Viimased Austraalia elamused...

Ja ongi ta käes - aeg Austraaliaga hüvasti jätta. Käesoleva loo kirjutamise (mitte postitamise) hetkel istume me Jetstar'i lennul Perthist Singapuri. Lennumasina kapten on just "Seatbelt" tulukese välja lülitanud ja nüüd võib turvaliselt oma läpaka kotist välja kiskuda ja usinalt trükkima hakata. Lennuk on inimesi täis, jalaruumi on üllatavalt heldelt, Jaanika pea on asetatud Harry õlale ja alanud on suuremat sorti nokkimissessioon. Keskmiselt umbes üks kord iga kahe sõna kohta mis Harry oma pisikesse sülearvutisse toksida jõuab. (vahest isegi kord sõna kohta kui tegemist on sõnadega nagu nokkimissessioon või sülearvuti) Armas...
Ongi läbi! Meie ligi kaks aastat kestnud seiklus mille käigus tegime sellele maailma suurimale saarele põhimõtteliselt ringi peale on läbi. Kahju!

Viimased päevad siin Austraalias möödusid meil suhteliselt rahulikult. Esmaspäeva õhtul tegime Jaanika töökaaslastega väikesed joogid mängisime veidike pokkerit. Oli väga mõnus väike seltskond ja veetsime väga toreda õhtu, mille käigus nii mõnigi Jaanika ülemus pisar silmis Jaanikal jääda palus :)
Teisipäeval tegime rannas meie toreda Broome'i sõpsi Kelini karmide ent õiglaste juhtnööride (nali - ei olnud karmid juhtnöörid) järgi rannas ka väikese photoshoot'i et oleks veel viimased ilusad pildid mälestuseks Broome'ist ja Cable Beach'ist. Pildid said superilusad - aitäh Kelin!
Kella 14.00ks olime aga bookinud omale kaks kohta vaalavaatlus paadil, sest üks suuuuuur linnuke oli meil sellel Austraalia reisil veel to-do nimekirjast puudu. Loomulikult siis kohtumine maailma suurimate imetajatega. Kohe kui randa jõudsime oli selge et tol päeval olid ookeanijumalad pisut tigeda olemisega. Paat loksutas ikka päris korralikult ning see tegi Harryl olemise pisut kehvapoolseks. Ja nii juhtuski et kui vaalad end viimaks näole andsid hakkas enamus pardale kogunetutest usinalt pilte klõpsima, Harry aga hoopis üle ääre vaalu toitma :). Veel nägime ära suured-suured kilpkonnad ja isegi mereussi. Viimase elukaga oli veel selline lugu et hea et teda oma Austraalia reisi eelviimasel päeval nägime muidu oleks võibolla harvemini ookeanis ujumas käinud. Igatahes vaalad sai nähtud (ja toidetud) ja Jaanika jäi reisiga väga rahule, ainult Harry arvas, et ta oleks saanud tol pärastlõunal oma aega ja raha kuidagi teisiti otstarbekamalt kulutada.

Ja oligi käes kolmapäev ja aeg hakata lennuki peale sättima. Kompsud vaja kokku pakkida, sõprade ja endiste töökaaslastega viimased kallid teha ning kopsud veel viimast korda Austraalia õhku täis tõmmata. Ilmselt pole meil nüüd päris tükk aega siia maailma otsa asja... Lennuki peale saime probleemideta ja neile kes mõtlevad, et kas võttis silmad märjaks ka kui lennuk õhku tõusis siis ei, veetsime küll kaks toredat aastat siin aga kodu on ikka Eestis ja sinna minna pole kunagi kahju.

Kapten teatas just, et hakkame 15 minuti pärast maanduma ning see ajas Jaanika üles. Kahju mulle meeldib kui ta niimoodi mu õla peal tukub, tunnen ennast kuidagi kasulikuna.

Tsauka!

Naasmisplaanidest...

Uskumatu kas pole kui kiiresti see ajakene ikka lendab. Me oleme tänaseks päevaks Eestist juba peaaegu kaks aastat ära olnud. Kaks aastat! See on ikka tegelikult hiiglama pikk aeg... ja see on nii ülivägamaru siva möödunud, et kohe hirmus hakkab. Aga oh neid elamusi ja mälestusi mis meil siin ajukäärudesse kogunenud on... Neid ikka jagub!

