Ja ongi meie tore visiit vana kamraadi Perthjoska juurde selleks korraks lõpule jõudnud. Kohtumine ammuse sõbraga jäi sedakorda küll üsna põgusaks, ent kuna veetsime oma reisi alguses Perthis oma noortest elunatukestest lausa 4 pikka kuud, siis ei olnudki meil palju aega vaja, et vanale semule ring peale teha, kõik head ja vead meelde tuletada, uued vigurid üle vaadata ja nad vastavalt kas siis hea või vea kategooria alla liigitada. Üks äramärkimist vääriv fakt on kindlasti see et leidsime kesklinnas päris mitu uut sushit pakkuvat söögikohta mis meie jaoks ka kohe (meid vanu sushihuvilisi tundes:) päris kõrgele kohale kategooria "hea" alla läks. Üldiselt pidime aga nentima et me sõber Perthjoska ei olnud selle napi aastaga, mille jooksul me teda näinud polnud, eriti muutunud. Eks see kipub vist nii olema, et mida suurem on linn, seda kauem võtab arenemine ja muutumine aega ja Perth on ju lõppude lõpuks miljonilinn. Oleme kindlad, et me pisike kodulinn Tallinn on meie naasmispäevaks teinud läbi nõnda kategoorilised muudatused, et koduteed me vaesekesed küll sõprade tuttavate abita enam üles ei leia. Siinkohal palume vabatahtlike abi meid kunagi tulevikus lennuki pealt koju aitama. Kuupäeva teatame hiljem...
Aga see selleks... Tegelikult tahtsime sulle ju hoopis rääkida mis me Perthis ja selle ümbruses kõik ära tegime ja tegemata jätsime. Eelmise laupäeva pärastlõunaks olime saanud kutse näidata ära oma kaunid näod (või noh Harry puhul lihtsalt näo) Perthis resideeruva eesti aukonsuli juures toimuval eesti jõulupeol. Oleme ka varem tuntud ja lugupeetud aukonsuli Anu juures käinud ja seal on alati tore. Seekordne üritus ei olnud oodatult mingi erand. Programm oli tihe, suupisted olid maitsvad, õlu oli külm ja eesti soost külaliste arv ületas seekord lausa austustvääriva 70ne piiri. Et ikka tõeline jõulutunne tekiks oli verandanurgas püsti seatud ka lava ning õhtu jooksul oli meie suur privileeg nii mõnegi meelipaitavalt kauni live esinemise kuulajateks kehastuda. Näiteks oli Anu ilmselt vägagi kõrge honorari eest kohale meelitanud noore ja andeka Gertrudi keda võib ilmselt tulevikus leida eesti ja miks mitte ka maailma ajakirjade kaantelt värske superstaari- või mõne muu sarnase saate võitjana uhkelt poseerimas. Sama võib tegelikult öelda ka ühislaulude ajal ettekarjujateks nö pukki lükatd noorusliku vanapaarikese (või eaka noorpaari) kohta, kelle kõrge "püüüüüüüüüühhhhhaaaaaa öööö" meil ilmselt niipea ei unune :)
Ahjaa ja jõuluvana käis ka. Nii tore oli vahelduseks jälle eesti keelt rääkivat jõuluvana näha, kes ikka ilmselgelt ka kombekas inimene oli. Siinsed kohalikud jõuluvanad on igavesti ropud tegelased, kes üritavad paremal juhul omale tänavanurgalt "lits, lits, lits" karjudes eskortteenust osta või siis halvemal juhul proovivad omale kaubanduskeskustes hirmunud lapsi sülle meelitada. Eesti jõuluvana pidas end terve oma põgusa külastuse ajal väga korralikult üleval ja kõik alla-pooleteise-meetrised külalised said kinki ka. Meie vaatamata põlvede krõnkus tõmbamisele kahjuks kinki ei saanud aga ega me eriti selle peal väljas ka ei olnud. Võtsime hoopis uue külma õlle, see tegi Perthi 30 kraadis leitsakus olemise vaata et veel mõnusamaksi kui ükskõik mis sealt kingipaki seest oleks võinud tulla :)
