Oleme rohelised...

G´day mate,

Seekord ütleme kohe ausalt ära, et kui surfasid siia lehele selleks, et sa ei viitsi töö juures midagi asjalikku teha ja loodad siin pikalt aega elutuks taguda siis ei saa me sind seekord eriti aidata :) Meil lihtsalt ei ole midagi põrutavat juhtunud. Sellegipoolest proovime anda endast parima, et oma rüperaali väikese, kuid tubli klaviatuuri seest miskit postituse moodi asjandust välja imeda ja sulle siiski kasvõi 5 minutikski lugemist leida.

Viimase postituse üleslaadimise hetkest oleme terve aja kas puid istutanud, söönud või maganud. Ahjaa neljapäeval oli natuke põnevam õhtu ja siis mängisime teiste töökaaslastega Uno't ja Pokkerit. Aga kõige rohkem oleme loomulikult puude istutamisega tegelenud. Usu või ära usu aga oleme kahepeale nüüdseks istutanud juba ligi 25 tuhat puud. Ja see number tõuseb iga päev tuhandete puude võrra. Meie kätele ja jalgadele on rakkude asemel tekkinud talupojalikult paks ja kõva nahk ning meie tavapärane päevakava on nii kardinaalselt sassi löödud, et isegi oma vabadel päevadel nagu täna suudame me kõige rohkem kuni kella 6 või 7-ni magada. Kujutad sa sellist olukorda ette kallis lugeja - oled just raske töönädala lõpetanud, avad oma esimese vaba päeva hommikul silmad ning avastad oma suureks õuduseks ajanäitajale pilku heites, et kell on alles 6.00 ja päikegi pole mägede tagant veel tõusnud. Uni on läinud, telekast ei tule midagi, poed ja meelelahutusasutused on kinni, kõik teised inimesed magavad - kohutav! Mida üldse teevad inimesed kes nii vara ärkavad? Meie nõnda varjane ärkamine on aga loomulikult otses seoses sellega, mis kell me magama läheme. Peame piinlikusega tunnistama, et umbes kella 8-9 ajal õhtul kaotame me oma haigutamise üle absoluutselt igasuguse kontrolli ning silmalaugude ülevalasendis hoidmine tundub meile raskeima tegevusena mida siin maamunal kunagi nähtud. Loodame siiski, et kui ükskord selle tööga lõpparve teeme ja elu tagasi normaalsesse rööpasse läheb, siis suudame jälle vabadel päevadel voodist alles pärast lõunat püsti saada... nagu normaalsetel inimestel kombeks ;)

Töös erilisi muudatusi toimunud pole, peale selle, et iga kasti puude pealt saame nüüd 1 dollari vähem raha kui enne ehk siis 4 dollarit. Kasti hinda muudeti väidetavalt sellepärast, et paar päeva tagasi olevat me hakanud palju parema maapinna peale istutama. On see sindrinahk nüüd siis parem või mitte ei ole me küll eriti aru saanud aga noh mis meil ikka kobiseda - tööd ja raha on meil hetkel väga vaja, töö otsijaid on palju ja tööd vähe, seega dikteerib mängu tööandja :) Õnneks oleme iga päevaga muutunud ka aina kiiremateks ja sujuvamateks istutajateks ning parimatel päevadel oleme istutanud isegi vastavalt Jaanika 34 ja Harry 56 kastitäit puid. Stabiilselt selliste numbrite näitamisega oleme me muide mõlemad kerkinud vastavalt meeste ja naiste kategoorias vägagi arvestatavateks tegijateks ning meie ülemus Graig ei suuda eriti just eesti naiste töökust ära imestada ja kiita :)

