Mis lumi - suvi on ju...

Ükspäev isekeskis Eesti peale mõeldes panime tähele huvitava või isegi pisut kummalise tõsiasja. Nimelt on meil alati Eesti peale mõeldes selline tunne, et seal seisab aeg paigal. Iga kord kui Eesti peale mõtleme (ja seda juhtub ikka tihti) kujutame oma väikestes peakestes ette, et seal on ikka see aeg kui me sealt lahkusime ehk Septembri keskpaik. Oleme oma 2,5 kuu pikkuse eemalolekuga veel ilmamõistes ju ikka suhteliselt kogenematud maailmarändurid ja me ei tea täpselt kas see on normaalne, seega head inimesed, kutsume siinkohal kõiki targemaid kommenteerima, et kas on tegu normaalse nähtusega või vajaksid loo autorid juba vaikselt elukutselise hingetohtri abi? Palun ärge kõhelge oma arvamust avaldamast.
Igatahes oli meie mõtetes kuni hiljutise ajani Eestis siiski umbes Septembri kolmas nädal, kuniks meie kõrvu paitasid eelmisel nädalal viimased uudised lugupeetud ilmataadi tegemistest, kes on armastatud Maarjamaad kostitanud juba esimese koheva lumevaibaga. Kuna me ilmselt seda valget ja külma toredust mõnda aega oma käega katsuda ei saa, siis ole hea tee meile teene: Järgmine kord kui satud mõne meie sõbra, tuttava, pereliikme või töökaaslasega koos õue, tee üks ilus väike lumepall ja viruta see meie poolt talle sõbramehelikult vastu kukalt. Autorite lahkel loal võid pärast vabalt kõik meie kaela ajada.

