SUPERHEAD VANA AASTA LÕPPU JA ERITI ILUSAT UUT AASTAT!!!

Kallis lugeja

Loodame, et 2009 aasta kujunes sul täpselt nii heaks, edukaks ja rõõmuderikkaks kui sa ootasid, et su aastavahetus tuleks suure peo, kauni ilutulestiku ja maitsva shampanjaga ning et 2010 aasta tooks sulle kõik selle mida oma sügavamates südamesoppides lootnud oled.

Meie arust oled sa igatahes väga tore-ilus-armas...
.

Jaanika ja Harry

Jõulutervitus!!!

Kallis sõber,

Soovime sulle imelisi Jõule! Toogu Jõuluvanasulle kõik kingid mida su hingekene ihaldab, olgu su jõululaud maitsvast roast lookas, sadagu jõululaupäeval laia valget lund ning olgu su nina täidetud värske kuuse imelise lõhnaga.

Häid Jõulupühi!!!!

Jaanika ja Harry

Byron Baby!

Seekord alustame pikema sissejuhatuseta täpipealt sealt samast, kus eelmine postitus pooleli jäi ehk siis hetkest kui kobisime Perthist Brisbane lendava raudlinnu sisse ja surusime suhteliselt kerge vaevaga alla igasugused häbi ja ebamugavustunded, mida meie vali norskamine ilmselt teistele lendajatele põhjustas. Ühesõnaga, meil oli pikk ja igav päev seljataga, me tahtsime magada ja me magasime. Ning kui ehk 2-3 suhteliselt tugevast turbulentsist pakitud hetke välja arvata ei näinud me mittemingisugust põhjust oma väsinud silmakesi terve lennu ajal hetkekski avada. Brisbane jõudsime oma ebamugavatest magamisasendist kangete kaelakeste ja surnud taguotsadega umbes kella kuue ajal hommikul, millelel järgnes marutervislik hommikusöök kesklinna peatänava Hungry Jackis. Seal üritasime burksi-keresse-keeramise vahepeale telefonitsi lähedalasuva hosteli unise öövahetust just-just lõpetava administraatoriga kaubale saada, et ta hea inimene meile ikka kohe nii hommiku vara toa annaks ja mitte ei laseks meil vaesekestel kella 11-12ni oodata kui tegelik check-in aeg oli. Ilmselt kõlasime piisavalt hädiste ja unistena, sest administraatoril läks süda härdaks ja tuba oli meid kohalejõudes juba ootamas. Saime siis mõneks tunniks ka päris voodisse oma kangevõitu kehakesi sirutama ja hakkasime usinasti Unematile kõrge intressiga võlga kinni maksma.

Kui võlad klaarid, läksime Brisbane peale ringi kolama. Enamus linna peal veedetud aega veetsime omale samaks õhtuks söögipoolise ja järgmiseks päevaks Brisbane´ist Byron Baysse transpordi otsimisega. Byron Bay on siis nimelt koht, kuhu plaanime nüüd pikemaks ajaks (nii umbes kuuks) puhkamise eesmärgil peatuma jääda. Selles linnas resideeruvad hetkel ka Jimmy ja Hanneke, kes meie blogi püsilugejatele meenuvad kindlasti kohe kui meie väga toredad hollandlastest sõbrad Alice Springsi aegadest.

Saabus järgmine päev ja aeg hostelist Byron Bay bussi peale lonkida. Buss oli oodatult täis, sest praegusel aastaajal on Byronis turismi kõrghooaeg. Bussisõit võttis umbes kaks tundi aega ja kohale jõudes pidime nentima, et linnake oli paksult rahvast täis. Tänasime siis õnne, et vanajumal meile niipalju arunatukest oli andnud, et me varasemalt omale öömaja ära broneerinud olime, sest siin linnakeses praegu lihtsalt kohale ilmudes ja mõne majutusasutuse vastuvõtus "Kas teil broneering on?" küsimuse peale vaid kaunist naeratust vastuseks pakkudes majutust ka saada oleks pehmelt öeldes väga keeruline.

Natuke siis Byron Bayst ka... See on üle Austraalia tuntud linnake, mis elab ja pidutseb 24/7. Asi sai alguse juba 70ndatel kui kamp hipisid siia hea kliima ning suurepäraste surfirandade olemasolu tõttu laagri püsti otsustasid lüüa ning noh tegelikult kunagi ära ei läinudki. Aastad läksid, jutt levis, linnakese tuntus kasvas ja aina enam kogunes Byronisse hipilike eluviiside viljelemisega tegelevadi inimesi, kes enamasti elatasid ja lõbustasid end kõikvõimalike kunstialadega tegelemise, 10 tunniste surfipäevade ja loomulikult kanepi kasvatamise ja müümisega. Tänaseks teab Byron Bayd iga austraallane ning iga endast lugupidav seljakotirändur ning see on enamikele lõbujanustele ränduritele must-see koht.

Kõige hullem aeg on Byronis, olgem ausad, praegu... Detsembris-Jaanuaris kogunevad siia mitte ainult alkoholi-, metsiku pidutsemise- ja narkootikumidelembelised seljakotirändurid vaid kahjuks ka eelmistest poole hullemad, rumalamad ja vähem elukogenud keskkoolilõpetajad. Viimaseid tuleb nii põhjast kui lõunast siia kanti kokku sest Byronil on nimelt suurepärane asukoht kahe metropolimõõtu suurlinna Brisbane ja Sydney vahepeal. Paraku on neil endistel abiturentidel siia tulemiseks ka igasugune õigus ning nende ema-isade poolt raske tööga teenitud ning koolilõpu puhul tublidele lastele kingitud raha vahetakse siin Byronis ruttu paremal juhul söögi, kanepi ja alkoholi, halvemal aga veel ka kangemate narkootikumide vastu. Ja nii raske kui seda ka kohalikel alla neelata poleks on needsamad koolilõpetajad need kes maksavad enamike kohalike inimeste palgad.

See aga mis tänapäeval kooli lõpetavate noorukite kiuste siia Byronisse normaalseid inimesi (noh umbes nagu meie:) meelitab on aga ikka nendesamade 70ndatel siia pidama jäänud hipide pärandatud eriti mõnus atmosfäär, mille kirjeldamiseks autoritel lihtsalt sõnad puuduvad. Hea lugeja peaks seda ise kogema, et seda mõista. Siin on suurepärased surfirannad, mis sobivad iga maitse ja oskustasemega. Siin on kõikjal kosta kitarrimängu ning õhus on pidevalt tunda viiruki ja kanepisegust aroomi. Siin jääb mulje, et 50 protsendil inimestest on rastapatsid, 90 protsendi on pool keha kaetud tatoveeringutega ning 99 protsendil on päikesest heledaks pleekinud juuksed ja tumedaks värvunud nahk.Viimaste sekka hakkame ka meie juba vaikselt kuuluma.
Ning niipalju kui me aru oleme saanud siis kogu Byron Bay hing ja atmosfäärimootor on aga hostel kus praeguseks oleme juba nädal aega puhanud ning kõike enda ümbertoimuvat uskumatute silmadega jälginud. Tegu on Arts Factory nimelise hosteliga.

Kõigile kel kunagi plaan siiakanti tulla soovitame seda kohta sajaga. Tegu on igavesti piraka hosteliga, kus iga külaline leiab omale sobiva majutustüübi alates džunglis telkimisest kuni kenasti varustatud kaheinimesetubadeni välja. Oma esimese öö veetsime ühikatüüpi 8 voodiga varustatud toas ja nüüdseks oleme raha kokkuhoiu eesmärgil kolinud dzunglisse telkima.Tegelikkuses on tegu mitte niivõrd džungli kui lihtsalt suure telkimisalaga kus võib korraga elutseda kuni 200 seljakotirändurit. Igapäevasteks naabriteks on meil põõsakalkunid (bush turkey), kuni meetri pikkused sisalikud ning kahjuks ka ussid-ämblikud, kes on austraaliapäraselt üsna mürgised. Õnneks meil nende viimastega veel suuremad kokkupuuted puuduvad, ainult meie teisel päeval siin nägi Harry põõsas ühte väikest musta ussi sinna-tänna siuglemas.

Kogu hostelis elab aga igal ajahetkel ca 400-500 inimest, kellest lõviosa moodustavad meile andetutele tegelastele müstilisena tunduvad tegelased - kunstiinimesed. Kes joonistab, kes laulab, kes kirjutab eriti hullumeelseid luuletusi aga üks asi on neil ühine - nad kõik mängivad kitarri. Et meid kohe kogu sellest kunstnike seltskonnast välja ei heidetaks siis on ka Harry olnud sunnitud sõbralt Jimmylt kitarritunde võtma. Midagi veel välja ei tule ja näpuotsad tulitavad aga eestimaiselt kõva tööga saab ehk kuukese pärast mõned akrodid isegi mängitud.

Ühesõnaga oleme oma majutusevalikuga siiani väga rahul. Pea igal õhtul toimuvad siin igasugused ühisüritused ja elu käib 24 tundi päevas. Näiteks esmaspäeviti on siin talendishow kus iga soovija saab tulla oma talenti näitama, mis iganes see ka siis poleks. Enamus inimesi mängivad kitarri ja laulavad, mõni taob trumme, mõni mängib digeridood, mõni teeb kõike kolme korraga. Andekaid inimesi on siin kahtlemata palju ja eks nende andekate inimestega kipub juba kord nii olema et nad enamasti oma talenti ka igal võimalusel demostreerida üritavad. Mõni nii andekas ei ole aga tahab lihtsalt tähelepanu ja teeb midagi sellist nagu sõidab publiku ees põlevate kummidega rattaga paljalt tiiki - performance missugune :)!

Teispäeviti on viktoriiniõhtu, kus viieliikmelised tiimid üritavad auhinnaraha nimel üksteisest teadmistega üle olla. Meie võtsime ka eelmisel nädalala sellest üritusest osa ning ehkki võitu seekord ei tulnud saime ca 15-ne tiimi seast siiski tubli neljanda koha. Järgmisel nädalal võtame kahtlemata eesmärgiks end esikolmikusse murda.
Teistel päevadel oleme end lõbustanud rannas käimise, surfamise, pokkeri ja täringumängudega ja lihtsalt meeldiva mittemillegitegemisega. Kavatseme siia jääda vähemalt Jaanuari esimese nädalani ja kui rahakott vastu peab siis ehk isegi kauemaks.

Selle noodiga siis seekord ka lõpetaksime, teie aga olge mõnusad ja oma põhja-euroopa lugejatele ütleme, et nautige külma talveilma...loodame, et seda jätkub sellel aastal vähemalt jõuludeni ja kui eriti hästi läheb siis ka aastavahetuseni!

Hüvasti Perth (jälle)!!!

Ja ongi meie tore visiit vana kamraadi Perthjoska juurde selleks korraks lõpule jõudnud. Kohtumine ammuse sõbraga jäi sedakorda küll üsna põgusaks, ent kuna veetsime oma reisi alguses Perthis oma noortest elunatukestest lausa 4 pikka kuud, siis ei olnudki meil palju aega vaja, et vanale semule ring peale teha, kõik head ja vead meelde tuletada, uued vigurid üle vaadata ja nad vastavalt kas siis hea või vea kategooria alla liigitada. Üks äramärkimist vääriv fakt on kindlasti see et leidsime kesklinnas päris mitu uut sushit pakkuvat söögikohta mis meie jaoks ka kohe (meid vanu sushihuvilisi tundes:) päris kõrgele kohale kategooria "hea" alla läks. Üldiselt pidime aga nentima et me sõber Perthjoska ei olnud selle napi aastaga, mille jooksul me teda näinud polnud, eriti muutunud. Eks see kipub vist nii olema, et mida suurem on linn, seda kauem võtab arenemine ja muutumine aega ja Perth on ju lõppude lõpuks miljonilinn. Oleme kindlad, et me pisike kodulinn Tallinn on meie naasmispäevaks teinud läbi nõnda kategoorilised muudatused, et koduteed me vaesekesed küll sõprade tuttavate abita enam üles ei leia. Siinkohal palume vabatahtlike abi meid kunagi tulevikus lennuki pealt koju aitama. Kuupäeva teatame hiljem...