Jõulupeol juhtus üks tore asi veel nimelt kohtusime seal just-just Austraaliasse jõudnud paarikese Viktoria ja Andresega. Nendele oli meil nüüdseks juba vanadel Austraalia ekspertidel tore tarkusi jagada. Esimene asi mida
neile õpetasime oli loomulikult gooni (4l pakivein) joomine. See neile õhtul väga meeldis aga järgmisel hommikul olid neil pead päääris haiged olnud. Jaa mäletame oma esimest goonipohmelli - see oli väga eriline päev ja meie suureks õnneks on ta meil nüüd seljataga. Igatahes läks jõulupidu sujuvalt üle Viktoria ja Andresega goonijoomiseks meie hostelis ja hiljem külastasime veel põgusalt Burswoodi kasiinot ka, kus Harryl õnnestus musta Jaagu ehk siis blackjack´i lauas 20nest dollarist imeväel 50 dollarine teha. Nii et igati tore ja tulemuslik päev.
Et nagu ennagi mainitud sai siis meil eriti kaua aega ei olnud vaja enne kui me Perthist juba päris tüdinud olime, seega otsustasime endale mõneks päevaks auto rentida ja pisut mööda kallast üles poole sõita. Jäi ju meil Austraalia läänekallas peaaegu täiesti läbi käimata kuna me Broomist Perthi relokatsiooni teha ei saanud nagu esialgu planeeritud. Seega mõtlesime, et 3 päeva on ikka parem kui mitte midagi ja uurisime erinevaid rendipakkumisi. Budget tuli lagedale selgelt parima pakkumisega, eriti meeldis meile see et nende pakkumine sisaldas lõpmatu arv kilomeetreid ja üldse puudusid igasugused nõmedad piirangud. Kui aga autole järgi läksime selgus, et on lõpmatu arv kilomeetrid küll aga rohkem kui 200 kilomeetrist Perthis põhjapoole sõita ta ei tohi. Seda pole just Austraalia suurust arvestades eriti palju. Tüdruk kelle kaudu me paar päeva varem oma bookingu tegime oli meile lihtsalt pada ajanud. Käisime siis siva teistes lähedalasuvates autorendifirmades ka küsimas et ega nendel miskit teistsugust diili pakkuda ei ole ent kahjuks oli ka nendel sarnased tingimused. Igatahes võtsime siis väga pettunult Budgeti diili siiski vastu kuna 3 päeva Perthis istuda ei tundunud ka eriti ahvatlev.
Autoks oli manuaalkastiga Hyndai Getz ning kuna võtsime odavama kindlustuse saamiseks auto Jaanika nimele (Harryke on meil ju teatavasti veel päris laps, alla 25 aasta vanune, kellele kehtivad kallimad kindlustustasud) siis pidi Jaanika autoga ka kontori eest minema sõitma. See oli talle loomulikult esimene kord siin Austraalias manuaalkastiga sõita ning lisaks polnud ta ka nüüdseks juba poolteist aastat üldse manuaalkastiga autoga sõitnud. Meeldetuletuseks siis niipalju et meie hiljutimüüdud ja maruarmsaks saanud Fordikene oli automaatkastiga. Üllatuslikul kombel saime isegi esimese korraga kohalt ära aga pisut jõnksutama võttis ja kui oli aeg teist käiku sisse panna siis oli kerge paanika et mis ja kuhu ja mismoodi vasaku käega :) Lõppkokkuvõttes saime aga ilusti nurga taha ´ja siis võttis Harry sõitmise üle. Leppisime kokku et kui linnast välja saame siis saab Jaanika uuesti rooli taha aga suurlinna kaootilises liikluses ei ole mõtet rendiautoga harjutada.