Oma eelmises postituses rääkisime põgusalt ühest eesseisvast seiklusest, milleks oli alles 90ndatel tegevuse lõpetanud Fremantle vangla külastamine. Selle kogemuse tegi seda toredamaks asjalugu, et tuur ses niigi tontlikus asutuses toimus rõske ööpimeduse varjus. MUHHAHHAHAAA... OK see ei kõla ilmselt kirjas nii hirmuäratavalt kui ehk plaanisime aga igatahes lisas pime taust kogu elamusele paraja koguse vürtsi juurde. Kuna olime juba pärastlõunal kõik viiekesti õhtuse seikluse pärast suhteliselt elevil siis seadsime oma sammud paraja varuga Fremantle rongi peale. Jalutasime pisut seal linnaosas ringi, külastasime üht pubi kus pruuliti ise õlut (päris hea oli isegi) ja kulistasime vahetult enne tuuri vangla värava juures julgustuseks kamba peale ühe pudeli maruhaput veini.
Tuur algas sellega, et koguti meie ca 30 pealine grupp kokku ja igaüks sai pihku väikese taskulambi, mille valgusvihus pidime pimedas vanglas järgmised poolteist tundi toime tulema. Meie saatja oli sigahea huumoriga grupijuht, tänu kellele sai selle niigi elmusterohke pooleteise tunni jooksul ka hoolega kõhulihast treenitud. Et kogemus oleks ikka täielik, siis ei olnud tuuri korraldajad loomulikult kummituste välja ilmumisele lootma jäänud, vaid paigaldanud ekskursiooni radadele nii mõnegi üllatuse. Nii juhtuski üht blokki külastades, et just kui giid oli seletanud, et meie peadekohal rippuv võrk on sinna paigaldatud selleks, et kunagised vangal asukad oma eluküünalt kolmandalt korruselt pea ees alla hüppamise teel lõpetada ei saaks, kukkus järsku ülevalt pimedusest meeleheitliku karjatuse saatel meie peakohal rippuvasse võrku üks laipa meenutav topis. Enamus naiskülastajatest võpatas ikka päris korralikult ning pärast hoovi prožektorite valguses paistis nii mõnegi külastaja pale pisut kahvatum kui enne. Ekskursioonil saime päris hea ettekujutuse, millised olid siin olnud vangide "elutingimused", nägime pukki kus vange karistuseks halva käitumise pärast piitsutati, kus surmamõistetuid poodi ning millist kunsti olid asjaarmastajad vangid oma kongide seintel praktiseerinud. Veel üritati meid korra ehmatada helikindlate üksikkambrite blokis, kus järsku ühest uksest välja karanud vangi näitlev mees hirmuäratavalt kähiseval häälel kunagisest vanglaelust pajatas ja oma loo lõpetuseks edutult Marguse fotoaparaati varastada proovis. Ning kuigi tuurikorraldajatel meile rohkem üllatusi varuks ei olnud, saime siiski õhtu suurima üllatuse osaliseks alles pisut hiljem kui tutvusime samuti tuurile tulnud Türi tüdrukuga. (Kui keegi seda postitust Sampost loeb, siis jah ta teadis ka Rikk´i :)
Tuur edukalt seljataga, jätsime Fremantliga selleks korraks hüvasti ja põrutasime rongiga tagasi kesklinna, kus esialgu tutvusime pisut Perthi ööeluga ja viimaks lõpetasime oma toreda õhtu väikese kebabiga.
Kuna järgmisel laupevasel varahommikul jäime mõneks ajaks Ivist ilma, siis otsustasime seda sündmust tähistada väikese sushiga. Ehkki me polnud eelpool nimetatut ammu teinud, pidime tunnistama, et meie Eestis pea täiuslikkuseni lihvitud sushitegemisoskused polnud vahepeal sugugi kahvatunud ja sushi tuli välja maruhea. Loomulikult oli meil seltsiks ka tore pakike veini, mida sai veel pärast Marguse ja Anne hiljuti soetatud tuttuute kasutatud ratastega juurdegi toomas käidud. Igatahes oli üks tore päev.
Terve eelmise töönädala looderdas Harry tööpuuduses ja nimetatut otsides niisama, vastupidiselt Jaanikale kes veetis juba varahommikust alates oma päevad tööl. Seega millegi erilisega autorid eelmise nädala sees hakkama ei saanud. Eelmisel pühapäeval tuli aga meile oma linnaosa keskuses ühes videolaenutuses pähe impulsiivne idee soetada endale Dr. House`i neljas hooaeg. Kuna see seriaal kuulus Eestis autorite seriaalivaadatavuse absoluutsesse esikolmikusse, siis oleme nüüd oma õhtuid ja Harry puhul ka päevi sisustanud terameelse huumori ja sarkasmiga - tuleb kohe Eesti meelde :)
