23 juuni Austraalias!

Hää lugeja, nagu eelmises postituses piraka suuga lubatud sai, pajatame sulle seekord pisut sellest mismoodi meil siin Broome'is Eesti ühe suurema ja olulisema tähtpäeva - Võidupüha tähistamine siin Austraalia mandril möödus. Ettevalmistused algasid juba paar nädalat varem kui hakkasime luurama, et kas siin Broome'is ka teisi selliseid virumaalasi on kellel võiks 23nda Juuni paiku kurk kuivama hakata. Selgus, et kuiva kurgu sündroomi kavatsesid selle kuupäeva paiku põdeda nii mõnedki hetkel Broome'is resideeruvad eestlased. Üsna õnnelikena, et me pole ainsad selle koleda haiguse käes vaevlejad, sai töö juurest organiseeritud mõlemale vabad päevad. Kui suuremad probleemid nagu seltskond ja pohmakaga-tööle-mitte-minemine olid lahendatud, hakkasime tegelema vahetumate ent see eest mitte sugugi vähem olulistema probleemidega nagu söögi- ja joogipooline. Söögiks valmistasime omale üle pika aja jälle hunniku kartulisalatit. Oi kui hea oli! Veel varusime kuhja grillvorsti, õlut, siidrit, veini ja kõike muud mida ühe korraliku Jaanilaupäeva tähistamiseks vaja läheb.

Teiste pidulistega sai kokku lepitud, et kohtume kõik rannas ja põrutame pool tosinat või veidi enam kilomeetrit mööda randa põhja poole, et keegi meid öösel segama ei tuleks ja meie oma peo ja lõkkega omakorda ka kedagi teist ei segaks. Plaan oli loomulikult ka ööseks sinnasamasse randa pead puhkama (loe: kaineks magama) jääda aga siin tekkis meil väike probleem. Nimelt olime kogu oma matkavarustuse nagu magamiskotid, madratsid, telgid jms kas maha ärinud, ära kinkinud või minema visanud. Samuti polnud meil ju siin Austraalias vast seni isegi kõige enam kasutatud ajutist magamisaset ehk siis meie armastatud Ford Falconi pagasiruumi enam kahjuks käepärast. Ühtlasi ei olnud me väga kindlad, et me oma tubli ent siiski vast rannas sõitmiseks mitte väga sobiliku rollerikesega mööda randa väga kaugele jõuame. Kus aga häda kõige suurem seal meie toanaaber Carly kõige lähem. Nimelt on Carly spetsiaalselt matkamise jaoks kohandatud vana Volkswagen Transporter bussiloksu õnnelik omanik. Ühtlasi oleme tähele pannud et meie toanaaber Carly on väga lahke inimene ning tal on tekkinud eriline sümpaatia ühe Jaanika magustoidu - kookospallide vastu. Seega tegime seda mida iga teine meie olukorras inimene oleks teinud ehk siis rullisime hunniku kookospalle. Järgmiseks päevaks oli meil buss olemas ning peale käsi piiblil antud lubadust, et me tema kulla Volksut ära ei uputa ja põlema ei pane, laadisime kogu oma tavaari bussi ja asusime ranna poole teele.

Seal ootasid meid pisikese ent sellegipoolest silmahakkava eesti lipukesega ees kaks džiipidega varustatud paarikest Kelin ja Mikk ning Marin ja Kristo ning üks nende tuttav tüdruk Kerli. Kui olime tutvumisringiga ühele poole saanud ilmusid eikusagilt ka veel kaks tüdrukut Kerli ja Kadri. Seega oli meid kokku 9 inimest. Kümmekond minutid ja kolmveerand esimest õlut hiljem jõudsime järeldusele, et kedagi teist vist tulemas pole ja hakkasime vaikselt Miku poolt ammu valmis vaadatud laagriplatsi poole sõitma. Meie kätte Carly poolt usaldatud bussikene oli rannas liiva peal väga tubli ja jäi kinni alles ca 25 meetrit enne laagriplatsi. Kuna aga siin Broome'is on ühed Austraalia ja ilmselt ka kogu maailma suurimad tõusud ja mõõnad (nende kahe vahe on pidevalt ööpäevas ligi 10 meetrit) siis ei tundunud just eriti hea idee mõõna ajal oma toanaabrilt laenatud bussi teistest 25 meetrit vee poole jätta. Ega midagi, kaevasime esirattad natuke välja, rakendasime bussi ette nööripidi Miku ja Kelini neljaveolise Nissani ja 10 minutit hiljem olimegi piisavalt kõrgel pinnal, et öö kenasti ning kuivalt üle elada. (Viimase lause lõpp kõlab nagu fraas mõnest tampoonireklaamist kas pole:)