Igatahes võtsime siis suuna linnast välja linnakese nimega Lancelin poole. Seal sai harrastada sellist vahvat spordiala nagu sandboarding (eesti keeli siis liivalauaga sõitmine). Kõigepealt laenutasime omale lauad. Võtsime ühe istudes sõitmiseks mõeldud laua mis meenutas välimuselt üsna palju lumelauda ning ühe püstisõitmise laua mis oli justkui rula jõusaalilembeline suurem vend. Lauad käes läksime liivadüüne otsima. Ja leidsime ka, igavasti suured lahmakad olid ja liiv oli niiiii valge. Pöidlad hästi tugevasti peos keerasime asfaltteelt kõrvale ja hakkasime oma väikese kaherattaveolise Hyndaiga offroadi düünide juurde tegema. Õnneks kusagil kinni ei jäänud muidu oleks ilmselt päris jamaks läinud. Kohale jõudes ronisime siis esimese liivahunniku otsa ja proovisime alla sõita. Ei
libisenud nigu eriti... Otsisime siis välja vaha mis meile laenutusest kaasa oli antud. Tuli välja et pärast iga sõitu oli vaja laudu vahatada et paremini libiseks. Ja oi kus peale vahatamist läks alles sõiduks. Esialgu olime rohkem oma taguotsadel kui püsti aga pikapeale hakkas juba väga hästi välja tulema. Raskeim osa kogu tegevusest oli loomulikult mägede otsa tagasi ronimine, mis võttis pehme liiva tõttu parajalt energiat ja aega. Igatahes veetsime sandboardides kokku oma tunni-paarikese jagu aega ning järgmisel päeval kurtsime teineteisele valusate jala ja pepu- ja jumal-teab-mis-muude lihaste üle :)
Liivadüünid seljataga põrutasime samaks õhtuks sellisesse linnakesse nagu Cervantes. Seal ligidal saab nautida sellist kaunist vaatamisväärsust nagu Pinnaclese kõrb. Eesti keelde ei oskagi nagu tõlkida mis see pinnacle on, seega jääme lootma et sa juuresolevate piltide pealt ise aru saad...
Sättisime oma ajakava siis umbes nii et jõudsime sinna pinnaclese kõrbe täpselt enne päikeseloojangut kui varjud on juba pikemaks olid veninud ning suuresti silmailu pakkusid. Pinnacleste vahele olid looduspargi pidajad ka kena autorajakese teinud mis isegi meie pisikele Hyndaile ülejõukäivaks ei osutunud. Tegu oli kahtlemata nauditava vaatepildiga ning ega sellist päikeseloojangut kusagil mujal maailmas meil ilmselt näha ei õnnestu.
Järgmisel hommikul ärkasime meeldivalt väljapuhanutena ühes Cervantese hostelis ning peale kosutavat hommikusööki alustasime oma 430 km teed linnakesse nimega Bunbury. Tegu siis Perthist peaaegu 200 km lõuna pool asuva linnakesega, mille teeb eriliseks üks väga tore keskus. See keskus kannab nime Dolphin Discovery Centre ehk siis sulle arusaadavas keeles delfiini avastamise keskus. Seal nimelt käivad pea igal nädalapäeval delfiinid hommikueinet nautimas ning inimestele oma ilu ja toredust demostreerimas. Järgmisel hommikul ärkasime vara ning põrutasime kohe hommikul vara sinna keskusesse, sügaval sisimas suured lootusekiired säramas, et nood delfiinid ikka tollel hommikul välja ilmuks. Ja nagu me delfiinikeskuse uksest sisse astusime
hakkas piletitädi meile kohe väga energiliselt seletama, et jooksku me nüüd ruttu randa, sest delfiinid juba nats aega seal olnud. Põrutasime siis padavai rannale ja seal nad siis olidki. Tollel hommikupoolikul olid einestama tulnud kaks delfiini, ema ja poeg, kes ikka tubli pool tundi end kord ühe ja kord teise külje pealt ekstaasis ja selgelt kontrolli alt väljunud pildistamisnäppudega turistide jaoks poseerisid. Pildiparemikku võid siit lõigu juurest näha ja meie saame oma to-do listist veel ühe asja maha tõmmata. Delfiinid vabas looduses nähtud!