Reede päratlõunal juhtus selline tore vahejuhtum, et üks Jaanika meessoost töökaaslane kutsus ta pärast tööd välja õllele. Ilmselgelt kohtamisemõtted peas ei arvestanud see kohalik mehike kindlasti sellega, et see Eesti tüdruk kohe oma Eesti poissõbrale helistab ja tolle ka kutsub, mida ta siiski tegi. Rääkisime siis kolmekesti maast ja ilmast ja leppisime kokku, et teeme kunagi koos pidu. Vaatame seda asja veel...
Nagu kiiduväärt lugeja kindlasti teab olime kodus parajad vesipiibusõbrad (eriti loomulikult Jaanika:) aga tulenevalt niigi punnitavatest ranitsatest ja sumadannidest ei saanud me oma mulisevat sõpra siia seiklusele kaasa võtta. See loomulikult ei tähenda, et oleksime oma sõbra unustanud ja reede õhtul võtsimegi jalge alla tee kohta nimega Little Lebanon Cafe, mis asus Marguse ja Anne elukohast ca 700m ja kus vähemalt ühe foorumi kohaselt pidavat saama imemaitsvat vesipiibu nautida. Kohale jõudes pidime nentima, et see koht erilist muljet küll ei jätnud. Tegu oli kõige ehedama maanteeäärse kiirtoidurestoraniga nagu iga teine Hesburger või sõõgiplats Eestis. Õhus oli tunda friikartulite ning kokkade higiste kaenlaaluste aroomi. Kuna kõik lauad olid täis, toodi meile kokkupandav laud ja toolid ning paigutati see ruumipuuduses välja otse ühele restoraniesisele tühjale parkimiskohale. Õhtu jooksul vajus inimesi kohale aina rohke ja rohkem, nii et varsti oli tervest maanteeäärsest parkimisplatsist saanud suur kokkupandavatest laudadest koosnev restoran. Piibu saime ruttu kätte ja kuna viimasest korrast kui tõmbasime oli möödas ca kuu aega, siis saime kõik juba esimeste mahvidega katuse kenasti sõitma. Aga peame nentima, et kuramuse hea oli üle nii pika aja!!! Kuigi meie õhtu oli tänu vesipiibule juba niigi tehtud, läks see mõne aja pärast veelgi paremaks kui muusika keerati valjemaks ja uksele ilmus ilmselt lähis-ida juurtega poolpaljas kõhutantsija kes vaatamat oma lamedavõitu kõhule seda siiski suurepäraselt raputada oskas. Ruttu sai selgeks, et tegemist on profi esinejaga, kes rahva kenasti käima tõmbas ja oma show jooksul ka pea igast lauast kellegi ka tantsima võttis. Meie lauast kahjuks keegi jalga keerutada ei saanud kuigi Margusel oli küll selline nägu peas, et hullult tahaks... (ok tegelt ronis ta iga kord peaaegu laua alla kui tüdruk meie laua poole tuli :) Igatahes tekitas see söögikoht kahepidiseid tundeid - ühest küljest väike maanteeäärne kebabi- ja burksirestoran - teisest küljest suur õhtune meelelahutuskeskus. Usun siiski, et eelmine reede ei jää meil sinna kohakesse viimaseks külastuseks.
Laupäeval oli lõpuks kätte jõudnud päev kui keegi teine peale Harry ka esimese palga puhul välja pidi tegema ja seega läksime juba suhteliselt varakult Marguse ja Anne juurde pittu, kus tähistasime Marguse esimest palka ning tõsiasja, et ka temal sai töö seal ettevõttes otsa ja tuleb jälle uus amet vaadata. Igatahes kujunes sellest õhtust suuremat sorti nuumamisorgia, kuna meie usinad võõrustajad olid lauad hea-paremaga looka katnud. Laud meenutas olemuselt lausa lapsepõlves kuuldud muinasjuttudest tuttavat lohe kellel iga maha löödud pea asemele kasvab kaks uut, sest iga kord kui midagi laual otsa sai, toodi köögist kaks uut kausitäit asemele. Õhtu edenedes kraamisime meie päeval kohalikust nännipoest (50 krooniga!) omandatud pokkerikomplekti välja ja kuigi see isegi lõhnas veel suure Hiina tehase lapstööjõu järele ja meenutas kvaliteedilt paremate sõnade puudumisel midagi ääretult ebakvaliteetset, siis ajas ta siiski asja ära ja lõbu oli laialt. Õhtul vaarusime kahepeale kokku 15 kilo kaalukatemana koju ja järgmisel hommikul oli ikka kõht veel nii täis, et hommikusöögiks valmistatud maitsev omlett ei tahtnud vägisi ka alla minna.
Ega nagu muud põnevat eriti juhtunud polegi... Tõmbaks siis siin jutujärje koomale ning nagu too hommikusöök eelmisest lõigust ei tahtnud vägisi alla minna, ei taha ka meie sind siin lehel kauem vägisi kinni hoida, vaid soovime sulle kõike head ja kohtume juba varsti jälle uutes postitustes ja kommentaarides...

