Ja ongi lännu...

Kahjuks räägib meie seekordne postitus ainuüksi ühest väga kurvast sündmusest. Oleme kindlad, et meie blogi püsilugejad ei suuda selle uudise peale pisaraid kinni hoida ja teadke, et pole absoluutselt häbiasi neil nüüd voolata lasta. See kurb sündmus millele me siin vaikselt vihjame on siis nimelt see, et kaotasime nüüdseks juba üle nädalatäie aega tagasi kaks väga armsaks saanud reisikaaslast. Nad on meiega olnud juba alates aprillikuust, mis teeb neist ühed meie kõige pikemajalisemad reisikaaslased.

Esimene nendest, nimega Tom oli väga jutukas tegelane. Eriti meeldis talle rääkida autos ning eriti jutukaks muutus ta linnavahel sõites. Tomi lemmikteemadeks olid linnavahel sõites vestlused teedest, vasak- ja parempööretest, ringidest ning kiirteedel sõites peamiselt paremale hoidmisest. Vahetevahel pani ta muidugi väga segast ka eriti mis puudutas teemat "tollimaks" aga noh kes meist saab öelda et tal kunagi midagi sassi ei lähe :) Tom aitas meid sadu kordi hädast välja kui me siin suure laia Austraaliamaa peal eksinud olime ning usume, et kogu meie reisi jooksul säästis ta meile suurtes kogustes kütuseraha. Ta oli loomulikult meie truu GPS seade TOMTOM One.

Teine tegelane kellega kahjuks hüvasti jätma pidime, oli meie armas autoraasukene Ford Falcon. Ta teenis meid 8 kuu jooksul väga truult ning 35,000 kilomeetrit hiljem võime öelda, et tegime absoluutselt suurepärase investeeringu kui ta eest aprillis 1800 dollarit oma piimavabrikus raskesti teenitud raha välja käisime.

Müügiprotsess ise nägi välja selline. Neljapäeva hommikul kell 10 helises Harry telefon. Meil oli mõlemal vaba päev seega magasime veel norinal ja lisaks olime eelmisel õhtul veel ka peol käinud. Igatahes saime teada, et kui sa hommikul pisut kehvavõitu enesetundega telefonihelina peale üles ärkad siis viimane asi mis sa kõnele vastates kuulda tahad on see kuidas mingi eriti austraaliapärase aksendi ja suhteliselt kõrge hääletooniga meesterahvas sulle kõrva "G´Day Mate" karjub. Sellele järgnes kohe küsimus, et mis on kõige madalam hind mille eest oleksime nõus oma autokest ära andma. Pisut segaduses Harry küsis siis muidugi kohe selle peale vastu et "No kas hea härra enne autot näha ei taha kui hinna üle kauplema hakkab". "Nojah võib küll" tuli pisut kõhklev vastus. Leppisime siis kokku et kohtume 10 minuti pärast meie kodule lähedalasuvas parklas. 10 minuti pärast lendas parklasse sisse takso ning sealt omakorda välja umbes 40ndates meesterahvas kes pikema jututa oma 2-3 kohvrit takso pagasist meie Falconi omasse suras. Kui see tehtud, tiris härra (ilma autole isegi ringi peale tegemata, rääkimata proovisõidust) oma määrdunud teksade taskust välja ümbriku päris suure koguse rahaga ja küsis uuesti, et mis on kõige väiksem summa mille eest oleme nõus oma autoraasukese ära andma. Ütlesime siis et alla 2400 dollari küll ära anda ei tahaks (tuletame lugejale meelde, et ostsime auto 1800 eest). "Klaar" ütles härra lugedes Harryle peo peale 24 sajadollarist. Selllele järgnes sõit kohalikku omavalitsusse kus kirjutasime auto kohe härra nimele ja oligi valmis. Esimene kord kui härra meie kallile Falconile üldse rooli istus oli siis kui ta omavalitsuse juurest naerusuiselt lehvitavate Jaanika ja Harry juurest minema sõitis. Lõppkokkuvõtteks võib öelda et läks päris hästi - ostsime auto 1800 eest, sõitsime praktiliselt Austraaliale ringi peale ning müüsime 30% kasumiga. Tehke järgi :)