Õhtuks kimasime tagasi Perthi sest Perthi ümbrus ja Hyndai olid end meie jaoks selleks korraks ammendanud. Tegime siis äsjaste 96nda aasta Ford Falconi õnnelike omanike Andrese ja Viktoriaga veel ühe viimase toreda gooni- ja vesipiibuõhtu Perthis, pakkisime vaikselt oma kompsud-kodinad ja juba järgmise päeva õhtul kobisimegi peale pikka linnapeal sihitult lonkimist täis päeva üleöise Brisbane lennuki peale magama.
Aga mis edasi sai peate te poisid ja tüdrukud lugema juba järgmisest postitusest, mille avaldame, käsi südamel, lähipäevadel...
Pauka-tsauka!
Kui võlad klaarid, läksime Brisbane peale ringi kolama. Enamus linna peal veedetud aega veetsime omale samaks õhtuks söögipoolise ja järgmiseks päevaks Brisbane´ist Byron Baysse transpordi otsimisega. Byron Bay on siis nimelt koht, kuhu plaanime nüüd pikemaks ajaks (nii umbes kuuks) puhkamise eesmärgil peatuma jääda. Selles linnas resideeruvad hetkel ka Jimmy ja Hanneke, kes meie blogi püsilugejatele meenuvad kindlasti kohe kui meie väga toredad hollandlastest sõbrad Alice Springsi aegadest.
Natuke siis Byron Bayst ka... See on üle Austraalia tuntud linnake, mis elab ja pidutseb 24/7. Asi sai alguse juba 70ndatel kui kamp hipisid siia hea kliima ning suurepäraste surfirandade olemasolu tõttu laagri püsti otsustasid lüüa ning noh tegelikult kunagi ära ei läinudki. Aastad läksid, jutt levis, linnakese tuntus kasvas ja aina enam kogunes Byronisse hipilike eluviiside viljelemisega tegelevadi inimesi, kes enamasti elatasid ja lõbustasid end kõikvõimalike kunstialadega tegelemise, 10 tunniste surfipäevade ja loomulikult kanepi kasvatamise ja müümisega. Tänaseks teab Byron Bayd iga austraallane ning iga endast lugupidav seljakotirändur ning see on enamikele lõbujanustele ränduritele must-see koht.
See aga mis tänapäeval kooli lõpetavate noorukite kiuste siia Byronisse normaalseid inimesi (noh umbes nagu meie:) meelitab on aga ikka nendesamade 70ndatel siia pidama jäänud hipide pärandatud eriti mõnus atmosfäär, mille kirjeldamiseks autoritel lihtsalt sõnad puuduvad. Hea lugeja peaks seda ise kogema, et seda mõista. Siin on suurepärased surfirannad, mis sobivad iga maitse ja oskustasemega. Siin on kõikjal kosta kitarrimängu ning õhus on pidevalt tunda viiruki ja kanepisegust aroomi. Siin jääb mulje, et 50 protsendil inimestest on rastapatsid, 90 protsendi on pool keha kaetud tatoveeringutega ning 99 protsendil on päikesest heledaks pleekinud juuksed ja tumedaks värvunud nahk.Viimaste sekka hakkame ka meie juba vaikselt kuuluma.