Aga see selleks... Tegelikult tahtsime sulle ju hoopis rääkida mis me Perthis ja selle ümbruses kõik ära tegime ja tegemata jätsime. Eelmise laupäeva pärastlõunaks olime saanud kutse näidata ära oma kaunid näod (või noh Harry puhul lihtsalt näo) Perthis resideeruva eesti aukonsuli juures toimuval eesti jõulupeol. Oleme ka varem tuntud ja lugupeetud aukonsuli Anu juures käinud ja seal on alati tore. Seekordne üritus ei olnud oodatult mingi erand. Programm oli tihe, suupisted olid maitsvad, õlu oli külm ja eesti soost külaliste arv ületas seekord lausa austustvääriva 70ne piiri. Et ikka tõeline jõulutunne tekiks oli verandanurgas püsti seatud ka lava ning õhtu jooksul oli meie suur privileeg nii mõnegi meelipaitavalt kauni live esinemise kuulajateks kehastuda. Näiteks oli Anu ilmselt vägagi kõrge honorari eest kohale meelitanud noore ja andeka Gertrudi keda võib ilmselt tulevikus leida eesti ja miks mitte ka maailma ajakirjade kaantelt värske superstaari- või mõne muu sarnase saate võitjana uhkelt poseerimas. Sama võib tegelikult öelda ka ühislaulude ajal ettekarjujateks nö pukki lükatd noorusliku vanapaarikese (või eaka noorpaari) kohta, kelle kõrge "püüüüüüüüüühhhhhaaaaaa öööö" meil ilmselt niipea ei unune :)


Ahjaa ja jõuluvana käis ka. Nii tore oli vahelduseks jälle eesti keelt rääkivat jõuluvana näha, kes ikka ilmselgelt ka kombekas inimene oli. Siinsed kohalikud jõuluvanad on igavesti ropud tegelased, kes üritavad paremal juhul omale tänavanurgalt "lits, lits, lits" karjudes eskortteenust osta või siis halvemal juhul proovivad omale kaubanduskeskustes hirmunud lapsi sülle meelitada. Eesti jõuluvana pidas end terve oma põgusa külastuse ajal väga korralikult üleval ja kõik alla-pooleteise-meetrised külalised said kinki ka. Meie vaatamata põlvede krõnkus tõmbamisele kahjuks kinki ei saanud aga ega me eriti selle peal väljas ka ei olnud. Võtsime hoopis uue külma õlle, see tegi Perthi 30 kraadis leitsakus olemise vaata et veel mõnusamaksi kui ükskõik mis sealt kingipaki seest oleks võinud tulla :)

Jõulupeol juhtus üks tore asi veel nimelt kohtusime seal just-just Austraaliasse jõudnud paarikese Viktoria ja Andresega. Nendele oli meil nüüdseks juba vanadel Austraalia ekspertidel tore tarkusi jagada. Esimene asi mida neile õpetasime oli loomulikult gooni (4l pakivein) joomine. See neile õhtul väga meeldis aga järgmisel hommikul olid neil pead päääris haiged olnud. Jaa mäletame oma esimest goonipohmelli - see oli väga eriline päev ja meie suureks õnneks on ta meil nüüd seljataga. Igatahes läks jõulupidu sujuvalt üle Viktoria ja Andresega goonijoomiseks meie hostelis ja hiljem külastasime veel põgusalt Burswoodi kasiinot ka, kus Harryl õnnestus musta Jaagu ehk siis blackjack´i lauas 20nest dollarist imeväel 50 dollarine teha. Nii et igati tore ja tulemuslik päev.

Et nagu ennagi mainitud sai siis meil eriti kaua aega ei olnud vaja enne kui me Perthist juba päris tüdinud olime, seega otsustasime endale mõneks päevaks auto rentida ja pisut mööda kallast üles poole sõita. Jäi ju meil Austraalia läänekallas peaaegu täiesti läbi käimata kuna me Broomist Perthi relokatsiooni teha ei saanud nagu esialgu planeeritud. Seega mõtlesime, et 3 päeva on ikka parem kui mitte midagi ja uurisime erinevaid rendipakkumisi. Budget tuli lagedale selgelt parima pakkumisega, eriti meeldis meile see et nende pakkumine sisaldas lõpmatu arv kilomeetreid ja üldse puudusid igasugused nõmedad piirangud. Kui aga autole järgi läksime selgus, et on lõpmatu arv kilomeetrid küll aga rohkem kui 200 kilomeetrist Perthis põhjapoole sõita ta ei tohi. Seda pole just Austraalia suurust arvestades eriti palju. Tüdruk kelle kaudu me paar päeva varem oma bookingu tegime oli meile lihtsalt pada ajanud. Käisime siis siva teistes lähedalasuvates autorendifirmades ka küsimas et ega nendel miskit teistsugust diili pakkuda ei ole ent kahjuks oli ka nendel sarnased tingimused. Igatahes võtsime siis väga pettunult Budgeti diili siiski vastu kuna 3 päeva Perthis istuda ei tundunud ka eriti ahvatlev.

Autoks oli manuaalkastiga Hyndai Getz ning kuna võtsime odavama kindlustuse saamiseks auto Jaanika nimele (Harryke on meil ju teatavasti veel päris laps, alla 25 aasta vanune, kellele kehtivad kallimad kindlustustasud) siis pidi Jaanika autoga ka kontori eest minema sõitma. See oli talle loomulikult esimene kord siin Austraalias manuaalkastiga sõita ning lisaks polnud ta ka nüüdseks juba poolteist aastat üldse manuaalkastiga autoga sõitnud. Meeldetuletuseks siis niipalju et meie hiljutimüüdud ja maruarmsaks saanud Fordikene oli automaatkastiga. Üllatuslikul kombel saime isegi esimese korraga kohalt ära aga pisut jõnksutama võttis ja kui oli aeg teist käiku sisse panna siis oli kerge paanika et mis ja kuhu ja mismoodi vasaku käega :) Lõppkokkuvõttes saime aga ilusti nurga taha ´ja siis võttis Harry sõitmise üle. Leppisime kokku et kui linnast välja saame siis saab Jaanika uuesti rooli taha aga suurlinna kaootilises liikluses ei ole mõtet rendiautoga harjutada.

Igatahes võtsime siis suuna linnast välja linnakese nimega Lancelin poole. Seal sai harrastada sellist vahvat spordiala nagu sandboarding (eesti keeli siis liivalauaga sõitmine). Kõigepealt laenutasime omale lauad. Võtsime ühe istudes sõitmiseks mõeldud laua mis meenutas välimuselt üsna palju lumelauda ning ühe püstisõitmise laua mis oli justkui rula jõusaalilembeline suurem vend. Lauad käes läksime liivadüüne otsima. Ja leidsime ka, igavasti suured lahmakad olid ja liiv oli niiiii valge. Pöidlad hästi tugevasti peos keerasime asfaltteelt kõrvale ja hakkasime oma väikese kaherattaveolise Hyndaiga offroadi düünide juurde tegema. Õnneks kusagil kinni ei jäänud muidu oleks ilmselt päris jamaks läinud. Kohale jõudes ronisime siis esimese liivahunniku otsa ja proovisime alla sõita. Ei libisenud nigu eriti... Otsisime siis välja vaha mis meile laenutusest kaasa oli antud. Tuli välja et pärast iga sõitu oli vaja laudu vahatada et paremini libiseks. Ja oi kus peale vahatamist läks alles sõiduks. Esialgu olime rohkem oma taguotsadel kui püsti aga pikapeale hakkas juba väga hästi välja tulema. Raskeim osa kogu tegevusest oli loomulikult mägede otsa tagasi ronimine, mis võttis pehme liiva tõttu parajalt energiat ja aega. Igatahes veetsime sandboardides kokku oma tunni-paarikese jagu aega ning järgmisel päeval kurtsime teineteisele valusate jala ja pepu- ja jumal-teab-mis-muude lihaste üle :)

Liivadüünid seljataga põrutasime samaks õhtuks sellisesse linnakesse nagu Cervantes. Seal ligidal saab nautida sellist kaunist vaatamisväärsust nagu Pinnaclese kõrb. Eesti keelde ei oskagi nagu tõlkida mis see pinnacle on, seega jääme lootma et sa juuresolevate piltide pealt ise aru saad...
Sättisime oma ajakava siis umbes nii et jõudsime sinna pinnaclese kõrbe täpselt enne päikeseloojangut kui varjud on juba pikemaks olid veninud ning suuresti silmailu pakkusid. Pinnacleste vahele olid looduspargi pidajad ka kena autorajakese teinud mis isegi meie pisikele Hyndaile ülejõukäivaks ei osutunud. Tegu oli kahtlemata nauditava vaatepildiga ning ega sellist päikeseloojangut kusagil mujal maailmas meil ilmselt näha ei õnnestu.

Järgmisel hommikul ärkasime meeldivalt väljapuhanutena ühes Cervantese hostelis ning peale kosutavat hommikusööki alustasime oma 430 km teed linnakesse nimega Bunbury. Tegu siis Perthist peaaegu 200 km lõuna pool asuva linnakesega, mille teeb eriliseks üks väga tore keskus. See keskus kannab nime Dolphin Discovery Centre ehk siis sulle arusaadavas keeles delfiini avastamise keskus. Seal nimelt käivad pea igal nädalapäeval delfiinid hommikueinet nautimas ning inimestele oma ilu ja toredust demostreerimas. Järgmisel hommikul ärkasime vara ning põrutasime kohe hommikul vara sinna keskusesse, sügaval sisimas suured lootusekiired säramas, et nood delfiinid ikka tollel hommikul välja ilmuks. Ja nagu me delfiinikeskuse uksest sisse astusime hakkas piletitädi meile kohe väga energiliselt seletama, et jooksku me nüüd ruttu randa, sest delfiinid juba nats aega seal olnud. Põrutasime siis padavai rannale ja seal nad siis olidki. Tollel hommikupoolikul olid einestama tulnud kaks delfiini, ema ja poeg, kes ikka tubli pool tundi end kord ühe ja kord teise külje pealt ekstaasis ja selgelt kontrolli alt väljunud pildistamisnäppudega turistide jaoks poseerisid. Pildiparemikku võid siit lõigu juurest näha ja meie saame oma to-do listist veel ühe asja maha tõmmata. Delfiinid vabas looduses nähtud!

Õhtuks kimasime tagasi Perthi sest Perthi ümbrus ja Hyndai olid end meie jaoks selleks korraks ammendanud. Tegime siis äsjaste 96nda aasta Ford Falconi õnnelike omanike Andrese ja Viktoriaga veel ühe viimase toreda gooni- ja vesipiibuõhtu Perthis, pakkisime vaikselt oma kompsud-kodinad ja juba järgmise päeva õhtul kobisimegi peale pikka linnapeal sihitult lonkimist täis päeva üleöise Brisbane lennuki peale magama.

Aga mis edasi sai peate te poisid ja tüdrukud lugema juba järgmisest postitusest, mille avaldame, käsi südamel, lähipäevadel...
Pauka-tsauka!

Taas vanas tuttavas linnas

Seekordse postitusega on selline lugu, et ei oska kohe kusagilt otsast nagu pihta hakatagi. Juhtunud on nii palju... on olnud nii häid kui kahjuks ka mitte nii häid sündmusi. Aga ok alustame vist sellest, et selle kirjatüki postitame sinu suureks meeleheaks üle pika aja taas Perthist. Jah me daamid ja härrad (ja muud tegelased) - oleme taas vanas tuttavas linnakese Perthis, kus meie Austraalia reis kord ammuilma vahva alguse sai. Nii, et teoorias võime teineteisele tunnustavalt selgadele patsutada - oleme sellele Euroopast pindala poolest suuremale riigikesele ametlikult ringi peale teinud. Kahjuks aga ei õnnestunud meil viimast jupikest ehk siis teekonda Broome´ist Perthi läbida autoga nagu esialgu planeeritud oli, vaid pidime hoopis lendama. Sellest mis juhtus ja miks asjad plaanipäraselt ei läinud, saad sa aga teada järgnevatelt ridadelt.