PS: Geir ja Kukk ja kõik teised kes veel selliste lollustega tegelevad, tõmmake siis Harry eest värskel lumel paar külksi ka...

Ei kommentääri...

No tere jälle hea sõber. Tore sind siin lehel taas kohata. Kuidas sul siis vahepeal ka läinud on? Mida huvitavat teinud oled? Mida põnevat on meie armsal Eestimaal vahepeal juhtunud?

Eelpool mainitud küsimustega proovime sinus armas lugeja tekitada huvi meiega rääkimise vastu. Aga selleks tuleb meil kõigepealt õpetada sind meiega rääkima... Enne kui nüüd solvunult end siit lehelt minema navigeeerid, siis luba meil seletada: me ei arva sugugi, et austatud lugejal oleks mingisuguseidki probleeme enese verbaalse väljendamisega, vaid soovime hoopis juhtida tähelepanu tõsiasjale, et sa saad meiega selle kauni internetipäeviku kaudu suhelda. Innustame sind meile vastu kirjutama, meie postitusi kommenteerima, meie kirjutatut maha tegema ja rääkima meile kuidas sinul seal toredas väikses riigis, mis asub Põhja Euroopas täpselt Soome all (ei teagi mitu korda oleme pidanud oma reisil juba seda väljendit kasutama), ka läheb. Kui sina meile üldse ei kirjuta, siis tunneme end iga postitusega aina rohkem igavate monoloogide ettekandjatena. (Selgituseks olgu öeldud et me ei taha end nii tunda :) Seega nüüd kui oleme sinus tekitanud suure isu meile midagi öelda, siis iga postituse lõpus on selline hiirega klikkitav sõna nagu comments (tavaliselt on selle sõna ees mingi number mis näitab juba postitatud kommentaaride arvu). Sinna vajutades saad sina meile öelda absoluutselt kõike mida sülg suhu toob. Sõima, kiida, täna, tervita kedagi tähtapäeva puhul või kirjuta kasvõi mõni enda loodud luuletus - mida iganes sülg suhu toob. Nii teeksid igatahes meile palju-palju rõõmu. Siinkohal tänaksime nii südamest, kui igast teisest organist millega tänada on võimalik kõiki kes meie postitusi juba kommenteerinud on. Te olete meile juba palju-palju rõõmu teinud ja loodame, et jätkate seda meeldivat tava ka edaspidi.

Nüüd aga oleme juba piisavalt sinu aega raisanud. Paranda meid, kui me eksime aga tegelikult tulid sa ju siia meie tegemiste kohta lugema, mitte kuulama mingit mõtetut hala selle kohta kuidas autorid soovivad enam tagasisidet blogiseirajatelt kaugest Eestist ja ka mujalt. Nüüd siis asja juurde. On olnud üks tegus nädal, täis uusi kogemusi, pidusid ja huvitavaid seiklusi.
Kuna Harry oli esimene kes endale siin aborigeenide maal mingisuguse tööotsa leidis, pakkus meie tore sõber Margus kohe välja, et esimese palga eest tuleb ikka teistele välja ka teha. Mõte meeldis kõigile hirmsasti ainult Harry muutus kuidagi nukraks. Mis seal ikka - suurema konflikti vältimiseks saigi siis esimesel reedel peale Harry palgapäeva Anne ja Marguse juures kenake pidu püsti pandud. Olime viiekesti: Loo autorid, Margus, Anne ning Ivi. Sõime, jõime, tegime nalja ja panime end valmis linna peale minekuks, sest olime kindlasti nõuks võtnud sel õhtul ka kohalikku ööelu kaema minna. Kahjuks pole me selle toreda asjaga siin Perthis veel eriti tegelenud. Kui aeg oli küps, ehk viimase linna viiva bussini oli jäänud ca 10 min, kobisime üleslöödult uksest välja ja lippasime jooksujalu bussipeatusesse. Tegelikult ma täpselt ei teagi miks me jooksime, kuna teekond peatuseni oli umbes 500m pikk ja jõudsime sinna tubli 9 min enne bussi. Samas tore oli vahelduseks joosta ja palju nalja pakkus vaatepilt kuidas tüdrukud oma kontsakingadega tipivad, käekotid uhkelt kaenlas :) Peatusesse jõudes hakkas siis meie kergelt hingeldavas ja pisut januses grupis ringi käima kaheliitrisesse plastikpudelisse kokku segatud vein coca-ga, et tuju oleks kõigil linna saabudes just parajalt ülev. Pärast umbes 7-t ringi ja 3/4 pudelitäit taipas keegi meist kella vaadata ja suur oli meie ülatus kui tolle ajanäitja kohaselt oleks pidanud buss juba 10 min tagasi meie peatusest minema sõitma. Mis tegelikult juhtus - kas buss tuli palju varem või jäi üldse vahele jääb siinkohal ilmselt igavesti saladuseks.

Igatahes, meie teada-tuntud koonrid taksot võtma ei kavatsenud hakata, seda enam, et meid oli viis ja oleksime vajanud kas kahte taksot või minibussi.

Tagasiteel Marguse ja Anne juurde märkasime aga tee ääres parajat hunnikut ostukärusid. Mingil kummalisel põhjusel on siinsetel inimestel komme poest ostetud kaup ostukäruga kohe päris koju viia ja siis ostukäru mööda tänavat alla poe poole tagasi lükata. Ja nii ongi kõik tänavaäärsed poodide ümbruses kärusid täis. Anyway meie peomeeleolus + ostukärud tee ääres = ostukäruromuralli. Tüdrukud hüppasid kärudesse, meie Margusega olime roolis ja tegime seal ikka sihukest sõitu, et värske maailmameister Hamilton ise võtaks ka meie ees mütsi maha.