Siia juurde ei saa mainimata jätta et meie auto ostja näol oli piltlikult öeldes tegu sahtli absoluutselt kõige nürima noaga. Kui olime teel parklast kohaliku omavalitsuse poole, kuulsime tahtmatult pealt kuidas härra oma sõbrale telefonitsi rääkis et meie auto olevat juba kolmas, mida ta sel nädalal on olnud au soetada. Ja oli alles neljapäev...:) Igatahes ta oli nädala alguses ostnud ühe auto, mis olevat praktiliselt kohe katki läinud (ei tea küll kuidas see juhtus tal ju kombeks autot ostes nii korralikult üle vaadata). Seejärel olevat ta kohe uue auto ostnud, mis sõitis hästi aga mille ta olevat ühele samal õhtul suvalisel peol kohatud tüdrukule kinkinud, kes ta järgmisel päeval kohe maha jättis. Meie auto oli siis talle juba kolmas aga ilmselt mitte viimane sel nädalal :) Oeh on ikka kummalisi inimesi siin laias maailmas...

Igatahes oleme nüüd juba nädal aega olnud kurvavõitu jalamehed/naised. Vajab pisut harjumist see ilma liiklusvahendita elu, seda enam et kohalik linnabuss käib korra tunnis ja kuni kella 18ni õhtul. Aga meil pole siin enam kaua jäänud, umbes nädalake on veel tööd teha ja siis läheb jälle lõbutsemiseks ja reisimiseks.

Aga sellest juba järgmine kord...

Olge tublid!

Tähelepanu!

Tegemist on blogiga. Suurtes kogustes tarbimine võib põhjustada sõltuvust, ebakorrapäraseid naerupahvakuid ja mõningatel harvadel juhtudel ka kõhulahtisust. Kõrvaltoimete tekkimisel ärge pidage nõu oma arsti või apteekri, sest esineb suur oht end puhta lolliks teha.

Viimasel ajal on meie blogi juriidiline osakond saanud lugejatelt palju kaebusi blogi sõltuvust tekitavate omaduste ning ka teatud halbade kõrvaltoimete kohta. Sellega seonduvalt otsustasime seekordse postituse algusesse lisada väikse hoiatuse, et inimesed teaksid mis neid ees ootab kui nad neid ridasid seiravama otsustavad hakata.

Nonii-nonii-nonii 9 päeva on mööda läinud meie eelmisest jutukesest ja olgem ausad ega meil teile seekord palju pakkuda ei ole. Oleme 99% ajast lihtsalt töötanud ja söönud ja maganud (ülejäänud aja kirjutame blogi :)

Teatud elevusttekitav ja ehk ka ainus tööalane seik mis siin jutuveergudel äramainimist vääriks juhtus eelmisel nädalal kui Harry avastas ühel toredal päeval saabujate nimekirjast kodaniku nimega Jaan Lind. Ning puhta õnneliku juhuse läbi juhtus Harry olema ka see kes Hr Linnu koos abikaasaga hotelli saabudes nende tuppa transportima pidi. Kahjuks selgus õige pea läbi teatud ühele-autorile-piinlikust-tekitavate-ja-seega-äramainimist-mitteväärivate sündmuste läbi, et ei Hr Lind ega tema kaasa siiski eesti keelt ei mõista. Sai siis suheldud hoopis austraalia keeles ning päritud nende nime päritolu kohta. Sellega vallandas Harry ülekantud tähenduses koletise ning tagasi töökohale jõudis ta alles 20 minutit hiljem olles üksikasjalikult kursis Hr Linnu ema ja isa II maailmasõjaaegse teekonnaga Austraalia läänekaldal asuvasse linnakesse Perthi kurja sõja eest varju. Õnneks tõi Harry üleelamistele siiski pisut leevendust 15 dollarine jootraha, mis ehk Eestit mainimata oleks Linnu-nimeliste külaliste ridikülli koormama jäänudki.