Oli üks esmaspäev umbes nädalake peale meie auto müüki ja olime väga väga elevil. Nimelt õnnestus meil Broome´ist Perthi sõiduks broneerida 8 päevaks tuttuus Mercedese matkabuss. Seda ainult 5 dollari ehk siis 45 krooni eest päevas ning lisaks lubas rendifirma meile kompenseerida umbes 2200 krooni eest kütuseraha. Tundub liiga hea et tõsi olla? Tegelikult mitte... Tegu on nimelt rendiautode relokatsiooniga (kas taoline sõna üldse eesti keeles eksisteerib me ei tea aga loodame, et hea lugeja saab keeleoskamatute autorite mõttest siiski aru ja meie kauni eesti keele loojad hauas ümber ei pööra). Relokatsioon seisneb sisuliselt rendiautode esialgsesse punkti tagasi viimises. Lihtsustatud näide relokatsioonist oleks umbes selline:

Oletame et Eestis tegutseb ettevõte kes üürib oma ühte autot inimesetele välja. Tuleb klient Mati, üürib Tallinna kontorist auto ja sõidab sellega Kohtla-Järvele ja annab auto sealsesse ettevõtte kontorisse. Kohtla-Järvel aga keegi parasjagu autot üürida ei taha. Samal ajal tuleb Tallinna kontorisse klient Juhan ja tahab ka autot üürida, et Pärnusse sõita. Nüüd on rendifirmal jama käes, sest auto on Kohtla-Järvel, klient aga tahab autot Tallinnast. Võtab siis rendifirma kätte ja otsib oma kodulehe vahendusel inimesi kel oleks plaan lähiajal Tallinna poole minna. Sellele pakkumisele reageerib Kohtla-Järvel Vasja, kes tahaks hirmsasti Tallinnasse minna aga tal on kahjuks näpud pisut põhjas ja auto üürimine käiks tema rahakotile üle jõu. Rendifirma ütleb siis talle, et pole viga Vasja, meil ongi praegu Tallinnas autot vaja, ole hea mees võta auto ja sõida sellega Tallinnasse, me su käest raha ei taha ja maksame sulle bensiini ka kinni. Vasja mõtleb et lõpp hea diil ja viibki auto Tallinnasse. Kõik on õnnelikud. Vasja saab lõppodavalt Tallinna, ettevõte saab auto tagasi Tallinna ja Juhan saab autot rentida, et Pärnusse sõita. No vot piltlikult öeldes oleme meie Vasja ja see mida ta tegi oli relokatsioon (Või siis nagu Vasja seda ilmselt hääldaks: rje-ljo-ka-tsion :)

Tervelt kaks päeva olime elevil et saime endale tuttuue, superilusa ja suure matkabussi, kus on tervelt 6 magamiskohta, köök, WC/vannituba jne. Relokatsiooni kuupäevasid arvestades broneerisime ka oma edasised lennupiletid Perthist Brisbane ära ning ühtlasi ka majutuse. Kolmandal päeval kell 7 hommikul saime aga telefonikõne ühelt neiult autorendi firmast kes teatas meile nukral toonil, et too auto millega meie pidime Perthi sõitma ei jõudnudki kunagi Broome´i sest inimesed kes selle Perthist Broome´i sõiduks laenutasid keerasid selle kusagil tee peal üle katuse !!! Loomulikult oli selle uudise peale lõpp peal nii meie elevusel kui ka plaanidel veeta veidi üle nädalakese jagu aega suurepärase autoga Austraalia läänekallast avastades. Ühtegi teist autot, mida oleks tarvis tagasi Perthi viia, loomulikult vahepeal enam siia Broome poole ei tulnud ning autode rentimise hindasid arvestades (umbes 10,000 kuni18,000 krooni nädala eest) ei jäänudki meil muud üle kui hoopis lennumasinaga Perthi sõita. Kurb lugu aga no mis sa teed, sõiduoskamatuid inimesi jagub maailmas ikka kõikjale...

Kurva autosaaga vahepeale jäi muidugi ka toradamaid päevi ja öid, näiteks käisime eelmisel neljapäeval väljas oma nö ärasaatmispeol, kuna arvasime et eelmine neljapäev jääb meie viimaseks Broome´is. Õhtu oli väga tore, käisime veel viimast korda Oasise baaris märja T-särgi võistlust kaemas ning osalejatele kaasa elamas ning tantsisime end Bungalow baaris kohe päris hingetuks/oimetuks.

Pühapäeval oli Jaanikal viimane tööpäev meie hotelli restoranis, kus ta lahkus kõigi suureks kurvastuseks ja kus restorani kokad talle päris piduliku viimase söömaaja valmistasid. Esmaspäeval oli ka Harryl viimane tööpäev portjeena ning alates sellest ajast oleme mõlemad hoolega peamiselt laisklemisega tegelenud, millele meil (vähemalt omaarust) ka peale kolme kurnavat töökuud ka absoluutselt õigus on.

Kolmapäeva õhtul tegime pisut midagi asjalikku ka, nimelt käisime Jaanika endiste kolleegidega väljas söömas. Õhtu tegid meie jaoks eriliseks 2 asja. Esiteks olid meie 10-pealises seltskonnas kõik ülejäänud inimesed peale meie Aasia päritolu ning teiseks olid tollel päeval selles restoranis kus käisime kõik pitsad poole hinnaga. Me polnud varem nii aasialasterikka seltskonnaga väljas käinud ja peame tunnistama et oli väga tore, silmaringi avardav õhtu täis nalja, naeru, vigast inglise keelt ja imemaitsvaid pitsasid.

Edasistest plaanidest ka veidi... Ühesõnaga oleme hetkel omadega päris Perthis. Siin veedame põgusad 5 päeva ning 10ndal detsembril lendame Perthist edasi (või tagasi - kuidas vötta) Brisbane´i. Seal oleme vaid ühe öö kui sedagi ja sealt sõidame kas bussi või jumal-teab-millega edasi umbes 200 km lõunasse, linnakesse nimega Byron Bay. Oleme tegelikult korra seal linnakeses juba käinud ka aga tookordset külastust võib vabalt mõõta tundides, sest meil oli tol korral pisut kitsas käes ja tööd seal parasjagu kellelgi pakkuda ei olnud. Nüüd läheme pisut laiem käes sinna tagasi puhkama ja lõbutsema. Kui sul nüüd tekib küsimus et miks just sinna, siis nimelt seal pesitsevad meie kullakallid hollandlastest sõbrad Jimmy ja Johanna, kellega Alice Springsis tuttavaks saime ning kelle seltsis meil alati igavesti palju nalja saab. Kui kauaks me Byron Baysse jääme pole me veel kindlad, esialgu mõtlesime, et ca kuuks ajaks aga eks vaatame millise tempoga meie ridikülid kaalu langetama hakkavad. Ei tahaks neile seekord nii palju aega saleneda anda, et nad pärast keskmise aafriklase moodi kõhnad on, vaid prooviksime juba siis kui nad keskmise eurooplase moodi kõhnad on endale kusagil jälle tööd leida. Ilmselt proovime pärast seda Byron Bays veedetud suurt ja lõbusat rahakoti paastuaega Suure Vallrahu kandis hotellitööd leida aga noh sellepeale hakkame mõtlema alles hiljem. Siia blogisse postitame om plaanid aga alles siis kui meil nendest mõttetest ka juba midagi käegakatsutavamat selgunud on.

Nüüd aga on aeg teha sulle armas lugeja üks pikk ja mahlane virtuaalne pai ning saata sind tagasi pärismaailma oma argipäeva toimetustega maadlema. Võime sulle garanteerida, et su kaunis peake on pärast selle postituse mõttega läbilugemist taaskord pisidetailideni Jaanika ja Harry Austraalia reisi sündmuste võrra tagrem. Ei teagi kas sind selle puhul õnnitleda või sulle lihtsaöt kaasa tunda :) Ole tubli!

Ja ongi lännu...

Kahjuks räägib meie seekordne postitus ainuüksi ühest väga kurvast sündmusest. Oleme kindlad, et meie blogi püsilugejad ei suuda selle uudise peale pisaraid kinni hoida ja teadke, et pole absoluutselt häbiasi neil nüüd voolata lasta. See kurb sündmus millele me siin vaikselt vihjame on siis nimelt see, et kaotasime nüüdseks juba üle nädalatäie aega tagasi kaks väga armsaks saanud reisikaaslast. Nad on meiega olnud juba alates aprillikuust, mis teeb neist ühed meie kõige pikemajalisemad reisikaaslased.

Esimene nendest, nimega Tom oli väga jutukas tegelane. Eriti meeldis talle rääkida autos ning eriti jutukaks muutus ta linnavahel sõites. Tomi lemmikteemadeks olid linnavahel sõites vestlused teedest, vasak- ja parempööretest, ringidest ning kiirteedel sõites peamiselt paremale hoidmisest. Vahetevahel pani ta muidugi väga segast ka eriti mis puudutas teemat "tollimaks" aga noh kes meist saab öelda et tal kunagi midagi sassi ei lähe :) Tom aitas meid sadu kordi hädast välja kui me siin suure laia Austraaliamaa peal eksinud olime ning usume, et kogu meie reisi jooksul säästis ta meile suurtes kogustes kütuseraha. Ta oli loomulikult meie truu GPS seade TOMTOM One.

Teine tegelane kellega kahjuks hüvasti jätma pidime, oli meie armas autoraasukene Ford Falcon. Ta teenis meid 8 kuu jooksul väga truult ning 35,000 kilomeetrit hiljem võime öelda, et tegime absoluutselt suurepärase investeeringu kui ta eest aprillis 1800 dollarit oma piimavabrikus raskesti teenitud raha välja käisime.

Müügiprotsess ise nägi välja selline. Neljapäeva hommikul kell 10 helises Harry telefon. Meil oli mõlemal vaba päev seega magasime veel norinal ja lisaks olime eelmisel õhtul veel ka peol käinud. Igatahes saime teada, et kui sa hommikul pisut kehvavõitu enesetundega telefonihelina peale üles ärkad siis viimane asi mis sa kõnele vastates kuulda tahad on see kuidas mingi eriti austraaliapärase aksendi ja suhteliselt kõrge hääletooniga meesterahvas sulle kõrva "G´Day Mate" karjub. Sellele järgnes kohe küsimus, et mis on kõige madalam hind mille eest oleksime nõus oma autokest ära andma. Pisut segaduses Harry küsis siis muidugi kohe selle peale vastu et "No kas hea härra enne autot näha ei taha kui hinna üle kauplema hakkab". "Nojah võib küll" tuli pisut kõhklev vastus. Leppisime siis kokku et kohtume 10 minuti pärast meie kodule lähedalasuvas parklas. 10 minuti pärast lendas parklasse sisse takso ning sealt omakorda välja umbes 40ndates meesterahvas kes pikema jututa oma 2-3 kohvrit takso pagasist meie Falconi omasse suras. Kui see tehtud, tiris härra (ilma autole isegi ringi peale tegemata, rääkimata proovisõidust) oma määrdunud teksade taskust välja ümbriku päris suure koguse rahaga ja küsis uuesti, et mis on kõige väiksem summa mille eest oleme nõus oma autoraasukese ära andma. Ütlesime siis et alla 2400 dollari küll ära anda ei tahaks (tuletame lugejale meelde, et ostsime auto 1800 eest). "Klaar" ütles härra lugedes Harryle peo peale 24 sajadollarist. Selllele järgnes sõit kohalikku omavalitsusse kus kirjutasime auto kohe härra nimele ja oligi valmis. Esimene kord kui härra meie kallile Falconile üldse rooli istus oli siis kui ta omavalitsuse juurest naerusuiselt lehvitavate Jaanika ja Harry juurest minema sõitis. Lõppkokkuvõtteks võib öelda et läks päris hästi - ostsime auto 1800 eest, sõitsime praktiliselt Austraaliale ringi peale ning müüsime 30% kasumiga. Tehke järgi :)

Siia juurde ei saa mainimata jätta et meie auto ostja näol oli piltlikult öeldes tegu sahtli absoluutselt kõige nürima noaga. Kui olime teel parklast kohaliku omavalitsuse poole, kuulsime tahtmatult pealt kuidas härra oma sõbrale telefonitsi rääkis et meie auto olevat juba kolmas, mida ta sel nädalal on olnud au soetada. Ja oli alles neljapäev...:) Igatahes ta oli nädala alguses ostnud ühe auto, mis olevat praktiliselt kohe katki läinud (ei tea küll kuidas see juhtus tal ju kombeks autot ostes nii korralikult üle vaadata). Seejärel olevat ta kohe uue auto ostnud, mis sõitis hästi aga mille ta olevat ühele samal õhtul suvalisel peol kohatud tüdrukule kinkinud, kes ta järgmisel päeval kohe maha jättis. Meie auto oli siis talle juba kolmas aga ilmselt mitte viimane sel nädalal :) Oeh on ikka kummalisi inimesi siin laias maailmas...