Kui ostukärudega sõitmine oli end meie jaoks ammendanud läksime kõrvalasuvasse parki laste mänguväljakule kus sai tegeleda kiikumise, liulaskmise ja paljude muude toredate lõbustustega. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha võib vajasid nende lõbustused nii mõneltki meist parajat pingutust. Sai pulli tehtud, sai pilte tehtud ja sai end parjalt liivaseks tehtud. Kui ka mänguväljaku atraktsioonid olid end viimaks ammendanud jalutasime tagasi Anne ja Marguse pessa ning mängisime õues tähistaeva all hoopis "Sabotööri" (on üks kaardimäng, kes teab see teab, kes ei tea see küsigu kellegi targema käest). Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli ühe marutoreda õhtuga ja võibolla läks isegi hästi, et me linna ei jõudnud.

Laupäeval käisime rannas ja tegelesime tavapärase laintes hullamise ja päikese käes lebotmaisega. Ainult Jaanika pidi laupäeval õhtupoolikul tööl olema ja sai sel nädalavahetusel vaid ühe päeva rannas veeta. Kurb - aga keegi peab ju peres raha ka teenima, nentisime kibedalt :)

Uuest nädalast selgus tõsiasi, et alates teisipäevast saab Harry töö otsa ja ta peab endale uue koha vaatama. Noh pole lugu eks leiab uue ja parema. Vähemalt sai pea kaks nädalat seda Austraalia tööd maitstud ja kogemuse võrra rikkamaks. Nagu aga vanasõna ütleb on ühe õnnetus aga teise õnn ja alates teisipäevast leidis hoopis Margus endale tööotsa. (Kuigi siinkohal ma polegi kindel kellele sai osaks õnnetus jakellel õnn :) Tema tõstab nüüd vähemalt selle nädala lõpuni ühes ettevõttes arvutifaile ühest serverist teise, või midagi sarnast.

Jaanika alustas aga alates selle nädala kolmapäevast tööd ühes kohvikus.Tema töö kestab vähemalt kaks nädalat tööpäeviti kella 7.00-st 15.00-ni ja näikse olevat üsna pingeline sest viimased kaks päeva on Jaanika koju tulles Harry käest sellisel toonil ja ilmel jalamassaaži nõudnud, et Harryl pole olnud julgust talle ära öelda. Harry ise on alates kolmapäevast tegelenud selliste arendavate tegevustega nagu teleka vaatamine ja magamine. Vahel kui selle kõrvalt aega on üle jäänud siis otsis vähe tööd ka aga praegu pole veel midagi sobivat leidnud.

Eile käsid loo autorid kahekesi seiklusi otsimas sellisel saarekesel nagu Heirisson Island. See väike saar asub päris Perthi südalinnas keset Swan Riveri´t ja on umbes 2 x 0,5 km suur (või õigemini väike). Kohalikud teadsid meile rääkida, et see saar pole mitte tavaline saar. Umbes pool sellest saarekesest on nimelt kõrge võrkaiaga piiratud. Sinna aeda saavad kõik soovijad omal riisikol siseneda aga nad peavad arvestama, et võivad kohtuda seal vabalt elutsevate hirmaste elukatega.
Jah jutt käib loomulikult kängurutest. Värava peal rippus silt mis teatas, et kuigi kängurud on muidu rahumeelsed loomad, siis tasub ikkagi ettevaatlik olla, kuna nende rahumeelsus võib kergesti, ilma igasuguse etteteatamiseta, agressiivsuseks muutuda.