Mõne sõnaga ilmast ka... seni on meil töö juures ilmadega väga vedanud, ainult paar korda on päike terve päeva väljas olnud ja kaenlaaluseid hirmsuurte laikude kostitanud, ülejäänud aja oleme nautinud mõnusalt pilvist ilma, mis on puudeistutamiseks kahtlemata sobivaim. Vabadel päevadel nagu täna on ilm nagu tellitult imeilus ja päikesepaisteline, mitte nagu Austraalia lõunaosas Sydney, Melbourne ja Brisbane kandis, kust me mõned nädalad tagasi putku pistsime. Kui uudiseid uskuda siis olevat seal praegu kümnendi tugevaimad vihmad ja paanikat tekitavad üleujutused. Võiks öelda, et meie ajastus siia põhja poole tulles oli ideaalilähedane ja loodame et siia need vihmasajud ei jõua. Eile kasutasime seda ilmataadi heldust, millega ta meie vabadel päevade ajal Queenslandi kostitab ka hoolega ära ja lasime ühel paadikesel end lähedalasuvale paradiisisaarele sõidutada. Saarel on nimeks Great Keppel Island ning seal oli väga mõnus praktiliselt inimtühjades valge liivaga randades päikese käes peesitada ning ammuilma soetatud snorgeldamisvarustusega helesinirohelises vees koralle ja nende vahel seiklevaid kirjuid kalakesi uudistamas käija. Veealune maailm on ikka imeline! Tagasitulles korjasime endale mälestuseks kaasa ka kotitäie kookospähkleid, mille avamisega end täna lõbustama hakkame. Kui keegi on ise proovinud või näinud filmi "Cast away", mille peaosas Tom Hanks ja vollepall nimega Spalding siis tead isegi kui raske see tegevus tegelikult on. Ilmselt lähevad käiku nii kuurist leitud haamer, kui mäkaiveri taskunuga, et neist kuramuse pähklitest piima kätte saada :)

Sellest kuidas meil see välja tuli ja kas keegi ka protsessis viga sai kirjutame aga juba järgmisel korral.

PS: Palju palju palju palju õnne Harry vennale Laurile ja tema kaasale Mari-Liisile tüdrukutirtsu sünni puhul !!! Loodame, et Lauril selles naistekarjas raskeks ei lähe :)

Kes ei tööta, see ei söö...

Alustame tänast blogipostitust rõõmusõnumiga - ME SAIME TÖÖD!!! Nii tore, nii tore, nii tore!

Aga alustame algusest... Eelmises postituses kirjutasime, et tulime linnakesse nimega Bundaberg. Too on siis Austraalia rummipealinn, sest seal toodetakse väidetavalt isegi maailmakuulsat ja üle maailma müüdavat rummi nimega "Bundaberg" (Ole hea, tee meile teene ja vaata järgmine kord poodi sattudes alkoholiletist, kas selline bränd ka Eestis esindatud on.) Meie toda rummi igaks juhuks proovima ei tihanud hakata, sest väidetavalt pidavat see hommikuks pea päris hellaks tegema.

Igatahes... meie tulime Bundabergi mitte selle pead-valutama-paneva rummi pärast vaid selleks, et siin on ka tohutult palju farme. Enamasti tegelevad nad kõik suhkruroo kasvatamisega aga leidub ka igasugu muudele viljadele spetsialiseerunud maaharijad. Ühtlasi olime päris mitme tuttava käest kuulnud, et Bundabergis leiab igaüks alati suhteliselt lihtsalt enesele töö. Kahjuks avastasime oma suureks pahameeleks, et tolles rummi ja maaharijate linnakeses vaatab iga nurga tagant vastu mõni tülpinud näoga backpacker. Ju siis oli jutt Bundabergi töörohkusest kulutulena mööda Austraaliat levinud. See linnake oli lausa uppunud tööd ja sooja otsivatesse backpackeritesse ja töö leidmine sealt tundus juba enne otsime hakkamist suhteliselt lootusetu. Sellegi poolest otsustasime eestlasliku kangekaelsusega siiski proovida. Esiti käisime läbi kõik linnakese tööbürood - tutkit! Siis proovisime hosteleid, kuna mitmel pool Austraalias tegutsevad kohalikud hostelid backbackerite ja kohalike farmerite vahel ka omamoodi töö ja tööjõu vahendajatena. Loomulikult saavad tööd ainult hostelites ööbivad inimesed ja loomulikult olid kõik hostelid kas täis või siis polnud neilt lähiajal tööd oodata. Siis otsustasime kavalad olla, vahemehed vahele jätta ja otse farmeritega suhtlema minna. Käisime umbes 4-5 kohas ja igalt poolt tuli samas stiilis vastus: "Te olete sel nädalal laias laastus umbes kahesajandad inimesed kes siin sel nädalal end tööle pakkumas on käinud. Jätke mind rahule mul ei ole teile tööd anda!"
Tuleb välja, et oli ka teisi kavalaid... :) Lõpuks hakkasime igatahes vaikselt vihjest aru saama ja jätsime Bundabergiga hüvasti. Ahjaa tegelt pidasime vahepeal Bundabergis ka Marguse sünnipäeva, kel täitus 5ndal mail kaks tosinatäit eluaastat. Pidu oli väga tore, ehkki Margus oli otsustanud kutsuda vaid kolm külalist :)