Igatahes oleme nüüd juba nädal aega olnud kurvavõitu jalamehed/naised. Vajab pisut harjumist see ilma liiklusvahendita elu, seda enam et kohalik linnabuss käib korra tunnis ja kuni kella 18ni õhtul. Aga meil pole siin enam kaua jäänud, umbes nädalake on veel tööd teha ja siis läheb jälle lõbutsemiseks ja reisimiseks.

Aga sellest juba järgmine kord...

Olge tublid!

Tähelepanu!

Tegemist on blogiga. Suurtes kogustes tarbimine võib põhjustada sõltuvust, ebakorrapäraseid naerupahvakuid ja mõningatel harvadel juhtudel ka kõhulahtisust. Kõrvaltoimete tekkimisel ärge pidage nõu oma arsti või apteekri, sest esineb suur oht end puhta lolliks teha.

Viimasel ajal on meie blogi juriidiline osakond saanud lugejatelt palju kaebusi blogi sõltuvust tekitavate omaduste ning ka teatud halbade kõrvaltoimete kohta. Sellega seonduvalt otsustasime seekordse postituse algusesse lisada väikse hoiatuse, et inimesed teaksid mis neid ees ootab kui nad neid ridasid seiravama otsustavad hakata.

Nonii-nonii-nonii 9 päeva on mööda läinud meie eelmisest jutukesest ja olgem ausad ega meil teile seekord palju pakkuda ei ole. Oleme 99% ajast lihtsalt töötanud ja söönud ja maganud (ülejäänud aja kirjutame blogi :)

Teatud elevusttekitav ja ehk ka ainus tööalane seik mis siin jutuveergudel äramainimist vääriks juhtus eelmisel nädalal kui Harry avastas ühel toredal päeval saabujate nimekirjast kodaniku nimega Jaan Lind. Ning puhta õnneliku juhuse läbi juhtus Harry olema ka see kes Hr Linnu koos abikaasaga hotelli saabudes nende tuppa transportima pidi. Kahjuks selgus õige pea läbi teatud ühele-autorile-piinlikust-tekitavate-ja-seega-äramainimist-mitteväärivate sündmuste läbi, et ei Hr Lind ega tema kaasa siiski eesti keelt ei mõista. Sai siis suheldud hoopis austraalia keeles ning päritud nende nime päritolu kohta. Sellega vallandas Harry ülekantud tähenduses koletise ning tagasi töökohale jõudis ta alles 20 minutit hiljem olles üksikasjalikult kursis Hr Linnu ema ja isa II maailmasõjaaegse teekonnaga Austraalia läänekaldal asuvasse linnakesse Perthi kurja sõja eest varju. Õnneks tõi Harry üleelamistele siiski pisut leevendust 15 dollarine jootraha, mis ehk Eestit mainimata oleks Linnu-nimeliste külaliste ridikülli koormama jäänudki.

Vaatamata kõigele oli kahtlemata tegu kõige lähedasemate asjadega eestlastest hotellikülalistele, mis meie silmad siin Broome´is veedetud aja jooksul näinud on. Eelmist rekordit hoidis enda käes juba oma kuu aega üks soomlane... (ei olegi nüüd kindel kumba rahvust me nüüd sellega solvasime)

Enivei... räägime sulle siis nüüd kliimast ka natuke... Viimaste nädalate jooksul oleme täheldanud mõningasi märke paljuräägitud, -kardetud märja hooaja tulekust. Eriti tugevalt saime aga eesootavast aimu kui umbes 10 päeva tagasi hommikupoole autoga sõites mõned piisad esiaknale tibutasid (et kõik mõistaksid kui suur sündmus see oli, siis võtke arvesse, et juttude järgi pole siin juba 6 kuud tilgakesti vihma sadanud). Tõelist nalja hakkas aga saama järgmisel öösel kui elasime üle ühe korraliku troopilise tormi. Sadas täpselt nii nagu oleks keegi ämbriga kallanud, müristas nii, et vaid eriti sügava unega inimesed magada said ja välku lõi nii tihti, et vahepeal tekkis tunne nagu oleksime ööklubis olnud ja DJ oleks tolle transsitekitava strobo-lambil ON nuppu sisse unustanud. Torm lõppes alles varastel hommikutundidel ja kogu asi võeti Broome´i elanikkonna poolt vastu täpselt samamoodi kui sina hea Eestis elav lugeja võtsid hiljuti vastu esimest suurt lumesadu. Paljud käisid väljas vihma käes hullamas, paljud istusid pool ööd akna peal ja imetlesid seda metsikut ent omamoodi kaunist vaadet ja paljud sõitsid järgmisel hommikul lihtsalt autoga kraavi. Jah sa kuulsid õieti, siinsed elanikud ei ole harjunud märjaga sõitma - see on nende jaoks liiga libe ning auto kipub käest ära minema. Siit meeldetuletus iseendale - ükskõik mida sa ka teed, ära mitte mingil juhul laena mitte ühelegi austraallasele Eestis autot.

Uudistest veel niipalju, et (ja see murrab meie noored südamed, et me seda tegema peame aga...) nüüd viimaks on kätte jõudnud aeg oma kallis-kallis autoraasuke kellelegi teisele hea raha eest sõita anda. Ta on meid küll väga pikalt, truult ja peaaegu probleemivabalt teeninud ent kahjuks ei lähe auto omamine kokku meie edasiste põnevate plaanidega ning tal on aeg omanikku vahetada ning kellelegi teisele sama palju rõõmu tuua kui ta meile toonud on. Kuulutused on juba paar päevakest üleval olnud ning homme läheme esimestele huvilistele teda tutvustama. Hoiame pöialt et nood kodanikud näevad kui toreda ja truu autoga on tegemist ning ta leiab omale uue toreda kodu.

Aga sellest kuidas meil selleg läks ning millega vahepeal veel hakkama oleme saanud pead sa aga paraku alles järgmisest postitusest lugema. Seniks naudi ilusat valget talveilma (kui lumi juba ära sulanud pole) ning ära autoga kraavi sõida.

PS: Ilmselt kaugeimad, ent sellevõrra tähtsamad, suuremad ja südamlikumad õnnesoovid Harry vanaema Evile juubeli ning isa Mardile sünnipäeva puhul. Teame et miski ei vabanda meie jultumust teie sünnipäevadelt juba teist aastat järjest puududa, ent loodame et leiate ühel päeval oma südames ruumi meile andeks anda ja järgmisel aastal meid ikka ukse taha ei jäeta. Seega veelkord - Häppi böörthei!!!

Halloween ja muud loomad

Voila...!!!

Ei, Sinu ilusad eestimaised silmakesed ei peta sind armas lugeja... Tegemist on tõepoolest täiesti uhiuue postitusega. Jah me teame küll väga hästi, et me alles hiljuti postitasime eelmise jutu... Lugu selline, et jõudis nüüd ka viimaks meie mitte-kõige-tervamatesse-ajukestesse kohale, et viimastel kuudel oleme lugeja vaatevinklist paistnud blogipidamisel silma äärmiselt irriteeriva ebaproduktiivsusega (või siis noh maakeeli pesuehtsa laiskusega). Et meil selle asja pärast sinu ees “natsa” häbi on siis tahtsime sulle seekord “ sorry mate” öelda ja oma tavaparasest heal-juhul-kahe-nädala-tagant-saab-postituse-üles rutiinist välja murda.
Ja siin ta ongi, päris uus postitus, päris uutest tegemistest ja sündmustest pungil ning valmis sulle tervelt 4 minuti * jagu tavapäraselt kummalist ja üliegoistlikult autoritekeskset lugemist pakkuma.
Aga nüüd lõpuks asja juurde sest hetkel oled sa kulutanud oma hinnalist aega ja lugenud läbi juba terve lõigutaie juttu ent pole selle tegevusega omandanud mitte kükitava mannatera suurust silbikestki kasulikku informatsiooni.

Oli üks pühapäeva õhtu, mitte kaua peale meie eelmise postitusemoodi postituse postitamist kui kutsusime omale külla kaks Jaanika toredat töökaaslast - Lavina ja Tomi. Kutsusime nad külla selleparast, et nimelt oli Tom meile paar õhtut enne kiidelnud kui maruhästi ta Taipärast rohelist karrit pidavat oskama teha. Et mitte vastust võlgu jääda, olime meie muidugi omakorda vastu kiidelnud kui maruhästi me Taipärast Tom Yami suppi oskame teha. Mõtlesime siis mis me mõtlesime aga ei näinud me ka kamba peale tollele eikusagilt tekkinud olukorrale paremat lahendust kui korraldada üks korralik Tai toidu kokkamise võistlus ning pärast kogu see võistluse käigus tekkinud toidukuhi veiniga alla loputada, saateks näpuotsatäiekene meeldivat vestlust. Õnneks peame tunnistama, et kumbki kiidukukk oma sõnu sööma ei pidanud ja kogu valminud toidulaar kvalifitseerus vaieldamatult kategooria: “imetabaselt maitsev kulinaarne meistriteos” alla. Ning nagu Tai toitude puhul ikka, tähendas see seda, et road olid marumarumaru vürtsikad :)

Tomist ja Lavinast me sulle varem vist eriti rääkinud pole, nad on nimelt üks väga tore vastavalt Iirimaalt ja Inglismaalt pärit paarikene kellega viimasel ajal tihemini läbi käinud oleme. Kahjuks aga peale seda postitust me neist vist enam eriti juttu ei tee ka, sest just täna, selle blogi postitamise päeva hommikul sõitsid nad Broome´ist minema Perthi, et sealt siis vaikselt jõuludeks tagasi kodu poole UK´sse tüürima hakata.

Tulles aga nüüd tagasi meie kokkamisõhtu juurde, siis sõime hääd sööki, jõime hääd jooki ning jutustasime palju-palju ning kõigil oli väga tore õhtu (järgmisel hommikul kella 7ks tööle minna ei olnud just sama tore nagu mõned meist omal nahal tervalt tunda said).

Nagu sa kindlasti tead oleme siin Austraalias juba mõned ajad ringi vaadanud. Mida aga aeg edasi seda enam meil kripeldab, et meil on siin seni veel üks suuremaid vaatamisväärsusi nägemata. Nimelt pole me oma silmadega veel tänase päevani näinud suurimaid imetajaid siin maamuna peal – vaalasid. Nendele majesteetlikele elukatele tegelikult siinkandis (Austraalia ümber) väga meeldib ning nad ujuvad igal aastal Austraalia rannikut pidi korra põhja ja korra lõunasse, et siis vastavalt aastaajale soojemasse voi jahedamasse kliimasse migreeruda. Tihti tähendab see mööda rannikut pidi ujumine seda, et kaugnägelikud kodanikud näevad neid isegi kaldalt. Sellise toreda sündmuse osaliseks sai hiljuti kullisilm Jaanika, kellele kauguses hullavad vaalad lausa rannaäärses restoranis tööpostile kätte ära paistsid. Loodame väga, et see ei jää autoritele viimaseks ja lähimaks kontaktiks mis meil nende pirakate tegelastega saab olema.

Ühel õhtul kui meil mõlemal mingi ime läbi vaba pärastlõuna oli käisime viimaks ära ühes Broome´i vanimas ja võibolla ühes tuntuimas vaatamisväärsuses - Sun Pictures´i pildiaias. Tegemist siis loomulikult välikinoga. Iseenesest ei kõla see kindlasti just millegi erilisena aga tegelikkuses olla kinoseinale püstitatud silte uskudes tegemist ühe maailma vanima restaureerimata välikinoga. Esimest filmi näidati tolles tänapäeval peaasjalikult Broome´i ajaloolise sümbolina tegutsevas asutuses aastal 1933 ja tollest ajast peale pole välja vahetatud mitte midagi, mis parasjagu just ei ussitanud ega hallitanud. Film, mida vaatamas käisime (Funny people) oli absoluutselt teisejärguline (ja mitte sugugi nii funny kui oleksime lootnud), suurema mulje jättis ikka kogu see asutus ise, mis nägi rohkem välja kui päevinäinud muuseum kui kino. Loomulikult oli ebamugav istuda paar tundi ebamugaval kinotoolil, mida parema võrdluse puudumisel võiks nimetada vana kooli päevitustooli ja võrkkiige ristsugutisteks. Loomulikult oli pisut häiriv kui filmi ajal meist kaks lennukit konkreetselt 50 meetri kõrguselt üle lendasid, et lähedalasuvale lennuväljale maanduda. Ja loomulikult oli natuke imelik filmi nautida kui aeg-ajalt ekraani eest nahkhiired läbilendavad. Ent sellegipoolest oli tegu muljetavaldava asutusega ning oleme õnnelikud et seal viimaks käinud oleme, seda enam, et meie mäletamist mööda oli see meile mõlemale esimene kord kui sai käidud välikinos.