Kuna kummalgi autoril polnud tol päeval soovi kängurudega poksima hakata, otsustasime ettevaatlikud olla ja neid väliselt suhteliselt armsa olemisega loomi iga hinna eest mitte kuidagi ärritada. Teadmata mis meid ees ootab marssisime oma julguseriismeid kokku kraapides aeda sisse, ehkki näha polnud kusagil hingelistki. Jalutasime fotoaparaadiga relvastatult ning iga põõsast kostva sahina peale võpatades vaikselt mõõda teerajakest edasi ja lootsime ainult eluga pääseda. Kui olime mõnda aega jalutanud ja ikka mitte kängurupabula haisugi tundnud, hakkas meis mõlemas idanema kerge pettumuseseeme. Kas siis tõesti oli meid ninapidi veetud ja siin ei elutsegi ühtegi känguru. Samal hetkel sai aga meie pettumus nagu käega pühitud, sest Jaanika osutas demostratiivselt ühele põõsale kust hüppasid välja kuus sümpaatse olemisega känguru. Tardusime hetkeks hirmunult, ent mõistsime peagi, et neid loomakesi meie, inimloomade, kohaolek absoluutselt ei huvitanud. Astusime siis mõned sammukesed lähemale ja kukkusime hoolega pildistama nagu üks keskmine Jaapani turist Disneyland´i sattudes Miki Hiirt pildistaks.
Olles neid vahvaid elajaid mõnda aega oma klõpsimisega tüüdanud hakkas, üks loomake vaikselt meie poole hüppama. Kui vahemaa oli juba alla 5 meetri ja tema kurss oli otse meie poole, meenus meile mõlemale korraga, et meie buss läheb varsti ja peaksime hakkama ruttu sinna poole jalutama. Lahkusime siis kiirkõnniga selleks korraks sealt saarelt, fotoaparaadis hunnik pilte ja hinges hea tuju, et saime nende tuntuimate Austraalia sümbolitega ka (suhteliselt) vabas keskkonnas veidi aega veeta.

Täna ehk siis reede õhtul mõtlesime aga kogu kambaga ette võtta veel ühe toreda seikluse, millest räägime juba järgmisel korral. Ahsoo ja infoks veel niipalju, et Ivi kes meile siia justkui alles saabus, pakib alates homsest oma kodinad kokku ja läheb peamiselt Lääne-Austraalias toimuvale kahenädalasele tuurile. Soovime temale siinkohal palju edu ja ehk õnnestub täna õhtul veel üks korralik pidu maha panna enne kui meie seltskond lagunema hakkab.

Lõpetuseks tahaksime õnnitleda Harry isa ja vanaema sünnipäevade puhul. Nad elagu, nad elaguu,nad elaguu, nad elaguu-uu, nad eee-laaa-guuu, ja nende õnn see õitseguu... Samuti tervitaksime siinkohal veel kõiki Marte ja Martineid keda me tunneme ja ei tunne ning samuti kõiki isasid, eriti aga meie endi omi. Ahhh kui juba tervitamiseks läks siis tervitame kõiki oma tuttavaid ja sõpru kes leiavad oma tihedate argipäevakohustuste kõrvalt aega meie lehel käija. Muide tänu Marguse häkkerlikele oskustele on meil ka nüüd umbkaudne ülevaade lehe külastatavusest ja peame tunnistama, et tunneme end lausa kõrvust tõstetatuna kuna alates 23ndast oktoobrist ehk umbes 3 nädalaga on meie erinevaid postitusi külastatud juba umbes 750 korda. Meie eesmärk on saavutada 6 kuu pärast suurem loetavus Delfil või postimees.ee´l. Ja-jah praegu te naerate...aga oodake ainult...

Aga nali naljaks - ära siis armas lugeja unusta selle postituse esimeses lõigus kirjutatut e. kommentaari lisamast :)

Olge muhedad!

Härry and Dzäänikä

Uus kodu, uus töö, uued tuttavad- kõik on uus.....

