On õhtu. Päike on juba loojunud ning väljas pimedaks läinud. Karavanpargis ei ole hingelistki liikumas. Kõik on vaikne. Kaugemal õõtsuvad puud tasakesti tuule käes. Harry ja Jaanika on pikast tööpäevast rampväsinult voodisse vajunud ja uni hakkab just neid oma pehmesse embusesse haarama kui ÄKKI... kostab köögist vaikne ent sellegipoolest hirmuäratav "krõp-krõp-krõp." Ja siis jääb kõik uuesti vaikseks nagu polekski midagi juhtunud. Harry ja Jaanika kikitavad kõrvu ja tunnevad kuidas võimas adrenaliinilaeng neile verre sööstab. Möödub mõni hetk ja jälle kostab köögist see hirmu külvav "krõp-krõp-krõp". Harry ja Jaanika tõusevad istuli ning hirmust suurte silmadega teineteisele otsa vaadates lepivad sosistades kokku, et Harry läheb selle saladusliku heli allikat kindlaks tegema ning juhul kui ta sellest eluga välja ei tule siis võib Jaanika Eestisse naastes Harry kalli vesipiibu endale saada. Viimaseid julguseriismeid kokku kraapides Harry tõuseb ja liigub 2 liitrise veepudeliga relvastatult jalgade värisedes köögi poole. "Krõp-krõp-krõp" kostab intensiivselt ühe riiuli pealt. Veel "krõp-krõp" ja "krõp-krõp". Harry teab, et enam tagasiteed ei ole, ning sirutab käe lambilüliti poole. "Plõksti" läheb tuli põlema ja riiuli peal makaronipakis isukalt tooreid makarone krõbistanud hiirepoiss teab, et ta on avastatud. "Siuh" liigub Harry käsi välkkiirelt läbi õhu tekitades seda häält, mis vanades Hiina karatefilmides kakluse ajal käelöökide illustreerimiseks lisatakse ning suleb karbi osava liigutusega jättes hiirepoisi makaronikarpi lõksu. Harry teab, et ta on vaenlase alistanud ent seisab dilemma ees kas kinkida talle elu või teha süda kõvaks ja mõrvata toiduvaras tema ebaõige teo pärast. Pärast hoolikat kaalumist otsustab Harry siiski hiirekesele tema elunatuke alles jätta ning ta lihtsalt teise karavanpargi otsa prügikasti toimetada.

Selline insident (ehkki pisut vähem dramaatilisemal kujul) juhtus meiega paar nädalat tagasi ja kuigi teadsime juba enne, et siin karavanpargis on hiired ei osanud me arvata, et nad sellise nahhaalsusega inimest toitu virutamas käivad. Pärast tuli muidugi välja, et eelnevas jutukeses mainitud otsus hiirekene ellu jätta ja nii lähedal lahti lasta ei olnud kõige parem idee, sest eile kordus sama asi täpselt samamoodi uuesti ent seekord istus hiireke lõbusalt hommikuhelbete pakis. Mõrvaks me ka seekord suutelised polnud ent lahendasime asja nii, et viisime selle väikese hallikarvalise vigurvända hoopis autoga 5 km kaugusele enne kui ta lahti lasime. Loodame, et seekord puudub tal kodutee leidmiseks intelligentsus ja meelekindlus...kui see muidugi üldse oli sama hiir :)

Anyway aitab hiirejuttudest selleks korraks...
Armas püsilugeja kindlasti teab et soetasime omale mõni aeg tagasi auto. Kohutavalt palju raha me selle eest just välja ei käinud, seega saime kauba peale ka mõned "väikesed" vead. Mitte-funktsioneeriv konditsioneer, puuduv aknapesuvedeliku paak ja lekkiv roolivõimendi vedelik on nendest vaid mõned näited. Kuna järgnevatel kuudel tuleb meile teha üksjagu sõitmist ning idee keset kõrbe katkise auto kõrval nina nokkimisest ei tundunud just eriti meelitav siis otsustasime võimalikult palju nendest vigadest enne minekut elimineerida. Nii vurasimegi kõik neljakesti ükspäev Perthi ühe suvalise autoparanduse uksest sisse ja palusime end auto toimimismehhanismide alaseid võhikuid veidi aidata. Mehhaanik juhtis meie noortele omase hajevil tähelepanu ka asjaolule, et lisaks eelpoolnimetatud vigadele lekib meie autost ka suhteliselt tugevalt bensiini ning meil kui pealtnäha lähiajal suitsiidi mitte plaaneerivatel noortel oleks vast targem mitte sellises korras oleva autoga mööda linna ringi vurada. 2 tundi ja 100 dollarit hiljem olime tagasiteel koju, kaasas teadmine, et bensiini me enam ei leki ning ülejäänud asjade korda tegemine maksaks meile umbes sama palju kui me selle auto eest üldse esialgu maksime. Kerge pettumusega valisime telefonil selle vennikese numbri kes meile selle auto müüs ja selgitasime ärritunud tooniga mis me temast ja tema müüdud pannist arvame. Meie õnneks vedeles tal aga veel üks samasugune auto varuosateks müümiseks hoovi peal ning ta pakkus välja plaani, et me viiks auto järgmisel päeval tema juurde ning ta parandab ise need vead tasuta ära.