Järgmisel päeval sõitsime Austraalia rummipealinnast edasi ja jõudsime välja kohakesse nimega Rockhampton. Seal läks kõik sama rada pidi kui Bundabergis. Käsime läbi tööbüroosid ja hosteleid aga ei midagi. Siis läksime internetti ja saatsime ümberkaudsetele ja mitte nii väga ümberkaudsetele tööpakkumistele oma CVsid. Ei midagi... Otsustasime, et pole mõtet Rockhamptonisse pikemaks passima jääda ja sõitsime edasi ühte väiksemasse linnakesse nimega Yeppoon.

Kohe esimese asjana läksime kohalikku turismiinfosse, et sealt tööbüroode ja üldse elu-olu kohta uurida. Meiega tegeles üks väga toreda olemisega tädi Beverly, kes meid esiti pika pilguga üle vaatas ja siis leti alt ühe huvitava tööpakkumise välja tõi. Nimelt otsivat tema naabrimees Graig enda juurde tööle tublisid puudeistutajad. Tegime nii hästi kui suutsime tublide puudeistutajate näod pähe ja saimegi tädi Beverly käest ühe telefoninumbri kust tolle tööpakkumise kohta rohkem infot saab. Polnud me veel autosse tagasi jõudnudki kui näpud juba omasoodu numbri telefoni toksinud ja "Helista" vajutanud olid. Vastas tolle ennistmainitud naabrimehe naine, kes meie käest pikema jututa kohe küsima hakkas, et kas meil puudeistutamise kogemust ka on. Vastasime lolli peaga ausalt, et ei ole aga et õpime kiiresti, mille peale meid viiskalt tolle proua poolt pikalt saadeti. Kuna lootus tööd saada oli väga suur olnud siis võttis meie üle võimust suur sinine masendus. Sellest tulenevalt tekkis meil ka suur soov kellelegi tekkinud olukorrast kurtma minna ja kuna istusime ikka tolle infopunkti ees autos siis läksime nutuste nägudega sisse tagasi ja kurtsime tädi Beverlyle. Tädi tegi esialgu suured silmad ja siis vist hakkas tal meist pisut hale, igatahes soovitas ta meil õhtupoole tema naabrimehe juurest ise läbi tulla ja temalt otse näost näkku tööd küsida, mida me ka tegime. Naabrimeest tol õhtupoolikul loomulikult kodus ei olnud, küll aga olid seda teised puudeistutajad. Need tundusid toredad inimesed, ütlesid et puudeistutajaid on vaja küll ja andsid meile ühe teise numbri kust peaksime otse naabrimehega saama rääkida. Tegime siis teise lootusrikka kõne ja vastas taaskord too k... naine. Seekord olime targemad ja küsisime kohe naabrimeest. Tolle kodaniku näol oli tegu palju mõistlikuma inimesega ning leppisime kokku et teeme kõik neljakesti esmaspäeval tema juures proovipäeva. Ja arvake ära mis kell me tema juures kokku pidime saama - ei hiljem ega varem kui kell 5.00 hommikul. Lõbus!

Kuna oli parasjagu reede ja esmaspäevani selles väikses linnakeses nagunii midagi teha ei olnud siis otsustasime need paar päeva ja ööd veeta veidi ilusamates ja kallimates karavanparkides kui tavaliselt. Seda sellepärast, et ilusamad ja uhkemad karavanpargid on tavaliselt varustatud näiteks basseinide, batuutide, pinksilaudade ning tenniseväljakutega. Nii möödusidki meie päevad sel nädalavahetusel basseini ääres päikese käes lebotades, batuudi peal saltosid karates, pingpongi pallile vinti sisse panna üritades ning tenniseväljakul tagantkäe lööki lihvides.

Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 3.30. Kell 5.00 saime kokku oma töökaaslaste ning Graig´iga. Kell 6.00 jõudsime lõpuks sinna, kus puid istutama pidime hakkama olles selleks sõitnud praktiliselt tund aega mööda kruusaga sillutatud ja mõnest kohast ka sillutamata "teid" pidi (Autole see tööle minek ja töölt tulek eriti hästi ei mõju aga hetkel pole meil lihtsalt muud valikut). Töö nägi siis välja selline, et igaüks krabas endale vöö, kinnitas sellele kas ühe või tugevamad lausa kaks kasti (inglise keeles tray) puid, haaras väikese labida ning kukkus ette küntud vagudesse iga 2 ja poole meetri tagant hoolega puutaimekesi istutama. Üks tray täis on 48 istikut ning iga tray eest makstakse meile 5 dollarit. Töö käib 10 päeva järjest kella 6.00st hommikul kuni kella 14.00ni päeval, misjärel saame 4 vaba päeva. Äratus on igal hommikul kell 4.00, sest kell 5.00 tuleb juba liikuma hakata, et kell 6.00 põllul valmis olla. Meie oleme ju teada tuntud unimütsid ja uskuge mind, nii vara tõusta on lihtsalt kohutav :(

Maksmine käib kastide pealt - nii palju kui istutada jõuad, niipalju ka teenid. Kui esimesel päeval istutas Jaanika 10 ja Harry 20 tray täit puid, siis eile ehk 5 päeva hiljem oleme suutnud oma tehnikat lihvides jõuda numbriteni 27 ja 42 tray´d. Usume, et oleme oma jalajälje siin maailmas kindlasti roheliseks saanud, sest samas tempos jätkates istutab Jaanika päevas ca 1300 ja Harry 2000 puud. Huvitav mitu puud istab keskmine inimene oma eluea jooksul? Töö on raske ning meie pihud ning jalalabad on rakkudega kaetud ning lihased tugevast pingutusest valusad ent hea tempo puhul on võimalik siin väga hästi teenida, rääkimata heast tundest, mis hinge poeb, kui mõtleme, et oleme nõnda palju keskkonnale kasu toonud. Elame hetkel oma ülemuse renditud maja taga hoovis (telgis ja autos), kuna majas olid juba kõik toad täis. Sellegipoolest annab tasuta majutus meile hea võimaluse uute seikluste jaoks veelgi rohkem raha kõrvale panna.

Kui kauaks me siia jääme seda ei oskagi veel päris täpselt öelda aga eks aeg annab ka sellele küsimusele vastuse. Aga ok... ega meil nagu eriti midagi muud sinuga jagada ei olnudki. Palun vaata siis poes, et kas leidub Eestis ka toda Bundabergi rummi ja kirjuta meile kommentaaridesse.

Chiao!

Sydney ja ooperimaja viimaks nähtud!!!!

Esimese asjana luba meil vabandada, et me sul seekord nii kaua oodata lasime. Kinnitame sulle siiralt, et ei teinud seda mitte sugugi kiusu pärast, vaid seetõttu, et teha ja näha on olnud niiiii palju-palju. Kui nüüd lisame sellele paljukesele nähtule ja tehtule veel juurde meie teatavasti pika ja põhjalikuvõitu kirjastiili, saame tulemuseks ühe maru pika postituse. Seega hea lugeja, loodame, et oled end mugavasti raali taha lösutama sättinud ning sul pole järgneva 15 minuti jooksul mitte mingisugust põhjust oma pilku kuvarilt eemale pöörata. Here goes...

Eelmisel korral jäime oma jutukesega pooleli Melbourne´i radadel, umbes sinna kus me ei jõudnud ära kiita kui kaunis ja kummaline on selle linnakese arhitektuur. Meile jäi igatahes selline mulje, et sealsed linnaisad on oma arvukate raamatukogude ja muuseumite jms avalike asutuste ehituskonkurssidel andnud osalevatele arhitektidele mõista, et mida kreisim planeering mälupulgal nad linnavalitsuse uksele koputavad seda suurem tõenäosus on neil sel konkurssil ka edu saavutada. Igatahes ütleme siis igaks juhuks korra veel, et kellelgi arusaamatuks ei jääks - Melbourne on üks suu-ammuli-vaatama-panevalt-kaunis linn !!

