Apelsinid....

Tere jälle kallis blogilugeja,

Viimasest postitusest on juba päris kaua möödas ja nüüdseks peaksid olema juba piisavalt ärevil ning põnevil mõeldes, mis meist seal kaugel maal saanud on ja kas üldse rängas põllumajanduses oleme suutnud ellu jääda. Hea uudis on see, et Jaanika pole siiani farmi jõudnud, seega temaga on kõik korras. Aga väikse saladuskatte all võib Jaanika öelda seda, et ka Harryga peaks enam-vähem kõik ok olema. Tänases postituses on palju huvitavat Austraalia farmi elu ja olu kohta, seega soovitaks kindlasti loo lõpuni lugeda.

Alustame siis sellest, kuidas poisid eelmine kolmapäev rongiga hakkasid Harvey poole sõitma. Rongijaamas valitses muidugi väga kurb meeleolu, sest saatma tulnud Jaanika ja Anne pidid peaaegu nutma purskema, kui nägid oma mehi minema sõitmas. Aga mis teha, elu on vahel karm. Igatahes, Harry ja Margus olid kenasti oma pakkidega ja jalgratastega rongi peal ja kahe-tunnine sõit lõunasse võis alata. Sõit muidu oli üsna igav, põnevaks läks alles siis kui maha pidi hakkama minema. Nimelt natuke enne peatust mõtlesid nad, et uurivad kuidas nad oma jalgrattad kätte saavad ja maha tõstavad, kui selgus et jalgrattaid seal peatuses ei saagi üldse maha tõsta. Tuli välja, et pileti müüja oli jätnud neile selle pisikese asja mainimata ja rattad peaksid edasi sõitma kuni lõpp-peatuseni ja alles seal saab neid rongist maha tõsta. Harryl ja Margusel oli aga pilet ostetud kuni Harvey'ni ja nemad pidid seal ilma ratasteta maha minema, vaat kus lops. Pärast mõningast sõimamist tunnistasid rongi ametnikud, et see oli nende viga ja lubasid järgmine päev rattad kulleriga Harvey'sse saata. Lubadusest peeti kinni ja järgmine päev sõitsid juba Margus ja Harry rõõmsalt oma ratastega karavanpargist põllu pääle apelsini puid kaema.

Neljapäev oli niisiis neil esimene tööpäev. Üks apelsini korjaja tööpäev näeb siis välja järgmine. Tõusma peab hommikul kell 6, et kell 7 juba põllu peal olla. Korjamine toimub paarikaupa ja töövahenditeks on traktor koos järelkäruga, kus peal on kolm pool tonni apelsini mahutavat kasti ehk bin'i, mis tuleb ära täita. Kui kastid täis korjatud, siis tuleb traktoriga need ära viia ja uued kastid tuua. Kuskil lõuna ajal on väike paus, et saaks süüa oma võikusid ning siis täie hooga edasi kuni pimedani välja. Kuna palka makstakse korjatud kastide pealt, siis väga palju looderdamist ei saa lubada. Esimesed paar päeva toimus korjamine vagude vahel, kus puude otsas väga palju vilju ei olnud ja siis korjasid nad nii umbes 4 kasti päevas. Aga nüüd on nad jõudnud vagude juurde, kus puud apelsinide all lookas ning lisaks Eesti talumehe töökus välja löönud ja ikka 7-8 kasti tuleb päevas ära. Muidugi on veel arenemisvõimalust ja seega lootus püsib, et kastide arv suureneb päevas. Põllu peal on suureks nuhtluseks parmud, kes korjajate jalad ja käed on ära söönud ning samuti herilased. Osad herilased on teinud oma pesad apelsini puude sisse ning kui keegi neid seal segama hakkab, siis nõelavad. See on väga tavaline, et saad päevas 2 korda vähemalt nõelata. Ja muidugi ämblikud, keda on seal igast sorti: karvased, suured, väiksed, punase tagumikuga jne. Õudne....