Kui kõik eelpool mainitud sündmused olid meil viimaks seljataga, jõudis kätte suur pidupäev - Halloween. Siinkandis on tegu ikka üpriski suure üritusega, sest kõik inimesed valisid endale juba vähemalt nädalake varem kostüümid ehk siis (seekord sõna otseses mõttes) särgid-värgid välja. Meie jätsime asja loomulikult viimasele minutile või noh täpsemalt tollele laupäevasele päevale kui suur pidu aset leidma pidi. Alustasime linna ainsast kostüümilaenutusest kust peale hinnalipikute silmamist (ca 40-50 dollarit või 360-450 krooni kostüümi 3 päevase laenutamise eest) tagurpidi uksest tagasi välja tulime. Siis proovisime erinevaid ninni-nänni poode nagu Target ja Red Dot, kus ühtteist rahakotisõbralikumat juba leidus aga ei midagi sellist mida hullult oleksime tahtnud. Kuni tolle hetkeni polnud meil tegelikult mitte õrnagi kellena me peole minna tahaksime. Kuna oli laupäev ja ka poed hakkasid selle aja peale vaikselt sulgemisega ähvardama, tuli meil midagi siiski ära osta. Jaanika sai endale seksika prantsuse toateenija kostüümi, Harry aga kehastas end tegelaseks nimega Chopper. Kui sina oled nagu meie ja sul pole Austraalia rahvakangelastest õrna aimugi, siis tea, et Chopperi näol oli tegu 70ndatel tegutsenud suli ja palgamõrvariga, kes mingil hetkel lihtsalt niisma hea pärast oma seniseid kolleege ja kamraade Melbourne´i narkoparuneid maha laskma hakkas ja nö "heaks" hakkas. Tolle tegevusega teenis ta ära rahva suure lugupidamise ja tema raamat Austraalia allilmast on saanud bestselleriteks. Saabus õhtu ja oli aeg oma kostüümid selga ajada ning esimene fotoshoot teha. Meie seltskonnas olid siis vastavalt üks seksikas prantsuse toateenija, keegi Chopper, merineitsi, bogan (ehk siis austraaliapärane maakas), Käsnakalle ning kostüümitud Triin ja Geoff.

Riided seljas, pildid ning soojendusnapsud tehtud, põrutasime ära klubisse. Seal oli rahvast palju aga kahjuks polnud enamus kohaletulnutest viitsinud kostüümi selga ajamisega vaeva näha. Ilmselt arvati et äkki ei saa kostüümiga klubisse sisse või midagi sellist. Igatahes, seda erilisemad olime halli massi seas meie ning alatasa astus keegi võõras ligi ja tahtis mõnega meist koos pilti teha. Rokkisime siis ikka täiega, kuniks viimaks 4-5 paiku klubi päris kinni pandi ja meid välja aeti. Õhtu lõpuks ja hommiku alguseks tegime koju jõudes veel ka kiire basseniotsa või kaks, et suures tantsuhoos tekkinud higikord maha loputada. Siis aga ruttu tuttu ja tänasime õnne et meil ikka järgmisel päeval enne pärastlõunat tööle asja polnud.

Taibukamad lugejad panid kindlasti tähele, et hiljuti möödus juba aasta aega sellest päevast kui esimest korda oma jalakestega Asutraalia pinnale astusime. See võib veelgi taibukamates lugejates tekitada küsimusi, et kas me elutseme ja töötame siin nüüd illegaalidena või oleme vahepeal oma aastast viisat pikendanud. Ja taibukaimad on kindlasti jõudnud järeldusele, et ilmselt on siin tegu viimase variandiga. Juba ca kuu aega enne meie viisa lõppemist asusime uut viisat interneti teel taotlema. Esialgu hirmutas meid too teise aasta viisataotlus päris ära, sest seal räägiti mingist kopsuröntgenist migratsiooniameti poolt aksepteeritud haiglatest, millest ükski meist lähima 2500 km sees ei asetse aga võtsime appi strateegia mis kannab keerulist nime “kopsuröntgeniga seotud küsimuste ja dokumentide ignoreerimine” ning see töötas hästi. Harry sai juba kahe päeva möödudes meilile vastuse et tal on viisa olemas, Jaanika aga pidi teatud paberid postiga pistelisse kontrolli saatma ning tema positiivne vastus potsatas meilile alles paari nädala pärast. Sellegipoolest on meil nüüd mõlemal teise aasta viisa olemas ja elame ning töötame siin täiesti legaalselt.


Aga nüüd tuleb meil sulle armas lugeja sulle üks legaalne postituse lõppemise teatis üle anda. Tule varsti jälle kaema ja ehk suudame nüüd edaspidi sulle tihedamini oma tegemiste kohta paar rida kirjutada. Olge tublid ja jaksu külma ilma trotsimisel.


* Disclaimer: Lugemise aeg sõltub suuresti lugeja intelligentsusest, lugemise kiirusest, viitsimusest teksti süveneda, lugemist segavatest teguritest ning mõningatel juhtudel ka tuule suunast. Eeltoodud aeg 4 minutit põhineb arvukate katsete keskmistel tulemustel.

Kappa kõrbelaevuke

Nüüd on see siis lõpuks tehtud! Oleme seda juba tükk aega edasi lükanud, kuid nüüd tundsime, et on lõpuks aeg see ära teha. Paljud meie tuttavad on meil soovitanud seda teha, Paljudel meie tuttavatel on see eriline päev, millal nad seda tegid, juba seljataga. Oleme selle kohta paljudelt kuulnud, et kuidas see neil oli, kuid viimaks võtsime end kokku ja tegime ise ka ära. See on asi mida iga endast lugupidav ja isegi enese vastu lugupidamatu turist siin Broome´is ära peab tegema. See on .... loomulikult... kaamlisõit rannas päikeseloojangu ajal!
Iga jumala päev oleme neid kauneid ja graatsiliselt õõtsuvaid kõrbelaevukesi oma hotellist mööda ranna poole ja sealt tagasi jalutamas näinud. Iga jumala päev oleme tööl olles oma noorte ja teravate ninadega ühte teatud erilist sõnnikuhaisu tundnud ja oleme sellega juba nii ära harjunud, et kui me oma vabadel päevadel randa ei satu ja seda aroomi ei tunne siis tundub et midagi on nagu päevast puudu või justkui midagi oleks nagu tegemata jäänud. Ja iga päev oleme me mõelnud, et peaks ikka ise ka selle kaamlisõidu ükspäev ette võtma. No nüüd on siis lõppude lõppuks see meil tehtud.

Kaamlisõit kui selline ei olnud meie jaoks uus asi, kuna mõned aastad tagasi sai seda Egiptuses reisil käies tehtud, ent mis oli uus ja huvitav oli seda terve tunni vältel teha rannas ja päikeseloojangu ajal. Päike läheb siinkandis looja umbes kella 18.00 ajal õhtul, seega kõik kaamlisõiduhuvilised kogunesid randa juba umbes kolmveerand viie ajal, et teha pildiaparaadiga mõned sõidueelsed klõpsud ja kuulata pisut tuurikorraldajate humoorikaid selgitusi selle kohta mida tohiks ja mida ei tohiks ühe kaamli seljas teha. Parim kild millega nad täiesti tõsiste nägudega lagedale tulid oli see, et kui kaamel peaks end karjast lahti rebima ja ilmselt selle aja peale juba karjuvad kunded seljas vette end jahutama jooksma siis päästevestid on istme all ja väljapääsud on kahel pool külgedel :) Ehkki tegu oli ilmselgelt naljaga, jäi Harryl midagi siiski kripeldama ja sai igaks juhuks järgi vaadatud - ei olnud seal istme all ühtegi vesti ega midagi muud mis oleks meid kriisiolukorras uppumissurmast päästnud. Aga peaks olema - ohutus ennekõike!!!

Aga see selleks, sõit läks kõik kenasti keegi ära ei uppunud, pool tundi loksusime romantiline päikeseloojang meie vasakul käel mööda randa edasi ja pärast tulime romantiline päikeseloojang meie paremal käel tagasi, nii et kael oli pärast mõlemalt poolt võrdselt kange. Sinna minnes rääkisid tuurikorraldaja ükshaaval kõigile külalistele natuke sellest kuidas just nende kaamel siia Broome´i tööle oli sattunud, tagasitulles aga läks ühe korraldaja töö päris spordiks kätte ära. Kaamleid oli kokku ca 20, igaühel neist 2 inimest seljas ja kõik tahtsid oma fotoaparaati sellest vahvast üritusest arvukalt jäädvustusi. Jookse kaamli juurde, võta fotoaparaat, jookse tagasi, tee paar klõpsu, jookse natuke edasi, tee veel paar klõpsu, jookse tagasi kaamli juurde, anna fotokas tagasi, jookse järgmise kaamli juurde, võta fotokas ja nii edasi... Kui kaamlitäied on ühelt poolt pildistatud, siis jookse teisele poole ja kõik hakkab otsast peale. Sellise kiirustamise peale muidugi teab mis kvaliteetpilte just ei saa aga vähemalt on fotosüüdistus olemas, et oleme käinud. Tuleb vist nentida, et nagu paljude teiste asjadegagi on idee kaamlisõidust kaunil rannal päikeseloojangu ajal vist romantilisem kui tegelikuses. Sellegipoolest jäime kogu kaameliüritusega mõlemad väga rahule.

Et ühiseid vabu õhtuid ei ole meil just tihti (loe peaaegu kunagi) siis ei lõpetanud me muidugi õhtut kohe sealsama kaamliseljast maharoninutena ära, vaid läksime edasi õhtust sööma. Sedakorda otsustsime ühe meie töökoha lähedal asuva restorani kasuks, mis kannab nime Old Zoo Cafe. Ehkki nimi viitab et tegu on millegi kohvikulaadsega, olime oma hotelli klientidelt selle koha kui kena õhtusöögi jaoks ideaalse söögikoha kohta palju head kuulnud. Kohale jõudes aga veendusime, et tegu on siiski millegi kohvikulaadsega ja nosisime oma õhtusööki pisut pettunult. Et oma mured ära uputada siis läksime pärast õhtusööki veel kõrvalasuvasse loungebari, mis aga oli väga äge ja Austraalia kohta väga moodsalt sisustatud koht ning kus Jaanika jälle üle pika aja maasikamargariitat sai. Seal nimetati seda küll maasikadaquiriks aga noh rumm on rumm ja külmutatud maasikad on külmutatud maasikad, seega meie jaoks oli tegu ikkagi paljuarmastatud maasikamargariitaga :) Mured said uputatud nagu võluväel ja nii saigi meil üks tore vaba päev läbi. . .

Töötasime siis hoolega ligi pool nädalat kuniks ühel kaunilt alanud päeval juhtus meie hotellis üks väga õnnetu lugu. Nimelt olid samal päeval ühte hotellituppa sisse registreerinud umbes 60ndates paarike, kes olid koos oma tütre ja lastelastega meie hotelli ca nädalast puhkust veetma tulnud. Vahetult pärast asjade lahti pakkimist oli härra ujuma läinud, sealt naastes oma abikaasale ja tütrele suurt väsimust kurtnud ja voodisse puhkama heitnud. Umbes kümme minutit hiljem avastasid naine ja tütar aga et härra ei hinga enam ja kutsusid kiirabi. Kiirabil polnud kohale jõudes loomulikult muidugi õrna aimugi kus nende tuba meie ca 20 aakrises hotellikompleksis asub, seega pidi keegi (antud olukorras Harry) kiiraabile peale hüppama ja teed näitama. Sel hetkel kui arstid härrani jõudsid oli härra juba 20 minutit sisuliselt surnud olnud. Kiirabi proovis härrat pikalt pikalt elustada ning tegi üleüldiselt kõik mis suutis aga kahjuks härrat päästa ei suudetudki. Vot selline kurb lugu... Harryl oli päris raske pärast kogu selle elustamisprotsessi pealtvaatamist, surnukeha transportida aitamist ning tütre ja abikaasa äranutetud nägude nägemist oma vahetuse lõpuni kõigi ülejäänud absoluutses teadmatuses viibivate klientide mõtetuna tunduvate draamadega tegeleda. Kujutate ette, et olete aasta läbi planeerinud vahvata puhkust terve perega ja kohe esimesel päeval juhtub midagi sellist. Tundsime omaksetele väga kaasa ja loodame et taolist sündmust meie hotellis niipea ei kordu. Ehkki muidugi kõike võib juhtude sest lõviosa meie hotelli klientidest on üle 60 aastased ja temperatuurid on päeval alati üle 30 kraadi.