Kahjuks jäi esimene päevakene mida sellekordses postituses kirjeldame meie sellekordse Melbourne´i külastuse viimaseks. Nimelt tegime sel hommikul ridiküle üle vaadates kollektiivse otsuse ruttu ka Sydney ära näha ja siis siva kusagile põhja poole tööd otsima põrutada. Oma viimasel päeval Melbourne´is sõitsime tasuta turistitrammiga ümber linna, uudistasime kohalikku linnamuuseumi ning näituste- ja messikeskust. Viimastega oli jälle selline lugu, et ümber maja käija ja arhitektuuri vaadata oli poole põnevam kui sisse näitust vaatama minna. Viimase tegemisena käime veel ära ka Observation Deck´il, mis asub ühe pilvelõhkuja 55ndal korrusel ja kust avaneb hingesängitavalt võimas vaade kogu linnale. Kahjuks pidime sel õhtul juba ammu teel olema muidu oleksime kindlasti tahtnud sama pilvelõhkuja otsa ka pimedas ronida (ok-ok liftiga sõita).Võime ainult spekuleerida, et mis siis oleks juhtunud aga tõenäoliseim versioon on selline, et oleksime olnud silminiisutava ja hinge põhjani välja liigutava vaatepildi tunnistajateks kuidas kogu linna miljonid ja miljonid tuled sisse lülitatakse ja läbi linna voolava jõe sillerdavad vood öise linnasära kahekordseks peegeldavad.

Kella 14 paiku asusime oma Melbourne´i kesklinnas asuvast hostelist teele Canberra poole. Kell 16 ikka veel Melbourne´i äärelinnas ummikus istudes mõtlesime, et küll oleks praegu tore olla hoopis esmaspäeva hommikul kell 8.00 Pirita teel, liiklus läheks palju kiiremini edasi :) Selleks ajaks oli ka selge, et me tol päeval väga suurt hulka maanteekilomeetreid omale seljataha ei jäta, sest oleme kogu tripi vältel omaeneste, auto ja kängurude elunatukeste säästmise nimel võtnud nõuks nii palju kui võimalik valges sõita. Kängurud muutuvad teatavasti pimedas maru aktiivseteks ja hüppavad maanteedel pidevalt autodele ette.

Niisiis ei jõudnud me tol pärastlõunal enam kuigi kaugele (pimedaks läheb ca 18 paiku) ja leidsime omale öömaja linnakeses nimega Wangaratta, kauni nimega karavanpargis Painters Island. Ühtegi maalijat me küll kahjuks ei kohanud ja saarest oli ka asi ikka väga kaugel aga ajas teine asja ära, seda enam et omanik oli nõus meile toredatele noortele mingist eksootilisest Estõuniast pisut hinnaalandust tegema.

Teisipäeval 21.04 jõudsime pärastlõunal Austraalia pisi-pisi-pisikesse pealinna Canberrasse (too on isegi väiksem kui Eesti pealinn:). Kohalikust turismiinfost ontliku tädi käest linna suurimate vaatamisväärsuste koha pärides saime lühikese vastuse : Parlamendi hoone ja Sõjamemoriaal. Tegime pildimasinaga klõps-klõps-klõps, pistsime üht-teist põskedesse ja põrutasime edasi. Ei olnud väga põnev linn. Põhimõtteliselt ainult poliitikud ja aasia päritolu üliõpilased. Viimaseid on muidugi üle terve Austraalia tohutult :)

Õhtuks avastame eneselegi ootamatult end Sydney äärelinnast. Plaan polnud tegelikult üldse sel päeval Sydneysse jõuda aga kui me juba seal olime, tegime pisut provokatiivsevõitu kõne meie Sydneys resideeruvale sõbrannale Ivile kes meid hea sõbrana ka loomulikult enda juurde öömajale kutsus. Tema nimelt üürib endale tuba majas kus peetakse väikest eralasteaeda..Saigi siis tol õhtul meelde tuletatud kuidas oli lasteaias magada. Polnud nagu väga vigagi, ei teagi miks lasteaias see magamine nõnda vastukarva käis. Kahjuks tabas meid hommikul väike tagasilöök, mille maine kehastus oli maja ja lasteaia omanik, kellele pilt neljast unisest eestlasest tema lasteaia põrandal sugugi ei meeldinud. Ivi oli juba tööl ja meie peale karjuda ei olnud mõtet, seega sai suurema viha välja valamise enda kaela mittemillesgi-süüdi-olev Ivi prantslasest majanaaber Erwin. Siililegi sulaselge, et järgmistel öödel pidime omale mujale koha leidma, kus Une-Mati saabudes pea patja vajutada.