Elamine on seal karavanpargis suht vilets, toad väiksed ja naridega voodid ning ollakse mitmekesi ühes toas. Hetkel on Margus ja Anne kahekesi ühes karavanis ja Harry võõrastega koos aga kui Jaanika sinna jõuab, siis tuleb ümber kolida. Ahjaa unustasin mainida, et Anne ei suutnud kuidagi oma vast kihlatust lahus olla ja põrutas järgmine päev juba neile järgi. Kokkuvõtlikult võib öelda, et elu farmis ei ole just huvitav, hommikul tõused ja lähed põllale, tuled sealt alles pimedas, teed omale süüa, sööd, käid pesemas, mõnel paremal päeval jood veel klaasi veini ja siis vajud voodisse. Ja hommikul otsast peale. Ainuke vaba päev on pühapäev ja mõnel õnneseenel õnnestub siis isegi rannas käija. See pühapäev olid õnneseened Harry, Margus ja Anne, sest ühed teised eestlased sealt karavanpargist võtsid neid oma auto peale ja sõidutasid neid randa, mis asub 20 km kaugusel.

Nüüdseks olete vist juba enam-vähem kursis kuidas elu seal farmis välja näeb. Räägime siis natuke ka sellest, mis Jaanika vahepeal üksi Perthis on teinud. Reedel pidasid ühed eestlased siin Triin-Liis ja Kuno oma soolaleiva pidu ning olime kõik neljakesi sinna kutsutud aga kuna kõik teised olid farmis, siis tuli Jaanikal sinna üksi minna. Sest minemata ei saanud ju kuidagi jätta. Pidu oli võimas, 95% kohalviibijatest olid eestlased. Vardas lehvis Eesti lipp, joodi Viru Valget, söödi kartulisalatit ja hapukurki ning tehti vesipiipu. Kohal oli isegi eesti aukonsul oma abikaasaga. Terve õhtu mängis eesti muusika ja laulda-tantsida sai ikka omajagu. Lauluhoog oli vahepeal nii suur, et isegi Jaanika püüdis vahepeal midagi kaasa ümiseda (tõendusmaterjalid ehk fotod on täitsa olemas selle kohta). Võibolla ümises isegi liiga kõvasti, sest naabrid olid hakanud nurisema ja politsei oli kohe platsis. Õnneks piirdus asi ainult noomitusega ja meie poolse lubadusega, et keerame muusika vaiksemaks. Naabrid said rahus olla heal juhul mingi 10 minutit ja peale seda läks pidu täie hooga edasi. Nagu eesti noortel viimasel ajal tavaks, siis tõmmati ka sellel peol ohtrasti vesipiipu. Kui Harry hiljem kuulis, et Jaanika sõi kartulisalatit ja tõmbas piipu, siis ta pidi kadedusest roheliseks minema. Igatahes, Jaanika jaoks lõppes pidu kell 4 hommikul, kui takso maja ette sõitis ja ta kenasti koju viis. Võiks oletada, et kuna järgmine päev oli laupäev, siis ta sai kenasti ennast välja puhata aga tegelt oli asi kaugel sellest. Laupäeval hommikul oli kõva pakkimine ja majast välja kolimine ning praegu elab ta oma väga hea sõbranna Kerli juures. Pühapäeval oli Kerlil ja Jaanikal üks tore päev, kui sa rannas käidud ja seljad punaseks päevitatud ning õhtul käidud jälle Triin-Liisi ja Kuno juures vesipiipu tõmbamas. Esmaspäevast algas kahjuks jälle töönädal, mis Jaanika jaoks jääb selles ettevõttes viimaseks. Ja reedel põrutatab ta juba rongiga Harvey poole. Mis seal hakkab toimuma, seda veel ei tea.... Muideks täna käis Jaanika koos Kerliga veel vimast korda vene poes, kust sai ostetud borši suppi, pelmeene ja kohukesi, et viimane söömaaeg siin Perthis oleks mida meenutada.

Kuna farmis on internetiga väga kehvad lood, siis võib juhtuda, et nüüd kui Jaanika ka minema läheb tsiviliseeritud keskkonnast, siis mõnda aega uut postitust ei ilmu. Aga kes teab.... ehk saame ruttu rikkaks, ostame omale auto ja tuleme nädalavahetuseks Perthi.
Seni aga olge musid ja kallid teile kõigile!