Ja nüüd on meil aeg oma kahe aasta jooksul peamiselt plätudest ja maikadest kogunenud garderoobist sorteerida välja Eesti sügisese kliima jaoks sobivad riided, need kenasti seljakottidesse kõikide suveniiride ja kingituste vahele ära paigutada, seejärel seljakotid kuidagipidi turjale upitada ning sammud 18ndal augustil Broome lennujaama seada. Kui kõik läheb plaanipäraselt siis peaksime pärast 6 edukat õhkutõusmist ja 6 edukat maandumist Tallinna Lennujaamas oma Austraalia kuumast päikesest pruuniks kõrbenud koivakesed üle pika aja taas Maarjamaa pinnale asetama. Vahepeal teeme väikese päevase peatuse Singapuris ning peale seda teeme 3 päevase puhkuse Londonis ning siis ongi kõik meie reisimised natukeseks ajaks reisitud. Saabume Tallinna esmaspäeval 23ndal augustil kell 21.00 Air Balticu lennuga Riiast.
Kui keegi on meie naasmise üle nõnda entusiastlikult meelestatud et tahab lennujaama meile vastu tulla ja esimese 10 kallistaja hulka pääseda siis soovitame millalgi tol pärastlõunal netist igaks juhuks üle vaadata et kas lend on ikka õigel ajal tulemas.

Oleme igatahes kojutuleku üle väga põnevil ja igatseme teid kõiki väga. Ükskõik kas viitsid end lennujaama vedada või mitte loodame sind juba varsti näha!

Jaanika ja Harry

Sõbrad tulevad ja lähevad

Ühel toredal reede pärastlõunal mitte palju aega sealt edasi kus meie eelmine blogi otsa sai jõudsid siia Broome meie hääd sõbrad Airlie Beachi aegadest Getter ja Merilin. Nemad olid mõnda aega Perthi lähedal ühes farmis ubinate noppimisega mammonat teeninud ning võtsid siis ette nii mõnedegi inimeste poolt eriti riskantseks tembeldatud ettevõtmise ehk siis hääletasid terve tee Perthist Broome'i. Väidetavalt olevat siin Austraalias igasuguseid maniakke kellele meeldib ei-milleski-süüdi-olevaid noori hääletajaid peale võtta ja nendega siis jumal teab mida teha. See loomulikult meie vapraid sõpru ei hirmutanud ning ligi nädala kestnud sõidu järel nad end täiesti elusate ja tervetena (kui väikene nohu välja arvata) Broome´ist leidsidki. Jällenägemisrõõm oli suur ning muljetamist oli küllaga. Ega me neile palju hingetõmbe aega ei andnud sest juba pühapäeval tirisime nad nende esimesele Broome rannapeole.

Nimelt olid siit Broome´ist lahkumas üks tore eesti paarikene Marin ja Gristo kellega meil oli au selle aasta Jaanipäeval siin Broome´is tutvuda. Peole vedas ennast kokku oma 15-20 inimest ning nalja sai palju-palju. Meie osalesime peol vahetustega, nimelt oli Harryl parasjagu käsil viimane sats öövahetusi ehk siis ta pidi kella 23.00ks tööle minema Jaanika aga lõpetas oma töö alles 22.30. Korraks ikka nägime teineteist ka, andsime väikese teatepulka sümboliseeriva musi ja siis läksime mõlemad omateed - kes tööle, kes peole. Järgnevatel päevadel võttis küll päris mitu pesemiskorda aega enne kui lõkkesuitsu haisust lahti saime aga asi oli kindlasti kogu seda küürimist väärt :)

Peale pühapäeva vegeteerisime paar päeva niisama, hommikul käisime rannas, õhtuti tšillisime niisama, tüdrukud käisid isegi nii mõnelgi korral rannas pidutsemas ja magamas kuniks jõudis kätte neljapäev ehk siis kõige suurem peoõhtu Broome´is. Meil mõlemal oli selle toreda päeva auks omale ka vaba päev küsitud ning alustasime peoga juba varakult. Ja mille muuga on parem ühte peoõhtut alustada kui ühe suure laari sushiga. Meiega ühinesid ka Getteri ja Merksi sõbrad Asso ja Kapa ning hiljem hüppas läbi ka veel üks vahva Broome`is elutsev eestlane Kelin. Jagasime töö kõigi vahel ära nii, et igaüks tegi paar rulli ning kuigi poistel oli see alle esimene kord sushit teha said nad sellega pärast paari näpunäidet suurepäraselt hakkama. Sushi loputasime alla suure koguse õlle ja üle pika aja ka paari pitsi viinaga nii, et kui kella 22.30 paiku sammud ööklubi poole seadsime olid kõigil juba kõhud väga ja pead üsna täis.
Ööklubi kuhu läksime oli loomulikult kurikuulus Oasis kus neljapäeviti toimuvad märja T-särgi võistlused. Seekordne võistlus mitte millegi erilisega silma ei paistnud eriti pärast eelmist nädalat kus üks kohalik aborigeenimammi võistluse lõppvoorus full monty läks ning pealtvaatajatele laval karvast "scary movie" stseeni jäljendas (nooremad lugejad saavad me loodame aru, vanematel polegi vaja aru saada :) Samas oli siiski tore õhtu, lõime tantsu ja lõbutsesime niisama.