Kõigile kel kunagi plaan siiakanti tulla soovitame seda kohta sajaga. Tegu on igavesti piraka hosteliga, kus iga külaline leiab omale sobiva majutustüübi alates džunglis telkimisest kuni kenasti varustatud kaheinimesetubadeni välja. Oma esimese öö veetsime ühikatüüpi 8 voodiga varustatud toas ja nüüdseks oleme raha kokkuhoiu eesmärgil kolinud dzunglisse telkima.Tegelikkuses on tegu mitte niivõrd džungli kui lihtsalt suure telkimisalaga kus võib korraga elutseda kuni 200 seljakotirändurit. Igapäevasteks naabriteks on meil põõsakalkunid (bush turkey), kuni meetri pikkused sisalikud ning kahjuks ka ussid-ämblikud, kes on austraaliapäraselt üsna mürgised. Õnneks meil nende viimastega veel suuremad kokkupuuted puuduvad, ainult meie teisel päeval siin nägi Harry põõsas ühte väikest musta ussi sinna-tänna siuglemas.
Kogu hostelis elab aga igal ajahetkel ca 400-500 inimest, kellest lõviosa moodustavad meile andetutele tegelastele müstilisena tunduvad tegelased - kunstiinimesed. Kes joonistab, kes laulab, kes kirjutab eriti hullumeelseid luuletusi aga üks asi on neil ühine - nad kõik mängivad kitarri. Et meid kohe kogu sellest kunstnike seltskonnast välja ei heidetaks siis on ka Harry olnud sunnitud sõbralt Jimmylt kitarritunde võtma. Midagi veel välja ei tule ja näpuotsad tulitavad aga eestimaiselt kõva tööga saab ehk kuukese pärast mõned akrodid isegi mängitud.
Ühesõnaga oleme oma majutusevalikuga siiani väga rahul. Pea igal õhtul toimuvad siin igasugused ühisüritused ja elu käib 24 tundi päevas. Näiteks esmaspäeviti on siin talendishow kus iga soovija saab tulla oma talenti näitama, mis iganes see ka siis poleks. Enamus inimesi mängivad kitarri ja laulavad, mõni taob trumme, mõni mängib digeridood, mõni teeb kõike kolme korraga. Andekaid inimesi on siin kahtlemata palju ja eks nende andekate inimestega kipub juba kord nii olema et nad enamasti oma talenti ka igal võimalusel demostreerida üritavad. Mõni nii andekas ei ole aga tahab lihtsalt tähelepanu ja teeb midagi sellist nagu sõidab publiku ees põlevate kummidega rattaga paljalt tiiki - performance missugune :)!
Aga see selleks... Tegelikult tahtsime sulle ju hoopis rääkida mis me Perthis ja selle ümbruses kõik ära tegime ja tegemata jätsime. Eelmise laupäeva pärastlõunaks olime saanud kutse näidata ära oma kaunid näod (või noh Harry puhul lihtsalt näo) Perthis resideeruva eesti aukonsuli juures toimuval eesti jõulupeol. Oleme ka varem tuntud ja lugupeetud aukonsuli Anu juures käinud ja seal on alati tore. Seekordne üritus ei olnud oodatult mingi erand. Programm oli tihe, suupisted olid maitsvad, õlu oli külm ja eesti soost külaliste arv ületas seekord lausa austustvääriva 70ne piiri. Et ikka tõeline jõulutunne tekiks oli verandanurgas püsti seatud ka lava ning õhtu jooksul oli meie suur privileeg nii mõnegi meelipaitavalt kauni live esinemise kuulajateks kehastuda. Näiteks oli Anu ilmselt vägagi kõrge honorari eest kohale meelitanud noore ja andeka Gertrudi keda võib ilmselt tulevikus leida eesti ja miks mitte ka maailma ajakirjade kaantelt värske superstaari- või mõne muu sarnase saate võitjana uhkelt poseerimas. Sama võib tegelikult öelda ka ühislaulude ajal ettekarjujateks nö pukki lükatd noorusliku vanapaarikese (või eaka noorpaari) kohta, kelle kõrge "püüüüüüüüüühhhhhaaaaaa öööö" meil ilmselt niipea ei unune :)
neile õpetasime oli loomulikult gooni (4l pakivein) joomine. See neile õhtul väga meeldis aga järgmisel hommikul olid neil pead päääris haiged olnud. Jaa mäletame oma esimest goonipohmelli - see oli väga eriline päev ja meie suureks õnneks on ta meil nüüd seljataga. Igatahes läks jõulupidu sujuvalt üle Viktoria ja Andresega goonijoomiseks meie hostelis ja hiljem külastasime veel põgusalt Burswoodi kasiinot ka, kus Harryl õnnestus musta Jaagu ehk siis blackjack´i lauas 20nest dollarist imeväel 50 dollarine teha. Nii et igati tore ja tulemuslik päev.