Farmi!

Nagu niuhti on paar päeva möödas, mõned asjad on korda aetud ja meil on kätte jõudnud aeg oma lubadus täita ning oma kardinaalselt muutuvast elukorraldusest pisut pajatada. Nimelt oleme otsustanud järgneva paari kuu jooksul pea ees põllumajanduse põnevasse maailma sukelduda. No ok maakeeli öeldes lähme mõneks ajaks farmi tööle. Plaan on hetkel siis selline, et täna lähevad püsilugejale kindlasti tuntud tegelased Julge Harry ja Vapper Margus sellisesse kaunissse kolkakülla nagu Harvey. Hakkavad seal esialgu hoolega põllu pealt apelsine korjama.(Eks mõned pistavad suhu ka :) Siis nad korjavad ja korjavad ja korjavad kuni ühel hetkel ühinevad nendega ka teised tuntud tegelased meie kirjutistest - Ülikaunis Jaanika ja Üliveetlev Anne. Siis korjame neljakesti koos ja korjame ja korjame ja korjame kuni avastame, et taskud, pangakontod, seljakotid jms on paksult raha täis. Siis tuleme hetkeks Perthi tagasi ja ostame endale luksusliku (loe: konditsioneeriga) lisavarustusega universaalkerega auto ja hakkame Austraalia lääneranniku poole sõitma lootes hirmasti, et meie neljarattalisel sõbral keset kõrbe eluisu otsa ei saa. Ja siis me sõidame ja sõidame ja sõidame kuniks leiame kängurumaa idakaldal ühe toreda kohakese, kus mõneks ajaks jälle paikseks jääda.
Vot nii kaardinaalselt meie elukorraldusekesekene siis muutuma hakkabki. Järgmistes postitustes kirjutame siis juba täpsemalt, et kuidas me põllumajanduses ikka hakkama saame ja mis moodi see meie elu seal farmis välja näeb. Edasi põllumehed, valu apelsinipuudele !!!

Olgem seljakotirändurid aga saagem kultuurseteks...

Kullakallis sõber kes sa oled ette võtnud selle hiirekätt kurnava teekonna siia lehele, et me lamedatele kirjutustele taaskord pilk peale heita. Annad sa endale ikka aru mida sa teed? Eriti räägime siin nendega kes siin lehel regulaarselt meie postitusi lugemas käivad. Kogu selle ajaga mis sa siin lehel viimase 5 kuu jooksul veetnud oled, oleksid ju võinud end nt teatrisse vedada ja ühe vahva etenduse ära vaadata. Oleksid nüüd oluliselt kultuursem inimene kui siin lehel loetu sind kunagi teha võiks... Ok-ok tegelikkult tegime loomulikult nalja - ära hakka meie blogi lugemist millegi kultuursemaga asendama eks? Käige siin ikka edasi ja rääkige sõpradele ka :)

Põhjus miks seekord oma postitust niimoodi alustasime oli see, et meil on nimelt nüüd seljataga esimene välismaine teatrikogemus. Ning veel milline... Nimelt otsustas viiepealine seltskond eesotsas Märt Kivastiku, Ain Lutsepa ja Roman Baškiniga tulla meile siia Perthi esinema. Tõid nad meieni tüki nimega "Sõdur", mis viis meid II Maailmasõja aegsesse Eestisse. Põhimõtteliselt esines kogu tükis vaid tandem Baškin-Lutsepp, ent etendus oli väga muljetavaldav, näitlejad tasemel nagu nendelt nimedelt oodata võib ning emotsiooni saime kogu ürituselt vägagi võimsa.

Etendust oli kokku jälgima tulnud üle 70! pealine seltskond, kellest umbes pooled olid noored seljakotirändurid nagu meie ja teise poole moodustasid nimelt sellesama II Maailmasõja eest Austraaliasse putku pistnud väliseestlased või nende järeltulijad. Eks viimastele oli etendus kindlasti veelgi südamelähedasem kui meile.

