Raske on seda viimast Austraalia blogi postitust kirjutada... Tunnen survet panna siia kirja kõik mis me tegime-nägime-kogesime aga kuidas sa võtad kokku ja paned mõnele A4'le kõik viimase kahe aasta jooksul tehtu?
Ütleme lihtsalt, et me ei kahetse midagi! Ei kahetse, et selle reisi ette võtsime, et oma kindlad töökohad Eestis üles ütlesime, et oma korteriraasukese võõrastele elada andsime. Me ei kahetse mitte midagi! Sest kõik mis me saime oli seda miljon korda väärt. Kõik need elamused, uued ja tihti proovilepanevad olukorrad, sajad ning sajad uued tutvused ja kümned ja kümned uued sõbrad, keda me oma rännakutel leidsime, olid kõike seda väärt millest me Eestis lahkudes ilma jäime. Tunneme et oleme kasvanud inimestena ja paarikesena ning silmaring on kasvanud korda 100.
Nüüd oleme siis juba oma kaks nädalakest tagasi Eestis olnud. Lennujaamas oli inimesi vastas oma 15 jagu, kõigile kes võtsid vaevaks tulla - suur aitäh, tegite meie kojutulemise nii toredaks ja soojaks! Praegu käime usinalt sõpradel ja sugulastel külas ning muljetame oma reisist ja elust Austraalias. Enamik pereliikmetest ja sõpradest on tegelikult juba muidugi sellesama blogi vahendusel meie tegemistel silma peal ka hoidnud aga eks mõni asi on ikka juurde rääkida ka.Me tahame sind tänada armas lugeja et oled need viimased kaks aastat meiega olnud. Oled jaganud meie pika reisi toredaid ja vähem toredaid juhtumisi ning just tänu sinule oleme end iga natukese aja tagant kokku võtnud ning mõtted ja emotsioonid paberile pannud.
Meile jäävad Austraaliat meenutama sajad või isegi tuhanded imeilusad fotojäädvustused.
Niisiis veel viimast korda edastame sulle ühe suure virtuaalse kallistuse ning tänud lugemise eest ning jätame sinuga hüvasti!
Jaanika ja Harry
THE END