Ning oligi kätte jõudnud reede ja oli tüdrukute viimane õhtu Broome´is. Kamba peale keelitasime Merksi nõusse, et ta teeks oma maailmakuulsat porgandikooki ning läksime randa tüdrukute jaoks viimast Broome päikeseloojangut vaatama. Jaanika meiega kahjuks tol korral ühineda ei saanud sest tema teeneid vajati töö juures. Oli väga mõnus õhtu, meiega ühinesid taas Asso ja Kapa kes on muuhulgas ka andekad kitarrimängijad ja laulukirjutajad. Veidikese pinnimise peale võtsid nad ka laulu üles ning nüüd kummitab Harryl küll juba teist päeva järjest nende surematu superhitt "Backpacker Son of a Bitch"

Selline ta siis sedakorda sai -meie üks päris viimaseid postitusi. Kõigile backpacker son of a bitchidele ning loomulikult ka kõigile teistele soovime aga et oleks sul üks kuradi ilus päev!

Jants ja Harts

Races races races...

Võtsime jälle kätte ja valmistasime omaeneste töökate kätega valmis ühe päris tuliuue blogipostituse. Seekordses loos tuleb juttu hobustest, mangodest ja romantilistest õhtutest. Loodame et su vaim on valmis - Jaanika ja Harry üks üsna viimastest Austraalia reisi blogipostitustest algab just nüüd!

Oli üks kaunis laupäeva pärastlõuna Broome'is ning meie blogi peategelased istusid oma truu tumesinise rolleri otsas ning vihisesid nagu tuul kohalikku hipodroomi poole. Nimelt olime omale pähe võtnud, et enne Austraaliast lahkumist peame korra ära nägema ka kohaliku hobuste võiduajamise ehk siis ürituse mis oma populaarsuselt on siin Austraalias lausa omaette fenomen. Võiduajamine toimub korra nädalas laupäeviti ning uksed avatakse janusele ning panustamishimulisele massile juba kella 12 paiku päeval. Traditsiooniliselt lüüakse selle ürituse jaoks end nii üles kui üles on end üldse võimalik lüüa ja siis natuke veel ning too laupäev ei olnud mingi erand. Peab ütlema, et suhteliselt koomiline oli vaadata neidiseid mini-mini-mini kleitides ja vähemalt! 10 cm tikkkontsadega kruusateedel ja murulappidel baaride ja raja vahet tikkimas ning härrasmehi ülikondades Broome kuumavõitu kliimas liitrite kaupa higi eritamas. Ning nagu see poleks meile kahele plätude, lühikeste pükste ja maikadega varustatud eestlasele veel piisavalt meelelahutust pakkunud oli kogu see seltskond end meie üsna hiliseks (kella 15.00 paiku) üritusele sisenemiseks täiesti sassi joonud. Hirnumiseks pakkus kogu nähtav juba piisavalt põhjust niigi aga oli see alles siis kui me korra elus ka hobuste peale raha mängu panna üritasime kui me päris valjult naerma purskasime. Nimelt ei olnud mitte kellegil õrna aimu ka mida, kelle peale või millistel tingimustel nad panustasid. Kuna tahtsime oma elu esimese hobuste peale panustamise teha kasvõi mingisugustelgi loogilistel alustel ja mitte: "pane-selle-hobuse-peale-kelle-nimi-sulle-kõige-rohkem-meeldib" strateegiat kasutades nagu meile sõbralike kaaspanustajate poolt korduvalt soovitati siis üritasime omale paari minutiga pisutki seinal olevaid tabeleid omale arusaadavaks teha. Umbes viienda inimese käest saime teada millised numbrid tabelis tähistavad händikäpi ja panustasime favoriidi võidu peale (noh eestlast värk ikka kindla peale:). Õnneks meie suksu ka võitis (pildil nr 8) ja ko ning pärast töökaaslased imestasid et kuidas me ikka teadsime...:) oh neid aussiesid küll ikka, no ei ole kõige teravam rahvus maailmas. Igatahes rahad 4 kordistatud seadsime sammud baari poole et paar võidukat jooki teha ja leidsime eest Marini ja Gristo, sõbrad Jaanipäeva üritusest. Nemad meie jookides eest veel raha ka kuidagi võtta ei tahnud ja nii lahkusime tollelt ürituselt üsna õnnelike nägudega. Põhimõtteliselt maksti meile 4 õlle joomise eest 30 dollarit peale - polnud just halb pärastlõuna või mis?