Järgmisel päeval läksime meie Harry ja Jaanika kahekesti siis tema juurde ning pikemalt rääkimata ulatas ta meile oma isikliku Suzuki Samurai võtmed ning lubas helistada kui meie auto valmis on. Auto oli loomulikult erinevalt meie Fordist manuaalkastiga ning ehkki paar esimest korda oli pisut kentsakas vasaku käega käike sisse lükata, saime selle imemasina opereerimisega siiski suurepäraselt hakkama ning kaua polnud vaja ka mõelda kus kohas Perthis kõige parem paari tundi aega veeta on. Mõni aeg hiljem vesipiibu kohvikus istudes saime sellelt samalt vennikeselt kõne, et võime autole järgi tulla. Kohalejõudes selgus, et ta oli parandanud roolivõimendi vedeliku lekke, lisanud aknapesuvedeliku paagi ja visanud pagasiruumi teise auto pealt ära maha kooritud konditsioneeri, mille vahetamisega ta ise hakkama ei saanud aga mille olemasolu teeks meil selle parandamise kindlasti oluliselt odavamaks. Tänulikkus südames istusime autosse ja vurasime lähedalasuvasse supermarketisse ostlema. Kui poest auto juurde tagasi jõudsime selgus, et roolivõimendi vedelikku lekib nüüd rohkem kui enne. Mis seal ikka, taas kõne vennikesele ja 10 minuti pärast olime tema hoovi peal tagasi. Torkisime ja tihendasime siis seda lekkivat kohta koos ja lõpuks jõudsime isegi suhteliselt rahuldava tulemuseni: umbes 1-2 tilka minutis. Nüüd peame lihtsalt korra või kaks kuus seda vedelikku lisama ja ongi ok :)

Taas põrutasime tänutundega südames sealt hoovist minema, seekordseks sihtkohaks pitsabaar, kust lootsime leida abi meid valdavale hundiisule. Pool tundi hiljem, kui kõhud pitsat täis, avastasime, et lekime taas ja seekord uuesti umbes sealt kus meil esialgu bensiini lekkis. Lähemal uurimisel aga selgus, et vedelik mida me lekime ei haise üldse bensiini järgi. Tegelikult ei haisenud see üldse mitte millegi järgi. Ragistasime siis mõnda aega päid, et mis asi see olla võib kuniks lõpuks tabasime ära, et tegu ei ole mitte millegi muu kui aknapesuvedelikuga :) Lihtne test kinnitas meie kahtlusi - salongis aknapesuvedeliku kangi tõmmates ei lennanud klaasile mitte essugi. Põhimõtteliselt oli vennike oma mehhaanikuvõimeid selgemast selgemini tohutult üle hinnanud ja praktiliselt terve päevaga meie autol mitte kui midagi paremaks teinud :)

Paar päeva hiljem võtsid poisid ette operatsiooni "Aknapesuvedelik". Selle käigus õnnestus neil isegi vesi esiaknale lendama panna, tagumine aken peab aga kahjuks leppima sellega, et teda pestakse peatudes. Kui operatsioon oli edukalt lõpetatud tegime vahepeal ühe kena eine ja leppisime kokku, et läheme kohalikku tammi juurde päikeseloojangut vaatama. Istusime siis neljakesti autosse ja keerasime võtit aga auto vana sindrinahk lihtsalt keeldus käivitumast. Pärast hoolikat kaalutlemist otsustasime, et asi on immobilaiseris. Kui olime proovinud kõike mis pähe tuli siis ei jäänud muud üle kui pöörduda abi saamiseks auto kasutusmanuaali poole. Kui ka sealsed juhtnöörid meie kaunile Fordile hääli sisse ei toonud, hakkasime mööda karavanparki ringi käima hinges lootus, et leime mõne samasuguse auto omaniku ja küsime temalt nõu. Samasuguse auto omanikke me kahjuks ei leidnud ent tänu hakkajale Annele mobiliseerisime poole karavanpargi jagu ehitusmehi kes üks kreisima ideega kui teine lagedale tuli ja sellega noortele eesti tüdrukutele muljet avaldada proovisid. Vahepeal oli muidugi täiesti pimedaks läinud ning kui üksi nende idee vilja ei kandnud, siis ronisid paar venda suitsud ees auto alla, välgumihkel valguse saamiseks ühes ja mutrivõti starteri peksmiseks teises käes. Oleks meil sel hetkel veel bensiini lekkinud, oleks see õhtu võinud päris mitme inimese jaoks võinud suhteliselt halvasti lõppeda aga õnneks oli mehhaanik Perthis lekke korralikult sulgenud ja suurt pauku ei järgnenud. Kui mitte-milleski-süüdi olev starter oli juba mutrivõtmega paar korda üle tahi saanud, avastasime aknapesuvedeliku paagi alt ühe ebakorrektselt ühendamata juhtme, mille korralikule ühendamisele järgnes kenasti toimiva starteri hääl ning mootor viimaks käivitus. Tänasime mehi viisakalt eimillegi eest ja otsustasime, et läheme päikeseloojangut mõni teine päev vaatama. ´

Päikeseloojangut pole me siiamaani vaatama jõudnud küll aga käisime ükspäev tammi juures piknikul. Siin Lääne Austraalias on omavalitsustel väga kena komme oma haldusalal asuvatesse parkidesse üldkasutatavad grillid paigaldada, seega säristasime endale hoolega head paremat, taustaks maaliline loodus ja võimas tamm, kust muideks tuleb ka kogu Harvey joogivesi. Päeva krooniks said pannkoogid, mille olime eelnevalt kodus valmis küpsetanud. Sinna peale oli meil panna lähedalt Winery`st soetatud 16 aasta vanune! moos, mida muidu viinamarjade kasvatamise ja veini tegemisega tegelev jutukas Sloveenia naine hobi korras vana retsepti järgi teeb. Ei teagi kas me kunagi varem midagi nii ammu valmistatut söönud oleme. Aga paganama hea moos oli!!!