Igatahes transpordialased probleemid lahendatud hakkasid poisid tuld tegema ning tüdrukud laagripaika üles sättima. Pool tundi hiljem oli päike juba loojas ning 9 eestlast istusid ümber lõkke rääkisid juttu, jõid õlut ning vaatasid kuidas šašlõkk ja grillvorstid vaikselt süte peal valmisid. Läks mööda paar toredat tundi pidu oli juba täies hoos ja äkki näeme et meie poole liiguvad mööda randa kuus paarikaupa üksteise kõrval kimavat rollerit või siis kolm autot. Lähemale jõudes saime aru et tegu oli loomulikult 3 autoga ning sealt hüppasid välja veel kuus eestlast ning üks eriti rasta olemisega austraallane. Nemad tulid meie peole lausa Broome'ist 140 km kaugusel asuvast arbuusifarmist, millest tulenes ka nende pisut hilisem saabumisaeg. Esimese asjana nägime kohe et neil oli 1 neljaveoline auto ning kaks tavalist autot, millest viimased sarnaselt meie bussile meie pisut kõrgemale asuvasse laagripaika omal jõul kindlasti ei jõuaks. Nemad otsustasid aga asja pisut teisiti lahendada kui meie. Kui meie palusime oma neljaveoliste masinatega varustatud sõpradelt abi et auto pehmest liivast läbi vedada siis nemad võtsid lihtsalt nii kaugelt kui võimalik hoogu ja kimasid MAUHHTI sinna pehmesse liiva kinni nii kaugele kui hoog neid viis. Nojah ka nii võib, mõtlesime meie, sest nad said autod ju piisavalt kaugele et öö kuivalt üle elada. Iseasi muidugi kuidas nad auto hommikul kätte saavad ning millised on kahjud auto all. Aga pidime nentima et kahtlemata põnevam ja huvitavam lähenemine kui meil. Kuna meil oli pidu juba mõnda aega täies hoos olnud siis meil kahjuks kõigi nende uute tulijate nimed meelde ei jäänudki aga tegu oli toredate inimestega ja nende saabumine lõi peole kindlasti järgmise käigu sisse.

Terve õhtu ja öö rääkisime uute sõpradega juttu, sõime šašlõkki kartulisalatiga, jõime kaasatoodud õlut ja siidrit ning tegime niisama pulli kuni umbes poole viieni hommikul kui tundsime et lihtsalt on aeg...Vajusime väsinult oma Volksu bussi pagasiruumi ehitatud voodile magama ja ärkasime alles siis kui päike bussis olemise liiga kuumaks kütnud oli. Hommikul oli olemine muidugi pisut kehvavõitu aga sellegipoolet oli üldine meeleolu positiivne ning kõik olid juba eelmise õhtu lõkkeaseme ümber eelmise õhtu parimaid juhtumisi meelde tuletama ja kommenteerima kogunenud. Kokkuvõtteks võib õhtut lugeda kordaläinuks ainult üks asi jäi pisut vaevama et mismoodi need hilisemad tulijad oma autod pärast kätte said? :) Hommikul enne meie kojusõitu olid nad igatahes kõik pisut enam eelmisest õhtust ülejäänud õlledest kui oma autodest huvitatud. Äkki kunagi näeme neid veel, eks siis küsime kuidas läks ja anname sullegi teada.
Selline ta siis oli - meie teine järjestikune Jaanipäev siin Austraalias. Ega tegu polnud muidugi nii hea Jaanipäevaga kui me sinu seltsis armas lugeja oleksime veetnud aga ajas teine asja ära...

Suured ja märjad musid kõigile!
Jants ja Harts

PS: Kuna oleme siin Asutraalias nii palju toredaid Hollandi inimesi kohanud siis hoiame oma pöidlad pihus, et Holland paneks vuti MM'i kinni

Tähtpäevad!

Palju Õnne Sulle...Palju Õnne Sulle... Palju Õnne Kallis Ema...Palju Õnne Sulle!

Kõigile neile kes seda veel ei tea siis just tänasel toredal suvisel pööripäeval on Harry kalli ema Ene sünnipäev. Soovime talle selle puhul palju-palju-palju õnne! Kahjuks tulevad õnnesoovid juba teist aastat järjest teiselt poolt maakera kuid eks iga mööduv lahusoldud (täht)päev teeb jällenägemise veelgi magusamaks. Ning ega seesamune jällenägemise päev pole ka enam mägede taga... paar kuukest veel vaja vastu pidada ja ongi käes! Loodame, et tänane tore päev möödub emal suurepäraselt, et pidu tuleb ikka taevani ning et külalised toovad talle just selliseid kingitusi nagu ta sügavates südamesoppides saada loodab!