Vaatamata kõigele oli kahtlemata tegu kõige lähedasemate asjadega eestlastest hotellikülalistele, mis meie silmad siin Broome´is veedetud aja jooksul näinud on. Eelmist rekordit hoidis enda käes juba oma kuu aega üks soomlane... (ei olegi nüüd kindel kumba rahvust me nüüd sellega solvasime)

Enivei... räägime sulle siis nüüd kliimast ka natuke... Viimaste nädalate jooksul oleme täheldanud mõningasi märke paljuräägitud, -kardetud märja hooaja tulekust. Eriti tugevalt saime aga eesootavast aimu kui umbes 10 päeva tagasi hommikupoole autoga sõites mõned piisad esiaknale tibutasid (et kõik mõistaksid kui suur sündmus see oli, siis võtke arvesse, et juttude järgi pole siin juba 6 kuud tilgakesti vihma sadanud). Tõelist nalja hakkas aga saama järgmisel öösel kui elasime üle ühe korraliku troopilise tormi. Sadas täpselt nii nagu oleks keegi ämbriga kallanud, müristas nii, et vaid eriti sügava unega inimesed magada said ja välku lõi nii tihti, et vahepeal tekkis tunne nagu oleksime ööklubis olnud ja DJ oleks tolle transsitekitava strobo-lambil ON nuppu sisse unustanud. Torm lõppes alles varastel hommikutundidel ja kogu asi võeti Broome´i elanikkonna poolt vastu täpselt samamoodi kui sina hea Eestis elav lugeja võtsid hiljuti vastu esimest suurt lumesadu. Paljud käisid väljas vihma käes hullamas, paljud istusid pool ööd akna peal ja imetlesid seda metsikut ent omamoodi kaunist vaadet ja paljud sõitsid järgmisel hommikul lihtsalt autoga kraavi. Jah sa kuulsid õieti, siinsed elanikud ei ole harjunud märjaga sõitma - see on nende jaoks liiga libe ning auto kipub käest ära minema. Siit meeldetuletus iseendale - ükskõik mida sa ka teed, ära mitte mingil juhul laena mitte ühelegi austraallasele Eestis autot.

Uudistest veel niipalju, et (ja see murrab meie noored südamed, et me seda tegema peame aga...) nüüd viimaks on kätte jõudnud aeg oma kallis-kallis autoraasuke kellelegi teisele hea raha eest sõita anda. Ta on meid küll väga pikalt, truult ja peaaegu probleemivabalt teeninud ent kahjuks ei lähe auto omamine kokku meie edasiste põnevate plaanidega ning tal on aeg omanikku vahetada ning kellelegi teisele sama palju rõõmu tuua kui ta meile toonud on. Kuulutused on juba paar päevakest üleval olnud ning homme läheme esimestele huvilistele teda tutvustama. Hoiame pöialt et nood kodanikud näevad kui toreda ja truu autoga on tegemist ning ta leiab omale uue toreda kodu.

Aga sellest kuidas meil selleg läks ning millega vahepeal veel hakkama oleme saanud pead sa aga paraku alles järgmisest postitusest lugema. Seniks naudi ilusat valget talveilma (kui lumi juba ära sulanud pole) ning ära autoga kraavi sõida.

PS: Ilmselt kaugeimad, ent sellevõrra tähtsamad, suuremad ja südamlikumad õnnesoovid Harry vanaema Evile juubeli ning isa Mardile sünnipäeva puhul. Teame et miski ei vabanda meie jultumust teie sünnipäevadelt juba teist aastat järjest puududa, ent loodame et leiate ühel päeval oma südames ruumi meile andeks anda ja järgmisel aastal meid ikka ukse taha ei jäeta. Seega veelkord - Häppi böörthei!!!