Läks mööda paar töist päeva ja leidsime end taas ühist töövaba hommikupoolikut nautimast. Kuna parasjagu midagi muud paremat pähe ei turgatanud siis otsustasime külastada linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvat mangofarmi "The Mango Place" .Teekond sinna ei kulgenud just erit lõbusalt kuna ilmataat oli otsustanud tollel hommikupoolikult meid üsna tugeva vastutuulega kostida. Nii me seal siis vuhisesime tasapisi (ca 45 km/h) mööda maanteed mornide nägudega 110 km/h märkidest mööda ja kujutasime ainult ette kui mitmed meist tuhinal mööduvad sõidukijuhid meile nii mõttelist kui ka olgem ausad päris tavalist trääsa näitasid. Lõpuks jõudsime taeva abiga (nagu Sal-Saller, Pets, Margus ja Priit romu BMW-ga kunagi ammu Pühajärvele:) oma Mango farmi kohale ja lootsime, et kogu see kannatusterada end ka ikka ära tasus. Olime ikka naiivsed... koht oli sisuliselt paari müügiriiuli ning väikses kööginurgaga varustatud katusealune kus päris kange saksa aksendiga seljakotirändur meile väikese mangoveini degusteerimise tegi ning oligi kogu lugu. Ostsime siis endale suveniiriks paar pakikest mangoteed ning alustasime nördinud nägudega tagasiteed. Tuul meie õnneks vahepeal suunda muutnud ei olnud ning tagasiteel kujunes keskmiseks kiiruseks 75-80 km/h tunnis millega me ilmselt siiski mõne autojuhi fuck´i näitamise ära teenisime aga kindlasti kordades vähem kui enne.

Läks jälle mõni aeg mööda ja ostustasime et nüüd on aeg sealmaal, et peaksime külastama meie hotelli kõige uhkemat ja vaieldamatult romantilisemat restorani "The Club". Alustasime oma toredat õhtut Sunseti restoranis päikeseloojangu silmitsemise ja 4-ühe-hinna-eest-kokteilidega ning pärast pimeduse saabumist kolisime üle "The Club'i" õhtustama. Esimese asjana asusime muidugi kohe hoolega jooke tellima ning peale oma valiku tegemist teatas kelner, et hotelli juht kes mõned lauad edasi samuti õhtusööki nautima oli tulnud tahaks meie veini meile välja teha. Lubasime tal seda loomulikult teha:) Edasi tellisime söögid ning kui esialgu arvasime, et tegu on kohaga kus tellid eelroa, pearoa ja magustoidu ning ikka kõhtu täis ei saa siis umbes poole pearoa ajal saime aru kui rängalt me eksisime. Praed olid ikka suure mehe mõõtu ning meil võttis ikka tükk aega enne kui kogu selle maitsva toreduse taldrikutelt kõhuõõnsustesse paigutada suutsime. Magustoiduks väike kohvi, jäätis ja Frangelico liköör ning kõige kallimalt kõige magusam musi. Kui arve maksmiseks läks avastasime et meie arvele oli "unustatud" lisada kõik joogid, magustoit ning söökide pealt tehti 50% soodustust. Ühesõnaga oleks too ülitore õhtu pidanud meie pangakontot vähendama üle kolmesaja dollari aga pääsesime lõpuks 76-ga. Elagu tutvused!:)

Ja elagu sina ka hea lugeja et viitsisid ei-tea-mitmendat-korda-juba siia lehele surfata ja meie tegemiste kohta lugeda. Tule varsti jälle sest järgmine postitus on meil juba põhimõtteliselt poolvalmis.
PS: Homme täpselt 2 nädala pärast lendame Austraaliast minema... Ei teagi kas nutta või naerda...?