getter, Merilin (aka Mirjam), Sigrid ja Kerli. Lisaks on veel 2 tüdrukut Berit ja Anni, kellega me eriti suhelnud ei ole ning viimaks ka veel Harry töökaaslane Kadri koos oma eesti tüdrukust toanaabriga, kelle nimi meil hetkel ajusoppidest nagu luuaga pühitud on. Ja need on ainult need eestlased kellest me teame, on täiesti võimalik et siin on neid rohkem. Igatahes võimas arv eestlasi nii väikese asula kohta. Mis teeb aga asja veelgi toredamaks on see et eriti esimesel kuuele nimetatule meeldib siin ilmas üle kõige selline geniaalne jaapanlaste leiutis nagu sushi. Ja sama kindel kui ülekeedetud munad lihavõtete ajal on see et vähemalt korra nädalas saame kõik kokku ja teeme ühe sushiõhtu. Sedakorda tegime nii et igaüks sai ühe, kaks või kogenumad isegi kolm sushit ise valmis rullida ja nii eelnes sushi söömisrõõmule veel ka sushi tegemise rõõm :) Õhtu oli vahva ja kõigil olid pärast suurest sushikuhjast kõhud punnis.

Nagu sa kallis lugeja kindlasti tähele panid toimus veebruarikuu keskpaiku selline suurepärane üritus nagu valentinipäev. Kuna Jaanikakesekene pidi tollel õhtupoolikul kahjuks restoranis tööl olema ja nagu iga nupukas lugejagi arvata võib oli tal tol õhtul restoranis maru kiire ja pikk õhtu siis jäi meie rahvusvahelise sõpruse ja armastuse päeva tähistamine esmaspäeva peale. Ja nüüd arvame et hakkamegi iga aasta nii tegema, et tähistame seda armast päeva 24tunnise hilinemisega. Restoranidesse pole vaja nädalaid ette helistada, kohad pole puupüsti täis, toidud pole ülekohtuselt ülehinnatud ja isegi lillekimbud saab kohati isegi poole odavamalt kätte. Meie tähistasime siis isekeskis oma valentinipäeva sellega et läksime linna parima vaatega restorani nimega Sailing Club õhtustama. Õhtu oli väga vahva, söök oli hea, vein oli hapu ja magustoiduks tellitud maasikakook pani kogu õhtule eriti ilusa punkti.

Ja nüüd on aeg meie seekordsele jutuvoole punkt panna ja sind tagasi vabariigi aastapäeva tähistama lasta. Ära siis pidutsemisega üle ülemiste jäsemete mine!

Tsauka!