Halloween ja muud loomad

Voila...!!!

Ei, Sinu ilusad eestimaised silmakesed ei peta sind armas lugeja... Tegemist on tõepoolest täiesti uhiuue postitusega. Jah me teame küll väga hästi, et me alles hiljuti postitasime eelmise jutu... Lugu selline, et jõudis nüüd ka viimaks meie mitte-kõige-tervamatesse-ajukestesse kohale, et viimastel kuudel oleme lugeja vaatevinklist paistnud blogipidamisel silma äärmiselt irriteeriva ebaproduktiivsusega (või siis noh maakeeli pesuehtsa laiskusega). Et meil selle asja pärast sinu ees “natsa” häbi on siis tahtsime sulle seekord “ sorry mate” öelda ja oma tavaparasest heal-juhul-kahe-nädala-tagant-saab-postituse-üles rutiinist välja murda.
Ja siin ta ongi, päris uus postitus, päris uutest tegemistest ja sündmustest pungil ning valmis sulle tervelt 4 minuti * jagu tavapäraselt kummalist ja üliegoistlikult autoritekeskset lugemist pakkuma.
Aga nüüd lõpuks asja juurde sest hetkel oled sa kulutanud oma hinnalist aega ja lugenud läbi juba terve lõigutaie juttu ent pole selle tegevusega omandanud mitte kükitava mannatera suurust silbikestki kasulikku informatsiooni.

Oli üks pühapäeva õhtu, mitte kaua peale meie eelmise postitusemoodi postituse postitamist kui kutsusime omale külla kaks Jaanika toredat töökaaslast - Lavina ja Tomi. Kutsusime nad külla selleparast, et nimelt oli Tom meile paar õhtut enne kiidelnud kui maruhästi ta Taipärast rohelist karrit pidavat oskama teha. Et mitte vastust võlgu jääda, olime meie muidugi omakorda vastu kiidelnud kui maruhästi me Taipärast Tom Yami suppi oskame teha. Mõtlesime siis mis me mõtlesime aga ei näinud me ka kamba peale tollele eikusagilt tekkinud olukorrale paremat lahendust kui korraldada üks korralik Tai toidu kokkamise võistlus ning pärast kogu see võistluse käigus tekkinud toidukuhi veiniga alla loputada, saateks näpuotsatäiekene meeldivat vestlust. Õnneks peame tunnistama, et kumbki kiidukukk oma sõnu sööma ei pidanud ja kogu valminud toidulaar kvalifitseerus vaieldamatult kategooria: “imetabaselt maitsev kulinaarne meistriteos” alla. Ning nagu Tai toitude puhul ikka, tähendas see seda, et road olid marumarumaru vürtsikad :)

Tomist ja Lavinast me sulle varem vist eriti rääkinud pole, nad on nimelt üks väga tore vastavalt Iirimaalt ja Inglismaalt pärit paarikene kellega viimasel ajal tihemini läbi käinud oleme. Kahjuks aga peale seda postitust me neist vist enam eriti juttu ei tee ka, sest just täna, selle blogi postitamise päeva hommikul sõitsid nad Broome´ist minema Perthi, et sealt siis vaikselt jõuludeks tagasi kodu poole UK´sse tüürima hakata.

Tulles aga nüüd tagasi meie kokkamisõhtu juurde, siis sõime hääd sööki, jõime hääd jooki ning jutustasime palju-palju ning kõigil oli väga tore õhtu (järgmisel hommikul kella 7ks tööle minna ei olnud just sama tore nagu mõned meist omal nahal tervalt tunda said).