Järgmisel nädalavahetusel kui olime kindlalt otsustanud paariks päevaks Perthi minna ja helistasime oma vanale heale sõbrantsile Kerlile et öömaja paluda, selgus, et ta oli end natuke aega tagasi paariks nädalaks meie lähedale viinamarja kasvandusse tööle sebinud. Loomulikult tegime siis oma plaanid ümber ja kutsusime ta hoopis meie kaunist elamist kaema. Üks asi viis teiseni ja õhtu lõppes sellega, et Kerli veetis öö meie kauni karavani kauni köögi mitte nii kaunil pörandal madratsi peal põõnutades. Selsamal päeval tegime muide ka suuremat sorti väljamineku ja ostsime endale autosse Tom Tom´i navigatsiooniseadme. Esialgu mõtlesime seda suuremat sorti kulutust mitte teha, ent kui elektroonikapoe müüja juhtis meie tähelepanu asjaolule et praegu on neil sellele konkreetsele masinale soodupakkumine ning lülitas efektse käeliigutusega sisse eestikeelse demo, kus Aarne Üksküla häälega meesterahvas juhiseid loeb, olime kõik aparaadist vaimustunud ja meie kukrud avanesid nagu võluväel. Igatahes viisime selle vangerusega oma äraeksimise võimaluse miinimumini ning ehk toob see seadeldis meile ajapikku ka mõtetult ringisõitmisele ja vaatamisväärsuste otsimisele kuluva bensiini kokkuhoidmise näol tagasi ka osa seadeldise ostule kulunud rahast.

Vaatamata tõsiasjale, et seekordne postitus juba kilomeetripikkuseks on veninud ei saa rääkimata jätta ka päevast kui Harry ja Margus Pethis matkavarustust ostmas, Anne ja Marguse rattaid müümas ja Margusele uut rüperaali ostmas käisid. Ahjaa unustasime enne mainida, et Margus vana nisanäpp suutis oma läptopi nii õnnetult vastu maad visata, et too nüüd päris tuksis on. Parandamine oleks vähemalt siin Austraalias läinud kallimaks kui uue ostmine, seega tahtis ta Pethist ühe korraliku kasutatud raali enesele soetada millega ülejäänud reis vastu pidada. Ratastega läks meil lihtsalt - need leidsid meie Perthi eestlastest sõprade näol endale toredad uued omanikud.

Läpakaga läks ka suhteliselt hästi, leidsime ühe toreda India mehe kes oma 3 aastat vana IBM meelsasti Margusele sobiva summa eest oli nõus loovutama. Kõige toredam hetk juhtus muidugi siis kui Margus lähedal asuvate pangaautomaatide kohta küsis, et raali eest tasumiseks raha välja võtta. Mees vastas naeratus näol, et pole probleemi tal saab kaardiga maksta. Tema juures KODUS! Selgus, et mees oli enne pidanud kulleriametit ja tal oli igaks juhuks alati kaarditerminal kaasas. Igatahes päris vahva lugu... Kui kõik muu oli tehtud siis hakkasime lehtedest ja internetist kasutatud matkavarustust otsima. Meil oli vaja telki, madratsit, matkapliiti ja invertorit. Viimane on siis selline asjapulk, millega saab telefoni, läptopi jne auto sigaretisüütajast laadida. Esimesena helistasime ühele kutile kes müüs suht odavalt kaheinimese telki. Sinna jõudes ja telki püsti pannes küsis sama kutt nagu muuseas, et ega meil muud matkavarustust vaja ei ole. Muidugi on vastasime meie ja selgu et vend müübki laatadel ja messidel matkavarustust. Seega saime tema käest kõik vajaliku varustuse, suhteliselt odava hinna eest ja mis kõige parem - kõik on täiesti uued ja korralikud asjad. Ainsa atribuudina ei olnud tal invertorit aga selle jahile soovitas ta meil mõnda elektroonikapoodi minna. Pidavata suhteliselt levinud ja odav asi olema. Eks me siis järgmine kord vaata kui elektroonikapoodi satume...