Ning kuna jutuvoog juba tähtpäevade peale läks siis kõigi eestlaste ja eestimeelsete inimeste lemmikpidupäev JAANIPÄEV on kohe-kohe ukse taga! Loomulikult ei pea me sulle seda meelde tuletama, sul on kindlasti mõni vahva plaan Jaanipäeva tähistamiseks juba nädalaid kui mitte kuid peas haudunud. Meid valdab suur kurbus, et me ka sellest vahvast üritusest juba teist aastat järjest ilma jääme aga õnneks on meil siiski endalgi ühtteist plaanis.

Meil siin Broome'is organiseerivad nimelt aktiivsemad eestlased Jaanipäeva puhul väikest rannapidu kuhu ka allakirjutanutel on plaan kindlasti kohale minna ning lõkkevalgel mõned grillvorstid paari pudeli õlle-siidriga alla loputada. Broome ei ole nimelt meeletult suur koht aga siin on eestlasi hirmuäratavalt palju. Julgeksime pakkuda et meil endil on au olnud umbes 10-15 kohtuda ja natuke juttugi puhuda ning teist samapalju on kindlasti veele selliseid maarjamaalasi kelle otsa me veel nö "koperdanud" ei ole. Kuna tulime siia Austraaliasse pigem just eestlastevaba keskkonda otsima siis üldiselt me oma rahvuskaaslasi just tikutulega taga ei otsi aga Jaanipäeval on küll tore kui kaasmaalasi ümberringi palju on. Nii kahekümne kolmas kui kahekümne neljas kuupäev on meil mõlemal juba töö juurest vabaks organiseeritud ja peame tunnistama, et oleme päris elevil. Me oleme siin juba aprilli algusest nagu oravad rattas 6 päeva nädalas ilma igasuguste pidupäevadeta järjest töötanud, seega miski nagu kohe kripeldab sees, et sihukest mõnusat tähtpäeva oleks vaja. Igatahes kallid kaasmaalased kolmapäeval pudelipõhjad taeva poole! Aga noh loomulikult pidage ikka piiri ka... natuke:)

Üks naljakas insident juhtus veel Harry töö juures kui ta endale Jaanipäeva tähistamiseks vabu päevi küsis. Hotellis ollakse juba harjunud, et Harry tahab alati vähemalt kuus päeva nädalas töötada, seega palve kahte päeva vabaks võtta tekitas otsekohe palju küsimusi. Mis tal siis sel nädalal nii erilist plaanis on, et ta lausa kaks päeva järjest vabaks tahab võtta? Proovis ta siis end kokku võtta ja töökaaslastele oma parima seletusega Jaanipäeva kontseptsioonist lagedale tulla: "Noh vaadake kolleegid me tähistame iga aasta 23ndal Juunil Eestis võidupüha ja kõik lähevad sõprade ja peredega randa või heinamaale ja teevad suure lõkke ja ja grillivad ja joovad õlut ja mängivad mänge jne."

Harry kolleegid ja ülemus naersid sellepeale kõvasti oma viis minutit enne kui üks neist otsustas arusaamatu näoga Harryle seletada et see ongi juba iga tavaline nädalavahetuse päev Broome´is et lähed sõprade randa, teed väikese lõkke, jood õlut, grillid ja teed niisama pulli. Et mis me eetslased siis ülejäänud aasta teeme. Ei osanud Harry nagu kohe midagi eriti kosta selle peale. Pisukese mõtlemise peale proovis ta siis seletada, et kujutagu nad ette kui suur üritus see siin Asutraalias oleks kui nemad saaks ka rannas ainult nii umbes kolmel nädalal aastas käija ja seda ka muidugi ainult juhul kui ilmataat tollel aastal eriti heas tujus on. Sellepeale küsis muidugi üks kolleeg tabavalt, et mis kuradi pärast peaks keegi üldse tahtma sellises kliimas elada. Harry lubas talle teada anda kui ta ise selle välja mõtleb.

Igatahes 23ndal Juunil saame tund enne päikeseloojangut ülejäänud eesti kambaga kokku ja läheme koos veidi ülejäänud randa kogunenud inimmassist pisut kaugemale pidu panema. Paari päeva pärast anname sulle siis teada kuidas läks. (Tuleb ju juhust kasutada kui tegelikult ka blogisse millestki kirjutada on :)
Jääge muhedaks!
Jants ja Harts