Et mõistaksid järgnevaid sündmusi mis tollel päeval toimusid kirjutame siin nüüd vahepalana pisut sellest, mismoodi meie ca 6000 km sõit seitsme maa ja mere tagant Perthist meie autokesele mõjunud oli. Mõnda aega tagasi kirjutasime, et vahetasime välja aku, kuna vana otsustas ühel hommikul keset kõrbe elektrodid püsti visata. Lisaks sellele oli meil probleem summutiga, mis tagant otsast nii lahti põrunud oli, et paigast ära liikus ja kõige tagumise pütiga plastikust tagatiivale kenakese augu sisse sulatas. Lisaks oli summutaja tagumisel pütil sees suured augud ning selle püti sees kolises lahtiselt mingi igavana roostes sõel. Kõik see kokku ei häirinud maanteel suurtel kiirustel ja pööretel meid mitte üks põrm aga suurlinnas foori taga seistes tegime tähelepanu tõmbavalt lõrisevat häält umbes nagu 50ndatest pärit traktor. Lisaks hakkasid meil vaikselt mingisugused piduriklotsid ära kuluma, mis lisas lörisavale summutajale pidurdades veel ka kriiskava metall-hõõrub-vastu-metalli hääle. Tavapärane olukord linnas sõites nägi välja umbes selline. Foor läks punaseks, vajutame pidurit ja KRIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKS, LÖRR-LÖRR-LÖRR-LÖRR... kuniks taas paigalt võtsime. Arusaadavalt muutusime linnas ristmikel seistes ning oma sõidukorda oodates alati näost punasemateks kui sõitmist keelav foorituleke ning lõime silmad häbenedes porimattide suunas.
Arusaadavalt oli meil sellise autoga vaja midagi ette võtta. Seda enam, et Sydneys oli meil ka plaan auto maha müüa. Esimese asjana leidsime kusagil Sydney äärelinnas ühe väikese autopesula veel väiksema parkla, kus läks kohe testimiseks, et millised piduriklotsid läbi on. Pärast mõningast edasi ja tagasi kriiksutamist otsustasime, et suurim müraallikas on juhipoolne tagumine pidur. Soetasime siis autopoest tuttuued piduriklotsid ja asusime sobivat paika otsima. Asi polnudki nii lihtne kuna vajasime siledat, kalleteta maad, linnaosa kus aga parasjagu viibisime oli maru künklik, rääkimata vabadest parkimiskohtadest. Lõpuks leidsime ühe sileda tänava mingis eriti rikaste linnaosas jõe ääres. Ega midagi - särgid maha ja tööriistaarsenaliga mis koosnes ratta- ja tellitavast võtmest asusime keset Sydney kesklinna autol piduriklotse vahetama. Vahepeal tuli veel parkimiskontrolör meile meelde tuletama, et seal saab ainult 2 tundi parkida ja et kas me ikka saame selle aja peale valmis. Tegime asjatundlikud, me-vahetame-kahe-tunniga-kas-või-neljal-autod-klotsid-ära-näod pähe. Sellest kontrolörile piisas. Kuna rattakoopasse pidureid tellitava võtmega lahti kruttima mahtus ainult üks Harry, siis otsustas Margus samal ajal summutaja probleemile lahenduse otsimisega tegeleda. Uskuge või mitte aga ta suutis oma Mäkaiveri noaga summutaja augud esiti piisavalt suureks kangutada, et koliseva sõela kätte saaks ning pärast veel auguääred ka veel nõnda tagasi painutatada, et lörin poole väiksemaks muutus. Samal ajal oli Harry vanad piduriklotsid suutnud eemaldada ja üritas nüüd uusi paika suruda. Ei aidanud siin ei biitsepsid ega triitsepsid - piduri jõud käis tema omast mäekõrguselt üle. Mõtlesid poisid siis isekeskis, et äkki peaks vähe pidurivedelikku välja laskma, et siis ehk annab pidur vähe järele. Ennäe imet andiski, kuigi lödistasime kellegi majaesise ikka kenasti pidurivedelikku täis. Klotsid vahetatud, panime ratta alla tagasi ja asusime proovime,et kas kriuksub. Noh enam ei kriuksunud aga nüüd vajus piduripedaal vajutades peaaegu põhja välja ja aeglustus ei olnud just kõige tugevam. Otsustasime, et ilmselt jäi piduritesse õhk sisse ja asusime tarkade nägudega pidureid õhutama. Paar mullikest saime isegi kätte ka aga pidurdamine eriti paremaks ei läinud. Hoidsime siis järgnevatel päevadel kõvasti suuremat pikivahet kui tavalliselt kuniks ühel päeval otsustasime uuesti õhutamist proovida. Seekord saime ilmselt kogu õhu kätte, sest nüüd pidurdab auto nagu uus.