Nagu sa kindlasti tead oleme siin Austraalias juba mõned ajad ringi vaadanud. Mida aga aeg edasi seda enam meil kripeldab, et meil on siin seni veel üks suuremaid vaatamisväärsusi nägemata. Nimelt pole me oma silmadega veel tänase päevani näinud suurimaid imetajaid siin maamuna peal – vaalasid. Nendele majesteetlikele elukatele tegelikult siinkandis (Austraalia ümber) väga meeldib ning nad ujuvad igal aastal Austraalia rannikut pidi korra põhja ja korra lõunasse, et siis vastavalt aastaajale soojemasse voi jahedamasse kliimasse migreeruda. Tihti tähendab see mööda rannikut pidi ujumine seda, et kaugnägelikud kodanikud näevad neid isegi kaldalt. Sellise toreda sündmuse osaliseks sai hiljuti kullisilm Jaanika, kellele kauguses hullavad vaalad lausa rannaäärses restoranis tööpostile kätte ära paistsid. Loodame väga, et see ei jää autoritele viimaseks ja lähimaks kontaktiks mis meil nende pirakate tegelastega saab olema.

Ühel õhtul kui meil mõlemal mingi ime läbi vaba pärastlõuna oli käisime viimaks ära ühes Broome´i vanimas ja võibolla ühes tuntuimas vaatamisväärsuses - Sun Pictures´i pildiaias. Tegemist siis loomulikult välikinoga. Iseenesest ei kõla see kindlasti just millegi erilisena aga tegelikkuses olla kinoseinale püstitatud silte uskudes tegemist ühe maailma vanima restaureerimata välikinoga. Esimest filmi näidati tolles tänapäeval peaasjalikult Broome´i ajaloolise sümbolina tegutsevas asutuses aastal 1933 ja tollest ajast peale pole välja vahetatud mitte midagi, mis parasjagu just ei ussitanud ega hallitanud. Film, mida vaatamas käisime (Funny people) oli absoluutselt teisejärguline (ja mitte sugugi nii funny kui oleksime lootnud), suurema mulje jättis ikka kogu see asutus ise, mis nägi rohkem välja kui päevinäinud muuseum kui kino. Loomulikult oli ebamugav istuda paar tundi ebamugaval kinotoolil, mida parema võrdluse puudumisel võiks nimetada vana kooli päevitustooli ja võrkkiige ristsugutisteks. Loomulikult oli pisut häiriv kui filmi ajal meist kaks lennukit konkreetselt 50 meetri kõrguselt üle lendasid, et lähedalasuvale lennuväljale maanduda. Ja loomulikult oli natuke imelik filmi nautida kui aeg-ajalt ekraani eest nahkhiired läbilendavad. Ent sellegipoolest oli tegu muljetavaldava asutusega ning oleme õnnelikud et seal viimaks käinud oleme, seda enam, et meie mäletamist mööda oli see meile mõlemale esimene kord kui sai käidud välikinos.

Kui kõik eelpool mainitud sündmused olid meil viimaks seljataga, jõudis kätte suur pidupäev - Halloween. Siinkandis on tegu ikka üpriski suure üritusega, sest kõik inimesed valisid endale juba vähemalt nädalake varem kostüümid ehk siis (seekord sõna otseses mõttes) särgid-värgid välja. Meie jätsime asja loomulikult viimasele minutile või noh täpsemalt tollele laupäevasele päevale kui suur pidu aset leidma pidi. Alustasime linna ainsast kostüümilaenutusest kust peale hinnalipikute silmamist (ca 40-50 dollarit või 360-450 krooni kostüümi 3 päevase laenutamise eest) tagurpidi uksest tagasi välja tulime. Siis proovisime erinevaid ninni-nänni poode nagu Target ja Red Dot, kus ühtteist rahakotisõbralikumat juba leidus aga ei midagi sellist mida hullult oleksime tahtnud. Kuni tolle hetkeni polnud meil tegelikult mitte õrnagi kellena me peole minna tahaksime. Kuna oli laupäev ja ka poed hakkasid selle aja peale vaikselt sulgemisega ähvardama, tuli meil midagi siiski ära osta. Jaanika sai endale seksika prantsuse toateenija kostüümi, Harry aga kehastas end tegelaseks nimega Chopper. Kui sina oled nagu meie ja sul pole Austraalia rahvakangelastest õrna aimugi, siis tea, et Chopperi näol oli tegu 70ndatel tegutsenud suli ja palgamõrvariga, kes mingil hetkel lihtsalt niisma hea pärast oma seniseid kolleege ja kamraade Melbourne´i narkoparuneid maha laskma hakkas ja nö "heaks" hakkas. Tolle tegevusega teenis ta ära rahva suure lugupidamise ja tema raamat Austraalia allilmast on saanud bestselleriteks. Saabus õhtu ja oli aeg oma kostüümid selga ajada ning esimene fotoshoot teha. Meie seltskonnas olid siis vastavalt üks seksikas prantsuse toateenija, keegi Chopper, merineitsi, bogan (ehk siis austraaliapärane maakas), Käsnakalle ning kostüümitud Triin ja Geoff.