Veidi edasistest plaanidest ka - nimelt järgmisel kolmapäeval on meil viimane tööpäev. Siis pakime siin Harvey´s oma kodinad kokku ja põrutame veel mõneks päevaks Perthi. Seal teeme oma Pethis leitud sõpradele veel viimase suure kalli ja läinud me olemegi. Plaan on siis sõita mööda Austraalia lõunaserva Idakaldale välja - vaadata üle Sydney ja Melbourne ning hakata siis vaikselt mööda Idakallast üles Darwini poole tüürima. Linnulennult on reisi pikkuseks umbes 8000 km aga kindlasti tuleb see tegelikult palju pikem sest nii palju on kohti kust tahaks läbi sõita. Loodame ainult et auto vastu peab. Vahepeal ilmselt peatume siin-seal, et nädalake tööd teha ja bensiiniraha koguda ning siis jälle edasi. Mis siis saab kui ükskord Darwinisse kohale jõuame...ei teagi täpselt aga vähemalt on seal soe. Siin Austraalia allosas hakkab vaikselt talv tulema ning päevased keskmised temperatuurid hakkavad juba alla 30 kraadi kukkuma. Tahame ikka sooja tagasi, kes siin nii külmas ikka elada suudab :)
Head kevade algust kõigile!

Pangas käimisest ehk "Teisiti vol 3"

Selle postituse pühendaksime oma endistele kolleegidele ja sõpradele Sampo Pangast. Nagu terasemad lugejad sellest järeldada võivad räägime pisut kohalikest pangandustavadest ja kasutatavatest tehnilistest lahendustest ning üleüldse sellest, mis tunne on olla panga klient Austraalias. Et kõik kirjutatu pole võibolla aluseks võetud panga mainele just kasulik, siis jätavad autorid seekord panga nime välja hõikamata, ütleme ainult niipalju, et tegu ühe kängurumaa suurima finantsasutusega.

Aga alustame siis algusest. Iseenesest on pangakonto avamine siinmaal lihtne. Astud aga mõnda pangakontorisse sisse ja avastad esimese asjana, et numbrimasina asemel on siin ilmselt väiksemate soetus- ja püsikuludega Hiina või India poiss, kes su käest kohe pärima hakkab, et mis su nimi on ja mis sa õige siit otsid. Vastavalt sinu vastusele suunab poiss sind edasi õigesse järjekorda. Muuhulgas kirjutab ta ka lipiku peale üles sinu nime ja mure ning viib selle sinu järjekorda teenindavale tellerile, kes siis õigel ajahetkel sind nimepidi enda juurde viipab. Järjekorrad on siinmaal pikad ja aeglased, sest enamik inimesi internetipanka ei kasuta ja teeb kõik oma tehingud pangas kohapeal. Loomulikult puudavad mõnus taustamuusika, värsked ajakirjad ning kahjuks L ka panga logoga kommid.

Kui viimaks leti äärde jõuad, siis toimib konto avamine umbes samamoodi nagu Eestiski ainult selle vahega, et internetipanka pead telleri käest endale ise küsima. Sellist asja nagu lihtsalt konto avamine siin pole - sarnaselt Eesti SEBiga tuleb sul valida pakett. Vastavalt valitud paketile, hakkab iga kuu sinu konto hooldustasu võrra kahanema (autorite valitud paketil ca 30 krooni.) Edasi saad valida endale soovi korral deebetkaardi, millel meie teada mingit kuu ega aastatasu ei ole. Tellerid letis mingit müüki ei tee, samas võis olla, et teller pidas meid rumalateks Euroopa turistideks, kes pangandusest nagunii midagi ei tea. (mida me ka loomulikult oleme ;) Kontorist lahkud teadmisega, et internetipank hakkab tööle samal õhtul peale kella 20.00 ja sinu valitud maksekaardikene jõuab sinuni 5 päeva pärast, kusjuures kaart ja pin kood saadetakse koju eraldi ümbrikes ja eraldi aegadel. Kaardi ja koodi õnnelikult kätte saanuna tuleb sul helistada teatud telefoninumbrile ja rääkida meela naishäälega automaadiga, et too su kaardi aktiveeriks, mida ta ka pikema veenmise peale ka teeb. Mis mõttes pikema veenmise? - tahad sa küsida. Selles mõttes, et harvad ei ole juhused kui masinaga toimub järgmine dialoog:
Masin: “Palun öelge oma pangakaardi number.”
Sina: “Üks, kaks, kolm, neli”
Masin:” Kas te ütlesite viis, seitse, üheksa, neli?
Sina (ärritunult): Aaapppppiiiiii!!! Ei kurat võtaks!!!
Masin: "Kas sisestatud number on korrektne või soovite numbri uuesti sisestada? Uuesti sisestamiseks vajutage number kahte.”
Sina vajutad number kahte ja proovid uuesti ja uuesti ja uuesti kuniks lõpuks kuuled masinat ütlevat seda numbrijada mida sa kuulda tahad ja see tundub maailma kõige toredam heli. Pärast seda lähevad suitsetajad välja ja teevad kaks suitsu järjest ja mittesuitsetavad mõtlevad, et peaks suitsetama hakkama.
Igatahes kaardi aktiveerimine pole siinmail nõrganärvilistele!