Autoks oli manuaalkastiga Hyndai Getz ning kuna võtsime odavama kindlustuse saamiseks auto Jaanika nimele (Harryke on meil ju teatavasti veel päris laps, alla 25 aasta vanune, kellele kehtivad kallimad kindlustustasud) siis pidi Jaanika autoga ka kontori eest minema sõitma. See oli talle loomulikult esimene kord siin Austraalias manuaalkastiga sõita ning lisaks polnud ta ka nüüdseks juba poolteist aastat üldse manuaalkastiga autoga sõitnud. Meeldetuletuseks siis niipalju et meie hiljutimüüdud ja maruarmsaks saanud Fordikene oli automaatkastiga. Üllatuslikul kombel saime isegi esimese korraga kohalt ära aga pisut jõnksutama võttis ja kui oli aeg teist käiku sisse panna siis oli kerge paanika et mis ja kuhu ja mismoodi vasaku käega :) Lõppkokkuvõttes saime aga ilusti nurga taha ´ja siis võttis Harry sõitmise üle. Leppisime kokku et kui linnast välja saame siis saab Jaanika uuesti rooli taha aga suurlinna kaootilises liikluses ei ole mõtet rendiautoga harjutada.
Igatahes võtsime siis suuna linnast välja linnakese nimega Lancelin poole. Seal sai harrastada sellist vahvat spordiala nagu sandboarding (eesti keeli siis liivalauaga sõitmine). Kõigepealt laenutasime omale lauad. Võtsime ühe istudes sõitmiseks mõeldud laua mis meenutas välimuselt üsna palju lumelauda ning ühe püstisõitmise laua mis oli justkui rula jõusaalilembeline suurem vend. Lauad käes läksime liivadüüne otsima. Ja leidsime ka, igavasti suured lahmakad olid ja liiv oli niiiii valge. Pöidlad hästi tugevasti peos keerasime asfaltteelt kõrvale ja hakkasime oma väikese kaherattaveolise Hyndaiga offroadi düünide juurde tegema. Õnneks kusagil kinni ei jäänud muidu oleks ilmselt päris jamaks läinud. Kohale jõudes ronisime siis esimese liivahunniku otsa ja proovisime alla sõita. Ei 
libisenud nigu eriti... Otsisime siis välja vaha mis meile laenutusest kaasa oli antud. Tuli välja et pärast iga sõitu oli vaja laudu vahatada et paremini libiseks. Ja oi kus peale vahatamist läks alles sõiduks. Esialgu olime rohkem oma taguotsadel kui püsti aga pikapeale hakkas juba väga hästi välja tulema. Raskeim osa kogu tegevusest oli loomulikult mägede otsa tagasi ronimine, mis võttis pehme liiva tõttu parajalt energiat ja aega. Igatahes veetsime sandboardides kokku oma tunni-paarikese jagu aega ning järgmisel päeval kurtsime teineteisele valusate jala ja pepu- ja jumal-teab-mis-muude lihaste üle :)
Liivadüünid seljataga põrutasime samaks õhtuks sellisesse linnakesse nagu Cervantes. Seal ligidal saab nautida sellist kaunist vaatamisväärsust nagu Pinnaclese kõrb. Eesti keelde ei oskagi nagu tõlkida mis see pinnacle on, seega jääme lootma et sa juuresolevate piltide pealt ise aru saad...
