Ului...

No tere kullakesed,

Sirvite oma säravate silmakestega hetkel kirjatükki mille autorid on lähiminevikus elanud üle päris pesuehtsa kategooria 3 tähistust kandva tsükloni nimega Ului. Tsüklon on siis olemuselt selline hiigelsuur tornaado, kus vihma kallab kui oavarrest (no kes need kuramuse ütlusi välja mõtleb, oavars on ju maru peenike) ja tuul vihiseb põrgulikult kõvasti. Ilmselt oli tegu võimsama tormiga mida oma seniste noorte elukeste jooksul oleme üle elanud - ja päris vahva oli...

Aga alustame algusest. Oli kena laupäevane õhtu Airlie Beachis ja vaatamata lähenevale tsüklonile tundsime end rahulikult sest olime eelseisvaks ööks korralikult ette valmistunud. Poest oli soetatud süüa, juua ning pakitäis küünlaid, väljast oli korjatud ära kõik asja mis kaalusid vähem kui 20 kg ning kujutasid endast väiksematki tuuletakistust ja üleüldse olime kõigeks valmis. Ainus asi mis veidi äravust tekitas, oli tõsiasi, et meie toa ühest seinast umbes poole moodustavad klaasist rõduuksed aga kuna meie tagasihoidlik pesa asetseb teisel korrusel siis proovisime rahu säilitada. Mida tunnid edasi seda koledamaks ilm väljas läks. Vihma kallas järjest rohkem ja tuul läks tasapisi aina kõvemaks... Ja siis kella 23 paiku umbes 4 tundi enne tsükloni Airliesse jõudmist see juhtus - elekter läks ära. No hää küll mõtlesime endamisi - kategooria 3 tsüklon tähendab sisuliselt kuni 60 m/s tuuli, pole ime ka et mõni elektripost sellisele pingele vastu ei pidanud. Koos elektriga kadus muideks ka meie telefonidel levi, mis sisuliselt tähendas seda et kaotasime igasuguse kontakti maailmaga.Vabandame siinkohal oma muretsevate pereliikmete ees, et me endast märku ei andnud ja Anne ja Marguse ees kellega meil pühapäevaks Skype sessioon kokku lepitud ja kelle me olude sunnil lihtsalt üle laskma pidime.
Umbes kella 1 paiku öösel enne põhku pugemist kuulsime veel väljas tänaval inimesi karjumas ja hullamas - noh oma asi kui inimesed tahavad pimedas metsiku vihma ja tuulega väljas jalutades riskida mõne lohakama ja tsükloniks vähem ettevalmistunud naabri aiamööbliga üle nipli saamisega :)

Tsükloni haripunkti tabas Airliet umbes 3-4 paiku pühapäeva hommikul. Tormi keskmes oli umbes pool tundi täielikku tuulevaikust. Meie jäime magama natuke peale kella ühte, Harry magas terve öö õndsat und, Jaanika aga piilus mõned korrad silmanurgast, et kas meil katus ikka veel peakohal on. Tunne oli küll nagu murraks tuul varsti tuppa ja peab ütlema et nats hirmus oli ka. Mõned tugevamad tuttavad meil siin Airlies olid peaaegu terve öö ärkvel olnud ja rääkisid meilegi pärast mis toimus. Kui meie pühapäeva hommikult ärkasime oli tuul juba vaibunud, vihm lakanud ning inimesed olid tulnud tänavatele kahjusid üle vaatama. Läksime siis meiegi, sest ega ilma elektrita nagunii eriti kodus midagi teha ei olnud. Nägime arvukalt juurtega maast kistud puid, millest üks oli maandunud keset Airlie Beachi suurt tehislaguuni. Nägime rannas kümneid ja kümneid kaldale ja kividesse uhatud jahte ja paate. Nägime mööda tänavat vedelevaid postkaste ja katkiseid reklaamsilte. Õnneks võime öelda, et meie teada keegi vigastada ei saanud, nii et oli tegu õnneliku loodukatastroofiga kui selline sõnapaar üldse ühte lausesse kõlbab.