Riided seljas, pildid ning soojendusnapsud tehtud, põrutasime ära klubisse. Seal oli rahvast palju aga kahjuks polnud enamus kohaletulnutest viitsinud kostüümi selga ajamisega vaeva näha. Ilmselt arvati et äkki ei saa kostüümiga klubisse sisse või midagi sellist. Igatahes, seda erilisemad olime halli massi seas meie ning alatasa astus keegi võõras ligi ja tahtis mõnega meist koos pilti teha. Rokkisime siis ikka täiega, kuniks viimaks 4-5 paiku klubi päris kinni pandi ja meid välja aeti. Õhtu lõpuks ja hommiku alguseks tegime koju jõudes veel ka kiire basseniotsa või kaks, et suures tantsuhoos tekkinud higikord maha loputada. Siis aga ruttu tuttu ja tänasime õnne et meil ikka järgmisel päeval enne pärastlõunat tööle asja polnud.

Taibukamad lugejad panid kindlasti tähele, et hiljuti möödus juba aasta aega sellest päevast kui esimest korda oma jalakestega Asutraalia pinnale astusime. See võib veelgi taibukamates lugejates tekitada küsimusi, et kas me elutseme ja töötame siin nüüd illegaalidena või oleme vahepeal oma aastast viisat pikendanud. Ja taibukaimad on kindlasti jõudnud järeldusele, et ilmselt on siin tegu viimase variandiga. Juba ca kuu aega enne meie viisa lõppemist asusime uut viisat interneti teel taotlema. Esialgu hirmutas meid too teise aasta viisataotlus päris ära, sest seal räägiti mingist kopsuröntgenist migratsiooniameti poolt aksepteeritud haiglatest, millest ükski meist lähima 2500 km sees ei asetse aga võtsime appi strateegia mis kannab keerulist nime “kopsuröntgeniga seotud küsimuste ja dokumentide ignoreerimine” ning see töötas hästi. Harry sai juba kahe päeva möödudes meilile vastuse et tal on viisa olemas, Jaanika aga pidi teatud paberid postiga pistelisse kontrolli saatma ning tema positiivne vastus potsatas meilile alles paari nädala pärast. Sellegipoolest on meil nüüd mõlemal teise aasta viisa olemas ja elame ning töötame siin täiesti legaalselt.


Aga nüüd tuleb meil sulle armas lugeja sulle üks legaalne postituse lõppemise teatis üle anda. Tule varsti jälle kaema ja ehk suudame nüüd edaspidi sulle tihedamini oma tegemiste kohta paar rida kirjutada. Olge tublid ja jaksu külma ilma trotsimisel.


* Disclaimer: Lugemise aeg sõltub suuresti lugeja intelligentsusest, lugemise kiirusest, viitsimusest teksti süveneda, lugemist segavatest teguritest ning mõningatel juhtudel ka tuule suunast. Eeltoodud aeg 4 minutit põhineb arvukate katsete keskmistel tulemustel.