Näitlejad said tüki lõppedes väga suure ja auga väljateenitud aplausi osaliseks ning parast suundus kogu seltskond edasi sellise inimese nagu Anu van Hattem´i juurde väikesele afterparty´le. Tema on siis nimelt Eesti Aukonsul Lääne-Austraalias ning eks oli temalgi etenduse Perthis toimumise juures vähemalt käsi või ilmselt isegi rohkem jäsemeid mängus. Pärast saime veel teada, et see pole mitte esimene kord kui Austraalias eesti teatrit tehakse ning et ka see etendus viiakse peale Perthi veel 6 Austraalia suuremasse linna.

Eriti toredaks tegid kogu vastuvõtu just niivõrd erinevate generatsioonide (kohati oli vanusevahe isegi kuni 60 aastat) omavaheline suurpärane läbisaamine ning väga huvitav oli kuulata kuidas nüüdseks juba vähemalt kolmandas nooruses daamid ja härrad meile tugeva Austraalia aksendiga Eesti keeles pajatasid kuidas nad omal ajal siia paadiga! saabusid. Pärast mõtlesime, et ime veel et nad ise sõudma ei pidanud :)

Kirsiks koogi peale ühinesid meiega sel toredal peokesel ka näitetrupp. Eks Eestis tunned tänaval Lutsepa ja Baškini ära aga naljalt juttu rääkima ei lähe. Siina avanes aga meil suurepärane võimalus nendega tore õhtupoolik veeta, juttu puhuda ning lõpuks ka koos üks pildikene kodustele tõestusmaterjaliks välja nuruda.

Erinevalt tavapärastest ülipikkadest postitustest sai seekordne pisut lühikesem aga selle eest on sul kaunis lugaja põhjust varsti siia lehele tagasi tulla, sest juba mõne päeva pärast on meil sulle ilmselt pisut uudiseid. Nimelt on meie juba sissetallatud elukorraldus siin Perthis lähiajal kardinaalselt muutumas. Aga enne oleks meil vaja veel mõned asjad korda ajada kui sellest sulle rääkida söendame.

Keskmine austraallane

Lugejate tungival soovil otsustasime avaldada teise kirjutise sarjast "teisiti". Seekord võtame luubi alla Austraalia keskmise inimese. Mis loom see on? Milline välja ta näeb? Mida ta sööb ja joob? Millega ta tegeleb?Mida seljas kannab? Kuidas eestlasesse suhtub? jne... Kes sellekordse loo läbi loeb saab siis suurepärase pildi sellest milliste inimelukatega meil vapratel rändajatel siin iga päev rinda pista tuleb.



Esmalt siis üldisest - Austraalias on hetkel ca 21,3 miljonit elanikku, kuid rahvaarv suureneb kogu aeg tänu lokkavale sisserändele. Austraalia pindala on umbes sama suur kui Euroopa oma mis toob meid huvitava tõsiasjani, et siin on iga elaniku kohta ca 2,3 km2 maad.(jaapanlaste märg unenägu :) Seda pole mitte vähe aga kahjuks on enamik maast elamiskõlbmatu kõrbega kaetud seega on 85% elanikest kogunenud elama linnadesse.

Väljanägemine on keskmisel Austraallasel päris tavaline. Kui heita pilk piisavalt kaugele ajalukku, siis leiame, et enamik Austraalia elanikest on eurooplaste ja eriti Suurbritanniast pärit 18 sajandil sinna saadetud vangide järeltulijad. Seega pool sajandit tagasi nägi keskmine austraallane välja nagu keskmine inglise rets, kes on end liiga kauaks solaariumisse unustanud. Viimase 50 aasta jooksul on aga hirmuäratavalt suurenenud Aasia inimeste sisseränne mis on ehk keskmise austraallase profiili muutnud veidi pilusilmsemaks, mustajuukselisemaks, kollasemaks ja lühemaks. Loomulikult ei saa ka unustada Austraalia pärismaalasi aborigeene, kes lisavad meie keskmise austraallase profiilile pisut mustanahalisust. Samas on hetkel elanikonnas aborigeene vaid mõned hädised protsendid ning meeletult tugevalt see meie pilti ei muuda. Et sinu jaoks asi eriti lihtsaks teha siis keskmine austraallane - see on päevitunud ja ennast käest ära lasknud inglane, kel silmad natuke pilus.