Viimaks kaardi aktiveerinuna avastad, et kaardiga saab maksta igas endast lugupidavas poes, ainult et valuks tagumikus on tõsiasi, et peaaegu igal pool on kaardiga maksmisel miinimumlimiidiks 10$ ehk ca 80 krooni. Suuremates poodides küsivad kassapidajad ka peaaegu alati, et kas soovid kontolt raha välja ka võtta ehk ta võtab kaardilt suurema summa kui poearve ja annab kliendile arvest ülejäänu sularahas tagasi, meie arusaamist mööda ilma teenustasuta. Päris mugav kui parasjagu sinu panga automaate kusagil läheduses pole ja sularaha vaja. Päris huvitav lahendus on ka Paypal ehk olukorras, kus inimesel on poes arve alla 35$ ehk 280 krooni võib ta maksta nii et asetab oma kaardi hetkeks vastu kaardilugejat ja kõik. Alla kirjutada pole vaja ja pin koodi sisestama ei pea. Kuna enamikes poodides vastavaid kaardilugejeid veel näha pole, siis oleme järeldanud, et tegu suhteliselt uue (ja meie arust äärmiselt küsitava turvalisusega) lahendusega.

Olles harjunud Eestis kasutusel olevate internetipankadega üllatab siinne oma lihtsakoelisuse ja talumatu igavusega, kuid samas saab kõik oluline tehtud. Välistame siinkohal rahvusvahelised maksed, mille teostamisega ise veel "kahjuks" kokku puutunud pole, kuid sõprade Anne ja Marguse sõnutsi on tegu millegi sellisega mille kirjeldamiseks vajaksime trükimusta kohe üldse mitte kannatavaid sõnu. Nemad lähevad oma rahvusvahelise maksega igal juhul pangakontorisse teisele katsele. Hoiame pöialt et seekord õnnestub...

Internetipanka sisse logimiseks vajavad kliendid ainult kasutajatunnust ja parooli nagu siseneksid oma e-maili kontole. Unusta paroolikaardid ja pin-kalkulaatorid ja ID kaardid - milleks need? Kui soovid suuremat turvalisust saad pangast küsida juurde sellise funktsiooni, et enne ülekande tegemist saadetakse sinu telefonile SMSiga kood, mis tuleb sisse toksida enne kui ülekanne toimub. Aga see on ka kõik, rohkem kaitstum see kängurumaa inimeste raha olla ei saa. Hakkame vaikselt mõistma miks internetipank eriti popp pole :)

Pangaautomaatide puhul olime meeldivalt üllatunud nende rohkusest (vähemalt linnades), samas võib vahest olla tükk tegu, et just oma panga sularahaautomaati leida. Teiste pankade automaatidest raha välja võtmine võib osutuda aga üpris kulukaks ning kuigi siin on ka vähemalt üks kõikidele pankadele panga automaaditeenust pakkuv ettevõte, siis ei ole ka sealt raha välja võtmine sugugi vähe kukrut kergendav tegevus. Tavapärane taks mitte-oma-panga-automaadist raha väljutamisel on 4 dollarit e. ca 28 krooni - Eestis ei tundugi teiste pankade automaatidest raha välja võtmine nii kallis või mis hea lugeja?

Ei tahtnud me oma noori silmi uskuda, kui nägime, et siin on osadel panagaautomaatidel ka selline võimalus nagu raha kontole sissemaksmine. Lähemal uurimisel selgus aga, et tegu lausa kiviaegse süsteemiga. Nimelt sisestad esmalt oma kaardi ja siis summa, mille soovid kontole sisestada. Peale seda avaneb automaadil üks luuk, kust tuleb välja kollane ümbrik. Sinna ümbrikusse poetad sularahas selle summa, mille soovid kontole lisada ja ümbriku peale kirjutad, millisele kontole raha läheb ja selgituse (a´la kodulaenu makseks, palk, armukesele teenete eest või mis iganes muu : ). Siis paned ümbriku samast august tagasi masinasse. Edasine on nüüd küll ainult rumalate autorite veel runmalam spekulatsioon aga ilmselt tuleb tööpäeva lõpus keegi telleri moodi asjapulk masina juurde, tühjendab selle sissemaksetega ümbrikest ja läheb neid siis hoolega käsitsi kontole kandma. Jah kallis lugeja selline asi toimub Austraalias ka 21 sajandi esimese dekaadi lõpuaastatel :) Ausõna ei suutnud meie oma naeru tagasi hoida kui seda süsteemi nägime... Sellistel hetkedel tuleb vägisi tahtmine öelda, et nüüd oleme küll kõike näinud...

Aga iga kord kui seda ütleme, üllatab see kängurumaa meid millegi uuega J .
Kokkuvõtteks võime öelda, et kui sa oled Eestist tulnud inimene ja hakkad siinse pangandussüsteemiga end kurssi viima siis võid esialgu nii mõnegi "meeldivalt" kiviaegse lahenduse näo karbi lahti jätva üllatuse osaliseks saada aga samas eks kõik ole siiski üleelatav (niivõrd-kuivõrd)

Igatahes selline see postitus siis seekord sai. Nagu alguses öeldud sai on see postitus pühendatud kõigile Sampo toredatele ja töökatele inimestele... js Andile ja Otile ja Siimule ka... Olge tublid!

Tal on silmipaitavalt kaunid kumerused ja ilmselgelt jõuline olek. Tema võrratult kaunist ja suurt taguotsa on võimatu eirata ning kui peaksid temast tänaval mööduma ei suuda sa temalt pilku pöörata ehkki tead, et suu ammuli passimine ei ole enamikes riikides viisakas. Kui ta on sõiduvees, siis tema sisemuses justkui uriseb midagi, mis teeb tema kohaloleku kõigile tajutavaks. Mehed hindavad tema seltskonda väga kõrgelt ja kuna ta on silmnähtavalt erakordselt hästi varustatud meeldib ta väga-väga ka naistele. Ta on küll eelmisel sajandil siia maailma sündinud ent ta on oma ea kohta väga hästi säilinud ning tema aeg-ajalt logisevad kruvid ei muuda teda ta omaksete jaoks sugugi vähem armastusväärseks vaid pigem lisavad nende silmis temale iseloomu.