Aga ikkagi oli probleem elektriga. Külmkapis hakkasid asjad juba vaikselt oma värvi muutma ja ebameeldivat aroomi omandama, küünlad hakkasid vaikselt rasvast ammenduma nagu telesaate "Suurim kaotaja" usinad osalejad, poed olid loomulikult suure voolupuuduse tõttu suletud ning meie hakkasime vaikselt imestama, et miks kuradi pärast pole tublid Airlie elektrimehed 12 tundi peale tormi ikka voolu tagasi suutnud tuua. Möödus päev, möödus kaks ja elektrit ikka ei olnud. Mitte midagi teha ei olnud, konditsioneer puudus, mis muidugi tähendas seda, et higi voolas ojadena, linnas olid ikka kõik ärid ikka kinni, läpakas oli tühjaks saanud, tööl meie teeneid ei vajatud, sõime juba teist päeva järjest kuivtoitu ja tagatipuks sai soe vesi ka otsa. Nii me vaikselt kulgesime läbi nende elektrita päevade ja proovisime endale igal vooluta tunnil meelde tuletada, et meie mitte nii kauged esivanemad just nõndamoodi elutsesidki. Teisipäeva õhtuks suudeti elekter tagasi tuua enamusele Airlie Beachist, kuid loomulikult mitte veel päris meie tänavale. Meie majaraasukene asub nimelt kenasti kahe tänava nurga peal ja saime siis paar õhtut kadetusest rohelistena aknast välja vaadates imetleda kuidas meie naabrid meile kahest küljest mõttelist trääsa näitasid ja kõiki elektriga seotud mõnusid nautisid kui meie peale külma dussi peaaegu otsekohe uuesti higistena küünlavalgel kaarte mängisime ja kuivikuid närisime. Kolmapäevaks suutsid siiski elektrimehed meilegi viimaks voolu tagasi pistikutesse panna ja olimegi lõpuks tagasi tsivilatsioonis. Ja nüüd on juba paar päeva elu taas ilus olnud. Seega nüüd võime oma "to-do list´ist" jälle ühe asja maha tõmmata - troopiline tsüklon üle elatud.

Ahjaa ja nagu arenenud riikides ikka kombeks annab Austraalia valitsus looduskatastroofis (nagu näiteks tsüklonis) kannatada saanutele ka abiraha. Igale Airlie elanikule anti kuni 170 dollarit abiraha kui sa suutsid ära tõestada, et oled selle summa ulatuses kahjusid kannatanud. Õnneks käis kannatada saamise alla ka näiteks külmkapist minema visatud toit, mille maksumust on väga raske mõõta. Seega jalutasime meiegi kaks kätt taskus ajutiselt kohalikku rugbiklubisse üles seatud kriisikeskusesse, rääksime kui palju toitu me tänu elektri puudumisele minema pidime viskama ning jalutasime sealt välja kahepeale 220 dollariga. No võibolla me liialdasime veidi sellega kui palju meil täpselt külmikus toitu pahaks läks, sest tegelikult viskasime minema vaid veerandi jogurtit, pool piima ja ühe maksavorstijupi, mis ilmselt eesti rahas 2200 krooni kokku ei andnud aga mõtlesime et kui juba Austraalia valitsus nagunii Airlie elanikele raha jagab siis võime omale pisukest liialdamist lubada :)
Eelseisvatest tegemistes niipalju, et homme läheme ühele väiksele purjetamisreisile (aitäh austraalia valitsusele sponsoreerimise eest) ja ülehomme teeme oma Airlies leitud toredate sõpradega väikese lahkumispeo. Aga nendest toredatest üritustest saad lugeda juba järgmisel korral...
Jää muhedaks!

Produced in Estonia!

Täiesti lõpp kui kiiresti aeg lendab kui sa mitte midagi põnevat ei tee... Oli justkui eila see kui riputasime oma viimase postituse siia pisikesse kodusesse nurgakesse selles otsatus ja hirmuäratavas virtuaalses võrgustikus ja ometi peame täna kalendrisse kiigates piinlikusega nentima, et sellest on möödas juba üle kolme nädala.
Loodame, et sinul on see kolmnädalak möödunud sündmusterikkamalt ning meeleolukamalt kui meil ja et sul ikka jagub veel energiat selle kogu eestimaad katva valge toreduse sees sumpamiseks. Iga nädal saame aina uusi ja uusi uudiseid selle kohta kui palju seda valget paska (jah enamus eestimaalasi nimetavat nüüd ilusat laia valget lund just niimoodi - arusaamatu kui meie käest küsida:) jälle juurde sadanud on. Kui juba ilusast paksust valgest lumest on ühe talvega saanud rahvasuus valge sitt siis oleks ehk lugupeetud keeleteadlastel paras aeg hakata mõtlema ka vanade rahvatarkuste muutmisele. Pakume näiteks välja et "mustadeks päevadeks kõrvale panemisest" võiks saada "valgeteks päevadeks kõrvale panemine" ...kõlab kuidagi ilusamini kas pole ja pärast selle aasta talve on isegi õigem kas pole?

Enivei... et säästa siin juba ei-tea-mitmendast terve lõigu pikkusest monoloogist selle kohta kuidas me viimastel nädalatel eriti midagi kirjutamisväärset teinud ei ole asume seekord kohe asja juurde ehk siis kribame sellest natukesest mainimisväärsest mida teinud oleme.