Tollel õhtul saime öömajale kesklinna hostelisse nimega Maze Backbackers. Asukoht oli super, kui sa pole just parasjagu autoga. Põhimõtteliselt maksime sel ööl parklas auto parkimise eest sama palju kui ühe inimese voodikoha eest hostelis. Toad olid umbes 2,5x1,5 meetrit nii, et olemine ole seal väga kitsas aga vähemalt pisteti meile check-in tehes pihku üks Sydney´t tutvustav raamat kus muuhulgas leidsime ka 16 erinevat tasuta joogi flaierit linna erinevates pubides. Õhtul käisime veel sõprade Maarja ja Annika poolt paljukiidetud Sidebar´is, kus panime live bändi saatel maha vägeva peo ja kasutasime ära esimese flaieri :) Sidebar rokib!

Kuna Sydney kesklinnas oli parkimine nõnda kallis siis otsustasime järgmiseteks päevadeks linnast veidi välja sõita. Lõpuks leidsimegi kohakese nimega Sydney Beachouse YHA kuhu jäime peaaegu nädalaks ning kus meie hommikupoolikud möödusid hosteli tasuta surfilaudade rentimisteenust armutult ekspluateerides. Esimestel päevadel toimus rohkem selline niisama ukerdamine ja lainetelt kooslepi vastu võtmine. Lõpuks hakkas aga see surfamine juba päris välja ka tulema, sai püsti ja isegi lainel liueldud. Ei ole kerge see iseõppija elu.

See ei tule sulle kindlasti üllatusena aga Sydney on ka ikka üks väga vahva linn. Suurem osa inimesi teab seda vaid ooperiteatri järgi aga tegelikult on seal ikka palju muud ka vaadata. Näiteks kohe ooperimaja kõrval on võimas sild nimega Harbour Bridge mis teeb pimedas tuledesäras vaat, et isegi ooperimajale silmad ette. Seal on vahva linnaosa nimega Darling Harbour kust avaneb supervaade linna siluetile. Seal on ööelu keskus Kings Cross, kus pole tavatu see kui sulle transvestiit tänaval vastu jalutades kelmikalt silma teeb. Seal on ca 7km-ne ookeaniäärne jalutusrada, mida läbi käies näed ridamisi ära paraja hunniku Sydney erinevaid randasid, üks ilusam ning rohkem surcfareid täis kui teine. Äge vaatepilt kui 10-15 surfarit ühe ja sama lainega kõrvuti kalda poole põrutavad. Seal on võimas jõgi mida mööda on võimalik praamiga üles ja allavoolu linna imetlema sõita. Seal on Hiinalinn kus saab maruodavalt sushi ja muude aasia hõrgutistega oma maitsemeelele pai teha. Seal on kõikide Sydneyt külastavate eestlaste "peab nägema" koht - Palm Beach. Sina lugeja tead seda ilmselt paremini Summer Bay´na seriaalist "Kodus ja võõrsil". Ei Alfi ega Pipat ei õnnestunud näha aga rand oli imeilus. Kõike seda ja palju palju muudki tegime/nägime me oma peaaegu kahenädalase külastuse jooksul Austraalia suurimasse linna Sydneysse. Kui võimalus avaneb tahame sinna kindlasti kunagi tagasi.