Jah, kallis lugeja, hetkel on veel kõik Austraalias uus ja huvitav meie jaoks, avastamisrõõmu on olnud palju-palju ja loodame siiralt, et see nii ka jääb mõneks ajaks. Seda sa vist juba oled kuulnud kusagilt, et leidsime omale väikese ja hubase kodukese ja nüüdseks oleme ka siia õnnelikult sisse kolinud. Elamisega oleme vägagi rahul, kurta pole millegi üle ja isegi majanaabrid on olnud siiani väga sõbralikud. Need, kes oskavad mõne sõna inglise keelt ikka püüavad meiega natuke suhelda ka aga need, kes ei oska või me lihtsalt ei suuda aru saada nende imelikust aktsendist, lihtsalt naeratavad meile. Ühesõnaga, väga sõbralik õhkkond on meie majas, sest kõik koguaeg naeratavad üksteisele :) Seda me oleme õppinud, et aasia inimesed on väga suured söögitegijad ja meie köögis on tunda koguaeg värskelt valminud riisi või nuudlite aroomi. Meil on isegi väga suur ja uhke riisi aurutamise masin köögis, mis töötab meil otseloomulikut 24 tundi ööpäevas, et soe riis oleks koguaeg käepärast aga meie seda kasutada veel ei oska ja pole julgenud küsida ka. Ilmselt on Aasisas selle masina kasutamise oskus elementaarsem kui jalgrattaga sõita oskamine. Kui meie köögis süüa teeme, siis tullakse vahel uudishimulikult vaatama, et missugune see Euroopa toit siis välja näeb. Arvan, et kui me mõnipäev kartulipudru tegema hakkame, siis lähevad ilmselt küll nende pilusilmad palju suuremaks kui need praegu on.
Suures toas on meil lisaks telekale ka playstation ja kahjuks on selle avastuse teinud ka Harry. Kui jaapanlased ja korealased siin armastavad mängida tetrist, siis Harry, kes pole saanud juba 2 kuud autoga sõita, teeb seda tasa rallit kihutades. Internet on meil siin majas mobiilne, paned mingi jublaka oma arvutile külge, mis ühendab sind internetiga. Kahjuks on ükskõik mille allalaadimine välistatud kuna allalaadimiste piir on 3 giga kuus ja kui see maht peaks ükskord täis saama, siis oleme netita. Kahjuks seda jublakat ei tohi oma tuppa viia, vaid peab kasutama ainult suures toas aga ega meie siis reeglitest kinni pea. Kuna kõik lähevad siin väga vara magama, siis meie oleme ainukesed hilised häkkerid majas.
Oleme endale lõpuks ka tööotsad suutnud leida. Kolm kuud puhkust on rahakotile ja pangakontole mõjunud salendavamalt kui kristlasele paastuaeg. Kahjuks me siin veel rahapuid ega põõsaid ka leidnud pole, seega polnudki nagu muud võimalust kui tööle minna. Aga peab ütlema, et need kolm kuud puhkust on meid päris ära rikkunud, ega tööd eriti ei viitsi enam teha ja hommikul vara tõusta on lihtsalt jube. Aga mis tööd me siis teeme? Harry on kontoritöö peal, sisestab hoolega excelisse numbreid ja paneb aruandeid kokku. Eriti tema arunatukest stimuleeriva otsaga just tegu pole aga vähemalt on mingigi regulaarne sissetulek kuniks midagi paremat leiab. Jaanika teeb vana head tuttavat tööd ehk siis on cateringi ettevõttes teenindaja. Kuna Jaanika on tuntud kui maailma suurim unimüts, siis sobis see töö talle väga hästi, kuna tööpäev algab tavaliselt alles kell 2 päeval või hoopis õhtul. Palga üle ei saa nuriseda, kuigi see võiks alati suurem olla.

Mis me siin siis veel oleme jõudnud näha või korda saata? Nädalavahetusel oli imeilus ilm ja otsustasime Marguse ja Annega loomaaeda minna, et lõpuks ka oma silmaga ära näha need kurikuulsad kängurud ja koaalad. Olime juba sellest väsinud, et kõik küsivad iga kord, kas oleme elusat kängurud ka näinud. Ja kulla Maarjakene - ära ütle, et loomaaias nähtu arvesse ei lähe... Muidugi läheb, sest kes see siis viitsib rongiga kuskile linnast välja kõrbesse sõita, et päris looduses kängurusid näha - küll jõuab veel, oleme siin Austraalias alles napilt 3 nädalat olnud. Igatahes oli meil väga vahva päev, nägime igasuguseid teisi huvitavaid loomi ka. Nalja pakkus muidugi asjalugu et suurem osa loomadest olid tulenevalt kuumast-kuumast päikesest suures lebotamisehoos ja erilist actionit just kusagil ei toimunud. Ühed elukad kes meile eriti hästi meelde jäid olid tohutusuured ja eriti pikade juhtmetega 2 kilpkonna, kelle kilpide sisse mahuks vabalt kas üks korpulentne Harry või 2 keskmist eesti naist. Kuigi vaieldamatuks lemmikuks sai meil siiski üks tore koaala kes eriti agaralt eukalüpti lehti nosis ja lihtsalt maru kaisutatav välja nägi.