Esimene ja kõige tähtsam uudis on see, et oleme viimaks ometi peale pooltteist aastat maailmas rändamist leidnud oma püha graali. Oleme teda vahelduva edu ja initsatiiviga kogu oma reisi vältel otsinud ja nüüd lõpuks ometi oleme ta leidnud. Ühesõnaga leidsime siin Austraalias midagi mis on "Produced in Estonia" (ehk siis Eestis toodetud). Palume nüüd austatud lugejal panna oma hallid ajurakukesed tööle ja mõelda mis tootega võiks tegu olla? Mida kuradit toodavad need arenevad idaeurooplased sellel väikesel maalapikesel mida nad ise kutsuva eestiks, millega suur ja arenenud austraalia rahvas ise hakkama ei saa ja peavad kaugelt-kaugelt sisse importima?

Tegu on loomulikult...marineeritud heeringaga!!!
Niipea kui olime tolle toreda purgikese leidnud muretsesime sinna kohe juurde ka purgikese hapukoort, veidi sibulat ning pätsi kõige tumedamat saia mis me oma kohalikust supermarketist leidsime ja nüüd pistame juba kolmandat õhtut järjest rahulolevate nägudega eesti heeringat. Justkui mäluks tükikest isamaad...

Muudest uudistest veel niipalju et Harry flaierijagamise karjäär on nüüdseks läbi saanud ja asendunud hoopis müüja karjääriga selles samas Happy High Herbs'i nimelises poekeses. See kaubamärk on siin Austraalias väga tuntud ning neil on kümneid kui mitte isegi sadu poode üle kõigi osariikide. Nad pakuvad peamiselt erinevaid looduslikke energiat ja eufooriat tekitavaid komme ja teesid, mis on austraalia lugematutel peoõhtutel kõigile noortele ja nooremeelsetele legaalseteks, meeldivateks ja tervisele mitte halvasti mõjuvateks aseaineteks alkoholile ja muudele mõnuainetele.

Jaanika töötab ikka vaikselt Deja Vu nimelises restoranis ning toob meie tagasihoidlikusse leibkonda kaks kolmandikku peekonit. Mitte et Harry nuriseks, kuna tema töötab hetkel umbes 15-20 tundi nädalas aga teatud aja möödudes hakkab juba nagu natuke piinlik kogu aeg naise käest õlleraha küsida, rääkimata sellest et niimoodi kahepeale pooleteise koha peal tööl käies ei tule säästmisest ka suurt midagi välja.

See aga viib meid nüüd edasi viimase uudise juurde mida sinuga selles postituses jagada tahtsime. Nimelt võtsime me ükspäev umbes nädala jagu aega tagasi kohalikus internetikohvikus istudes klaviatuuri ühte ja hiire teise kätte ning saatsime oma resümeed uuesti Broome'is asuvasse Cable Beach Club Resorti, ehk siis sinna hotelli kus me ca 3 kuud tagasi töörügamise lõpetasime. Olime seal eelmise aasta augustist detsembrini ja peame nentima, et meile mõlemale seal väga meeldis. Töö oli lahe, kollegid mõnusad ning maksti hästi. Ja just eile saime sealt ka viimaks vastuse et nad võtavad meid heameelega tagasi ning nad ootavad meid seal juba alates 7ndast aprillist.
Kuna meil siin Airlie Beachil pole tööga nii hästi läinud, siis lõime Cable Beach Clubi personali osakonna juhiga telefonis mõtteliselt käed ja lubasime naljakuu 7ndal päeval Broome'is olla keha ja vaim töötamiseks valmis. Põhimõtteliselt on plaan enne kojusõitu pisut mammonat pangaarvele koguda. Ega kõik need kingitused ja suveniirid mis me sulle naastes tuua kavatseme end ise ei osta :)

Uudistest veel nii palju, et meie poole liigub üks pirakas tsüklon nimega Ului. Ennustuse kohaselt peaks ta siia rannikule jõudma laupäeva öösel vastu pühapäeva. Ütleme nii, et aussied on päris paanikas juba, kõvad ettevalmistused käivad. Inimesed varuvad süüa, vett, küünlaid ja mida kõike veel. Meid pole paanikahoog veel tabanud, võibolla sellepärast et me ei tea mida oodata. Väike võimalus on, et tsükloni suund veel muutub, kuid kui ta tõesti peaks meie linna tabama, siis on lood päris kehvad. Maja omanik käis meid täna hommikul juba hoiatamas, et homme öösel peaksime me omale nats turvalisema koha magamiseks vaatama. Meie toa suured ja pirakad aknad on nimelt ookeani poole ja see pole just kõige turvalisem. Eks me siis võtame oma madratsi kaenlasse ja kolime vannitoa eesruumi, kus pole ühtegi akent ja tundub olevat kõige turvalisem koht majas. Tuleb ainult loota, et tsüklon maja endaga kaasa ei vii :)

Vot nii lühike seekordne jutt saigi... ise ka imestasime et pikem ei tulnud. Tsauka-pauka selleks korraks.