Kas hea lugeja saab juba aru millest me siin ennastunustavalt pajatame?

Tegu on loomulikullt meie uhiuue kasutatud 1995 aasta väljalaskega universaalkerega Ford Falconiga, mille absoluutselt ainus ülesanne kogu tema edaspidise elu jooksul on meie neljapealisele seltskonnale võimalikult palju seda väikest saarekest mida maailm teab Austraaliana näidata enne kui ta meil ükskord kätte ära sureb või me ta kellelegi edasi müüme. Tegu on "pisut" suurema mootoriga autoga kui oleme harjunud ehk siis 4.0 liitrisega aga enne kui sa imestavalt "Uhh!" jõuad öelda, olgu selgituseks öeldud, et selline kubatuur on siinmail suhteliselt normaalne ning ka bensiini eest ei küsita siin vastupidiselt Euroopale just meeletut hingehinda. Rohkelt sõidumõnu pakub veel automaatkast mis 4.0 liitrise mootoriga autol on täiesti ok - isegi mõnus. Näpuga näitamata on üks autoritest liiga palju pidanud ühe lähisugulasele kuuluva 1,5 liitrise automaatkastiga Hyundaiga sõitma, kus aeg-ajalt tahaks Flinstone`ide kombel jalad auto põrandast läbi lükata ja jalgadega hoogu juurde anda.

Rool on loomulikult valel pool nagu siinsetel autodel ikka kombeks ja ka tänaval sõidavad enamus inimesi vastassuunavööndis. Ütleme enamus sellepärast et aeg-ajalt satub ikka mõni kohmetu eestlane (loo autorid kaasaarvatud) mõnel pöördel esialgu "pisut valesse" ritta pöörama. Aga autorite aina süvenev "no worries" suhtumine ja nooruslikult kiire reaktsiooniaeg on katastroofilised tagajärjed sellistel ajutistel peataoleku momentidel senini veel ära hoidnud. "Ptüi-ptüi-ptüi" sülitame igaks juhuks kahekesti koos üle vasaku õla otse naaberkaravani ukse ette maha kuus kena lärakat oraalset eritist ja loodame, et see vana eesti rahvatarkus päästab meid ka edaspidi hullemast. Kirjutamise hetkel istume parasjagu oma karavani ees verandal, soe õhtupäike kenasti meie "uhiuuelt" iluduselt silma peegeldamas... või noh vähemalt teoorias. Tegelikult on värv nii ära kulunud, et ei peegelda ta enam mingit päikest :) Aga ta kindalasti tahaks oma uutele omanikele kaunist õhtupäikest silma peegeldada ja mõte on ju teatavasti see mis loeb :)


Laupäeval tegime iga uue auto ostu puhul kohustuslikud "liigud" ka ära ning meiega ühinesid ka siinsamas karavanpargis elav Saaremaalt pärit paarike Allar ja Evelin. Hea oli et nad meiega ühinesid, sest Margus ja Anne kibelesid hirmsasti üle pika aja (umbes kuu aega) kellelegi lauamängu nimega "Sabotöör" õpetama. Saime mängida vaid mõned ringid kui otsustasime kohalikku ööelu kaema minna. Kui me umbes kella 11 paiku ainsasse kohalikku pubisse jõudsime siis avastasime oma mitte-enam-nii-suureks üllatuseks et pubi oli kinni. Laupäeva õhtul kell 11! Pöörduksime siiinkohal pubi omaniku poole küsimusega " Jumal küll millal teil need kunded siis käivad - kolmapäeva hommikuti või?" Aga see selleks - polnud meil seda pubi tegelikult vajagi - läksime hoopis unemati ööklubisse töönädala pingeid maha tantsima.
Tööelu kulgeb meil vana rada pidi tasa ja targu. Töötunde ikka õnneks jagub ja palka saame ikka piisavalt et kenasti ära elaks ja midagi saaks kõrvale ka panna. Hetkel veel rabame teistest kõvemini tööd teha aga hiljuti tunnipalga peale üle läinuna avastame ja õpime iga päevaga aina enam kaunis vajalikku kunsti, mille töötasid omal ajal välja lugupeetud rahvus nimega kilplased ning mille põhimõtetega on kindlasti iga eestlane suurepraselt kursis. Samas ei saa selle kauni kunsti viljelemisega ka eriti liiale minna kuna siis võime ühel hetkel avastada end hoopis ilma tööta ja seda pole küll kellelegi vaja :)

Eelmisel pühapäeval tähistasime sinu ja üldse eestlaste kombel naistepäeva. Esialgse plaaniga viia tüdrukud välja sööma läks nagu alati, sest meie praeguses kodulinnas Harveys nimelt puudub selline asi nagu pühapäeva pärastlõunal avatud söögikoht. Kaugemale ei riskinud minna sest ilmselt pole ka naaberlinnad oluliselt paremini restoranidega varustatud kui meie kodulinnake. Sai siis plikasid kostitatud ühe meeste tehtud roaga, millega vähemalt näiliselt päevakangelased ka väga rahule jäid.