Riietuda armastab austraallane mugavalt - kui vähegi võimalik viskab ta selga T-särgi ning jalga shortsid ja varbavaheplätud. Viimaseid kutsutakse siin hellitavalt thong´ideks, palume mitte segamini ajada paarist pealast ja pitsilapist koosneva naiste aluspesuga! Endast lugupidavates meelelahutus- ja toitlustusasutustes eksisteerib ka teatav miinimumetikett, mis enamasti tähendab, et plätude asemel võiks jalas midagi muud olla :) Töökohal kehtib esmaspäevast-neljapäevani tavaline kontorietikett, kuid reedeti korraldatakse tavaliselt ettevõtetes casual friday´sid, mil pole patt ilmuda tööle ka teksades ja T-särgis. Erandiks on siin muidugi töökohad kus on oma vorm. Koolilapsed kannavad peaaegu eranditult alati koolivormi ja siin tundub see olevat nii pikajaline traditsioon, et keegi eriti vist ei kobise ka enam. Eestis ei mängiks ilmselt koolivormi üleriiklikuks tegemine mingi valemiga välja, erandiks siin muidugi paar laitmatu muljega eliitkooli.


Söögi ja joogi harjumused on keskmisel austraallasel kohutavad. Hamburgerid, friikartulid, pirukad, lasagne, hiina kiirtoit, pirakad lihatükid, koogid, jäätis jne. Kogu eelneva menüü tõttu võttis keskmine austraallane mõni aeg tagasi keskmiselt ameeriklaselt üle maailma ülekaalulisema inimese tiitli. Uskumatu kas pole - keegi sööb veel rohkem ja teeb veel vähem trenni kui ameeriklane :) Loomulikult esineb ka nö ekstremiste kes teevad 5 päeva nädalas trenni, söövad ainult juurvilja ja käivad aeg-ajalt rannas sixpackiga uhkustamas. Nemad on aga ilmselt paraku väljasurev tõug. Meie siinoleku ajal oleme küll pannud tähele et viimasel ajal on eriti eelpoolmainitud tiitli pärast ühiskond muutunud olukorrast väga teadlikuks ning pidevalt näidatakse telekas ülekaalulisuse vastaseid reklaame ja telesaateid - keskmine austraallane suhtub sellesse nagu kõigesse muusse ehk siis ülima suvaga. Liialdamata ütleksime kokkuvõtteks, et Austraalias saab jagada kõik inimesed kas ülekaalulisteks, väga vormis olevateks või aasialasteks :)
Söögilõigu juurde lisaksime ka seda, et kui sind kutsutakse austraallase juurde külla, siis on tavapärane, et söögi- ja joogipoolise pead isa kaasa võtma - vahest lisatakse see isegi kutsele. Kui midagi kaasa ei võta siis riskeerid nälja, janu ja edaspidiste küllakutsetega.


Viisakusreeglid on siin kaduv nähtus. Esimese asjana paneb välismaalane tähele, et kõik kutsuvad kõiki eesnimepidi, olgu sa parasjagu pangas, maksuametis, restoranis või pereseltsis. Narrustele nagu ukse avamine, oma istekoha pakkumine ühistranspordis jne siin eriti aega ei raisata. Tervituseks piisab tavaliselt poolsuletud suuga "G´day" (lüh Good day´st - eesti keeli siis head päeva) pomisemisest, hüvastijätuks kuuled ehk kõige tihemini fraasi "seeya"(lühend See you later´ist)
Üllatav oli esialgu kui piinliku täpsusega suhtub see muidu kõigesse ülimalt vabalt suhtuv keskmine austraallane järjekordadesse. Isegi bussipeatustes võetaks 5 min enne bussi saabumist kenasti järjekorda, nii et bussi ukse ees ei teki kunagi Eestis tuttavat puntratantsu. Samas võetakse järjekordades või üldse midagi oodates alati olukorrast viimast ning ei tasu üllatuda kui kõrvalseisvad kodanikud sinule kohe hinge puistama hakkavad. Naljakaim seik juhtus meil ehk rongipeatuses kui üks noormees selgelt üleoleva suhtumisega ülistavalt oma Air Jordani tossudest meiega rääkima hakkas - siis oli küll selline tunne, et no mida veel kulla mees.