Järgmisel hommikul ärkasime meeldivalt väljapuhanutena ühes Cervantese hostelis ning peale kosutavat hommikusööki alustasime oma 430 km teed linnakesse nimega Bunbury. Tegu siis Perthist peaaegu 200 km lõuna pool asuva linnakesega, mille teeb eriliseks üks väga tore keskus. See keskus kannab nime Dolphin Discovery Centre ehk siis sulle arusaadavas keeles delfiini avastamise keskus. Seal nimelt käivad pea igal nädalapäeval delfiinid hommikueinet nautimas ning inimestele oma ilu ja toredust demostreerimas. Järgmisel hommikul ärkasime vara ning põrutasime kohe hommikul vara sinna keskusesse, sügaval sisimas suured lootusekiired säramas, et nood delfiinid ikka tollel hommikul välja ilmuks. Ja nagu me delfiinikeskuse uksest sisse astusime
hakkas piletitädi meile kohe väga energiliselt seletama, et jooksku me nüüd ruttu randa, sest delfiinid juba nats aega seal olnud. Põrutasime siis padavai rannale ja seal nad siis olidki. Tollel hommikupoolikul olid einestama tulnud kaks delfiini, ema ja poeg, kes ikka tubli pool tundi end kord ühe ja kord teise külje pealt ekstaasis ja selgelt kontrolli alt väljunud pildistamisnäppudega turistide jaoks poseerisid. Pildiparemikku võid siit lõigu juurest näha ja meie saame oma to-do listist veel ühe asja maha tõmmata. Delfiinid vabas looduses nähtud!
Seekordse postitusega on selline lugu, et ei oska kohe kusagilt otsast nagu pihta hakatagi. Juhtunud on nii palju... on olnud nii häid kui kahjuks ka mitte nii häid sündmusi. Aga ok alustame vist sellest, et selle kirjatüki postitame sinu suureks meeleheaks üle pika aja taas Perthist. Jah me daamid ja härrad (ja muud tegelased) - oleme taas vanas tuttavas linnakese Perthis, kus meie Austraalia reis kord ammuilma vahva alguse sai. Nii, et teoorias võime teineteisele tunnustavalt selgadele patsutada - oleme sellele Euroopast pindala poolest suuremale riigikesele ametlikult ringi peale teinud. Kahjuks aga ei õnnestunud meil viimast jupikest ehk siis teekonda Broome´ist Perthi läbida autoga nagu esialgu planeeritud oli, vaid pidime hoopis lendama. Sellest mis juhtus ja miks asjad plaanipäraselt ei läinud, saad sa aga teada järgnevatelt ridadelt.
Kurva autosaaga vahepeale jäi muidugi ka toradamaid päevi ja öid, näiteks käisime eelmisel neljapäeval väljas oma nö ärasaatmispeol, kuna arvasime et eelmine neljapäev jääb meie viimaseks Broome´is. Õhtu oli väga tore, käisime veel viimast korda Oasise baaris märja T-särgi võistlust kaemas ning osalejatele kaasa elamas ning tantsisime end Bungalow baaris kohe päris hingetuks/oimetuks.
Kolmapäeva õhtul tegime pisut midagi asjalikku ka, nimelt käisime Jaanika endiste kolleegidega väljas söömas. Õhtu tegid meie jaoks eriliseks 2 asja. Esiteks olid meie 10-pealises seltskonnas kõik ülejäänud inimesed peale meie Aasia päritolu ning teiseks olid tollel päeval selles restoranis kus käisime kõik pitsad poole hinnaga. Me polnud varem nii aasialasterikka seltskonnaga väljas käinud ja peame tunnistama et oli väga tore, silmaringi avardav õhtu täis nalja, naeru, vigast inglise keelt ja imemaitsvaid pitsasid.