Kuni selle hetkeni oli meil juba pikemat aega peas haudunud plaan müüa maha meie truu Ford Falcon, öelda sõpradele Margusele ja Annele "Pakaa" ning sõita kahekesi näiteks bussi või lennukiga mõneks ajaks põhja poole soojemasse kliimasse raha teenima. Panime kohalikele netilehtedele autokuulutused, viisime hunniku lendlehti erinevatesse Sydney hostelitesse ning vastupidiselt meie kartustele oli meie auto vastu isegi päris suur huvi. Aga ühel saatuslikul päeval enne esimest näitamist otsustas meie summutaja taaskord häält tegem hakata, sedakorda küll mitte tagumisest pütist vaid esimesest. Sellist pläriseva sumpsiga autot ei saanud ju kellelegi näidata, seega läks käiku hosteli kapist tuuri lastud traadist riidepuu, parkla kõrvalt maast leitud torujupp ning hirmuäratavlt suur kogus mäkaiverisimi ja lörin oligi kadunud. Mõneks tunniks vähemalt... Näitasime autot päris mitmetele huvilistele ning üks iirlane olekski juba auto ära võtnud, kuni läksime koos kohalikku ARK´i ning saime teada uudise mis kogu meie maailma peapeale pööras. Nimelt arvasime me seni, et Austraalia on nagu Eesti - ehk siis sa ostad Tartust auto ja müüd selle pärast probleemideta Tallinnas maha. Selgus aga, et Austraalia meenutab oma erinevate osariikidega pigem nagu Euroopa Liitu ehk siis kui ostad Poolast auto ja tood selle Eestisse müügiks, siis pead selle Eestis uuesti arvele võtma, uue kindlustuse ja ülevaatuse tegema, numbrid ära vahetama jne. No on alles valu sabakondipiirkonnas...

Kogu see kupatus oleks läinud maksma 600 dollarit (ca 5000 krooni) mis meie kindla ostja otseloomulikult silmapilkselt ebakindlaks tegi. Tegime kiire koosoleku ja jõudsime üksmeelselt otsusele, et tekkinud olukord ei jäta meile muud valikut kui peame oma roadtripiga jätkama, tööd leidma ning põhjapoolt lähenedes alles kunagi Lääne-Autraaliasse tagasi jõudes auto maha müüma. Praeguses olukorras ei olnud meil ei raha ega aega, et autot remontima hakata. Remontima sellepärast, et võib-olla suutsime me teadmatud ja pahaaimamatud autoostjad ära lollitada aga ülevaatuse mehaanikud oleksid ilmselt hakanud pärima, et mis see riidepuu seal sumpsi küljes teeb ning meid ülevaatusel läbi kukutanud.

Nii olemegi uuesti teel. Seljataha on jäänud sellised vahvad kohad nagu Byron Bay, Surfers Paradise, Brisbane ja Noosa. Kõik igatpidi ponksid kohad. Byron Bay ja Noosa on sellised väiksemad asulad, rohkem surfarite, boheemlaste ja puhkajate linnakesed. Surfers Paradise on aga selline uhkem linnake kus sarnaselt näiteks Miamile on pilvelõhkujad pea otse rannaliivale püstitaud. Kohalikel pidi oleme ütelus, et kui Surfers Paradise oleks inimene, siis oleks ta Paris Hilton - särav, läikiv, pisut ropp, alati valmis pidutsema ning väga stiilile ja enesepromomisele orienteeritud. Nende mõne tunni jooksul mis me seal veetsime saime tollele ütelusele ohtralt kinnitust. Väga äge koht igatahes! Tahame ka sinna kindlasti tagasi minna... oeh nii palju kohti on, kus tahaks kauem olla ja rohkem näha.

Brisbane paistis pärast Melbourne ja Sydney´t igavõitu ning väike. Kahjuks sattusime sinna ka siis kui seal parasjagu Labour Day´d peeti ning enamus kohti kinni olid. Oleme kindlad, et kui meil oleks olnud pisut rohkem aega ja tahtmist sellesse linna süveneda, siis oleksime seal kindlasti palju vaatamist leidnud. Seekord piirdusime aga vaid paaritunnise jõekruiisiga ning sõiduga linna kõrval kõrguva Mount Goo-tha mäe otsa, mille otsast leidsime supervaate kogu linnale. Õhtuks jõudsime välja kohta nimega Childers ning esimese asjana hommikul oli meil plaan tööd otsima hakata. Tööd me kahjuks siit ei leidnud seega täna hommikul tulime teise lähedalasuvasse
linnakesse Bundabergi lotuses, et siin näkkab paremini. Eks siis järgmises postituses, mille paneme üles palju kiiremini kui seekord, anname teada kuidas läks. Hetkel oleme läbinud ca 8500 km.

PS: Selle postituse pühendame Margusele, kes täna oma sündimise päeva tähistab!

Tsauka-pauka!