Töösse suhtub keskmine austraallane kui vahendisse mis annab neile raha, et tegeleda asjadega mis neile tegelikult meeldib teha. Olgu selleks siis surfamine, ostlemine, söömine, joomine vms. Usume, et eestlasega võrreldes on siin töömoraal madalam ning inimesed võtavad asju vabamalt. Kui ei saanud seekord seda uut ja paremat töökohta, siis ei saanud - eks järgmine kord proovib jälle. Umbes samasugune suhtumine on ka tähtaegadesse - ei saanud selleks kuupäevaks projekti valmis - No worries! Vastupidiselt Eestile kus töötajad saavad lausa silmnähtavalt jälgida kuidas tähtaja lähenedes ülemuse peas juuksed aina hallikamat varjundit võtavad.


Üks asi mida kängurumaad külastav kodanik veel kindlasti tähele paneb on see, et austraallased on hullud vee järele. Kõik suuremad austraallaste pesitsuspaigad on koondunud kas mõne jõe, järve või ookeani äärde ning sellest võetakse ka alati viimast. Kes ujub, kes surfab, kes sõidab kanuuga - nimekirjas on kõik võimalikud veega seotud spordialad, peale selle joomise. Juua eelistab austraallane ikka õlut või limpsi. Tegelikkuses on ausside veelembus mõistetav ka - kliima on siin lihtsalt nii põrgulikult kuum, et ega päevasel ajal ei olegi võimalik midagi muud teha. Autorid võivad omast kogemusest rääkida kuidas esimene jooksuring päise päeva ajal ümber kvartali päädis peaaegu südame - või vähemalt kuumarabandusega.


Austraallastel on teadaolevalt kolm rahvusspordiala: jalgpall ehk footy, kriket ja õllejoomine. Noh vähemalt üks neist on populaarne ka eestis - eks austatud lugeja ise tehku omad järaldused milline :) Jalgpall pole siin aga jalgpall tema eestipärases tähenduses, tegu on rohkem umbes nagu inglaste ragbiga. Tegemist meeltult vägivaldse spordialaga, kus ilma kaitsmeteta tõmmatakse vastaseid armutult maha ning pea igas mängus tuleb kiirabil paar mängijat kanderaamil platsilt minema toimetada.
Teise peamise spordiala kriketi tohutu populaarsus on meie, rumalate eestlaste, jaoks jäänud täielikuks müsteeriumiks. Tegu siis põhimõtteliselt nagu pesapalliga aga ühte mängu mängitakse ca 4-5 päeva!
Õllejoomist vast kommenteerida pole vaja, seda spordiala tunneb ju iga eestlane suurepäraselt isegi.



Eestlastess suhtutakse Austraalias tavaliselt hästi ehkki 98% elanikonnast pole mitte kõige õrnemat aimugi mis loom see Estonia on. pärast juba sissekulunud selgitustööd, et Euroopas ja Soome all, tekib suuremale osale mingi ähmane äratundmistuluke silmas vilkuma aga sinna tavaliselt sinnapaika see vestlus jääbki, ega keskmine austraallane ei taha ju tunnistada, et ta euroopas eriti peale inglismaa midagi kaardil ära ei tunne. Samas on olukord kindlasti kordades parem kui USA´s.


Aeg-ajalt oleme kohanud ka inimesi kes varem eestlastega kokku puutunud on ja peame tunnistama et meie eelkäijad siin mandrikesel on jätnud väga toreda, tööka ja üleüldse hea inimese mulje. Pole veel kuulnud kedagi ütlemas, et "Ah te olete eestist - siis me teid tööle/sõbraks/kliendiks vms ei soovi!"


Selle toreda mõttega siis seekord lõpetaksime - loodame, et said vähe parema ülevaate sellest mis elajatega me siin päevast-päeva kokku puutuma peame.


Seeya !