Seoses tehniliste probleemidega nagu näiteks täielik internetivarjutus tuleb eelmises postituses välja lubatud postitus seeriast "Teisti" lettidele pisut hiljem kui lubatud. Võiksime selle ka käesoleva postitusega koos üles riputada aga usume, et nii palju hea lugeja meie kogenematu olemisega ja eriliselt amatöörlikult kirjutatud tekste ikka korraga sisse imeda ei suuda.

Jällelugemiseni sõbrad!

Elu Harvey's

HEI HEI HEI!
Kuna sina kallis blogilugeja oled nii mõnus-tore-tark-ilus ja meile väga kallis siis otsustasime teha sinu päeva ja sind uue postitusega õnnistada. Lasime oma väikestel ja valutavatel näpuotsakestel varmalt mööda klaviatuurinupukesi joosta ning nüüd ilutsebki sinu ees kuvaril uhiuus peatükk Jaanika ja Harry imekaunilt rohelisest veebipäevikust. Seekord tuleb juttu meie vallatutest ja vähem vallatutest tegemistest selles kaunis väikeses Austraalia linnakeses nimega Harvey kus me juba viimased paar nädalat resideerunud oleme.
Esiteks siis sellest, et oleme nüüd taas koos :). Jaanika jõudis Harvey´sse nädalakese hiljem kui Harry kuna ta meeldis Perthi tööandjatele nii väga et nood ei tahtnud teda kuidagi varem minema lasta ja ka siis ei lasknud hea meelega. Aga nüüd on ta viimaks ka Harveys ja Harry on ka kohe silmnähtavalt palju õnnelikum.

Esiteks räägime siis pisut tööst ja sellega seotud statistikast: 2 nädalat, 26 tonni apelsine, 5 herilasehammustust ja 7 šhokeerivalt hiiglaslikku ämblikku hiljem ning põhjalik traktori-, tõstukijuhi ning cherrypicker´i (sihuke inimesetõstuk millega saab kõrgetelt puudelt ladvast apelsinid kätte) kasutamise kiirkursus seljataga on Harry ja Margus jätnud oma paljutõotava karjääri apelsinikorjajatena ning alustanud veelgi paljutõotavamat karjääri laomeestena. Uus töö on erinevalt eelmisest tunnipalgaga (juhhei!) ning tööaeg enam-vähem sama kui tüdrukutel ehk siis 7-8st hommikul kuni 5-6ni. Selgituseks siis niipalju et apelsinikorjamine oli sisuliselt sama raha eest varavalgest pimedani ning viimasel ajal hakkasid puudel apelsinid lihtsalt otsa saama ning korvid ei tahtnud kuidagi täituda. Ühesõnaga võib öelda et poisid teevad ettevõtte siseselt vaikselt karjääri :)

Uus töö seisneb selles, et tuleb tõsta piima, mahla, koore jne pakke konteineritesse, mis siis sõidavad edasi uusmeremaalaste või aasialasteni. Nagu ka apelsinikorjamise puhul, tuleb ka selle ametikoha puhul kasuks pigem kõrgem kasv kui IQ tase aga eks hea lugeja teab isegi omast käest, et Harry ja Marguse näol pole just tegu kõige teravamate nugadega sahtlis, samas on nad mõlemad suhteliselt pikad poisid :) Kui jutt juba pikkuse peale läks, siis ei saa jätta mainimata seda, et vaatmata uue töö üksluisusele saab seal ikka nats nalja ka. Nimelt on poistel kolleegiks üks tore ja asjalik Aasia poiss Ian, kelle suure töökuse nullib ära tema napp 160 cm pikkust. Üks osa tööst on selline, et peab tõstma ca 20 kg pakke ca 2m kõrgusele. St. et Harry´lgi on käed enam vähem sirgelt üleval.... Ütleme siis nii et Harry ja Margus teevad tavaliselt kõrgemad read ja Ian aitab meid alumistega ning esimene kord kui Ian meid paluma pidi pani teda tohutult häbenema ja punastama :) Aga see selleks....

Nagu hea lugeja arvatagi võis polnud niigi-väga-tublil Jaanikal ka siin Harveys töö saamisega absoluutselt mingisuguseid probleeme. Kohe järgmisel päeval peale saabumist oli tal juba töö olemas! Tema on nüüd Harvey piima, koore, jogurti, mahla jms vabrikus liinitööline, sealsamas kus Marguse tüdruk Annegi tööd rabab. (Taibukamad tabasid juba ära aga igaks juhuks kirjutan juurde, et tegemist siis sellesama vabrikuga kus poisid laos töötavad.) Seega sisuliselt tänu meile neljale jõuavadki tarbijateni sellise kaubamärgi nagu Harvey Fresh tooted. (No paar inimest on tehases, laos ja kontoris veel aga meie teeme kindlasti suurema osa tööst ära :)