Aga tagasi "pisut" rõõmsamate teemade juurde. Eelmisel laupeval korraldati meie hotelli töötajatele hooaja lõpupidu. Meie õhtu algas juba sellega, et läksime paari töökaaslasega juba 4-5 paiku õhtul ühte lähedalasuvasse minipruulikotta nimega Matsos (lojaalsemad lugejad võibolla mäletavad, et oleme ka varem sellest kohast pisut kirjutanud), kus toimus üritus nimega "Oktoberfest" Koht oli puupüsti täis, teenindajad olid riides nagu 18 sajandi Saksa talupojad/tütred ning kõlaritest kaikusid saksa šlaagrid. Matsos oli selle ürituse tarbeks ka spetsiaalse oktoberfesti õlle pruulinud, mis meile (või noh ütleme, et pooltele meist :) väga hästi peale läks.
Kauaks me kahjuks jääda ei saanud kuna pidime kella 18ks jõudma kesklinnas asuvale jaapani restorani nimega "Azuki" õhtust sööma. Sinna ilmus kohale umbes kolmandik meie resordit töötajatest ehk siis nibin-nabin sada pead, ülejäänud olid enamasti tööl. Kogu õhtusöök oli Azukis väga meeldiv, meie südamed võitis see koht juba esimestel minutitel kui eelroaks sushi kandikud lauda ilmusid. Sushi on teatavasti üks roakene siin maamuna pial mille järgi autorid teatavasti päris hullud on, Pearoaks oli kas liha või kala jaapanipärases kastmes mis samuti keele alla viis. Kogu kaadri jaoks oli meie hotellis kaasa võetud ka suur kogus õlut ja veini, et õhtusöök ikka paremini alla libiseks.

Õhtu edenedes tuli meile ca 21.00 ajal järgi hotelli buss, kes täis kõhtude ja peadega kollektiivi peale korjas ja lähedaltoimuvale kontserdile viis. Tegu oli Austraalias suuri laineid lööva Perthist pärit hiphop kollektiivi "Hilltop Hoods´i" kontserdiga, kelle muusika meile väga peale läks ning kes live esituses väga head meelelahutajad olid. Põhimõtteliselt teevad nad umbes sellist muusikat nagu Eestis populaarne noorteansambel nimega "Toe Tag". Pärast kotserti saime kokku meie Eestist pärit sõbranna Triinuga, kes kaine autojuhina meid auto peale kupatas ning mingile salapärasele "rannapeole" viis. Sõitsime mööda öist randa läbi absoluutselt kõik kohad kus see pidu toimuda oleks võinud aga ei hingelistki kusagil. Küll aga oli terve rand täis umbes 5 cm pikkuseid krabisi kes oma parima "hirv esituledes" näoga tagurpidi meie auto eest ära joosta üritasid ja selle vaatepildiga meile vaata et veel rohkem lusti pakkusid kui ükski salapärane rannapidu oleks seda teinud. Koju magama saime isegi veel enne varavalget ja järgmisel hommikul magasime vaba päeva puhul mõnusalt norinaga sisse Kogu õhtut võib pidada vägagi kordaläinuks ning loodame, et ehk tuleb sarnaseid töötajatele korraldatud üritusi veelgi enne kui meie lepingud 30ndal novembril ära lõppevad ning seni väga vahva Broome´i peatükk meie Austraalia seiklustes läbi saab.

Paljud lugejad on juba kindlasti ammu oodanud, et me vahelduseks oma tegevuste kajastamisele ka meie senise reisikollektiivi vaata, et praktiliselt kolmandast liikmest Ford "valge täkk" Falconist juttu teeksime. Noh peame tunnistama et kõik pole viimasel ajal just lust ja lillepidu (vahel paneb mõtlema, et kust k... kohast see väljend tulnud on??) olnud. Eelmisel nädalal oli meil temaga teatud arusaamatused, ehk siis nimelt, et kui meie ütlesime talle, et no ole hea auto mine käima, siis tema vaidles vastu et käu, kääuu, kääääääuuuuuuuu vastu. Ei no tore lugu küll aga noh nagu see vana rahvatarkus ütleb, siis - kus aku kõige tühjem, seal sõbrad, nende autod ja nende krokodillid kõige lähemad. Auto käima, tööle - õhtul jälle aku tühi. No ei saanud me aru mis seda akut siis nii tühjaks imeb. Viisime parandusse, sealt öeldi, et nemad ka ei tea, äkki on aku viga. Vaidlesime vastu, et ei saa olla, kuna ostsime selle aku alles 6 kuud tagasi South Australiast. Nemad aga ikka raiusid, et midagi hetkel akut tühjaks ei ime ja nende arust on asi ikka akus. Hea küll läksime siis ühte autopoodi küsima, et kas nad selle firma akusid müüvad ja kui jah siis kas nad ka garantiiga tegelevad. Tuli välja et tegelesid küll ning 5 minutit ja kaks telefonikõne hiljem ilutseski meil kapoti alla uhiuus aku ja enam pole probleeme olnud, auto käivitub iga kord kui palume. Kallid lugejad loo moraal seisneb selles, et hoidke ikka tšekke alles, kunagi ei tea...

Aga nüüd meie kallid poisid ja tüdrukud on aeg meie jutujadale selleks korraks punkt panna. Olge ikka tublid lapsed ja ärge pahandusi tehke, jõulud varsti ukse taga ja päkapikud luusivad juba vaikselt ringi.

PS: Meie suurimad õnnesoovid Harry väikesele vennaraasukesele Laurile. Kasva siis ikka suureks ja tubliks...!!!

Broome-broome sõidab lennumasin...

Kas pole maailm üks kaunis (ja) kummaline paik. Meie isamaal Eestis on sügis täies hoos, ilmad muutuvad iga mööduva päevaga jahedamaks ja vihmasemaks, puud heidavad järk-järgult kirjut lehekuube seljast ning kogu populatsioon kolib oma argipäevatoimetusi vaikselt siseruumidesse.
Kes õhutab radiaatoreid, kes viskab söekoormat keldrisse, kes veedab oma õhtuid ruumide viisi kaminapuid lõhkudes. Nojah viimane lause on muidugi võibolla veidi ajast maha jäänud, uuemate eluasemete omanikud keeravad lihtsalt seina peal põrandasoojendust või puldist õhksoojuspumpa soojema peale. Igatahes asja iva seisneb selles, et kõik valmistuvad ühel või teisel viisil suure külma tulekuks, sest kui sa korralikult ette valmistanud ei ole võib talvel külm (näiteks tagumikust) näpistama tulla.

Nendelsamadel päevadel kui kogu eelpoolnimetatud kammaijaa (? kas keegi üldse teab kuidas seda sõna kirjutatakse :) Eestis aset leiab, toimuvad aga siin teisel pool maakera väikeses ja mõõdukalt depressiivses Austraalia väikelinnas Broome´is hoopis teistsugused ettevalmistused. Inimesed kontrollivad et nende konditsioneerid ikka toimivad, basseinide lahtioleku aegasid pikendatakse ning basseinivee temperatuure langetatakse, kõik varuvad endale külmkappidesse kastide viisi vett (või siis õlut). "Märg hooaeg" on kohe kohe ukse taga ning ta ei tule üksi, vaid toob endaga kaasa väga kõrged temperatuurid ning väga suure õhuniiskuse. Meil kogenematutel eesti noortel loomulikult Austraalia põhjaosa "märja hooajaga" varem kokkupuuteid olnud pole, küll aga tegi ilmataat nädalake tagasi demostratsioonesinemise ning kostitas meid tavapärase parajalt kuuma 32 kraadise temperatuuri asemel hoopis talumatu 39 kraadisega. Ning see pidi kohalike sõnul alles algus olema... Ilmselt avaneb meil lähitulevikus suurepärane võimalus tutvuda lähemalt selliste üldise arvamuse kohalselt mitte just toredate tegelestega nagu Seltsimees Kuumarabandus ja tema kaasa Proua Dehüdratsioon.

Vaatamata aga viimasel ajal tööefektiivsusele kaunis halvasti mõjuvale kuumale, oleme viimase paari nädala jooksul oma töövälises elus üsnagi aktiivsed olnud. Näiteks tegime eelmisel laupäeval midagi mida tavaliselt terve mõistuse juures olevad inimesed ei tee ehk siis läksime vabal õhtupoolikul töö juurde. Seekord aga loomulikult mitte kui töötajate vaid kui külalistena. Õhtu algas Jaanika töökohas Sunseti restoranis suurte, uhkete ja magusate kokteilidega, mis meile suure hoole ja armastusega sõpradest baarmenide poolt valmistati ning kassaaparaati midagi sisse toksimata üle leti ulatati. Lisaks õnnestus meil mingi imega hõivata restorani viimane vaba laud, kus me siis teineteise meeldivat seltskonda ning megahäid kokteile nautisime, taustaks vaade ühele maailma kaunimale rannajoonele ning romantiline päikeseloojang. Kui päike meid selleks õhtuks üksi oli jätnud läksime edasi ühte teise meie hotelli restorani õhtusöögile. Tolle toreda söögikoha nimi on Thai Pearl ning nagu nimigi viitab tegeletakse seal peamiselt näljalistele külalistele marumaitsva Tai-pärase toidu valmistamise ja serveerimisega. Menüüs tundus kõik väga ahvatlev, seega tellisime esialgu endale kahe peale eelroa. Tegu oli sellise suurema taldrikuga kus olid väikese portsionid erinevatest tolles restoranis pakutavatest roogadest. Kõik maitses väga hästi ning pärast tolle toidukuhja lõpetamist mida nemad tõsiste nägudega eelroaks nimetasid vaatasime teineteisele umbes selliste nägudega otsa, et kui kuramuse suured need pearoad veel tulevad ja kuhu kuramuse kohta me need pistma peame. Igatahes ei läinud kaua enne kui kelner meile pearoad lauale tõi, milleks olid hiiglaslik kalatoodete valik ja veelgi suurem ports krõbedat sealiha. Eks meid paremini tundvad inimesed võivad aimata kumb kumma roa tellis :) Igatahes võtsime asja rahulikult ja nautisime oma pearoogasid vist oma paar tundi. Strateegia oli selline, et võtsime paar ampsu ja siis rääkisme 10 minutit juttu ja lasime toidul vajuda... Pärast arvet tellides avastasime, et tänu toredale ja tol õhtul ilmselgelt heldes tujus olevale restoranijuhile, saime veel tavapärase 20% töötajate allahindluse asemel hoopis 50%. Igatahes superülivägaluks õhtu ja sinna restorani loodame veel lähiajal uuesti einestama minna.

Paar töist päeva hiljem, sai Jaanika oma töökaaslaste poolt kutse välja klubisse tantsu lööma minna, klausliga, et ta võib ka oma imeliku poissõbra kaasa võtta kui tahab. Et meil tolleks teisipäeva ööpoolikuks nagunii muid erilisi plaane polnud, siis läksimegi. Ei läinud kaua enne kui kogu kambaga taksobussi peale ronisime ja klubi poole põrutasime. Klubi oli oodatult tühjavõitu, ehk siis peale meie ca 15-pealise seltskonna oli seal veel kolm-neli inimest aga ega see meie lõbu ei vähendanud ning vahelduseks oli päris tore niimoodi tantsu lüüa, et keegi sulle kogu aeg selja tagant kogemata küünarnukiga ei sura või mõni korpuletsem Austraalia neiu varvastel ei tallu. Nalja sai nabani, eriti kui Jaanika aasia päritolu töökaaslased purju jäid, kõigile välja tegema ja metsikut tantsu lööma hakkasid :) Järgmisel päeval pidi Jaanika hommikul kella 8.00ks tööle minema, mis tema enda sõnade kohaselt oli "pisut raske" ja "sutsuke ebameeldiv". Sellegi poolest oli meil tore õhtu ja kuna Eestis meil just eriti tihti teisipäevaõhtust väljaskäimist ette ei tulnud ja peame tunnistama, et vahelduseks võib vahest teinekordki seda teha :)

Et raha ja tervist söösta siis jätsime tol nädalavahetusel väljas käimata ning tegelesime ülejäänud nädalal töörügamisega.