Pühapäeval aga oli siin linnas selline huvitav üritus nagu Red Bull Air Race ehk siis eestikeeli lennukite võidusõit. Juba eelnevatel päevadel võis kosta linnast lennukite mürinat aga pühapäeval oli see kõige tähtsam sõit ehk siis finaal. Istusime jõe ääres imeliku valge ja väga tolmuse liiva peal ning vaatasime pead kuklas lennukeid. Jõe peale oli pandud täispuhutud takistused ja nende vahelt pidid nad läbi sõitma kas siis horisontaalselt või vertikaalselt. Ja muidugi oli üheks ülesandeks ka surmasõlm, mis kaugelt vaadatas ei tundunud väga hirmus aga lennukis ise olla küll ei oleks tahtnud. Võidusõidu vaheaegadel lõbustati vaatajaid erinevate lennukite show'dega, näiteks mõned tegid õhus erinevaid kujundeid, päris madalalt jõe kohalt sõitis üle suur reisilennuk, nägime ja muidugi ka kuulsime ära reaktiivlennuki ja palju muudki.
Pühapäeval jõudis lõpuks siia ka Ivi, kes oli siiani Tais, Kuala Lumpuris ja Singapuris ringi reisinud. Reisiga jäi ta väga rahule ja nagu meiegi oli leidnud palju uusi sõpru juurde. Esmaspäeval oli Harry tööl ja Jaanika tegi Ivile väikse tutvustava tuuri linnas. Erinevalt nädalavahetusest oli esmaspäeval päris jahe ilm ja kuni tänaseni on iga päev ka vihma sadanud. Ivi jaoks on siin eriti külm, sest kui oled alles hiljuti Aasiast tulnud, siis oled harjunud iga päev ikka 35 kraadiga. Kui meiegi mõned nädalad tagasi siia saabusime, siis tundus ka siin väga külm aga tegelikult pole hullu midagi. Loodame ainult et vihm jääb järgi ja rohkem võiks päikest näidata.
Oma jutujärje võtaksime seekord kokku ühe lihtsa retseptiga mis ehk paljudele lugejatele ühel voi teisel moel võib ara kuluda. Aga Sinuga armas lugeja kohtume juba järgmisel korral.

Õhtune retseptisoovitus: Odav internet

Koostisosad:

• 1 Wifi antenniga varustatud sülearvuti
• 25 - 50 ühikut kohalikku raha
• 1 baaridest ja kohvikutest kubisev tänav

Võtke sülearvuti kaenlasse ning minge baaridest ning kohvikutest kubisevale tänavale. Lülitage sülearvuti sisse. Kontrollige, et ka Wifi antenn oleks sisse lülitatud. Kõndige mooda baaridest ja kohvikutest kubisevat tänavat aeg-ajalt Wifi signaalide nimekirja uuendades. Juhul kui mõni neist on korraliku signaaliga, jatke selle signaali nimi meelde. Vaadake üles ning tehke kindlaks kas selle signaali nimi kattub mõne baari voi kohviku nimega teie lähiumbruses. Kui ei kattu, vaadake tugevuselt järgmist signaali jne. Kui aga mõne signaali nimi kattub mõne kohviku voi baari nimega astuge sinna sisse. Istuge mõnda lauda maha ja tellige odavaim asi menüüst. Küsige teenindajalt viisakuse pärast kas neil internet on. Ilmselt on tegu Security Enabled (kaitstud) võrguga, seega on sinna sisse pääsemiseks tarvis koodi. Paluge teenindajal tuua Teile internetikood. Kui see käes, sisestage see oma arvutisse ja paluge oma arvutil see kood mällu salvestada. Surfake internetis kuni soovite ja restoranist lahkumisel ärge unustage oma tellimuse eest maksta.
Nüüd kui soovite edaspidi internetti minna siis tarvitseb Teil vaid selle baarile voi kohvikule piisavalt lähedale minna ja mugav koht leida (pargipink, trepp vms) ning internet on seal edaspidi tasuta. Enamikus kohtades interneti koodi ei muudeta.
Retsept on suhteliselt lollikindel, mitmeid kordi spetsialistide poolt järele proovitud ning sel puuduvad püsikulud. Veelgi parem on see, et see retsept toimib ilmselt peaaegu kõikjal maailmas kus Wifist kuuldud on.

Serveerige külmalt !

Head isu!