Elamisest niipalju, et resideerume oma töökohast ca 3 km kaugusel karavanpargis ja hetkel on meie nelja päralt üks suur karvan koos suure eestoaga. Alguses olime paarikeste kaupa eraldi karvanides aga kui karavanpargi meeletult tragi ja abivalmis inglannast perenaine Barbara tabas ära, et me saame Anne ja Margusega suhteliselt hästi läbi suras ta meid kohe kokku ühte suurde eestoaga karvani. Eks temast tuleb ka aru saada - tal ju lihtsam kahte eraldi karvani rentnikud leida kui ühte suurde. Siiamaani oleme Anne ja Margusega ühe öö koos ühes karvanis veetnud ja suuremaid hõõrumisi polegi veel ette tulnud :)

Linnake kus elame - Harvey on muidu täitsa armas kohakene, kus justkui kõik vajalik oleks nagu olemas kuid samas midagi üleliia ka pole. Näpates ühest kunagisest hitlaulust mõtte ja muutes seda veidi, siis tegu on ühe depressiivse Austraalia väikelinnakesega. Esimesel nädalal sattusime reede õhtul kella 8 paiku linnakese ainsast pubist läbi astuma ja seal oli niipalju kui meie paljunäinud silmad suutsid lugeda vaid 3! inimest. Enamus kohalikke hoiavad pigem omaette ja karavanpargi rahvas on kõik tulnud siia pigem raha teenima kui pidutsema, seega tavaliselt on juba kella 10 paiku kogu park vaikne ning kaunile tähistaevale sekundeerib taustaks sulnis norskamine, mis läbi karvanide õhukeste seinakeste probleemideta väljasolijate kõrvadeni kandub. Lisaks sellele, et karavanide seinad on õhukested kisub siin Harveys öösiti ka pisut jahedaks ka, nii et oleme taas õppinud tekke kasutama nende õige otstarbe pärast mitte ainult higi pühkimiseks nagu viimased paar kuud.

Teatavatel eelmises lõigus mainitud põhjustel otsustasime sel nädalavahetusel Harvey tolmu endi varbavaheplätudega varustatud jalgadelt pühkida ning mõneks päevaks Perthi nö tsivilisatsiooni sõita. Peatusime oma äärmiselt toredate ja abivalmis sõprade Triin-Liisu ja Kuno juures, kelle uues ilusas majas meile vaestele backbackeritele vastutulelikult mõneks ööks toakene vabastati. Loomulikult oli taasnägemisrõõm suur ning kus kohe esimesel õhtul tegime väikses grillipeo, mille keskseks tegelaseks oli vahva-ilus-tore-kaunis VESIPIIP. Peol saime ka tuttvaks toredate eestlastega Kristo, Mallori (kui sa seda loed ja me valesti kirjutasime, siis vabandame:) ja Frediga, viskasime terve õhtu nalja nii et enamus aega olid kõigil kõhud kõveras ning magama saime alles varastel hommikutundidel.

Järgmisel päeva hommikul kogusime läbi raskuste kokku sama seltskonnaga, kes oli ehk pisut räsituma olekuga kui eelmisel õhtul ning põrutasime sellisesse kohta nagu Swan Valley. Seal toimus ühe Perthi Rotary klubi eestvedamisel suuremat sorti Itaalia autode näitus. Ferrarid, Lamborginid, Alfa Romeod ja loomulikult ka Fiatid olid kõik väärika armaadaga esindatud ning silmailu jätkus kindlasti igale koheletulnule kuhjaga.

Pärast seda üritust sõitsime lähedalasuvasse pruulikotta, kus suhteliselt vähese raha eest oli võimalik nende toodangut testida. Kui iga õllehuviline oli endale ühe partii erinevate õlledega sisse valanud otsustasime liikuda edasi millegi kangema peale ning käisime ka ära kohalikus viinavabrikus kus sai tasuta testida nende toodangut. Tuleb välja et vaatamata nende väiksusele oli nende viin päris suurtel rahvusvaheslistel võistlustl kõrgeid kohti noppinud. Jah oli pühapäev ja kelle oli vaevalt 4 päeval ja keegi meist ei olnud lõunat söönud aga ärgu nüüd auväärt lugeja meist midagi halba arvaku. Testimistel on portsjonid ikka väga väikesed ja tegu polnud sugugi mitte joomise kui maitsemeelte turgutamisega :)

Sama päeva õhtul võtsime veel ette juba tuntud teekonna Heirisson Islandile ehk siis kohta kus siin Perthis saab täitsa vabas keskonnas kängurusid näha. Kui eelmistel kordadel olime piirdunud vaid kängude ohutust kaugusest jälgimisega ja fotografeerimisega, siis seekord otsustasime endis julguseriismed kokku kraapida ja neile kaerahelbe batoonikeste näol ühtteist külakosti kaasa võtta. Ja kui me oleksime vaid teadnud kui suureks hitiks need kujunevad ja kui sõbralikud need kängurud on siis oleksime kindlasti ka juba varem neid söötma läinud. Igathes oli tore ka nende Austraali sümbolitega nii lähedane kontakt saavutada ja neile ka esimesed pikad paid teha.

Aga nüüd oleme oma väikesed vaesed näpukesed nõrkemiseni ära kurnanud ja jätame sinuga armas lugeja siinkohal hüvasti. Tule varsti meid jälle vaatama - õige pea ilmutame järgmise postituse seeriast "Teisiti"
Lõpetuseks õnnitleks Veerpalut kulla puhul! No on kõva mees...