See nädal küsisime mõlemad neljapäeva ja reede vabaks, sest tahtsime külastada üht Broome´i tuntuimat ja auhinnaitumat turistiatraktsiooni Willie Creek´i pärlifarmi. Tegu siis päris pesuehtsa pärlifarmiga, mis asub ca 40 km Broome´ist põhjapool ja kuhu iga endast lugupidav Broome´i külastaja ka ühel või teisel hetkel oma sammud seab. Broneerisime omale juba varakult kohad ära ja pärast nii muuhulgas broneerimisjutu sees mainimist, et töötame Cable Beach Club Resortis otsustati meilt kummaltki 45 dollarist piletiraha üldse mitte nõuda, tingimusel, et me tulevikus oma hotelli külastajatele nende pärlifarmi külastamist soovitame. Super! Igatahes kui neljapäev viimaks kätte jõudis lõime oma autoraasukesele hääled sisse ja asusime teele.

Et asi liiga lihtne ei oleks, ei vii sinna pärlifarmi loomulikult mitte asfalti- vaid hoopis liiva ja kruusakattega tee ning vähem kui neljarattaveolise autoga seda teekonda absloluutselt ette võtta ei soovitata. Olles aga mõnda aega tagasi Queenslandis puudeistutamisega tegelenud ning oma valge täkuga igal hommikul kottpimedas oluliselt pikemat ja karmimat teed pidi tööle sõitnud, vilistasime sellele soovitusele loomulikult suure kaarega. Ilmselt tunnetame tänu oma Queenslandis töötatud ajale 95nda aasta Ford Falconi piire ja võimalusi paremini kui ükskõik millisel teisel autol siin maamunal, kaasaarvatud meie kallis Audi-raasukene, mis hetkel üksikuna Harry ema-isa aia taga meie naasmiseni päevi loeb. Olles natuke aega juba teel olnud sai meile selgeks, et teel pole tegelikult häda midagi, ehkki kõik vist nii ei arvanud, sest nii pärlifarmi poole sõites kui tagasi tulles tuli meil vahepeal 30-40 km/h-ga munevatest neljarattaveolistest dziipidest möödasõite sooritada :)

Olime registreeritud kella 14.00 toimuvale ekskursioonile ning pärlifarmi tutvustavas voldikus oli välja toodud, et tegu on Broome´i kesklinnast umbes tunniajase sõiduga. Igaks juhuks laksime kodust valja tund ja veerand varem, juhuks kui tee peaks meie kaheratttaveolise Falconi jaoks ikka väga halvastiläbitav olema olema. Pool tundi hiljem pärlifarmi juures autost välja ronides kirusime igasuguseid voldikuid maapõhja ja mõtlesime, et mida paganat me nüüd kolmveerand tundi seal keset absoluutset-ei-midagit tegema peaksime. Siis aga jäi meie pilk pidama ühel pärlifarmi seina peal ilutseval reklaamil, millel seisis: Helikopterisõit - 60 dollarit per nägu.

Noh farmikülastuse piletiraha hoidsime nagunii molemad 45 kulli kokku ja elusees varem kopteriga sõitnud ka pole, seega seadsime sammud vastuvõttu uurima, et kas äkki saaks kohe ara teha. Sai küll ja tsiteerides mõnda suvalist tänapäeva meediakangelast, kel kaunilt läikiv ja blond ent seestpoolt pisut tühjavõitu pea - "OU MAI GAAD" (tõlkes issand jumal küll) kui lahe oli.
Kopter oli parajalt pisike, seest umbes sama suur kui mõne vabalt valitud keskklassi auto salong. Sealt võis lisaks juhikohale leida veel 4 kaassõitja kohta ning viis paari kõrvaklappe, mis läbi valju propelleri tekitatud müra üldse kaasreisijatega suhtlemise võimalikuks tegid. See konkreetne kopter oli veel eriti mürarikas, sest suurema sõidumõnu pakkumiseks oli keegi eemaldanud tagumised küljeuksed. Egas midagi, rihmad kinni nagu lennukis ja sõit võiski alata. Alguses oli veits kahtlane kui kopter pisut kohmakalt küljelt küljele loksudes paigalt võttis, ent nii pea kui pisut hoogu see muutus ta üsnagi stabiilseks sõiduvahendiks ja saime väikese hirmu ja ärevuse asemel keskenduda hoopis sellele imeilusale vaatele mis sealt ülevalt avanes.

Eriti jäid meelde suure mõõna tõttu liivale tekkinud kujundid mida võid ka sina juuresolevalt pildilt nautida. 10 minutit läks õhus maru kiiresti ning varsti olimegi taas õnnelikult maa peal tagasi. Oleme mõlemad 101% päri, et tegu on viimase aja ühe kõige paremini kulutatud 60 dollariga ning loodame, et see ei jää viimaseks kopterisõiduks meie elus.

Koptereerimine seljataga, oligi kell saanud enam vähem niipalju, et oli aeg alustada meie ekskursiooni pärlifarmis. Kõigepealt istutati kõik külalised maha (hea küll tegelikult ikka pingi peale) ja räägiti neile kuidas üks pärl üldse tekib ning kuidas inimeseloom saab austrile kaasa aidata, et rohkem ning suuremaid pärleid saada. Presentatsiooni viis läbi üks ilmselgete omasooiharate tunnustega ent sellegipoolest ääretult hea jutuga ning sümpaatne inglise noormees, kes päris tihti auditooriumi kõht kõveras naerma pani. Pärast käisime veel paadiga mere peal vaatamas milline üks pärlifarm välja näeb ning seejarel kupatati kogu seltskond pärast kahetunnist pärliteteemalist ajupesu farmi poodi suveniire ostma.

Suveniirideks olid teadagi muidugi mis ning ka Jaanikal on nüüd üks komplekt rohkem mida kaela ja kõrvade külge tema niigi imekaunist väljanägemist komplimenteerima riputada.
Tollel õhtul käisime veel väljas ka, et natuke Jaanika uute pärlitega uhkelda ja marutoredale vabale päevale väärikas punkt panna.

Järgmisel hommikul lõunal ja õhtul tegelesime hoolega laisklemisega, kuniks kell 23.00 leidsime ukse tagant ühe toreda Brasiilia päritolu sõbra ja endise töökaaslase Igori (huvitav nimi kas pole, pidavat Brasiilias päris popp olema), kes teatas et tal on sünnipaev ja ta tahaks meid rannas oma tähtpäeva selebratsioonil näha. Tuli ülejaanud sellesse õhtupoolikusse planeeritud laisklemine teadmata ajaks edasi lükata ning sünnipäevalapsele randa järgneda. Sinna oli kogunenud juba päris korralik kamp inimesi, kõik meie hotelli töötajad ja kõik suures peotujus.

Peeti kõnesid ja lobiseti niisama ja mingi hetk palus sünnipäevalaps kõik meeskülalised endaga kaasa puu otsa ühislaulule. Kahjuks pidi Jaanika järgmisel päeval kell 8 tööle minema, (ja tal oli eelmise teisipäeva pidutsemisele järgnenud hommik veel väga tervalt meeles) nii, et suundusime juba kella 2 paiku koju magama. Järgmisel päeval kuulsime, et tugevamad said magama alles siis kui Jaanika juba tööle läks ning pidu oli lõpuks päris metsikuks kätte ära läinud. Pole hullu, järgmine kord kui meil mõlemal on peojärgne hommikupoolik vaba pidutseme korralikumalt...

Lõpetuseks tahaksime oma blogi vahendusel tervitada kodanikku kes meie kõrgete auhindadega pärjatud luksusliku 5 tärni hotelli põhilisse avalikku käimlasse kraanikaussi piraka number kahe tegi. Ilmselt leidis ta, et see zest peegeldab tema arvamust meie hotellist paremini kui ta tavalise kliendiküsitluslehe äratäitmisega kirjasõnas kunagi edasi anda suudaks. Oh mis asju siin Austraalias ikka ära ei näe...

Hellou hellou

Et mitte ümber põõsa peksta (järjekordne inglisekeelne väljend mis maarjamaa keeles maruimelikult kõlab) läheme seekord kohe asja juurde. Nädalavahetusel, mitte kaua aega peale eelmise postituse ülespanemist olime kutsutud oma Ühendkuningriikidest pärit ent sellegipoolest toredate töökaaslaste Marc´i ja Eweni ärasaatmispeole. Nood tegelased olid siin Broome´is juba aprillist saati hänginud ja tundsid, et on aeg edasi liikuda. Nende peo korraldamisega oli juba üle kuu aja tegelenud meie praegune majanaaber Tabatha, kes tundub olevat meie hotelli tööka kollektiivi isehakanud peokoordinaator. Asi algas meie kodu lähedal asuvas hotellis basseiniäärses toas kergete snäkkide, soojendusjookide ja teatud juustuhaisuliste kehaosade basseinis leotamisega. Kui viimased olid kloorivees leotamisest lõpuks enam vähem talutava aroomi omandanud tellisime takso ja põrutasime linna peale tantsu lööma.
Järgmisel päeval läksid tugevamad peoloomad suhteliselt varakult veel edasi välikeeglit mängima ja õhtul uuesti pidutsema, meie aga paraku tol päeval tugevamad ei olnud ja lihtsalt lebotasime voodis ja basseinis ning veetsime rahuliku õhtu kahekesti. Ei jaksa me vanainimesed siin Broome´is noorematega sammu pidada :)

Nädala alguses võttis Jaanikaga ühendust tema Jõhvist pärit lapsepõlvesõbranna Kristi, kes juba mõnda aega samuti Kängurumaal tuuritamas on olnud ning kes tol hetkel parasjagu Broome´i poole põrisevas bussis loksus. Ei läinud kaua enne kui ta sellelt ka maha astus ning vanad (selles mõttes vanad, et tunnevad teineteist juba ammu :) sõbrannad teineteist taas üle pika-pika aja nägid. Kahjuks jäi aga jällenägemisrõõm sedakorda lühikeseks, sest juba kaks Broome sini-sinise veega rannas lebotamist täis päeva hiljem oli Kristi taas bussi peal ja teel sellise väikese asula poole nagu Windham, mis asub paarsada kilomeetrit Kunnunurra´ist põhjas ja mahutab umbes 800 elanikku, ent paraku mitte pulgakestki mobiililevi. Kristit viis Windhami tööpakkumine kohalikus kohvikus ning bottleshopis (eestikeeli siis alkopood). Soovime talle edu ja loodame teda tulevikus kas siin Austraalias või kunagi hiljem kodumaal jälle näha, et saaks põhjalikumalt muljetada.

Ülejäänud nädala tegelesime usinalt rahateenimise, söömise ja magamisega, millest meil sulle kahjuks mitte midagi põnevat pajatada pole.

Tuli jälle nädalavahetus ja oli vaja mõelda mida seekord terve nädala tööasjadega hõivatud olnud meele lahutamiseks ette võiks võtta. Juhtus siis nii, et sattusime sellest paar päeva enne nädalavahetust rääkima oma ainsa eestlasest tuttava Triinuga kes meil siin Broome´is on. Tema maadles parasjagu dilemmaga kas osaleda reedel toimuval kohaliku ööklubi korraldataval missivõistluse eelvoorus või jätta see üritus häbeliku eesti neiuna vahele. Pärast mõningasi julgustavaid sõnu nii meie kui ka Triinu teiste tuttavate poolt otsustas ta siiski osaleda. Kutsus veel Jaanikatki kaasa, mis Harry arust oli maruhea mõte aga Jaanika ajas sõrad nii kõvasti vastu, et jube kohe :)

Tuligi reede ja sedakorda sai Triinule kaasa elama minna ainult Harry, sest Jaanika asendamatuid teeneid vajati tol õhtul töö juures. Sel reedel oli võistlusele kohale tulnud 13 missitiitlit ihalevat neiut, kellest järgmisel reedel toimuvale finaali sai edasi 5 paremat, ilusamat, sümpaatsemat tüdrukut. Võistlus koosnes troopilisele kliimale vastavalt ühest õhtukleidi ja kahest bikiinivoorust ning lisaks esitati igale kandidaadile ka üks küsimus. Triinule esitati loomulikult jalgpalli-teemaline küsimus, millest tal muidugi õrnagi ei olnud ent millest ta siiski kenasti huumoriga välja tuli :) Õhtu lõpuks tehti teatavaks 5 parimat tüdrukut, kes siis järgmisel nädalal tagasi finaalis osalema on oodatud. Triiinul läks võistlustel oodatult hästi (eesti tüdruk ju:) ja ta pääses nende 5 parema hulka. Sel reedel lähme talle jälle võimaluse korral kaasa elama!
Pärast võistlust läksime veel väiksema seltskonnaga edasi Triinu juurde tähistama ja nüüd ühines meiega ka lõpuks Jaanika kes oli viimaks töö lõpetanud. Õhtu möödus rahulikult, ajasime juttu, naersime ja hiljem toodi isegi kusagilt välja kitarr ning läks lahti suuremat sorti möödalaulmine :)

Ja selle noodiga (mitte et me sellele pihta saaksime) selleks korraks ka lõpetame... Teame, et austatud lugejahärrad, -prouad on harjunud umbes kaks või isegi kolm korda pikemate postitustega ent sinu õnneks oli meil seekord uudiseid vähevõitu ja meile iseloomulikku kilomeetri pikkuse igava jutu asemel pääsesid sa vaid poole kilomeetri pikkuse igava jutu lugemisega :) Joppas...

Joppagu sul ka ülejäänud nädalal!

Kus nüüd alles lendab...

Kas kullakallis ja ilmatutore blogilugeja võtab vahest oma kiires ja toimekas argielus aega maha, et mõelda kui kiiresti see ajakene ikka lendab?

Tundub nagu oleks see olnud alles eile kui oma viimase lookese sinu suureks rõõmuks siia toredale lehele üles riputasime aga tegelikult avastasime mõned päevad tagasi tänu Marguse ebaviisakavõitu kommenteerile, et sellest on möödas juba üle kahe nädala.

Tundub nagu alles üleeile kui Annika ja Ben meid siia Broome omapead jätsid ja oma mõnenädalase Tai puhkusega palistatud teekonda tagasi Euroopasse alustasid aga tegelikult on sellest möödas juba peaaegu kuu aega.

Tundub nagu üleüleeile kui meie kauaaegsed marutoredad reisikaaslased Margus ja Anne meiega hüvasti jätsid ja Eestisse tagasi põrutasid aga tegelikult on sellest möödas terve kvartalitäis aega.

Ja lõppude-lõpuks tundub nagu oleks see olnud alles üleüleüleeile kui me Tallinnas lennujaamas pisikeses Riiga suunduvas lennumasinas oma kaunilt kumerad tagumikud kitsavõitu istmetele paigutasime ja oma vahvat reisi alustasime aga tegelikult on sellest möödas juba üle aasta aja. Üle aasta... See on vähemalt meie pisikeste ajukeste jaoks ilmatupikk aeg aga ometi on see lainud niiiiiiiii kiiresti.

Kui oled pidavalt kusagile teel, alailma ümbritsetud uute inimestega, alatasa uued seiklused ja juhtumised järgmise nurga taga nagu meil viimasel aastal on olnud, lendab aeg lausa hirmuäratava kiirusega. Mida enam selle peale mõtleme, seda enam saab meile selgeks kui vähe on ikka ühel inimeseloomal aega teha, kogeda, elada...

Kuid seda rõõmsamad me oleme, et me selle silmaringi avardava reisi üldse ette võtsime, ehkki selle ilmatukõrgeks hinnaks on olnud see, et me pole juba üle aasta aja kohtunud, kallistanud, pidutsenud oma lähedaste inimeste ehk siis Sinuga... Aga kui ükskord meie kitsas rada meid taas tagasi sinu juurde Eestisse toob, siis teeme kõiki kolme eelpoolnimetatut topelt või lausa kolmekordselt eksole :)

Aga, et jutuvooog nüüd liiga nutuseks ei muutuks anname sulle nüüd pisikese ülevaate sellest millega vahepeal hakkama saanud oleme. Mäletate kui kirjutasime, et Harry oli vahepeal haige aga õnneks läks seekord nii et Jaanikale pisik edasi ei kanudnudki. No tuleb ikka välja et Harry ikkagi sai lõpuks hakkama ja eelmise postistuse ülespanemisest ei kulunud palju aega enne kui ka Jaanika palaviku, kurguvalu ja nohuga koju jäi ja voodist väljumast keeldus. Palavik ja kuradimoodi kehva enesetunne kadusid õnneks paari päevaga ja nüüdseks on ka sindrinahad kurguvalu ja nohu lõpuks Jaanika rahule jätnud. Kas me nüüd siis põdesime läbi seagripi või lihtsalt gripi, seda ei saagi me ilmselt kunagi teada aga mis sa teed mõned asjad siin elus jäävadki müsteerimiteks nagu ka näiteks see, et kuidas kommi sisse moos saab või kuidas jõuluvana jõuluöösel kõikidele headele lastele kinke viia jõuab.

Kuna viimasel ajal on meie aeg möödunud enamsasti töö tähe all siis võtsime ükspäev kui meil mõlemal vaba päev oli ette 15 minutilise jalutuskäigu sellisesse populaarsesse turistiatraktsiooni nagu Matso´s Brewery. Nagu nimigi viitab on tegu kohaliku pruulikojaga, kus on traditsioonilisele õlletegemisele absoluutse ükskõiksusega vilistatud ning toodangu pruulimisel lähtutud põhimõttest, et kõik mis on uus ja hullumeelne on hea. Tavalist õlut oli seal ainult paari erinevat sorti, enamuse menüüst moodustavad erimaitselised õlled. Näiteks leidsime valikust mango-, shokolaadi-, vaarika-, ja isegi vürtsika tšlliõlle. Ja need on ainult mõned kummalised sordid mis meile meelde jäid. Kui me mälu meid ei peta (ehkki Harry oma ilmselt küll), siis oli meil seal võimalus valida 12ne erineva hullumeelse õllesordi vahel. Kuna sellisesse kohta sattudes tahad kindlasti proovida võimalikult suurt paletti erinevat toodangut, aga igast erinevast sordist õlle ostmine võiks rahakotile liialt tühjendavalt ning peale liiga täiendavalt mõjuda, siis tellisime endale testikomplekti. See sisaldas endas meie valikul viie erineva maitsega õlut, mida igaüht oli umbes 200 ml. Kõige eksootilisem eksootiliste seas oli kahtlemata tšhilliõlu, mille teravus ei jää absoluutsel alla Tai restoranides pakutavale TomYami supile, pigem isegi ületab seda. Kui tavaliselt oled harjunud nii, et soojal suvepäeval võtad higimull otsaees endale külma värskendava õlle, siis nüüd saime esmakordselt elus tunda kuidas too higimull tänu õllelonksu võtmisele tekkis. Kuna ilmselt oleme siin Broome´is veel mõnda aega siis usume, et see ei jäänud meie viimaseks külastuseks sinna ebatradistioonilisse pruulikotta ning tuleb taas päev kui pigistame taas alla klaasitäit piprast tšhilliõlut.

Ühel õhtul peale eelpoolnimetud pruulikoja külstamist käisime vaatamas üht Broome´i tuntuimat vaatamisväärsust ehk siis looduslikku etendus nimega "Staircase to the Moon". Eesti keeli siis romantilist pealkirja "Trepp kuule" kandvat spektaaklit saab näha vaid kolmel päeval kuus ning vaid ühes Broome rannas. Selle etenduse peaosaline on nagu nimestki järeldada võib kuu, ning täpsemalt täiskuu. Selle etenduse süžee seisneb selles, et toosama täiskuu tõuseb kõigi pealtvaatajate suureks rõõmuks õhtupoolikul üles ja peegeldab iseenda põhjustatud eriti madala mõõna ajal, tavaliselt vee all olevalt ebatasaselt ookeanipõhjalt end pealtvaatajate säravatesse silmadesse. Selle tulemusena tekib kaudne illusioon, et tollele äsjatõusnud kuule viib särav trepp. Kuigi tegu oli kahtlemata kauni ja kordumatu 15 minutilise vaatamisväärsusega, leiame, et tegu on selgelt ülemüüdud üritusega ning paljude paljude külaliste Broome´i tulek ainult sellepärast et selle sündmuse tunnistajateks olla ei ole absoluutselt põhjendatud.

Ükspäev oma hotelli eksursioonilauast mööda jalutades jäi meile silma flaier mis reklaamis kajakisõitu Turtle Bays (ehk siis kilpkonna lahes). Kuna me pole siin Austraalias veedetud aja jooksul oma silmaga veel vabas looduses ringi ujuvaid kilpkonnasid näinud ning hotelli töötajatele pakuti parasjagu ka soodushinda siis otsustasime minna ja paar tundi ookeani peal loksuda. Niisiis korjatigi meid ükspäev elukohast peale, sõidutati mere äärde, pisteti aer kätte ja kajakk tagumikku alla ja öeldi: " Sõua". No sõudsime ja sõudsime ja sõudsime siis kuni olime päris sügavas vees juba ja ühel hetkel avastasime et me polnud veel mitte kilpkonna haisugi tundnud. Tuli välja, et tegelikult neid kilpkonnasid seal vetes väga tihti ei nähtagi, lihtsalt ekskursiooni nimi oli selline. Kuradi valedele jälgedele viib selline selline nimi kurtsime ja koos ühe teise samuti pettunud inglise paarikesega pritsisime muidu sümpaatse olemisega tuuri korraldaja kättemaksuks läbimärjaks. Tegelt oli päris tore reisikene, kuigi kilpkonnade nägemine peab järgmiseks korraks jääma.

Kui olime kõige eelpoolkirjutatuga hakkama saanud tegime jälle mõnda aega hoolega tööd kuniks saabus üks neljapäev kui meil oli mõlemal vaba päev. Siin Broome´is on neljapäevad nädala kõige tähtsamad päevad, sest just siis toimub linna popimas ööklubis Oasises märja T-särgi võistlus ja just siis lähevad kõik inimesed välja. Otsisime siis meiegi kapist oma kultuurikihi alla paremaid päevi ootavad peopüksid välja , lõime end kenasti üles ja läksime Oasisesse tantsu lööma. Kui eelmisel korral sinna sattudes olime alles värskelt Broome jõudnud ja tundsime peol vaid Annikat ja Beni, siis seekord oli klubi tuttavaid ja töökaaslasi täis ning nalja sai nabani. Eriti palju silmailu pakkus ka üks ca 50 aastane mõõdukalt korpulentne aborigeenimammi, kes noorte tüdrukute keskel märja T-särgi võistlusel osales :) Pärast läksime veel edasi teise ööklubisse ning koju magama saime hilja-hilja või õigemini vara-vara.

Oli väga tore, et saime tol neljapäeval välja minna ja ühe korraliku peo maha pidada, sest järgmisest õhtust alustas Harry oma öövahetuste tsüklit. Tervelt 7 ööd järjest sai ta raha eest tegeleda absoluutselt mittemillegiga, ainult et jah kahjuks ka mitte Jaanika kõrval magamisega. Samal ajal töötas Jaanika muidugi kõik päevad nii, et üks meist oli alati tööl ja teine alati magas.
Nüüdseks on see ebameeldivus õnneks läbi ja enne 5-6 nädalat me seda jama uuesti läbi elama ei pea.

Nüüd tahaksime veel pühendada ühe lõigu meie uuele koduloomale.Me polegi päris kindlad millal ta meie verandal kasvavatesse põõsastesse sissse kolis aga igatahes seal ta nüüd elab. Ta on esmapilgul pisut ehmatava välimusega aga tegelikult ohutu ning ääretult sümpaatse olemisega sinikeel sisalik Kati. Ta näeb välja nagu rase madu kellel on nagu mingist Tsernobõli õnnetusest tulenevalt kasvanud alla imepisikesed jalad. Ta liigub vaikselt ja graatsiliselt ning ei lase uudistavatest ja pildistavates uudishimulikest eestlastest end häirida. Kohalikud teadsid rääkida, et on maru hea kui mõni selline sinu kodu lähedal elab, sest nende põhitoiduks on maod. Seega elab meil põõsas päris oma isiklik maokütt ning uskuge meid troopilises kliimas elades on ta üks kuradima kasulik naaber.

Aga nüüd poisid ja tüdrukud on aeg taas oma tööde tegemiste juurde tagasi minna, oletegi siia lehele juba liialt kauaks pidama jäänud. Lubame et järgmise jutu postitame rutemin kui tänase, et mõned siin jälle kärsitult ise nõudma ei hakkaks...
Tsau